Norra reisimuljetest rääkides olime jõudnud Kesk-Norra mägi platoole kus juuli alguses oli suur kevadmägede lumistel tippudel tulles jõgedesse ja fjordidesse, vetevoog, järvedes sulas jää veelgi madalamale, õitses Lilia põõsas. Keskkella kukkumise ajaks olime jõudnud vanasse hansalinna ja Norra kunagisse pealinna Bergenisse. Uni ei tulnud mõte veikles kuskil reaalsuse ja irreaalsuse piiril. Kõik kuulsad reisimehed on ära käinud manalasse hoomeras. Odüsseus käis madalas, don Kihote reisis ajas tagasi, ammutas elujõudu ja ideaale minevikust. Taltecki ühiskonnakriitika sündis Verkiljusega koos põrgus rännates. Ja Kalevipoeg samuti suur reisimees, kes maailma lõpuski ära käis. Ja siis mõõgaga raksatas põrguväravat. Meenutagem mõttes Kristjan Raua monumentaalseid töid Kalevipoja teemadel. Kas pole need oma tähenduses järgmine etapp rahva olemise mõistmises ja tema olemuse tunnetamiseks pärast kalevipoega? Nansen läks rändama mitanud seiklusi must kuigi ta ise niiviisi kõneleb vaid teadasaamise tahtmisest. Tahtmine mõista peaks meidki meelitama rännuteedele sageli lähemaga lihtsalt vaatama, et kuidas on. Igavlen Roomas Colosseumi varemeil jaotuma õhtut, et saaks erutavamalt aega surnuks lüüa. Karpe Tiiemmeldientiigis ja kuigi hoiatav, kasuta hetke muutuse eurooplasele eesmärgiks naudi, elu on ahvatlev mõttega kolabrindjoviaalsuses. Elame veel. Ja Bergeni suvellu täna õhtul sukeldu mägi. Eks Bergeni sadamakai äärde meri on seal 600 meetrit sügav. Rändavad suretki, kruiisilaevad. Kui ma laps olin, öeldi lõbusõidulaevad. Ega vahet ei olegi. Härrad lõksuselt teine tänapäevane ja rannad kaugemate. Bergeni ankrupaigas ja pea tähendab prügen suisa kaelakuti, kalaturg ja meremeeste kõrtsid sealsamas laevast maha ja kohe kuskile lustima. Õllekannud on täis siis tühjad, siis jälle täis ja juba need romantilised saksa meremehe laulud, kõlavadki. Armastus, aga mida ma nägin laeva trapist, sealt laskusid peamiselt vanad noored teevad Euroopas tööd selleks, et maksta ülikooli õppelaenu või teha ametialast karjääri. Suur ja õnnis puhkamine tuleb Läänes, kus paladusega Aga õppida tulevat elus. Nii on arvutanud jaapanlased oma 45 aastat. Millal ja kuidas ennast vahepeal maandada? Millal elu nautida? Tuulile on kõik selge, igaühel oma prioriteedid, ütleb ta. Sinul on vaja koguda raha, et vahetada aknaraamid, et korter peaks sooja meie kulutama oma raha reisimise peale. Muidu ei jaksaks tööd teha. Tõsi, kui seda metsa ees ei oleks, meenub Juhan Liiv. Ja ma ei hakkagi vaidlema, et kuidas peaks pensionär raha koguma. Olen nii rahul, et Norra reisi sain. Ta lõbusad on need pensionärid Bergeni peatänava prügeni laut sillutisega kõnniteedel iidsete puitmajade vahel, mis olevat kuni 900 aastat vanad seal kauplusi leidmas, rahvusliku tekstiili ja trollidega suveniire ostmas. Tallinnas on soomlaste reiside ajal midagi oluliselt teisiti. Vanapaarid lükkavad ühisel jõul Stockmanni bussist õllekaste laevale. Ja midagi kotipoiste aega meenutavat on nende alalhoidlikkus siblimises. Küllap on siis päris Euroopa oma elu jõukuses niivõrd eeskast Skandinaaviast. Hierarhia on aga siingi. Kunagise üliheaolumaalt Rootsist tulevad meditsiiniõed Norrasse tööd saama. Oodatud on