Mene üle silla kujuled silla juurde jõudanud. Niisugune Kiri oli Siim Kallase valimisplakatil. See on Eesti vanasõna. Siin mõtle, kus praegu oled. Oled sa sillani jõudnud, võõrad silla peal või sillast üles? Üle vaevalt et veel oleks saanud silla peal silla peal, võib-olla hea teel eesmärkide poole on see tugev ja kindel sild. Silla kohta on raske midagi öelda, üle kannatab minna. Igatahes. Ja ma mäletan, et sa kutsusid teisi kaasa küsimuse, kas läheme koos. Oli neid, kes tulid kaasa. No neid on ikka alati olnud, jah, kui on koos mindud, siis on neid kaasatulijaid ikka olnud igal pool. See sõltub nähtavasti sinu iseloomust. Oled seltskondlik läbiv inimene. Üldiselt jah, võiks öelda vist küll, et suhtlemisega ei ole mul kunagi eriti suuri probleeme olnud, et see on võib-olla tõesti üks nii. Tugevamaid külgi mul. Kas sul on sõpru, palju sõpru, palju sõpru on palju, igatahes kui on sünnipäevad, siis on tegu, et kokku kutsuda kõik. Kas sa valid sõpru või sõbrad, tekivad ise. Nad ikka tekivad kuidagi ise noh, ütleme ülikooliajast on üks võib-olla kõige arvukam ja, ja seniajani nagu püsivam sõprade ringkond, see on ka ilmselt kõige suurem. Ja siis ikka igalt poolt, kus ma olen töötanud või tegutsenud, on mul jäänud mõni väga lähedane sõber, kellega ma olen leidnud seal eriti hea üksteisemõistmise ja kellega on siis nagu ka jätkunud kogu aeg, niisugune tihe läbikäimine nii ühiskondlikul võib olla, aga ka puht isiklikul ja perekondlikul tasandil. Eks muidugi on ka, on ka eemale jäänud mõnedega inimesed kaugenevad ja elukohad lähevad kaugele, siis kaugenevad harvenevad kontaktid muude suurperega. Standartne naine kaks last. Kuidas elukäigu muutused on kajastuma perekonnaelus? Perekonnaelus on olnud mitmesuguseid perioode, võiks nii-öelda üldiselt muidugi ma pean ütlema, et noh, ma vist võiksin lugeda oma perekonnaelu õnnestunuks, sest et meil on perekonnas hea läbisaamine. Üldiselt olnud kogu aeg nii minu ja abikaasa vahel kui ka laste vahel. On muidugi olnud ka niisuguseid perioode, kus on olnud vähem vähem hea läbisaamine, noh, üks raske aeg oli, oli näiteks see, kui ma töötasin hoiukassade peavalitsuse ülemana, kus sest koht oli väga raske, väga palju oli pingeid, seal väga palju tuli ringi liikuda ja mingil määral siis oli ka kuidagi. Mul on justkui meeles, et siis oli ka perekonnas rohkem sellist mittemõistmist ja, ja konflikte. Aga kui selles plaanis läks elu nüüd ütleme perekonna sellise elu mõttes eriti pingeliseks pärast seda, kui ma läksin Moskvasse siis perekond on noh, need ajad, kus sai oldud pikalt ära Moskvas väga hästi vastu pidanud, kuigi see on olnud väga raske just nimelt 1000 olmemured, mis kõik on siis ainult ühe inimese kaelas. See pole kahtlemata kerge olnud, aga kuidagi väga suur mõistmine on selle koha pealt olnud, nii et ühesõnaga need ajad on, on nagu perekonna poole pealt olnud väga, väga mõistvad ja läbisaamine väga hea, võib-olla peabki aeg-ajalt ära olema see läbisaamine hea oleks. Ja noh, loodetavasti peab ka edaspidi vastu, lapsed on ka suuremaks palju vähem nagu probleem, et vahest on niimoodi, et suuremaks saades jälle tuleb probleeme juurde, aga meile tundub küll nii mõlemaga Ave jaksanud neid probleem on nagu vähemaks jäänud ja lapsed on ka tublid, aidanud kõvasti kaasa, kui on rasked ajad olnud ja, ja kuidagi selline. Üldiselt väga mõnus õhkkond on kodus, kui vanad lapsed on ju, poiss on 15 ja tüdruk 12. Nad ikka juba on täitsa iseseisvuda iseseisvad ja nende peale võib ka teatud lootuse ja teatada, vot niisugused ülesanded panna, mida nad kära väidavad mingisugusele oma koha ära täidavad nendes ülesannet. Aga muidugi ma pean ütlema seda, et see saadiku elu kodunt eemal on üks raske asi iseendast. Ja noh, kuidagi need perekonnad, et nagu ütleme, oli siin minul ja Ülo Vooglaiul ja Jüri Kahnil, et me nagu otsustasime niiviisi, et perekond Moskvasse kaasa ei tule jääb ikkagi koju ja ise oled siis Moskvas. Ja muidugi see on väga raske ja eriti eriti just nende, nende niisuguste olmemuredega, sest ütleme noh, saadikul mingeid privileege ega mingit võimalust kuidagiviisi neid niisugust olmemuresid kompenseerida peale selle, et sulle makstakse nagu Moskvas päevarahast sa seal oled, selle tõttu peab need saadikud ikka aeg-ajalt välja vahetama, võivad kujuneda küllalt. Küllalt keeruliseks. Aga kuidas sulle endale tundub, kas sa tahaksid olla veel teist ja kolmandat perioodi saadik liidu rahvasaadik? No praegu mulle tundub küll, et mulle ühest korrast aitab, et kui see viis aastat saab täis, et siis siis nagu noh, on, on jälle kogemuse jälle üks asi, mida on tehtud, aga aga praegu mulle tundub küll, et ma mingit huvi uuesti sinna kandideerimise vastu ei tunne. Sinu ametid on kõik