Veerult paistvalt võimatu, koguni uskumatu, et Eesti võiks kunagi välja panna laskurmeeskonna, kes osutub maailma parimaks. Ometi oli seekord ilmsi tegelikkus. Eesti laskurite kuldseid aegu meenutab selles saates 81 aastane maailmameister Kaarel Kübar. No esimene kord oli Roomas, kui meie mehed nii-öelda suursaavutusi ja üllatust tegid. Enne seda nad käisid Loovis võistluste kõige esimene võistlus, seal laskurid, juhtkond nii-öelda proovis ja vaatas oma meeskonna ja nii-öelda meeste sisu ja seal Lovis. Nemad said usu eestlastes see kui laskuridesse sest seal on niisugune olukord. Tulemused alguses nõrga eeltöö pärast olid võtmis kehvad, võrreldes teiste rahvustega, aga võistluse lõpus olid eestlased kohe palju tõusnud, nende tulemused, palju tõmblemist, see näitas, et meestel on nagu sisu. Seda rääkis laskuri liidu juhtkond, kindral Sternberg ja siir. Järgmine oli juba roomarg minule siis Rooma 1935, jah. No seal olid juba Meie mehed loputad ja, ja Kivistik ja ühesõnaga meie vabapüssimeeskondi kõik laskurid olid seal juba ikka tulid maailmameistriteks tegi maailmarekord. Ja kaks aastat hiljem 1937 toodi Helsingist juba Argentiina karikas. Jah, see oli esimene, see oli esimene suur trump kus Kivistik püstitas uue maailmarekordi täis Calebi vabapüssist kolmest asendist ja meeskond saavutas Argentiina karika maailmarekordiga. Teie siis veel kaasas ei olnud, mina olin kaasas, aga mina olin siis määratud sõja püssi laskma. Kui noorem mees sõrapüssi ja väike kaliiber ja ma tahtsin sõja püssi kaasa seal ka matšis. Aga siis minu tulemust olid nõrgavõitu kima Aedki halge. Ja järgmine kord see on siis juba 1939. aastal olite te pidevalt tulejoonel Jutsernis ja siis oli niisugune olukord naa, tegin, võtsin asja tõsiselt, tegin tõsist tööd juba 38. aastal. Saavutasin siis Eestis Eesti rekordi uue mis oli Eesti rekord, oli mul siis 1133 silma ja samal ajal oli maailmarekord 1924, nii et märksa parem ja, ja kõik, nii et kohapealsed tulemused muud tulemused näitasid, et mul edu väiksem ja selle tagajärjel siis määrati mind Eesti meeskonnas täiskaliibri vabapüssi peale vana kolumne siir ütles, et mul on niiviisi, et et kübar, teate, noor tugev mees, mis te selle sõjapüssiga mängite? Võtke see vaba käsile ja mõtlesin, et see on minu südamesoov. Samas tähele, siis saingi vabapüssi meeskonda. Räägime sellest kõigest pikemalt veidi hiljem. Nüüd aga kust kandi mehi on maailmameister? Kaarel Kübar. Tartumaalt Vara vallast maapoiss, talus kasvanud, talutööd teinud. Ema pidas talu niikaua, kui likvideeris selle ja me tulime linna. Millal teil tekkis huvi laskmise vastu, kas see oli juhus või Rimiga ammune soov? See on, ma ütleksin, seal rohkem veresse püssi haigus mul. Sest kui ma väikene poiss Maailmasõja ajal siis olid Saksa sõjaväed kõrvalt alusel ja, ja need mehed käisid ringi vedama, püssid kaasas. Ja siis ma sain, lasin esimese paugu vintpüssist saksa sõdur, panime püssi püsti ja otstaeva poole, muidugi peale, sellepärast kuni tulid sõjavägede liikumist, läksid ära ja rahva kätte ja, ja väga palju relvi vintpüsse ja minu kätte sai ka muidugi need sinna ja laskemoona. Ja siis sellega seoses oli ka jahimehe kirg maapoisina käisin siis jahis jahipüssi ei olnud, siis võtsin vintpüssi kuuliotsast ära ja laadisin eest tinatükke sisse ja lasin lahti sellest ajast peale tema vere sees püssidega mõtlemine. Ja hiljem muidugi, kui olite paremad võimalused tema oli siis olid mõningad korralikumad relvad ja jahipüssi ja siis tuli ajateenistus arvatavasti kus nagunii tulirelvaga tegeleda ja huvitaval kombel sõjaväes ma ei paistnud silma. Ma teenisin aega ratsarügemendis üks aastani ajagi teenimise aeg. Ratsarügement asus Tartus Tartus ja teenisin seal aega noorte kursusega, mäletan seal laskevõistlused ka ja noh, keskpärane, aga no selles midagi nii suurt saavutamine ja pealesõjaväeteenistust. Siis oli Tartu kalevis. Tegin poksi, harjutasin ujumist, sõitsin paadiga spordimäe väri maast madalast, midagi ma seal eriti saavutum muidugi. Aga oma lõbuks ja kuidagi ma seal Tartu meister venooling, paar korda võistlesin Tallinnas kaasa. Nokkimindi löödud kunagi. Teisi minagi välja. Aga mis ma veel, see lasketase tõusma hakkas? Lasketaseme soodustanud. No siis oli mul eesti aeg oli mul kodus, Väiksega lõi libess ahilles seda lubatud pidada ja sellega ma siis isana kaksi siia