Laulu nutiRauno Rauno. Tere õhtust ees, stuudios on täna Mari Tarand. Ma tahan ette mängida teile veel kord ühe jutustuse, mida sügisel paaris murdesaates kodukeelesaates teile kuulata andsime jutustab eakas inimene, 90 aastane murdeuurija Aili Univere. Aga erksalt ja detailirohkelt, nagu see oleks olnud eile mäletab ta oma elust ühte väga tähtsat aastat. 1944. Aili Univere kogu elu ja töö on seotud emakeele seltsi ja meie murdearhiiviga. Ja 1944. aastal oli tema üks neid, kellele langes osaks kaitsta, varjata ja peitu toimetada. Meie keeleparandused. Siis, kui pommid langesid Tartu pommitamise ajal sellesse majja, kus asusid eesti murdekogud Rüütli tänava nurgal, sinna langes suur lennukipomm. Noh, see on teada. Aga õnneks ta ei saanud lõhkida, sest majal olid raudtalad üleval ja tema põrkas vastu raudtala ja lõi sütiku otsast ära. Pomm oma raskusega langes ikka edasi, kuni keldris nii välja tungis keldri seina. Nojah, aga see oli niisugune hoiatus. Kultuurivaradele oli loodud Joosep, kultuurivarade päästmise komitee, mingisugune see organiseeris, kavatses kultuuriväärtusi linnast välja viia ohutusse kohta ülikooli varad, samuti Eesti Rahva muuseum. Siis oli kunstivarad, mis olid ühesõnaga kõik see tuli korraga välja viia. Aga selleks, et pakkida midagi, oli vaja materjali. Kaste. Tartu linnas oli tol korral ju ainult üks niisugune töökoda, kus valmistati pakaste. See oli kuskil jõe ääres üks niisugune puutöökoda. Vähehaaval hakati ikkagi kima. Saabusid kastid üksteise järele, enne seda olid muidugi kohad kindlaks määratud, kus kohta mingisugused varad viiakse. Ja oli siis nii kokku lepitud, et eesti keele ja sugulaskeelte arhiivivarad, et need läheksid Pilistvere kirikusse pidi olema väga tugevate kindlate seintega hoone, Pilistvere kirik ehitatud. Ma ei mäleta, kas kolme-neljateistkümnenda sajandi ehitus see vastas nõuetele, tema müürid olid väga paksud müürid, tema maht oli ka küllaltki suur ja Pilistvere oli otse suurest Tallinn-Tartu maanteest eemal. Sinna tuleb ikkagi oma 13, juba meeldiks minna, alguses hakati pakkima kõige olulisemaid, kõige tähtsamaid materjali suurtesse puukastidesse. Meil ei olnud kogemusi, me ei osanud arvata, kui palju neilt kastid võivad kaaluda või mistahes tähtis olid rohkem mahutada. Kastid olid nii tohutu suured tehtud, et kaks meest naljalt ei tõstudki neid selleks et hiljem neid materjali kuidagi kätte saada. Ta tuli päris kindlasti kõvad nimestikud, teha täpne seisukorrad, kõike, mis kärbsed, sisukord, mis kuhu läheb. Kuidas nad siis ära veeti lõpuks, ega siis läksite ise kaasa, oli ette määratud, et kogudega lähevad kaasa teatud töötajad ja mina pidin minema siis Pilistvere Elisabeth rääk pidi minema minuga koos ja Polbrilt voolanya. Ühel päeval viiki Eesti Rahva muuseumivarasid tõigi, mitu autot oli ja kaks autot anti siis meie arhiivile vedamiseks siis sai sinna pandud mõned kastid, mis valmis pakitud, olid kõik ilusti. Nii Urazi, mis sinna Pilistvere poole talvetee oli, see oli ju märtsikuu täitsa suur, lumi oli maas ja. No igatahes täitsa talv oli, tuli mingisugune auto vastu ja see autub, kus mina peal istusin. Ma istusin autojuhi kõrval. Parempoolsed rattad vajusid kraavi. Me olime viimane auto, teised autod olid kõik juba ära sõitnud ja meie istumisel siis küljeli kraavis. Suur oht, hirm endal ka, et nüüd