olnud küllalt pingelised ega pole ju ajakirjaniku töö lihtne ja ja nüüd ametiühingute liider olla on ka üpris keerukas. Sulle vist meeldib pingeline töö? Mul käib seal niimoodi lainetena. Tegelikult on, on pingesse pinges olnud siiski vahe, näiteks ma töötasin ülikooli juures, ütleme, võtame kasvõi niiviisi, olin ülikoolis komsomoliaktiivi hulgas ja olin väga aktiivne ühiskondlikult ja siis oli ka väga aeg oli noh, niimoodi 25 tundi ööpäevas kogu aeg käigus ja siis me läksime seal selle seltskonnaga, see komsomoli, meie niisugune rühmitus läks konflikti ülikooli juhtkonnaga ja meid eemaldati, nagu kõikidest ühiskondlikest kohustustest tuli koopia, me läksime nagu tülli ja siis ma olin niisugune, olin aspirante nagu täiesti vaba ja alguses tundsin ennast väga hästi sellega täiesti sai tegeleda teadusega, raamatut, lugeda enesetäiendamisega ja väga hästi siis natukese aja pärast tekkima mingisugune niuke kibelemine peaks nagu ikka kuidagi mingis asjas selle kaasa lööma ja seal kui nii vaadata, siis on see läinud niimoodi periooditi, siis ma läksin rahandusministeeriumisse tööle. Alguses, kui ma töötasin rahandusministeeriumi arvutuskeskuses mõistusele, oli nagu tegemist natuke oli ka niisugust asjaajamise tegemist. Kuid muidugi see oli siiski suhteliselt rahulik elu. No hoiukassade peavalitsus, noh see oli nii puht vaimse pingeseisukohalt siiski siiamaani võib-olla kõige raskem just sellepärast, et see pinge oli suureneva lahendamise võimalusi, nagu ei olnud sulle teada probleemid ja neid oli mustmiljon peaaegu olid käsist-jalust seotud, et see oleks midagi palju ära saanud teha. See oli, tekitas tohutu niisuguse pinge, aga ajakirjandusse üle minnes, noh, seal oli jälle ikkagi seal, olid väga omad peremees kuidagi nagu teistmoodi on see, sa vastutad, andis enda eest, ei ole seotud mingisuguse niukse organisatsioonilise masinavärgiga ja vabadus on suhteliselt suures, aina kasvas kogu aeg oma tegutsemisvabadust muidugi tegutsetud sai palju. Aga väga palju sa ikkagi olid. Oli see väga niisugune mõnus aeg, väga vaba aeg, väga selline ise otsustav aeg. Nüüd jälle juba sellest hetkest, kui sai saadikus kandideeritud ja siis hakkasid tulema jälle niisugused ühiskondlikud kohustused ja noh, nüüd enam nüüd oled jälle naguniisuguses organisatsioonilistes ratas, kus ei ole mul olnud, ütleme sellest ajast mu ametiühingusse läksin, ma ei mäleta, et mul oleks olnud ühtegi niisugust nädalavahetused, kus oleks kaks päev olnud vabam. On olnud üks päev, aga enne kongressi olnud ühtegi ja ka nüüd on on ikka olnud niimoodi, et läheb laupäev ja läheb osa pühapäevast sageli. Ja kuidagi praegusel hetkel tundub, et on täitsa kontimööda, sihukene rabelemine võib-olla mõne aja pärast tuleb väsimus, aga praegu ma seda ei tunnevad. Kas sa vaba ajaga oskad midagi peale hakata? Tavaliselt on niiviisi, et vabal ajal läheb uuesti niisuguseks kas siis hakkab mingi poliitiliste probleemidega tegelema või tegelikult on nüüd küll olnud rohkem ikka tööasjad kogu aeg ka vabal ajal, mida ma kindlasti üritan teha, natukenegi ennast liigutada, noh, vahetevahel käin jooksmas ja vahetevahel harrastan nihukest kiiret kõndimist, kord nädalas on nüüd juba aastaid käidud ujumas. Et see on nüüd võib-olla niisugune üsna kindel harjumustest ma loen kriminulle, vaatan televiisorit ja. Teatris käin. Kas sa oled mingit spordialaga harrastanud? No ma ei ole mingi spordimees kunagi olnud, ma olen küll olnud üsna innukas, niisugune harrastaja ja ikka niisugune liigutanud alati ka mingisugune spordimees ma pole olnud, ma olen käinud ujumistreeningutel, tähendab, ütleme siis nii, et aastaid olema harjutanud ujumist aga ma kuigivõrd mingite tulemusteni jõudnud oleks, seda muidugi öelda ei saa. Treener Friidel Raudsep, need käisin seal. Dünamo. Tuleme tagasi sinu valimisplakati juurde, kus oli kirja pandud rahvatarkus. Kas sa hindad rahvatarkust? Nojah, nii võib öelda üks, üks niisugune lektüür, mida ma ikka jälle loen, on seesama vanasõnade raamat, kus ma olen mitu korda vanasõnu kasutanud ka oma kõnede sees ja seal avastab ikka väga vaimustavaid mõtteteri niimoodi, et vahest naelad lausa omaette, kui seal jälle leiab midagi huvitavat, sest raamat on paks ja ja siis mul on veel mõtteterade raamatuid, mõned ka välismaalt toodud, kust avastad ka ikka väga palju vaimustavaid mõtteid, nii et eks needki kuuluvad nagu rahvatarkus hulka, et sealt saab isegi nagu inspiratsiooni paljude asjade puhul. Kas nende hulgas on mõned nisu? Mis on jäänud nii püsivalt taskusse, kogu aeg on peas. Niisugune põhiline tarkus on mul ammendatud sealt kusagilt. Viimaseid ilusaid ütlemisi, mis ma kasutasin oma ametikongressi, kõnelalised, harjutlused lubadustes on kõik inimesed