Keskeprogramm, kes kaitseks merd ja maad. Eesti rohelise liikumise ühe liidri Juhan Aarega ajab juttu Marje Lenk. Ütle Juhan, kas sa jumala Ma ei usu jumalat selles mõttes, nagu ma mäletan lapsepõlves mulle vanaema rääkis, et kusagil seal pilve peal on üks mees, kes meie mõtteid ja elu üldse juhib, aga ma arvan, et üldse universumi tekkimise arenemise eluslooduse väljakujunemise juures on veel fantastiliselt palju seda, mida me ei ole mõistnud. Ja kui ma mõtlen, et meie, maakera asub Linnutee kusagil sügavustes et meie ümber on tohutu suured kosmilised objektid, meie päikesesüsteemi läbib kujuteldamatult võimas kosmilise kiirguse voog siis on raske mõista või uskuda, et see kõik meid ei mõjuta meie olemist, meie kujunemist, meie psüühikat ja nõnda edasi, sest kui näiteks tühised radioaktiivse kiirguse kogused suudavad inimesega väga lühikese aja jooksul korda saata midagi väga hirmsat, siis võib mõelda ka vastupidi. Et mingisugune soodne kiirgus või, või kosmosest tulev mõju võib avaldada väga positiivset mõju meie mõtetele, tervisele ja nõnda edasi. Nii et ma arvan, et vast jumala mõiste vajaks täpsustamist. Väga huvitav on lugeda ühe Ameerika Ühendriikide väga nimeka astronoomi Sheipli kirjutist, kus ta ütleb, et no ja vaevalt et saab jumalast rääkida kui ühest habemega mehest, aga nähtavasti on olemas mingisugune kogu universumit läbiv liikumapanev jõud mis on käivitanud masinavärgi mis fantastiliselt pikka aega niivõrd stabiilselt ja, ja rütmiliselt liigub. Huvitav on ju seegi, et Armstrong olevat muutunud usklikuks inimeseks just siis, kui ta kuu pinnale astus ja seal viibis. Hiljem ta on rääkinud, et, et seal oldud aeg mõjutas tema hilisemat suhtumist religiooni see otsustavalt ja ta minu teada tänase päevani. On usklik inimene. Aga usud sa, et seal kusagil kõrgel kõrgel on ka elu nagu meil siin. Ja kui meil läheb siin väga tuliseks, siis nemad seal tulevad meile appi. Sellest on väga palju kirjutatud ja on mõtisletud väga mitut moodi. Ja nähtavasti ilma niisuguse üsna suure informatsioonita on sel teemal üldse raske sõna võtta. Sest kui me augustis vaatame näiteks meie Eestimaa väga ilusat tähistaevast ja ja mõtleme, et, et noh, samas ikkagi kõik see kunagi on alguse saanud, mismoodi tekkinud ja kas seal kusagil ka keegi teine veel elab siis me erilisi vastuseid nendele küsimustele ei saa. Kuid nüüdseks väljakujunenud maailmapilt universumist teadmine selle kohta, et on olemas tohutu suur kogus päikeseid väga suur arv väikeseid, mille üle ümber tõenäoliselt tiirlevad planeedid, nende arv on nähtavasti nii suur, et elementaarne tõenäosus nagu viib mõtte vägisi sinnapoole, et küllap seal ikka keegi ka elab ja miks mitte ehk isegi jõutud meie arengutasemest kõrgemale. Igal juhul. Seni saadud informatsioon universumi kohta näitab, et universum nii meie lähistel kui ka kujuteldamatult suurtes kaugustes on ehitatud ühedes samadest elementidest. Nähtavasti kehtivad üldiselt ühed ja samad seadused ja seetõttu võib teha loogilise oletuse, et võib ju ka kusagil mujal kujuneda välja just niisugused soodsad tingimused nagu planeedil maa ja arenema hakkab elu, kuivõrd erineval tasemel see võib olla. Selle kohta meil