lasin ja ainult omaette nii-öelda. Aga siis see oli vist koos 33. aastal või kui tekkis mul huvi kaitseliitu minna just laskespordi pärast. Mul oli üks koolipoiss korteris minu juures Aleksander tanker, tema oli tubli laskur, from malevas ja käisingi laskma ja tuli kodu ja rääkis, kuidas tema laskis. Ja ma mõtlesin, ma tulen, lasen masina läksime koolipoisiga sinna tiiru. Mul seal siis enam-vähem vana jahimees nii-öelda enam-vähem istus ja kohapealsed mehed seal kaitseliitlased ja lasketiiru joade vaatasid, et kuule tulekaitseliit, harjutamatust kuidagi sul läheb praeguste laserite päris kenasti nii ja naa ja nii ma astusin kaitseliitu. Siis ma hakkasin käima treeningutel vä, siis hakkasin nagu asi arenema, hakkasin huvi tundma laskmisi vastu, kui laskespordi vastu mitte. Kui vaba jahimees juba oli edu, siis ma pääsesin juba võistlema, mõni mõningatel võis Tallinnasse üks, mis mind natuke silma hakkasin, paistvali oli sõjaväe ja kaitseliidu vahel, oli laskevõistlused Eesti sõjavägi ja kaitseliit. Seal oli vist mäleta, kas meeskond oli 50 või 100 inimest kummaltki poolt. Ja seal ma lasin siis nii-öelda esimest korda nii-öelda suurem võistlus aga igatahes seal on niisugune tulemus, mis paistsid nagu noh, mitte väga halb esimese poole sees paremiku sees. Ja ja nii, Eesti laskurliit võttis ka kaitseliidust mehi, kes tundis asja vastu huvi, tahtsid nii-öelda kaasa teha tõsisemad treeningud, võeti neid treeningusse eriti nende laskemoona ja mõningaid relvi. Ja määrati vastavad kodused treeningud, kus tuli tagajärjed saata siis keskusele laskurliidule, hiljem, kes püsima jäid, nii-öelda, kellest loodeti saada laskurid. Need kutsuti siis ühistreeningutele laskurliidu juurde Tallinnas kas siis kuus korra või nii, aeg-ajalt tehti siis üldkontrolle nii, mõnes mõttes kõrgemale nii-öelda Eesti rahvusmeeskonna suunas, aga see oli Eesti laskurliit, kes tegutses peamiselt ja sellel oli küllalt tähtis. Just just tema oli see, kes juhtis, just nemad olidki, juhtisid nagu ma mainisin, alguses kolumn siir oli lahingkooli juures see tehniline jõud, juht ja temal, ohvitserid, allohvitserid, piirivalvurid ja siis vabariigis kaitseliidust, keda hiljem. Ma ütlesin, no need mehed ja siis veel väga tugev mees, muidugi kindral, Stenbocki ja asjatundja. Ja nemad siis selle arsenali arsenalis hakkasid tegema relvi eesti relvi, millega meie lasime, mis hiljem väga heaks osutusid. Need olid head relvad, aga kes neid konstrueeris, seal oli rohkem kollektiivist. Püssimeeste pruuli oli, seda ma tean, kes meiega lutsernist kaasas oli ja aga kes seal need päris tehnilised meistrid koha peal olid. Neid ma ei tundnud, kas arsenali püssid olid võrreldavad maailma parimatega oli täiel määral võrreldavad, sest näiteks soomlased, šveitslased isegi ostsid rootslased, ostsid maid püsse. Kas noortele lootustandvatel laskuritel määrati ka isiklikud treenerid või igavest tegutses oma peal? Treenerid ei olnud meil näiteks mina isiklikult vaatasin nii-öelda vana roll kaitseliidus seal ja Kärner, kes enne mind seal oli hiljem suri ja, ja ühesõnaga need ajakirjandust lugesid nende tagajärgi ja soomlaste omasid ja need olid nagu eeskujuks. Eeskujuks olid paremate meeste tagajärjed ja niisugused treenerid, nagu nad on, praegu on need, kes seal kohe maastkonnalasematusel õigeid juhtnööre õpetab, seda meile ei olnud. Näiteks Tartu mees ratsarügemendis Allolisel Kivioja, tema oli samuti Tartu mees, kellega ma nüüd sõber olin seal laskurid, mõtlen tema valime siis Tartus lennuvälja ääres lasketiirus, mis fotoaparaat kaasas, siis tegime Neid aidata asendid, kuidas ta õige on, vastavad kirjandusele ja teine mees pildistas siis pärast vaatasite pilti. Kas on kõik nagu peab olema, Jänese une asendage osaliselt, nii et ühel on nii head ja kuidas tegelik liistu pianist asi. Noh see on ikka pikaajaline töö, mis nõuab palju lihvimist, pikaajaline töö, no kaks aastat alguses võib öelda, et oli niisugust nii sõnakaksimist aga hiljem kui juba enne rahvusmeeskond, kuna pooles vaatasin, lootsin sinna saada, siis tegid tõsist tööd ja see kestis neli-viis aastat. Mis peitub nende sõnade taga, tõsist tööd. Kui tihti te treeningul käisite tegelikult laskja, raesõber nädal nädalas korra-kaks või ütleme, ma ütlen Tartus kohapeal. Aga kodune treening laskuri keeles kuiv, see oli peamine. Püsseli veel püsida kodus tol