Tere õhtust, armas rahvas, avatud on eikellegimaa, mina olen kiitus. Kalale tonni täis kaneelimuusikat pakub hääle kuule, väheks kuulamiseks. Vaguraski tasakesi vahete üht muusikut, kelle tugevamaks küljeks peenemaks erialaks on vihje, vihje, meistriks olemine ja peente elektrooniliste akustiliste akvarellid õhku maalimine. Käsi on, et mees oskab kasutada kenasti ka kärtsvärve. Et mitte ainult magusmõru, Takene melanhoolia pole tema äravalitud ja eelistatud meeleolu vaid et võib-olla suuresti armast helgust ja ka teinekord kõvemat erinevad. Mida teeb see mees, kelle nimeks on David Silvial David Silvenega kooselust pane kellelegi ma sealt, kust sealt, kust seal, kus meri kohtub raudteega. Kaks kontrastsed muusikapala järjestikku kaks sootuks erinevates värvides helipilti. Viimane neist lauluga lugu, kaadmen ehk jumalameeshääl kuulajal. Mõista, et David Silvia on täna, sai kellelegi ma saate väljavalitu, mitte üksnes ei sõrmitsi armsas tihedasti kitarri pildikeel, nagu eelmises esimeses selle saate loos instrumentaalpalas rail Rõudmyydsnassi vaided temaga sügaval saletisime häälel laulab. Neid mõlemat on David siin teinud vähemasti seitsmendate aastate keskpaigast peale ja see nimi on pikemat aega kellelegi mu saadeti. Nonii nõnda nagu neilegi, kellele seesugune populaarmuusika, mis ei ole lihtsalt labase sti meeldejääv lihtlabane, vaid ka teine matele kvaliteeti, teda rõhku paneb, on ilmsesti tuttav samuti teed Silviale nimi on seoses ansambliga seal ei kellelegi varemalt ette tulnud, aga nõnda nagu toda Jaapanit, briti kitarri ja süntesaatori gruppi pole olemasolevatest 80 81.-st aastast nõnda kaua aega sealt edasi siiamaani David Silvial sooloartistina teinud ilusaid toimetusi ise iseenesest vägagi kuulamisväärseid alati. Iseasi küll, et David sinuni toimetamised ilma rahvate jõuavad heliplaatide kujul vähemasti aga ka elus ikka esituste suhteliselt harva. Vahel võib võtta aastaid, kui David Silvial taas midagi üllitab, tehti 90.-te aastate päris päris lõpp on viimasel ajal selles suhtes jälle heldem olnud. Mõrkjat mõrudat meelt Everaus lihtsalt ei pruugi nagu ennemgi öeldud David Silveri muusikast ainsana leida tihtipeale selles vägagi vägagi helgeid toone, nagu järgmises palas, millega koos loodetavasti laseb kuulaja, nagu meie siin ei kellelegi maalgi õnnel tuppa tulla. Räpinasse. Kodupala, mis selle pala esitaja koduses keeles kõlab, huum pole autor, esitaja David Silvial, tänane kellelegi maalane pole oma kodu aga eelistanud sugugi alati teha nendesse maadesse, kus kõneldakse temale koduses inglise keeles nõnda nagu tehnilt Silveni noorpõlve ansambel pääl eelistas enesele nime valida. Võõrast kandist. Ja nõndamoodi on ka David Silvial oma lusikalistel üksinduse aastatel ses mõttes, et grupiga koos pole ta pideva grupiga koos tegutsenud helistanud ikka sihtida kuhugi mujale nii vaimus kui lihas ja veres. Või oma kodumaale Inglismaale. 90.-te lõpus, kui ilmavalgele ilmus üle tosina, vastad taas David Silvenjoos. Helialbum nimega teed piisavalt kiik, millelt mõne aja pärast terney kellelegi ma paladeleb oli Silvial ümber asunud Ameerikas ning nagu tundub, põhiliselt selleks, et eemale saada sealt, kust ikka veel kostis aeg-ajalt harva hääli mis kõnelesid David Silveni üsnagi populaarsest muusikalisest noorpõlvest. Aga samas on David Silvial sealsamas Ameerikamaal Californias leidnud taas lahedama võimaluse tegeleda kõige sellega, mis talle ida poolt armas paistab. Nii või teisiti on järgmine pala pealkiri kohvik Euroopa on nüüd kohvik või Euroopa metafoor, kumb neist või kas kohvika neuroopa metafooriksi võrdkujuks? Seda ei tegelikult täi hästi uskuda, sest tundub, et tegelikult on hoopis sagedamini David Silvenil jõuludes ja laulusõnades asja mesimummudega aga tegelikult silmini vahekorrast mesilastega mõne aja pärast praegu kohvik Euroopa. Kuule, rahvas kuulajatega meeleni, muusikatundi eikellegimaa, mis praeguseks on peaaegu jõudnud poole peale jutti. Seal oli enne eel kuuldud lugu lugu Euroopa David Silvenilt selles kohas, kus sai hakatud kõnelema noortnud Silvioni ja mesimummude salapärasest ja tundub, et viljakast vahekorrast mesipuudest jõuludest on David Silver laulnud aastaid päris palju aastaid. Ja kui ta lõpuks leidis üks briti muusika Kriitikutest European nimelt mahti küsida 99. aasta alguses, mida see kõik peaks lõpuks tähendama kõik need mesipuude saladused, surnud mesilased koogi pääl ja õietolmurada need nimetatud on tõlked David simmani, plaadi ja laulude nimedest siis vastast David Silvia, nõnda tsiteerigem. Ilu