Ma arvan, et kõik Eestimaa inimesed jälgisid omal ajal NSV Liidu rahvasaadikute valimiskampaania käiku ja küllap jäi kõigile meelde üks minu meelest kõige dünaamilisem valimisplakat, mis trükiti ära ka ajalehes Sirli Ivar Raik kõnetoolis osakesi üles tõstetud ja hoogsalt rääkimas. Kas see plakat peegeldab ka sinu iseloom, on see dünaamiline? Mulle tundub vist ah niimoodi, et et ilma dünaamikata üldse ju elus läbi ei saa ja veel vähem poliitikas. Ja eriline dünaamilisus iseloomustab praegust Eesti poliitikat, nii et see peaks tõesti olema ühe poliitiku üks olulisemaid tunnusjooni dünaamiliseks. Aga millest see kujunenud on? Sa oled olnud nooruses hea sportlane, kas sport aitas kaasa? Sport aitas kaasa dünaamilisusele nii-öelda füüsilises mõttes, kuid vaimses mõttes oli olukord pigem vastupidi. Siin otsest seost nagu ei oska öelda. Kuid jah, see, et ma kõikides nendes valimisdebattidel ja ka nüüd edaspidi juba suures poliitikas olen vastu pidanud just nimelt tänu füüsilisele ettevalmistusele, kus on jätkunud ka sellist mõtteerksust veel ka hilistel õhtu öötundidel ja peale kurnavaid vestlusi. Nii et see on küll siis tänu tänu spordile ka sport on nüüd täiesti unustusse jäänud. No ma ei ütleks, et täiesti unustusse, sest aeg-ajalt ma teda meenutan. Hea hea sõna, väga hea oma oma treenerit August Soku, kes meid kõvasti piitsutas ja ja praegune poliitiline olukord teinekord tuleb ka samasugune ette nagu parimates treeningutes laagrites, kus ei antud armu. Kuid tegelikult Ta on tõesti, aasta-aastalt on jäänud kontaktsporditegemisega vähemaks lihtsalt ajapuudusel. Ja spordi tegemine on järjest muutunud vähem tõsiseks. Ma meenutan möödunud aasta ainuke kord, kui ma võtsin palli pihku, see oli ühel korvpallimatšil, kus mul tuli esineda loominguliste liitude võistkonna raames. Kas mõned muud harrastused on jäänud unarusse või on midagi veel, mille jaoks aega jätkub? No omal ajal oli mul tegemist veel teatriga, õigemini teatrikriitikaga ja laiemas mõttes ajakirjandusega. Ja kui nüüd jälgida noorte häält, siis sealt selgub ka, et see idee rubriik on ka järjest jäänud lahjemaks maks, nii et sellele ka enam eriliselt aega ei jää. Ilmselt varsti tuleb see idee rubriik ka lõpetatuks kuulutada, see on ka loogiline otsus, sest nüüd Petse idee ime peab rahuga ellu minema ja, ja ideest peab saama siis reaalsus. Siis tuleb uus lehekülg avada reaalsus. Nojah, eks ma selle ajakirjandusega sidet ikka püüan jätkata ja võib-olla ise ka midagi publitsistlikku kirjutada, nii et see hobi vahest jääb ikka alles, sest see kulub nagu poliitiku ja teadlase omaduste kõrvale. Kas muusikaga mingi kohtunerus? Muusikaga Ma kunagi mäletan kooli pärast olid mul suured konfliktid nimelt muusikaõpetaja Sulev Kald Tartu viiendas keskkoolis tuntud koorijuht ja ajas mind vägisi laulukoori ja pärast siis Velga vägisi orkestrisse aluged mulle erilist muusikalist kuulmist ei olnud, nagu näitasid katsed, kuid juhis oli mind vaja segakoori mööbliks ja puhkpilliorkestrisse suurt trummid andma. Jaha mäletama ühe oktoobri demonstratsiooni seda suurt trummi löönud, seal ka, aga see jäi ka viimaseks, sest samasuguse avalduse tegi siis ka treener August Sokk. See siis korvpallikoolist, EPA spordikoolist, et et tema osalemine on noh, väga siis vajalik seal teatud võistlustel ja laagrites ning jäi mul see konflikt Sulev Kaldiga siis mälestuseks ühe käskkirjaga, kus ma siis niimoodi omavoliliselt kooli juhtkonna otsust ignoreerisin ja hirmunud koorilauluproovidele ja esinemistele ning samuti ka puhkpilliorkestri esinemistele helistasin sporti tol korral. Kuid niipalju, et sportimisel sai ringi liigutud ja ma siis juba kõrgkooli ajal siis oli heliplaati hästi vähe. Hakkasin neid