Juhan Aare, sa oled kunagi öelnud niimoodi, et tahad elada maksimaalselt, see tähendab 120 aastaseks. See pidi olema maksimaalne inimese eluiga. Mida sa teed selleks, et nii kaua elada? Olen vähe teinud, kui tahaks teha. Eriti viimastel aastatel, kus on tulnud lisaks ajakirjanikutööle ka tõsiselt tegeleda poliitikaga, aga konkreetne tegu seisneb näiteks selles, et mul on kodus korteris jalgratas, mida ma tallan vabadel hetkedel ja samal ajal on muide väga hea korrata võõrkeelseid sõnu. Kuidas siis see tunne, et kas see hoolitsus ükskõik kui suur või väike ta on enda tervise eest avaldab mõju. Kas sa tunned, et sinu aastad ja sinu organismi vananemine on niimoodi, et aastad lähevad ees aga organismi noorem? Küsimuse esimene pool on väga lühidalt vastutav ja tunnen küll alati, kui on selleks vähegi võimalust olnud ja kui ma olen saanud kas jalgratta seljas sõita või siis lahemaal oma väikses maakodus tõsiselt tööd teha või varasematel aegadel ka looduses ratsutada tekib sellele kohe järgnevalt niisugune väga meeldiv enesetunde tõus ja, ja vaatad maailmale optimistlikumalt ja, ja, ja, ja tunned, et aju on võimeline jälle väga suuri koormusi taluma, teiselt poolt aga üha raskemaks läheb muide meie elu selles mõttes, et kõige elementaarsem, et iga päev möödapääsmatute toimingute sooritamine nõuab nii tohutult palju aega. Et lihtsalt aeg pudeneb käest ära ja kui me oleme realistid ja ausad inimesed, siis võib öelda niimoodi, et ühe tööpäeva nädalas. Me kulutame vähemalt sellele, et hankida elementaarseid asju. Ja vot, kui me sellest ükskord vabanesime ja oleks võimalik nüüd ütleme, üks tööpäev jagad ära nädala teiste tööpäevade peale, selleks et üks kaks tundi rohkem spordinoh kas või saunas käimisega tegeleda, see tuleks. Kasuks mul on jäänud mulje, et sinu elu on olnud parasjagu ajaga võidu jooksmine ja selle võidujooksu tulemusena. On sul küllalt hea tagajärg. Sa oled praegu pisut üle 40 aasta vana ja oled jõudnud poliitikas kõrgele tippu NSV Liidu rahvasaadikuks. Kuidas sa hindad oma elu käigus lapsepõlve ja kooliaastate tähtsust? Ma pean äärmiselt oluliseks seda missuguseks kujuneb ühe või teise inimese lapsepõlv, missuguses keskkonnas ta elab missugusest, perekonnast elab missugused materiaalsed võimalused, tal on eriti olema nende asjade üle mõelnud nüüd, kui ma viimastel aastatel olude sunnil olen elanud Lasnamäel suurema osa aastast siiski ja kui ma vaatan välja oma korteri akendest ja mõtlen, et mina oleksin pidanud noorpõlves kasvama arenema sellises keskkonnas nagu kümned tuhanded tüdrukud ja poisid praegu Lasnamäel, siis ma olen täiesti veendunud, et minu suhted loodusega kõige elava ka minu niisugune emotsionaalne värving, kõik oleks olnud hoopis teistsugune. Võib tuua lõputult palju näiteid, kus selgub, et inimese kujunemine kas loovisiksuseks kas tehnikainimeseks või siis hoopiski kurjategijaks või, või niisuguseks ühiskonna heidikuks on kõige otsesemalt ja vahetumalt selle keskkonnaga, kus inimene on arenenud ja selle perekonnaga, kes tema kujunemist on juhtinud, ma ütleksin, et mul on nii ühe, teise kui ka kolmanda asjaga vedanud, ma olen pärit teadlase perest ja tänu oma isale ja emale, kes on väga lugu pidanud alati inimese vaimse kultuurivaimse taseme tõstmisest ja kus kunagi ei ole piiratud laste tegevusvõimalusi, siis tagantjärele vaadates on mulle väga meeldinud, et kunagi ei ole minu huvide suunamises jõudu kasutatud. Kui ma olen tahtnud tegeleda jäähokiga, siis ma sellega tegelesin. Kui ma otsustasin hakata ratsutama ja tegin seda viis aastat, siis ratsutasin, mitte keegi ei pannud mulle käteta ja öelnud, et teise tennist mängima, näiteks ma tean ka selliseid perekondi ja ma tean, missugune tulemus on nendes perekondades kahjuks saavutatud. Samal ajal ei nõutud mult näiteks, et ma igal juhul pea nii nagu naabripoiss õppima kõik viitele. Kas see tähendab seda, et sa pead õigeks täielik vabakasvatus? Ei no mingisugused piirid loomulikult on olemas