Lugupeetud seltsimehed, avan vabariigi rahvakirjaniku Juhan Smuuli 50.-le sünniaastapäevale pühendatud piduliku õhtu. Palun mälestada Smuuli Smuuli püstitõusmisega. Juhan Smuuli juubel on meile kõigile suureks pidupäevaks on tähtpäevaks. Mis jääb meelde, on tähtpäevaks, mille suhtes meil on eriline meeleolu meil kõigil, kes me teame ja armastame Smuuli loomingut. Meil on rõõm tõdeda, et sel päeval sel puhul on meile saabunud külla arvukalt vennasrahvaste esindajaid. Kirjanikke, kultuuritegelasi, selleks et koos meiega tähistada Juhan Smuuli mälestust tähistada tema juubelit. Lubage mul tutvustada mõningaid meie külalisi, kes on saabunud väga mitmelt poolt, meil on, on saabunud Moskva kirjandusliku üldsuse, Nõukogude Liidu Kirjanike liidu esindajatena. NSV Liidu Kirjanike liidu juhatuse sekretär, Lenini preemia laureaat pole skandschar. Lenini preemia laureaat, Dagestani rahvakirjanik rasuunam saatov. Vene Föderatsiooni Kirjanike Liidu Leningradi osakonna sekretär Dani jograaninud. Meiega koos tähistab armastatud kirjaniku ja ka oma sõbra juubelit Arctic Arktika ja Antarktika Instituudi direktor, sotsialistliku töö kangelane ning üks jäise raamatu kangelasi Aleksei triosnikov. Meil on külas leedu kirjanike delegatsioon eesotsas luuletaja, Kirjanike Liidu, Leedu Kirjanike Liidu juhatuse esimehe asetäitjal Fonsas Maldoonisega. Lätist meie vana sõber ja meilgi tuntud kirjanik Valdis luks. Meil on külas samuti Valgevene kirjanike esindus eesotsas kirjanik Ivandromovitšiga. Kaliningradi kirjanike esindajad eesotsas Kaliningradi kirjanike organisatsioonisekretäri Igor pantšenkoviga Ja Pihkva kirjanike esindaja kirjanik Ivan Vinogradov Usun, et tohin teie kõigi nimel avaldada meie kallitele külalistele meie tänu selle eest, et nad on tulnud meiega meie tähtpäeva pidama ja meie rõõmu jagama. Olin juba kindel ettekujutus tulevikust, kaluritele, Terjel saatmisest ma ei julgenud isegi unistada. Lootsin ainult, et kunagi on mul raha raamatute heade raamatute ostmiseks Nõukogude Korva tegelik rakendamine külas, maa jagamine, Tehmikutele maade võtmine suuremate talude küljest, sellest tundsin ma kuigi ebaselgelt, et nõukogude võim on tööinimeste võim. Uuesti ärkasid unistused saamata jäänud haridusest. Uuesti hakati valju häälega rääkima saarte kinni kasvamata haavast 1000 919. aasta Saaremaa ülestõusu metsikust mahasurumisest ja kapten klaaril lihunikuosast. Selles verises tragöödias. Sirp ja vasar kuulutas välja novellivõistluse ja mina kirjutasin novelli Saaremaa ülestõusu lõpppäevadest pealkirjaga kee ühishauani. Saatsin selle võistlusele auhinda ei saanud ära märgitud, käsikirja tagasi saadetud ja ühtki rida noorele autorile ei kirjutatud. Ma ei oska siiani ei endale ega teistele korralikult ära seletada, kuidas ja miks ma sõja ajal eesti laskurkorpuses olles luuletusi ka hiljem avaldatud luuletusi kirjutama hakkasin. Esimesest sõjaaegsest luuletuses Surma laul olen kirjutanud mujal. Ilmselt ergutasid mind Semperi, Raua, Kärneri ja Barbaruse luuletused, mis sel ajal ilmusid, lugesin neid ja õppisin pähe. Luuletaja ülesanne oli suure isamaasõja ajal selge, isegi lapsele aidata fašistid Nõukogude maa pealt minema peksta. Luules valitsesid kõrvuti viha ja igatses. Luuletus