Tänasest keskeprogrammis kordame Ivar Trikkel reisijuttu, mis oli esmakordselt eetris möödunud suvel. Ööd töödes ja kesksuvepäikeses. Nii ma mõtlesin, kui Regina Baltica oli jaanipäeva õhtul võtnud kursi Rootsile läänetaevasse, siis päike veel kõrgel horisondi kohal. Nagu ei tahtnuks ta sealt laskuda. Meri oli tuuletu ja valgus nihele segas mõtlemist. Ka mõtelda ma just tahtsingi. Suvest olles ise selle suve sees. Mina näen Trikkel üks vana Trikkel. Ma istun aknata stuudios mikrofoni kõrval põleb lamp ja mul on prillid ees, et näeksin märkmikulehekülgedelt sinna kirjutatud reisimata lugeda. Kui ma prillid ära võtan ja silmad kinni panen. Nii nagu professor Alttoa, kui ta ülikoolis meele Odüsseus reisidest rääkis, olen uuesti suves. T-ga, kui tahate. August sellepärast erutabki etema hämarates söödesse vaatab suvi veel tagasi. Me pidasime Matti juures jaaniõhtut, Mati on sõber tublisti noorem küll ja ärimees, aga eestimaamehe ilusa hingega. Rügab koduaias pärast päevatöödki, nagu põrgupõhja Jürka ilusa pargi on rajanud ja sauna ehitanud. Tihusaks puhtaks ja hing leiaks rahu. Armastab tule jumalata, Tuglas jaanitule juurde, joob õlut. Ja kui parasjagu on joodud, võtab jaani, et sõrmitsada vanu külaviise. Ma meenutan jaaniõhtuid oma lapseeast. See oli pidulik, kui kaitseliitlane ratsahobusel kapates külasse võidutule tõi ja kõrgel varda otsas tõrvatünni süütas. Sest tuli pidi taevasse käima ja möllu pidi olema. Matil ongi mehiste meeste tuli mehe jämedustest kuivanud puunottidest. Aga laul ei saa kuidagi hoogu sisse. Ühel poisil on küll vali hääl, aga kisub metsa poole, teine. Ja noori on vähe. Küllap peavad oma peenemaid pidusid. Kaslased ei tee üldsegi jaanituld. Nende tuli on maituli, kuigi peaksime ühtmoodi tulelembesed põhjarahvad olema. Istun Regina Baltica rõdusaalis. Tagasihoidlik ansambel püüab seal meeleolu luua. Elatise teenimise raske töö ja rikkaks sellega ei saa. Inimesed lustivad aga mõnuga. Tänane seltskond näib olevat rõõmu jahil erilise kirega. Mitmed näod on tuttavad. Tuleb välja, et 600 Eesti lauljat ja pillimeest on teel Gotlandile Põhjamaade laulupeole. Alles Me reisisime hirmuga kahasse, kuidas piirivalvest ja tollist läbi pääseme. Äkki on viimasel minutil antud korraldus mitte lubada? Mind ennast on kord niiviisi maha võetud 12. tunnil ja asendatud, usaldusväärsem, aga. Tallinnas pääsesime laevale kiiresti. Süsteem toimis ladusalt, nii nagu olime lubanud viisavabadust oodates. Stockholmist seisime aga üle tunni järjekorras. Ja koorid jõudsid eestlaste lustlikumal laulud mitme häälselt Rootsi ametimeeste südamete murdmiseks läbi laulda. Ei midagi. Hiljem nägin Rootsi TV-saates intervjuud meie ja nende piirivalveesindajatega kuumaks jutuks oli salakaup, aga rootslased tunnistasid, et neil ei olevat ka raha piiri läbilaskevõime suurendamiseks. Nii nagu Soomes ei piisa aparatuuri meie turvakoodi lugemiseks. Elame üle, peaasi, et oleme Skandinaavias inimese moodi liikuma saada. Jaak Kangilaski kirjutab Norra raamatus ilmus 1985 et reisikirjad võivad olla ja ongi olnud mitmesugused. Mõned asetavad pearõhu isiklikele muljetele, teised jälle püüavad appivate objektiivsemaid teatmematerjale. Kord oli teatmeraamatuid, kus tõepoolest väärtus omaette. Kangilaski raamat on selles valdkonnas Norra kohta tänaseni ainus. Nüüdisaegse reisikirjanduse hulga juures on teatmeraamatute hankimine võõrastest keeltest lihtne. Meie rännumehed leiavad üles kõige põnevamad