ja, ja meie kodus on alati stimuleeritud töö tegemist. Väga varases nooruses veetsin ma terve rida suvesid oma onu juures maal ja kuna kõik ümbergi tegid tööd, siis oli ka minul väga huvitav teha kõikvõimalikke töid, mida poisike teha sai. Nii et ühesõnaga niisugune mitte jõuga töö juurde sundimine, vaid nii nagu ta tegelikult omal ajal ju taludeski oli. Noh, teatud karm kord oli seal küll, kuid kui kõik ümberringi teevad tööd ja sellest peetakse lugu, siis see läheb inimesele verre, seal ei ole midagi parata, kuid täpselt sama ilmselt on ka vastupidi. Kui kõik kuskil logelevad kasvõi näiteks oma vaba aja taovad ainult tamp kat või midagi muud, keegi haamrit saagi või reha kätte võtta, siis loomulikult läheb ka see paljudele noortele verre. Nii et lühidalt, vastates oma kujunemisloos, ma olen kindlasti võtmeküsimusena just seda, kust sa tuled missugusest keskkonnast ja kes on need inimesed olnud, kes on sind kõige otsustavamates aastatel ümbritsenud. Teid oli peres mitu last. Kas sa arvad, et kui see oleks olnud üksinda, oleksid kujunenud samasuguseks? Kindlasti mitte suures peres on omad mõnevõrra erinevad siseelu reeglid kui ühelapselises peres ja meie peres kasvasidki näiteks minu vennad ka ma mäletan seda hästi väga iseseisvateks seetõttu, et noh, näiteks elamurajoon, kus meie noorpõlv möödus oli väga avarate võimalustega sõita jalgrattaga, teha kõikvõimalikke spordialasid, me tegime iseendale staadioni, jalgpalli, väljaku ja nõnda edasi, nad olid minust küll nooremad ja meil noh, niisugune vahetu mängimise kontakt puudus. Kuid suure pere sisemine elu on ikkagi niisugune, kus tahes-tahtmata peavad rohkem arvestama ka teistega ja ei saa mõelda ainult iseendale ja ja noh, on niisugune, ütleme psühholoogia ikkagi vähemalt õhus. Et ka teiste inimeste arvamus ja teiste huvid on need, millega tuleb arvestada. Ajad olid suhteliselt rasked, viiekümnendad aastad, keskkooli lõpetasin 66. aastal. Kuid Meie elu oli selles mõttes võib-olla ka vägagi mitmekülgne, et läbi väga suurte raskuste õnnestus mul isal ehitada kohe pärast sõda maja. Kuna ta ise on ehitusalateadlane, tunneb ehituskunsti põhjalikult. Ja nagu ma aru olen saanud, oli ta juba varases nooruses talupoiss harjunud raske tööga ja väga pikkade tööpäevadega, siis kohati lausa üleinimlike pingutuste tulemusena õnnestus siiski see maja püsti saada. Ja seetõttu, kuna meil seal on suur aed ja, ja, ja, ja tegevusmaad palju tähendab minu lapsepõlvekodu oli täiesti omaette suur maailm. Ta ei piirdunud ainult seintega ja ütleme välisuksega vaid ka õunapuud ja peenrad ja, ja, ja meie naabripoiste. Ma kambaks teda ei nimetaks, aga noh, niisugune väga tihe läbikäimine. Kokkuvõttes andis niisuguse omaette maailma milleta ma ei kujuta absoluutselt ette oma elu, oma kujunemist ja kõike seda muud. Me näiteks meil olid igal suvilaid, spartakiaadid. Meid oli neli poissi, lauatennist, mängisime kõrgust, hüppasime jalgratta, sõitsime küll võidu, küll aeglussõit, kõikvõimalikke asju mõtlesime välja. Kui me räägime sellest, et praegu noored ei tea, mida teha, siis sageli on see ka selle äärmiselt Nõmeda keskkonna resultaat, mida me näeme jõudusid, no mis spartakiaadil Lasnamäel teen, kui, kui ei ole võimalik, eks ole ju kõnniteelt kõrvale astudes kohe jääd auto alla, ma ei taha öelda seda ja, ja luua illusioone, et, et meil pole üldse mingeid probleeme olnud, igas peres on omad probleemid. Kuid ma arvan ka, et et see, kust me tuleme, see minevik on andnud küllaldaselt hingelist jõudu ka rasketel hetkedel probleemidest üle saada. Sa oled nisus ilusas eas, et ma julgen su käest küsida, mida sa arvad naisest, naistest ja armastusest? Lühidalt vastates hästi. Ja, ja ma tahaksin öelda väga kiitvaid sõnu eesti naiste kohta kõige laiemas mõttes. Imalus olnud kohtuda küllaltki erinevate riikide daamidega ja loomulikult on nad kõik väga meeldivad inimesed. Kuid ma tahaksin esile tuua siiski ühte niisugust huvitavat joont mis sai mulle võib-olla