koguma oma võistlusreisidelt. Ning EPA ajal. Meil moodustus üks niisugune epa muusikasalonge arry esto ja panta olid neil kursusekaaslased, mina olin arry, Ivar Raig tähendab kaks tähte, eesnimest, kaks tähte perekonnanimest. Seal me siis analüüsisime ja propageerisime öelda siis lääne oma kaardistiku muusikat alates biitlitest, mis tol ajal olid veel tugevasti jõus kuni kuni siis Frank Zappa ja sime Hendrik see nii välja. Aga mis minu lemmikutesse puutub, siis selleks oli juba tolleks ajaks välja kujunenud ning on seniajani jäänud ansambel pink Floyd. See elulugu, mis on ajalehes avaldatud valimiskampaania ajal, näitab, et sa oled läbi ja lõhki linnamees mis sind seob maaga. Eks see päris õige niimoodi ei ole sest minu isa on pärit maalt isa kodu on maal, vanaisa oli, ärkas põllumees ja ühistegevuse organiseerija. No ma mäletan veel oma lapsepõlvest, et ma käisin ka seda talu vaatamas ja tarus vanaisal vanaemal ka külas, nii et esimesed kokkupuuted põllumajandusega sain ma juba õige varajases eas ja lisaks sellele on mul isa põllumajandusteadlane, nii et juba koolipõlves esimestest klassidest alates käisin isaga koos katse lappidel neid katselapp aitamas, koristada ja majandites ringi. Edasi tuli mul kokkupuude kooli ajal põllumajanduse hooajatöödega, muidugi neid nendest ei maksa tõsiselt rääkida. Veidi tõsisem oli õpilasmaleva kokkupuude, kus ma olin Vaido sovhoosis rühma komandör, pärast olin Tartu piirkonna komandör mitu aastat ja, ja siis juba sotsioloogilised küsitlused maarahva hulgas, mis võib-olla aitasid mul nii mõndagi probleemi uudsena mõista just väljast vaadatuna. Nii mõnigi olukorrale lahenduse leidmine õnnestub paremini kui selle sees olles. Nii et ma ei hästi selle elulooformaalselt, küll olen linnamehena, kuid on olnud ikka kokkupuuteid maaeluga. Ma arvan, päris piisavalt. See on Põlva mail iha marus. Pille argan võrdlemisi lähedasem vanavõrude kui tartust minna. Kas sellest alust on jäänud see armastus ja usk talu tuleviku vastu ja see tahtmine võidelda talude eest? Ma ei oskaks nüüd ütelda, et otsese talu on andnud impulsse sesse. Isa müüs selle talu ära ja praegu on ta võrdlemisi armetus seisus, tõsi küll, ma olen teda ikka käinud vaatamas mitmeid kordi ja kui ma veel noorem olin, siis selle talumaa kõrval olnud kreegi põõsastest sai veel ikkagi Gregi vilju korjatud. Kuid selline suhtumine talu tuleviku võib olla tõsisem mõtlemine sellele sai alguse ikkagi EPA päevilt. Kui ma olin dilemma ees, et millist uurimisvõi käsitlemis teemat valida, olles teise kursuse üliõpilane ja leidmaks, et see kuidagi võib-olla alateadlikult või et ma selle kolhoosi ja sovhoosi tootmisega küll nüüd kursis ei ole ja et siis võtta juba selline teema, mis nagu sobib tolle linnaeluga nagu paremini ja selleks osutus siis isiklik majapidamine. Ja see teema oli siis mul alates teiselt kursuselt 72., teisest aastast alates sellel teemal ma tegin diplomitöö pärast siis ka Teaduste Akadeemia aspirantuuris. Võtsin selle teema nii etet, ajendit tulid nagu mujalt ja professor Martin oli see, kes oli nõus mind juhendama või selle teema mulle nagu kätte andis. Aga edasi läks juba kõik niimoodi, et just seesama dünamism tuli sisse, et sa järjest rohkem räägitud, ma sain kirjandust kätte, lugeda eestiaegseid materjale, välismaa materjale, põllumajanduse olukorrast ja põllumajanduse arenguteedest, nii et siin siis tekkis juba täiesti teadlikult see veendumus, et see tee, kus me praegu oleme, ei ole õige. Aga kui keegi ütleks praegu niimoodi, et kuule, mis sa räägid, võta ise talu ja näita, kuidas talu pidadaks. Võtaks. No ega sellele probleemile ma olen korduvalt mõelnud ja ma olin sellele päris lähedal, kui 85. aastal hakati mind minu