võrdsed, vahe on ainult töös. Mulle meeldinud ka tsiteerida väga palju Ilfi ja Petrovi eriti eriti seda kohta parafraseerides, kus vastab endale, ütlevad, et ma olen poeet, ma ei ole kui finantsistist, mina ütlen, mina olen kui finantsistmele põetud. Niisugused üldiselt väga üldised mõtted ei istu rohkem, sobivad nagu hingele niuksed, konkreetsed mõtted ja, ja artiklite käsitlused. Ja siis mul on olnud siuksed. Meelde on jäänud kõnepidamise kohta, et ameeriklase ütlused. Et huvitav, et mikspärast inimene, kes alusta, ütleb, et ta ei ole mingi kõnemees, asub seda kohe tõestama. Ja muud sellised poliitika kohta on, on Hruštšovi ütlusele ilusat. Et poliitikud on igal pool maailmas ühesugused, nad lubavad ehitada sillaga siis kui jõge ei olegi. Aga niisugust on ikka, mis aeg-ajalt turgatavad meelde, ma ei oska nüüd nii päris öelda selliseid. Noh, aeg läheb, aga õnn ei kao ja mõned. Sa juhtist palju aastaid meie Eesti Raadio Tarkade Klubi meediasse olla erudeeritud inimese seltskonnas üldse sul meelde, mis on seltskonda? Muidugi meeldis, jah, see oli üks väga tore periood Su elus, ma sain väga palju niisugust hingelist tuge just sel ajal, kui ma natukene enne seda, kui ma läksin hoiukassadesse hulgas, ma läksin 79 nõodoneerima hakkasin tegema 76. aasta lõpus, need kaks aastat tegin siis, kui rahanduses oli kuidagi väga hingele väga kosutav, kuigi seda sai tehtud öösiti, põhiliselt need ette valmistatud, aga see oli niivõrd lülitumine nagu teisele lainele. Et sa küll kaotasid mõne unetunni, kuid samal ajal jälle said, said nagu hoopis teise niisuguguse impulsi, lugesid raamatuid mõnesse küsimusse, süvenesid nii tohutu huvitav kõik, et kahtlemata jättis mingi jälje hajutad 13 aastat ma tegin seda saadet. Ja ühel hetkel sai lihtsalt nagu aeg täis. Kas see sai täis? Pärast et lihtsalt tüdimus tuli peale või sinu elumuudatused tingis seda. No elumuudatused ei olnud, peamine, muidugi oleks raske jätkata aga no oleks ka seda tehniliselt olnud võimalik teha, oleks saanud käia siin ja teha suurema hulga saated, ütleme ühe lindistusega kuid ennem ikka lihtsalt jah, see, et vat ikka jah, tuli mingi tüdimus peale lihtsalt, et sa enam ühte sedasama hakkas ka nagu materjal, kordumatu, vähem tuli niisugust uut ja, ja ikka väga palju oli juba neid isegi sisse tuli võtta, kuigi sai välditud küsimusi, mis oleksid varem olnud ikka neid tuli ja tuli ka paraku niiviisi, et no rahasid ammu unustanud, et nad olid kordunud ja ma sai pandud korduvaid küsimusi, aga materjalis ei olnud enam väga palju uut, lihtsalt niivõrd oli juba, teatud spetsiifika on lõputu faktil, mida saab küsimuseks vormida. Ja need faktid suure nägu normeeritamis minevikust hakkasid nagu ammenduma eestikeelsest kirjandusest, oli kõik nagu hakkaks olema, ära küsitud mingil määral, et nagu see aeg sai jah, täis ja tekkis, tekkis niisugune teatud tõrge selles asja samis seltskonda puutub, siis üldiselt mulle seltskonnas meeldib eriti meeldiv heatujulised seltskonnas on, kus saab palju nalja ja, ja palju. Kõige parem. Sa oled teadmisest jaolynim. Küllap kust see pärit on? Meil oli kodus alati väga palju ajakirjandust ja kuna mõlemad vanemad isatud raadiuse väga pikka aega mõlemad vanemad oskasid saksa keelt, siis oli meil väga kõikvõimalik saksakeelne ajakirjandus, mis tol ajal oli kättesaadav. Eriti ma mäletan just folkest imet, seda isa pidas väga heaks leheks austria kommuniste lehte, seda oli siis kättesaadav, hiljem hakkas ta lausa ära kaduma, teda ei olnud enam üldse üksikud numbrid ainult tulid läbi siis teda tuli, kui ma nii koolipoisi eas olin, siis ta tuli tuli läbi ja ilmselt õhkkond mõjus, sest et väga palju nendest asjadest kõigest räägiti, isa luges väga palju. Eva luges ka ja oli meil perekonnas väga palju nendest asjadest kõigest juttu, nii et mingisugune mingisugune huvi ja asjade vastu on sealt pärit ja kahju on see, et isa suri 83. aastal, jäi näinud seda, mis, mis ütleme ja siin just viimaste aastate jooksul on toimunud, sellepärast et tema rääkis mulle juba väga palju neid samu asju mis nüüd on leidnud nagu ajakirjandus laiemat valgustamist, tähendab need asjad kõik ringlesid ikkagi rahva teadvuses, kuidas peeria maha lasti ja kuidas need võimuvahetused toimusid ja ja noh, Eesti ajaloost mõistagi kõik küüditamised ja asjad. Nendest asjadest oli kõik väga palju juttu ja, ja siis oli üks periood minu elus, kus ma lugesin kohust. Ta on palju populaarteaduslikku kirjandust, see oli mul kuskil neljandast klassist. Neljas, viies klass kuninguskil, seitsmes, kaheksas klass. Siis ma praktiliselt lugesin läbi raamatukogude kaupa lausa kooli raamatukogus, kõik, mis oli populaarteadusliku lugesin, lugesin läbi, ka linnaraamatukogus olin, olin aktiivne