teedepaigad. Interneti vahendusel võib isegi ööbimiskohti pin panna ja teejuhte tellida. Koos sellega hakkab kareisi teisiti kõlama. Raadio kuule võib nüüd rännata mitme erineva reisija teid pidi. Ja kuigi mäekuru on sama fjordi nimekiri tuntud, on elamused teised. Ma võin seista Wiiralti tamme juures lõikust kui pärastlõunal otsekui kunstnik ise. Viljon hakkides ja taevas, heledad rünkpilved. Ma võin sedasama tööd Viljandi maastik, vaadata esinduslikult kunstinäitusel ja mõtiskleda piirasti tähendusest meie kultuuris ja tema elusaatusest. Aga momenistuda raiusel sügisõhtul ka oma väikese kamina ees lehitseda, tema reprasid ja mõelda. Miks kujutas kunstnik tüdrukut tamme kõrval või mida mõtles, kui valmis suurte küsivate lapse silmadega virve ähvardavate pilvede taustal. Mõlema valmimisaeg 1943. aasta. Nii on ka reisijuttudega ja ei tule sellest täna õhtusestki üht targemaks tegevat reisikirja vaid pildikat, kes sealt mõttekelt siit. Ma saan kolm tasandit, mida ma nägin, mida mõtlesin ja kuidas suudad seda stuudia uues reaalsuses sõnadest teieni tuua. Stockholm, Oslo Bergen. Nii võiks sõnastada esimese vahepealkirja. See on kahepäevane autosõit kilometraaž 500, pluss 500. Teekond tuleb väsitav ikkagi juuni lõpp ja tänavu erakordselt soe. Norra mägi, Teedandaga ahtad ja autojuhilt suurt oskust nõudvad. Esialgu on ilm veel särav, päikeseline ja mõõdukalt soe. Sõidame mööda Stockholmi Tabori, Euroopa Maated. Mõlemas suunas kaks kuni kolm sõiduriba. Dramaatilised laupkokkupõrked, mis Eestis suvekuudel hirmu peale ajavad. Seegavaimatud. Muidugi on ka roolikeerajad seal veel hoopis teisest ainest. Silmatorkav on nende seadusest eeskirjast normist kinnipidamine. Viimased pupujuku ütleks üks õige eesti mees vajutaks pedaali põhja ja vilistaks liikluspiirangule, mis on valdavalt üheksa, 10. Üks Eesti minister olevat öelnud, et oleks lennundus, ka kultuur nagu ballett. Siis võiks ju toetada lennunduskoolitust. Aga mis on balletitantsija rahvas? Kas tõesti kultuurrahvas, kui ta ei oska lennata? Teine meister Aranud jälle? Et kui ühendada sport ja teater, siis sünnib tsirkus. Aga teatris on alati midagi pühalikku, mõtisklex Panso ja spordis eneseületamise kangelaslikkust. Kui Erika Salumäest tehtud filmile mõelda. Aga tsirkus ei võiks ka olla eneseületamise kunste või mida arvata siis liiklusskulptuurist? Minu mälestust pidi oli Hellat Rumvolt viimaseid Mohikaanlasi, kes seda sõna tarvitas. Nüüd korjab politsei Võsu vahel teeveerel magama jäänud liikluspolitseinik. Anna minna, ütleb soomlane, kui on kuraasi täis. Rootsi viisakus teeb jalgadest nõrgaks. Tütar tuulilt sain esimese märkuse, et ei hoia kaupluses allmaaraudteel ust valla enda järeltulijale. Ja maanteele antakse seal teed igale möödasõitjale. Tasuks saadakse naeratus vahelisest nahke meeldivalt tamist. Head reisi soovitakse kas mõttes või tulevilgutusega igal juhul. Kordagi ei kuulnud paigaltvõtmist karjuvate kummidega. Kuigi auto arvan, ei ole neil väiksema võimsusega. Neid veab 295 hobujõuga BMW. Aga seda koheldakse hellalt ja ranna armastab oma autot ja autojuhtimine on temale kunstielamus, mida ta ise loob. Enne Norra piiri tankisin paagi ääreni sest Norras olevat kõik kallis, ütlevad teadjad. Kuigi rahvas elab rikkalt ja tööpuudust ei tunne. Nafta on rikkus ja Norra suurimaid mere nafta hammutajaid. See esimese algainsas järjekorras ennebeeri. Meie reisi jooksul see oli alkoholimonopolist oli reedene päev. Laupäeval, pühapäeval