Tere õhtust. Olen toimetaja Mari kärand. 30 aastat tagasi õppisin Tartu riiklikus ülikoolis. Sealt veel 25 aastat tagasi oli Tartu Ülikoolis õppinud minu isa. Ta kuulus ka üliõpilasseltsi Veljesto, mis tänavu noorte poolt uuesti ellu kutsutud on ning mille vilistlaskogusse ka mind on vastu võetud. Kõik see on tõukeks saatetunnile, mille pealkirjaks panin Veljesto mälestused ja lootused. Mälestusi tuleb rohkem, et neid on pikki aastaid ainult südamest kantud. Olen neid salvestanud Tartus Veljesto taasavamispidustustel ja Tallinna vilistlaste kohvi jahtuda. Võib-olla on hääled roostes aga praegused lauljad on tulnud mööda pikka rasket teed. Venestus vanim vilistlane, professor Voldemar Vaga on üheksakümneaastane ja mäletab seda aega, mil Veljesto asutati ja õitses. Jah, see oli vana ja ma ütlen seda täie kindluse ja teie teadlikkusega eesti rahvas elas siis läbi oma elu, oma arengu, oma ajaloo suurima, ülima õitsengu kõikidel aladel, ka kultuurielus, ma ütleksin nüüd vana, väga vana mehena, need ajad väga kauged juba, et selles õitsengus on midagi, ma ütleksin, mõistatuslikuks kapten 20 aastat ei olnud unenägu, kui ma nüüd sellest räägin, siis tahan ma juhtida tähelepanu sellele ja ma teen seda teatud uhkusetundega. Et sell suures õitsengus selles suures ülesehitustööst kõikidel aladel võtsid väga suurtulemusrikas osa ka teljest alaseid tahaksin meenutada vilt seda teljest olevast, see suurt isamaa armastus, muidugi ta ütles, et no mis on siis selle siis ära oli, sul on nii loomulik, aga siiski vaadake teljest alati, ei minul ega teistel vanematel lastel pole olnud ega ei ole arusaadav, niisugune niuksed, pateetiline, deklameerib või ülistab mingisugune väline isamaa armastuse avaldus, patriotismi avaldus, see meie isamaa armastus, suli, puht sisemine ja see isamaa armastus juhtis meid alati kõikide meie tegude juures ja kõikide meie toimingute juures. Ja ma usun, et just selline lihtne, siiras igasuguses paatosest vaba enese sulgenud, aga sealjuures aktiivne isamaa armastus, et see Jääb püsima ja see iseloomustab ka Veljesto noorema generatsiooni töid, töödia tegemist. Nii kõneles Voldemar väga Veljesto taasavamisel seltskondlikku lõhtul praeguse edasi ruumes oli tervitajaid palju, teiste seas andis kingituse hulga raamatuid üle ülikooli õppejõud Peeter Olesk ise küll EÜSi mees, kuid Veljesto taasloomise idee algatajaid. Tõepoolest meie kvartalis tuli esimest korda kokku see seltskond, kellega arutati üliõpilaste organiseerumist just nimelt humanitaarüliõpilaskonna organiseerimist. Siis sai sellele tulevikus pandud nimeks, loobus sügisel kooli logo, see põhikirja arutelu tekkis juba võimalus, et äkki on mõeldav, äkki on vanad väljast olen nõus sellega, et logost toob Kodumaal põranda all oleva Veljesto uuesti avalikkuse ette ja nii ongi see nüüd läinud. Seesama korter on ka oma ajalooga kuhu ühena kuulub Veljesto liikmete Aino Undla, Rudolf põld, poeg Jaak Põldmäe, Sirje Olesk ja minu õpetaja kelle õpilastena selles korteris aastaid käisime kunagi teadmata, et meile saab osaks saatus kunagi olla ise selle korteri elanikud selle korteri naabruses pooleteise aastakümne oma elust elanud nüüd väljastuleme Toomas Liivamägi. Kui esimene logost asutav koosolek kokku tuli, siis Toomasega Maarika Liivamäega oli kaasas ka Dago Holsting Toomas liivamäe õpilane, kes oli saanud Toomas liivamäe õpilast minu õpilaseks ülikoolis. See on täiesti loomulik, et meie kultuuris tõesti keegi ei saa jääda kõrvale, kõik on omavahel seotud. Nagu näete, siis hästi mitu põlvkonda sõltumatult, koguni sellest, kas nad kuuluvad väljastusse või ei. Seewiooneskon naisüliõpilasseltsi liige, mina joon juba siis, kui loobus, loobus, eeldud, käisid 100 litsume, vilistlaskogu liige, aga see ei loe, kõik need vahed on ajutised, ühine töö, ühine saatus on määrav. Ja nõnda on ka selle kingitusega see kingitus koosneb umbes paarikümnest trükisest, millest 16 on pärit süüa ja minu õpetaja Jaak Põldmäe raamatukogust, mis meenutavad seda põhivahelisust. Ma ei taha, väljast on aastakümnete jooksul kõigest hoolimata kandnud ja millest on väga kahju, et näiteks Jaak Põldmäe või ka Rudolf Põldmäe seda päeva näiteks tänast päeva ei võinud näha. Nad oleks kindlasti olnud äärmiselt rõõmsad. Mis aastal teie astusite väljastesse? Ma arv on 31 või 32, kindlasti