lugeja, lugesin eelkõige just nisust, teaduslik-tehnilist, populaarteaduslikku kirjandust, nii et minust küpses arvamused, minust saab füüsik kuskil, aga hiljem nagu füüsika huvi taandus ja tulid ühiskonna huvid asemele. Aga ja siis ma hakkasin lugema, neelame väga paljust ajalooalast, kirjandust, kõike, mida oli saada ja küllaltki selgelt lugesin eriti niisugust lääne imperialismi materdavad kirjandust, et lugeda sealt vahelt ridade vahelt välja, mis siis ikkagi tegelikult toimub, seda ma ei mäleta. Kas tegid sa teadlikult juba siis teadlikult teadlikult? Ilmselt minu vanemate, see eriti isas oli selline demokraatlik maailmavaade juba nagu olemas, mis, mis tekitas ka teatud niisuguse kahtluse alati kõikide asjade suhtes. Ja ma ei ütleks, et ma uskusin siis mingisse niisugusse asja, millest ma olen nüüd loobunud. Ma mäletan ainult võib-olla niisuguse vahe, ma võin öelda, et kuskil ülikooli ajal oli meil ma olen majandusteadlane, väga suur usk siiski sotsialismi niisugusse demokraatlikku mudelisse, kuna see langes kokku kui Tšehhoslovakkia sündmuste ajaga. Siis siis meil oli väga suur usk ikkagi sotsialismi õnnestub reformida. Aga nii kui tuli hõre ja kui sai majandusprobleemidega ikka edasi ja edasi tegelenud, siis hakkas see usk sotsialismi ka märgatavalt kahanema kogu aeg. Aga kõike, mis puudutab ajaloo sündmusi, siis see hoiak ja teadmised, mis olid siis need on ka praegu, ju nad olid kodust pärit. Me võlgneme küll kuulajatele kindlasti väikese selgituse sinu isa kohta, sest ta töötas raadios. Seda on vaja natukene lahti. Tema oli pillimees, töötas Eesti raadio estraadiorkestris vahetult pärast sõda kuni kuni siis oma pensionile jäämiseni ja siis ta töötas seal edasi muusikasaadete toimetuses. Uudo vallas oli ta nimi otsas. Kas sa olled seda huvi teadmiste vastu suutnud edasi anda ka oma lastele? Raske on öelda seda noh ma arvan, et, et üldiselt eks kodune õhkkond mingil määral ikka mõjutab kõiki neid asju ja teadmiste huvi on nendele muidugi olemas, õpivad nad suhteliselt viisakalt kuigi noh, mitte ütleme kõigile viitel, aga siiski on viied neljad ja on ka huvi teatud asjade vastu olemas. Ma ei oska öelda, kas selline huvi on, on samalaadne, samasugune kui minul oli, aga noh, et huvipuudust asjade vastu võiks täheldada või üldse teadmiste vastu huvi puudumist, seda küll öelda ei saa. Poeg on, käis väga-väga akuraatsed omalajal loodussõprade majas, seal äärmiselt korralikult minust korralikum selle koha pealt kohal käijana ja niimoodi, kui ta midagi ette võtnud, siis ta käib raudseltraudselt kohal igal pool ja siis tal on nüüd on tal nõnda raalide vastu suur huvi. Nüüd ta juba hakkab mõtlema, et peaks ka majandust õppima minema. Aga kuidas sul mulje on üldse meie rahvast ja eriti noortest, mis on olnud, et hariduse ja harituse tase Hinnata peab olema ettevaatlik. Ma arvan, et seda võib nähtavasti erinevalt hinnata erinevate põlvkondade erinevate ajastute kaupa. Kui mina õppisin ülikoolis, siis oli meil selline käsitlus ülikoole oli ikka sel ajal üldiselt orienteeritud teadmistele väga tugevasti. Ja eelmine rektor noh, kes on meie aeg, oli Feodor Clement, temal oli ju täiesti selge selgelt absoluutselt selged printsiibid, mis mul on ka eluks ajaks meelde jäänud. Tal oli raudne raudne teadlase ja otsiva vaimuga inimese eelistamine kõigis asjades ei pööranud tähelepanu poliitilistele vaadetele üldse mitte. Aga kas ta on, on ta kõva mees või ei ole kõva mees ja sellega ta koolitas, lõi seal ikka ülikoolis väga niisuguse jõulise õppejõudude kaadri põhimõtteliselt mingiks ajastuks. See ajast oli ilmselt oma hiilgeseisus siis, kui meie õppisime ülikoolis. Ja siis oli üldiselt käibel niisugune väide, et tippude tippude tase on kõigis maades enam-vähem ühesugune. No nii tippüliõpilaste tippteadlaste tase, et vahe on just selles keskmises, et keskmise tasemevahe on suur just ütleme, lääne meiega võrreldes need, mis kui ajaliselt võrrelda, siis mulle tundub niisugune asi, et praegu on väga palju inimesi poliitilises liikumises, ühiskondlikus elus ega teaduses ja vaimuelus üldse kirjanikud ja, ja sellises põlvkondasid uuesti torkavad inimest, kes on tükk maad meist nooremad, et justkui on, on võimalik, et selline Seisak, kogu aeg vahepeal ikkagi mõjutas niivõrd kõvasti, et väärtusehinnangud muutusid, läksid niivõrd teise suunda, et, et kuidagi see vahepealne põlvkond on nagu mingil määral tagaplaanil või noh, et mitte öelda kaotatud põlvkond lausa, eks ole, sest kindlasti on ka seal inimesi, kes on võimekad ja kes on palju teinud. Aga tundub niiviisi, et ühiskondlik elu ikka mõjutab väga tugevasti seda teadmiste omandamise taset. Praegu, kui on nii palju, räägitakse kui ajakirjandus on täis sellest, kui