ja tööpäeviti pärast kella viit ära pudelit mine otsinud. See on Põhjamaad, alkoholipoliitika, selgitab mu tütar elutargalt. Meil tehakse ka poliitikat. Tubakareklaami keelamise ümber. Vägijookidest targu vaikitakse. Aga eks ta olekutes kuskil vaese riigi rahakoti asi. Norra piiril jäime pisut õnnetuks, sest et keegi dokumente eesti passi täpsemalt näha ei tahtnud. Aga kui ma oleksin meelemürki vedanud? Paari kilomeetri pärast tutvus naispolitseinik siiski meie passidega. Küsisin templit muidu kodus ehk ei usuta. Ikkagi endine NSV Liidulane templiga kokku kasvanud politseinik naeratas süüdlaslikult. Tal ei olevat templit. Olemegi jõudnud Mari-Liis Ilusa esimese Euromenomaale. Intervjuudest mäletan, et meie omad pidasid norralasi eriti heasoovlik, eks, ja südamlik, eks seda kinnitan muide ka ajalugu. Nende esimene põhiseadus oli usaldusvanne demokraatiale vastu võetud. 1814 kehtib mõnede täiendustega tänaseni. Nanseni passi tee kodakondsuseta inimeste kaitseks ja suured muutused rahva teadvuses. Veretasust lahtiütlemine 18. sajandi lõpul ja südameheaduse kõrgeimaks eluprintsiibiks tunnistamine. Kogenud seda kohe varsti. Esimese kohtumiseni on jäänud vaid tund sõit. Journal oli juba telefoniga ühenduses oma norralasest töökaaslase Tommyga. Tomile oli meelest ära läinud, et grillimiseks on vaja sütt tuua ja tõrutas poodi. Aga abikaasal hingepurgil pidi salat kohe valmis olema. Polegi maha mõtlesin. Kuigi tee peal olime söönud Tuuli kaasa tehtud piknikutoitu joonud jääteed. Rootsis ja Norras sõidetakse mööda restoranidest ja baaridest. Kosti võt eelistatakse looduses metsatukas või ilusa järve kaldal. Midagi oli muutunud pärast Rootsi-Norra piiri ületamist. Kui Rootsi näeb välja nagu reklaamplakat euroliidule hoiab Norra ennast äraootavalt tagaplaanil. Et vaatama veel oma krono Narvas. Euroraha kahtlane kui Rootsis püüavad pilku imelised maakodud oma niidetud õue, põru ja õitsvate roosi hekidega. Enne sõda meilgi tuntud rootsipunane ja katuseviilude valge ühtesulamine roheliste niitude ja metsaga Neis Norras kõik otsekui vaese maapoisi elamisele. Nagu oleks rikkustunud hoopis hiljem kui Rootsis. Nii see oligi, sest mere nafta ammutamine sai hoo alles seitsmekümnendatel aastatel. Kui Oslosse sisse sõitsime, oli päike veel kõrgel Oslo fjordi kohal. Kuigi kell oli 10 linna jõudes tuli maksu maksta 12 norra krooni siis sillamaks veel kord 12 krooni. Ja seda tuleb maksta iga päev igalt autolt, millega tullakse kaugemalt. Mis juhtuks, kui üritaksime ka midagi niisugust? Maanteede linna suubumise kohtades seisaksid valika mehed ja topiksid raha taskusse. Autojuhid otsiksid aga salaradu linna pääsemiseks. Ilus sovjetlik pärand, kas pole, millest me ühe põlvkonna jooksul vaevalt et vabaneme. Aga oskame meiegi makse juurde ja välja mõelda. Lugege kokku, kui palju on sellel aastal maksumaksja rahakoti kallal käidud. Õhtusöök serveeritakse rõdu nii nagu see põhjamaades suveti tavaks. Kellel rõdu, terrassi või kaljupealselt õue lappige ei ole, on õnnetu inimene. Nii armastatakse olla silmitsi loodusega. Me istume sajandi alguses ehitatud vana, kuid arhitektuuriliselt põneva puumaja rõdul. Oleme määrinatse kõige kõrgemal veerel. Ainult päike on meist veel kõrgemal. Sovetski šampanskoja kihiseb eestlased, norralased ja üks rootslane löövad klaasid kokku. Imelikud keeled need Rootsi ja Norra. Mõlemad räägivad oma keelt, aga aru saavad hästi. Taani keelega tullakse ka toime, kuigi päraskustega