Sõna on saarlaste esindajal, Kingissepa keskkooli kirjandusõpetajal Vilve Männal. Oi, mis mina, kommunistlik noor, ütleb Juhan Smuul. Poeedi teevad kangelased, ta kangelaste son, ta jõud. Ja tõepoolest, Juhan Smuuli jõud on tema tormi pojas. Järvesuu poistebrigaadis Leas kihnu Jõnnis ja manis polkovniku lesest Ärnis Mare tüürimehes pingviinides ja paljudes paljudes luuletustes. Oma kangelaste elujõu ammutas ta oma maast ja rahvast eriti aga sellelt trotsivalt pilvede, allseisvalt, madalalt ja kiviselt saarelt. Higil ahnel Muhumaal oli ta mitte ainult kirjanik Lenini preemia omanik. Siin oli ta tooma Juhan oma küla mees kes liikus peredes kalurite hulgas ja askeldas oma kodu juures. Kirjanik muretses oma kodu korrastamise pärast avardas aknaid ja parandas katust. Korrastas tuulikut, sest kõik pidi saama korda, enne, kui on liiga hilja. Oma Muhumaalt oma rahvast ammutas Juhan Smuul ise jõudu ja tervist. Et taas oma argiülesannetesse sukelduda või kaugetel meredel sõita. Sest merede kutse seisis tal alati kõrvus. Ta ütles, ma sulgesin südame uksed ja hoiaksin küüntega maast, kuid võimsam on minust see kutse. Ja minust nad jagu ei saa. Kaugel olles tunnetas ta alati, kui hea on. Kui mehel on kodumaa kuhu igatsed tagasi tulla. Tema tulekud olid alati oodatud, olgu nad siis lähedalt või kaugelt. Tulemised tuli alati oodatud oma lugejate hulgas. Alati olid oodatud kohtumised koolides Juhan Smuul, iga. Ja oma reisidelt tulite tagasi kas uue teosega või mõttega uue teose kohta kangelastega, kes pärinesid rahvast ja kes läksid tagasi rahva sekka. Sest on ju paljud tema tegelastest ja mõtetest muutunud üldmõisteteks. Vabad kangelased. Ingelastes on ta jõud ja Juhan Smuuli jõud on tema teostes. Tema tegelastest. Õnnelik on rahvas, kes omab niisuguse kirjanikku nagu Juhan Smuul Hällilaul. Rannas viiel kaal nagu karu magas, rügasse loobitud jää kaldakividel jürikuu maru tantsis, vilistas, kergitas häält. Halli liikuva jää kohal keerles tema 1000 Piuline piits aga Ruhnu poolt tumedalt Veerles meretohutu oreliviis. Väikses merele vaatavas majas jäämineku mürinat täis noorik kasuka õlule ajas läks randa. Ja vaatama jäi. Ühes kohmakas kapteni kiiker, juuksed valged, kui murdunud jää oma nooruse siniseid riike mehe isa toast vaatama jääb. Jää ragiseb, keerleb ja ruttab. Kiiker valetab turri jamast. Käskis selja taga laps, nutab, vana kiigutab lapselast näkku jätnud on kortsud ja armid, iga laiuskraad tormisel veel tema häälega kähiseb karmilt. Kui ta jutustab eluteest. Mida sa kisendavad, maga olev vait. Sinu elu on hääl. Kas sa kuuled, kuis akende taga Sulle laulavad, raju jää? Kuule, kuidas seal taplevad tuuled, miks sa oled veel käskis mu poiss. Parem on, kui neid undamas kuuled, raudsel tekil. Ja kiikuvas kois. Nõnda magad. Nüüd kõnelen endast läinud aeguse tuppa, ei too elulinud, varsti lõpuni lendab. Kuigi tahaksin olla veel noor. Mina elult ma paljugi tahtsin, tahtsin õnne ja õigust madalalt, aga minule otsade vahtis nagu hunt öiste metsade all. Head tuult, mina