ju praegu mingisuguseid konkreetseid andmeid ei ole kuid mõelgem, kas või näiteks eestlastele, kes elasid aastal 1889 kui nendele eestlastel oleks võimalik vaadata seda tehnikat, mida me täna kasutame. Noh, kui neil oleks võimalik näiteks Jaapanis ära käia. Ma ei kujuta ette, missugune võiks olla nende eestlaste reaktsioon. Ja kõik see on toimunud kõigest 100 aastaga. Inimtsivilisatsioon on ju vana, mõned tuhanded aastad kusagil 5000 aasta ümber mis looduse arengu juures on lihtsalt tühine ajavahemik. Maakeral on toimunud sündmused ju, mida me loeme sadade miljonite aastatega. Inimkond on fantastiliselt lühikest aega üldse oma mõistus niit tsiviliseeritud olendi mõttes kasutanud ja tohutult raske on ette näha. Näiteks kui kõik läheb hästi missugune on inimkond aastal 2089. Ja kui nüüd võrrelda neid viimaste sajandite üha kiireneva arengutemposid, siis võib oletada, et mingisuguses universumi piirkonnas on jõutud arengutasemele, mida täna on väga raske kujutleda. Päris nimekad mehed, kes on Universumi arengu ja Maaväliste tsivilisatsioonidega tõsiselt tegelenud ju üsna tuliselt, siiski pooldavad seda mõtet, et päris tõenäoline mõnedes universumi piirkondades võib-olla on jõutud meist arengus ette, võib-olla on võimalik koguda meie kohta informatsiooni ja võib-olla isegi kuidagimoodi maapealseid protsesse juhtida kuid teiselt poolt, kui kujutleda seda, kuivõrd tühiselt väikene, isegi meie Linnutee mastaapides on planeet maa ja kuivõrd nõrgad on siit väljuvad need energiakogused, ma mõtlen nii raadiokiirguse kui ka kõige muu näol siis millegipärast mulle tundub, et see lootus, et informatsioon meie kohta on kusagile jõudnud, on teiselt poolt ikkagi ka ka tagasihoidlik. Võimalik, et see pessimism või, või noh, niisugune vähene lootus on ka seotud sellega, et me ei kujutle tehnilisi vahendeid, mis võivad olla inimeste käes või olendite käes, kes meist on arengus tükk maad ette jõudnud. No näed, ma vastasin su küsimusele väga pikalt ja ja üsna nii erinevatesse mõttekäikudesse kaldudes, kuid küsimus on liiga keeruline sellele lihtsalt. Mina oskaksin väga lühidalt vastata. Millal sina hakkasid aru saama, et et meri ei ole alati sinine, maa ei ole alati roheline. Ja inimene on tegelikult ühe päeva peremees on maa, eks pluateerija. Ja arusaamine on tulnud järk-järguliselt ja selle arusaamise kujunemises on mitmesuguseid etappe. Sa alustasid täna uskumisest ja, aga ma tahaksin öelda näiteks seda, et kui ma keskkoolis õppisin, siis ma pidin ju kaljukindlalt uskuma sellesse, et 1980.-le, kas tal on valmis ehitatud kommunismi materiaaltehniline baas ja me oleme kaugele ette läinud Ameerika ühendriikidest ja kõikidest teistest sellistest riikidest kellele nõukogude liit ja sotsialism pidi haua kaevama, see oli ju ametlik seisukoht ja me andsime keskkoolis ühiskonnateaduste alal niisuguse eksami, kus me kõigest sellest pidime rääkima. Ja me pidime endale selgeks tegema keskkoolis, et me elame lõputute rikkuste maal, kus looduslikud ressursid on ammendamatud. Meil ei saa kunagi midagi otsa, kõike on meil tohutult palju ja no looduse sellisest hukkumisest, nagu me praegu endi ümber näeme, me praktiliselt ei rääkinudki. Kõik oli väga tore, kõik läks aina paremaks, kapitalistid muutusid aina lollimaks ja, ja nende vastuolud süvenesid. Sotsialism hakkas üha enam õitsema. Tõsisemaks asi läks 70.