minu ees, ilu minu järel ilu asemel ilu paremal käel, ilumaa üle ilu ümber. Tsitaadi lõpp. Sellele lisas David Silva on küll pisut selgemat sõna selle kohta, et mesipuu ja mesilased on kujund, mille kese tema arvates on kergesti nihutatav ning mis võimaldab meelisegavalt palju sull neid tõlgendusi. Tõlgenda seal David Silver Mesipuusaladustele mesilastele elus ja eluta kui ka õietolmu laulnud oma lauludes igasuguseid ning järgnev lugu nime poolest ongi õietolmurada. Sisemine sära, nõnda võiks ehk talle pala pealkiri meie kodusesse keelde ümber panna David Silvia lauldud loo. Ja õieti seda lugu ümbritsevad kaunid keelpillid oli seadnud tema nüüdseks juba vana sõber, sõitis, sakamotab jaapani mees. Nii nagu teed silmini kunagine grupptšep pääl ihales vähemasti David silmini vaimus ja seismatel ansambli aastatel ka otseselt muusikas sinna oriendi poole Jaapanisse, iseäranis ion õnnelikult David Silvia soolamuusikuna. Juba ammu leidnud seesugused koos kontsert nagu eelnimetatud rüüdžisse Akamooto. Sealt kaugemalt, idast aga mõttekaaslasi küllalt lähemalt läänest. Sest nende hulgas, keda David Silvial aegadel eksimatu maitsega välja valib, kaasa mängima oma helialbumitele on tõepoolest äärmiselt iseäralikke, omapäraseid ja väga häid muusikuid, nende paljude hulgas näituseks ka trompeti ja Födele Horni mängija vanahärra geni piilar, kes on mõne ajast käinud kunagi ka Eestis jazzkaarel mängimas. Sinu imelist on kõneldud oma eikellegimaal vanemadki ja Rootsis, okkamootori nimi ei tohiks vahest pikemaajalisele kuulajale võõras olla. Tohoh, seatud on ka järgmise pala keelpillid veel ühelt plaadilt seesuguselt, mis taasmesimummudega tegemist teeb oma nimes. Siig võid saada Piihaaniva aastast 87 on arvatavasti David silmini üks armsamaid albumeid, ehkki nagu saate alguses öeldud ja sellest me siin praegu ei kahelda on peaaegu kõik TVC albumit kuulamist. Ehkki nende vahel maksab teinekord vahet teha selles mõttes, et tal David Silva nii laulude ja lugudega albumeid ja seesugused heliplaadid nagu neid mõnigi ilmus 90.-te lõpupoole kus jäädvustatud muusika, mille David Silver on kujundanud pigem kunstinäituste ja muude seesuguste sarnaste ettevõtmiste ürituste tarbeks. Ja eks nendel kaht sugu halbu, meil on ka teatav tugev vahend. Nüüd aga otse mesipuude saladustesse kostavid Silmeniga. Taas õitsesid mooto organiseerida lihtsalt geen pillidega ja otsejoones palasse või poeedid näevad und inglitest. Vladivostok vai nagu vahepeal öeldi, ei ole see raadiojaam, mida teie kuulate, hääd kuulajad teps mitte. Ikka Eesti Raadio on ja on lõpupoole vaikselt voolamas. Kaneel ei, muusikud on eikellegimaa. Kuuldu oli üks osa tänase ära volitatud muusiku David Silveni ja tema partneri lopsaka vuntsikasvuga saksa Honkeri Holger Czukai ühisest stuudio ninaga premanism. Sarnaseid plaate on David Silvia meisterdanud koos mitme muusikuga Bremonisjonits sisaldav album. Templomanišin mängiti kokku 80.-te lõpupoolel. Holger Chuck aega koos on ta valmistanud teisegi sarnase vägagi assotsiatiivne. Nii raadiolainelt helipudeleid nappima kui mistahes kaasaegse helisalvestusstuudio võimalusi kasutanud tavamuusika. Meistrid ise. David silmini puhul on arvatavasti selle saate lõpus sobilik öelda, et nende jaoks, kes tema peent populaarmuusikat varem teadsid, oli loodetavasti ta kellelegi meeldiv taaskohtumine. Nendele, kelle jaoks tellid Silvinon uus nimi, oli loodetavasti tegemist esmatutvusega selle vägagi noobli muusikamehega. Nõnda ei kellelegi ma viimased paar nädalat püsinud suhteliselt vagurate helide keskel ja ehkki see ei olnud ettekavatsetud, tundub see olevat olnud võrdlemisi sobilik, sest nädala pärast nädala pärast samas ütleb hea eelaimus, mulle on meil siin eikellegimaal suur lai lumehanged on kahtlemata räästani ja jääpurikad. Nonii ja piparkoogilehk käib igalt poolt üle pea ja seda on kõik kohad täis. Päkapikumehed on selleks ajaks toonud siia vähemasti loodetavasti ohtrasti jõulukohvi ja hulganisti talve laulsid ja nendest nõnda, nagu see vähegi võimalik, on kastme meie laste hääl kuulajal nädala pärast siinsamas samal ajal osa saada. Selle kee kellelegi tüürivad aga lõpuni ikkagi Tinits Silviale, tema kaasmuusikud seisuguse palaga, mis Silveni, tema eluhoiakut ja muusikat ilmsesti üsna hästi iseloomustab, kokku võtab ja kirjeldab. Sest assoo ränne on vaikne, ent üsna otsene viide David Silveni hoiakule eluvaatele, mis tundub olevat leplik ja allaheitlik, ehkki mitte liialt järeleandlik. Mina olin tiit, kus nüüd minu poolt. Ja me jälle kohtumiseni nädala pärast.