ideede ja, ja veel mõne asja pärast uputama siis ma juba Molgutasin mõtteid, et kui mind majanduse instituudist lastakse lahti majanduse instituudis, oli väga meeldiv seltskond, nendest ma ei uskunud seda, aga teatud võimumeeste korraldustele peavad ka nemad alluma. Nii et kui selline oht mul tekkis, siis ma mõlgutas siin küll mõtteid, et, et võiks minna talu pidama ja kohtki juba oli nagu valmis vaadatud, tõsi küll, isaga kahasse, kuid noh, ma ei tea nüüd kas õnneks või kahjuks nii kaugele asi ei läinud vastu pidi õnnestus siis nagu vee peale jääda ja võib-olla need niuksed väga suured võitlused, mis stagnaperioodi lõpul tuli võidelda aitasid siis Kaavel mobiliseerida jõudu nendeks võistlusteks, mis nüüd praegu ka siin on. Sinu talude probleem on tõstatatud praegu meie olukorras siiski suurelt osalt teoreetilisest aspektist vaadatuna, sest praktikat pole kusagilt võtta. Aga kuivõrd üldse pead vajalikuks teaduses teooria ja praktika sidet? No ma ütleksin selliselt, et teooria peab alati ees käima ja teisest küljest ei ole igavesi teooriaid, kuid nüüd antud juhul kui ma jõudsin välja talude propageerimiseni see oli juba 80.-te aastate alguses, siis peeti seda noh, ka sisuliselt ekstremismi utoopiaks või, või siis vaadati lihtsalt mööda ja tänasel päeval me olemegi jõudnud sellisesse situatsiooni, et et enam sellest ei saa lihtsalt mööda vaadata ja ei saa võtta seda kui ühe mehe mingisugust väljaütlemist. Sest need väljaütlemised, mis ma olen nüüd viimasel ajal teinud, nendes sisaldu teadvuse seisukoha, mitte midagi uut. Nende nende seisukohtadeni olin jõudnud juba mitmed aastat varem, kuid nüüd hakkasin lihtsalt haakuma tänapäeva poliitika sündmustega. Ei ole ka enam alust väita, et minu seisukohad oleksid ainult puhtteoreetilised, sellepärast et Eestis on juba moodustatud, töötab 700 talu ja päevaga tuleb neid juurde. Need talud on Lätis ja Leedus, rääkimata sellest, et on välisriikides. Ja talumajandussüsteem on näidanud oma eluõigust kogu maailmas, eriti muidugi Skandinaaviamaades, kellega on meil kultuuri, majandussidemete traditsioonid. Väga pikaajalised, jah, meie olukord on siiski eripärane, võrreldes nüüd teiste maatöö, kus talu traditsioon on pikk, meil on ta lihtsalt ära lõhutud, lammutatud aga vot neis tingimustes nüüd see teaduslik töö, mis on formeerunud nüüd agraarprogrammiks. Kuivõrd selle elluviimisel on teadlased ja praktikud koos töötanud ja kas see koostöötase, mis praegu on, on see piisavalt kõrge? Haridussüsteemi tuleviku suhtes, et mõeldud on ikkagi nüüd mitte sellist arvamust nõuga on levitatud, et nüüd kolhoosid ja sovhoosid kõik ära kaotada, vaid küsimus on ikkagi suur ja väiketootmise integreerimise seab põhirõhu asetamise nüüd uues situatsioonis väiketootjatele, sest neid suurtootjad on meil ju piisavalt palju ja nad on ennast paljuski ammendanud. Ning teisest küljest nad on muutunud loodus kahjustavaks ja, ja inimeste tervist kahjustavaks ning inimõigusi ja vabad tegutsemist piiravaks, nii et praegune rõhuasetus taludele ja väiketootmisele ei tähenda kaugeltki seda, et nüüd kõik suur tuleks likvideerida. Peaküsimus on selles, et võimalikult ratsionaalselt ära kasutada seda suurtootmises kogunenud potentsiaali nii hooneid, tehnikat, et masinaid ja nii edasi. Et kuidas seda saaks kasutada siis väiketootmise tingimustes ja võib-olla isegi jaotada ära teatud tehnoloogilised faasid suur ja väiketootmise vahel, kui see osutub võimalikuks, et näiteks suurtootmises võiksid endiselt jääda teatud teravilja tootmise küsimused, rääkimata seemnekasvatusest. Kuid väiketootmises, nagu näitab maailma kogemus, on ikkagi looma Asatus efektiivsem, seal on individuaalne lähenemine loomadele vajalik ja nii edasi. Aga