pidi jõudma iga sõdurini ja tagalasse evakueerunud luuletajate auks. Peab ütlema, et jõudis. Muidugi minu esimestes katsetes, mis roodu seinalehtedes ilmusid, oli väga palju laenatud nadolid vormilt ja sõnastuselt konarlikud. Kuid neis oli ka minu viha jäigatsist. Täna oleks Juhan Smuul saanud viiekümneaastaseks. Talente on mitmesuguseid, on sihikindel, et ja nõutuid On töökaid, onlaisku Ühed teevad endast midagi enamat inimeste jaoks, teised hääbuvad omaette. On selliseid, mis sünnivad ilmale kohe lõplikul kujul ja on teisi, mis teisenevad ja rikastavad kuni lõpuni. Juhan Smuuli talent kuulus viimaste liiki. Ja veel oli see töökas ning sihikindel Anne loodusvara, mida tema kandja väsimatult tegudega ja tööga vääristas ning rikastas. Meie, lugejad, jõudsime ligi veerandsaja aasta jooksul harjuda sellega, et Smuuli raamatutes Smuul ühest raamatust teise alalõpmata muutub jäädes samal ajal milleski põhilises ikka iseendaks. See muutumise jäävus hämmastas ja köitis meid toona ja teeb seda praeguseni. Juhan Smuul oli kõrgete laiuskraadide kirjanik. Esimesel pilgul see seostub tema enda rännakutega mööda maakera külmi meresid teravmägedelt kuni Antarktise valge mandril kuid rohkem v võime rääkida suulist kui kõrgete inimlike laiuskraadide kirjanikust. Ta läks oma uurimisretkedel neile normidele vähetuntud aladele, kus mässavad suurte karakterite ja kirgede kokkupõrgete pööristormid kus silmanägemist riisub inimliku väikluse valge pimedus ja inimest püüab suruda põlvili üksilduse, suur hall. Meenutagem maid Lead või sõgedad kirjade ahastust või ka polkovniku leske. Kuid mitte ainult roostitut ja proovikivina armutut ei varja, kõrged laiuskraadid. Nad kannavad ka virmaliste kummalisi ohjeldamatu värvirõõmu lahvatusi ning neidki oskas Smuul püüda ja põlistada oma lehekülgedel metskaptenist ja muhedais muhulastes monoloogide kavalas lihtsameelsuses ning lummuslikult elu lähedaste pingviinide hiilguses. Tabame polaaralade veiklusi, mis heidavad oma valguse helke asjalikule argipäevale. Siis äkki leiame üllatudes, et oleme ka ise paremini näha virmaliste valgel. Ja veel ühest sidemest tahaks Smuuli puhul rääkida, mis köitis teda katkematult Muhu saarega koduga, kodurahvaga Koguva kiviaiad ja kadakad. Hämarikus üle tänava müdistavad siilid ja külatäis kavala jutuga ristiisasid Need, kõik saatsid teda alati igal sõidul, igas töös kuulusid tema olemus. Vahest sellel alusmüüril seisabki Smuuli loomingu lihtsus, millel pole midagi ühist naiivsusega ja tema nali, mis tervelt maitse piirilt ei väärata. Väljaspool kahtlust aga on tõik, et sellest lättest saab toitu tema sõna elujõud, mis ei nõrkega kõige rangema mõttekoorma raskuse all ning säilitab elu ehtsa ütlemisrõõmu. Kui tahaksime täpselt mõõta, milline on Juhan Smuuli osa Eesti Nõukogude kirjanduses peaksime kogu oma sõjajärgse kirjanduse üksipulgi läbi sõeluma. Ja kas ainult kirjandus. Kõige vähem oli Smuul, kabinetiesteet või sõnamängur, kes elanuks kitsalt kirjanduses eesmärgiks pelk stiilide täiuslikkus ja eneseväljenduse tunnete kõrv. Ta tuli kirjandusse komsomoli laulikuna ja kirjutamine oli talle samaaegselt nii eriala kui ühiskondlik töö, millest ei saanud võtta puhkust kõrvale hoida ega ära öelda. Mõnikord eriti