ajal ju väikene märkleht täpp seina peal, viie-kuue meetri pealt püstiasend, põlved asend, ikka tund-kaks päevas jälle kuulasid kasvõi päevauudiseid raadiost ei istu niisama, mõtlesin püssi kätte, harjutasid püstiasendist päästmist laskuri ja mõtlen, kui ta päästab, tahab päästa täpselt see pilt haiged, nüüd peaks 10. olema. Et kui päästeamet plõks tekkinud kastasjast langes natuke säravaid tuli õigel aedik läks, siis sa ise arvestab not, kas on üheks oleks olnud üheksa 10 niisugune kuiv treening ja see oli peamine ja põhiline. Sellepärast iga laskemoona ei olnud nii väga hirmus laialt käes, et oleks saanud nüüd kogu aeg tiirus käia ja aega ka ju olnud, tööd oli ka või teha, mis töö vestleme töölistele nii-öelda käsitööga oli niivida. Alguses ma töötasin elektrikuna. Ja siis tekkiski niisugune olukord Tallinnas käimised lasketiirus, käimised, võistlused. Ei saanud aega tööd teha, pangrutrimalia. No mul ei olnud mul sissetulek oma töö. Ja siis sokutati mind Tartu vangimajja vangivalvuriks. Sinna sain kohase riigi teenistusse, muret annan selle kopika pärast. See oli teatud määraga nii palusalu eeskuju. Palusalu oli, minul oli eeskujuks, palusaar oli samuti Tallinna vanimas ja temal on kah treeninguvõimalused. Seadlasin tennis oma ajasel ära miljardit rahvusmeeskonda, arvati, mis aastal varased enne maailmavõistlusel 35. Dane kiibiojas või kellest me rääkisime, Ratherogendi mees. See ütles ka, et mina ei jäta, kui saan meile tiitli. Mina nagu julgenud seda ülesse sättidega. Et seal on selle maailma tiitli saamine, see on muidugi miski asi, see peab ka õnne olema, väikselt peab olema taset ja peab olema õnne. Sellepärast et konkurents on ikkagi väga tihe. Ja saite mõlemad, jah, kivioja sai ennemend ühe aasta võrra. Temadele Väikse kalliver püssist, mina tulin täis kele pilvesist maailmameistrivõistlused Soomes olid siis aastal 1937 37 ja no ettevalmistus oli eesti rahvusmeeskonnale peale kontrolltreeningute, mis aeg-ajalt toimusid Tallinnas, oli enne Soome võistlusi ka Narva-Jõesuus, ühislaager, seal oli laskerada ja seal oli, meil on, ma ei mäleta, kas, kui mitte vähem, siis kaks nädalat selle piiris. Ja seal olime siis iga päev tulejoonel. Ja lasksime. Ja tagusime muidugi kolonel Siiri ja kindral-Sternbergi juhtimisel ja müts maha nende meeste ees. Nemad viisid essi laskuri laskurite taseme nii kõrgele, et ta oli maailmaklass, olid nõudlikud mehed, nõudlikud mehed, sõjaväelased, korra mehed, aga ausad mehed nende meestele andma oma au, nii kaua minu silmad lahti on. No vot. Ja siis, või siis laager lõppes, siis läksime muidugi Soome ja siis Soome läksime, oli meeskond, meil võrdlemisi suur ligidal siin ja siis oli võetud kaasa sinnani, et niisugusi mehi, kes avaldas soovi ja Kessegi kellelgi vähegi tulemusi oli ja osana isegi omal kulul väljaspool meeskonnana nimekirja lasid mõned mehed kaasa ja seal oli võimalus Osid ja laskja, kaardi jalatsid ja ja hästi elasid, said auhinna. Jutt oli, et maailmameistrivõistlustest või muidu võistlustest enne maailmameistrivõistlusi on nii-öelda medalivõistlused, enne maailmamatši on igasuguseid eelvõistlused, medal, kuldmedalivõistlus on üks niisugune võistlus, mis ei ole mitte maailmameistrivõistlused otseselt pulmadele võistlusel vastav norm ootmise saavutad niisuguse normi, saad kuldmedali. See norm ei olnud hirmus kõrge, aga seal ütleme 100 meest võistleb üle maailma kokku tulnud meestest. Aga auhinnalise koht on sellel samal võistlusel, rattad võib olla umbes kaks, kolm tükki. No nii, et kuidas suudad, las ta sinna enam-vähem etteotsa siis 20 kohta on veel auhinnalised, umbes nii ja ma ütlen, ma ei mäleta täpselt, kas te tegite kaaslasele kaasa. Valasin Soomes kaasa kuldmedalivõistlusel viis tükki, aga siis kõik olid mul kuldmedalid hõbemedali peale ei kukkunud, laskmine toimus, kui ma ei eksi just maailmameistrivõistlusteks ehitatud malmi lasketiirul oli see nii, see ilmselt selleks ajaks jäidet ja suur uus lasketiir oli. Ainult et nüüd võrreldes Šveitsi ja Soome tiirusid Šveitsis ja seal on väga suur ruum publiku jaoks, aga soomlastel ja meil siin eestlastel seda kommet nagu ei olnud, et laskevõistluse publik vaatas. Selles mõttes oligi eesti meestel seal lutsernist raske, minul isiklikult ka muidugi seal tuli lasteni laeval. Aga meie kodus teeme treeningud siin kaks, kolm inimeste selja taga