Annan sõna Lenini preemia laureaadile Dagestani rahvakirjanikule rasuunam saatorile. Esineb Valgevene esindaja Ivan Cramovitš. Annan sõna Läti kirjanike esindajale Valdis Luxile. Iveetid nii ja napis soustikat Voreni ka torei alati uskuma millessegi ja Juhan Smuul vam. Taar, köis, Igauni. Petit sunnee tik peeghnjars, kuubupaseme, taavi pingviini Antarktika ta vistetaviladus vaatuses riiemel puuala vistlustavas haisivis Jabanlas, juura, atraiknes Vissas, Räägtin, Brega stuudaid ta, Nukaatatud ta kas Muhus salaviluks pliiats, päädvus, suhkrus, taadioskašniaageda, säärt, puh, mos muulut siia, ma kas vähest tulles raks viis un sajusääri lauläbi? Enne kui me kuuleme Heino mandri katkendit Juhan Smuuli jäisest raamatust, lubage mul anda sõna selle raamatu ühele kangelasele Arktika ja Antarktika Instituudi direktorile, sotsialistliku Töökangelasele Aleksei triosnikovile. Viies jaanuar 1958. Ajaloolisel neljandal jaanuaril maabus Antarktise mandril eesti rahva ja tema kirjanike esindaja. Ta on siin rajoonis esimene eestlane ja teine saarlane. Esimene saarlane oli pilguse mõisa, parun Bellingshausen 20 kilomeetrit jääteed koperaatsija ja Mirmi vahel läbistada metallist traktori saanil. Ta istus kaablikeral, tema selja taga oli kollane portfell lõpetamata käsikirjadega. Ta jalge ees lebas roheline kuldan, kott vat pükstega, raamatutega, filmilintidega ja muu kalli varandusega. Ta paremal küljel oli elegantne must kohver puhta pesuga. Ta huuled olid lõhki paistetanud, näonahk maha koorunud. Nina oli tal punane. Ta külmetas. Ta hinges asusid vaprus, otsustavus, kindel tahe vallutada kuues kontinent ja teised võimsad tunded. Ta süda värises iga kord, kui saani vedava traktori roomikute alt paiskus välja roheline vesi. Ta kartis. Ja mitte ilmaaegu, et traktori traktoristi saani ja tema enda isiklikult neelab keevise meri. Siis jõudis ta Mirnisse, tassis oma asjad pressi kajutisse Lenini tänav number kaks. Ja leidis, et talle ette nähtud voodis pole magamiskohta. Et see on talle. Ajutiselt antud teisele. Kuna tal oli külm, muutis see asjaolude veidike nukraks. Siis suunati ta öisesse vahetusse kooperaat sealt saabuvaid traktori saane tühjaks laadima. Kui ma oleksin asjakovi palunud kirjeldada teekonda kooperatsialt Mirnis, oleks ta seda teinud just selles tsoonis kusjuures olukord oleks täiesti õieti edasi antud. Kuni hommikuni laadisime saanidelt maha bensiini ja solaarõli. Kella nelja ajal hakkas tuiskama tuul muutus tugevaks ja teravaks. Puldan kindlad, said märjaks. Oli üsna kummaline näha oma seltsimehi tuisu käes, vaate veeretamas vats kuubedes silmile tõmmatud peakottides meenutasid nad kaputt siinlasi, kes räägivad vene keelt ja kelle sõnavarasse sigineb ootamatult suur hulk sääraseid sõnu mille eest paavst neid ei õnnistaks ja mille lunastamiseks tuleks neil õigegi korraliku summa eest osta. Indulgentsi jäid. Vaadid olid rasked. Ja siis, kui need püsti ajasime otsisin ka mina oma väikesele jõule abi kõvadest, sõnadest. Öeldagu, mis öeldakse, nad aitavad. Üks Ractor kukkus läbi, jää ta teine roomikul kummalise nurga all välja väänatud. Viis traktorit vedasid ta välja. Traktoristiga ei juhtunud midagi. Hommikul polnud mul kohta, kuhu magama heita. Mirni ladude ülem Sergejev kutsus mind oma tuppa. Esimest korda elus ronisin magamiskoti. Tore praktiline leiutus. Ja kui ma luku kinni lõuani tõmbasin, oli tunne, et olen väike karupoeg. Võib-olla ma isegi mõmisesin magades. Uni igatahes oli hea. Magasin maha lõuna ja ärkasin kella nelja ajal. Lähen tööle öisesse vahetusse. Esineb Leedu Kirjanike Liidu aseesimees Alfonso ess Maldoonis. Niigi apridele ajud, joogia Roy. Esineb Kirjanike Liidu Kaliningradi osakonna sekretär Igor panthow. Seda on Pihkva kirjanike esindajal Ivan Vinogradov.