alguses kärsitult ja otsesõnu hiljem küpsuse, tulles järjest sügavamalt ja filosoofilisemalt Läks muuli ikka ja jälle ühiskondlike nähtuste ja probleemide kallale, valgustas neid ja otsis lahendusi. Need lahendused ei olnud hoopiski alati kõige pinna lähedasematega üldtuntumad. Seepärast teenis autorgi teinekord etteheiteid, mis ülekohtused, meenutagem polkovniku lese lavateed või pingviinide elu eriti viimase puhul, kus autor küpse elutarkuse ja maailmavaatelise selge pilgulisusega kõigi kõigi äärmuslikuste pretani pretensioonikat. Naeruväärsust nendib. On vihaseid süüdistusi kostnud küll ühelt küll teiselt poolt. Smuuli parteilisus polnud loosunglik. See oli seesmine veendumus maailma tajumise mõõtkava, mis enesestmõistetav ja muutumatu. Sellepärast on seda sunnitud austama isegi teisitimõtlejad. Nõnda on see saanud osaks Juhan Smuuli kui kirjaniku palges, kellele igasugune konjunktuur lus olemuslikult võõras, ustavus kord leitud ja omaks võetud eetilisele ideaalile iseloomustab Smuuli loomingulist teed. Mitte kõigile pole antud seesugust püsivust. Eetilise ideaaliga on vahetult seotud ka Juhan Smuuli inimesega kontseptsioon. Seegi on terved, Smuuli loomingut läbiv alates tormipojast üle järvesuu poiste kuni jäis raamatu ja Jaapani mereportreede. Smuuli inimene on aktiivse aktiivne mõtestatud tegevuse kandja. Ta elab oma ajas samavõrd kui aeg, väljendub temas ta taotlustes ja tegudes. Sellisena polnud kirjanikul tarvidust teda mudelina taaslooma hakata, sest nimelt seesugune inimlik olemus kasvas välja looja enda natuurist ja maailmanägemisest. Smuuli inimese kontseptsioonil põhineb ka tema loomingu sügav optimism. Sellel pole midagi tegemist plakatliku reklaami naeratusega. See optimism kasvab läbi kibedaimatagi lüüriliste, luuletuste lõikavast, siirusest ja keeruliste inimsaatuste kurbusest. Õigemini on needki Smuuli jäägitu elu jaatused ahkudeks. Kui Smuul on kibe, siis on ta seda alati inimese nimi, et teda tõsta ja äratada, mitte kunagi inimeste alandamaks. Küllap teeb seegi omadus Juhan Smuuli loomingu paljudele erinevatele natuuridele lähedaseks. Seda võivad mitte märgata üksnes pealiskaudsed lugejad. Nimelt seda mõtles Juhan Smuul ise formuleerides meie päevil juba omamoodi loominguliseks kriteeriumiks saanud nõuet madalast valu lävest kui igale tõelisele kunstnikule vältimatust, omadusest. Igast tõelisest kunstnikust jääb maailmale midagi ka pärast lahkumist. Juhan Smuuli juures on see midagi väga suur. Me alles õpime praegu õigesti hindama selle pärandi väärtust. 50 aastasele kirjanikule ütleme juubelipäeval tavaliselt, et tal on olulisem osa loomingulist elu alles ees ja see pole lihtsalt meeleheaks lausutud sõnakõlks, sest iga raamatu, aga raamatutes on kirjanik iga raamatu ise teised elu inimeste keskel ei lõpe, vaid alles algab selle esmatrükiga. Juhan Smuul ei saa enam koos meiega oma isikliku küpsuse kõrguselt olla tunnistajaks tema loomingulise küpsuse saabumisele lugejate seas. See on valus tõde. Kuid see ei suuda vähimalgi määral mõjutada tema poolt loodu edasi elamist tänulikke inimeste keskel kus iga päev ja iga tund leidub ikka jälle neid, kelle jaoks oksraamatut avades sünnib uuesti pikaks, rõõmsalt rikkaks eluks. Igavesti noor Juhan