ehitustöölised. Rootsi intelligents, keemajad ennast kodus kõige paremini. Et ehitamisbuum ammu möödas. Mul on kaks lähedast inimest Kuldar ja Vallot, kes paadipõgeniku lastena tohutu eneseteostamist tahtega lõpetasid Rootsis ülikooli ja töötasid ennast üles arhitektidena. Nüüd käib Kulderi pilk Eesti poole, sest siin arhitektid tööpuudust ei kurda. Ja mu oma laps on lõpetavast teist ülikooli, et saada Euroopa haridusega juristiks. Tema kursusekaaslased Tartu ülikoolist on Eestis edukat. Pärast diplomitöö kaitsmist, Stockholmis algab aga tuulil töö otsimine. Kui Eestis arutatakse, millal kohtunik eluaegseks tunnistada siis Rootsis enne neljakümnendat eluaastat kohtunikuks ei saavadki. Lisaks Blumile nõutakse elukogemust. Õhtu laskub merele. Näen esimest ja viimast korda oma Norra reisilt päikest loojumas. Muidu kaob salatimägede taha. Vaatan kella pool 12. Jahtides sellesama kai ääres juuakse teed, priimused surisevad, pida, süüakse ja kes istuvad ümber laua, on kõik möödakõndijad näha. Suut olla üksinda suure hulga inimeste keskel. Sedagi peame vist Euroopasse minnes õppima. Kõik oleneb muidugi sellest, missugune see hulk on, kes sind ümbritseb. Meiega ümber kodus on paarkümmend 1000 sotsiaali ja nende taustal juba ei mediteeri. Hea, kui tervelt koduukselukkude taha jõuad. Kui Oslost Bergenis teele asusime pani hea armas Tom võtmed postkasti, et naabrilapsed saaksid tulla kassi söötma. Või jäta võtmed väljapoole nii nagu laulab Anne Veski. Ühel päeval käisime kalaturul. Kalaturg on ühe mereline uhkus. Aga kus on Tallinna kalaturg? Helsingis on koguni Viru lai oli, kus Eesti mehed juba läinud sajandil käisid kaupa tegemas. Professor Alton mikrofoni jutustanud, et tema koduküla Karepa teed käisid suve jooksul Soomes sagedamini kui Tallinnas. Bergeni kalaturg on vaatamisväärsus omaette. Suurtes klaas akvaariumidest müüakse elavat kala, nii nagu meil veel nõukogude ajal. On värskelt püütud kala, on vähid, krevetid, tursalised ja muidugi lõhe. Neelatada tahaks praegugi sellele mõeldes, aga raadiost oleks vist üsna arusaamatu häälitsus. Just nii nagu norra müüjad ei osanud mõistatada, miks eesti turistid kätega püüdsid selgeks teha, et nad prooviks suitsulõhe ampsu niivad. Seal on ametikvaliteedi garantiiks müüja ise. Ja turg ei ole idamaa turg, kus kõik petmisvõtted lubatud. Mis mind ligi tõmbas, olid karusnahkade müügiletid põdra polaarrebase ehk valge jääger nahki. Need oleksid muide meie jaoks ka üsna odavad olnud. Viie-kuuesaja Eesti krooni eest polaarmeene kodu põranda parketile, kabinette, aga tapetud loomamagnetväli. Äkki hakkab kuldsõrmus ilusate energiaringide asemel hoopis ebameeldivalt võnklema. Mul kodus on üks niisugune Aafrikast toodud mustast puust hirmutava näoga sõjamask mida sõrmus ei salli. Küllap on kurja inimese tehtud, sest puu on ju ikka puu. Või ehk ei ole. Mina olen loodushoroskoobi järgi vaher. Minul lähedal on pihlakas ja pähklipuu mõlemad mulle armsad puud. Hobune, olen veel idamaade horoskoobis ja planeetidest andatule jõudu mars. Põnevalt egokeskne konstruktsioon, kas pole? Aga missugune võiks olla ühe rahvahoroskoop, mis seda on mõjutanud? Kas fakt, et iga norralase kohta on 10 meetrit rannariba rohkem