seal, kui seal vähegi parem tulemus on, siis püstil ajal inimesed vahivad aga publikum, korrektne ja mitteks segamine mitteks karmim elu ja raiskamine nagu jalgpallis. Kisa seda ei ole. Kui lõpetanud, ütleme, laskaromakseerijad lõpetanud, siis saab aplausi. Tuleb Soome juurde tagasi, tähendab, medalilaskmine oli läbi ja siis läks nüüd tõelisteks võistlused. Ja siis mina lasin kaasal on sõjapüssis, lasin sõja püssi kaasa. Jah, ja ma ei saanud, mina ei mäleta, mis tulemus oli, aga igatahes kehv. Mitte midagi ma seal nii-öelda auhinnalise kohale ei pääsenud. Minule sõjabess üldiselt istunud, painutasin küll, aga millegipärast seda piss istunud mulle saavutasin keskpäraseid tulemusi, aga mitte häid nõrku ja keskvõrasid olid sõjapüssist veike liidri püssi lasingi kaasa. Aga väiksel võiksid Ellingaa saanud medalivõistluse ajal nagu mainisin, aga matsi laskma mind ei määratud, ma olin selleks natuke roheline. Tulemused ei olnud nii kindlad. Ja siis vaadates meie meeskond oli seesama meeskond, kes roomas, laskis, lasid vabamist leitnant liivik Elmar Kivistik Artur Kukk, Kivioja haaralt ja Lokuper. Ja kui nüüd vanu tabeleid vaadata, siis nii jah, nii püsti, põlvelt kui lamades lasksid eestlased avapressis end esimeseks. Igatahes tulemus oli meil hea. Argentiina karikas võidetud, uus maailmarekord, meeskondlikult Kivistik individuaalselt uus maailmarekord 1920. Nelisilm on sellise suurepärane. No siis muidugi, sadamas oli vastuvõtt ja ja rahvast oli ikka nii väga üllatunud, et eestlased nii hästi elasid ja nad lootsid ka Mei pettunud rahvast. Siis oli kaks aastat aega järgmist maailmameistrivõistlused oli kaks aastat järgmistermaelawess võistlustele ja siis algas minul nii-öelda see tõsine töö. Siis panigi oma rahvusmeeskonnas ja, ja siis, kui ma juba vabapüssi koosseis oli määratud, siis ma võtsin asja hingega ja andis tulemusi. Individuaalomadus et olla võistlusest aega rahulik ja see on üks peamisi, mida on vaja laskuril. On palju mehi, kes lasevad hästi, kogemused näitasid treeningutel, aga võistluste aeg langevad ära. Närv ei pea lihtsalt vastu või, või hakkab tahtma väga hästi lasta, kui hakkad tahtma ülihästi ja väga hästi midagi saavutada, siis tikub viltu minema, närv ütles üles. Ja, ja aga õnneks minul seda joonud ei olnud, minu paremad tulemused on just võistlusel lastud. Kas te kunagi ei ole närveerinud, kas ei ole kunagi mingi juhus tuju rikkunud? Võib, räägi jah, lühidalt. See oli Eesti-Soome maavõistlus Tallinnas ja tollel ajal oli see auasi, pääses meie eestlaste hulgas, kes Eesti meeskonnas Soome vastu läks, Soomele? Väga tugev. Ja mind oli määratud võistkonda. Tartu mees oma elasid Tartus tol ajal. Kiviojaga muidugi Tartus katsid siis enne seda tartust väljasõitu, meil oli kivioja kokku lepitud, kivi tuleb minu arust autoga läbi, läheme jaama, sõidame rongiga ka korrale, Glasgurdagi kani püssidel taks püssi täis, kalli vababys, väike kalevipoiss vanematele omalt selge võttega Äravi sinna viia. Lukud tuli seest välja võtta. Kõik kvartali ilusti portfelli ära pakkida, muidu rongitranspordis võib viga saada, ta oligi niisugune asi, mis tuleb väga hoida relva. Ja, ja mina panin need kõik ilusti omale siis portfelli ja kohver, tahkussodid, vajalikud riided ja asjad kaasas. Tegin õhtul valmis nii-öelda need asjad sinna. Ja, ja millegipärast kas ma siis unustasin ise portfelli sinna kohvrisse panna või oli kuidagi teisiti. Aga tegelikult jäi portfell maha. Ja ma ei teadnud midagi, enne, kui olin Tallinnas juba enne enne võistlust hommikul hakanud sättima püssi. Ei ole, lukku ei ole, ei ole püssiluku, jõle sihtimisvahendit kummagi relval. Mis nüüd teha? Kas ütelda juhtkonnale, et juhtimine, skin asi siis öeldi, et sa oled molu, tuled, vaistu jätad maha jääma ja kuna Hänniga noorem laskur seal esimest korda meeskonnas Eesti-Soome maavõistluse meeskonnas, ma lihtsalt ei, on öelnud ainult paar inimest laskurid, kellel rääkisid need asjad ja Christian Wilbergutas muna niiviisi. Et võtame Paabiskonna uus vabapüssi ja ei võta minu vabapiss mina temaga häid tulemusi saavutada. Lase sina proovi. Ma mõtlesin, et hea küll. Proovin ja läksin selle peale välja, et lasen siis Christian Wilbergi vabapüssiga kaasa. Mis seal ikka, püsse, püssi, mõlemad arsenali poisid ühtemoodi. Niisiis tund aega enne võistlust sain telegrammi tartust, naine helistas, ole