Smuul. Sõna on leevaku elektrijaama ehitamise ühe organi ühel organisaatoreid, seltsimees Andres Ojasoo. Lugupeetud seltsimehed tahaks öelda mõned lauset järve Su poistelt, meie vaimse isa suurel juubelil. Saaremaa Koguva küla andis eesti rahvale kirjaniku. Võrumaa komsomol andis rahvale nõukogude võimu viljastava tähisena leevaku elektrijaama. Rahvakirjanik Juhan Smuul andis leebakul Eesti noorsoole kirjandusteose poeem, järvesuu, poiste brigaad, rahvalikku ja realistlikku teosed. 25 aasta sees on tolle Võhandu jõe vood kandnud oma turjal lugematul hulgal sündmusi. Ajamerre. Tohutul hulgal on rahvas kommunistliku partei juhtimisel korda saatnud mehiseid tegusid. Aga see aeg on laasinud kaleebaku ehitate ridu. Seitsmest Paulist, kellest kallis kirjanik kirjutas oma poeemis, ei ole oma mitmed rivis. Poistest on saanud ammu mehed. Nad on tööd, töötavad paljudes rahvamajanduse harudes. Nad on eranditult kõik teeninud välja kõrge austava töömehe nime aga leevaku meie rasked, kuid romantiliste aegade ühine kätetöö milles vastuvaidlematu osa on kirjanikul Juhan Smuuli. Iga kivi, mis asetati hüdroelektrijaama seina, pandi sinna südametulega. Selles oli aga osa kirjaniku sütitavaid sõnu, süvendatud tarmukust ja annus usku tulevikku. Ehitus ise on suutnud juba kahvatuks ja halliks muutuda. Ajahammas on vajutanud oma sügavad jäljed temasse. Kuid muutmatuks ja igavesti nooreks jääb ehitajate silmis hilissuvine päev, mil leevaku ehitusplatsile astus keskmist kasvu halliskaabus ja sinises tolmumantlis mees kes sirutas käe ning teretas koduse tuttavlikku usaldava tooniga ning lisas, et ta on noorte hääle kirja saatja ning, ja pikemaks ajaks ehitusele taskust võeti välja suitsukarp külakosti pakkumise sooviga. Meil jäi mulje, nagu oleksime olnud juba ammu aastaid kestnud sõpruse sõbrad. Või teine episood samal päeval. Vaevalt olime ära pannud väikese käsikohvri ning kätte näidanud koha ehitade juures naril kui tutvust tehti segu küna juures töötavate poistega öeldi tuttavlikku kõlaga jõudu tööle. Uuesti võeti taskust karp paberossidega kohena, enam polnud neid järelejäänud palju. Millele järgnes midagi omamehelik ütlemine, teeme halli ka. Kontakt oli leitud ja järgmistel päevadel võis näha kirjanikku täiesti sukeldan sukeldununa Noorte ehitade rõõmudest ja muredest. Sinna, kuhu astus Juhan, tekkis ring tema ümber. Jutt oli asjalik ja huvitav, need olid taolised jutud, mis süvendasid noortes inimestes usku nõukogude võimu ja tema üritustesse. Aga kuidas kirjutas Juhan Smuul tookord, suitsulambivalgel kirjutas öösiti, et mitte lasta kaotsi midagi toimuvast. Ta kontrollis oma luuleridu, vaadates poistele näkku, otsides nende silmadest tõde. Tegi seda avalikult, et vältida komistusi teoses, mis pidi kajastama oma ajastu sündmusi. Need olid taolised jutud, mis süvendasid noortesse inimestes usku nõukogude võimu ja tema üritustesse. Tema oli veendunud inimene ja oskas oma veendumusi muuta, usuks oma eesmärkide saavutamisel. Tihti käisid ehitajad küsimas, kuhu on jäänud noorte häälemees. Pole teda täna näha olnud. Nii ruttu oli ta kohanenud meie noortega. Nii kiiresti olid noored armastama hakanud oma kirjanikku. Igal on selge, et leevaku polnud suur ehitus. Teda ei saa võrrelda tänapäeva