Tere, hilisõhtust tundi ka minu poolt. Järgnev kolmveerand tunni täis juttu on nädalavahetuse eelse hilisõhtu jaoks ehk natuke liigagi tõsine aga rääkimist anda minu arvates küll päris kindlasti väärt. Meenutame teile üht nelja aasta vanust lugu, mis tookord oli sõnarohke ja kõmuline nüüd aga pöördeliste aastate tuhinas juba unustuse hõlma vajumas ja see väljakaevamine pole innustatud tarbest kellelegi kätte maksta. Järgnevaid jutuajamisi libistades ei mõlkunud Volmeelasei vahekohtunikku ja ka tõeotsija roll. Seda enam, et mul puudub võimalus taastada tervet intriigide maa initseerimisest ja tegelikest initsiaator est peale. See kõik on mulle teadmata ja ma ei pea seda ka kõige olulisemaks. Mis küll ei tähenda, et võib-olla ei tuleks edaspidi püüda ka sündmuste seda külge lahata. Praegu loodan ma pigem, et need mõnikümmend minutit panevad teid mõtlema põrede meie tänaste tegude üle, kus me aeg-ajalt jälle tahame suurejoonelisel teadvustada oma mineviku suur päästemälestust ja ei mõtle sugugi neile vahendeile ja teedele, mida me oma plaane ellu viies rakendada kavatsevad. Kui selline kaasamõtlemine sünnib, olen seatud eesmärgi täitnud ja see õigustab ehk sellise üsna sünge ja intriige täis teema käsitlemist nädalavahetusse suubuvasse hilise õhtus. Enamikule Eesti inimestest sai see lugu teatavaks 87. aasta viimasel päeval, 31. detsembril Maalehes ilmunud artikli läbi mille pealkiri oli siis küsimärgiga lõpul Georg Lurich jälle Eestimaal. Selles kõneldi siis sellest, kuidas mees nimega Ermunud viisiläht Lurichi Aabergi jälgedele sattus ja kuidas ta 87. aasta hilissügisel Lurichi Aabergi arvatavad luud armaviirist ära tõi. Ja kohe selles esimeses artiklis käib läbi Eesti spordimuuseumi nimi ja käib läbi. No kindlasti mitte positiivsena nimetatult spordimuuseumi direktor Enn Maidla. Millal puutusite teie selle Lurichi Haabergi maiste jäänuste kojutoimetamise probleemiga esimest korda kokku? Kui ma muuseumisse tööle tulin, oli loomulik, et oli sellest juttu, liiatigi, et minu eelkäija oli Olav Langsepp, mees, kes on Lurichi kirjutanud raamatu sellel ajal. Seal oli elus ka veel Georg Christian son. Mees, kes oli asja uurinud. Ta käis ka muuseumis ja jutustas oma uurimistöödest selles vallas. Ja ka muuseumi ise. Kui meil oli võimalus 84. aastal käia armaviiris, siis proovisime selgusse saada. Mis seisus on Lurichi Aabergi augud. Nii et meil eelteadmised olid loomulikult enne 80 seitsmendat aastat olemas, liiatigi et muuseum, mis on kogunenud ka päris hulka dokumentaalset materjali mõningate mälestuste näol fotomaterjali ja see sugugi mitte muuseumi jaoks ei olnud tundmatu probleem. Ja see, et kohe esimeses artiklis siis meie minevikku kuulsate meeste kojutoimetamise entusiastid teid halvasti nimetasid, tähendab siis ilmselt seda, et teie andmed nende omadest mõnevõrra erinesid. No mina näeks selles lihtsalt sellist sellel perioodil kombeks olnud rünnakut igasuguse riigiasutuse vastu. Muuseum on siiski riigiasutus. Ka sellist arvamust ju ajakirjanikud tihti õhutasid, et riigiasutused pole millegiks olnud suutelised. Kuigi ma ütleks, et muuseum ei ole sugugi seatud selleks, et kellelegi maiseid jäänuseid nihuta siia-sinna vaid siiski meie spordiajaloos, spordi kultuuri säilitamiseks mis ei seisne siiski säilmetest koos. Heino Ross, teie olite selle probleemiga juba hästi tuttav. Millal see teie huvide ringi tõusis, te olete rohket ajaloohuvidega vees. No 56.