vähe me teame ja oskame ja ja kuidas on tähtis keelte õppimine ja kõik nii edasi. See kõik mõjub. Tähendab, see sama kriitika mõjub ju praegustel õppijatele äärmiselt positiivselt, avameelne, aus kõnelus sellest, milline on tegelik olukord, see loob vaimseid stiimuleid selleks, et siis seda olukorda kõik üritavad mingil määral parandada ja kohendada ja see mõjub, õpilaste peale õpitakse keeli, ained on läinud ausamaks, neid õpitakse vähem võlts, ütleme koolis, kõigi ajaloos ja kõiges muus. Ja see tekitab kahtlemata õpihimu ja, ja Me vaatame kiikama lääne poole. Me arvame, et meie ühiskonnamudel hakkab ka sinnapoole liikuma, siis me näeme seda, et haridus on kõrgelt makstav, vastupidine mõju oli vahepealsetel aastatel, kui oli selge, noh, ei olnud mingit mõtet haridust omandada, ei teeni vähalasele raha vahet, mis, mis, mida sa teening siis, kui sa lähed kohe pärast juba 80 klassi tööle, eks ole näiteks, aga muidugi meie, meie teadmiste tase on natukene. Ma ütleksin näiteks, mis puudutab ühiskondlikult vajalikke siukseid erialasid, nagu majandusteadlased ja juristid, siis uus aeg esitab hoopis uusi nõudmisi, on, meil on tohutult vähe inimesi, kes nendele uutele nõudmistele vastavad nendele inimestele, kes on võimelised ise reegleid välja mõtlema. Su põhiline vahe, majandusteadlase varem oli skeem selge. Reegleid oli vaja hästi tunda selleks et kontrollivate organites paljastada kõik reeglite rikkumised ja tegevates institutsioonides ehk ettevõtetes briljantsed reeglitest mööda hiilida. Aga kui nüüd reegleid enam ei ole, see paneb hoopis teise mõtlemismudeli hoopis teist nõuab. Ja me oleme näinud seda majandust nende projektide tegemisel ja ise majandusprojektide tegemisel. Kui raskelt inimestel läheb niisugustest skeemidest väljarabelemine tähendab, inimesed toovad niukseid kirjutisi, tellib mingisuguseid töid seal, kui sai seda ise majanduskontseptsioon välja tõttu, et vot seda probleemi oleks vaja kirjutada, toob täiesti standardse teksti mis sobis küll viis aastat tagasi väitekirjast, kui üldse ei sobi selleks, mis oleks vaja praegu. Ja see tundub olevat niisugune, niisugune suurim puudus meie selliste sotsiaalala erialadel ka juristidel on sama lugu, eks ole, neid, kes suudaksid seadusi välja mõtelda, eks ole, ja ja juriidiliselt korrektselt asja ajada, neid on palju vähem, kui vaja oleks. Ma olen mõned korrad trehvanud kuulama sinu vestlusi inimestega. Sel perioodil, kui Se Gorbatšov, revolutsioon algas, kujutegismi samme alles ja sul oli tol ajal küllaltki vallatuid ütlemisi. Kas ise tajusid ka, et sa sel ajal ruttas natukene ette ja ületasid mõnevõrra ohtliku piiri? Ja kas sa armastad riskide küsimust? Ja ma armastan kindlasti riskida, nõustus küsimust paljudel juhtudel tajusin kindlasti, aga paljudel juhtudel aga võib-olla ei tajunud seda on ilmselt keeruline hinnata. Tähendab, mida ma tajusin näiteks kindlasti, kui ma kirjutasin pärast keskkomitee juunipleenumil 87, siis oli see, kui see majanduspleenum oli oma, kohe pärast seda kirjutasin Rahva häälde tse pleenum ei õigustanud ootusi ja, ja need ja need asjad jäid kõik lahendamata. Siis see oli kahtlemata tolleks ajaks seda, ma sain väga hästi aru, et see on väga suur tol ajal kehtinud piiride ületamine ja mind hämmastas see, et et või toimetaja Toomas Leito ei kõhelnud selle artikli avaldamisega. Kuid see oli nüüd selge, eks ole. Aga mis puutub loengutesse, siis seal ma olen alati palasseerinud niimoodi lubatava ja mittelubatava piiri peal, õigemini ületades seda lubatavuse taset. Viimane suurim skandaal oli mul välismaal. Ma käisin aastal 88 vist vä? Soomes ajalehe Turun Sanomat seminaril. Rääkisin olukorrast Nõukogude liidus ja majandusolukorrast rääkisin tegelikult noh niisugust küllaltki sellist. Isegi Eesti jaoks mitte nii teravat juttu, eks ole, aga ikkagi kirjeldasin küllaltki selgelt kogu olukorra tähendab ära. Ja sellest puhkes tohutu skandaal ka muidugi Eesti juhtkond oli juba siis teine ja noh, niimoodi piirduda sellega, et üks nii kõrge juht küsis. No mis asja sa seal ometi rääkisid, niisuguse asja kirjutasid? Aga noh, samal ajal nad ütlesid ka ja seesama Vaino väljas ütles, et ei et praegu ei ole see nagu probleem, et iga eestlane, kes välismaal läheb sapp niukse ettekande sappa endale. Aga kuidagi on mingisugune selline tunne olnud, et ei saa ka väga palju keerutada seda, ma olen varastama, pillasin rahvusvahelise olukorra loengud ja sellel sealt oli ka mul aeg-ajalt pahandusi, nii et isegi nagu keelati ära vahepeal seal Tartus, et noh, mitte et ei kutsutaks seda või teist rääkima. Aga noh, me läksime kõik, seal olid üliõpilased, kes neile loenguid lugesid, küllaltki niuksed, radikaalset elavat jutt oleks, aeg-ajalt jõudsid