suurte vendadega gigantidega, kuid leevaku teenis uue elu ehitamise poliitilist külge. See oli suure eesmärgi väike algus. Ta tõstis üles sõjast laostunud Võrumaa äratas poliitilise elule noorsookirjanik tuli ehitade hulka, magas ehitajatega ühisel naril Sõi nendega ühist lihtsat toitu, jagas nende rõõme ja muresid. Kord muretsesime Juhanile toa läheduses majas, et ta võiks rahulikult tööd teha. Siis ta ütles nagu protestiks meile, miks te poisid mind endi hulgast välja pukseerite? See oli öeldud taolise tooniga, et äärepealt hakkasime mõtlema ja kahtlema oma teo õigsuses. Kirjanik oli võrsunud oma rahva hulgast selle tõttu ta suutis kohaneda kiiresti ja kõikjal armastas oma koduküla oma koguva rakkus kätega kalureid. Sama kiiresti suutis ta armastama hakata Haanjamaa kiviklibulisel mulla harjaid. Ta armastas seda töökat karastavate karastatud kätega rahvast austas teda, pühendas temale oma elu soojemad sõnad oma parimad teosed. Teosed inimestest ja nende tegudest ta pani need teod särama kõigi aru saadamas tigude keeles. Ja niisuguse niisugusena inimesena, kes armastas oma rahvast, oskas armastada ka teisi kõiki teisi rahvaid. Samuti armastas ta Levaku poisse leidis ta kohe kontakti alati ja igal pool ükstaskõik, kust ta ka ei oleks viibinud. Olgu see atlandil Antarktikas ja kõikjal mujal. See oli Juhan Smuuli realismi tunnetus, mille kohta ta Gordon ise lausunud. Realismist tüdinevad kõige kergemini need, kes pole veel realismini kasvanud või kellel puudub jõud selleni jõuda. Kui 1000 972. aastal kolmandal novembril tulevad Võhandu jõe kaunile kaldale leevakule järve Su poisid koos kaasaegsed kaasaegsetega uue põlvkonna esindajatega oma mõtteid mõlgutama tulevad sinna käidud teest kokkuvõtteid tegema, siis ei puudu selles sõprusringis mälestus Juhan Smuul ist tema tegudes. Rahva hingede tundmises peitub tema surematus. Sõna Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu juhatuse sekretäri Lenini preemia laureaadi olles on seal Sõna on meie tänaste noorte esindajal 46. keskkooli abituriendid, kommunistlikule noorele Kaja Kärnerilt. Kõike on meil elus vaja merd ja armastust ja tööd. Nii on olnud rahvakirjanik Juhan Smuul, kes tuli minu ellu luuletusega mälestusi isast. Ja kuigi tulid hiljem kirjad sõgedad külast. Jäine raamat oli neis kõigis rohkem tunda kui aimata töömehe austust ligimesearmastust, sügavat humanismi, mis ei piirdunud lihtsalt homo sappensi arutu jumaldamisega vaid tõi lagedale inimesi pühapäeva palge ja argipäevamurede all. Kühmu vajunud õlad on pessimistliku ala tuunika, kirjanikke, kes oskavad inimeses näha vaid halbu jooni. On luuletajaid, kes laulavad lõputuid oode elule olemisele. Juhan Smuul ei kuulu nende hulka. Tema teosed on alati olnud päevakajalised. Meis leidub nõkkeid kõigele pahameelt tekitavale, sellele, mis meid igapäevases elus häirib. Smuuli juures hindangi kõige rohkem tema otsekohesust, siirust ja tõde. Juhan Smuul ise on öelnud, et komsomoli teda kasvatas. Et komsomoliülesandeid täites õppis ta hindamas seltsimeest, õppis võitma raskusi, õppis iseennast ületama. On palju möödunud aastaid sellest, mil Smuul sai komsomolipileti. Muutunud on elu, inimesed, ülesanded jäänud, on tõekspidamised. Jäänud, on komsomol