rahulik, olen teel. Ja noh, ja siis nanni jõudis raksuga sõitis. Ja kui suur oli taksoarve, mäletate veel, taksoarve oli 60 krooni, see oli kuupalk, see oli kuupalk, jah. Ja siis meil oligi kogutud raha, pidime diivani ostma. Krooni naine oli ka resoluutne, tol ajal pani seal 60 krooni, ato maja, sõitis lõima, relvadele lõbutsesime siis ma hakkasin muidugi oma Pütsiga laskma. Tol ajal oli, meil oli korrespondendi võistlus, soomlased lasid kodumaal. Ja mina olin Eesti meeskonnas viimane mees, 10 meistrit, meeskonnas olin 10. mees. Osad muidugi sellepärast et see asi juhtus, et vahepeal närvide häire oli. Teiseks, sellepärast oli udu. Mul läks palju aega selle sättimisega ja värgid ja lõpuks tuli nii tugev, peaaegu märklehte ei näinudki. Ja udu oli ka Soomes, Soomes oli niivõrd tugev udunud, ei saanudki lõpetada võistlust. Nii et eestlased ikkagi võitlejaks täiskaliibri püssist vaba püst. Teine päev muidugi, närv parasi, isuri väikegi Liiver. Väikse kaliibrilist lassi ma päris hästi, mull istus hästi ja tulemused olid tugevad. Muuseas, Eesti rekord elasin sel ajal püstiasendist, tuli mul seal Eesti rekord, mis oli jälle maailmarekordist kaks silma parem. Tulemus oli hea ja siis ma mäletan, kui ma lamades asendis lasin väikse reivi püksist siis kolonel siirduli sinna minu juurde ja ütles, et kuidas läheb. Olge päris rahulik. Kübara, olge rahulik, kõik on korras. Ma ei saanud midagi aru, mis ei, tähendab muidugi lahti ja nii edasi ja. Õitses oli lõppenud. Siis majandusülem raid ja ütles niisid, tulge pärast siit minu juurest läbi. Mul on teile anda üle raha. Aru läksin sinna makset, ei, mulle Eesti laskurliit maksis 60 krooni välja. Ja tänu viljusele Vilnius oli jää maka mees ja sai hästi ülevastega läbi. Vilnius kantisse asja 100 protsenti ette, juhtkonnale juhtkond suhtlus, huvitav muidugi laskurliidul seda raha ei olnud ja kui palju ei olnud. Ta suhtus siiski hästi ta vaadased. Et mees oligi pöidlaid ja ja samuti naine kah pani oma rahad mängu ja ja maksis selle raha minule välja. Suhtumisele aumehelik suhtumine oli väga aumehelik ja missugused omadused või eeldustel laskrile kõige vajalikumad, nagu ma mainisin, rahulikus sihikindlus mitte juhuslik pani, täna lähen, homme ei lähe. Tühi Rahiani käegalöömine, seda tõi olla suur vastutus oma meeskonna eest üks põhilisi suur vastutus. Jumal hoidku, kui sa meeskonna alt vead, niisugune tunne sul siis on. Seda ei tohi teha. Suur vastutus ongi see, mis teinekord närvi krussi ajab ja äraviil sind rivist seal Londonit vaja seda sisu, mis hoiab närvike tõsiks selle vastutuse juures. Muidugi terve mees olema ja ikka energia, kuidas teie silmad on vastu pidanud? Silmadega asi, mul tuli silmadele haigus, 10 aastat tagasi lõigati mul hallkae mõlemad silmadel lõigatud praegu prill ees. Pluss 12. Sellega ma siis loen, käin ja näen ja nägemine läks mul ära. Nahka ma küsisin arsti käest, et kas laskmine silmade pingutust selles süüdi ei ole, ta? Ei, absoluutselt mitte. Ja siis veel, kui ma viimati, kui ma nüüd pärast Venemaalt tagasitulekut Võistlustel siis ma proovisin ka, ma lasen rõngas kirguga varem kogu aeg, minul. Ma lasin siin kah rõngas hirmuga, teate, mis tekkis juba nähtavasti sellest silma algastmelisest haigusest. Kataragist tekkis mulle rõnga sisse mingisugune laita, kuidagi rõngasse, täiesti tsentriline. Et siis ma hakkasin laskma sammas Kirmula tulp hirmuga nii-öelda. Valasin sellega midagi malastasiniga siin ka ükskord on isegi Eesti meistriks sõjapüssist pääle sõja, nüüd ta siis tagajärjed olidki viletsad. Ei olnud, tähendab seda sisumehel, mis oli pärast kümneaastast kinniistumist. Aga sisu oli šveitsi sõites kõigil meestel, sisu oli Šveitsis, mis tuleb, seda ei ole veel avalikult räägitud ja Jana aga laskuri teavad, seda. On üks näide sellest närvist ja selle vastupidavusest, Elmar Kivistik. Maailmarekordiomanik laskerajal Sveitsis tulejoonel, temaga maailmameister ja maailmarekord. Tema taga kogus publikut tohutult. Ma imestan, aga näed, Elmari närv ei pidanud seal vastu, püstiasendist laskis Elmar, kui te vaatate tagajärgi väga halvasti, isegi nii halvasti, et alates kolme sisse või midagi, siis tekkis niisugune olukord 20 laskur ära lasnud ja Elmar kivistliku püstiasendis tulemus oli. Ühesõnaga halb. Siis laskurid, juhatus, termin, võtsid Kivistik maha. Seal oli võimalik vahetada