Läheme jutuga edasi ning Me oleme avastamas Amazonase, vähemalt meie raadiokuulajad täna ja üldse kuulajatena. Kaupo Kikkas, sina olid Amazonases ära tükk aega ja neid eestlasi, kes seal on käinud, on tegelikult väga vähe, kes on seal käinud lausa mitu korda. Ning sinu eesmärk, nagu eelmises saates välja tuli, oli see, et minna vaadata sealseid inimesi, seda loodust, mis sind paelunud juba pikka aega. Ja nüüd huvitabki, et kes olid need inimesed, siis, kes kõnesid lesid, seda matsi. Tegelikult jah, et tõesti, nagu me eelmisel nädalal juba alustasime, jõudsime omadega angaamose sõjaväebaasi, mis asub sügaval sügaval Amazonases Javarii madalikul Peruu ja Brasiilia piiril, kust siis edasi läksime matseste külla ja kui eelmisel aastal oma ekspeditsiooni tehes sai sellele nimeks May õun, Lifoto ehk minu ainus foto ja minu nagu kreedoks või selliseks näiteks kohalikega suhtlemisel ja see, et ma teen neist perepilte, trükin need välja ja kingin need pildid neile. Ja see õnnestus väga kenasti ja, ja, ja tegelikult oli väga põnev näha, kuidas inimestes tekkis senine suhestumine iseenda pildiga, sest inimesed teadsid, mis on fotograafia, nad teadsid, mis on pilt, aga neid enamusi polnud kunagi pildistatud. Siis nüüd sel aastal oli meil sama plaan, aga nii kummaline kui see ka ei ole, siis needsamad matsesed, kelle juurde me läksime. Seal käib keskmiselt aastas üks turist. Turist ei ole mitte lihtsalt käed taskus inimene, vaid see on tavaliselt mõni suur televisioonikanal näiteks Discovery Channel, või on see mõni kuulus ajakiri National Geographic või midagi sarnast. Ja need inimesed on saanud maitse suhu, et kui see nii-öelda Nadžio neile tuleb, siis tuleb neile teha tsirkust, näidata oma nii-öelda traditsioone ja, ja proovida sellest võimalikult suur suur hulk raha kätte saada ja kuivõrd, kui selline televisioonikanal näiteks tuleb lugu tegema, siis televisioonikanal peab võtma kirjaliku nõusoleku ja siin on nüüd trikki, kuidas siis seda kirjalikku nõusolekut nad nii-öelda külavanem müüb, ehk siis kasseerib selle eest raha ja ütleme niimoodi, et kui see kõik toimuks kuidagi pisut terve omal moel, siis oleks väga mõistlik, sest lõppude lõpuks teenib ju kuskil natsi ja ka selle kõigepealt raha ja nad peavadki selle eest maksma. Aga see kõik on nagu ma eelmine nädal ütlesin, et kui need inimesed kihutavad seejärel paadiga lihtsalt külla ja neli päeva siis söövad pulgakommi popkorni ja, ja joovad seal mingeid huvitavaid džunglijooke, siis kuidagi tundub, samas samal ajal, kui neil on kogu küla peal üks generaator, neil ei ole ravimeid, neil ei ole koolitarbeid siis sisse tundub kõik pisut niimoodi pisut ebaterve. Aga loomulikult, kindlasti ei ole see mingisugune absoluutne arvamus, mida ma esindan seal lihtsalt see pilt, mis minust, selle mõnenädalase perioodiga, mis ma seal metsas sügavuses sain olla tekkis, aga tõepoolest, kui me siis kohale läksime ja saime loa jääda, siis me saime eelkõige tõesti tutvuda nende inimeste tänase eluoluga ja võrrelda seda sellega, mis on antropoloogid kirja pannud, kuidas see oli aastal 1968, kui alles esimene valge maailma või siis nii-öelda läänemaailma kontakt selle hõimuga tekkis. Ja tegelikult see oli kõige huvitavam ja ka mõnes mõttes ka nii-öelda vaimselt kõige keerulisem asi üldse olla inimeste keskel, kes on elanud pool oma elu metsarahvana küll teades, et valged inimesed on kuskil olemas, aga omamata nendega igasuguseid kontakte ja hetkel, kui, kui see kontakt nendega tekkis, tulid misjonärid, hakkasid seal kohe miljoneid pidama, ehitasid sinna nii-öelda kiriku ja pöörasid täielikult nende inimeste maailmavaate ja mõttemaailma pea peale. Ja tulemuseks