koorem kogub kõik need kastid, aga siis kas ühes esimestest autodest sõitis professor Gustav ränk? Tema oligi selle juhataja vist selles evakueerimiskomisjonis või? Tema hakkas, vaatame, kuidas on. Üks auto on puudu, kuu jäänud on ei midagi. Keerasid nemad oma autoga ringi ja tulid Apple'i tulid tagasi ja vedasid meid kraavist välja. Pilistveres on vana kirik ja meie materjalid paigutatigi sinna pilisteri kiigu sandikotta. Kas teie jäite siis nendega koos sinna Pilistverre esimene kord, kui sõitsime, siis. Ma sõitsin kaasa sinna ainult ja Paulu brid voolaine ja Elizabeth rääkis samuti, et me otsiksime endale mingisugused elamispaigad. Mina läksin küla peale vaatama, et kus saaks Väikse Maied, oh seal Volmerid elavad, et nendel on hulka ruumitete, saadi sealt üle toa ja siis läksin sinna, rääkisin nendega, sain nendega kokkuleppele, hakkasime siis jälle kogunema kiriku juurde. Teised autod olid kõik ära sõitnud, semi, jahuta, ikka veel seisis seal, autojuht oli nii kena, ütles, et tema võtakselt küla inimesi, kes tahtsid kaasa sõita Tartusse, et võtab need ka peale, oli juba võrdlemisi pime. Hilja peale jäime. Ema oli mulle pannud võileibu kaasa. Ei olnud mina saanud suuteid, sel päeval ei olnud Paulo pliid saanud, no siis jagasime seal Kristlikult ikka, et võileivad kuidagi muud järep, kugistasime autokastis ära. Ja sõidame edasi. Saime laevametsa vahele. Mis selle autoga juhtus? Desauto jäi seisma, aga seal lähedal oli sakslastel mingisugune sõjaväe vaatluspunkt või midagi, mis seal. Ootame autud, kui mõni tuleb, et viib meid edasi ja teate, siis oli juba täitsa hiline aeg ööaeg ja äkki ma vaatan, et mis asi see on? Taevasse kerkib nagu jõulupuu. Särab kõik. Niisugune valgustus, signaal sõjas seal neid kutsutigi jõulupuudeks kuskil käib pommitamine, näha on muidugi ka, kui pommid langevad, kui tulesähvatused käivad ja meie seal laeva metsa vahel vahtisime ja ootasime siis lõpuks tuli üks sõjaväeauto ja meie kolisimegi siis sõjaväeautosse ja sõitsime edasi Tartu poole, kui me saime Tartu linna serva, siis autojuht sõjaväel muidugi ütles meile, et teate, ma ei tohi teid Linda viia, neil oli keelatud niiviisi inimesi vedada, et laseb meid kuskil linna servas maha. Minu elukoht oli üle jõe Puiestee tänavas Peetri kiriku juures kell kas siis kaks pool kolm, võib-olla teate, kõhia oli, aga no ega tänaval ikka jääda ei saa, võtsin kätte ja hakkasin sibama üle silla. Tervest linnast läbisin Puiestee tänavasse. Muidugi jalgadel sai tuld antud, ema ootas mind pikisilmi, mis on? No igatahes hea meel olid, koju sain, oli kell seiklus. Ja siis tuli ühel korral, tead, et vot homme viiakse jälle rohkem materjali sinna ja et pakkige omad asjad aga ära ja siis istute peale, sõidate siis sinna, pakkisin kodus hädavajalikud esemed, mis olid mõned ja emaga peale ja sõitsime siis oli enne maarjapäeva maarjapäev on 25. märtsil, pererahvas oli nii lahkesi, Nad olid ahjus keetnud, kruubiputru savipotis armastasid väega, seda kostitas meid ka selle, kas oli kohe niisugune maiusroog. Ja ei saanudki veel magama jääda. Selle toa aken, kus mina emaga asusime, oli lõuna suunas vastu Tartut, vaatan mina, et mis asi see on, hakkab jällegi jõulupuu tõusma. Tartu kohal. Nii et just õigel ajal sai, seal saime ärakogudega ja no teate ka silma kinni, saht. Vaatasime kogu aeg, see oli