-st aastast õieti juba siis, kui olid esimesed Lurichi, mälestusvõistlused Väike-Maarjas pärast seda kohe või õieti seal juba. Ma tutvusin Krizansoniga Christian soni, peateema oli ju Lurichi Haaberg ja sellest ajast hakkaski siis Kristansoniga koostöö ja, ja samuti ka see jälgede ajamine, sest siis mul oli üldse kombeks sõita ikka mööda seda Nõukogude Liidu ringi ja Kaukaasias ja Krimmis. Ja armaviiri juba siis läksin juba esimest korda, selleks ajaks oli juba käidud eesti külades küsitletud vanu inimesi ja pilt oli juba omajagu. Minu arust seal ei olnud enam suuri kahtlusi, ei olnud muidugi see täpne koht, täpne hauakoht iseendast ei olnud ju veel selge, sest kalmistu oli hävitatud. Krizansoli mingit orientiiri olid, aga need ilmselt ei olnud vist õigel uurichi peale, mulle tundub, et see oli esimese vale paariaud, mida ta täpsemalt teadis. Aga noh, luhtus ka krissansonilise ära loomine. Ja tol ajal siis jäigaks sinna soiku. Ja teie jutust käis paar motiivi juba läbi selle kohta, mis võib olla selle Haabergi ja Lurichi probleemi nii keeruliseks teinud on, aga ma usun, et tasuks siiski lühidalt see jutt üle rääkida, miks ei olnud täpsemalt teada, kuhu siis need mehed tegelikult maetud on? No muidugi üks põhjus oli seesama kalmistut hävitamine seal, et nad olid nii palju maatasa tehtud, seal raske midagi kindlat paika panna. Ja noh, ega niisugust põhilist dokumentaalset uurimist keegi ei teinud ka see oli ka üks 100. Et kui ma olin niisugune rahva teadvuse tasemel, see uurimine ja need seal kohapeal käimiseks, Christian soni poolt olid, arvad, tollal, kui Boris Johnson alustas, oli muidugi võimalik veel üsna hästi orienteeruda nendes asjades seal, aga noh, aeg venis, aeg läks ja spordiga komitee, kes tol korral seal Lurichi mälestusvõistlustel lubas. Rootslased olid selle peale, aga noh, nemad tegelikult midagi ei uurinud, jäi nagu kõik sinnapaika ja siis aeg töötas ikkagi selle uurija kahjuks kogu aeg, nagu ta ikka ajaloos on töötanud. Aga muidugi oluline oli siis ka see, et leid luurichediaabergeid, nagu te siin mööda minnes juba ütlesite, oli rohkem kui üks. Nojah, seal oli umbes 40 meheline maadlejate grupp, kes siis sattus selle valge rinde taha nii-öelda ja koos selle valge rinde taganemisega, nad läksid kogu aeg lõuna poole, aga neil oli vaja elada ja selleks, et elada, selleks oli vaja neil tuua rahva ette mingisugust, väga niisugust olulist. Ja kuna luurisi Haaber kolid peale Venemaa ja Euroopa tšempionitiitlid olid nad ka saanud viimati veel Ameerika tšempionitiitlid, siis need olidki need, mille peale see rahvas siis selles kaose nälja, sõja ja selles inflatsiooni ühiskonnas üldse sirkus veel tuli, sest see oli ainuke raha, mille varal Need mehed elada said. Ja sellepärast oli ka neid Lurichi Diaabergi vaja. Nende esimene luuris haigestus. Restoranis ta enam ei võistelt kaasa, juba seal oli uus luuris asemel ja see oli kõrval, uuris esialgu armaviiris kõrval uuris, omakorda haigestus, siis tuli sinna juba jällegi uus luuris, aga need pidid olema eestlased kindlasti, sest see rahvus oli teada. Ja noh, kasvõi enam-vähem ka pidi olema, sest ikkagi seal nimetatakse niimoodi luurysoli kõhetu mees, kõrgkooli turskem mees. Kui nad olid ja ühte rasvu, siis haigestus Aaberg, selle asemele tuli jällegi uus Bamberg. Need mehed surid üksi öösel, teine päeval ja pühapäevasel päeval nad mõlemad koos maeti. Aabergial uuris, tegelikult olid juba ennem maetud seal mõnenädalase vahega nagu nad surid ja siis tuli kolmas paar sinna asemele, sest võistlused käisid, rahvas oli vaja sirkusse tuua. Kolmas Aaberg, see maeti Indjuki jaama juurde, 30 kilomeetrit. Toab seed ja tollane luuris maeti, toob see kesksurnuaiale. Kas nüüd see mitme Lurichi Haabergi olemasolu on selline päris tõsikindel ajalooline fakt või see on ka sisuliselt ikkagi oletuste ja kuulujuttude põhjal baseeruv teadmine? No päris kuulujuttude põhjal ei ole, aga hooletusliku siin muidugi on, sellepärast et see siin ei ole dokumente, mis näitaksid, et vaat need mehed, need olid tõesti