-te aastate keskpaiku, kui ma olin juba Tartu Ülikooli lõpetanud. Töötasin ajakirjanikuna. Püüdsin küllaltki palju reisida ka Nõukogude liidus, teistes liiduvabariikides oli võimalus käia ka siin Skandinaavias. Ühesõnaga hakkas tulema rohkem informatsiooni, mis ei mahtunud vaat selle maailmapildi sisse, mida oli keskkoolis ja, ja üldse kuuekümnendatel aastatel meie inimestesse sisendatud. Ja väga terav vastuolu tekkis näiteks mul siis sisemine, kui ma käisin Koola poolsaarel, seal on selline linna kommunitsia korsk, kus on väga suur ja võimas niklikombinaat ja mille ümber umbes kolme-neljakümne kilomeetri raadiuses on täielikult surnud, metsseal ei kasva mitte midagi, on niimoodi surma, vaikusesse tardunud puud, ühtegi lindu ega looma seal keegi kunagi ei näe, sest seal ei kasva midagi täielikult surnud sesse niklikombinaat oma õhku ja vette paisatavate heitmete ka on kõik elava tapnud. Täiesti ime, et seal inimene veel elab ja töötab, kui selliseid näiteid tuli üha juurde, kui me ajakirjanikena nägime, et Kundas enam rohelist rohtu ei näe, kui me nägime, mis toimub ikkagi Kohtla-Järvel meie põlevkivibasseinis kui me veendusime, et siin, 70.-te aastate alguses ja keskel polnud enam võimalik Piritale ujuda, näiteks? Ma mäletan väga hästi, kui ma viimati Pirital ujumas käisin, ma tulin veest välja ja oli nagu Solviga üle valatud. Olümpiamängudeks ja olukord tõsiselt paranes, sest Tallinnasse ehitati võimsad puhastusseadmed ja nõnda edasi, nii et ühesõnaga kusagil 70.-te aastate teises pooles 80.-te alguses tänu paljudele reisidele mööda Eestimaad liidu erinevaid piirkondi, kuni Kaug-Ida nii välja süvenes minus kindel veendumus, et selline kurss nii majanduslik kui ka looduskasutust arendav kurss viib meid paratamatult hukkumise servale. Samal ajal töötati välja maailmas päris kapitaalseid uurimused mis koostati Rooma Klubi liikmete poolt. Paljud raadiokuulajad kindlasti teavad selliseid teoseid nagu kasupiirid ja nõnda edasi, kus päris lihtsalt tõestati ära see, et juhul kui inimkond jätkab niimoodi loodusressursside kasutamist ja heitmete paiskamist enda ümber nii veekogudesse kui õhubasseini siis saabub suhteliselt kiiresti ökoloogiline katastroof, tähendab maakera biosfäär muudetakse eluks kõlbmatuks, see on enesetapp. Inimkonna enesetapp toimub niisugusel ettearvamatult viisil, kuigi hea eriteadlased ennustasid neid asju juba kolmekümnendatel aastatel, kuid kõik see jäi väga kitsa ringi teadmiseks ja meil Nõukogude liidus ja loomulikult ka Eestis veel mõned aastad tagasi. Kahjuks oli kogu oluline objektiivne informatsioon meie keskkonnaseisundist tegelikult salastatud. Näiteks raadios töötas siin aastaid tagasi. Päris ennastsalgavalt võib öelda ja teiselt poolt küllaltki suure eduga Olav kerge, ma usun, sina oled temaga palju tööd koos teinud ja ka mina olen temaga küllaltki palju suhelnud. Kahjuks teda enam meie seas ei ole. Mul on veidi kahju, et ta ei elanud selle ajani, kus ta praegu oleks võinud oma ideid ja mõtteid palju paremini