ei oska seda öelda. Aga siis noh, enne seda oli muidugi neid Veljesto raamatuid loetud ja, ja inimesi tuntud juba ja kaua aega. Aga siis ma ei tea, kas Rudolf Põldmäe kutsus ja Bernard Kangro ühel ajal umbes läksime. Ja siis läksime sinna külla, seal olid need laupäeva õhtused, ettekandekoosolekud olid ja siis peale selle oli seltskondlik osa, kus me siis tutvusime, tantsisime ja laulsime Veljesto loid oma laulud ja ühe korra tantsisime õhtust hommikuni. Ühte valssi ja laupäeva õhtul oli nii harjunud, vahel oli küll kiusatusi mujale minna. Oli teatris häid kontserte, küll siis sai, sai vaagitud, kuidas saab minna kahele poole, siis käis ka teatri selle ära ja siis läksid pärast ikkagi läksid seltsi, siis said veel kokku omade inimestega, vot niisugune harjumus oli seal, nii, ma ütlen nagu igapäevane leib. Ta oli nii lihtne niši enesestmõistetav, nii toitev, nii vältimatu. Ja ma soovin, et ta ka teile noortele saaks nii vältimatu. Nii iseenesest. Mõistetavaks nagu on meie igapäevane leib Alemendisse õue väljeta vist esimesel niisugusel seltsi õhtal. Siin istuvad kõrvuti praegu tõeline väljastalane kunagine hilja Vihalemm ja tema kõrval on Janika Kronberg, kes on praegu Ristikivimajamuuseumi, ütleme Tartu linnamuuseumi filiaali juhataja filiaal on siis Karl Ristikivi kortermuuseum. Ma nägin, et te vestlesite ja ma mõtlesin, et võib-olla te uurite neid aegu, mil Ristikivi oli väljast, oleme hilja. Te mäletate? Jah, seda küll, sest minu Ta liikus üsna palju seal. Ta oli siis värske laureaat, Ta oli justkui mina astusin seltsi, siis ta varsti pärast seda sai loodusele tulija raua eest sai auhinna, nii et selle tõttu nagu eriti siis oli ta nii tähelepanukeskuses. Aga mulle meeldis ka just tõesti sellepärast, et ta oli kuidagi väga niisugune lihtne, loomulik, aga niisugune sõbralik kõigi vastu ja mõned on nimetanud teda nagu eraklikuks või see pole päris õige. Palju just ei rääkinud seltskonnas, aga siis selle poetas niisuguse vaimuka naljaga fraasi. Esinalja siin just praegu nimetasime, et mõned on seda nimetanud isegi vallatuks. Näiteks Kaarin Ruus nimetas teda ka koolipoisi tüüpi, ta oli alati väga osavõtlik teiste murede suhtes. Niisugune tore kamraad oli. Kaksos langesid üsna hästi kokku kevadine väljastusostu. No minu suunamine pärast ülikooli lõpetamist Ristikivi muuseumi tööle. Ma arvan, et sellega peaks olema tagatud ka mingil moel järjepidevus sellel tööl kuna meenutada seda Ristikivi oli ka veljast tollane ja hiljem ka Veljesto viimane esimees, ma ei tea, siin on praegu mingi kahtluse ivake mina, mina ei ole kõige dokumenti näinud ja ei mäleta, aga seda koosolekut, aga ilmselt ikkagi siis nii oli jah, seda ikka mitmeid on nimetanud. Pane paika. Meil ongi riik. Ei maa, kuulsad õppetoolid maha Brassitaks. Päeval vapralt akse tööd, lenda, voolab tarkus jagav kuur, saksa v-Tartu liin. Selles seltsis väljestus ei tarvitatud alkoholi, kuigi laulus sellest praegu räägiti. Ja nüüd on kohvilauas Voldemar Erm Noora humal oli Eller Iko Maran, Benita Aimla. Hilja Vihalemm ja vaime kabur. Kui mina 25. aastal, millest läksin, siis asus Veljesto praeguste sedasi ruumides ülikooli vastas. Ja seal oli vist minu mäletuse järgi neli tuba ja see oli päris avarad, ruumid olid, aga no Veljesto nii üldse ju nii rändab, selts tähendab suvelanti. Korter Tra sügised, vööriti, uus, tähendab, selles korteris oli seal üks suurem saal oli ja selle sees seina peal oli Vabema Itaalia Tšaadi vilistlane Karl Salapi omand, tegelikult, aga kuna särapis kirjastus Odamees läks pankrotti, siis Trumpist andis selle maali nii lihtsalt millishoiule heis, kuni 40. aastani seal hiljem läks Eesti Rahva muuseumile. 40. aastal oli veel Konrad Mägi maal ka, nii et seal puhkasin juba. Mina mäletan väikest rohelist maja Jakobi tänaval, ta seisis kaua veel, aga nüüd on ta ära lammutatud, et seal oli üks klubi tuba. Seal siis istusid ja räägiti juttu, seal ainult roheline pliis. Tal oli seal siis oli üks suurem ruum, see oli siis seal, seal oli pingpongi, kus mängiti ja ma ei tea, kas nad rohkem üldse või oligi see. Aga hiljem oli tema seal üleval Klensteni majas ja hiljem oli siis veel oli Riia tänaval Riia tänaval, seal oli see üks suur maja, ma ei tea, see on muidugi praegu vist oma maja oma maja jah. Kõik ikka callida ja sellepärast loobuti neist ikka jälle ja katsuti kuidagi vähem häälega läbi ja hiljem oli vististi veel Tiigi tänaval või, aga ma neid enam ei mäleta, aitäh. Mina mäletan. 