need mehed, sest me praegu ei tea nende meeste nimesi, kes need mehed olid. Aga kõik seni olemas, olemasolev materjal laseb niisuguse olukorra paika panna, neid valel uurisid ja Haaberge võis ka veel pärast toab seest lahkumist võis veel olla sellepärast et nad ju läksid edasi need mehed ja kui nad ükskord Euroopasse tagasi jõudsid seal ringi ja läks läbi Türgi ja ma ei usu, et seal saadi Türgis ilma nende nimetatute läbi, need võisid ka seal veel käigus olla. No mis siis muud, kui jääme ootama, kas suudetakse leida ka täiendavaid dokumente, mis sellest Heino rassi põnevast mõttekonstruktsioonist midagi ka ajalooliseks taheks jätab? No see Aabergi Aloorichi aktsioon ju tegelikult kuid ajalehe veergudele jõudis, võttis sellise noh, kuidas ma ütlen ärilise või, või kommertsliku suunas mille vastis kõrgpunkt oli palju jutuks olnud teleshow, kus siis neid oletatavaid Lurichi Aabergi kolpasid demonstreeriti ja näiteks minule on see lugu tegelikult mällu jäänud just sellesama reklaamistuudio saate tõttu, mis tõesti jättis äärmiselt võõristava ja, ja tõlgastava mulje, aga n kas teile oli, kui need artiklid hakkasid lehes nüüd seal 87. aasta viimasest päevast peale jah, siis tulema tegelikult juba algusest peale, selge, et on tegemist ikkagi ühe suure blufiga. Ei, ma ei ütleks niimoodi, sellepärast et ajaloos on alati olemas võimalusi, et mingisugune protsent on kokkusattumusi juhuslikkust. Ja teine asi on see, et kunagi kõrva ju kellegist kohe Alba, ta tahab meelega kedagi petta, ninapidi vedada. Seda mitte. Alguses. Tekitas lihtsalt see uudis hämmingut, et millise pagasiga siis on mindud neid sealt ära tooma. Ja muidugi teine asi, miks neid niimoodi toodi? Salaja, ilma asjaomaste asutuste teadmata neid informeerimata Kaasakutsumisest, rääkimata sellele asjale. Ma ei saanud ju kohe alguses öelda, et see on vale, aga suuri kahtlusi tekitas see asi. Mis viisil siis lõpuks need kahtlused kinnitust said? No kui ilmus Maalehe artikkel, siis siin on üks niisugune rida. Selgus, et mõlemad maadlejad peaksid olema maetud viie kuni 15 meetri kaugusele kabelist. Nii. Tolleks ajaks oli siiski nii palju teada, et ainukene säilinud kabel Armovi lõhutud või hävitatud surnuaedades oli vene surnuaias, aga ka see oli teada, siis olid juba spordimuuseumis olemas ärakirjad meetriga ära raamatutest, et need mehed on maetud saksa kalmistule. Siin pidi olema viga. Ja ometi neid argumente kuulda ei võetud ja lehti isegi kohtuekspert, kes tõestas, et Lurich, Lurichi, Haabergalaverg. Kui on vaja tõestada, kas see on nii või mitte, siis loomulikult tehakse ta ekspertiisiga ja ta kohtuekspertiisi jõudis, sinna ta pidigi jõudma. Aga, ja et ekspertiis sellise vastuse annab, see oli üllatav kahtlemata ka muuseumile. Ja see vastus veebruari lõpus tuli ja ei andnud mingisugust võimalust enam kahelda, et ühe inimese säilmed, Lurichi omad ja suure tõenäosusega tüks Aaberg ja, ja siis tundus pilt olema selge. Kuigi juba sel ajal oli ikkagi olemas mitmesugust erialade spetsialiste, kes, kes ikkagi väga kindlalt söandasid, väita vastupidist. Ei, no selleks ajaks oli muidugi muuseume olemasolevad andmed välja otsinud, neid püüdnud kõrvutada sellega. Muuseum oli ka püüdnud äraviisile käest saada teada, milliste andmetega ta sinna läinud on, kus ta on kaevanud, mismoodi me seda vastust tema käest ei kuulnud, väga umbmäärast juttu? Ta kuulsime, isegi ei saanud täpselt teada, kuskohalt ta kaevas ja kuskohalt täpselt tõi need luud. Ta ei oskanud seda täpselt seletada. Ajaloolisi dokumente kõrvutades. Uskuda, et selles ekspertiisis nüüd on kõik märki läinud. Püüdsime eksperdi käest uurida, et kas mingisugust võimalust ei ole eksituseks. Ta arvas, et see meetod, mida ta kasutanud, on nii täpne, et