väga ränk Tartu pommitanud, kogu aeg välguzzafisid ja ja meie vahtisime ainult et ei tea jälle, kus midagi on, saabus hommik. Niikui hommik tuli, ma panin kohe riidesse, jooksin pilister keskusesse, kus oli kauplus, kaupluse kauplus oli telefon olemas. Läksin telefoni juurde, et ma helistan Tartusse, et kuidas Tartus on need, kus midagi nüüd juhtunud on? Sain telefoniühenduse emakeele seltsiga. Valter Niilus olidki emakeele selts. Küsin Niiluse käest, et kuidas öös, mis tehtud tema ütles, et see Rüütli tänava maja, et meie isa, ülikooli peahoone ja need on enam-vähem kõik alles, aga et see maja seal vabriku tänavas kus elab professor Veski, see maja on pihta saanud ja põnev ja siis tema elas ka seal Peetri kandis, ütles, et tema kodune alles ja ütles, et minu kodu on ka alles seal veel, kus ma elasin hakkas neid maju loetlema, vot seal seal seal, et jääte poole sõnadelt, katkestati nyyd. Ma tahtsin siis veel uuesti saada ühendust Tartuga ei enam, ei saanud. Rahvaluule arhiivikogudega oli seal ka viidalit oma perega ja siis peale selle oli Eesti Rahva muuseumi kogudega oli hilja sild. Nii et neid oli seal ikka hea hulgakene ja see oli siis, kui need materjalid kirikus kiriku esikus olid, iga päev käisime ikka seal vaatamas, missugune olukord seal on. Ja seal oli vahepeal niisugune asi, et kirik suur kivihoone paksude seintega, ta läks niiskeks, Eesti Rahva Muuseumi kogudes tuli sinna viidud tekstiilirahvarõivaid. Siis ei aidanud midagi muud, kui ilus päikesepaisteline ilm oli, tegime jälle kiriku ukse lahti, kirik seisis nii natuke natuke kõrgemad, siis kallak oli alles, oli endine kalmistu osa ja seal allpool seal Olisse luudekoda, kallak oli niisugune ilus vastu lõunapäikest, nii kui ilus päev oli, siis muidugi tihti kõik need asjad kastid lahti ja asjad sinna ilusasti muru peale kuivama. Iga päev käisime seal nõndaviisi vaatamas, kuidas need kogud seisavad ja mis on, mis nendest saab, nii me seal elasime. Kui rinne hakkas meile lähenema. Tartul ja siis tuli jälle niisugune asi, et rinne läheneb. Sõdurid tulevad. Pilistvere on küll tee suurtest maanteedest kõrval, aga ta on siiski ikka liigale lähedal, et ei, tuleb jälle uuesti kolida kuhugi. Siis leiti, et uus asukoht, meil võiks olla Vääna mõis kitsarööpmelise raudteega Tallinnasse Tallinnast, samuti kitsarööpmeline siga. Vääna-isse tulid sinna kaks professorit, Kask ja Toomse. Eelmisel päeval tuli Salme tan ning jalgrattaga tatart, kust tõi selle sõnumi, et homme tulevad siis need mehed ja siis hakkame, kolime jälle edasi. Meie siis pidime Pilistverest saama. Kõigepealt 15 kilomeetrit võhma, autot ei saa anda muretsegi isi aut. Oh, kui seal räägitud ühe autoga teisega sõjaaeg oli juba, inimesed olid ikka demoraliseerinud kõvasti, meil ei olnud niisugust raha pakkuda ja raha nad üldse ei tahtnudki. Aga Saksa okupatsiooni ajal olid viinakaardid olemas, naistele viinaiga suitsukaarti ei antud, naised tulid siis karskeid ja ei, mittesuitsetajaid, mis teile anti, viinakaardid? Oli jo täiskarsklane, ega tema kunagi ei jätnud viina sisse, alati võttis, ostis ta selle viina välja, et võib-olla läheb tarvis ja nüüd läks tarvis. Saime siis selle saksa ohvitseridega, kes seda väeosa, mis Pilistveres seisis, seda juhatas, et annata meile kaks autot, laadijaid ei olnud ju muid kui kask. Toomse Viidalepp, Salme