arusaadavaks alles siis, kui ma põhjalikumalt tutvusin Tartus Eesti Rahva Muuseumi nende kogudega, mida inimesed tavaliselt ei näe, mis on seal väga suurtes keldrites praegu veel kahjuks kui ma tegin ühte filmi ja selle filmi jaoks vaatasin üle väga palju meie rahvariideid ja neid saanitekke ja nõnda edasi, nõnda edasi. See on siis naiste näputöö meie daamide omaaegseid kavandeid ja kõike muud, seda siis hämmastas mind kõige rohkem, et justkui materiaalselt väga tagasihoidlik, kes oludes elanud inimesed omasid nihi tohutu suurt ilumeelt ja nad olid niivõrd maitsekad. Ja nüüd ma olen alati sellele hiljem mõelnud, kui on juttu olnud näiteks sellest, et kas või Helsingi või Stockholmiga võrreldes on ju meie daamid oma riietumise võimaluste poolest noh ütleme, pehmelt äärmiselt tagasihoidlike võimaluste juures. Ja samal ajal oskavad meie daamid väga maitsekalt riides käia. Oma maitselt ei jää meie inimesed millegagi alla, pigem on isegi võib-olla mõnes mõttes üle. Selle tõttu ma meie Eesti jutt on Eesti naistest praegu nähtavasti ees, teen sügava kummarduse ja, ja tahaksin rõhutada veel seda, et meie daamid paistavad siiski silma väga suure huumorimeelega. Ma mäletan ühte väliskülalist, möödunud aastal. Kesin Eestist lahkumist, ütles umbes nii, et noh, ma saan kõigest aru teie probleemidest ja nõnda edasi ja maise ühest asjast aru. Kuidas teie naised nii raskete olmetingimuste juures suudavad veel nii lõbusad olla. Muidugi unustas nüüd ära selle küsimuse teise osa. Ma sõnastaks selle uuesti, millist osa sinu elus etendab naine ja armastus. Ainsuses ja väga suurt osa ja ma arvan isegi seda, et et kui mul ei oleks oma abikaasaga niisugust head läbisaamist ja siirast kiindumust, siis ma ütleksin isegi, et Brežnevi-aegsed, mõningad meie elu väga negatiivsed küljed ja mõningad muud asjaolud nähtavasti oleksid minu psüühikale siiski mõjunud nii tõsiselt et võiksid olla mõningad probleemid, mida praegu õnneks ei ole, sest kompenseerinud on seda väga hea omavaheline suhe. Ja kompenseerinud on ka seda võimalus lülitada oma psüühika välja oma väikeses maakodus mere ääres. Nii et nad kõik omavahel seotud ja toetavad, kuid ma usun, iga mehe elus on äärmiselt tähtis tema abikaasa ja mitte ainult jõudehetkel, kuidas ja mida omavahel räägitakse, paika, missugused ühised huvid on, kas pakub võib-olla? Huviga mõni ühine koostöö või midagi taolist. Ma võin öelda küll seda, et välja arvatud mõningad probleemid, mida ikka on, ei ole ka meie elu olnud mingisugune asfalttee kuid kuna ta on ürgselt paigas põhimõtteliselt siis ei kujuta oma elu ilma ka selle küljetata. Moskvas on sul tegemist palju ja seal on põnevaid hetki. Kas sa tunned sellega igatsuses? Kodujärel kodu järgi tunnen tõepoolest suurt igatsust, kuid et töökoormus jällegi teiselt poolt on seal nii suur, et need on ainult üksikud hetked, siis uputsele töö sisse jälle ära ja lihtsalt teed niikaua, kuni oled nii väsinud, et kukud voodisse, hommikul ärkad ülesse ja lähed jälle sinna parlamenti. Teiselt poolt ma ei oleks arvanud siiski, et näiteks päevade viisi istuda, kuulata ja mõelda kaasa Nõukogude Liidu ülemnõukogus lühendatud Sis parlamendis. Et need väitlused aeg-ajalt nii huvitavaks võivad kujuneda. Seal on inimesed, kes on kohati teinud läbi väga karmi võitluse, et üldse sellisele positsioonile ühiskonnas tõusta. Nad on pärit äärmiselt erinevatest geograafilistest ja sotsiaalsetest tingimustest. Nii et niisugune inimspekter on seal väga lai ja lisaks WC-saadikutööle on mul seal väga huvitav olla ka selles mõttes, et niisuguse vaimse võitluse strateegia ja taktika areneb seal lausa välgukiirusel. Mõnikord ja nüüd ma juba peaaegu et oskan küllaltki sageli otsustada, kas inimene tuli mikrofoni juurde, sellepärast et tal on tõesti midagi öelda või ta tuli sellepärast, et, et väga palju näidatakse neid inimesi, kes mikrofoni juures käivad seal täpselt teada, kuidas on võimalik plusspunkte koguda oma valijate silmis ja nõnda