realiseerida. Tema tegi Eesti raadios saatesarja koos Veljo rannikuga nüüdsest looduskaitsekomiteest. Ja nad püüdsid läbi väga suurte raskuste jutustada meie loodusprobleemidest, nii nagu nad tegelikult on. Televisioonis oli kõike seda teha veel 1000 korda raskem praktiliselt võimatu sest näiteks ükski jõgi, mis Põhja-Eestis on tõsiselt reostatud, sinine, punane või mingit muud värvi meie saadetes kunagi ei tohtinud voolata Läänemerre. Nad võisid voolata ükskõik mis suunas, kuid seda mainida oli absoluutselt võimatu. Ja pilt kõneleb siiski rohkem kui sõna ja kuna ta on niisuguses ühiskonnas, kus me varem töötasime, elasime veel ohtlikum relv kui raadio. Siis piirangud, mis olid loodust käsitlevates saadetes televisiooni tegijate ette seatud, olid veelgi rangemad. Nii et taolise saatesarja tegijaid, nagu praegu on panda on Eesti Televisioonis alati olnud. Kes on tahtnud, kes on tunnetanud vajadust, et ükskord sellele Kozmaarsele tööstuse arendamisele ja looduse reostamisele piir panna. Niisuguseid inimesi on meil alati töötanud, kuid varem pole neil lihtsalt oma ideede realiseerimiseks võimalusi olnud. Sa hakkad tegema filmi merest seal looduskaitseteemaline film. Ütle, kas sa selles filmis võid rääkida kõigest ja näidata kõike, mida sa tahad. Me ei saa veel käsitleda neid objekte, mis alluvad kaitseministeeriumile ja mis nähtavasti ka mõningad meie Läänemerd reostavad, kuid peamine muidugi ei seisne Nende tegevuses. Peamine on meie põlevkivikeemiaettevõtted, mitmesugused tööstused, mis asuvad Kirde-Eestis ja mis lasevad oma heitveed jõgedesse, mis suubuvad Läänemerre. Peamine on suured linnad. Meie rannikumere kaldal, nii nagu Tallinn-Haapsalu Pärnu tõsiseid probleeme on ka Saaremaal, Kuressaares, Orissaares, Hiiumaal. Kõigest sellest praegu on võimalik rääkida ja me tahaksimegi selles filmis võib-olla et esmakordselt näidata, missugune on tegelikult meie rannikumeri Narvast kuni Kuressaare ja Hiiumaaäärsete randadeni välja. Praegu niisugune koondpilt praktiliselt puudub. Vähemalt ei ole seda filmitud, ei ole konkreetselt näidatud, mis, kuskohast, kui palju ja missugune on resultaat. Me, selle filmi ettevalmistamise käigus käisime näiteks. Meie haruldaselt kaunis paigas, see on siis Ontika paekallas ja lausa nii tuumaks võtab see pilt, kui sa näed, mis moodi läbi suurte ja vägevate torude paiskub sealt kõrgelt paekaldalt ööd ja päevad alla üsna mitmevärvilist, et täiesti ilma igasuguste puhastusseadmeteta meie keemiatööstus saadab kõik Läänemerre üsna tõsiseks võtab, kui sa näed jõgesid, mis sinised või, või loomuliku värvi olid ammu-ammu. Nüüd on nad juba pikemat aega üsna punased. Mõningaid jõgesid katab vaht. On seda vahtu rohkem, teisel päeval vähem, kuid eriti just suudmealadel kala püüda pole mõtet, seal, seal ei ela enam kedagi. Ometi olid meie paljud Põhja-Eesti jõed parimad lõhe ja forelli kudemisjõed. Nõnda et see pilt saab muidugi päris tõsine. Ent teiselt poolt mulle tundub ilma niisuguse pildita. Me ei mõista küllalt selgelt, et kätte on saanud väga otsustav hetk. Kui me nüüd resoluutselt ja kiiresti ja tõhusalt ei tegutse, siis võib-olla juba viie või 10 aasta pärast on see lootusetult hilja. Ma tooksin