37. aastal ma läksin, siis tuli, keegi annab kolm. Ja järgmisel sügisel koliti Tiigi tänava viis. Viis on kaunist selgesti meeles. Seal oli isegi vist oli suur, saan küllaltki suur. Ja edasi tuli keskmine tuba ja väike tuba selle kõrval. Ja vist tuli köök midagi, köök oli ikka ja mis tal muidugi meelde jäi. Põlistada roheline diivan tagatoas. Ja muidugi päevik oli väga oluline väljastatud laua peal, nii et kes seal taga nabinad, see märkis, et olen käinud ja kui midagi lisada, siis lisati. Igal liikmel oli võti, selle võtmega sai ta kasvõi südaöösel sisse. Ja kui siin öeldi, oli muidugi päevik. Päevikuid juures oli ka niisugune vahetuslaud, kus jäeti raamatuid teistele liikmetele. Ja siis päeval tehti tugevasti sporti, meil oli väga pingpong, oli moes. Aga laupäeva õhtuti, kui oli ettekandekoosolek, siis oli ikka alati kohvilaud ka katselist kohvi joodi ma ei mäleta. Igatahes, nii et võileiba ma tegin alati seda. Minul on praegu bioosin Veljesto liikmete nime siig 1934.-st aastast, kui me vaatame siin tolleaegseid vilistlasi neidru, kukkusin arvult kui 53 siis mida me siin näeme? Siin on Aavik, Johannes Adams, alisti, bluumorfelt, cool, cool, Küng lai ja nii edasi, nii edasi. Nende inimestega kokku puutudes sai niisugune noor üliõpilane palju uusi ideid, hakkas maailma ja kultuur ja kõiki muid küsimusi hoopis kriitilisemalt teisiti vaatama. Mina sain ju kahjuks küll üsna vähe venestus olla, ma astusin 38. aasta sügisel, ma juba nägin seda nimekirja vist olin juba venna juures näinud ja mul oli aukartus selle vastu. Kirjanduslik huvi oli mul, et seal oli nii palju neid õppejõudusid ja kirjanduslik huvi oli mul ennegi ja eriti see arvujate rühm mulle meeldis, nii et see oli mulle väga huvitav seal liikuda ja väga rikastanud. Ja tegelikult ka nii, kui ma nii pedagi kirjutama olen hakanud, siis juba Veljesto nende erilis üliõpilastele erinumbritesse ma kirjutasin ja hiilimine koguteostes siiani hakkasin natukene neid kunsti ja kultuuriküsimusi nii Jesega pisut nii järele mõeldes. Nii sõnastama minu jaoks salli Veljesto ka ainumõeldav organisatsioon. Ja võib-olla kõige enam köitiski seal niukene, vaba ja loovvaimsus, ilma et ta oleks orjastanud kedagi ja ka kuidagiviisi koormav olnud. Et inimene jäi seal vabaks ja suhelda, kelle, kellega ja kuidas alati oli soov. Teil on seal niisuguseid auväärseid vilistlasi ka juba, oi, see on mingid käisid, käisid, täitis kohe annist ja Ariste ja me kirjutasime jah, kutseid ja siis vastavalt Ta oli neile noortele jagatud ülesannet, kellelegi kutse viib, ma mäletan istet. Õunapuu elas selles majas, kus see Koppeli maja seal kitsal tänaval, et ma iga kord, kui ma läksin sinna Aia tänavale praeguse Vanemuises ja siis läksin sealt mööda üle toome tulles andsin sinna selle lõpule, selle kutse ära alati. No ja muidugi tants oli meil kui keegi hästi ja ükskord oli juhus üks selle maja elanik minu käest ükskord küsisin. Kuulge, mis asi teil seal on nüüd nii suur mürts ja niisugune laul käib, aga difti, pudelit keegi, midagi ju. Nii et meie tegime väga palju mürtsu, tantsisime ja, aga muidugi alkoholi tarvitanud. Vaata otil oli väga armas lause Abeszinjaaria. Ja see oli tõesti, seda lauldi väga palju olla. Ei seosed Abetliku plikad, 40 ei seosed ätlikkublikatena iial mu südame paev surma, terav ja vihisev viga läbi lõikuma higistad kael ei seose taadeldud liikubli ka. Mina olen kahes majas olnud Grenzsteini maja, see jäi mulle meelde, see on minusugusele, oli see ikka Narvas tulnud, tütarlapsel oli ikka see hoopis uus maailm, kõik ja kuigi ma olin nii ette valmistatud ju Veljesto jaoks juba juba keskkoolis gümnaasiumis olin Nov, klassijuhataja oli. Kolm aastat oli proua Linda vannis pro Tamman oli ta algul ja siis oli ta naist ja tema rääkis nii palju meile juba siis väljast ostja ja tõi meile neid raamatuid lugeda ja nii et minu jaoks oli juba siis, kui ma gümnaasiumi lõpetasin, ainus koht oli väljesta. Kuigi ma jää, käisin ka mujal korporatsioonis ja mul oli tuttavaid ja need kutsusid mind fiiliasse ja Amisi ja siis ma käisin tutvumisõhtul ja, aga oma südames olin ma siiski teadsin, et ma lähen ainult väljastas ja läksin tutvumise