meeskonda 20 lasku, ei lasknud, need olid kirjas. Kolm laskekoht oli viiemehele antud ja siis laskurliidu juhatus ise seal jagas need kohte, kuidas vaja oli ja siis võeti Kivistik maha ja panti Kivistik asemel teine laskur. Ja siis oli niisugune olukord. Kivistik rahunes. Ja siis paar-kolm tundi rahunes, sest lasteaed on pikk ja Kivistik tuli laskis teise poole hiilgavalt. Ja see nagu päästis olukorra, nii et juhtkonna taktika oli väga õige. Aga see näitas siin, et isegi Elmar kivistikul, kel, kes oli kurat tugeva närvi tugeva närviga mees ja kõva mees, aga ometigi seekord. Aga siin juhtuski nii, et Eesti tuli kolmandaks ju. Püstiasendist tuli ta kolmandaks, see oli niisugune olukord, et meie olime kaotuse lävel. Kui kaks asendis läbi püsti ja lamades, siis oli meil midagi ka 68, mitu silma seal olime meie kolmandal kohal. Ma ei taha sugugi maha, tead, need on väga tugev, aga just see olukord katsega publiku ees lavale laskma katsega teha, seda laskuda ja lihtne pole. No vot. Aga, aga siis tuli põlvede asend muidugi, ilmastik oli kah, seal oli äikesetorm, trehvad seal Pilatuse jalal sellel ajal ja siis meie lamamisasend läks ju puha põhja. Ja, ja kes näiteks Norra Norra pidid olema esimeseks seal lamades, Norra laskis ilusa ilmaga väiks täiskaliiber vabapüssi lamades asetaks norra olema esimene Norra sai 1897 Eesti 1883 lamades ja lavades ja kui neil soovi 1880 ja Šveits oli 1861 norra laskis, sellel ajal umbes, laskis lamades, sel ajal, kui me lasime põlvelt asendid pärast seal oli huvitav äikesetorm läks ära, vihm ja tuul kadusid, ilm oli suurepärane. Siis tuli, siis tuli meie põlvede asend, siis keegi ei uskunud, et meie veel. Mida me saavutame kohale tulema, Karingad kandsime. Seal oli 60 60 80 70 Sillamise vahe, seal oli taga, olime kolmandal kohal 67 Silvali vahe. Ja mis tähtis, põlvede asend õieti ise päästsid end. Põlved asendasime laskma, mehe tulemaal oli mina ja kivioja. Ja esimese meestena meie madeletaks. Ma ei ole päris kindel. Kas oli kolm meest pidulema, tule ei ole meeles, seda lihtsalt. Aga igatahes mina ja kirju ja lasksime võrdse tulemuse. 379 silma. Ainult mina saavutasin sellega Maila naise tiitli, et minul oli kümneid rohkem, noh, ühesõnaga oli määrustik siis järgmine Kivistik, 377. Jah, liivik laskis 376 ja Lokoder 369. Jah, jah kirjas. Aga nüüd, kui te olite põlvelt asendis tulejoonel, teil tuli 67 silma vahe tasa teha ja ette jõuda just just see oli väga pingeline ja närvesööv. Pingeline, närvesööv tõesti. Ja, ja ma mäletan, tulejoonel, kui mina olen lõpetanud laskmise ja, ja me imed kõik lõpetanud soomlane, õnninen vist oli ta nimi. Ja siis temal oli veel 10 lasku lasta ja siis oli niisugune olukord, tema laseb seal 10 lasuga 95 silma. Et siis on Soome meeskond võitnud, aga ta laskis, alguses hakkas, ma mäletan hästi mähmavil fotografeerige teda ja ja, ja alguses tassis 10 seal ja 10 ja siis tuli üheksa ja nii edasi. Viimased lasud kah närv ei pidanud vastu, sest tema ainuke tulejoonel laskis publikut, kuigi kõik vahivad, laskis kaheksaid kaks või kolm tükki vaja. Ja sellega, kui üldkokkuvõtte esimeste näitamiste tagajärgedele üldkoguvad enne kontrolli, siis me olime võitnud kahe või kolme silmaga ainult Argentiina karika. Ja hiljem lehtede kontrollis kohtunikkude kogu teeb kontrolli, sealt tuli meile silmi juurde juurde tule tähendab seda, kui näitaja näitab sulle kahtlane laskastan, ühetseva 10 loetakse Ta väiksemaks, üheksa, aga kohapeal see, kes lehte kontrollivad, kohtunik paneb vastava kaliibri sisse, sinna auku vaatab asja on 10. Nii tuli meile silmi juurde, aga muidu põlvelt asendist tegite selle vahe siiski tasa, põlved asendist, tegime tasa selle kaotusseisu, kui te vaatate tabeleid, siis meie individuaalselt põlvede asendist kolm esikohta oli eestlaste käsi, mere viisime ette veel jällegi oma omamoodi saavutus. Ja õnn, mis tunne on ühel mehel, kui viimane lask on lastud ja selline tagajärg on käes. Tunne oli ja siis tunned end, pinge langeb seal kohe, vaatad publiku poole ja vaatab sõprade jutu jaga, aga laskmisaed tegutseb omaette, ainult oma asi on meiega pika silla mehega, teistega ei ole üldse tegemist, vaatan sinna poole, sest igal inimesel närvid ja kui sa seal hakata mingi vahtima ja raske on anda edasi ja mul on väga hea kõnemees olema, kes neid muljeid keegi oskab nii-öelda suusõnaliselt edasi