tanning, mina ja Paulo Priit voolaine, vot kus kõva meeskond, proua viidalepp ka kõik ei mahtunud peale. Tegime seal jälle omakorda valiku emakeele seltsi, kirjavahetusemakeele seltsi, arhiiv, emakeele seltsi raamatupidamisi jätsime kõik külma südamega, sinna panime ainult väärtuslikud kogud, said autod täis. Siis oli üks väikene kohakene niisugune, kus üks väike, kas tuleks veel mahtunud sisse? Salme tonnikuga jooksimis kirikusse tagasi, vaatan mis kastimisensam. Puhta paberi valmis lõigatud Sydellid ja, ja tekstipaberid, ainult niisugune ilus väike kast, et see sobiks sinna, me ütlesime Kasele enned. Panime paberiga eiei pabereid ei tohi panna, tuleb panna ikka materjal. Meie võtsime paberikasti, et see läheb meile ka tarvis pissimise tühja auku, seal oli, tead, kui suur kasumi sellest paberist oli, hiljem? Ema mahtus autosse, mina ei mahtunud, aga mul jalgratas seal, mina istusin jalgrattale, medannigistus omale jalgrattale, sibasime ratastel võhma, jõudsime võhma jaama, seal oli enne lipitud muidugi kokkujaamaülemaga, et annatamile vaguni saime sinna, ei, vagunid ei ole. Muidugi tema oleks tahtnud ka natuke keele märjet saada, mingil ajal ei olnud. Otsas oli muidugi, Kask oli ka täiskasvanud, aga tema tema tagavara oli Tartus. No siis, et laadigi koormad, ära sinna aita. Raudtee Aitmiselt kõrval seisis. Ei midagi, sai teed sinna laaditud jälle nii et tassisid ja, ja meie proua, viidalepp ja samme ning, ja mina ja meie tassisime siis nyyd kergemaid väikese kasti. Lõpuks sõitis üks suur vagun sinna ette. Vaatame taha, ilus, puhas vagun, et osi saab. Meil ei tee seda vagunud isa, võhma, liha, kombibad. See on tellinud selle vaguni Entneme loomade pidamiseks. Siis tuli teine vagun, see, millega loomi veetud. Sõnnik, kui meie must vagun tulisid poti võite, selle vaguni saad. Me teame, kuidas me paneme siis omad materjalid sinna niisugusse vagunis, jäidist, vagunid, isa ei, soe. Siin on voolikud ja vett, peske vagun puhtaks, siis saad. Hakkasin üldisema voolikutega lassi. Sõnnikut sealt välja nii palju kui sai. Noh, ja siis tulijate Juvagunud kuivamaid natuke kuivaks. Rong tuleb, sõidab ära. Kell seitse õhtul sõidab mitte üks sekund üle selle, teil on nii palju aega tihke joostes peaaegu laadisime. Toomse. See oli tõesti nagu vana karu, tema võttis üksi suure kasti ja vinnas seda. Minu ema hoidis Viida leppa lapsi, tal oli kaks väikest last kaasas, eks tee tulid seal tikkusid sinna ja tänna, siis jätsime nii üleval kastidel laial nurgakeses üks nurk sai siis minule emaga säilinevalt kastide peal sinna panime siis tekib peale, et me seal siis üürline üleval. Noh, kõik asjad said sisse, aga vot minu Ratasin Ani mahtunud, viidalebaratas niisamuti, meie rattad ei mahu peale, no mis asja that ja toon siia, kas küte ei ole midagi, teie istute vagunisse ja sõideti vagunis edasi ja nemad siis ratastega sõidavad raudtee äärt pidi sõidavad kuni Tallinnani. Selgus niisugune asi, et me ei saagi väänai mõisasse oma kogusid viia sest Vääna mõis on liiga lähedal rannikule see ei ole ohutu. Näiteks suurtes sõjalaevadest võiks teda vabalt pommitada, no siis ei midagi, veeti meie vagun jälle Tallinnas, ma ei tea, onsis kopli või kus kohal seal, kus vagunid seisavad lihtsalt vagunite seisukohta jäeti sinna tagavarad teele seisma ja siis hakati otsima meile sobivat uut