on see, et nende inimeste väärtushinnangud ongi täielikult nii-öelda hävitatud või muutunud selliseks justkui mingisuguseks vastuolude kom niukseks kompotiks, eks ju. Ja, ja tulemus on see, et näiteks nad käivad väga vähe jahil, kuigi nendele on seal loomi ja kõik võimalused jahil käia. Nad söövad enamuse ajast lihtsalt Yucat ja Platanut, ehk siis seda nii-öelda mittemagusat banaani, kuna see kasvab nii hästi, sa ei pea selle jaoks faktiliselt mitte midagi tegema, neli saaki aastas annavad nii hukka kui, kui banaan. Ja, ja lihtsalt on lihtsalt on. Ütleme nii, et nendel on väga kõrge sündivus. Aastase juurdekasvuprotsent on viis protsenti, mitte nii, et see on nagu väga kõrge, nii et ühesõnaga sellest võib järeldada, millega nad seal veel tegelevad. Aga näiteks see, et nendel oleks mingisugune kõrgem eesmärk või et nendel oleks mingisugune oma nii-öelda säilinud kultuur või usk või traditsioonid jalakas täielikult minetatud. Et ma otseselt ei ole küll olnud kunagi väga kuulsad käsitöö tegijad, Nendel on olnud sellised väga spetsiifilised. Ma ostsin ka endale ühe proua käest sellise spetsiifilise ehte, mis oma otseste legendaarne käeehe, mis siis õde või vend kinkis oma väiksemale õele-vennale, mida punuti siis aasta-aastalt pikemaks, ümber käe, kuidas käsivars kasvas ja see on sellisest väga vastupidavast palmi säsist tehtud, millest nad tegelikult oskavad teha nii näiteks kiikesid kui ka isegi kotte ja isegi isegi selliseid tööriistu ja väga-väga tõesti selline tugev, tugev nii-öelda kangast tekib sellest selline kalavõrgu sarnane natukene. Aga, aga tõesti enam üldse seda kommet ei ole, nad on isegi minetanud sellise oma kuulsate vibude ja noolte meisterdamise kombe, kuigi ma olin lugenud, et veel mõned aastad tagasi näiteks tihtipeale mehed käisid vibudega jahil seetõttu, et seal hääletu ehk siis näiteks varjati ennast metsas ära ja oodati, kui linnud, sellised suured näiteks kurassaa, suured linnud tulevad nii-öelda kanalised ekse, tulevad oma lemmikkohtadesse sööma me mängima ja siis olid mehed võimelised laskma viis kuus lindu järjest nooltega maha, nii ind ei saanud arugi, mis toimub, ühesõnaga püssiga saad sa teha ühe paugu ja ülejäänud linnud on läinud, eks ju. Ja ütleme niimoodi, et mõnede inimestega vesteldes sisuliselt tekib selline mulje, et kogu nende aja arvamine algaks nagu aastast 69, kui misjonärid sinna tulid, et justkui nagu oleks piinlik kõige selle eelneva pärast, justkui oleks kõik tehtud, et kustutada nende mõtetest ja peadest. Ometigi on minu unistus minna matseste juurde, oli just nimelt seetõttu, et nad on olnud väga tugev ja väga pikalt praktiliselt kõige pikemalt läänemaailmale vastu pidanud rahvussest, et kõik kõik eelnevad on ju teatavasti ju nii-öelda alates juba juba pizzarro käimisest, kui ta hakkas järjest neid hõime seal vallutama, alistama ja tapma ju sisuliselt hävitatud vähem või rohkem, aga ma otseselt olid, olid kuni 69. aastani praktiliselt puutumatult põgenesid aina sügavamale metsa. Ja miks on nii nii-öelda visuaalselt ka minu jaoks kohutavalt huvitavad olid, et nad on kandnud oma tootemlooma jaaguari austamiseks, vurr näos tehti sellised spetsiaalsed sisselõiked ninasse ja suunurkadesse. Ja sellest samast palmikiust tehti sellised pikad vurrud, mis värviti osaliselt punaseks ja neitsist. Ja see noh, nagu te arvata võite, fotograaf minus muidugi naudib, naudib loomulikult selliseid põnevaid, eksootilisi välimusi aga isegi näiteks nendesamade vurrudega kandmine tegelikult kohalike seas on vanemad inimesed, kellel kõigil urruaugud alles on, sest nad on pool elu neid vurr kandnud. Justkui peetakse nagu mingisuguseks veidi häbi väärseks või