siin olla eksitust. Lurichi puuleriti. Üheksateistkümnendal veebruaril toimus Maalehes Maalehe initsiatiivil koosolek kus maaleht püstitas küsimuse, kuidas siis matused organiseerida. Ja selles olukorras muidugi muuseumile ei olnud teist teed, kui katsuda seda kogunenud seltskonda siiski kahtlema panna, et on vaja veel täiendavaid uuringuid, et sellest üksi on vähe. Et on ka võimalik teised variandid, et päris selge ei ole selle kõrve Lurichi saatus. Et ta võis juhuslikult sattuda sellesse hauda, eks ole, näiteks. Ja teine asi see, et me ei ole lõplikult Aabergi ekspertiisi teostanud. Et kui lõplik kaaberg ekspertiis tõestaks, et tegemist oli ka Aabergiga, et siis oleks see omakorda kinnituseks luurichile, et on vaja leida sellised eksperdid, kes seda teha saavad ja suudavad. Ja tänu sellele, et selleaegne spordikomitee juhtkond Jakovlevi näol, kes oli seal koosolekul ja Aivo nad ka partei keskkomitee spordisektori juhataja, sellel ajal, et need mehed ei võtnud seda sugugi aga vastu, vaid siiski pidasid vajalikuks asja uurida erapooletult asjas lähtusid nii poolt kui vastuargumentides siis otsustati siiski asja edasi uurida. Loomulik, et ka meie püüdsime asja edasi uurida ja esimene küsimus oli meile ikkagi teha selgeks see kuskohalt. Siis viisileht need luud lõpuks tõi. Kuna me tema käest enda käest vastust ei saatsime, sõitsime armaviri vaatama seda ja ka suurel lootusega, et seekord meil õnnestub leida täpsemaid dokumente. Kui me käisime seal 84. aastal siis meile ei võimaldatud ligipääsuga, ei linnaplaanidele. Et me oleks kalmistu plaane täpselt vaadata Sandei teistele dokumentidele. Nüüd oli kaasas keskkomitee kiri, mis avas seal nii mõnegi ukse. Ja niimoodi me saime täpsemaid andmeid kalmistute asukoha kohta. Loomulikult vaatasime veel korra üle meetrika raamatu, kus on selgelt kirjas Lurichi, Aabergi matused. Nende matus toimus loomulikult siis luteri usub kalmistul, noh, niinimetatud saksa kalmistul, seda me teadsime juba alguses saksa kalmistu selle kabeli juures ei asunud, kus need säilmed toodi, aga saksa kalmistu piire me täpselt seekord selgeks ei saanud, aga, aga nüüd meil õnnestus selgeks saada ja seda selgemaks sai ka see, et on tõsist põhjust ekspertiisis kahelda. Seda me avaldasime ka Rossiga ühises artiklis, mida me saatsime rahva ajalehele. Rahva hääl kahjuks saatis selle gaasiMaalehele ja maaleht avaldas selle muudetud pealkirja all. Kas luuri on ikka Lurich? Meie nii ei küsinud, meile on see selgelt luurifon Lurich aga küsimus on selles, et kas Lurich on tõesti nende säilmete taga, mis toodi Eestisse ja kutsusime üles lihtsalt veel kord asju läbi mõtlema, uurima, aga see kutsus maale toimetuse poolt esile lausa rünnaku. Pandi meile isegi süüks, et me julgesime minna armaviri, et oli ju kokku lepitud, et minnakse kevadel filmima seda, et kust need säilmed toodud on, aga nüüd maile Rossi läksid ja ja seavad kahtluse alla selle. No selle tõestuseks on siin mitmesuguseid võtteid kasutatud. Ma isegi ülemkohtu liige sinna sekka tõmmatud. Ain Seppik ütleb niimoodi. Sest praegusel kujul need faktide tõendav isenesest Taagi muidugi igat versiooni tuleb kontrollida, kuid alles vastuvaidlematult kindlaks tehtud Lurichi matmiskoht annaks oponentimitele alusekspertiisitulemuste vaidlustamiseks. Praegu on aga kohtumeditsiini ekspertide kategooriliselt Ramose luurisi suhtes ja seda mitme kokkulangeva tunnuse põhjal. Ning nende arvamust ei ole sisuliste ja usutavate vastuväidetega kuumutatud. No ja võiks ju öelda ka vastupidiselt ma võtan selle artikli ette, katsun Sava sõnastust kasutada. Ainult vastuvaidlematult kindlaks tehtud matmiskoht annab põhjuse lugeda, just ekspertiisi tulemused lõkkamatult pääseks, või kui siis selle juriidilise