edasi. Nii et lisaks saadiku konkreetsetele ülesannetele on mulgu ajakirjanikul väga huvitav seal kaasa lüüa. Kahju ainult, et aeg-ajalt on nii möödapääsmatud asju vaja siin kodus korda ajada, et tuleb see töö seal katkestada ja mõneks päevaks jälle siia sõita. Kas sa seal tunnetad nii eriliselt hariduse, hariduse ja silmaringi tähtsus? Jah, tunnetan eriliselt ja seda on ka näha, et Parlamendis võivad edukalt töötada siiski inimesed, kes omavad väga mitmekülgset ettevalmistust. Ma mõtlen, meie vabariigi esinduses on tehtud üldiselt väga õnnelik valik. Pean silmas ka neid inimesi, kes konkreetselt praegu Moskvas ülemnõukogus tegutsevad. No võtame näiteks Igor Gräzin, suurepärane vene keel. Õigusteaduste doktor, kiire reaktsioon, väga hea tähelepanuvõime ja nõnda edasi. Bronstein, akadeemik Bronsteil, nii malt täiesti nautisin seda ühte tema esinemist. Kui imeprojekti arutati, tähendab väga suur esinemise koolon inimesel selja taga laitmatu vene keel oskus vajutada nendele nuppudele, mis just sellele auditooriumile töötavad, nõnda edasi, Klara Hallik. Täpselt samamoodi noh, tippettevalmistus just nendes valdkondades, mis seal sageli on tulipunktis väga meeldiv esinemine, perfektne vene keel, lihtsalt valus on kuulata, kui tead, kui ränki vigu ise aeg-ajalt teed hakkama ju muidugi saame, eks ole, kuid tal on ta nii hea keel, et et väga meeldiv ja nõnda edasi. Neid näiteid võib jätkata, nii et ma tahaksin öelda, tähendab ettevalmistus seal, kus käib tõsine võitlus kus iga sõna maksab, kus ei maksa mitte ainult ka sõna, vaid aeg hetk, millal oma sõnavõtuga välja tullakse, kui kiiresti suudetakse reageerida, see omab seal väga suurt tähtsust. Aga lase nüüd pilk tagasi. Kuidas sinu enda elus alates koolipõlvest peale on muutunud hinnangud haridusele. Kuna püsivad olnud või muudatusi olnud. On muudatusi olnud, kui ma lõpetasin Tartu ülikooli, siis mulle tundus, et, et noh, nüüd on pikaks ajaks õpitud iga aasta edasi. Ja ka reisid on süvendanud veendumust, et me oleme Nõukogude liidus ja Eestis vähemalt mujal maailmas tunduvalt rohkem jõudnud inimühiskonna arengus sellesse etappi, kus inimene õpib täpselt nii kaua, kuni tema elab. Kui tegeleda vaimses sfääris, siis tundub, et juba praegu iga kahe kolme aasta tagant on vaja mingisuguseid väga tõhusaid kursusi, mingisuguseid täiesti uusi muljeid ja palju uut informatsiooni, et püsida enam-vähem kursis kõige sellega, mis on olulist, võtame kasvõi personaalarvutite kasutamise tänapäeva maailmas arenenud maailmas, kõik ajakirjanikud töötavad eranditult personaalarvutitega. Ma räägin ajakirjanikest momendil, mina olen sellega töötanud ka neli aastat. Nüüd on mul täiuslikum variant ja kahjuks ajapuudusel ma ei ole tema kõikidesse võimalustesse süvenenud, kuid see on täiesti teine, ütleme vaimse töötase. Kui me kasutame ajakirjanik, insener, kunstnik, projekteerija oma töös personaalarvutit ja kõike seda, mida kogu see ütleme, elektronarvutustehnika võimaldab ja ei saa sellesse kõigesse sisse minna, juhul kui sa ennast selles valdkonnas ei arenda. Just eile ütles mulle isa, kes on tehnikadoktor ja tegelenud elus väga palju ülivõimsate tõstemastide projekteerimise ja arvutamisega, et ma olen oma elus kulutanud asjata vähemalt 20 aastat arvutamiseks, millega saab hakkama mõne sekundi jooksul korralik raal. Nii et kui me räägime haridusest, hariduse tähtsusest, siis tegemist on täpselt niisama olulise asjaga nagu looduskeskkond meie ümber. Kui me tänapäeval ei eralda oma ühiskonna käsutuses olevatest vahenditest märgatavalt rohkem hariduse jaoks kui me ei eralda märgatavalt rohkem vahendeid looduse kaitsmiseks, siis meil ei ole varsti ei üht ega teist, ei ole tänapäeva tasemele vastavat haridust ega ei ole ka niisugust keskkonda, mis võimaldaks meil üldse eksisteerida. Ma saan aru, et sinu kujunemisel poliitikuks etendas suurt osa see, et sa olid ajakirjanike. Mulle tundub niimoodi, et sa armastad praegu ühtviisi mõlemat nii ajakirjaniku