nüüd, mis puutub teadlaste ja praktikute koostöös, siis siin võib täheldada minu praktikas teatud etappe, et mõningal perioodil ma olen nendega tihedama koostöös näiteks seesama agraarprogramm seal olid ekspertideks paljud majandite töötajad ja praktikud. Võib ütelda niimoodi, et kui teadlastega tehti välja see kondikava ideestiku struktuur, ülesehitus siis praktikutega toimus kogu selle kondikavale nii-öelda liha peale kasvatamine, täpsustamine, seisukohtade muutmine realistlikumaks nii, ja edasi. Kui siis toimus juba selle materjali edasine vussis öelda läbisurumine või arutamine riigivalitsemisorganites ja teadlaste hulgas ja ütleme kuskil mujal veel maailmas, siis loomulikult meie praktikutega jäi side nõrgemaks. No edasi vaatluse valimiskampaania siis seal oli ju side täiesti vahetu. Oti toimusid mitmete ideede korrigeerimine, kuid seal toimusid juba nihuke vastastikune ideede korrigeerimine ja ma leidsin väga paljude viljandi majandijuhtide hulgas endale liitlasi, seal on arukaid inimesi, kes saavad aru nendest meie põllumajanduse hädadest ja nendest vigadest, mis tehti peale sõda. Nii et ei saa ütelda, et ma nagu nüüd ekstra mõistlikult lahmine, et mul ei ole nagu majandi ja praktika meeste toetust. Vastupidi, valimiskampaania näitas seda väga veenvalt, et, et need mehed, kes ainult suurtootmises nägid meie tulevikku ja andsid korralduse mind mitte valida. Selliseid juhtumeid on olemas ja seda võib tõestada. Need mehed jäid selgesse vähemusse. Sinu tegevuse üks põhilisi eesmärke ma saan nii aru on elukvaliteedi tagamine, millele sega valimiselts kampaaniasse viitasid. Mida sa mahutad mõistesse elukvaliteetmaal. No elukvaliteet tuleks vaadata siis kõikides nendes põhilises sfäärides, mis oli ka ime väljatöötamisel siis arvestatavad, neil oli siis poliitilised vabadused, majanduslikud vabadused, sotsiaal-kultuurilised vabadused ja hüved ning siis loogiline aspekt veel juurde. Ja muideks keskne mõiste on tõesti siin vabadus, et ei oleks mingisugust poliitilist ja majanduslikku survet, mis ilmneb Maal veelgi teravamad kujul kui linnades, sest maal on teatud sotsiaalsed kooslused väga tihedasti teineteisest sõltuvad on nendesse majandi monopolism sest majandijuht, kui tema kohta midagi halvasti öelda, siis ta võib alati reageerida Rida selle ütleja suhtes mingisuguse teoga, kas ta ei võimalda talle mingisugust heinamaa, karjamaad või anna talle traktorit kasutada või, või lihtsalt ei anna talle mingisuguse ostu-müügitalongi. Nii et maarahvas on noh, rohkem sõltuv oma ülemustest kui, kui linnas. Ja vaat nüüd see vabaduse moment, et nüüd vabastada tähendab maarahvas ülemuste diktaadist ka kohalike ülemuste diktaadist, see on nagu põhiline mis kuulub siis elukvaliteedi juurde, ütleme siis poliitilisest aspektist. Ja majanduslikus muidugi on see, et, et tuleb likvideerida see sotsiaalne ebavõrdsus, mis on kujundatud majandussüsteemi poolt suhtumises maarahvas neid varustatakse teisejärguliselt nendele makstakse. Kuni viimaste aastateni maksti tunduvalt vähem palka, et nad peavad omale ise elamu ehitama, varustama selle kütte ja, ja muu vajalikuga, samal ajal kui linnades on see asi kõik riigi õlgadel ja peaaegu tasuta riik maksab tohutuid dotatsioone, et see suur ebaõiglus, mis valitseb maa vahel, et see tuleks siis kaotada ja anda põhimõtteliselt võrdsed õigused linna- ja maaelanikele, niisiis olmekorraldamisel kui ka sotsiaalhoolduses ja nii edasi. Ega see seadus ei taha öelda, et et linna olmeelukorraldus on vajalikul tasemel. No loomulikult mitte, kuid paljuski on linna eelisarendatud võrreldes maaga, ma ei hakka siin ette lugema, neid arvusid, kui palju on ühe linnaelaniku kohta teenuseid tarbitakse, maalne pole