kui ühelgi teisel rahval maailmas? Või on hoopis mägede rohkus ja fjordidesse sügavus andnud maailmale Ibseni riigi ja kõik need teadlased, kellest eelmisel reedel rääkisime? Neetud geograafiline determinism. Aga kas lõpuni väär? Eelmise reede juttume kriigi muusikaga lõpetasime kuid mitte mõtiskluse temast. Surg riik oli lühike mees ainult 152 sentimeetrit. Tema kui helilooja ja intellektuaalid lähedust Norra ja maailmakultuurile ei saa mõõta. Ta oli 25 aastane, kui kirjutas oma maailma kuulsaks tunnistatud ja tänaseni üheks enim esitatud teoseks osutanud klaverikontserdi Aaminaar. Tundub sobimatus sellest praegu vaid helikildu valida. Seepärast jätkaksin ühtteist mõttele pidi. Paljude elamuslike kooriteoste seas on kaks, mida kuuldes mõtte balangut tunne. Üks neist on Juhan Simmi, Gustav Suitsu oma saar. Teine Kristi uus Isamaa Ernesaks koorile laulduna. Me oleme alati midagi otsimas oma saart ja oma kodumaad. Aga me tahame ka kuskile jõuda. Põhjanabale, Antarktikasse, nüüd koguni Marsile. Mina tahtsin Norrat näha ja siin ma nüüd olen. Kui nädal tagasi rääkides vaatasime Norramaale mägedest alla siis nüüd on aeg vaadata fjordidest üles mägede poole. Mõlemas vaates on nii poeetilisust kui ahista. Ülevalt alla vaadates tunned orgude turvalisust. Seal elavad inimesed kasvatatakse lambaid. Veelgi madalamal söövad rohelistel niitudel lehmakarjad. Mägede lumistele koonudele silmi tõstes mõtled aga aasta miljonitele ja inimese olemise ajaraamidele. Fjordidesse sõites mõtled kauguste kutsele ja silmapiirile, mis mägedelt avaneb. Kõrgete kaljuseinte vahele pitsitatuna tunned olemise piiratust. Narrason fjordi kaldaid, kuhu päike ei paista kunagi sest mäed on ees. Uus hommikudulaam seisab madalal mere kohal. Päikesepaistelist päeva, mis kestaks hommikust õhtuni, näeb siin haruharva. Trondheimis ei olevat ühtki päeva vihmata, lohutab meie ürgoptimist. Me sõidame merele, fjordide reisile oli kavatsetud minna, vana kaluripurjekaga oleks saanud ka kala püüda. Selle abimootor väsis aga ära. Ja nüüd istume madalas mere trammis, nagu neid merelinnades ikka näha võib. Valge leedi on tal nimeks valge vanaema oleks täpsem. Mul on praegugi silme ees kaart Bergeni fjordistikust. Kuidas küll sellisena kujuneda võis? Minu humanitaari pea võib ainult imetleda vanajumalat. Ja kui ulatuslik see seal on? Sõidame neli tundi, aga sõita võiks vist 40 tundi. Ja kui kaotad kursi sisutühjuse moodi ekslema, jäädki küll aia karjutise vahel. Nii nagu pilved raskelt fjordi kallaste kaljuseinu lõikavad ja siis mereni laskuvad. Tunnen ennastki surutuna viimaste päevade pingest halli taeva niisama halli merejäämägede haardesse. Kõrguste mere sügavuse kontrasti tasemel ergastab mõtet puukirik fjordi kaldal. Siin on elanud inimesed, aastasadu räägitakse 10-st 1000-st aastast enne Kristust. On paadiga kirikusse sõitnud, kui ristiusk tuli. Mida mõeldud veeteel, mida altari ees? Küllap nii nagu Tammsaaregi tõest ja õigusest, elust ja armastusest. Vanadest ja noortest. Teine juuli täna on Tuuli sünnipäev. Läheme õhtust sööma itaalia restorani. Seal hubane võlvidealune söömispaik, parajalt jahe, suveõhtuks ja intiimne väikeste seltskondade koosviibimiseks. Meie oma rootsi, norra