õhtule, sest seal oli mul Narvast juba ees üks Eevi, Evi, Lasse, Evi End ja, ja tema kutsus, seal ma mäletan, võttis kohe mu enda hõlma alla Bernardca gro ja oli väga viisakas ja sõbralik ja meie elanudki tol ajal ühes kandis, mina elasin Tolstoi tänavas ja tema saatis mu siis koju, kõik viisakalt ja ja, ja päras kinkis oma luuletuskogu, mis oli tal esimene ilmunud sonetid ja pühendusega. Ja pühendus oli midagi Tatzebamu ester, mingi niukene, nagu piiblisalm oli, ja kuna Kangro oli nii palju lapsi, siis mina mõtlesin, et Kangrot ma oma akadeemia siiski lisaks ei vali. Valisin siis Enn Koemetsa, aga näed kahekesi võtsid siis mind oma hoole alla ja viisid kohvikusse. Aga seda mäletan, et rummikooki nad ostsid mulle Joonas Tartu linnas. Südamete või, ja. Ma ei tea üle lubada. Oli see on alatus, refrään. Ma olen seelikmann, kes tütarlapsi, onu, puit, mobiil. Iga maha jäätu puruneb, kui emon keset süütumiste sünget tragensiid. See laul olevat käinud Bernard Kangro kohta, aga kuulame neid tänapäevaseid noori. Veljesto lasi Tiit Palo. Mina istusin ühel ilusal aprillikuu alguse päeval Sofaklase kohvikus. Mina lahuta tulistus, Märt Kivine tegi mulle ettepaneku. Loomulikult ma nõustusin kohe samal õhtul oli Veljesto koosolek, kus oli siis praegune kunstiülikooli rektor Kangilaski, kes rääkimas kunstist. Muidugi, kohe võrgutas ära selline esimene õhtu pöörlased olen jäänudki. Aga kus noored koos käivad, Aavo Kokk. Eks me oleme mitmes paigas olnud, aga need ei ole ikka päriskodud. Alustasime filoloogide ühiselamust Pälsoni tänavas, kus me olime toas number 105 üsna pikka aega. Saime kokku, aga see varsti kitsaks, siis oleme kasutanud mitmesuguseid ülikooli ruume. Ja nüüd tegelikult oleme vaikselt hakanud ka koos käima, kas tulemuses või praeguseks Karl Ristikivi kortermuuseumis ja aga paraku see koht on veel nimetailiselt toole ja laudu korralikult. Ja siis on seal suhteliselt ebamugav. Ta on kuuluv püksid, narmas käis ja veksleid Tartu pangad ei suhena, küll milister maksku, see käib kohvikus ja tantsu lööb ja preilid. Oh häda küll on, ei taha paraneda. Nii laiskled aastat neli, viis ja teaduskonda muutrasid ohena küll. No ei taha lõpetada. Te räägite rohelisest diivanist, rohelise diivani peale olen ma küll istunud, aga öelge, kas oli mingisugune nahkdiivan ka, nahk paistab silma igal pool. Ja rahvas nahkse jutuga teil vastu tõttab rutuga? Tähtis vilistlaskogu kinkida. Aga enne läks ju nii laiaks. Pillak sel teemal, et vilistlased loobusid. Joonistas ju kõigi nahad, olid diivanijalgadel olid niisugused karunahad ja sellepärast, et liiga pompöösne, et mida teha. Ja tahk sea võisiku tahku, Miku on kindlaksbaasiks meie vaimule Djodoravad katustelgi kassid, mis algab nii humala kohta mõeldud ja mina esitasin selle mardiooperis. Seda, seda laulusid helmed ja laulis jälle Eduard, sunnistusime Uibo. Maine Buduaar, Tähed ootama, seda parem hooldasisel saada meistriks ideaalne paar. Ja mälestusi jätkab Aino Koemets. Minule, ta oli nii talimulle niisugune ma ei oska ütelda, tuli nagu mingit plahvatust, et selli elu on, et sellist noh, niisugust niisuguseid inimesi on nii suured päraseid, inimesi on elavad inimesed ja tõelised inimesed, nii suurepärased võivad olla. Minul olid küll vahel natukene lausa pakkunud. Selts oli mulle ikka tõesti elu väga tähtis saadud, on mulle? Noh, mõtlen, see oli nüüd minule Nil uksele. Vaiksele ja tagasihoidlikule tüdrukule inimedember mulle annad praegu üks, üks, üks niisugune. Särav seal ei olnud, sest nad olid nagu kõik. Nüüd ma kasvõi Jaan Kangilaski, kes alustab ta peale, ei ole Müller näiteks nisukene, särav Põldmäe. Mäletan seda, kui nad ükskord tulid seltsi kahekesi ühte saali nurka, kahe tooli peale maha ja hakkasid laulma kahe hääle peale. Mis mind hirmsasti võrus, huumor, uskumatu huumor, mis meil on ilma labasus, mõtlemine, väga-väga nauditav. Meie eraldi eraldasime selle poolist kogu üliõpilaskonnast, meil tekkisid oma laulud, oma repertuaar täiesti aga neid hakati siis nii üksikute liikmete poolt üles kirjutama koguma. Eriti agar oli selles mõttes muidugi Ott Kangilaski, kes vastava niisuguse erilise raamatu, kui soetasin sinna, siis see hakkas siis juba regulaarselt ilmuma neid uusi laule ka mardilaule. Tema illustreeris ka muuhulgas seda kandes pukk ja kus ta tegelikult praegu on