meieaja alguses kasutasid Skandinaavia rahvaste esivanemad ühist keelt. Viikingite ajal oli Norlastel juba oma keel kuid keelesõda nagu meil põhjaeesti ja lõunaeesti keele vahel on Norras kestnud viimase ajani. Majas on kolm poisi marakrati õnnis segadus, millest pererahvas ennast häirida ei lase. Kas pole loomulik, et saksa liku pedantsuse kõrval on ilus ka poeemlik vabadus ja mugavus? Mäletan August Annist paberite hunnikut kirjutuslaual kus ta ameti vajaliku leidis. Siin on igal sammul riiete hunnikud küll mustad, küll puhtad, sest tema Ingeborg sõidab kahe vanema poisiga homme Inglismaale. Pasun orkestrite kokkutulekule. Isotammel on vaja veel lõpetada viimane uue arvutiprogrammi koostamine enne puhkust, et siis meiega koos mägedesse sõita. Ta silmadest vaatab juba vastu mingi seletamatu õndsus. Selles on lapsemeelset kiindumust loodusesse, kui nad kahekesi linnukoera kaaliga vande Seltslaslikult mägede poole vaatavad otsekui ühes kohas tundes, et varsti on minek. Sellest jama, teisest armastusest. Ma saan aru, et nad mõlemat omi ei pööranud on oma arvutitesse kiindunud, nagu kiindutakse, teise inimesse. Juhtuski. Tomb unustas õhtul Nõukogude pesumasina käima panna. Aga tuli tegi hommikul töö ära, sest hingepark oli juba läinud. Jahukas polnud midagi, sõit mägedesse võis alata. Marsruudi valik Tom ja kujutleda salasoov on veeta meiega mõned päevad oma mägionnis kuhu kogu varustus tuleks kaljusid mööda ronides seljas kaasa vedada. Lepime kokku, automaat kaks kõige põnevatesse paikadesse Kesk-Norras. Suvesoojus jätab meid maha. Kui kahe autoga Oslost Berganisse teele asume. Oslost näitab armatuurlaua välistermomeeter 22. Siis langeb see tee vägi platoole, tõustes 15, siis 10 ja kõige kõrgemal, kus sulavad lumevallid. Tee tähisteni ulatuvad, et autojuht talvelt uiskudega sihte ei kaotaks. Kaheksa soojakraadini. Me peame Tuuliga lumesõda ja pall maitseb hästi. On esimene juuli poolteise 2000 meetri kõrgusel põhjataeva all. On kevad. Vaimukate koskedena murravad lumeveed mägede vahelistesse järvedesse. Õitsvate Alpiaasudeni. Sellel 500 kilomeetri pikkusel teel ei ole kilomeetritki sirget teelõik. Möödasõidud on ohtlikud ühel poolmäega kui taevasein teisel pool sügavik kuristik mille põhjas tuuletus vaikuses päikesest sädelevas fjordi veepeegel kui igavene rahu. Kui lõpmatus. Taamal laulavad metsad, meenutan trügve Kulbrantseni, kui meie moodi häälda menuromaani enne sõda Põhjamaade romaanisarjast. Olin siis üheksaaastane, uskumatu, et see raamat mulle siis nii hinge läks. Enne reisile minekut lugesin uuesti, mis köidab mind ja miks on see looduse suursugusus kartmata tugevad olukordi, valitsevad karakterid mis oleksid otsekui sellest samast loodusest välja kasvanud. Olgu, mu mõte pealegi pisut idealistlik paid tahammeti olla kirvematerjalist. Ka Tuglas jagas eesti kirjanikud kaheks. Põhjapoolsed realistid ja lõunapoolsed romantikud, kelle hulka ta ennastki arvas. Metsad jäävad taamale meist allapoole. Siin kasvab vait, madal põdrasambal. Kõrgemal vaate piirini on aga Kranichi lahmakat ja hall kivikilthing võiks sellest vaatepildist valutama hakata. Aga Tombana õnnelik? Ta näitab meile Vandramis radu. Tegin selle sõna ise, norra keelega kahasse kus norralased igal võimalusel suviti kõnnivad talvel suuskadel 20 kilomeetri pikkusi vahemaid läbivad, et ühest peatuskohast järgmisse ööbimispaika jõuda. On see veeregutsemis viis viikingid, nii nagu veel varem kreeklased maailma