inglise-eesti keelteseguga äratame tähelepanu. Väsinud välimusega soomlasest akordionimängija. Tuleb uurima, et kes Tuuli on, kas soomlane või saanud teada, kes ja miks jõuab teade kohe ka köök? Me saame vaevalt külm võra lõpetada kui meie laua juures seisatab peremees tema selja taga kolm valgetes kokamütside Saidudenti. Jäätisetordil peremehe kandikul süüdatakse tulevärk, mis minu jaoks ilusam kui Hongkongist nähtud telepilt. Tuuli saab kolm euroopaliku põsesuhtlust. Mina mõtlen, et millal eesti mehed sõprussuudlusega hakkama saaksid ja eesti naised tõelise siirusega sellele vastaks. Toimub suur vennastumine, sest tuli ja ei arene, on olnud tema kodukohas kortiinas suusatamas. Itaalia restorani omanik on leidnud suure armastuse norralannaga. Ja kuule kandestab kõrvalepõike, millega ennast nüüd kompromiteerinud. Kuid see härra meenutab mulle armast väikest prantslasest restoranipidajat. Teleseriaalist vaprad ja ilusad. Itaallasest Vanara lahkudes jääb soe tunne südamesse ja meie lauale uus pudeli Itaalia veini. Pillimees ja meiega. Ka alustame. Teadagi missugust laulu. Me käime veel mitmes nautlemis paigas sellel õhtul filosofeerima armastusest, mis ei tunne rahvuseid. Rasside piire, ma hakkan ikka rohkem mõistma, maailmakodanik, mina, lootusetu eestlase fanaatik. Ma ei võta küll tagasi ühtki mõtet rahvusskulptuuri tähendusest nii meile endile kui ka teistele kultuurrahvastele sest väikerahvaste kultuurid on otsekui veepeegel massikultuuri mõranenud peeglist paistva narkootilise näo kõrval. Kuid ma küsin endalt jonnakalt edasi. Miks Norrasse tullakse? Lihtne oleks öelda, et vapustava looduse pärast. Targem on öelda, et selle rahva ainulisuse pärast. Ja seda Ainisust peab hoidma iga väike rahvas sest suurtel seda muret ei ole. Neil on vaimuinimeste juurdekasv rahva hulgas kodeeritud kõned, midagi ohustama peaks on see massiinimese pealetung, mis sigitub, nagu kasvab umbrohi. Aga see on täna Meiegi oht. Sest ka Eesti elu ei ole enam see, mis kunagi kuparsile pommil arvati. Meie kultuuri sündivat. Täna peame suutma oma ainulisusest märku anda ka teistele. Ja mis hea meel oli mul eelmises saates öelda Jöteboris sümfooniaorkestrit juhatab Neeme Järvi. Või kui eesti emast Rootsis sündinud teadlane professor Svante päeva teeb DNA analüüsiga selgeks inimkonna arengutee ja lubab nüüd kohe ka meie Kunda esivanemate luud-kondid uurimisele võtta. Kust tulek, kuhu minek ei olegi siis enam televisiooni manalamehe, Kimmy, rahvasuus edasi elav vaimukus vaid kild meie iseolemise filosoofiast. Pael võiksid hüüda küll, kui just mitte pilvepiirilt munamäe otsast siis vähemalt Toompea kõrguselt lõpetagemise, väiklane kiilu löömine, jänes, upitamine. Mõelgem, mida on väärt rahvas, kes teie palgad maksab. Ministrid tulevad ja lähevad aastatuhandete olelusvõitluses kujunenud rahvuse geneetiline programm konna kõik jälle suuteline juuretama tarku inimesi. See käib vahel laineti. 