võib-olla ainult paar sellist näidet. Näiteks Haapsalu lahes 88. aastal. Ka pandi vist küll selle linna ajaloos esmakordselt üles sildid, et ujumine pole soovitatav. Täpselt sama juhtus Pärnus. Ma usun, et vist iga eestlane mäletab kirjutisi ajakirjandusest ja süžee esid televisioonist selle kohta, et meie nimekama kuurordi rand on ujumiseks üsnagi kõlbmatuks muutunud. Et Orissaare laht, kus lähedal nagu üldse mingisugust erilist tööstust ei ole on samuti veekogu, kuhu möödunud suve teises pooles enam inimesed ujuma minna ei saanud, sest see, kes ikkagi vette läks nahahaiguse külge sai nagu kohalikud inimesed ütlesid kärnatulit külge. Kuressaare laht on, on juba väga pikka aega täielikult reostatud. Väga tõsiseks on kujunenud mitmel pool Hiiumaa rannikumeres olukord. Meie kalades, mis on püütud suhteliselt just niisuguste suurte reostuskollete lähedalt nagu need linnad, mida juba mainisime. Nendes kalades on sageli sees laiuss, mis on parasiit, kes elab väga hästi edasi inimese organismis, kasvades seal enam kui 20 meetri pikkuseks ja kes põhjustab üsna suuri ebamugavusi igale ühele kelle kõhuda oma koduks on valinud. Ja on täpselt teada, et laius eksisteerib just seal, kus vesi on reostatud Matsalu lahes. Riikliku looduskaitsealal teadlased ütlevad, et raskemad kui kilogrammist, haugi ja raskemad kui kolmesajagrammist ahvenad ei tohiks süüa, kuna nende kalade organismis sisaldub ohtlikult palju elavhõbedat. Ja ma juhiksin raadiokuulajate tähelepanu praegu ka sellele, et Matsalu lahe ääres pole ju mingisuguseid erilisi suuri tööstusobjekte ja näete, ka seal oleme jõudnud juba omadega niikaugele. Ja teada on ka see fakt, et Kasari jõgikond kannab igal aastal Matsalu lahte kusagil 12 kuni 16 tonni mineraalväetisi ja seal toimub intensiivne lahe kinnikasvamise protsess. Nii et ka meie põllumeestel oleks vaja oluliselt oma loodusessesuhtumist muuta ja ja võtta teadmiseks see, et nähtavasti praegu on võimalik, kui me kiiresti ja süsteemselt hästi läbimõeldult tegutseme, panna piir meie rannikumere üldse Eesti ökoloogilise situatsiooni kiirele halvenemisele, kuid kui me seda ei tee, siis on väga raske öelda, kuivõrd eluks sobivas keskkonnas hakkab juba elama järgmine põlvkond Eestimaal. Romaanis Vene müts kirjutab Leonid Leonov, ühe inimjajooksul on raske tähele panna. Looduses toimunud muudatusi meie juures on ajas on teistsugune kui looduses. Ja männikolmesaja aastane iga vastab meie 80-le aastale. Me jätame maailma maha peaaegu samasugusena, nagu ta siia tulekul eest leidsime. Kõrbeelanikele tundub nende igav maastik loomulikuna ja igavese na. Kuni ükskord väljakaevamised jutustavad meile nurjetutes sihangeeridest muistsetest vallutajaist, kes alustasid naabrite allaheitmist niisutuskraavide ja peade kohal laiuva rohelise katuse hävitamisega. Ja kõige tõsisemalt on mind mõtlema pannud. Eestimaad mööda ringi sõites ja kõikide nende probleemidega kokku puutudes see asjaolu et need halvad asjad, mis meie loodusega on toimunud on aset leidnud ju erakordselt lühikese aja jooksul sajust praegu tsiteerisid siin kirjanikku, kes ütleb, et loodusel on teistsugune ajaskaala kui inimesel. Tõepoolest, see on nii. Ja seda enam