kohta. Alguses pakuti seal Haapsalu lähedal oli see nüüd palivere jaama juures midagi või kuskil mujal? No igatahes otsiti tükk aega ja selle otsimise peale leiti sobiv koht olevat liivi koolimaja. Kullamaa kihelkonnas Läänemaal. See oli tõesti niisugune koht, kust suuri maanteid lähedal ei olnud. Aga ta oli ikkagi autodega kättesaadav ja noh, raudteest oli ta vist 20 null 21 kilomeetrid eemal. Ja Ilus tugevasti ehitatud koolimaja, mis sel ajal oli tühi, mis esimene, kaks ööd-päeva Tallinnas, tuli ju vahepeal toitu ka otsida. Proua viidalepp oli kuskilt kuulnud, et on mingisugune noh, nende evakueeriti tuttavate ja sõjapõgenikke ja kõigi nende jaoks olemas mingisugune toidus punkt roosikrantsi tänavas. Ja siis võtsime temaga omad Mannercad kaasa ja läksime sinna, meile anti sealt supp. Nii korraldati seda toitlustamist sest rahvas rändas väga palju ühest kohast teise. Põgenik oli linn täis Tallinna linn tol korral me olime ja kitsarööpmelise vagunis sinna Haapsalu poole viis, laiarööpmeline tuli tingimata kastid ümber laduda, teise laiema raudteevagunitesse. Professorid, kaskija Toomse juba hoolitsesid selle eest, et organiseerisid sinna natukene abi. Aga kes need abilised olid ikkagi ülikooli õppejõud, kes olid ka samuti Tallinnas mitmesuguste niisuguste evakueerimisasjade peal väljas. Ega töö nii saada ju, kust ei olnud. Ja siis ühel päeval veeti siis see meie vagun sinna kitsarööpmelise tee kohta, kus kõige lähem oli laiarööpmeline vagun. Ja siis tuli kastid ühest vagunist maha võtta ja käsitsi viia teise vagunisse. Alguses läks kõik päris hästi, aga meie kastid olid tohutu suured ja rängad ja ühel kastil läks põhi alt ära ja need meie sissepakitud sedelite kastid pudenesid sinna vaguni alla, mõnest kastist pudenesid sedelid välja, sinna vaguni alla mustuse sisse. Siis meie Elizabeth rääguga ronisime seal vaguni alt korjasime sedeleid kokku, püüdsime võrdlemisi puhtalt saada neid kätte. Osa saime ka, aga paarkümmend sedelit või rohkem natuke, need olid väga ära määritud. Läksime jaamahoone juuri ja kohe kiiresti pesinenud lihtsalt vee all ära. Kuigi see oli käsikiri, kus tint oli ju käelimis, võis samuti maha minna, aga aga me tegime seda tööd väga kiiresti, sest me saime suure mustuse pealt ära ja siis panime jälle sedelit kuivama, kuivatasime ära ja sedelid saime kätte. Oli juba õhtune aeg lähenemas, kolisime me siis jälle vagunitesse, siis haagiti meie vagun jälle rongi taha ja hakkasime liikuma. Palivere jaamas jäime jälle peatuma, me olime juba mitu mitu päeva ikka sõitnud, ma ei mäletagi täpselt, kui palju selgus, et liivi koolimajja, noh, nagu ma ütlesin, sinna paarkümmend kilomeetrit on. Kuidagi teisiti saa tulepuski autosid hankida. Autot saadi muidugi ainult Haapsalust. Siis jälle. Seda organiseeriti seniks, kui need autod saadi, kõik meie istusime ikka seal paniveri jaamas. Liivi koolimajas oli juba enne meid teesigi varasid. Seal oli ülikooli teiste asutiste materjale, aga seal oli ka riigi keskarhiivikastid. Alumisel korrusel olid need kastid kõik olemas, meie kastid said ka sinna paigutatud ühte klassiruumi või, või saali või mis seal oli alumisel korrusel suurem ruum ja meie saime elamiseks teisel korrusel olevad klassitoad, katsusime natukene ümbrusega tutvuda, jalgrattad meil olid olemas, siis oli väga hea, mõnikord sõitsin mina