ootasin purje, kuigi hällilaul nõnda mul käis vähe häid päevi, palju on kurje. Ilm on kurjust ja kavalust täis. Mind on sundja gibraltari, karjud, saatnud vaatama tundmatuid maid. Vaevalt isegi tean ma, kui palju ahtri taha jäi sadamaid. Aga see, mida igal pool nägin, oli vaesuse hallikas lõim. Ilma kohale kerkis kui mägi, vaeseid pidistav, rikaste võim. 10 lipu all rooli siin laeva aga ükski neist armsaks ei saanud, olid pea kohal tuuled ja taevas puudus jalge all. Kodumaa. Ma jäin muidugi rikkusest ilma, teiste jaoks tegid tööd minu käed. Ja nii nagu läks silma ilma tulin tagasi tungede väel. Aga kõik, mida süda mul tahtis ja mis püüdmatult põgene, seest sulle pakub end, ootab, on lahti. Sinu algaval eluteel. Maga pois, kuhu viivad sur rajad? Ei näe nendel otsa jäääärt. Oled sündinud toredal ajal ole siis oma aja väärt. Jää ragises naksus ja keerles vana mõttesse merele viis, sest et Ruhnu poolt tumedalt Veerles mere tohutu do oreli Viinis. Sõna on Nõukogude Liidu rahvakunstnikul Gustav Ernesaksal. Palju on radasid maalia merel põhjas ja lõunas küll paremale, vasakule, otse Jaloogeldi küll hüljes ei allatulijale, mine jälle. Isegi paigal, seisan oma nullpikkusega, rajad on antirajad taganejaile. Nii, me läheme kiirelt, aeglaselt koos ja eraldi ristudes põrkudes. Üks koob oma teedest nähtamatu võrgu. Mida alles siis selgemini näeme, kui on jõutud viimasele, kõige sirgemale teele liivasele teele. Juhan Smuul on kirjeldanud inimteid radu ja on ka omad rändamised kinnitanud tähe sädemetena raamatu lehekülgedele. Kui me seisame tasa ja palju kõneleva öövaikuses raamaturiiuli ees Juhan Smuuli köideti ees, võime sügavesti kahetseda köideti seeria katkemist. Kuid selle kõige eest, mis meile on jäänud, olgem tänulikud. Tema elutõe tõlkimine raamatukeelde toimus alati eripäraselt. Smuul oskas seda teha just tüseda huumori kaudu. Siis jõudis tema mõte alati adressaadini. Aga ega tema nali polnud kaugeltki nali, nalja pärast. Selle nalja hind oli küllaltki kõrge, polnud tunda temas inflatsiooni langemise ohtu. Selle sisu tugines ju ikka me igapäevase tõsielu väringult. Merepoja, kiik viletsad, lubasid meid asjade olemist vaadelda lõbusast rakursist. Ekslik oleks aga Juhan Smuuli ennast pidada alati muretuks ja lõbusaks. Küllap tema lõbusus oli nii mõnelgi puhul pealmiseks kaitsekihiks murretegi vastu. Küllap on meilegi kõigile varutud mõõt rõõmu mõõt muret. Tihti esimest vähem teist rohkem. Arvan, et hetkeni rõõm ei panegi alati kirjanikku kirjutama vastet just mure on see mure teiste rõõmude pärast. Kirjaniku rõõmud saavad alles siis kõige suuremad olla. Kui tal on õnnestunud oma mured suures kirjutada. Käimata teede kaardistamine jäi pooleli kuid seisatagem tasa ja palju kõnelevas öövaikuses oma raamaturiiuli ees Juhan Smuuli köideti ees. Nad kõnelevad edasi. Lubage anda sõna Leningradi kirjanike organisatsiooni juhatuses sekretärile Daniil kraanile. Seltsimehed paari päeva eest avaldati teade järjekordsete seekord Juhan Smuuli nimeliste kirjanduslike