sõna keerutuse kõrvale jätame, siis õigest matmispaigast võib kindlasti leida ka valesid säilmeid, aga aga valest matmispaigast õigeid säilmeid leida ei ole mitte kuidagi võimalik neid mitteteadmist vanu ajaleheartikleid vaadata, neid on meil siin laua peal terve suur kuhi laiali on iseenesest vägagi õpetlik jälgida seda, milliste argumentidega siis vaieldakse nendes artiklites. Ja üks motiiv käib õige mitmel juhul artiklitest läbi ja seal siis just see, et et kohtueksperdi arvamus on suurema tõestusjõuga või on suurem autoriteet kui ajaloodokumendid. Heino Ross, ma usun, et selline väide paneb ajaloolase noh, vähemalt muigama, kui mitte midagi enam. Nojah, samal ajal ju ilmus väga ilus lugu Maalehes, kui see asi käis kuskil Venemaal, mingisugune ekspert oli last surma mõista, terve joru inimesi ja süüteo pärast pärast tuli välja, et ei olnud keegi süüdi, sest süüdlane tuli ise välja ütelda, lõpuks tegemist oli mingisuguse naiste tapmisega seal. Ja noh, kui seda lehte üles otsisin, sealt täiesti võimalik näha, nii et see kohtuekspertiis ei pruugi olla alati sugugi nii nii õige, kui teda väidetakse. Ja seal nüüd nii kindlalt seda Öeldi. Muidugi seal oli põhjus selleks ütelda, sest tegemist oli ikkagi tellimustööga ja igaüks peab oma töö eest ka vastutama. Kui ta midagi teinud, siis ta rääkima. Nii nagu vaja. Kui ekspertiisi materjalid jõudsid muuseumisse, siis oli mul võimalus neid vaadata ja kõrvutada. Ja loomulikult seda matemaatilisi valemeid ja nende luude pikkusi arvutada vaatamisi ja selles suhtes minu haridus ei luba kõrvutada neid asju. Ka kõige rohkem pakkus mulle huvi see kena pilt, mida ka telefon vaatajad nägid ja mida ka paljud mulle ütlesid, et nägid seal ju näidati konkreetselt, selge, et see on niimoodi joonestamine, mul kõige nõrgem ala ei ole. Ma suutsin siiski need joonistused kokku panna telge mööda ja siis mulle üllatuseks selgus, et sugugi mitte ei lähe täpselt need jooned kokku, mis pidid kokku minema. Ja siis mul tekkis kahtlus, et võib-olla ka punktid ei ole täpselt seal, kus nad olema peaks. Ja tõepoolest, kui ma algpunktide järgi proovisin väga peente joonte ja punktidega need üle kanda siis sain hoopis teise tulemuse ja sinna nullpunkti, kuhu jooniste samasuse tõestuseks oleks kõik punktid pidanud kokku jooksma. Minule jooksnud nad sugugi kokku, kõik jooksid mööda ja kuna need jooned olid väga paksult tehtud, siis juba see tekitas kahtlust, et võib-olla see paksus ei ole sugugi mitte selleks, et paremini demonstreerinud telekas seda pilti, vaid selleks, et peita ebatäpsusi. Ja siis ma palusin ülikooli matemaatikateaduskonnal kontrollida oma selliseid oletusi ja see leidis kinnitust. Professionaalid ütlesid, et tõepoolest minu oletused ei ole alusetud. Tõesti, joonised on väga ebatäpselt tehtud, mis annavad põhjust lugeda lõpptulemust valeks. Ja eks siis sai ka seda jagatud. Ühel koosolekul, kus siis koguneti järjekordselt kokku arutada, mis siis saab. Ja ekspert Kuubarev pareeris selle rünnaku niimoodi, et ta väitis, et temal olemasolevate vahenditega täpsemat joonist ei ole võimalik tehagi joonlaua ja pliiatsiga. Ja vaatamata siis kõikidele nendele esitatud vastuargumentidele ikkagi võeti ette, ega see filmi tegemine. Jah, filmi tegemine võeti ette, ma kujutan seda filmi hoopis teistmoodi ette ja seal võimalused olid ka teised, aga noh, režissöör tegi niimoodi, nagu tema arvas, ta käis Armo vees, aga ta jättis kahjuks välja isegi selle saksa surnuaia armaviiris. Kuigi oli sellest juttu, selle pakkumine talle, et kas ta ei tahaks näha saksa surnuaeda. Aga ta ei taht teda näha ja vägisi antud siin ei. Ja film sai valmis ja film ka linastus sellisel kujul, nagu ta tehtud oli. Jah, ja kahjuks ilma lõputa, sest enne