ametit kui ka saadikutööd ja, ja poliitiku tegevust onseni. Ma usun, et mõneski mõttes nad 11 täiendavad muidugi muudavad ka elu keerukamaks, see on vaieldamatu, kuid ma olen otsustanud siiski püüda nii, kuidas vähegi võimalik, on selle viie aasta jooksul neid mõlemaid suundi ühendada ja küsimus on ju ka selles, et et võib-olla ei olegi sugugi halb, kui meie praegu ülemnõukogu koosseisus Moskvas on ka inimene, kes seal toimuvat võimalikult operatiivselt just saadikuna esitab ka meie vabariigi ajakirjanduses. Noh, ma olen püüdnud ajalehele reede oma kommentaare kirjutada, kuigi see ei ole eriti lihtne eeskätt just mõningate tehniliste raskuste tõttu teksti üleandmisel Moskvast Tallinnasse arenenud maailm teatavasti teeb neid faktidega ja kulub selleks kõigeks mõni sekund, meie peame veel dikteerima telefoni kaudu kahjuks. Nii et poliitikuks kujunemisel on ajakirjaniku töö olnud tõesti äärmiselt tähtis, sest ajakirjaniku töö nii ajalehes, raadios kui ka televisiooni juures on sundinud ja kuna mul on ka loomupärane kalduvus selleks on alati ajendanud jälgima tähelepanelikult elu vaatlema ja, ja mitte ainult kuulama autoriteetide juttu, vaid kuulama ära ja edasi mõtlema oma peaga. Nii et ma olen sellest ka omad vitsad elus saanud, et siin seitsmekümnendatel aastatel, võib-olla seal, kus ei tohtinud oma peaga mõelda, ikkagi püüdsin seda teha. Ja kui ei oleks olnud niisugust eelnevat perioodi, ligemale kahtekümmend aastat? Ajakirjanikutööd ma olen täiesti veendunud, ma kindlasti ei oleks sattunud võib-olla üldse poliitiku rolli. Aga kujutame ette, et sulle pakutakse väga huvitavat tegevust tipp-poliitikas ja samal ajal on teine pakkumine ajakirjandusvallas, kanisus oraal ja niisugust paigas, mis nüüd eriti köidab. Aga nad välistavad ennidest. Milles otsustab. Kui minu teha on, siis ajakirjandus. Aga ma tean, selle küsimuse tagamõtteks on ka see, et mõnikord oleme sundseisus kui, kui tähendab teise pakkumise taga on võimalus. Ütleme, kui me räägime praegustest oludest, kus Eesti sipleb ja, ja üritab taastada oma riiki. Kui see teine võimalus annaks mingisuguse, väga tõsise Uue võimaluse või uue šansi kiiremini meie omariikluse juurde jõuda võib olla maa sellisel juhul ainult lükkaksin oma ajakirjanduslikku huvi kõrvale ja ohverdaks siin kas või mõneks ajaks. Oma aega, mida ma arvan nii viljakaks loominguliseks tööks, polegi nii väga palju enam jäänud selleks et omalt poolt ja kõik suveräänse Eesti riigi taastamiseks. Mulje on jäänud meelde sinu omaaegsed reportaaži sarjad. No ütleme tinglikult niimoodi, et ajakirjanik vahetab elukutset sellest seeriast. Miks meie tänapäeva ajakirjanikud Eestis ei taha sama teha? Ma üritasin niisuguseid asju mõned korrad 70.-te aastate teises pooles ja see oli terve seeria tõesti maalin Tallinna piimatoodete kombinaadis, see hommikune piima väljavedaja auto peal olin Tallinna loomakliinikus, olin Võrumaal autojuht ja üht-teist tegin veel. Selle taga oli siiras soov arendada uurimuslikku ajakirjandust selle sõna kõige paremas mõttes. Täna on meil kahjuks nii, et uurimuslik ajakirjandus läheb autorile nii kalliks maksma, et saavutavad lihtsalt, kui tal pere Kawelon sureb, nälga ta, nii odav uurimisliik ajakirjandus mujal maailmas on väga kõrgelt tasutud asi, juhul kui inimene teeb seda nõutaval professionaalsel tasemel. Nii kui meil, ütleme artikli eest, mis nõuab autorilt kuu või kaks paljude inimeste küsitlemist, komandeeringuid, raamatukogus istumist toob sisse 70 rubla siis sellega ei ole võimalik elada. Ma mäletan väga hästi, ma usun, sinulgi hästi tuntud ajakirjaniku Anatoli Agranovskit invest erikorrespondent kellega mul oli elu lõpuni meeldejääv jutuajamine, tema kodus kolm-neli tundi. Siis on täiesti omaette teema, kuid praegu ma tahaksin meenutada seda, kuidas Ta ütles, et Ta saab lubada endale luksust kirjutada kuus, üks väga põhjalik artikkel seistes ainult tänu sellele, et ta kirjutab ka filmistsenaariumeid niisugustele filmidele. Kuuda