jäänud. Praegu ei tea tõesti, kas on kuskil arhiivis on räägitud, et on siis ka alles versi haruldane väljarännet, kändust puhkan ikka sealsamas arhiivis ja praegu täiesti kasutatav, ega seal mingisugust ei tea, mis eriviisi loomist ei olnud, aga mingil vanal viisil pandi sõnad hakkame lihtsalt keegi okka senise maja teised kaasa ja nendega päris laulmiseks. Tüüri akendi oli uljas veel. Nii nii punase koodi sellest saanud nüüd vaimne heli inimeste liitumine, kas teil on olnud ka juba probleeme sellega, et kes saab siis juurde tulla, kuidas saab juurde tulla? No see on minu arusaamist mööda üks peamisi probleeme, mis ei ole üldse, seisab praegu üliõpilasseltside korporatsioonide ees on selge, et paljud paljud inimesed, kellel ei olnud võimalust astuda üliõpilaskorporatsioonides ja seltsides, see on siis need, kes õppisid ülikoolis ajal, kui neid lihtsalt ei olnud paljud nendest huvitatud korporatsioonides seltsidesse tulekust, nüüd kerkib aga küsimus selles, et paljudel või enamus nendest on minevik, mis tahab enne Seltsi astumist läbiarutamist lihtsalt nad on elanud ühiskonnas, mis ei ole eetiliselt olnud terve ühiskond. Ja seetõttu nad on noh, vähem või rohkem selle mängu kaasa teinud, mis ühiskond on teinud. Ja niimoodi tulebki kõne alla ainult väga range isikuline Vastuvõtt Veljesto puhul. Võib-olla on probleem isegi natukene teravam kui teiste puhul, kuivõrd Veljesto oli oma esimese 20 aastaseks tuntud ja kui vägahekümne liberaalne organisatsioon. Seetõttu ei saa võtta sellist seisukohta nagu võtnud EVS kes ütleb, et nemad kommuniste vastu ei võta, kuna kommunistid on maakond, mis on eesti rahvale kahjulik. Me sellist jäika seisukohta ei ole omaks võtnud, kuigi ma isiklikult täiesti tunnustan seda seisukohta, me oleme siis niimoodi katsunud asja lahendada, et noh, et ta peab tunnistama demokraatliku Eesti riigikorda iseseisvat Eesti vabariiki, aga see on pigem selline sõnades deklaratsioon ikkagi otsustab küsimuse üldkogu mitte ainult siis üliõpilaste üldkoguga, vaid ka vilistlaste. Kui nüüd eks vilistas, sest sai hakatud rääkima siis tegelikult on ju väga huvitav ongi see, et kuuekümnendatel aastatel tegelikult ülikoolis õppis seltskond, kes lähtus ka Veljesto printsiipidest ja kui nüüd hakata vaatama neid inimesi, kes meiega on liitunud ükshaaval, siis me avastame, et väga paljud kuulun sellesse sõpruskonda. Piisab, kui nimetada Marju Lauristin, Jaak Kangilaski, Karl August Hermanni, 18, Karl Ristikivi kortermuuseumis on toimunud meie koosolekud ja sinna võib tulla ei tohiks. Seni ei ole veel sellist pretsedenti juhtunud. Et kedagi oleks tagasi lükatud ja siis järgneb liikmekandidaadiks võtmine ja mitte mingeid kohustusi sellel inimesel ei ole nagu võib-olla korporatsioonides inimene inimeste seas ja siis liikmeks täieõiguslikuks. Ma olen juhuse tõttu viibinud ka mõningate teiste organisatsioonide koosolekud. Ja mis selline suur erinevus, mis mulle silma torkas, on see uustulnukatega, tegeletakse väga hoolega, neile näidatakse neid, tutvustatakse Veljesto koosolekud on selles suhtes teistmoodi. Et sageli ei pälvise uustulnuk üldse tähelepanu, ta saab rahulikult jälgida, mis, mis elu veeta elu, elu, sellest ei muutu ta sinna kohale on tulnud ta alguses jälgib seda kõrvalt ja siis lihtsalt nagu ta ise ise tunneb, et ta tahab ja on suuteline sellesse samasse ellu sisselülitamist. Vaikselt lülitub sellesse sisse. Kui ma väljastuse läksin, ma õppisin niisama viimastel päevadel ja sain eksami tehtud, aga vestlus siis oli juba iga number tähtis, siis oli juba tähtis, et sa pidid hästi teadma ja, ja põhjalikult teadma ja muidugi Gustav suits tuli siis suitsueksamit, siis pidid kõike maailmas teha. Aga siis olid meil niisugused väga targad, väljastas nagu Mart Lepik ja astel. Nemad ei teinud eksameid, vaid nemad ainult õppisid ja nemad kirjutasid ja, ja eksamile ei läinud ja meil ei passinud ka eksamile minna, sellepärast et kui nemad ei ole käinud, kuidas me lähme oma pisikeste natukese teadmistega, kuna nendel on jah, kõik eruditsiooni suur ja meie ei ja ei, nemad ei julge ette minna, kui ta meile millegipärast mul on hästi meeles. Kui mooraaialaid käisid saasta number, see võis olla Kesk-Venemaal. Ja siis pärast sealt tulekut oli ju väga põnev, mis nad kuulsid, mis lagunesid millegipärast niisugune naljanumber