Täpselt täna, kolmandal septembril 2005 saab aastaseks seltsing roheline Urvaste. Saime aasta tagasi kokku, et võidelda mõtlematu raba hävitamise vastu, mille põhjustab inimeste turbaahnus. Öeldakse küll, et kui turvas on neile maavara on antud, siis tuleb seda kasutada. Ja sedagi, et kuskilt peab teda ju kaevandama. Miks siis lite Urvaste Essost. Nii, aga võtame sünnipäeva tordi. Poissi lunib hommikul, et tal lubataks sünnipäeva tordist, tükike võtta ei saa, ütleb tema. Torti sööme õhtul siis, kui tulevad külalised. Vanaema tuleb ja tädi Anna ja onu Stjoppaja, Rainer ja Sigrit ja on nii ilus panna, ilus ümmargune tort lauale, räägib tema. Aga mul on kõht tühi, muidu on täis putru täis vorsti täis, aga tordi koha pealt on seal just üks tühi koht, viriseb poiss edasi. Tegelikult ühe tükikese äralõikamine, idee torti eriti koledaks härdub ema viivaks, tõstab tordi lauale. Poiss aga satub väga hoogu, kraabib tordilt kõik kreemi osa ära ja Songita tordipõhja seest mõne kirsivälja ja imeb tordipõhja immutatud mahla välja. Muidugi pane ema seda torti enam lauale, ütleb poisile söögu kogu tort ära. Aga poiss ise ka ei taha sellist torti enam ja sellest saabki prügimäe kaup. Uut torti ei jõua enam osta, kõik rahatan juba sünnipäeva korraldamise käigus ära raisatud emal tuju paha ja külalistel kah pärast halb. Sama süsteemi järgi kipub käima ka turba kaevandamine, magus kiht pealt minema ja tordipõhi, vaadaku ise, kuidas edasi saab. Kuid turvast kaevandatakse vaikselt kuskilt nurgast labidaga poleks siis tõesti midagi hullu. Aga ei midagi, vesi välja, puut maha ja kõik müügiks, isegi õhk. Õhumüüjat on samuti suur keskkonnaoht. Ega õhku pole ka piiramatu varu. Kui õhumüümise äri liialt lokkama hakkab, pole meil varsti midagi hingata. Paljud neist ikka tahavad hingata midagi muud kui õhku. Nojah, tegelikult inimene harjub kõigega, võta talt viieks. Ma ütleks õhk ära ja juba ta lepibki sellega. Kontrat kuulate raadioeetris ehk jälle seitsme nädala pärast. Pidage vastu.