ääre taha vaatama. Niisuguse tahtmisega inimesed kummutasid esimese arusaama maailma äärest. Non plus ultra ja uueks. Say pluss ultra kaugemale. Norra viikingid jõudsid 11. sajandil viis sajandit enne Kolumbuse Ameerikasse. Fridtjof Nansen ütles oma rektoraadi kõne Šotimaal 1926. aastal. Meie kõikide hingepõhjas peitub seiklus ja laante ööd värinana läbistades kõiki meie tegusid kujundades sügavamaks, kõrgemaks ja üllemaks meie elu. Ta läks oma praamiga teele. Raam tähendab edasi, jättis laeva ja jätkas koera rakendiga, et jõuda põhjapoolusele. 450 kilomeetrit jäi puudu. Aga võimalikkuse katse oli tehtud. Seiklusiha ja tahtejõud saatsid ka teist kuulsat norralast Dorayertaali demaraja Kontlike reisidele lõunavereta. Norra rahvaarv on pisut üle nelja miljoni. Aga kui palju maailmakuulsusega nimesid teaduses, kunstis, kirjanduses, muusikas peseme lõunat rändurite mägi kodus, sõna restoranis, sobisi. Siin saab hubaselt puhata, ööbida, pesta, riideid kuivatada. Õhtul põlevad suhtes ka meenatest Altorgudest veetud lõhnavad halud. Ja kohalik pillimees musitseerib. Missugune on üks vana narr? Paris need olnud Mcilaste ja karjalastelaulud. Mida sageli lauldud Hardo Anger viiuli saatel ja Ardo Angeris me just olemegi. Kas meie heliarhiivis leidub midagi sellist? Meie mäekristallpuhast mägede vett Ja vaatame järvele, millel jäägaas veel peal. Vesi on selles nii puhas, et võib põhja näha. Kohe on algamas turiste, suvine kõrghooaeg tulevad sakslased, kes väsinud suurlinnade melust et hingata värsket õhku ja kuulata vaikust. Nad seavad ennast oma auto suvilatega sisse madalamates orgudes. Sakslased on ilmselt hulga inimene, nii nagu venelanegi. Niisuguseid rahvaid on kergem inimkarjaks töödelda. Tütar hoiatab mind kergete üldistuste eest, mis olevat mu mõtlemise nõrk koht. Tal on õigus ja ma meenutan suurt sakslaste maalal kanti kes armastas igast pärastlõunal üksinda kõndida ja mõtiskleda alleel, mida hiljem kanti all, eks nimetati. Nüüd on Königsberg vene linn. Ja eks see kõik on pannud sakslased vaikust ja järelemõtlemise üksindust otsima. Hoopis üllatavam on jaapanlaste kiindumus Norras. Neid kohtab mägedes luksuslikel kruiisilaevadel, mis sõidavad sügavale mägede keskele fjordidesse. Küllap on Norra loodus ka nende mõtteid toitel. Me sõidame edasisest. Kunagine hansalinn ja vana Norra pealinn mere kaldal on veel kilomeetrite ja kümnete kaljudesse rajatud tunnelite taga. Deparetud teetrassi 80 kilomeetri kohta oli 40 tunnelit. Kõigile oma nimi piki 11,4 kilomeetrit. Paljudes ei olnud valgustust, väitlevad autotuled, mootori mürin, millest nagu helibarjäärist läbi kihutad. Autogaaside kirbe lõhn. Kas tõesti siin elavadki trollid? Etnograafia järgi on jumalad need loonud rahva nägu. Vanakreeka mütoloogias tuleb see kõige ilmekamalt esile. Kõik inimlik oli omane jumalatele. Võimuiha, armukadedus, aga tarkus, vaprus, ausus. Norralaste muinasmõttes, ontrollidel eriline koht. Nad elavad metsades, mägedes on otsekui loodusjõud, mida kartma peab. Sageli annad koletud, kord kääbused, kord hiidsuured, alati räpased ja krutskeid täis. Rahvas kartis, neid, austas ka. Miks küll nii karikatuursed jumalad? Eestlase suhe oma jumalatega oli hoopis aupaklikult. Oli taara, keda austati, oli aga igal põllul oma põlvema põlluisa olid esivanemate vaimud. Pühas hiies. Soomlastega kahasse mõtles Kreutzwald välja suure laulu ja pillimehe panema. Isegi norralaste trollid peegeldavad rohkem rahva iseseisvust, hamba