jäi meelde, mis Moora rääkis just sellest, kuidas ta mingil näitusel või kuski, kus ta mingit materjali tahtis väga saada, endale võttis ja pistis oma kohvri põhja, selle. Lukustas kohvrid, andis sära, Teepalk nagu ikka, kuski hoiule. Kui ta tuli Eestimaale tagasi, siis tal ei olnud seda enam. Kohver oli lukus jälle, nagu oleks vajunud teater. See oli suur ime. See oli siis mingi kirjatöö, nii, see oli niisugune paber, mida ei tahetud Eestimaale lasta ja teda osata nii kõrvaldada, et ta ei tea, kus või mis teemasid ei mäleta täpselt, aga nii nagu silma ees on seest, keda sa ennist rääkis ja, ja siis niisugustel koosolekutel käis sageli ma teen piltide pealt näha just neid, et suits istus oma abikaasaga seal mõlemad Ainoga. Tuglas käis tihti Veljesto asutajad olid Joaennist oras ja koort ja kes seal veel olid, nii et need olid kõik nii kultuuriinimesed ja ülikooli tulevased õppejõud kõik. Ja kui ma sinna läksin, sel õhtul oli huvitaval kombel ka Talgrendaali küll nüüd Tartust lahkunud, aga nähtavasti oli külaskäigul Soome. See laul pärineb samuti ühest mardiooperist ja tema pealkiri on arheoloogia õppetooli kaitsmise aaria. Järve tooni. Ta liikmete elulood kirja pandud. Ja siis mina mäletan, Talviku elulugu oli hästi pikalt kirjutatud, 16 lehekülge tema ilusas peenes kirjas ja kui mina ükskord seda lugesin, tuli tema minu juurde ja kommenteeris seda. Ja kuidagi see elulugude kirja panema, mine jäi hiljem soiku, aga algul tundus, et see oli väga nii aktiivselt. Ja tema elulugu ma mäletan seetõttu nii täpselt, aga seal oli ka teisi huvitavaid ja väga isikupäraselt kirja pandud elulugusid. Pärast sõda. Kuidas hakkas uuesti see tunnetused vedest, saarlased on olemas ja kas te olite kogu aeg ühendus või siiski oli ka vahepeal mingisugune niisugune periood, kus ei saanud keegi mõteldagi mingisuguse üliõpilasseltsi peale, millest oma oma maailmavaate seisukohalt ülipahempoolne jama ja sellepärast meid nagu eelitaga ei kiusatud. Mina töötasin raamatukogus ja ükskord kutsus direktor mind välja ja ma ei teadnud, mis ta jälle tahab. Tema küsimus oli just ja ainult väljestu. Mis organisatsioon see oli? See oli ju Eesti vabariigi ideoloogia kandja. Mina kuulasin seda kõike hirmsa ehmatusega muidugi, et mis nüüd jälle hakkab järgnema, aga ei järgnenud seekord muud midagi. Saksa okupatsiooni ajal olime minu mälestus järgi, viimast korda olime väljas inimesed koos Rinkide pool. Tar kas professor Piiperi pool nad elasid või seal korteris? No ütleme, üks kümmekond inimest oli, ajasime niisama juttu seal ja seal oli Otto v, Berman oli gaasial Rinkide pool sel õhtul ja vot oli pidanud päevikut, ta töötas ülikooli raamatukogus ja siit ära, põgenes sisse, päevik oli tal maha jäänud. Venelased tagasi tulid, siis oli vahepeal ülikooli raamatukogu direktor, oli üks Žuzzikov. Kui te olete kuulnud ka väga niisugune nuia, kuulus mees tema olija päeviku üles leidnud ja siis oli avalda, oli Magnus kindlamini öelnud, aga julgeolekusse andsin selle päevikud, mis selts teil käis ja mis organisatsioon teil seal koos olija ja meie ei teadnud, muidugi ei mäletanud, mida me seal rääkisime, siis ringide poole ja olime natukene hirmul muidugi, et mis, mis seal ja kuna temaga ähvardas, et vaat niisugune materjal läks nüüd julgeolekusse ja kes seal siis olid, aga selle lei järgnenud siiski midagi, kui me nüüd ütlesime midagi nüüd vene valitsuse kohta, aga samahästi me võiksime öelda ka saksa okupatsiooni kohta, kuigi väljastus oli see natukene vasakpoolne, kallakkeelse laus näiteks punase Bortnanaloodi, aga ta oli iseloomulik siiski Eesti vabariigis suhtumisel selle poolest, et näiteks mitte ühtegi liiget või ükski liige ei olnud ju kaitseliidus. Kas ei olnud mitte mingi niisugune vaikne kokkulepe, et meil kaitseliidu tähendab, et ei olnud vist üldse kaitseliidu liikmeid? Minu meelest? Ja sellega seoses ei tulnud mingit pahandust, mis teistel teistel organisatsioonidel just oli. Veljesto liikmed, kes elavad välismaal, on pidevalt siiski sidemetes olnud oma Eestis asuvate peljade ja sotsidega. Julius Mägistet kohati üle pikkade aastate, kui ta tuli siia soome-ugri kongressile. Taime kabur jutustab. Soome-ugri kongressi puhul oli küll väga liigutav kokkusaamine minu Pärnu maantee suures toas ja seekord oli nii huvitavalt juhtus kokku üheksa