murettekitav on asjaolu, et kõik see, mis on nüüd toimunud Eestimaaga, on toimunud kõigest mõnekümne aasta jooksul. Üks või poolteist inimpõlve 1940 võib arvata, et Eestimaa oli ökoloogiliselt praktiliselt puhas. Meil oli tööstus nii palju, et loodus sai sellega veel suhteliselt hästi hakkama. Nüüd jämedalt võttes kahe inimpõlve jooksul me oleme jõudnud nii kaugele, et meie põllumaad on viidud kurnatuse seisundisse. Meie tallame neid oma raskete traktoritega. Et Kirde-Eesti õhubassein on Nõukogude Liidu enam reostunud linnadega võrreldes ka üsnagi reostunud. Kohtla-Järve on selle reostunud linnade pingerea üsna eesotsas ette. Meil igal aastal tuleb juurde väga palju majapidamisi, kus kodukaevu enam kasutada ei saa. Tapal oleme jõudnud nii kaugele, et maa-alustest veesoontest välja pumbata vesi läheb põlema, kui tikuga ligi minna. Et. Näiteks ka Lõuna-Eestis, kus meil mingisugust erilist loodust reostavad, tööstust ei ole. Ometigi on suurfarmid, mis on ehitatud omal ajal just nimelt kuppelmaastiku nendesse kohtadesse ühesõnaga kupli servadele või lausa kupli laele, kus siis kõik see, mis loomade pidamisest üle jääb, ilusti ka alla orgu valgub ja jõgedesse järvedesse läheb. Et isegi näiteks Paide rajoonis, kus ka tööstuse arengut eriti rõhutada ei saa, on ometigi juba allikavees nitraatide sisaldus fooniga võrreldes looduslikult täiesti puhkta veega võrreldes kaks korda kõrgem, tähendab isegi allikavesi ei ole meil enam noh, puhtuse etalon, nagu ta on aastatuhandeid olnud ja kõik see on toimunud 50 aastaga. Me oleme elanud Eestimaal 5000 aastat, paikselt põlvkonnad on andnud üksteise kätte seda looduskeskkonda, mitte midagi erilist pole muutunud. Ja nüüd kõigest kahe põlvkonna jooksul me ei tea enam, kuhu ujuma minna. Me ei tea, mis Vetme kaevus saame ja raske on öelda, mis õhku me hingame. Nii et kõik see on toimunud katastroofiliselt kiiresti. Ja seda otsustavamalt peame me tegutsema täna. Sest üldiselt on selge ka niisugune tõsiasi et juhul, kui me näiteks homme kõik vabrikut sulgema mitte mingisugust reostust enam jõgedesse järvedesse merelahtedesse õhku ei lähe, keerame kõik oma keskküttekatlad kinni ja ma ei tea, kuidas me sooja saame. Et ka olmereostust enam ei ole. Ikkagi meie looduse seisund esialgu veel halveneb, sest juba aine ringlusesse on paisatud nii palju keemilisi, mitmesuguseid muid ühendeid, ka raskemetalli ja nõnda edasi. Et tõenäoliselt situatsioon veel mõnda aega halveneb, enne, kui looduse enesepuhastamise ja muude bioloogiliste protsesside jõud taastub ning loodus jälle iseendaga hakkama saab. Seda enam tuleb mõista, et kas nüüd või mitte kunagi. Kui me näiteks teostaksime selle võimsa fosforiidi kaevandamise plaani jõuliselt laiendaksime veel põlevkivi tootmist, ehitaksime uue elektrijaama sinna Sillamäe ja Narva vahele siis on päris lihtne tõestada, et väga suur osa Mandri-Eestist muutuks lähema mõnekümne aasta jooksul täiesti kasutamiskõlbmatuks. Ja ma arvan, et see oleks suurim kahju, mida aastatuhandete jooksul üldse Eestimaale on tehtud. Sinu suvekodu on lahemaal. Kas seal elades on sul ka kindluse tunne? Kas sa kasutad õiget sõna seal elades, mina? Ma ütleksin isegi niimoodi, et et