muidugi sellest ka. Vastavad teated, kuhu vaja. Aga kas sa vahel kalkuleerida seda, et tead eesmärki, kuhu minna arvestada sellega, et praegune ümbritsev olukord on niisugune, et, et seda tegelikult eesmärk ei tohi veel välja öelda vara veel öelda. Teetsendist kalkulatsioone k. Ikka teen, kindlasti kindlasti teen sest minu meelest ei ole siiski tark noh, niisama asi kui see, kas vähihaigele öelda haiguse põhjust või mitte, eks ole. Et igal väljaütlemisel on ikka mingid piirid ja, ja ikka ei ole tark inimene, see, kes toob, ütleb välja kõik selle, mis sülg suhu toob, eks ole, nagu eesti rahvatarkus ütleb. Ikka peab natuke mõtlema, kas see ütlemine on antud hetkel tingimata tarvilik või mitte, aga samal ajal tuleb kalkuleerida seda, mitte nüüd ennast ise pidurdada selles, et jätta olulised asjad ütlemata või. Aga kui, kui ikkagi väga palju niisugust mis kohe nagu pähe, tuleb selle kohe kuskile ära ära realiseerinud, mõtlema selle peale, missugust tagajärgi see kaasa toob, see minu arvates ei ole õige. Oled sa vahel kahetsenud seda, mida sa oled öelnud või kirjutanud? Ei tule meelde? Ei tule meelde? Ei ole nagu ühtegi niisugust kirjutistega. Ei mäletagi, et oleks rääkinud mingisugust niisugust asja, mis oleks mille pärast praegu tuleks nagu häbi tunda. Sa oled nüüd ametiühingutes, enne olid ajakirjanik puutuda rahva kokku väga mitmesugustel aladel. Kas on midagi niisugust elus, kus sa tunned end ebakompetentse, na? Tunnen ennast võõrana mingisuguses seltskonnas või ühiskonnakihis. Niisuguseid hetki kindlasti on, kindlasti on, kus tunned ennast, et ei oska sellele või teisele asjale vastata. Noh kas nüüd just võõrana oleks kuskil tundnud, ei tea, aga tuletades sedasama valimist meelde kahtlemata oli auditoorium ja on ka praegu auditooriume, mis võtavad leigemalt vastu, võtavad soojemalt vastu, kus sa näed, et on osa inimesi, keda sa ümber ei veena oma seisukohtadega ja on ka auditooriume, kus lihtsalt esinemine on ebaõnnestunud selles mõttes, et räägid küll, aga ise saad aru, et noh, mõtted, konstruktsioonid ei tulnud need nii nii välja, nagu nad oleksid võinud tulla ja ajasid mingisugust noh, mitte just päriselt oleks faktiviga, aga nii palju on räägitud küll faktivigu suudad vältida, kuid seda saad küll aru, et sa ei suuda vahest inimestele vastata. Ta esitab küll küsimuse ja saa midagi vastavat, kuid sa ei suuda öelda tegelikult kas ei oska öelda või juhtub ka, et ei tea, mida öelda, niuksed juhtumid muidugi on, väitlemine meeldib sulle väitlemine, mulle meeldib mul üldiselt esinemistes on ikka niiviisi, et kaks kolmandikku tavaliselt esinemised läheb küsimuste peale, mulle see variant sobib, siis ma saan rääkida noh ühesõnaga, selles mõttes vastavalt auditooriumile just nendes asju, mis neid kõige rohkem huvitab. Kas sulle meeldib, kui sulle vastu vaieldakse? Mul ei ole midagi selle vastu, vähemalt ma ei karda kunagi keegi mulle vastu vaidleb ja, ja kas nüüd öelda seda, et meeldib noh, võib-olla ka meeldib siis, kui nii võib öelda, sest vastuvaidlemine paneb alati hirmsasti mõtlema ja, ja vastu on vaieldud ja on ka jänni jäädud, olen, olen ma ka tulnud ära mõned vaidluselt ja saanud aru, et min vaieldi üle, see on pannud mind alati väga tõsiselt mõtlema ja järgmiseks omaseks vaidluseks juba leidma vastuargumente või muutma oma seisukohti, mida on ka ette tulnud. Kellega sa tahad koos töötada, kas on tähtis, missugune seltskond sind ümbritseb nii ealiselt kui ka haridustasemelt ja nii edasi? Kasooliselt. Paraku on ikka üldiselt ümbritsenud mind noh, ütleme Rahva hääles oli niisugune läbilõige ealiselt igasugustes kategooriates, suuremalt jaolt on lähemad töökaaslased osutunud ikka enam-vähem samas generatsioonis olevaks, kui on juba nagu oma käe järgi hakkad sättima. Seda asja see ei ole muidugi mingi kriteeriumiga mingi põhimõte näiteks ka praegu komplekteerida ametiühingu, sellist uut keskust on, on mul seal mitmed lähevad inimesed, kes on must, tunduvalt vanemad ja ei ole mingit midagi katki sellest, mis võiks olla need kriteeriumid. No kriteerium peaks olema kahtlemata paindlik mõistus. Ja kriteerium peaks olema, mis kindlasti on, on see, et inimene ei ole dogmaatik ah, omal alal kas või ta ei aja mitte jonni, vaid et leitakse ühine ja sobiv lahendus ja viiakse see paindlikult ellu eeldab ka muidugi teadmisi ja kompetentsust, nii et ma muidugi kompetentsust hindame alati väga, kuid peaaegu kunagi ei saa, Leida sa endale kaastöölisi, nii kes oleksid nii kompetentsed, nagu sinu ideaal endale kujutab. Et sellest küljest, teisest küljest ka pean ma õigeks on niisugust sallivad liini, et noh, nagu tuleb teha tööd nende inimestega, kes meil on paratamatult peaasi, kui inimene on, on niisugune. Kuidagi