anda. Aga seda ei ole kahjuks. Kes teile esimesed õnnitlejad olid, sel puhul omad juhil seerias derbeck ja kirjast Herbeck siir, sterbet, üldjuhid, nii-öelda vana püssimeeskond, kolonel Reio oligi otsekohe meiega kogu aeg selle viie mehega tegemist. Muidugi üllatus-üllatus, oli suurkogu aeg, oligi Šveits Sveits Sveits olisi, võitis Jörgen lina karika ja oli ka alati Maila meistrit. Ja mis kõige rohkem kahju mul on. Maailmameistrivõistlus oli ju 39. aastal lutservisega, 40. oli ette nähtud Soomes, olümpiamängud oli vist nii? No vot, kui palju meie kaotasime sellega, meie laskursportlased ei, ei saanud olümpiamängudega taas elada. Olümpiamängude tulnud sõda tuli vahele ja meie olime ühes vormis. Meil mõningad väljavaated olnud ikka mõne mehel kindlasti ka ma ütleksin meie mets. Kellel ja nendest on väga raske öelda. Nii et minul on isiklikult väga kahju, et see nii läks, aga midagi teha ei olnud. Sõda. Kui kaua laskurliit sai tegutseda ja kui nõukogude võim tuli, siis oli see kõik likvideeritud. Püsid võeti kõik ära ja kas teil tuli ka mõni mees püssi järele koju või bitid iseravimise viisime ära, minule ju, tulge järele, kõik viisime ise ära. Ja siis oli veel, ma räägin vahepeal niisuguse asjaga, see ei ole küll otseselt laskespordiga seoses häda selle olukorra muutusega siis oli, kas oli kumm või kes oli? Boris Kumm, jah, jah, Boris Kumm. Ja mina tegin siis sellele. Ma olin siis veel vangimajas, veel töötasin ja, ja mõtlesin, et taha püssi randa ja tegin kirja? Jah, palusin mulle jätta käte, mainisin oma tulemused nii ja naa, jah. Arsenali püssi tahtsite tegelikult tahtsin arsenali vabapüssi kätte väikse liidri püssi ja teate, ma sain jaatava loa. Ja mul oli mitu kuud või isegi pool aastat olid kodus relvad, kui kõik oli juba ära korjatud, minul oli täis väiksel Liividi vababys kodus. Ja siis uus prefekt tuli Tartusse Kalvo settimis Kalvule siis prefekt ja Kalvu andis Kalvokaaess, oli kas vastav luba mul miilitsaülema luba. Pärast tuli mingi üldine korraldus tuning ära viia, kõik sellega oli ka siis treeningute lõpp. Selge, kuidas on maailmameistri taastat veerenud? Kurvalt alguses korrald. Võeti kinni. Süüdistus kaitseliit välismaal käinud sotsiaalne päritolu alb kodanlikus taluma perekonnast. 10 aastat kasutuslaagrid, mis aastal see tuli 1944? Ja, ja siis oli kinni siduri istuma minek. Kus see kohus oli siis ohus? Tolmus Tallinas? Minule millegipärast mõistis Leningradi sõjaväeringkonnakohus. Ja ma ütlen, kohus oli, muidu räägime nii et mõnel juhul oli mitte soliidne segus, kes mulle naistes, see toimis soliidselt, seal oli eestlasele venelasi ja istumine olid täitsa rahulik ja käitumine oli täitsa soliidne, said rääkida, mis küsitis viimast sõna ja. Ja miks te läksite kaitseliitu? Küsiti minu käest. Ma ütlesin, et mul ainuke võimalus kätte saada relva ja laskesporti arendada. Ja nii läks asi halvasti. Midagi teha, kristallides ma alguses olin kolm aastat siin argus Arko laagrist turbarabasse, töötavad seal ja ehitusi, brigaad vangilaagris ja ja siis saadeti mind siit mõne oblastisse kuskil laagrisse. Seal oli nagu seda aasta otsa, siis läksin Minskisse. Vaat see oli raskem rajoon madalam ja, ja seal oli siis selle lõpuosa narilynskis, seal oli kliima ja rasked tingimused. Et 10 aastat olite ära, siis üheksa aastat instrinna Ramana ühe aasta sain nii-öelda korraliku töö eest vaba päev preemiaid. Nii on ja kas te saite tagasi Eestisse tulla? Pärast laagrist lahti sain, oli võimalus teada, tahetigi isegi sinna tööle jätta, tee leping, töötab Noginskis, head palgad ja nii edasi, aga mina ei tahtnud jääda. Abikaasal jumala ikka siin. Ja siis üritasin Eestisse ja sain tagasituleku loa Eestisse sisse kirjutada. Tallinnas ei lubanud. Naine elas Tallinnas, ma tulin muidugi tema juurde siia. Ja siis sain ennast sisse kirjutada Keilasse. Olin Keilas sisse kirjutatud. Ja ma ei mäleta, kaua see kestis, Vastava ei rohkem, need asjad muutusid juba paremuse poole ja ja, ja nüüd ei ole mind keegi tülitanud, olen rahulikult elanud. Millega olete tegelenud pärast vabanemist sõjajärgsetel aastatel, pärast vabanes jällegi tagasi oma eriala elektrikuna tööle. Missugune on teist eestlaste laskurit, maailmameistrite saatus, mida me teame nendest? Minu teada on nad kõik surnud. Ma mõtlen justkui vabapüssi meeskonda, need on kindlasti minu kõik surnud, ütleme