ma tõeliselt oma koduna pean silmas just Pedassaar, et siin Tallinnas Lasnamäel. Ma käin komandeeringus kahjuks ainult komandeeringuid kujunevad sageli küllaltki pikkadeks. Sest minu töö mulle meeldib, televisioonitööd veel Pedassaares otsast lõpuni teha ei saa. Ja seetõttu seetõttu pean ma tõesti sealt küllaltki pikk, ehkki nädalaid ära olema. Muidugi üks motiiv, miks ma ka nii tõsiselt olen tegelenud. Fosforiidikaevandustega on see, et ma elan tõepoolest tulevaste võimalike kaevanduste lähistel, siis olen ma püüdnud omalt poolt teha absoluutselt kõik selleks et seda õudust lihtsalt ei toimuks. Võiks arvata, et noh, teades kõiki projekte ja võimsaid ametkondi, kes ikka rühivad oma eesmärgi poole vaatamata meie ülemnõukogu otsustest ja nõnda edasi võiks ju mõelda, et kas poleks õigem kolida kusagile sinna, kus niisugust perspektiivi üldse ei eksisteeri ja ja võiks nagu ennast kindlamini tunda. Mina arvan, et neid kaevandusi ei teki niikaua, kuni me oskame nende vastu võidelda. Ja Me oleme õppinud viimastel aastatel palju paremini palju tõhusamalt võitlema. Ning mulle üldse tundub, et Eestimaal võib üha suurema kindlustundega elada sellisel juhul kui me iga aastaga muutume järjest tugevamateks kompetentsemaks osavamateks võitlejateks, sest vaadates siin oma lähemaid naabreid ja paljusid teisi riike, siis me näeme seda, et nii turvaliselt ja sisukalt ja väärikalt elatakse seal, kus on alati leidunud inimesi, kes on valmis olnud kõike kaalule panema oma kodu ja oma rahva ja oma maa eest võitlemiseks. Seal, kus on see kõik jäetud kellegi teise hooleks. Ei näe me täna ka midagi eriti head. Nii et mule süvendab tõsist kindlusetunnet just nimelt see, et viimase aasta-kahe jooksul on Eesti rahvas sõna otseses mõttes oma selja sirgeks ajanud ja otsustanud võidelda. Ja ma väga suure heameelega kuulasin möödunud aasta kevadel, kui ma olin Viru-Jaagupis tegin ettevalmistusi saate kodukandi lood lindistamiseks Ühte sealset metsameest. Ja kui ma küsisin temalt, et, et mis te nendest fosforiidikaevandustest arvate üldse sellest perspektiivist et kas te olete valmis võitlema, siis ta ütles niimoodi, et hea, et veel kusagil 86. aastal või ka 87. algul tundus inimestele nii, et noh, mis parata, kui need kaevandused tulevad, pakime oma kohvrid kokku ja lähme kuskile mujale. Kuid nüüd ütles ta, Mei, kavatsesid kuskile minna. Me võitleme viimse hetkeni. Ja ma olen sügavalt veendunud, et vaat niisuguste meeleolude süvenemine niisuguse õiglase võitluse vajalikkuse tunnetamine on just see, mis minus isiklikult seda turvalisuse tunnet märkimisväärselt süvendab. Rohkem kui mingisuguse kõrge ametiisiku käskkiri või korraldus mitte ehitada kaevandusi või midagi taolist. Sa ütlesid, et me oleme õppinud võitlema, oleme muutunud tugevamaks, teadlikumaks kuid siiski jääd meis kõigis mitmest olulisest omadusest puudu. Kui kasutada kirjaniku ja looduskaitse Valentin Rasputini sõnu, siis aus, siiras, heatahtlik, südametunnistusega kadunud poeg ei ole koju tagasi jõudnud, aga ilma temata kodu ei püsi. Ükskõik kuidas me seda ka rajada püüaks. Ja kõik see, mis on toimunud viimaste aastakümnete jooksul ka Eestis on loomulikult avaldanud väga tugevat