palub oma nime mitte juurde lisada. Sest neid stsenaariume on vaja kirjutada selleks, et teenida raha tõelise ajakirjanduse tegemiseks ja mulle tundub, et me ei ole sellest olukorrast kuigi palju edasi nihkunud. Teiselt poolt. Ma arvan, et võib-olla see seeria oleks tunduvalt pikem olnud, kui ta oleks võimaldanud vulga normaalselt ära elada. Ma mäletan, et lõppkokkuvõttes ma vist ükskord lõin need kulud ja tulud kokku. No igal juhul vist paar rubla tuli isegi kahjumit. Sa oled ajakirjanduses töötanud ajalehe juures raadios ja kõige pikemat aega televisioonis. Mis televisioonis kõige rohkem köidab ka staadionist. Donald sädev televisiooni juures köidab mind kõige rohkem see, et televisioon annab tegelikult maksimaalse hulga võimalusi. Siiski kõige rohkem informatsiooni. Inimene saab. Televisioon pilt, heli, inimese miimika, žestid, kõik see kokku on väga võimas relv. Ja kusagil 70.-te aastate teises pooles, kui mulle tehti ettepanek televisiooni tulla selleks ajaks ma olin ajakirjanduses töötanud juba ümmarguselt kümmekond aastat, nii lehe kui ka raadio juures otsustasin noh sõna kui helikokku liita nii sümboolselt enda jaoks. Ja muidugi üks tegur, mis kangesti tõmbas ka televisiooni poole oli Valdo Pandi ümber olnud aura. Mina olin üks neist paljudest, kes oli tema talendi suur austaja ja ma nägin tema publitsistika kaudu õige paljudel kordadel, missuguseid enneolematuid võimalusi peidab endas televisioon. Ja see oli just aasta enne. Pandi surma, kui jutt tuli sellest, et televisiooni minna. Ja Ma ei ole oma valikus pettunud. Võib olla ka seetõttu mitte, et mul oli olemas professionaalses mõttes siiski päris tõhus ettevalmistus. Ma olin harjunud aastate jooksul tegelema väga palju sõnaga kirjutamine, see on minu loomulik vajadus, ei ole mitte, ainult et ma nüüd pean tegema seda. Ja teiselt poolthäälekool raadios. Nii et kui ma oleksin tulnud näiteks televisiooni ilma selle kahe tugisambad, ta võib olla ka televisioonitöö resultaadid, oleks kujunenud hoopis teistsuguseks. Aga kas sa tahad, et sind kaadris näidatakse, kas sulle meeldib, et inimeste tänavused tunnevad? Kui sellist tuntust veel ei ole, siis ma usun, et kui igaüks aus on, ta teatud määral püüdleb ka selle poole see on päris päris loomulik teiselt poolt muutuda hiljem natukene tülikaks teguriks. Kuid noh, näiteks, mis puutub fosforiidisõjaperioodi, mis on minu televisiooni elu üks kõige põnevamaid aegu olnud, siis seal ma tunnetasin küll seda, et ühesõnaga, kui sul need televisioonivahendid on käes, et sa valdad neid, et sa oskad, ühesõnaga juba paljude aastate kogemuste kaudu oma käitumist ekraanil kujundada selliseks, et maksimaalset mõju vaatajatele saavutada siis ma ütleksin, et nende saadete planeerimisel me korduvalt tegime saateid selles mõttes pildi vaesemaks, et teksti miimika ja oma olemisega seal ekraanil maksimaalset survet avaldada teatud ametkondadele ja nõnda edasi. Nii et see on mitme otsaga küsimus niisuguses võitlusolukorras noh, ma arvan, ei ole patt kasutada ka selliseid meetodeid. Fosforiidivõitlus oli kahtlemata sinu elus üks huvitavamaid etappe ja see võitlus käis sul kõrgel ja ma ütleksin ka ohtlikul tasandil kassa vahel tunnetest ka seda, et sind võidakse lammastada ja ka selleks, et teadlikult vastu ohule Ja neid momente oli terve rida sest vastasseis oli peaaegu maksimaalne. Peaministriga toimus dialoog, nähtavasti üritati nii-öelda peeneks jahvatada ja tehti seda paaril korral, isegi parteiline juurdlus on läbi viidud minu kohta meie Tele-Raadiokomitees. Ente. Niisuguse hirmu võttis maha, et kõik võib kuidagi väga debarasti lõppeda. Tohutu hulk kirju, mis tuli Need kirjad, olid niivõrd südamlikud, niivõrd julgustavad niivõrd minus endas kinnitasid nad veendumust, et see on absoluutselt õige tee, et see on ülimalt õige võitlus, terve rahvas toetab, psühholoogiliselt, omab selline rahva toetus tohutut tähtsust. Tolleaegse poliitilise kultuuri madal tase viis sinnamaale, et