nagu hakkama asja peale, kui tal on, mida ma väga hindan seda, kui inimesel on, teeb asja sellepärast, et ta peab seda õigeks ja just seda lahendust õigeks ja tähendab väga vajalikuks kas sellele organisatsioonile või kogu rahvale. Ja töötab sellest lähtudes, mitte mingitest muudest kriteeriumidest lähtudes ei või kannatada inimesi, kellega mul on tulnud küll ja küll koos töötada, sest ma olen üritanud lahti saada, kes sinuga vesteldes või noh, tööasju. Andres, sa näed, et ta mõtleb millelegi muule, ta näeb, et ta mitte ei ole sinuga kui partner või kaastööline vaid ta peab silmas mingeid omi eesmärke. Kas ta läheb su juurest ära ka? Esiteks ta ei räägi sulle avameelselt, eks ole. Hoiab mingeid oma positsioon, eks ole, ta jätab sinu näiteks kui, kui ütleme noh, organisatsiooni või asutuse juhi jätab osadest asjades nagu teadmatusse, selleks et tugevdada oma positsiooni, seejuures natukese aja pärast see paistab läbi ja see hakkab hirmsasti häirima. Siis hakkab jäneste häirima see, kui näiteks inimene just, et ka üldse mingite lahenduste väljatöötamises mõtleb eelkõige selle, kuidas mina selles asjas välja paistan. Kas on näha, et prožektor paistab eelkõige minu peale selles asjas see hakkab hirmsasti häirima paiskuse prorektor, kelle peale tahes, eks ole, aga kui me midagi teeme, siis me peame tegema asja nii, et ta asjast midagi välja tulema, mingisugune mõte on nii et niisugust missioonitunne, et suuremas ja väiksemas mastaabis. Ma pean võib-olla isegi kõige peamiseks siukseks koostööelemendiks ja ka üldiselt teatud eetilist platvormi kindlat, et sind maha ei müüda ja teisi maha ei müüda, jääd intrigeerita ei tulda käida kaebamas teiste pealekaebamise pärast, jällegi noh et on teatud inimene, isiksuslike kindlus, keda sa peale, kui ta sul teise inimese kohta midagi pahasti ütleb, siis on tõesti midagi pahast. Või on mingi põhimõtteline küsimus Aga kui sind oma töölõigus, no võtame kasvõi ametiühinguid, praeguse juhid. Kui sa ühel heal päeval leiad, et sinu asemel võiks teine mees seda tööd paremini teha, kas astud kerge südamega tagasi, kerge kerge südamega, et sind huvitab ikkagi see, et see töö läheks igal juhul igal juhul. Muuseas, ma võin öelda ka seda, et on alati tavaliselt lihtsalt ütlemised on kergelt demagoogilised, eks ole, ma astuksin kõrvale, tegelikult ma ei astu kusagile, kui see asi tõesti nii kaugele läheb, siis mina olen küll olnud paar korda niisuguses situatsioonis. Ma olen aru saanud, et ma ei tule oma ülesannetega toimetööga toime, siis ma olen ka noh, sellest ülesandest niimoodi loobunud. Nii et ma olen siiski nagu seda joont ka pidanud. Ei, mul ei ole ühtegi niisugust korda meeles, kus ma oleks hoit enda positsioonist kuidagi käte-jalgadega kinni. Me igaüks põrkume elus kokku niisuguste asjadega, mida me ei tunne, eriti juhtival töötajal. Tuleb niisugust situatsiooni, kus ta peab mingisuguse otsuse langetama küsimus, mida ta piisavalt ei tea. Kas sa julged tunnistada ja öelda, et ma olen selles küsimuses rumal, veel loll igal juhul? See on ilm, ilm vältimatu et seda tuleb tunnistada ainult muidugi, sellisel ajal hakkab kohe mõte tööle, et, et noh, neid juhtumeid ei tohiks nagu väga palju olla. Et sa muudkui tunnistad ühele ja teisele, et seda ma ei tea, seda ma ei oska, siis nagu peaks hakkama mõtlema tõesti, mingi muu ameti oledki loll. Aga kui, kui, kui on seda, et ütleme organisatsiooni või asutuse juht kui ta üritab kõikides asjades olla oma alluvatest targem kompetentsem ja segada neid kõikide asjade, sest siis on midagi head välja tulla, selle kohta on ka vabariigis küll ja küll näiteid. Sa julged valida enda kõrvale endast targemaid inimesi, püüad seda teha? Jah, ma üritan enda kõrvale valida selle ala Eesti parimad inimesed, mis tahes alastasid parasjagu jutt ka ei oleks. Kui palju seal nüüd töömehe aastaid on selja taga? Kuidas võtta, mida töömehe aastateks lugeda? Pärast seda, kui küll lõppedes kooli läks tööle. No siis on mul neid vähe, sest et ma olin pärast ülikooli veel aspirantuuris nii et on 75.-st aastast läksin ma rahandusministeeriumisse tööle. Ülikooli lõpetasin 72, keskkooli 67. Nii et see on siis nüüd, mis see siis teeb, 75 pluss? 