filmi valmis saamist oli juba Moskva Meditsiini Instituudi eksperdi Svjäägini ekspertiis Tallinnas avalikustatud ja sama operaator keisrile, mis kogu asja varem ja filmis ka armaviiris oli ka seal sellel pressikonverentsil, kui räägin, sellest, rääkis aga imelikul kombel see lõpp jäi kõik sealt filmist ära, mis oleks pidanud seal tingimata olema. Ja selle tõttu juhtuski see, et see lugu paljude inimeste jaoks noh, teatud mõttes ka näiteks minu jaoks jäigi selliseks ilma lõputa looks kõik kuskile vaibus, hääbus ja tegelikult kuidas see asi kõik kõik oli ja mismoodi siis lõpuks ikkagi kindlaks tehti, et tegemist on hoopis hoopis teiste inimestega, see jäi paljudele teadmata. Ja jäigi teadmata sellepärast, et maaleht ju midagi avaldas, aga see oli väga pealiskaudne jutt ja kuidagi natukese mööda räägitud jutt, mis lõplikku pilti ei andnud sellest asjast, sest minu käest on paljud küsinud, et kuidas seal asi lõppes. No mis mul üle jäi ütelda, ma ütlesin, lihtsalt tuuris oli naissoost ja kaks last sünnitanud. Siis räägin ekspertiisis, ei saa kahelda, sest see oli väga põhjalik ekspertiis. Ja ta on ikkagi niisuguse tasemega mees, kes on uurinud juba hoopis tõsisemaid asju. Ja noh, tema asjad on väga täpselt, võib-olla mainisin, täpsustab ta teab paremini seda reagini. Lõppotsuseid selle asja juures. Ma küsin nüüd vahepeal vahele, kui tuli mängu moskvaekspert, striaagin kaste, olite alguses kohe kindel, et nüüd siis tuleb õige ja objektiivne ekspertiis. Ei, seda muidugi ei pruukinud sugugi olla, sellepärast et kahjuks ei peetud võimalikuks kutsuda kokku ekspertide komisjoni. Me taotlesime ja mida ka siin ajakirjandust läbi lipsas, mida spordikomitee toetas aga ja öeldi, et tuleb nimekas ekspert, et sellest peaks piisama. Aga kuna ta, Ta tuli siiski sealtpoolt, kust alati sugugi mitte õiged asjad pole tulnud siis kahtlus muidugi oli. Aga, ja juba tema esimene pilk nendele säilmetele oli rabav. Pealtvaatajatele sellepärast et tema sugugi mitte kahte hunnikusse ei hakanud need konte jagama, nagu öeldud olijad toodud on kahe inimese säilmed, vaid paninat kolme hunnikusse. Ta kinnitas, et üks nendest on naisterahvas. Teine Lugustik kuulub selgelt luuhaigust põdenud inimesele, kes vähemalt viimased paar aastat ei ole rasket füüsilist tööd üldse saanud teha, maadlemisest rääkimata. Ja kolmanda kohta ta ei oskanud esialgu küll midagi täpsemat öelda. Neid oli ka ka neid luid. Aga mis kõige üllatavam oli, oli see, kui siis sellest piimanõust, millega neid luid ära viisi lähe garaazis, siis hoiti, hoiti kuni ekspertiisi, kuni millegipärast neid ei toodud inimväärsuse kohta. Kuigi sellest oli juttu siis nõust välja võetud pealuud asetas ta luustik juurde. Ja nii kummaline, kui see ei ole, see, mida eesti rahvast Lurichi pea Luuna teleekraanile pakutuna nägi asetas ta naise luustiku juurde, kinnitas, et see kuulub naisterahvale. Ja teise pealuu, mida siis Haabergina oli pakutud, asetas ta luuhaigust põdenud inimese luustiku juurde. Sellega oli siis see lugu lõpetatud ja tükiks ajaks saabus vaikus. Heino Ross, kas teie tegelikult oskate praegu juba täpselt öelda, kuhu siis Lurichi Aaberg maetud on? No täpselt öelda ei oska, võib-olla paarikümne meetrise täpsusega, sest see vajab veel uurimist, vajab töötlemist, selle kallal. Aga viimane armamiidis käik näitas meile seda, et üks mees töötas seal linnas üksinda ühepäevasel ajal, kui me kalmistul olime ja järgmisel päeval enam ei pääsenud arhiividesse sisse. Ja see edasi uurimine oleks olnud tol korral täiesti võimatu ja ma ei kujuta ette, kuidas see praegugi veel saaks, aga see on vaja seda vaja uurida ja seda on vaja uurida just spordiajaloo seisukohalt, sest me ei tea neid 40, meest, kes seal olid, räägitakse