inetuks asjaks ja, ja kuna televisioonikanalid, kes seal on, siis aastate jooksul käinud, mõned on nagu palunud, et nad paneksid purud ette, siis, siis kohe on selline, et jah, me teeme seda suure raha eest ja see on hirmus piinlik ja midagi sellist. Nii et, et tõesti selline kultuuride kokkupõrge ja need inimesed on kõige ehtsam tulem, kõige kurvem tulem, et nagu selline kodunud generatsioon, et ma ise usun, et see järgmine noorte generatsioon tuleb hoopis teistsugune, sest et paratamatult nad käivad aeg-ajalt seal angaamosel, kus juba on sõjaväebaasis, on internet. Nad näevad nii-öelda võib-olla veidi laiema silmaringiga seda, seda maailma, sest et tegelikult muidu me võiksime ja peaksime justkui kaitsma seda traditsioonilist elustiili, aga see niikuinii kadunud ehk siis ka vanem generatsioon suutnud selle nii-öelda ära ära likvideerida. Nii et enam ei ole mõtet väga loota, et see noorem noorem generatsioon selle juurde mingil moel tagasi, kui öeldakse, et pigem ma eeldaks, et et nad suudavad äkki omaks võtta seda nii-öelda veidi laiemat moodsamad maailmapildi. Aga kellel on seal külas sõnaõigus, on see siis preester, mõni kristlik või on siis küla külavanem veel või kuidas, nagu neid on mõjutatud? Siis näiteks seal Santa roosas oli selline olukord, et seal oli nii-öelda juriidiliselt või kuidas öelda siis kokkuleppeliselt külavanem Felipe, kes, kes oli külavanem, aga samas temal tegelikult temas ei olnud mitte mingisugust autoriteeti ja näiteks, kui seal tekkisid mõned sellised pingeolukorrad, siis seal oli hoopis üks selline tõeliselt selline Madriahhaatne daam. Ühesõnaga, kes ütles kõva häälega, nagu asjad on ja ja tähendab nii oligi nagu tema ütles. Ja loomulikult endiselt on seal teatud küsimustes väga suur võim, missionäridel ja misjonärid on üldiselt nagu alati sellised kavalusega silma paistnud, nii et pigem loovad sellise olukorra, kus nad panevad inimesed endast sõltuma. Inimesed tulevad vabatahtlikult nende juurde nii-öelda nõu küsima ja, ja see sõltud just nimelt on see tihtipeale see see märksõna jõuga või nagu vägivallaga need misjonärid kunagi ennast peale ei suru. Aga kas nemad on siis samast rahvusest või on siis valged? Loomulikult algselt on, nad on nad valged ja, ja selle ala on tegelikult peaaegu kõik Ameerika ehk USA misjonärid siis 60.-te lõpus nii-öelda oma misjonitööga vallutanud ja näiteks ma otseste juures on endiselt veel alles üks kaks naismisjonäri olid muideks need, kes enam otseste ala üldse nii-öelda konvertisid religiooni ja üks nendest daamidest on veel alles ja, ja tal on seal praktiliselt selline kuninganna staatus tähendab et ilma tema tema loata nii-öelda juhtu seal mitte midagi. Aga miks see kõik veel laiemas plaanis suures perspektiivis nii kurb on seal suures perspektiivis, kurb seetõttu, et ma juba korra mainisin, et, et Amazonas on väga rikas maavarade, nafta ja loomulikult puidu poolest rääkimata kõikvõimalikest haruldaste taime- ja loomaliikidest ja ökosüsteemist, mis seal on. Ja seal on niivõrd palju haruldast, mis tegelikult seesama alasema otseste ala on küll nüüd ka reservaat ja see on kaitse alla võetud, aga samas Peruu riik on müünud selle ala nafta kontsessioonideks nii et seal lõigatud juba paberi peal kaardi pealt kivideks, kus mingi naftafirma võib hakata seal siis naftat puurima. Ja näiteks need inimesed seal külades isegi ei ole sellest teadlikud, kuivõrd nad elavad seal oma vastuolulist elu käivad õhtuti seal nii-öelda zombid Ena mööda küla ringi ja vaatavad kristlikku karaoket, siis nad isegi ei tea seda, et kuskil nende katuseorganisatsioon võib-olla, kelle esinduseni kiitosel, kes on saanud suuri rahasid selle eest, et