lihtsalt kättesaadavad. Kui palju on mugavusi linnakorterites, mida Maal ei ole selle tõttu lihtsalt et maa korterite jaoks ei ole? Neid mugavusi ei olnud ette planeeritud köökides nendest projektidest, mida linnamehed tegid? Need ma pean silmas selliseid ebaõigusi, aga muidugi teisest küljest, et inimesed elavad omas majas, seal on ka teatud eelised. Kuid need eelised on tehtud enda poolt, mitte riik ei ole siin aidanud. Kõigi nende suurte programmide elluviimine eeldab et oleks inimene vastaval tasemel vaimselt, et oleks kehalises vormis. Kuidas sa hindad, kas inimene on praegu valmis ja on võimeline kaasa aitama nende programmide teostamisel? No ma väga usun, et suurem osa rahvast on selleks valmis ja selleks ta on näidanud ennast võimelisena võttes osa kõikidest nendest miitingutest ja kettidest, mida on korraldatud nii rahvarindejõuga teiste liikumiste poolt. Nii et sellist optimismi ja energiat näib rahval siiski olevat ja lootust sellega ma ei taha ütelda seda, et olukord oleks ideaalne. Ma tean väga hästi, et maal on tervishoiuasutused väga kehvas seisus, et isegi elementaarset abi teinekord ei saa ja õnnetusjuhtumid lõppevad surmaga selle tõttu, et lihtsalt ei ole käepärast arsti või meditsiiniabi. Ja lisaks on meie rahvas endiselt nakatatud niisugustesse sotsiaalsetesse pahedes, nagu on viinakatk nagu on üldine minnalaskmine, mis on suures osas ka tingitud just sellest, et isikuvabadusi siis inimesed ei tunneta, põetakse ennast moonakana põhimõttel mõisa köis, las lohiseb. Ja see on ka omakorda siis nagu tervist rikkunud. See mentaliteet kandubki oma perekonda, oma lastesse, et ei hoolitseta nende tervise ja heaolu eest sellisel tasemel, nagu võib-olla seda tehti enne seda, kui, kui ühiskondlik elu haldussundis stimuleeris, ka oma pere eest hoolitsema, kus tervis oli väärtustatud paremal, kui uskuda seda, on praegu Praegu vastu on suurem probleem selles et inimene ise ei hooli oma tervisest enam, kui me kas või vaatame ringi maal. Vanasti oli külas igal pool väikesed spordiväljakud, palliplatsid neid enam ei ole ja kui mõni jõukas maandun, endal staadion Thintsisse seisab kasutamatult. No vot siin ongi see suhtumise küsimus, et see algab juba kaugemalt, kogu ühiskonna elukorraldusest. Ja ju näitab ametlik statistika, et maarahva eluiga pole juba mitmekümne aasta jooksul oluliselt kasvanud ja jääb maha linnarahva keskmisest elu east eriti meeste osas. Ja sellega muidugi ma ei süüdista jällegi seda maarahvast või, või majandijuhte maid kogu seda süsteemi, mis viis sellise olukorrani, mis oli ka süsteem küll püüdis vältida igasuguse iseregulatsiooni, kuid ta käivitas siiski protsessid, et inimene muutus apaatseks muutus mitte osavõtlikuks ligimeste ja teiste inimeste suhtes, eks. Nii et see avaldab lihtsalt oma tagasimõju. Ja loomulikult ei saa. Jõuda sellise olukorrani, milleni on jõudnud mõõd, rikkamad majandid, et majand võtab täielikult enda peale kõigi spordisaalide ja platside ehitamise. Siin peab ikkagi rahva omaalgatus olema ja kõik, mis on nagu isetehtud, see on hästi tehtud sele tuntud loosungi järgi ja siis, kui on ise nähtud vaeva nende spordiplatside või kultuuriasutuste rajamisega, siis ollakse sealt ka osavõtlikumad osa võtma. Mida peaks tegema, et rahvas ei jääks ootama mingisugust tõelist ime saabumist, vaid valmistaks ennast ette selles aktiivselt osalema, sest praegu jääb ikkagi kohati niisugune mulje, et oodatakse, et keegi tuleb, vajutab mingile nupule, hakkab toimima ime ja siis läheb kõik hästi. Põhiküsimus on ikkagi seesama, et kuidas vabastada inimene sellest diktaadist, mis teda nonii valdab, see on diktaat majandi juhtkonna poolt võib-olla diktaat ka mõnelt ühiskondlikult organisatsioonilt, kes