kasvatajana enda ületamist õpetajana kirjanikuna mõelnud. Muidu on mees surnud mees, kui ta pole suurem kui tema saatus. Oma põimis. Järvesuu poiste brigaad kirjeldab Smuuli realiseerimata leivakule tulnud noori. Nad olid poliitiliselt väheteadlikud, kuid teotahtelised, komsomolikollektiiv arendas noori, kujundas neis vajalikke harjumusi, vilumust ja selles põimis leiangi endale ja oma kaasaegsetele juhtmõte. Ning küllap on ka Smuul tahtnud meile seda öelda. Töö on isiksust arendav ja õpetab. Töö on looja ja looming. Ilma tööta poleks elus edasiminekut. Ja veel. Keegi ei sure kunagi. On õelnud mõtlik Hemingway ühe oma jutustuse pealkirjas. Iga inimene meist jätab jälje. Üks suurema, teine väiksema. Enne kui Juhan Smuul hea meremeeste hoidja juurde läks andis ta meile. Sooviksin, et igaüks meist, seda alati ja kõikjal endaga kaasas kanda võiks. Õnn on töö, kui sa seda armastad ja naeris seltsimees su kõrval. Ja õnnelik armastus ja selge pommideta taevas pea kohal. Ma vihkan esimest septembri tormi. Tan, kui hiiglalinnud tumetiib, mis peksab loodust tigedalt ja Morlilt ja timukala suve surma viib. Ta kõikjal on end kõigest üle laotab kui viinast hullunud käratseb maa painajana oma alluva ootab ja meri meeletuna märatseb. Kuid ometi, Ta hingematvast rallis on midagi, mis sellega mind seob. Nii lähedast ja hirmutavalt kallist on meremaru esimeses peos. Torm praegu möllab, murrab raudse hooga ta iga puhal kurjalt, kisendab tast pimeduski, väriseb ja voogab. Tas vägi on, mis tahet sisendab. Ja täna torm on öö ja minu isand, mis pilvi lõhkudes mind kaasa veab. Kui südames on tema võimas kisa. Ma lähen kaasa, kuhu tema teab. Ja tõotan torm, et seni, kui su kargus on minu võimas, vali peremees, niikaua kui su tee on minu tee, las kaduda, pid, kahtlev argus. Ma tean, et varem oli minu luule vast veidi teeseldud ja pehmelt õrn ning teadmata, kust kerkis sõnu suule. Tõedules, millest jääks vaid tuhk ja põrm. Kuid nüüd ma heidan endalt selle koli ja tahan laulda, nagu on ja oli. Ja paljunemis möödas, lüüan näkku. Ja sinna paisata su kõlaiil. Nüüd torm mind, võta kaasa. Ada, kähku. Ma lähen, kuhu sina minu viid? Nii, meie kihutame ruttu-ruttu. Su mantel mööda laineid lohiseb Almeriaga või krepp kohiseb ja karid kaovad sinkjasmusta uttu. Ja lennul. Torm Mul vestab lugu mehest, kes kasvatajaks saidakülmad käed ja kuidas teda oma vangiks tehes said talle koduks lae ja lainemäed kes nägi elu karmust Elurristi kelle õllest tihti jäid vaid räbalad. Siis, kui ta jalge alt pind pooleks kisti ja allakäik ta lavas väravad. Kes nägi õnnetuse musta lõusta, kui hambaid logistasid surma Soed. Kuid ometi, kes sellest üle tõusta võis tugevana nagu tormipoeg? Ei iga puri soodsas tuules Loovi mass, tihti murdub kohal karide ja nõrga inimese teod ja soovid. Neid õnn või hukkumine varitseb. Kuid selle mehe elust üle uhas liig palju tuuliat veel painduda. Võib olla Pole iga leht ses puhas ja ilma eksimuste plekid kui deal ta midagi ei saanud armust. Ta päevad polnud iial pingetud, vaid raskelt laaditud täis külma karmust. Ja tihti päiksetud jahingetud. Ses ometi on suurust nõnda palju, mis alles jääb, las kaduda, köik muu ta seisma jäi kui vaevalt Pav kalju kus ümber möirgab mere 1000 häälne suu.