tegelikult te muutusite peaministriga isiklikeks vaenlasteks. Kas pärast seda, kui peaminister oli sunnitud ametist lahkuma, tundsid rahuldust? Ma olin ju Kuueteistkümnendal novembril Toompeal Eesti NSV ülemnõukogu saadikuna kohal kui Bruno Saul oma ametist lahkumise palve esitas. Ja ma ütleksin niimoodi, et ma ei tundnud niisugust rahuldust, et noh, nüüd said paraja palga. Kuid teiselt poolt ma tundsin seda, et, et toimus hädavajalik protsess ja ametist lahkus inimene, kes oli oma võib-olla mõningate psühholoogiliste omaduste oma oma poliitikus kujunemisega oma natuurilt muutunud meie edasiliikumise reaalseks takistuseks. Ja ma tundsin selles mõttes rahulolu, et meil see takistus on ületatud. Kas siis, kui inimene, kes on muutunud sulle vastumeelseks või koguni vaenlaseks revideerima oma seisukohti ja on valmis sulle poliitikas olema liitlaseks, kas sa võtad tema poolt pakutud käe vastu? Kui inimene on siiski kaotanud minu silmis usalduse siis midagi tõsist temaga naljalt ette ei võta enam. Aga see ei tähenda üldse seda, et kui ta mulle tänaval vastu tuleb, et ma talle tere ei ütle või midagi taolist, kas sa üldiselt kaldud rohkem konfliktidesse või oled sa kompromisside vurd? No kompromissid, et ta nähtavasti tänapäeva maailmas pole võimalik elada, poliitikas eriti mitte. Kuid kui mul on tekkinud mingi kindel veendumus, kindel seisukoht, siis ka ma arvan, fosforiidivõitlus seda näitas. Maa selle seisukohast loobuda ei kavatse, kui ma olen selle enda jaoks täiesti selgeks teinud, kui see on minu sügav veendumus ja kui ei tule mingit uut. Mulle täiesti teadmatult argumenti, mis siis minu veendumuse ümber kujundaks, ma naljalt kompromissile ei lähe, iseküsimus on manööverdamine ja noh, niisugune taktikamäng ja nõnda edasi. Kuid kui tarvis, tuleb minna konfliktile ja näiteks just see fosforiidi probleem oli selline asi, kus ei saanud mingit kompromissi teha selle suunaga, mida esindas näiteks Veiderma ja Saul ja Karl Vaino ja selle suunaga, mida esindasime. Siin oli kompromissitu võitlus kuid kui me räägime näiteks Eesti riigi taastamisest, meie suveräänsuse taastamisest ja nõnda edasi, siis minu meelest on siiski praegu võib-olla primitiivne järgida ainult seda loosungit, et võtame kätte, astume kohe homme liidust välja. Kas sa keskkonnakaitse probleemid juurde tulid fosforiidivõitluse kaudu või tunnetes selle probleemi teravust jubenn. Selle probleemi teravust oma isiklike silmade kaudu hakkasime tunnetama. 1975. aastal, kui ma tegin Koola poolsaarele reisi ja olin pool päeva kui päev otsa peaaegu jahmunud vorski nimelises linnas saan Lapi looduskaitseala lähedal ja selle linna ümber on umbes 40 kilomeetri raadiuses absoluutselt surnud. Metsseal ei kasva mitte minagi tardunud elutu maastik ja kui me sealt sõitsime maastikuautoga läbi ja kui linna mõned juhtivad töötajad selgitasid, mille tulemus ja kõik on seal, on suur niklikombinaat. Tänaseks päevaks veetakse toorained sinna Huraalidest sest kohalik tooraine sai otsa. Ehkki omal ajal geoloogid ennustasid, et 200 aastat leidub seal väga väärtuslikku niklimaaki. Siis ma sain aru, et niisugune tootmine lõpeb varem või hiljem igal juhul enesetapuga, ka kõigele muule eriti inimesele. Reisid mitmele poole Nõukogude Liitu, näiteks Armeeniasse, Ukrainasse, Valgevenesse, 80.-te aastate alguses. Kaug-Itta viisid lõppkokkuvõttes järeldusele, et niisugune peadpööritav looduse hävitamine, nagu see toimub Koola poolsaarest, Kaug-Ida, nii lõpeb igal juhul kõige hullemini. Ma uurisin juba 80.