Jõudsin napilt-napilt enne aasta lõppu eetrisse tagasi parassaagi, et aasta kokku võtta. Vot nii, kuulake siis. Oli jälle üks aasta oma rõõmude ja muredega aastane, puhasta ikka ainult number teine. Nii ongi aasta koos. Järgmise aastaga on keerulisem ennustada on raske, mis tuleb, aga saab anda igasuguseid lubadusi. Ja hoolega antaksegi, kusjuures tihtipeale läbimõtlematult, nii et pärast ollakse hädas. Äkki avastatakse, et oleks kasulik või üleüldse mõistlik mitte lubadust täita või on see võimatu või vähemalt tundub võimatu. Ja kus sa siis selle häbiga lähet terve aasta visatakse sulle nina peale, et oled kange mees lubama kui asjadest pole. Ja mida rohkem sa nina püsti hoiad, seda kergem on neil sulle seda nina peale visata. Tuleb olla kaval nagu poliitikat, patiseisust välja rabeleda. Tuleb teha vaguralt allekese nägu, mokk, tahad suruda, ütelda, et ahhaa, ma lubasin jah, et ma kellelegi varba peale ei astu. Aga kas ma lubasin ka oma lubadust täita? Näete, pole sõnapidamise koha pealt mitte midagi ette heita. Kusjuures kõige hullem on see, et kui oled kandnud lubaduse, et täidate oma lubaduse lubadust täita, võid ikkagi vajadusel öelda, et kas ma lubasin, et täidan oma lubaduse, täidan oma lubaduse lubadus täita. Eks peab vist olema õppinud jurist erakordselt andekas pealekauba, et ära öelda, kust see õige piir läheb. Nii et igaks juhuks viskan ka mõne lubaduse lendu. Et ma järgmine aasta ei möödu kunagi karjamaal kärbseid vast pullist Omalt poolt vähemalt neljapäeviti mitte enam ühtegi tokkroosi peal turnivad tigu õunamoosiga. Järgmisel aastal ei alustama ühtegi raadiolugu lausega, elu läheb järjest paremaks vaata kummast otsast tahes. Lõpetajaga ühtegi juttu lausega elu läheb järjest lähemaks, vaata kummast otsast tahes. Aga täna on veel vana aasta ja need lubadused ei ole veel kehtima hakanud. Niisiis, kallid inimesed, elu läheb järjest paremaks, vaata kummast otsast tahes.