1944 lahkus Eestist suur osa rahvuslikke ajusid. Poliitilisele surutisele vaatamata. Ajud paljuneksid ka sõjajärgsetel aastatel. Eesti loomeintelligents suudab jälle ohuolukordades tulevikku vaadata. Meie õnnetus on aga mingi vürtspoodnik mentaliteet. Olenemata sellest, kas peetakse keldripoodi või tehakse musti, aga tulusaid, suur äritehinguid. Vabandust, kuulaja, unustasin ära, et räägin reisijutt. Ühes järgmises Bergeni lusti paigas jäi Tammist laha panud rajal tuli tantsuhimu. Ja miks ka mitte, kui ilusaid naisi lausa hulgi ennast visuaalselt esitlemas. Naise veetlev, see teema on mind ikka paelunud. Ärgem hoiakesel kuulates mu mälu on veel nii okei, et Jaanil passi vaatamatagi, kui vana ma olen. Kuid küpsusele kunagi takistanud mõtlemist. Ja naine on fenomen, keda ei tohiks alahinnata ei globaalses progressis ega poliitikas, armastusest mõistagi rääkimata. Kui keegi meie poliitikutest nimetas Eesti esindajana Brüsselis Euromannekteeriks siis vaatamata poliitilistele erimeelsusele, mis mõistetav, oli mul häbi küll. Aga ma tahtsin rääkida norralannadest. Kõik ei saa kunagi Veenuslikult ilusad olla. See oleks absurd, sest skulptuuri kindlaks ju keegi. Need, kes Norras tähelepanu köidavad, on sihvakad, tahtejõuliste näojoontega naised. Nad oleksid nagu kunagiste laantetaguste suurte talude perenaiste tütred. Seal räägiti vähe tehti palju tööd ja kõneles kirg. Olen olnud kiindunud Ingmar Bergmani naistesse. Viimane taaskohtumise elamus oli enne reisile minekut näha televisioonis lee vulmanni juhtimas Norra kuningapaari sünnipäeva kontserti Trondheimis. Ei ainsatki tühja lauset. Sõnades oli aga kõik austus pehme huumor mööda läinud aegade mälestuste soojus ja pilgud. Suur näitleja, tark naine, oma küpsuses imeliselt tavale. Küsisin tammitlejad, millega liivvorm on nüüd tegeleb. Ah, mängib ainult kannatajaid, oli ükskõikne vastus. Meie mõttelained ei saanud kokku. Sisemise kiirguse intensiivsus leiaksin veel ühe iseloomustava märksõna. Ja see tuleneb ehk põhjamaa suve lühidusest sügise tuleku paratamatu, sest kirg saab alles puhkeda. Alles leiame teineteist maasika värul. Juba on kõik möödas, on pühapäev septembris ihata suudlused. Keretayambused. Ühel hommikul, kui ma Rootsi sõprade Kulderjannega Ölandil suvitasin see on imeilus saar laulvat pehme liivaga, nii nagu meil Laulasmaal. Ma kõndisin varahommikusel rannal. Nautisin võtke ja üksinda olemist. Kui mered Silvatessen, märkasin, et minu poole tuleb pikk, kaunis rootslanna. Katmata. Heitis mulle pilgu heasoovliku ja avala otsekui hommikul tervituseks. Ja möödas ta oligi. Ainult mina ei suutnud ükskõikseks jääda. Pidin loti naise kombel tagasi vaatama, sest mine tea, kas enam kunagi. On juttu Glasgi mõtisklenud pühajärve ääres puhates. Kas oli see Felix armussalis, et ei kunagi, teine kord oli järgmine sinine. Ja naine oli noor? Skandinaavias olevat selline rannas olemine üsna tavaline. Kuidas suhtume ka Mei? Minu juuksur proua Ülle ütles, et eesti meestele käivad see üle talumispiiri. Ja miks nad peaksidki minu mehe ümber lainetama oli meie inimese moraalikoodeks korralt paika pandud. Hakkasid ennast koduteele seadma rootsi tagasi sõitma. Oli reede õhtul too ja maanteeautosid nii täis. Nagu olnuks kaks katkematut ahelat mõlemas suunas lootusetu aeglusega venimas. Nii nagu meie vahel lätlasi, et need ei viitsi isegi korralikku Euroopa maanteed ehitada. Norra kuulub küll NATOsse ja eritingimustega kuid Euroopa ühendusest tõepoolest hoidub. Ma vedelesin