aastapreemiate määramise kohta. Nende tänavuste Juhan Smuuli kirjanduslike aastapreemiate kätteandmiseks, üleandmiseks värskedel laureaatidele, anda sõna riikliku kirjastuskomitee esimehele Lembit käivile ja vabariigi kirjanike liidu juhatus sekretärile Villem Krossile. Lugupeetud seltsimehed. Juhan Smuuli mälestust jäädvustavad kannavad nüüd ka kirjanduslikud aastapreemiad. Tema nime aastapreemiad, mis asutati Ministrite nõukogu poolt kaks aastat tagasi kirjastuskomitee ja Kirjanike Liidu ettepanekul. Aastapreemiatele Juhan Smuuli nime andmine tuleb õigeks lugeda mitte ainult varalahkunud rahvakirjaniku loomingu kaalu ja suunda silmas pidades vaid samuti selle mitme žanrilisuse tõttu. Pealegi oli Smuul ise nendesamade preemiate komisjoni esimene esimees. Tänavu tegi preemiakomisjon oma valiku senisest varem. 10. veebruaril lõpetas komisjon eesotsas kirjanik Villem Grossiga oma töö. Järgmisel päeval kinnitasid kirjastuskomitee ja Kirjanike Liidu juhatuse presiidium komisjoni otsuse. Juba 12. veebruaril. Olid preemia saajate nimed üldsusele teada. 1971. aasta kirjanduslikust loomingust. Määrati preemiad proosa alal Paul Kuusbergi teostele Vabaduse puiestee ja naeratus luule alal Jaan Krossi teosele Voogia kolm, P. Laste- ja noorsookirjanduse alal, Jaan Rannapi teosele jefreitor, jõmm kirjanduskriitika ja publitsistikaalal Heino puhveli teosele sõnad sõelaga süles. Ilukirjandusliku tõlke eest Liiseppeli aserbaidžaani keeles tehtud tõlkele Ra ammeldamatus ja postuumselt Leon toomile. Kuusbergi südasuvel tõlki eest vene keelde ning arvestades tema viljaka tõlkeloomingut, eriti rohkete Juhan Smuuli teoste tõlkeid. Tahaksin juhtida tähelepanu teise tõlkepreemia loomise faktile käesoleval aastal, selleks, et ära märkida eesti ilukirjanduse vennasrahvaste keeltesse tõlkijate väga tänuväärset tööd. Ja nüüd lubada nagu. Meil üle anda diplomid ja nende juurde kuuluvad medalid Juhan Smuuli nimeliste kirjanduslike aastapreemiate laureaatidele. Vabariigi teeneline kirjanik Paul Kuusberg Vabariigi teeneline kirjanik Jaan Kross Kirjanik Jaan Kallak Kirjandusteadlane Heino puhvel. Kirjanik Liis Eppelil. Kallid seltsimehed Juhan Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemiate laureaat lubagreid südamlikult õnnitleda Kirjanike Liidu juhatuse kirjastuskomitee vabariigi kirjandussõprade nimel kõikide saalisviibijate nimel ja soovida teile uusi suuri kordaminekuid. Seltsimehed sellega me lõpetame meie piduliku õhtu esimese osa. Ma tahaksin lõpetada selle tänusõnadega kõigile siin täna esinenud külalistele nende heade südames tulevate sõnade eest, mis olid öeldud nii Juhan Smuuli kohta kui ka meie Eesti nõukogude kirjanduse kohta üldse. Täname kõiki nende heade soovide sõnade eest. Spasibo Mandre, Kiiedrus sepasu vannid, jobudest. Oo. Taeva tarrist. Ülemise. Oo, see number Kolm juulis. Räägite? Kaks jänni jääd võib ka öelda. Onu. Kõrtsis treeni Gustav Ernesaksa ooperist Tormide rand esitasid riikliku akadeemilise teatri Estonia solistid ja koor. Kartasimia ooperi, Gustav