armaviidis, 13, mehe surmast, Rostovi neid juba suri. Ja see oleks ikkagi spordiajaloo seisukohalt väga vajalik teada saada, kes need seal kõik olid. Võib-olla kuskil keegi tõesti panipaikades tegemist oli ikkagi rindelinnuga ja ei ole võimatu, et kuskil sõjaväearhiivis kunagises leidub midagi selle kohta, et midagi on kirja pandud, ei ole võimaldatud, selles staabis oli ka Eesti ohvitsere, kes, kes nagunii teadsid, kes need mehed on. Ja muidugi praegu on õnneks see koht on hoone all ja sellega on välditud selle edasine. Nii et arvata võib, et veetrassi sealt läbi kaevatud ei ole, see on hoone eest läbi kaevatud. Tõenäoliselt see esimese paari augud on sattunud selle veetrassi alla. Kui nüüd Kristansoni neid andmeid uskuda. Jaa jaa, Lurichi haamriga out peaks siiski seni puutumata olema, aga see vajab tõsist tööd, et selleni jõuda. Muidugi mina spordimuuseumis siin nii optimistlik ei ole nagu Ross on ja ei arva ka, et need asjad omal ajal nii väga täpselt seal üldse nende surnuaedadega paika pandi. Sellepärast et seda alust ei andnud, need dokumendid, mis me leidsime ja need olid väga üldjooneliselt plaanid ja rääkimata nüüd, et ta oleks võimalik hauaridasid kindlaks teha, me ei tea ka täpselt seda hauaplatsi meid ja kõrvutada neid täpselt. Muidugi ei saa täiesti välistada võimalust, et on kuskil keegi täpselt üles joonistanud ja et kuskil see asi veel olemas on. Aga minu meelest on see kaduvväike võimalus. Ja muidugi, ega see hoone olemasolu seal ühtepidi kaitse Bauda, kui see seal all olemas on, aga teistpidi võib-olla on see ka prügimäele viidudes, vundamendi kaevamisega, me ei tea ka täpselt, kuidas need asjad seal olid. Ja noh, sajaprotsendiliselt me või ka ütelda, kas see auti jäid tingimata sinna alla või ta ei jäänud sinna alla. No mälestused, mis lauakoha Ta on, võiks selleks alust anda, aga jällegi on need kaunis umbmääraselt, nii et tõesti ees on suur töö, et seda selgeks saada, aga küsimus on ka selles, et, et kas sellel tööl on ikkagi mõtet, sellepärast et kas ei peaks me laskma siiski puhata näidel Lurichi, Aabergi säilmed seal, kus nad on ikkagi maetud ja on sadu võimalusi, kuidas nende meeste mälestust jäädvustada, väärikalt jäädvustada. Ja lõpuks nende meeste selline vaimne töö, see ju elab tingimata edasi. See teie praegune mõte väga hästi haakub ju paari ajakirjaniku kirjutistega, sellest samast perioodist ma ei tea, võib-olla neid kirjutisi on rohkem, aga need kaks tükki mõlemad, mis siin käepärast on, on naiste kirjutatud. Ma ei tea, kas see on omaette sümptov, et mehed on rohkem mängurid ja ja, ja tahavad teha asju, mis võib-olla ei ole õiged. Aga ma natukese võib-olla jah, loeksin ette. See esimene artikkel, mis mul siin praegu käes, annan. Edasist pärit Asta Niinemetsa kirjutatud. Oleme ju praegu innuga välja kaevamas oma juuri, ajalugu otsib oma suurmehi, kelle maine teekond lõppes Siberi vangilaagris. Jah, muidugi, peame üles otsima nende kalmud, kui see on võimalik ja jäädvustama nende mälestuse. Aga ärgem unustagem seejuures inimlikkust. Nende elu oli niigi vaevaline ja vintsutuste rohke. Laskem neil siis vähemalt rahus puhata. Ma usun, et praegu, kuhu me seda mõtet aeg-ajalt jälle unustama ja mulle n Mainla oli, oli väga sümpaatne siit ühest ajalehest leida ka teie mõtet, et kui ilmtingimata on vaja midagi vaata toogem, siis seal Tarmo viri kalmistult natuke mulda. Jah, seda sai siin välja pakutud ja seda on ka siin teiste poolt hiljem kirja pandud, selline mõte. Küsimus on ikkagi tõesti selles, et kas on õige kalmistutel nii meelevaldselt talitada ja milline õigustas, meil on kellelegi kalli inimese säilmete kallal vägivalda tarvitada. Las nad puhkavad seal, kus nad on ja mälestust saaks jah, tõesti, sellisel väga soliidsel