üksi, mõnikord koos Viidalepaga. Käisime kullamaa kirikus, tutvusime sellega ja pastoraadi ka. Ja samuti küladega, läänemurre oli minule tol korral veel täitsa võõras ja see huvitased. Ma tahtsin, et ma natukene panin Vene sõda kirja, aga teate Pilistverest Ma katsusin samuti midagi talletada murde alalt, aga see oli täitsa võimatu. Sõjaaeg oli inimesed nii ärevaks teinud, et nad võisid rääkida ainult sõjast. Ainult olukorrast, poliitilisest olukorrast, kuulatio pilist, vereski, vene raadiot ja saksa raadiot. Muidugi, vene raadio kuulamine oli kõvasti keelatud, aga inimestel olid aparaadid olemas. Ja nad kuulasid. No ma imetlen, elasin seal tükk aega. Ümbruskonna inimesed olid väga lahked, andsid meile toiduaineid, häda oli selles, et meil ei olnud ju millegiga neile tasuda. Minu ema oli südamehaige ja ei tohtinud soolast toitu süüa. Ja mina harjusin ka täitsa mageda toiduga. Aga Saksa okupatsiooni ajal olid ju toidukaardid olemas ja toidukaartidega anti muuseas ka soola. Meie võtsime alati antud Pole välja, ega see oli päris suur kogus, kogunes mitme aasta jooksul ja selle soola võtsime muidugi kaasa endiga ja nüüd, kui me seal Liivil olime taludes sügisene aeg oli igasugune soolamine, neil soola ei olnud, siis meie sool kulus meile väga hästi, vahetus praks. Rinne. Kuulnud ei teadnud seda, mis seal oli Liivi koolimaja, sinna kogunes ka väga palju põgenikke. Inimesi, kes põgenesid rinde eest. Tulid terved perekonnad. Tulid hobustega autodega, kel oli võimalik autot saada ja igatpidi nii et maja oli rahvast täis. Nad ööbisid mitte ainult majas, vaid telgid löödi üles koolimaja ümber ja elasid seal. Paljud tulid selle mõttega, et Läänemaa, et siit pääseda lähemale randa ja sealt edasi läände. Ühel päeval tulid sinna kaks üliõpilast kes olid mulle tuttavad emakeele seltsi kopeerijatena sedelid, kopeerijad, natuid töötasid omal ajal, kui meil sõjaohu tõttu hakati. Murdekogusid sõma varast sedeleid ja mina tundsin neid. Tulid nad sinna, ühel olid jalad kangesti ära hõõrutud, jala käimisega põlenud vist olid ka nendelt kodud. Juhuslikult sattusin nendega kokku kraavi kaldal, kus nad jalgu ravisid. Siis läksime koolimajja tagasi, said nad sealt mõned esemed endale ümber, läksid niimoodi edasi läände? Kutsusid noh, et kas ei taha ka tulla, ma ütlesin, et ei mina küll ei taha minna siit ära ja ma ei saagi minna, sest minu vastutada olid ju need kogud, mis seal olid. Nemad olid aga vabad inimesed ja läksid ja nii läks sealt järjest inimesi mööda, kes siirdusid läände, kõikkalt. Niisugune ühel päeval näeme, et inimesed liiguvad ikka tihedamini ja tihedamini tuleb nagu noori. Sinnakanti Need ütlesid meile, et Rimi on lähenemas. Et nemad põgenesid armeest Saksa armeest ära, ööbisid öösel Meil heinamaal koolimaja lähedal ilusas niisugune aas oli järgmisel hommikul, kui me läksime vaatama, siis terve see aas oli seal saksarelvastuse osi. Kõik need khati, lokid ja kiivrid, mis neil sõjaminister olid kaasas ja muud asjad, mis otsekohe nii mundri juurde kuulusid. Need olid mahavisatud, sinna tõmmati pagunid maha ja kõik eraldusmärgid. Kõik need loobiti sinna hunnikusse, masplats olid, tead, kõike niisugust kaupa täis. Noored poisid, need läksid taludesse, kauplesid sealt endile talumeeste riideid selga. Meie olime ka juba väga ärevad. Keskpäeval keegi tuli ütlema, et sõdurid