15 aastat? Noh, seda nii väga vähe ei olegi. Missugust etappi sa pead kõige kordaläinud maks või millega sa kõige enam rahul oled? Tead, ma olen üldiselt niisugune noh, ilma nagu erilise siukse kibestumise inimene, et ma ei saa öelda, et ma oleks kuskil, ütleks, et see oli küll jube aeg, igal ajal olid omad omad niisugused voorused, omad miinused. Kahtlemata oli väga ilus aeg, oli see, mis ma töötasin rahvale toimetuses, sest see oli ka langes kokku, õnneliku ajaleht oli väga võimsal tõusul ja aeg oli selline. Kahtlemata oli väga raske aeg, oli hoiukassade peavalitsuse aeg, kui samal ajal see aeg andis tohutud kogemused. Nii, noh, asutuse juhatamise koha pealt kui ka üldse selle koha pealt, kuidas majandust juhitakse ja majandusprotsesside mõistmiseks Nõukogude Liidus tervikuna. Noh, võib-olla oli üks niisugune selles mõttes ebaõnnestunud aeg oli seal rahandusministeeriumi arvutuskeskuses töötamine, seal oli küll väga kena seltskonda seal noh, ei olnud see minu ala, ema ei tuld seal oma asjadega toime. Et see oli nagu selles mõttes niisugune aeg, mis, mida võib lugeda noh, suhteliselt väheedukaks, aga laisalt ma palusin ka ennast üle viia teisele tööle, just sellest samast ma lähtusin, et see ei ole minu ala ikkagi kuigi seal ma sain ka väga palju kogemuse, ma sain kogemuse, see, kuidas, kuidas siis ikkagi arvutid töötavad ja ja õppisin üht kui teist, aga noh, see ei olnud mulle nagu hingele. Ja, ja ma ei saanud ka oma ülesannetega hästi toime seal aga muud ajad on kõik olnud niisugused. Sellesse ma suhtun nagu hästi. Aga kui sul nüüd tulevikus antakse valida üks hästi sisse töötanud firma ja teine, kus tuleb hakata kõike peaaegu algusest peale tegema, kumba valiksid? Sa mõtled firma juhtimise seisukohalt niimoodi? No ilmselt on siiski ma valiksin selle, kus tuleb kõik hakata algusest peale tegema. Ilmselt. Sulle meeldib hüpata vette tundmatus kohas. Teatud riskielement on küll alati olnud, jah, niisugune moment on vahest kutsutud, kui siukses huligaanid sealt. Jah, kes läheb alati nagu üks sõber ütles, et ta tõttad alati sinna, kus on kaklust loota. Kas sa näed oma eluteel veel palju jõgesid ja sildu, mida tuleb ületada? Aega ju veel on ikka ju nad ikka nagu ehk tuleb ette. Eks seda on raske prognoosida, elu on senini väga kummaline olnud, see kogu see minu nisuselt noh, liikumised, kui ma olin Ida-Saksamaal, käisin seal seal Schwerin'i ajalehega, niisugused head suhted siis jumalale asetoimetaja, siis viimasel õhtul niisugusel ärasaatmisel siis juba päris hilja, siis minu kolleeg asetoimetaja küsis, kuidas ikkagi nii võimalik kannet. Et panga sina panga juhatusest sai sinust ajakirjanik. Et tema küll ei kujuta ette, et nende pangajuhatajast võiks saada ajakirjanik. Ja ma arvan, et ütlesin kaheteks, ta on tõesti kummaline, omapärased käänakuid on sellest raske, on tõesti seda kõike ühte ritta panna, eks ole, rahandus, pangandus, see on nagu eriala siis ootamatult, ajakirjandus, muidugi, selles on oma loogika olemas, nüüd ametiühingud. Kes teab, mis meil ette võib tulla? Missugusena sa tahaksid näha eesti rahvast. Vaevalt, et minu tahtmisest Eesti rahas sinna või tännapoole muutub. Küllap ta on oma rahvas ja ma näen tema positiivseid külgi. Tähendab, mis ma tahaksin, et oleks suurem? See on ehk kõige olulisem tahtmine, sest sest ta on ikkagi väga väike meie rahas, maailma mastaabis vaadatuna ja vastavalt sellele on väikega tema vaimne potentsiaal, ta võib olla küll me võime küll olla arvamusel, ta on suhteliselt suur võrreldes mõne teise rahvaga või mistahes. Me võime arvata, kuid ta on siiski absoluutarvudes väga väike, kui meil ikka sureb ära tenor Hendrik Krumm, eks ole, siis meil on ikka raske täita rahvusliku niisuguse noh, selle ala tipu kohta isegi teatud mitte seda, noh igal rahval on omad erakordselt suured tipud. Aga noh, meie ütleme noh, suurte tippude väljalangemine võib tekitada niisugused noh, sisuliselt täitma Tauke sama kvaliteediga ligilähedaseltki sama kvaliteediga täitmata auke. Ja seda muidugi ikka edasi säilimiseks on, on muidugi oleks meid vajadus oleks märksa rohkem. Aga no tahta, et rahvas oleks teistsugune, on vist küllalt mõttetu, sest igal rahval on omad plussid ja miinused. Ja noh maius nii-öelda võib-olla seda võib öelda eesti rahva kohta kallesson väär, kirjutas oma doktoritöös eestlaste rahvuslikud haigused. Et eestlased kalduvad ähvardusele. See on juba seda, ta kirjutas möödunud sajandi kuskil seal keskpaigas, millal ta doktoritöö kirjutas, et kalduvad liigsöömisele ja see söögikultus on meil siiamaani, nii et ma isegi alati vaidlen vastu, et meie rahasse praegu sellepärast nii palju, et nälg on olnud nälga, pole ammu olnud. Aga nähtavasti on see üks niisugune rahvuslik omadus, mis ehk ei ole justkui kõige mõistlikum, kuigi ausalt öeldes ütlen kohe ära, et mina küll nende hulka ei kuulu, kes suudab olla skeem ja ilmselt on ka minul see puudus küljes, et ma armastan hästi süüa. No ma loodan, et sa ei unusta ära oma soovi, et Eesti rahvas oleks suurem ja aitad sellisega kaasa. Ja see ei sõltu ainult minust, muidugi. Head kuulajad, te tutvusite NSV Liidu rahvasaadiku Siim Kallasega, keda usutles Jüri Hansen. Saate kujundas Siim Kallase ühe lemmikansambli Abba muusikaga, Tiiu Hansen.