püüab juhtide protsess Seniaani ebademokraatlikult neid on, neid näiteid võib ka veel tuua. Nii et seesama vabaduse mõiste tuleb siin sisse tuua, et kui inimene on Vaba tõeliselt vaba, siis vallandub temas sellised ideed ja sellised energiad mis panemata liikvele ja panevad teda. Ka talu rajamine ei ole võimalik tingimustes, kus endiselt on kellelegi loa otsas olemisega tegu kus tootmisvahendit saab väga raskelt majandi käest. Toodang tuleb anda majandile, ega see ei vallanda veel inimeste Niukest energiat. See selline korraldus on pigem üks rudiment sellest vanast elukorraldusest. Aga see ei tundu niimoodi, et isemajandamise teoreetiliste aluste väljatöötamise seadusandluse loomise kõrval on praktilised probleemid jäänud tahaplaanile. Ja see tekitab nii põllumajandus- kui tööstuses praktikute hulgas ebaleva suhtumise, kuna ei teata, millest õieti pihta hakata, mida teha. Võib-olla oleks otstarbekas, kui, kui kui paralleelselt töötaksid praktikud ootamata ära enne, kui dokument lõplikult valmivad, sest on suund on ju teada. No võib-olla siin võiks selliseid tõesti ei ole perestroika majanduses andnud resultaate ja ei ole ka meil vähendamise katsed, mida on põllumajanduses ja mõnedes teistes majandussfäärides algatatud andnud olulisi resultaate, seda sellepärast, et kardinaalselt pole ikkagi muudetud põhisuhteid majandusest, need on omandussuhted. Ma ei ole likvideeritud, need monopolid, kes valitsevad endiselt nii nii töötegijad kui ka tarbijat. Ja tõelised niuksed, demokraatlikud vabadused saavad ikkagi vallanduda siis kui on legaliseeritud ja antud poliitilised garantiid eraomandusele. Ja kui tekib tõeline konkurents, vot need on need kaks, kaks selliste purje, mis panevad paadi liikvele. Kui sellele plaadil saab olema veel ka korralik tüürpaati, ei läheks noh, päris nii-öelda käest käest ära ja võtaks õige kursi mis on siis nagu imeregulatsiooniga ette nähtud. Arvan, et siis läheb see meie majanduse paat ka liikvele, aga praegu. Veel ei ole. Nojah, aga kui on teada, ikkagi need purjed sinna peale pannakse, siis ei maksaks ju aega viita ja selle eelteadmise ajal juba võiks paadi ära remontida, teada korda, ta võiks merele minna. No ma ütleksin niimoodi, et ega maal paljud mõtlevadki niimoodi remondivad oma majapidamist ja individuaalehitus, ma ütleksin, omaal praegu hoogustunud ja nii mitmeski metsatukas ma olen ka käinud maal ringi, näen järjest uusi maju, nii et ma leiangi, et see ongi selle paadi remontimine. Aga mis puutub nüüd linnameestesse ja kolhoosimeestesse? Eks siin, nii mitmedki leiavad, et see on poliitiline küsimus, et me ei saa loobuda nendest vanadest põhimõtetest, mida on sotsialismi üks nimetatud ühiskondlikuks omandiks. Nii et siin tuleb vaadata asja mitmel tasandil, et ühest küljest on see poliitiline tasand ja meil on ju palju vastaseid ja sellepärast me ei ole saanud ka minna edasi ja võtta vastu niuksed seadused, mis võimaldaks, vot need kaks peamist purje heisata. Ja teine tasand on siis muidugi juba kvalifikatsioon Nonii ja ettevõtluse tasand isikute pinnal, et, et kust võta need mehed, kes siis selle purjekaga või paadiga sõitma hakkavad, kui, kui Need kaks purje lähevad tuult täis. Et kas need paadid ei lähe siis ümber, me peame need mehed ette valmistama, peame neid koolitama nii siinmaal kui ka kui ka mujal ja alesime. Esimesed õppijad, kes turumajanduse tingimustes võiks orienteeruda Žannunisse, läks alles paar aastat tagasi esimene grupp õppima, nii et siin ei saa nii kiiresti seda olukorda ka muuta. Me oleme selles suhtes võrdlemisi vaesed ja üleminek turumajandusele võtab seetõttu ikkagi palju aega. Aga kui me nüüd ainult tegeleme tänapäeva probleemidega, siis me lükkame selle