tulevad. Meie kogunesime kõik nii palju kui meid kooli mees oli nii valvurid kui ka põgenikud, koolimaja, mitte väljaplatsi ja ootasime. Ja siis tuli kaks sirget mundris noormeest, Nad tulid meie juure, ütlesid selges eesti keeles tere. Mis rahvaste siinolek. Meil oli äärmiselt hea meel, nad olid kaks eesti korpuse ohvitseri. Need olid saadetud ette inimesi rahustama ja niiviisi meeleolu looma, et et mitte inimesed paanikasse ei satuks. Aga paniga tuli siiski. Elisabet rääk oli minu kõrval, see võttis mul käest kinni. Kuule, kas need on saksa sõdurid või kes nad on, mismoodi ta ei taibanud kohe, et, et need olid siis eesti keelt rääkivad vene sõdurit seda ei, ei taibanud kohe, äkki. Ma ei mäleta, kas sama päeva õhtul. Ikka Nikolonnidena sõidukitega ja igatpidi me ei lahkunud kogude juurest üldse kartsime rüüstamist. Sest kinnised kastid ei tea ju keegi, mis seal kastides on ainult see asjaosaline ja kui räägidki temal ei tarvitsenud uskuda. Otsiti varandust. Ja siis järgmisel päeval tuli sinna üks jälle väeosa, Vene ohvitser oli seal ja rääkisin temale, et need on kultuurimaterjaliks, mitte midagi. Seal muud kahtlast ei ole, siis tema oli hea meelega tahtised, ta tahab ise oma silmaga näha, mis seal sees on. Ja mina küsisin tema käest, et näidaku, missugust kastid tahab avada. Tema näitas üht kasti, mul süda värises sees, et äkki satub igast tulema riietusesemetega, et siis olen mina valelik, sealjuures ei sattus õige kast olema. Seal olid meie materjalid sees sedelit ja vaatusteni. Siis jäi rahule sellega, kui me rääkisime, me valvame siin, et me oleme mures nende säilimise pärast. Siis ta ütles, Todi oli kellegi valvurid. Et ma panen siia püssimehe valvesse, siis oli meil juba süda rahul. Keegi seal igatahes nende kastide kallale ei saa asuda, aga meie ei saanud mingit ühendust Tartuga ega ülikooliga. Olime tõesti nagu kotis, seal, aga elada oli tarvis, taludes oli viljakoristamine, kartulivõtmine oli põllutööd olid, need tahtsid teha, Meil oli süüa vaja. Meil ei olnud enam mitte midagi vahetada, siis me läksime põllutöödele. Mina esimest korda võtsin sealt kartulid kipsiga Tartumaal, kus ma olin kartulid ühte lugu võtnud, oli pehme muld, savi või liivamaad, kus sai niisamuti kartulivagu, aeti hobusega lahti ja, ja nopiti kartulid pehmest mullast välja. Seal oli aga kivine kivik, libuline pinnas kus kartulid tuli kiiksiga välja kookida. Elizabeth rääk oli minust veel vanem. Ja ka samuti linnainimene, kes ei olnud kunagi põllutööd teinud. Tema ei jaksanud tegelikult muud teha. Kui rehepäev oli, siis pandi tema haga vaid võtma meie Viidalepaga käisime siis tööl, ma mäletan. Me käisime hagu raiumas ja hagu vedamas koju, sellepärast et ilm hakkas külmaks minema, kütta oli tarvis, neil mingisuguseid puid ei olnud, kuskilt taludest neid saada millegi eest ei saanud, aga seal oli hea terenes ühes talus, kellel oli vaja hagu, räidu tähtajad ja võtke see hagu, raiduge ära ja tooge endale tema annab hobuse ja siis me käisime seal hagu kokku panemas ja saime niiviisi endile kütet, sest koolimaja hakkas niiskeks minema, me ei saanud seal ju elada ja kütsin ahjud ära ja elasime siis. Sügis oli juba üsna kaugele läinud. Ikka ei saanud ühendust, kirjad ei käinud, siis viidaleb, sõitis üks kord jalgrattaga Tartusse ühendust, loomaülikooliga tuli juba rahadega