tagaistmele ka teinud märkmiku sõna kriipsugi. Oli toimunud kiirlaskumine mägede, Jefjordide pingest, tasasele, maakamaral. Kas tunnevad ennast niimoodi kosmonaudid, kui neil on jälle olemas omaeneseraskus? Lõuna-Rootsi on pisut Eestimaa moodi. On põllusiile ja palju madalat tuultele avatud maad kus tiivikut elektrit keerutavad. Õhus on tunda Juuliku hingust. Põldudelt toob tuul niidetud heina lõhna. Heinapallid korralikult kilesse pakituna ootavate edelas äravedu. Imelik küll, ma ei näinud kuskil tööd tegevaid inimesi. Küll nägin tehtud tööd. Ja mõistagi lõputult autode voore, kõik kuskile reisimas. Reisimine on tänapäeval ka ülemaailmne bisnis. Merest loodavat tulu, Eestigi turismitalud. Seda siiski mõtlesin. Aga seada oma maakodu niiviisi korda, et see võiks meelitada välismaalasi. See on küll kangelaslik ponnistus sest maailm on vallutanud turismi reisimise puhkamise katk. Hüsteeria kasvab. See oli ammu, kui nägin ameeriklaste filmi meeletu, meeletu maailm. Muutunud ei ole oluliselt midagi. Hotelli põlentais nõudis 78 puhkajat Austraalia 20 mägi turisti jäid maalist alla üks sealne eestlane, nende hulgas. Igal aastal jääb ikka rohkem inimesi mägedesse või hukkub lennuõnnetustes. Loodus on inimese vastu, õigemini inimene ise, kes hävitanud Euroopa metsad. Imestab nüüd, et kust need vihmad vähemalt 100 inimest uppus, Kesk-Euroopa tulvavetes. Nüüd rajud Ameerikas, Indias, laava purskub Haitil. Kas keegi puhkajatest taltub? Oh-s? Euroopas huvitab kõigele vaatamata. Tulgu pärast meid võib, prantslaste veeuputus ongi juba käes. Rannad on täis hüplevaid, puusa, väänutajaid, kes rütmist hullunud. Üks beibi ajab möödava boyferendi püksisäärt poovuna päris vanandite kõrvale. Mõistagi kiiruse peale. Urve, palun üks tõeline tümps. Nii see on seal, kuhu pürgime, on parim viis puhkamiseks teha ükskõik mida peaasi, et oleks tobe. Ma helistasin koju. Sulev Luik on tapetud. Sealsamas presidendi residentsi taga, kus ma käin hommikuti oma jooksulinki tegemas Rootsis ja Norras on suvine kultuurielu teistmoodi, kui meil on suuri muusikafestivale ja rahvalikke teatri tegemisi. Nii nagu igal pool on kirikukontserte ja simmanitantsimisi millele soomlased eriti maiad. See kõik on suvepuhkuseks maale koju tulnud linlaste jaoks. Meil ei ole aga kuskile põgeneda, sest taluelu Eestis ei ole enam. Oi aegu ammuseid. Tuletan meelde oma lapsepõlve suvede suursündmust. Tuletõrjujate pidu Harku mõisapargis. Pasunad ja kiivrid läikesid, tõmmati käit, joodi õlut pärast kakelda. Selgema peaga poisid ronisid tüdrukute juurde, lakk. Nii ma sealt BMW tagaistmelt salaja Eestis ära käisingi kui vastu ööd Stockholmi. Mõtlesime et Jeerani ja Tuuli koduvõtmed olid antud puhkuse ajaks remondimehele. Nii see seal käib. Sai meie asenduskoduks, Jeeroni vanemate isa ei osta ja ema Margareetas vea. Hubane majake tööre soos umbes Haabneemes meie järgi. Paar päeva järjest peseme nüüd Tuuliga pesu pess küll masinaga mis Soonutav lõhn jääb külge õues kuivanud pesule. Ja ma imestasin, kui sügaval on minus mälestused. Me venitasime tuuliga linu. Nii nagu kord ammu maa oma emaga. Minu esimesed suured elamused olid raskel paekivirullil sõitmised, kuhu isa mind upitas? Sõja ajal olin