nii, leitnandid, liinid, paides elas see mees nii palju, ma tean, see vahistati. Tema oli kaitseliidu instruktor, tal eesti ohvitseri, kaitseliidu instruktor ja kaitseliit likvideeriti. Diskurjetära relvad. Ja, ja hiljem selgus, et poisid olid oma kuidagi relvi jätnud. Ja need avastati ja temaga instruktori pidi selle eest vastust andma ja sai muidugi paragrahvi tema saatusest rohkem ei tea. No siis. Kivistik oli isegi metsavend, vahepeal Elmar Kivistik. Alguses oli metsavendi, hiljem tulid metsast välja. Töötas seal Saadjärve kolhoosis traktoristi, tehnikamehena, tal oli kõva tehnikamees, seal ta suri, on ta maetud sinna Saadjärve kalmistu, seal on praegu väga varajased. Tagasi vaatavad maailmameister Elmar Kivistik natukese vaiksel Kivistik. Kivioja läks Rootsi. Ja mõni aasta tagasi saime kirjaga teada root, ta suri ja ta on surnud. Kukk oli, elas viimased aastad Otepääle, ehitas omale väga ilusa maja sinna ja elas ilusti ja suri vähki. Tallinn minuvanune mees, aga, või isegi noorem. Ja Lokotar suri umbes 10 aastat tagasi. Nokodroide vanem meist. Logoder töötas autojuhina bussijuhina. Nõukogude korraga. Selline oli siis Vabapüssimehe, meeskonna saatus ja ja teised rull. Rull suri paar aastat tagasi. Rull rull oli vana raudtee lane kõva kalamees, rulliga käisime koos, rull oli 80 aastat vana, mina olin siis noorem. Käisime Katari jõe ääres kalal, rull lipsu sees, mina tegemist oli vana meile järele saata. Terve sea. Igatahes ta elas kõrge vanaduseni, suri mõni aasta tagasi. Lutserni mehi oli veel rikkanud. Rikandi saatuse kohta ei tea, rikkunud oli Saksa sõjaväes vist langes politseikomissari Jossif. Sa pead Saksa sõjaväes, aga tema saatusest ma ei tea, kas ta sai surma, Vaida läks ära või mitte teha, siis lutsernist laskis Fel Jaanson sõja püssimees Jaanson ja veel. Kuidas tema saatusele idea? Vilnius oli Saksa sõjaväes sai raskesti haavata ta, ma olen temaga kirjavahetusest ja siis ta kirjutas meile siia. Jäin kuuni ette, kuul viis, ära lobisema, osa kuul oli teil läinud siit. Lõual või selle sees, lobiseb osa. Ja hiljem kuulsin päriselt haiglas suri. Vilniuse saatus. Wilberk Wilberg oli kaks Johan Kristjan Christian armees Kristjani nooremend, Christian politruk, klassistama, kuskil lahingute ajal juhtunud skin, asi teine vend Juhan võistles veel nüüd siin pääle sõja ja ta suri umbes üks viis-kuus aastat tagasi. Kas te vahel mõtlete tagasi aegadele, millest täna rääkisime? Aga loomulik, kui nüüd takkajärgi mõtelda, mis on olnud kõige tähtsamad tegurid mis soodustasid eesti laskuritel pool sajandit tagasi maailmameistritiitli kasutamise? Esmajoones see, et oli ehitatud vabariigi palju lasketiire. Relvad olid rahval käes, kellel vähegi huvi oli, nad võisid harjutada. Teiseks. Eesti laskurliit tegi kõik tehniliselt, kui ta majanduslikult organiseeris, et laskurid saaksid areneda. Kaasa arvatud muidugi arsenal kus tehti korralikke relvi, mis saavutasid maailmakuulus, samuti 10 laskurid. Vot need olid põhitegurid, et kokkuvõttes väga oluline on see, et olid laskeraad igas maakonnas, natukese aktiivsemad jällegi kaitseliitu peab nimetama. Olid mehed, kes tegid lasketiirud ja käisid harjutamas noored ja saavutasid tulemuse, saad kasvasin. Võtame näiteks Šveitsis. Šveitsis on laskesport ja rahvussport nagu meie laulupeod. Seal on nüüd maailmameistrivõistluste laskuri pidustustest vest, tohutud rahvamassid ja igasugused võistlused. Meie läksime ka enam selles suunas, kui oleks nagu rahvusspordiks. Kas te tulite Šveitsist tagasi rongiga? Ja kui palju rahvast oli, vastas rahvast oli juba juba leedus, mõnes kohas laulukoorid Lätis, laulsid jaamades ja Tallinnas muidugi oli rahvast väga palju. Siis läksime vadijaamast sisi raekoja ette, seal oli ohvitser kasiino novot seal trepi peal, siis väljas, siis laskurliidu maja, kolonel siil, siis tutvustas Tallinna rahvarahvast, ümberringi tutvustas laskurid meie tartlased, siis kivioja ja mina siis kutsus mind sinna ette, siis seletas rahvale voh. Siin on Tartu mehed pika huumoriga läbi nalja. Rahva Sabluderis. Meie tulemist ja saavutustega. Ja me ise olime ka rahu. Sest mida me tahtsime, kuna maailmas esimeseks tulime mida siis soovida, oled oma töö eest oma vaeva eest tasu saanud? See on kõige tähtsam. No ütelge mulle täie, millal tuleb see aeg, kus Eesti rahvusmeeskond võiks jälle Argentiina karika võita?