Ernesaks piirid, pull, if pomnilistalifi ihor astmele, akadeemiastki. Antarktise matused. Ohvermi, Antarktika. Minu seltsimeeste mälestuseks, kes hukkusid Nõukogude Antarktika ekspeditsioonidel orkestrit ei ole, kuid mühiseb valjult Antarktise tuisune, jäine koraad. Nii komsomoli kui raadiokaljul mühab elutul tühjal eikellegimaal. Me seisame õlgadel pea ja mure peakottides kasud kais kuuldades. Ma tean, mida tähendab, seltsimees sureb. Nüüd ma tean, mida sel puhul tuntakse Antartises. Hukkus Komsomolskaja jaamas insener Aeroloog. Morse kihutab raadiolained nagu meeritud südametukse krints ja punkt, punkt ja grips. Peagi käskjalg on teel, noor naine Moskvas lahti, teeb ukse. Ja siis. Kirst seisab punaselt ratturi saanil. Auvalve vaikib ja lumeortaal riigid üle meist püüab meid muljuda maani. Ta kärnilised täie momandreid täis, aa täiemaalt juba neljanda Noormehe nõudis minu teemise meri ja mannerjää Roberts Scott olisi. Tema kaugele jõudis Guita külmunud keha on meie käes. Hoidke soojade maade jaoks noorusanne. Minu all pole õitsenud äins ketall. Siin on pakassee külmunud liigeste manner. Mina olen ta valvur ja kaitsevaim. Seisab paljapäi kirstu ees. Meie ülem ja seltsimees võimas jässakas, vägevad õlad, teda parkisid arktise jääd. Tuhmilt kohati murdudes kõlab ta hääl. Hukkus seltsimeessõber kolleeg, hukkus noorelt ja kodumaast kaugel. Meie kaotus on Hank. Kuid võitlus on see, mis siin peame. Võitlus, ei rauge, siin on ohvreid, on raske. Antarktika. Kuid siia saatis meid kodumaa Nõukogude Liit. Meie seisame siin. Ega lahkumisi. Polaaröö on lähedal pakas öö, metsik öö peagi mandrile astub, kuid me teeme ka tema hukkunu töö ja selles on surmale vastus. Ja mäles tuss sellele mehele, kes tee siin lõpuni, käis Antarktise valgele lehele tema jäljed ometi jäid neid Messi ei ole palju. Siis astume põlvini, kohevas lumes, traktor, müürates saani ja kirstuvead läbi kaitseprillide maailm on tume ning tumedad mõtted tormavad peas. Elas noormees, kevades tuikasid veenid, tuli armastus, rõõmude pidulaud igijääs Pravda ranniku kruusa moreenil 100 meetri kaugusel. Valmis on haud. Kirstu kaanele külmunud kamakaid kukub ja jäisesse hauda keerutab lund. Surm kõlistab võtmeid ja sulgeb kõik lukud. Orkaan laulab vilinal ka Ves und. Võtame mütsid peast, saluut kuues Kaheroutsest, mustendapteebise meri. Hetkeks jäämägedel voolab loojangu punane veri. Ja kõik kõik, ja olgugi kõik olgu lõppenud matus. Jaa, trumbid näiliselt Antarktise käes, moreenil kohal on surematus meie surnud seltsimees, elama jääb nagu sõdur, kes langenud lahingutandril siin, kus märatseb looduse pakkuvas. Vastuhakk elab meis Pravda rannikul tühjal elutulmaal milles laulis hukkunud sõber kritsak. 1000 aastat võib minna jääs, keha ei hämas, meie tulevad põlved, kord keegi teist leiab hauasiini, kus on Antarktise läbi ja austavalt ütleb. See oli üks neist. Süda valutab. Tänada selleks meil ongi ja mõtted on haaranud tuisumeel. Kaugel mandril, platool aga traktori rongid praegu lõunapooluse suunas on teel.