mõju just meie kõlbelistele omadustele. Sest no see näidetega rida tuleks fantastiliselt pikk, kui me hakkaksime rääkima nendest valedest, mida kuhjati kõige erinevatel tasanditel kokku näiteks Leonid Brežnevi valitsemisajal ja no mis eetikast me saame rääkida, kui me ühte ja räägime täiesti risti vastupidi, teeme võimatu. Seetõttu mulle tundub, et niisugune aus jutt, mida me praegu ajame siin Stalini Ibeeria aegadest, selle tähendus ei ole ainult selles, et näete, et me nüüd räägime kui hirmus mees Olibeeria ja vaadake, kui kohutavaid plaane haudus Stalin. Vaid see on vältimatu eeldus meie kõlbelise taassünni juures. See ei ole mitte ajaloofaktide kuhjamine ja, ja mingisuguste arhiiviandmete avamine vaid, vaid see on ainuvõimalik tee tagasi inimese juurde kes ei pea võimalikuks nii oma kutsealal oma isiklikus elus ega ka kuskil mujal opereerima nii nagu kõige igapäevasemalt asjadega suurte ja väikeste valedega. Aga nii looduskaitses majanduses, ideoloogias, poliitikas, ajaloos, sellest meie elu ju sisuliselt koosnes. Ja kui ma näiteks täna mõtlen oma senisele 20-le ajakirjaniku aastale siis mulle tundub niimoodi, et eelnevad 17 18 aastat on olnud üsnagi vaevarikas ja väga vastuoluline ettevalmistus üldse tõeliseks ajakirjanikutööks. Mulle tundub, et alles viimasel mõnel aastal olema saanud töötada nii nagu ma kujutan ette üldse ajakirjanikutööd. Väga suur osa sellest, mida me tegime varem oli ikkagi üsnagi küsitava väärtusega, mitte absoluutselt kõigi puhul ja mitte iga saate osas. Kuid kuid ikkagi väga palju jäi tegemata ja ütlemata seetõttu, et tõde polnud kellelegi tarvis. Ja niisugune kõlbeline taassünd saab just toimuda selle kaudu, kui me räägime oma lähemast minevikust, nii nagu ta tegelikult oli. Kui me räägime oma looduse probleemidest nõnda, nagu nad meie ümber eksisteerivad. Ja kui me leiame endas jätkuvalt jõudu esitada nii radikaalseid, kuid kõigiti põhjendatud ja õigeid nõudmisi, nagu me tegime 16. novembril 88 nagu me kuulutasime välja detsembri algul meie ülemnõukogu istungjärgu käigus ja nõnda edasi, ma usun, et vaat, kui me seda teed, suudame jätkata. Kui me hästi läbimõeldult ja tasakaalukalt oma asju ajame, siis kadunud poeg saabub tagasi Eestimaale ja, ja me kõik selle üsna keerulise protsessi käigus. Kes rohkem, kes vähem, olenevad tema elu east ja elukutsest ja paljust muust. Kasvame kujunem ümber ja võtame niisuguse normaalse inimese näo, kes ei saa lubada endale nii pisivalesid kui ka suuri valesid kes ei pea vajalikuks mitte ainult palju teenida, vaid kes peab vajalikuks ka ja tähtsaks normaalseid, inimestevahelisi suhteid, kes kõrgeks ülemuseks saades ei muutu türanniks tagudes rusikaga vastu lauda ja nõudes ainult tema käskude vastuvaidlematult täitmist vaid kes suudab ka alluvatesse suhtuda mõistlikult ja, ja heasoovlikult. Nõnda, et see kõik, mis toimub ja mis. Ma loodan, jätkub ka eelolevatel aastatel. Jah, võib-olla sümboolselt öeldes on tõesti nii kadunud poja tagasikutsumise protsess kuid ma ei nimetakski seda, võib-olla mitte ärkamisajaks. See on rohkem niisugune. Valuline, kuid möödapääsmatu. Taassünd. Eesti rohelise liikumise ühe liidri Juhan Aarega ajas juttu Marje Lenk.