-te aastate alguses võimalusi avada Eesti televisioonis saatesari mis tegeleks ökoloogiaga, kuid selgus, et see on praktiliselt võimatu sest tõsiseid andmeid, need, mis annaksid reaalse pildi meid ümbritsevast loodusest avaldada praktiliselt ei saanud sel perioodil küll raadios näiteks töötas väga edukalt Olav Kerge. Sa mäletad teda väga hästi ja tema töö pälvis tol perioodil väga suurt tunnustust. Kuid siin on üks nüanss. Raadios oli võimalik, tähendab opereerida niisuguste siiski tollal lubatud faktidega mis televisioonitöös oleks väheks jäänud. Kui jutt oli reostatud jõest riivamisi, siis me oleks tahtnud seda jõge kohe näidata. Kuid siis näiteks kehtis selline raudne reegel, et reostatud jõgi ei tohtinud mingil juhul voolata Ta Soome lahte. Nii et me pidime oma saates ütlema, et voolav jumal teab kuhu. Ja vot sellist tööd mina teha ei tahtel. Ja ma otsustasin, et, et kui ma selle teema juurde tulen, siis ma tulen siis, kui selleks avanevad reaalsed võimalused ja reaalsed võimalused avanesid 86. aastal. Siis oli juba Gorbatšov võtnud oma poliitikas ka ökoloogia suhtes täiesti teistsuguse hoiaku. Kas sinu omandatud kogemused ajakirjanikutöös ja nüüd saadiku töös on muutnud sind protsesside ja inimeste hindamisel ettevaatlikumaks? Kindlasti on, on muutunud vetot ettevaatlikumaks, teiselt poolt sunnib võib-olla veelgi hoolikamalt sõnu valima teadmine, et sa ei esinda mitte ainult enda ajakirjanike arvamust. Kui ma näiteks ei oleks saadik, siis ma võin alati öelda, et mina arvan niimoodi, et see on minu seisukoht. Ühelt poolt see saadiku mandaat annab terve rida uusi võimalusi tõstatada ja arendada väga vastutusrikkaid ja tähtsaid teemasid. Kuid teiselt poolt sunnib see veelgi põhjalikumalt kõike kontrollima, kõike veel kord järele mõtlema, enne kui sa suu lahti teed. Sul on jäänud elada veel 79 aastat. Mida sa tahad nende aastatega veel korda saata? Noh, ma kardan, et kui me selle ettekande hoolikalt läbi loeme, mis siin minu ees laual praegu on jutt on Nõukogude Liidu ülemnõukogu ökoloogiakomitee poolt koostatud ülevaates Nõukogude idu tegeliku looduse seisundi kohta. Kui me selle 20 masinakirja lehekülge hoolikalt läbi loeme, siis me saame aru, et me sõidame praegu laevas, mille Keres ja purjedes on tohutu suured augud, vesi trümmis suureneb veetase iga sekundiga väga suure kiirusega. Ja kui me ei leia tõhusaid vahendeid nende aukude kinni toppimiseks, siis läheb see laev põhja igal 10-l juhul. Nii et ma võin ju sporti teha ja, ja võimeldasin igatemoodi. Kuid kahjuks üha üha enam rahutuks teeb nii Nõukogude Liidus kui ka näiteks Ladina-Ameerikas Aafrikas toimuvad globaalsed protsessid mis tegelikult on nähtavasti üks peamisi põhjusi sellel uutmiskursil, mida arendab Mihhail Gorbatšov. Nimelt kui globaalselt vaadata, siis on võimalik ära tõestada, et juhul kui inimkonnal ei õnnestu radikaalselt vähendada sõjalisi kulutusi see aga tähendab radikaalselt vähendada sõjalist vastasseisu USA ja Nõukogude liidu vahel siis ei ole mitte kusagilt võtta neid materiaalseid vahendeid, millega peatada kolossaalne looduse hävitamine nii Aafrikas, Ladina-Ameerikas kui ka paljudes teistes piirkondades. Väga huvitavad on uurimused ja murettekitavad tulemused, mida on saadud meie pooluste kohal asuvate osooniaukude üha laienev pindala. Me teame, missuguse tempoga reostub maailmameri. Me teame palju muud, mis viib tahes tahtmata järeldusele, et. Üks asi on meie konkreetne eluiga, teine asi on see, et päevakorda on tõusnud üldse elu võimalikuks sellel planeedil, juhul, kui seda vastasseisu vähendada ei õnnestu, kui seda relvastust, seda pöörast relvastust ei õnnestu kokku tõmmata ja neid ajusid, neid materiaalseid ressursse suunata kõikvõimalike puhastusseadmete ja jäätmeteta tehnoloogiate arendamisele ja nõnda edasi. Nii et ka tegelikult Nõukogude liidul ju kui kõige üldisemalt vaadata ei ole teist teed, kui radikaalselt vähendada sõjalisi kulutusi. Nähtavasti need vähendamised, mis praegu on ette nähtud, ei ole piisavad. Vaja oleks kaks korda rohkem teha kui mitte, veelgi enam selleks, et suunata ka meie riigis need ajude ja materjalide ja ressursside parimad osad hoopis teiste ülesannete lahendamisele, kui nad on sellega tegelenud praegu nõnda et eriti ei ole põhjust arvata et õnnestub elada 120 aastaseks. Küll aga püüaksin ma teha kõik, mis võimalik, et nii kaua, kui on elada antud elada võimalikult töist ja aktiivset elu.