inimestele, sealtpoolt ja üheksa olid siit poolt. Ja sealt jäi küll kõik õige liigutavad mälestused mägistest. Ja see on muidugi teiste puhul ka iseloomulik ja huvitav, kes nii täpselt räägivad oma äraminekut, see oli kõikidele muidugi hästi traagiline teekond. Ja aga keegi ei väsi seda uuesti üle rääkimast. Ja seda tegigi Mägiste. Seekord me laulsime ka üsna palju. Ja äraminekul oli jah, väga niukene, südamlik, liigutav lahkumist. Kui mina ülikooli läksin, siis andsin ma vist avaldused, mind vabastatakse õppemaksust. Selleks pidi olema mingi kas kahe professori soovitus või ja üks semester pidi olema eksamid tehtud. Ja ma olin siis emakeele seltsis ja mägisse tuli minu juurde ja ütles, et mind vabastati õppemaksust, kuna ma tegin neid soome-ugri eksameid tema juures kodus käisin tegemas. Eraldi kolm eksamit oli, kolm korda käisin ma tema juures ja temal oli ka Türgi diivan roheline niisugune teadega. Mul on nii meeles kogu aeg, ta popsis piipu ja siis küsitles, aga nüüd 70. aastal, siis ma läksin teda teretama, ta vaatas otsa ja ei tundnud mind ära ja kui ma siis ütlesin, kes ma olen, noh, ta oli väga rõõmus ja kõik ja ta kutsus mind Palazzy kohvi jooma. Ta oli koos oma prouaga leida mägistega, tal tal oli raamatuid kaasa toodud Ristikivi sõitsime liftiga üles natuke ja siis ta jäi akna juurde vaatama ikea sihtides ja ma vaatasin pühapäeva hommikul oma aknast välja ja nägin, kuidas üksikud vana ja inimesed läksid üle selle vabadusväljaku läksid kirikusse ja ma mõtlesin, mis on teile üldse elus ülejäänud ainult segi riik. Pärast seda me olime kirjavahetuses ja siis tal oli nii peen been, käekiri rääkis oma etümoloogia sõnaraamat. Mis tähe, nii, ta on jube selle läbi töötanud ja ja ta tahaks veel Eestisse tulla. Kas need laulud tulid siis osaka soomlaste kaudu, väljaspool olid ju rohkem kati sadakonna, kellega vereline hõimuklubi olemas, Tartus ja paljud liikmed kuulusid hõimuklubisse. Soomlastega oli side olemas elakesisveeveeldistus külas. Seal sadakond nad koosviibimisel soo ja, ja kui tore, see oli seal. Ja sealt tagasi tuli läbi läbi jõe ja sai autoga ja see oli niivõrd valge, kõik seal jaanipäeva. Ja siis seda ütlesin, et ma ei saa, vahel ma pean ühele poole ja teisele poole vaatama, mõlemal pool on nii väga ilus maastik ja stsenaristist. Aga tõsiasi, et seal autos oli vähe ruumi, seal paratamatult üks kavaler pidi. Ja mina võtsin silutud. Aeg antud naerda, aeg antud nutta ja jätkavad noored Veljesto lootus. Aavo Kokk. Õnneks minu meelest õnneks on, on see läinud, et, et me tõesti oleme teinud ikkagi päris uut asja, kui oleme säilitanud sedasama oma vaimu või üritan vähemalt seda säilitada. Ja õnneks on vanad Veljesto liikmed täpselt sedasama seda meelt, et et niimoodi peakski tegema Veljesto rikkust. Iseloomustav tegu oli koma andsime välja 26. mail ülikoolide heri numbrina Veljesto lehe või vähemalt kolm lehekülge, sealt tuli väljastama artiklid, mis selles lehes ilmusid. Et millisena siis kujutame ette nii ülikooli noorust kui ka siis Eesti ühiskonda, eks millest me oleme sealt edasi. Ühe meie liikme Pekka järelti tegu tegelikult kuigi nõustunud lahkelt sellega, et me nimetame seda Veljesto teoks. Et on välja tulnud seesama mardiooperite kogu mardiunenägu Loomingu raamatukogus. Väga oluline asi on ka see, et et me nüüd alustasime sügisest kultuuriloengute lugemist kaheksandale keskkoolile, räägime igaüks seda, mida me ise uurinud oleme. Pekka Erelt, te olete üsna palju materjali kogunud Veljesto minevikku. Kahte Vellest juurde ma jõudsin eelkõige tänu hoitkangi laskile, kelle käsikirjalise pärandi juurde ma täiesti juhuslikult sattusin, kui see oli Lagedil ja nii-öelda rottide süüa juba sellises staadiumis. Ja sealt ma leidsin ühes kapist juhuslik ka hulga Veljesto mardiooperite käsikiri. Ja siit algaski mu huvi kõvalt nende käsikirjade vastu ja siis ma läksin lugema rakas. Veljesto arhiivilugemise ja inimeste küsitlemise tulemusena tekkiski plaan, et kui panna kokku üks mardiooperite valimikke, minu arvates on üks olulisemaid asju mis vaimu edasi, Kamne Veljesto massiivse tolerantsuse vaime. Mul tuli nüüd just meelde August Annist ja vastulause mõtteid valmivast intelligentsist kogu teose kohta kirjutatud arvustuste kohta, kus ta just toonitas seda, et jah, et meil meil valitseb üldine mõistada tahmatuse