juba ise rulli lükkaja. Nüüd venitasime lapsega lumivalget voodilina ja ma mõistsin, et seesama lina polegi lina vaid peid, põlvkonniti ühendav nabaväät. Pesta oli palju, sest puhtuse suhtes ollakse nõudlik. Ja riides käimisega olin ma ka olnud püsti hädas. Vaevalt olin laevast maha saanud oma võimaluste kohase suveülikonnaga kui laps selle mult ära võttis ja ütles, et saan tagasi, kui jälle laevale läheb. Rootsis suvepuhkuste ajal kontoriülikonnaga ei käidavat midagi, me siis kombineerisime ja laenasime kogu aeg sest ühes riietuses minnakse randa, kuid mitte peatänavale promeneerima. Ja kuigi noored riietuvad vabalt, see tähendab nii mugavalt kui ka lohakalt toimib ametiga etikett, kui meid on kutsutud pidulikule õhtusöögile hõõrani vanemate juurde. Laual on Eesti ja Rootsi lipp. Pereisa ütleb toosti jällegi märkus lapselt. Toos töötlejaga vaadatakse silma enne ja pärast klaaside kokkulöömist. Skool. Meenuvad Hinaasama kunagise menu ja naljaraamatu käitumisest õpetused. Vihmavarju kanta ku püstloodis tänaval ei sobi süüa istudes laiutada. Noa ja kahvli püsti hoidmine on ohtlik. Moeparaad ja need Puud maid löödi rikas ulaga näos kui türmi maa riigivõimul surma. Aga Hortneri ükstakõik on see. Väike kurvalt. Kes aga rikas, julgeb tõde näkku mõelda. Vaene tohib ainult mõelda, kõige rikkamat sigarit animafilme vaikselt pinuda et rikkad täidab autos, lüües laulu Waydeliga kondiauru rikatele, riidas amentell vaenlastele küünaralu, kolba alliansi. Aga viimasel nädalal on isa ja seda mulle reisijuhiks. Ta on pikki aastaid olnud Stockholm, ühegümnaasime rektoriks inglise keele õpetaja sügavate kultuurihuvidega inimene. Juba meie esimesel kohtumisel näitas ta mulle roots entsüklopeediat, milles Eesti kohta kaks lehekülge hakkas sisukat teavet. Meie kaheksandast köitest. Leidsin Rootsi kohta. Me käisime vaase muuseumis ja vanades lossides, kus nüüd on samuti muuseumid. Üllatav oli rahvarohkus ikkagi südasuvi külastajaid, nii omi kui välismaalasi, aga palju? Oleme vist mingil punakoduloomuuseumid ajal kõik Eesti muuseumid maha kandnud. Aga mis meil hõisata ongi, kui sa näidata külalisele isegi mitte Eesti kunsti põhiekspositsiooni. Viimasel nädalavahetusel purjetasid tulija Jõereneva sõpradega Taani. Mina sain vabad päevad, et olla oma eesti sõpradega. Proua Sirje Malm oli just tulnud Tallinnast laste laulupeolt tal Stockholmi Eesti koolis lauluõpetaja. Ja õhkus veel vaimustusest, mida ta tundnud kui laulupeotõrvik temagi käest läbi käis. Vaimustuses olnud ka Rootsi lapsed, kes laulud eestikeelsed sõnad pähe õppinud. Selleks, et maailmakuulsale eestlaste laulupeole pääseda. Ma pean sõitma mere taha, et kuulda. Eesti laulupeod ei tohi lõpp peda see on unikaalne maailma kultuuripildis. Aga kodu Eestis arvab mõnigi, et laulupidude poliitiline funktsioon sai otsa. Vabaduse taas saavutamisega ja laulupidude kunstiline tase olevat küllaltki küsitav. Aga küsigem teistpidi, sekkumata kunstilist tasemesse. Kas Eesti laulupidudel tulevikus ei ole enam poliitilist funktsiooni? Kas anname kontserdisaalidesse varjudes lauluväljaku vabatahtlikult jäägitult õllesummerit, rockfestivalide jaota, kaskadööri Debele valda? Kas laseb eesti rahval meie kõigi silmade all uppuda massimelus sohu tabada? Läksin ägedaks? Ühel viimasel õhtul sõitsime kirikukontserdile Pruus laagris. Selleni pealisteevita meenus üks minu poisikesepõlve tuntud lööklaul. Mu kodu on roos, laagen rootsi pärand, kus õitseb ja haljendab aas. Rohkem ei mäleta. Minu üllatuseks laulis Jöran järgmist rida rootsi keele edaspidi olema Rootsis väga armastatud laulumeistri Evert Taube siis õige hääldus toob rahva hinge läinud viis 30.