tahtis elamist eestlaste omad alandlikkust jumala ees. Aga võib-olla püüdsid norralased karikatuursed kujutlusi luues üle saada hirmust mägede ja põlislaante ees? Ma ei teadnud norra kunstist kuigivõrd ainult jätvat vunki tema karjet ja selle interpretatsiooni Rolf Stenerzener raamatu järgi, millele Jaak Kangilaski selgitussõnad kirjutanud. Mägedes peatuspaikades olin näinud korduvalt reproduktsiooni sellest teosest. Ja sellest sai üks mõte, dominantne minul Norra reisil. Inimese suhe loodusega, tahtmise kõrval olla looduses tugevam, on inimene alati. Ka mingit hirmu tundnud. Munk on ise selle hirmu all kannatanud ja seda kujutanud. Ma ei usu kunsti, mis poleks tekkinud inimese vajadusest avada oma südant, kirjutab ta, jätkab igasugune kunst, kogu kirjandus ja muusika peab sündiva inimese elavast verest. Bergena äiksepilvede sõnatanud kui viimase tunneli suudmest merd ja linnasele kaldal näeme. Soe vesi ja magamiskoht ootavat uneväsimus on meil endil kaasas. Jörgen, kes on sõitnud küll euroopalpides kütaalias ja muudeski keerulistes teeoludes, ütleb nii huvitavat, aga nii väsitavat sõitu ma ei tea. Ja magama läinud ta ongi. Ma ei maga veel, uni ei tule, on mingi teine reaalsus või irreaalsus, milles edasi, mõtle. Ma kuulen kõrvus ei, mitte automaatori helitunnelis, vaid kriigi, trollide tantsu, mida ma abikaasa hinge pole vahetevahel mängida, armastas. Ma olen väheseid mehi, keda naine õhtuti. Kui ma väsinud või tujutu olin. Oma klaverimänguga rahustas, kuni uni tuli. See oli mõni nädal enne tema surma, kui ühel õhtul ta ütles. Ivar, ma ei saa sulle enam midagi kiiret mängida. Sõrmed hakkavad valutama. See oli ka ainus lause, mida ta oma olukorrast rääkis. Kuigi ta tundis ja teadis Te kuulsite musitseerimas Jötebori sümfooniaorkestrit juhatas Neeme Järvi. Pärast hinge surm hakkas mõnigi hea inimene mulle hauatagusest elust kirjandust tooma. Eesti keelde on üllatavalt palju tõlgitud küll sealpool surma küll taassünnielamus mõndagi kindlasti veel. Õigupoolest pole selles midagi üllatavat, sest nii kaua, kui inimene on mõistnud surma traagikat on ta püüdnud ka enda jaoks lohutust leida. Ja hauatagune elu, vaimude maailm, astraalkehaga muutumine ja mis kõik veel, et leene kergendada. Küllap seal ehk Aidanudki. Kas pole Seaga illusionistlik trikk, millele tänapäeval püütakse teadvuse nägu anda? Kuigi seletamatut on ju elus tõesti palju? Miks mitte pimeda usu alusel teises elus kohtumisele aga võib-olla on ta juba uues kehas lasta inimesel tuge saada mälestustest, mille järgi täiesti reaalse sajutegevuses on samuti võimalik lõputa hulgal mõtte Meraaži luua. Kas või sellest samast taluda ja lõpuni headust kandma jääda. Ei saanud midagi selle päeva jooksul temale mõtlemata, sest laps on laps, naine, naine. Ja selleks, et maailma paremini mõista vajame lähedast inimest mitte primitiivset. Tunnisoo oli vaid ka erinevaid mõtlemisi. Et luua uut elamistarkust, milles kaks on liitunud üheks. Või nii, nagu ütles Sokrates Nanseni interpretatsioonis vestluses Markooniga. See kõik on ju väga huvitav, et mida olete tundma õppinud enese minast? Marconi kas ei taipa, kui määratu tähtis on kiirete sõnumite edasitoimetamine inimsoole ja majanduslikule arengule? Raadio toob tuhandetele inimestele isegi miljonitele ülevat muusikat ja häid ettekandeid. Socrates Gustaga võtavat moodsamad inimesed aja selleks, mis on lõpmatult tähtsam nimelt iseseisvaks mõtlemiseks. Aeg meilgi ise edasi mõelda.