tagasi, sest meid ikka peeti kogu aeg ülikooli teenistujate kohal ja palgad meil jooksid, aga me ei saanud neid. Ja siis hakati tartust organiseerima ülikooli varade äravedamist, Kustki saadud autosid veoks, isaleb käis rääkimas. Mina käisin vallavalitsuses rääkimas, et kas ei saaks kuidagimoodi ikkagi hobustega ära vedada. Nii kogud seal olid väga niisugused vastutulelikud mehed vallavalitsuses ütles, et hea küll, saab küll, organiseerivad meile voori, saatsid kutsed vallataludele välja, et teatud päeval tulla, siis voori esimene kord ei õnnestunud kuigi hästi. Teisel korral tuli üle 20 hobuse, tuli vankritega, sinna laaditi Meie kastid pankritesse. Ja meie varanatukese ka ja meid sinna peale veel. Siis hakkas voor liikuma. Ma ei mäleta, kas oli lipp ka ees või olnud aga igatahes pik hobuvoor oli, sõitsime läänemalt läbistel väikest teed ja ma imet ütlesin siis, et kui ilus oli siiski see Läänemaa seal tammemetsad olid ringi, mida meie ja Sisemaal ei näe ju üldse, seal oli tammikut säilinud. Nii nende kliima sobis neile. Siis veeti need kogud raudteejaamas, seal laaditi vagunisse, vagun ootas koguni nii, et saime kaks vagunit ja olime siis teel Tartusse. Ühel päeval jõudsime Tallinnasse, seisime ülimistelt laiali, natuke aega ja siis hakkasime rooma Tartu poole. Jõudsime Tartusse. Hämarikus niisugusel ajal vaatasin, et kuidas sile vaator on alles jäänud, seda ei olnud muidugi alles, see oli külili. Mis tartust saanud üldse on, igatses, raudteejaam oli alles, me olime niisuguseid kella ja saabunud, et enam ei saanud ju ametiasutustesse kuhugi teatada ülikooli kuhugi mujale. Et me oleme pärale jõudnud. Aga Me pidime vaatama, mis meie kodudest saanud on. Õige, me kõik korraga ei leinud välja tingimata keegi jäi ikkagi vagunisse. Valdes läks liidalepsi. Selgus, et temal kodu enam ei ole. See on hävinud, aga ta leidis seal tuttavad kelle juurde sa ei jäta abikaasa lastega hilisabis rääklex vaatama ei olnud kodu. Aga ta sai kuhugi kellegi tuttava kokku, sai sinna. Minu kodu oli üle jõe, läksin sinna vaatama, mul ei olnud enam kodu. Juures kohtusin tuttavaid ja need ütlesid, et ema toovad tulid minuga kaasa ja viisid ema kinda poole ööseks. Ja siis tulime tagasi. Jäime Mee Viidalepaga kahekesi ainult sinna vagunisse myy julgenud sealt ära minna. Olime vagunis ja ootasime. Äkki öösi panime vaguni küll kinnist tülitajaid käis ikka ümber vaguni ringi. Kuuleme venekeelset juttu. Et see vagun tuleb Pihkvasse saata. Ja hakati midagi nagu kirjutama paguni seinale. Tõmbasime kohe ukse lahti ja tegime selgeks, et Pihkvasse meid ei ole mõtet saata. Andis vaielda, sest nendel oli käsk. Niisugune sai siis murdeuurija Aili univere jutustus ühest pikast teekonnast. See helilint jääb nüüdsest meie raadioarhiivi ja kuni kesksaate lõpuni kuulame muusikat, ansamblilt leegayus. No ega ta ei mina leidsin ta, mina leidsin. No nii, siin ei saa alla katva tamme jõuada. Kasvava tamme vaadan katva tamme taeva. Siin tamme selga ja nii võtsin tablette. Ajani teine ema alla viisin ema õueala katvad anne jõua, tan kasvava tammejoaga. Ta oli seina ukse alla saada, me ei jõua ta, me kasva tamme, vaadame Vaksatel reni oksad pilve, nii pooge. Õudoksa. Tamme selga ja nii andsin talle selga ja nii ukse alla viidi ukse alla katva tamme jõuada. Kasvava tamme vaadan. Oma on aga nüüd Seebi? Puhkama.