kombel ju ka teisiti jäädvustada. Ja olgu siis teine pisike tsitaat veel, see on pärit rahva häälest ja siin on kirjutajaks valve Raudnask. Kui inimene on mulla alla saanud, tundub mulle ta rahu rikkumine üldse lubamatuna. Lurichi oleks meile praegu täiesti eeskujuna vaja kui vaimu ja jõuharmooniat. Aga meie tegeleme talude kui Viimse reliikvia, aga mõelgem, mehed, see on kirjutatud 28. juunil 1988. aastal aga mulle tundub, et see ei kõla praegu sugugi mitte vähem aktuaalselt kui tookord. Aga tsiteerigem, veel ühte kirjatööd, ma arvan, et seda ei ole lugenud, kuigi paljud inimesed lähevad kuskil ajalehes, ilmunud ei ole. Ja see kirjade heidab jah, sellele loole teistsugust valgust ja ma ütleksin, et iseäralikku valgust see on käsitsi kirjutatud, see ongi kiri, see on kiri Eesti spordimuuseumile. Töötan Tallinnas siselinna kalmistul mullatöölisena või nagu öeldakse, hauakaevaja ala. Paar aastat tagasi, kord hämaral, õhtupoolikul sain soojakus oma hilinenud lõunat. Minu töökaaslaste saatel sisenes sinna võõrasvanem mees, kes soovis hauakaevaja ka kokku saada. Kuna võõras vaikis, küsisin mina, mis küsimuses? Kuna vastuste järgnenud laususin, mina rääkige, mida te soovite. Ei noh, te ju sööte räbalas võõras jagama kõrvadega rääkige, vastasin jämedalt. Siis mõistsin, et ta soovib ilma tunnistajatega vestelda. Väljusime seal, ta vuristas ühe hingetõmbega binade Narva piirist, Lurichi Aabergi kondid ära, need on minu käes, aga ameeriklased tahavad neid kah saada. Dionäri, otsige kalmistult mõned kondid, müüme maha või? Olen ärimees küll, vastasin, aga nende meeste arvel äri ei tehta. Kaduge siit minema. Sellega meie jutt lõppeski. Samas rääkisin sellest ka töökaaslastele. Minu arvamus tollest mehest oli piiratud teadmistega suli. Seda üllatavam oli mõni aeg hiljem vist Karemäe juhitud telesaates näha tuttavat kondikaupmeest. Päevakangelase osas. Kuulsin ka tema nime. Ka minu töökaaslased tundsid TV-vahendusel ära varem kalmistul käinud mehe. See kiri on kirjutatud 16. novembril 1990. aastal Tallinnas. Aga nii või teisiti, kuidas nende asjadega on selge on see, et on kindlasti palju materjale, mis on läinud nüüd ajaloo uurija spordimuuseumile kuskile kaotsi. Need materjalid, mis peaksid olema spordimuuseumi saanud Maila. Kahtlemata ja muidugi ka seoses selle looga me pöördusime maalehe ja spordilehe poole, et neile laekunud materjalid siia jõuaks. Lähest midagi meile üle anti, osa kohta väideti, et oleks nagu gaasi antud inimestele spordilehest me ei ole küll midagi selle kohta saanud. Väga vajalik oleks edaspidise uurimiste huvides ja üldse meie spordiajaloo säilitamise huvides, et iga selline väike killukene jõuaks uurijate vaatevälja, et oleks kasutatav ja kus see õigem koht ikka on kui muuseum, kus seda võiks ju näha. Ja sellepärast on mul palve loomulikult, et kui kuulajate hulgas on kedagi, kes selle loo kohta midagi oskaks öelda või teab ka mõne teise meie sportlase kohta võib-olla midagi siis kirja panna meile, saata spordimuuseumi ja siin siis on võimalik meie ajaloo jaoks need talletada ja ka uurijatel alati võimalik kasutada. Ja see väldiks võib-olla ka selle, et taolised lood võiksid korduda. Kui me neist täpselt teame, siis ei saa selliste kahtlaste versioonidega ju keegi välja tulla. Nojah, siin oleks võib-olla niisugune palve veel, kes kirjutasid spordilehele Maalehele et nad kirjutaksid uuesti sellest asjast spordimuuseumile, sest siis on teada, et need materjalid ikkagi jõuavad sinna, kus neid vaja on, sest praegusel juhul on need ajalehtede materjalid surnud materjalid sest nendel ei ole ülevaadet asjast ja nad ei olegi võib-olla sellest asjast huvitatud, aga siin on võib-olla nii mõnigi väike detail paneb suure asja vahel paika.