-test aastatest. Nii teadis härra Hillar malm, kes koos Kuldar Parikuga pikki aastaid Stockholmi Eesti kooritugisambaks olnud. Olen Rootsi, ma arvan. Kui reaaliend, aga loodus nii ilus Takaysitab. Nii armas on minuid. Meri nii vaikne ja täna ja kaljude eesti ratt külla. Kodu on Ruus laageeemm Rootsi, ma arvan. Vana palk, kirik, mille kõrval sama kõrge kellatorn Olen teist korda rootsi puukirikus. Esimest korda olin Eestis Ruhnus. Et kirik on väike, on kohale tuldud ammu enne algust. Picootajate rida ulatud kirikaiaväravatest peaukseni. Taas imetlen rootslaste stiilitaju. Nad ei kanna tänavarõivaid. Valdav värv on mustvalge kombinatsioon. Olgu siis pikad püksid või pikk kleit. Ja ei mingit kubemeriietust. Pestud pead. Lihtsad maitsekad, soengud, meeste laetud habemed näol, rahulikus, mida ei saaks osta üheltki Meikapi tegijalt. Selline on siis Baba ise, mõtleb täiskasvanud rootslane. Mis ma teen, jälle üldistan, aga mul on kogu elu meeldinud inimese vaadata, et siis mängida äraarvamismängu, et kes on kes? Kas pole stiilitunnetus üks põnevaid elu tahke, milles peegeldub nii rahva ajalugu kui tema mentaliteet, moraalinormid, väärikus? Õnn peitub stiilis, ütleb tarti üliosav mõtetega manipuleerija Jaan ploomstetama kosmoboeetikas. Imeline kontsert tal. Aga ma ei suuda sellest kirjutada, ma ei oska nautida muusikat, sest ma elan mõtetes. Mis muusika minust tekitab. See on aga üks teine reaalsus. Improviseeritud lavale kiriku vahekäigus tulevad joviaalse välimusega ja mehise juuksepahmakaga kitarrist. Kohe selgub, et ka ilusa häälega meeslaulja siis klahvpillimängija, kes olemiselt pisut lutsu imelikku meenutab. Ja kolmandana lauljatar pikkade õlgadele langevate tumedate juuste ja pilkumagistavate silmadega naine. Kontsert algab ballaadilikke duetti ka 16. sajandi kirikumuusikast. Ja lõpeb lauluga, mida juba kuulsite nende mediteerivas shansoarlikus esituses. Mu kodu on Ruuslaager. Mõndagi sai veelgi reisil nähtud, mõndagi jäi kirjutamata. Aga igal reisil on algus ja lõpp. Muidu ei jõuakski, uute reiside. Reisimine on mäng, ütleb ploomstet. Ja hakkab minutise sõnapaar huvitama. Olin ju minagi selle kuu jooksul Skandinaavias osaline mängus. Ma püüdsin elada sisse norralast elamismängu, milles on oma mängureeglid, mida ma ei tunne. Niisamuti oli seal Rootsis. Sain teadma, et minu tõed ei ole ülemaailmset tõed. Aga et minu tõed tõesemad, mida enam ma püüan aru saada teiste tõdedest. Kuule Trikkel, jää nüüd vait, ütleb üks eesti mees ja tal on tuline õigus, sest aastas on üksainus suvi ja üksainus augustikuu. Kui ma ise tõesti ei mäleta, Ta mida augustikuus kuuvalgel tehakse, siis mäletan, mäletan ühel ööl kuuvalguses musi andsid nad, proua Urve aitäh koostöö eest ja ilusat ööd kuulajale. Ja. Veel üks voor.