vaimne ette kõigist töödest püütakse otsida välja just seda, et noh, mis on halvasti ja ikka kuidas teisel ikka üks jalg taha panna ja ja kahjuks on selliseid vaimu on, kui palju on tunda seda eriti just mis sisendanud see nõukogudevõime, kus, kes mõtle, meie, Madis on meie vastu, tuleb osata näha ka ka teiste mõtetes võib-olla midagi, kuigi see ei pruugi kokku langeda näiteks minu mõtetega. See on ka oluline, mida teaviste nyyd kasvatama. Ja ester kindlam, mida teie ütlete, kas teie meelest teenuste noorte meeste peale võib loota? Mina arvan küll ja mul on nii hea meel, ma elan seda praegu väga sügavasti läbi, et et ma siin ta siiski istuda nii kaua elanud ja silmad seda näevad. Selles veel hakkab ärkama. Mul on ainult kahju, et, et mu poeg ei ole seal seal ülikoolis käinud, kui olid mingisugused seltsid, maid tema vaevalt et väljas siis oleks olnud tan teiste huvidega ja mitte filoloogilistega, aga mingisugune selts või korporatsioon oleks pidanud ikka olema noortele inimestele. Nende harimiseks tulevad tema lapsed ülikoolis, siis võib-olla neil valile. Et siis on juba paremad ajad ja. Paremaid aegu ehitavad Aavo Kokk, Tiit Palo, Marin Laak, Tõnu Tender. Ja minu enda jaoks Veljesto suurim kuju, August Annist, ta oli minu jaoks suurkuju enne ennegi, kui ma ennast nüüd väljastuga sidusin. Teadmine, et tema oli ka Veljesto liige, annab mulle ilmselt Tegemist on minu puhul need kirjanikud kõik, kui mul on neid kirjanikke, nende raamatuid, siis vaata mind ulub see hingus, mis sealt välja lööb iga kirjaniku juurest eraldi. Ja nüüd, kui ma vaatan seda teise pilguga, kui ma nüüd tean, et ristikivid Kangrot Heiti Talvik, Tuglas oli samuti seotud, et kui neist igaüks võttis selle Hingluse neid kaasa, mis tema raamatutes on siis oli see üks, üks vägev hingus seal sees ja see on meile andnud sellise tegelikult kohustuse, meil on väga tugev minevik ja võib nagu kõrvaltvaatajale võib-olla tunduda, et me ekspluateerime oma minevikku seda head nime, mis mis võib-olla mõnel pool isegi ukse tabab Don tarvis olla selle vääriline. Muidugi mitte nii kramplikult, vaid ikka omamoodi. Mis on need inimesed, kes selles ringis on soolod, inimesed, omavanused, inimesed, kes tunnevad ennast eesti kultuuris vastutavate noh, see inimeste ring, kellel on see kultuurivaldkond, loomulikuna tahtis, kes ei ole selles noh, ringis tarbijad tunnevad sellest vastutust. Eks me kõik loodame oma tööd minema. Ühes suunas tegelikult oma meetoditega ikkagi Eesti iseseisvuse suunas seda vaimsust, seda, mida ma olen terve ülikooli aja otsinud oma korruselt ja teistestki ringidest, mida mina mäletan oma tuttavatega vanemate mälestuste kaudu ja olen selle vaimse nagu taasleidnud sellest seltsi ja kahjuks sulle väga kahju, et nüüd liiga hiljaaegu ma hakkan ise ära, lõpetame ülikooli või peaks nagu sellest seltskonnast lahkuma helistasene säärte jääle. Kui juba veljastaga oled ennast sidunud, ega see ei ole ainult ülikooli ajaks, see on kogu eluks. Ja lõpetuseks kuulakem, mida oli öelda Eduard Laugaste Veljesto taasavamise aktusel. On tähtis, et meie inimesed, ka meie noored oleksid demokraatlikud, oleksid huvitatud sellest, et meie kultuur ei langeks allapoole vaid et me saaksime edasi ka selle nendes tingimustes, kuhu me oleme sattunud. Ja me teame väga hästi, missuguste raskustega on inimesed läbi elanud ja me kõiki inimesi ka seesmiselt lihtsalt ei tunne, sest nii keerukat on olnud sündmused meie ümber. Ma ütlen lühidalt minu arvates seda demokraatlikku suunda, mida Veljesto oma sünni ajal juba kavatses ja mida ta siis ka tegema asus. Seda suunda tuleb jätkata. Meil on tarvis tööd teha enesega ja nendega, kelle eest me vastutame. Meil on tarvis julgust kõike seda teoks teha, mida me õigeks peame. Ja see, et mõtete mitmekesisuses elame, see on iseenesest mõistetav, see on, see on arusaadav. Seda tuleb tunnistada. Me peame tunnistama inimest oma ümber mitte ainult ennast, vaid inimest ja tema arenemist ja arendamist. Kõike seda kokku võttes ma tahaksin loota, et Veljesto nime kanda tahtvat need noored hea meelega seda suunda jätkavad oma rahva tuleviku huvides ja oma ühiskonna tuleviku huvides. Kõlab Veljesto lahkumislaul. Lauluteksti on soome keeles taandanud. Julius Mägiste aitäh kõigile vanadele ja noortele neljasta lastele selle õhtutonni eest.