muutuse veelgi rohkem kaugemale edasi. Nii et ma leian, et et kui me teame kindlalt, et tulevik tõotab meile head, siis me ei tohiks olla nii pahased sellest, et meil mõnedki tänase päevamured on lahendamata. Aga võib-olla peaks siiski leidma jõudu, kes tegeleks ka tänapäeva probleemidega, muidu me laseme seal igatahes elul veereda üsna hoogsalt allamäge ja ma arvan, et mida madalamal kui tõusma hakkame, seda raskem. Tõhusam no see on õige põhimõte, kuid ega nüüd üks väike rahvas ei saa päästa ühte suurt, upuvad laeva, sest üldine allakäik, mis tuleneb juba Moskvast ja teistest liiduvabariikidest ja ega meie ei saa olla selles üldises allakäigus kuidagi paremal kohal, me nagunii oleme seal paremal kohal, kuid allaminek on praegu totaalne. Ja ma ei näe tõesti jõudu selleks, et üks väike eesti rahvas võiks pidurdada totaalset alla minekut, peaks, me peame, sellepärast, mõtleme nüüd sellele, kuidas, kui nüüd see allaminek tõesti jõuab põhja ja kui liit annab meile, ütleme, majanduslikus mõttes täiesti vabaks sellele. Mulle tundub võrdlemisi lähedal, et selleks valmistuda, et ette valmistada nii-öelda uueks stardiks. Aga seda alla minekut pidurdada mulle tundub. See ei ole meie võimuses, see on kõik praegu üleliiduliste organite, nende monopolide ja õiglaste võimuses, mille juurde meie käsi praegu ei jõua. Me jõuame. Nonii välja, et, et ikkagi oleks kasulikum, kui see suurriik jaotuks tükkideks mida on ilmselt kergem juhtida ja valitseda. Aga sellega seoses ma tahaks küsida. Üks niisugune väide on valimiskampaanial ajalist kirjas olnud, et perestroika, ta kaotab Nõukogude Liit igaveseks suurriigi staatuse. Ma tahaks küsida, kas on halb. No ma ei tea, kelle väide see oli ja ma arvan, et, et see ei, ei ole halb, sest ma lähtun ikkagi põhimõttest, et, et suurt riiki ja liitu on vaja vaid niivõrd-kuivõrd, teda on vaja väikest liiduvabariikide jaoks. Kui ja liiduvabariikide jaoks ei ole vaja, siis ei ole seda suurt riiki ka tõepoolest üldse vaja. Nii et siin peaks lähtuma ilmselt sellest, et, et ikkagi suured rahvad vene rahvast, ukraina rahvas, see peaks olema nende otsustada eelkõige milliseid tingimusi et koostööks teistele väiksematele rahvastele esitavad, et nendel väiksematel rahvastel oleks nendega kasulik ja mõistlik koostööd teha. Ja ma arvan ka veel seda, et et kõik impeeriumid on kunagi ju otsa leidnud ja ju siis ka see Vene impeerium leiab otsa. Ja jõuab siis demokraatlike riikideni. Niisiis algab nisugune integratsioon juba uuel tasandil, et me ei saa kohe minna, ütleme, demokraatlikku integratsiooni nii, ütleme nagu on see nüüd lähevad Euroopa maad. Ühisturg. Me peame kõigepealt ikkagi lahti saama ebademokraatlikust. Test, bootlikust, ühistegevusest ja etapp peab olema ikkagi, kus siis need riigid on kasvõi täiesti iseseisvad ja vabad, nad peavad tunnetama seda, et ühtsuses või mingisuguse ühistegevuse seisu seisneb. Ja siis nad juba integreeruksid uuesti uute põhimõtete printsiipide alusel. Kuidas on lood nüüd selle sünge optimismiga, millest sa rääkisid kevadel? Et seal sünge optimist tuleviku suhtes? Ei ei ole, sest ma näen väga palju raskusi nii kolmanda riigi väljakuulutamisel, suures poliitikas kui ka ime elluviimisel kui ka talude tegemisel maareformi läbiviimisel. Kuid sellest hoolimata ma usun, et kõik need asjad tulevad kuid läbi väga suurte raskuste, sest meie vastas on väga suur jõud, kes väga visalt saab asjadest aru ning kes ei hooli meie rahva saatusest ning on võimeline meie teele ette loopima selliseid kaikaid mis meie edasiliikumist tõepoolest võivad takistada. Aga kuidas sa suhtud nendesse, kes sinu seisukoht või pärijale No mis siin ütelda nendesse diferentseeritult tuleb suhtuda, tuleb esiteks