anda, lubasid välja seal hakata naftat puurima. Nii et, et näiteks, kui need inimesed oleksid natuke rohkem ise sekkuvad, omaksid natuke laiemat maailmapilti, nad saaksid ka seda loodust ja neid maavarasid kaitsta palju, palju paremini. Ütle mulle sellist asja, et kui sa seal neid inimesi vaatasid ja pildistasid, kas kuidagi see nende ka toimunu peegeldub ka kuidagi nende näos. Kindlasti. Absoluutselt kindlasti, et loomulikult on minule endale raske oma pilte hinnata, kuivõrd mina olen näinud neid kõiki reaalses elus ja reaalsetes situatsioonides. Aga see kõik seesama justkui mingisugune elu mõtte kaotamine on minu arvates sellele just sellel vanemal generatsioonil väga selgelt näkku kirjutatud, nad ei saa enam aru, kuidas olla või miks olla või kes see mina ise on, et kui sa oled elanud ühe päevani, eks ole, et täielikult teistsuguste reeglite järgi ja nüüd justkui ühel aastal on see nii-öelda keeratud pea peale muudetud kõik see põhimõtted ära siis siis sellised asjad, sellised protsessid peavad toimuma kuidagi rahulikult ja, ja mitte agressiivselt ja näiteks nendel samadel miljonäridele on siin üks nii-öelda minu arvates väga suur ja väga inetu roll mängida, et see kõik niimoodi on läinud. Nii et selles suhtes ma arvan, et see peegeldab ka tõepoolest nendes piltides, mida me seal teha sain. Aga kellega need inimesed sarnanevad, imelik küsida, kellega saab üldse sarnane, aga, aga sa pildistasid selleni mehi, naisi, lapsi, et mis neid seob näiteks meiega või on meil ka eestlastena kuidagi nendega mingi sarnase? Lõppude lõpuks oleme kõik inimesed ja, ja see geneetiline erinevus, mis on inimese ja inimese vahel ühes või teises planeedi otseselt tegelikult ju olematu, et küsimus on lihtsalt eelkõige ikkagi selles keskkonnas, mis seda inimest kujundab ja suunab, et ma arvan, et eks me kõik tahame omal moel õnnelikud olla ja oma oma oma elu mingisugusel meeldival viisil mööda saata, nii et tegelikult kõik põhiomadused nendel inimestel on, on absoluutselt täpselt samasugused, seal on seal on kadedust, seal on rõõmu, seal on kurbust, mis iganes, et need emotsioonid on, on kõik olemas, aga lihtsalt kui inimeselt võetakse ära see teatav mingisugune põhiline eksistentsiaalne idee, siis justkui lähevad kõik sordiini alla või ma ei oskagi öelda, kaovad, kaotavad kuidagi oma sellise, sellise efektiivse olemise või näiteks naeratavaid inimesi seal külas. Praktiliselt sa ei näinud näiteks omavahel rääkides või näiteks meiega rääkides, Nad ei vaadanud kunagi meile otsa ja rääkisid alati nagu niimoodi maha suunata, et väga-väga tõsiselt ja, ja isegi kui Ma ei kujuta ette, tähendab, et miks meie oleksime pidanud neile mingisuguse sellise ebameeldiva emotsiooni põhjustama ja loomulikult me küsisime ennem tulekut korduvalt luba ja nii edasi, et me ei olnud nagu sissetungijad ei tahtnud kindlasti olla nii-öelda tekitada mingi mingitki võimalikke seoseid. Nende misiganes eelnevate misjonäride kolonistide või, või väga-väga halbu, halbu valgeid on alati Amazonase liikunud, kes on kuskilt muu maailma eest ära põgenenud jätiseid, kes on leidnud seal oma siis nii-öelda sellise rõdutamis paiga, olgu nad siis salajased kullakaevajad või sala salakütid või salajased metsaraie. Siis me proovisime olla nii avalikud kui võimalik ja, ja, ja luua luua nii nii tugev kuvand nendest võimalikest, nimelt et ei tekiks selliseid kahtlusi ja ebameeldivaid nii-öelda seoseid, aga, aga sellegipoolest me ei saavutanud, peab tõdema, et seal külas Santa roosas me ei saavutanud nende inimestega tegelikult, et mitte mingit lähedast kontakti. See, kuidas te seal elasite ja mida sa veel seal nägite, sellest räägi nädala pärast.