leida üles sellised inimesed, kellega on võimalik rääkida ja diskuteerida, kellel on eetikat, diskussiooni, kultuuri, kellel on võimalik meie seisukoht ära selgitada ja selle läbi leida endale toetajaid. No muidugi on ka selline kiht inimesi, kes ei taha Arusaadav teatud põhjustel kas teatud ametkondlike huvidest lähtuvalt või teatud ideoloogilistest tõekspidamistest lähtuvalt. Kuid on ka ja selline grupp inimesi, kes lihtsalt ei ole võimelised aru saama oma kultuurituse või, või mõttenõrkuse tõttu nende viimase kahe kategooriaga. Loomulikult ei ole mõtet eriti aega raisata nendega vestlemiseks, nendest tuleb minna, püüda lihtsalt mööda minna, kuid ma usun ka jällegi optimistlikult, et seda esimest gruppi inimesi, kes on võimelised aru saama meie asjadest, kes tahavad ka paremini elada siin Eestimaal, et nende osa on suur ja nende osa suureneb, sest siiski üldine haridustaseme kasv toob pidevalt juurde normaalselt mõtlevaid inimesi. Kas ei ole rikutud sellest stalinistlikud ideoloogiast ja sotsialistlikust käitumisstiilist? Nii et aeg töötab ka nagu meie meie kasuks, nii et siin aga selle kõige reaktsioonilisema grupiga tuleb siis püüda kõikvõimalikke kavalusi kasutades nendega hakkama saada, sest jõudu selleks ju ei ole. Tuleb kasutada teiste abi kes meiega koos on, et nemad püüaksid selgitada meie asju või siis ka, kuni noh, nihukese poliitilise poliitiliste ratsu käikudeni välja. Aga kas sulle meeldib, kui sinu poolt välja töötatud seisukohti kritiseeritakse ja kas sa oled valmis vajaduse korral oma seisukohti revideerima? Ma ütleksin päris avameelselt, et ma olen isegi mitmetele oma kolleegidele seda öelnud, palun mind avameelselt kritiseerida, et see võimaldab mul endal edasi minna just sedasama dünaamilisuse printsiipi järgides sest ükski tõde ei ole absoluutne, ta muutub dogmaks. Ja just avalik niisugune otsene kriitika heade kolleegide vahel on kõige kasulikum just selles suhtes. Nii et ma arvan, et ka Eesti poliitilisel kaardil ja ükskõik mida ma ka edaspidi tulevikus ette ei võta, ikkagi kavatsen eelnevalt läbi vaielda võimalikult laia ringi inimestega. Ja nende vaidluste käigus on mul korduvalt tulnud oma tõekspidamisi ka revideerida. Valimiste eel sa ütlesid, et saadiku roll sinu peret ei rõõmusta. Mida pereniiduk? No perega on asjad veel hullemaks läinud, sest ma saan veelgi vähem olla kodus ja no eile näiteks, kui ma läksin kodust ära, siis tütar ütles, et et, et isa, tule homme jälle. Sest olin nii kaua olen ära olnud. Ja see muidugi hästi ei mõju, ei abiga, eks ole, ega lapsele teistele sugulastele ning siin on vaja ette võtta mingisugused kardinaalsemalt ka meetmed, nagu meie majanduspoliitikas egi hea ja nendeks koordinaalseteks meetmeteks. Ma pean praegu vajadust võta oma pere kaasa. Ja siis töötamise ajaks liidu Parlamendis sest mulle on tehtud ettepanek töötada ajutiselt Moskvas, seda nii Moskva poolt kui ka meie vabariigi juhtkonna või liidrite poolt. Et mõnda aega töödaksin Moskvas, siis palgalise parlament ärina. Ja nendele inimestele on ette nähtud siis eraldi korterid, kuhu saab võtta kaasa ka pere, nii et ma kavatsen varsti selle Moskvas hotellis ööbimise vahetada siis normaalsema korteri vastu koos perega, pea perega kohaneks Moskva eluga. No väikeste lastega see asi nii kõige hullem ei ole, muidugi need vastuväited on ka läbi kasutatud, peres kujas selle kohanemisega saab. Kuid ma loodan leida seal eest ka mitmeid teisi Eesti peresid, ka, kes nagu siis on nõus ohverdama mõneks ajaks ennast Moskvas töötamiseks, see oleks ühtlasi ka minu perele esimene eraldi korter. See on ka suur asi, kui me saaksid omaette korteri, sest seniajani juba vanust päris palju, aga omaette korterid pole veel jõudnud.