Lähme Amazonase juttudega edasi, Kaupo Kikkas oli ära pikka aega Amazonasele ning kahel viimasel kolmapäeval oleme me sellest reisist ka natukene rääkinud ja kaubame jõudsime sinna, kus te olite juba seal külas, sa nägid neid inimesi kirjeldasid leida, aga mis te elude ise seal elasite, kust üldse koodid elama pandi ja kuidas tehnika kõigele selle vastu pidas. Moodustatud. Puhul on väga huvitav see, et nad elavad täiesti suletud seintega nii-öelda hütides. Ehk siis nendel on säilinud veel sele inglise keeles long Housse, pikk maja traditsioon, nad on küll lõiganud selle pika maja juba tükkideks, ehk siis inimesed elavad perekondade kaupa, aga vanasti oli niimoodi, et kogu siis küla elas ühes pikas majas, kus olid ainult roomatid vahel ja, ja toimus selline nii-öelda ühiselu ja sellest selle pärandusena, nad elavad veel praegu ka sellistes nii-öelda pikkades majades, aga seal on vaheseinad siis vahel, et nii-öelda ei ole enam nii, et kõik elaksid ikkagi, perekonnad elavad eraldi ja meil oli kokku, et me saame siis ühe osa sellest nii-öelda majast enda kasutusse, kuhu me saame võrkkiiged riputada ja džunglis magamiseks on tõesti kõige mõistlikum vahend valgele mehele võrkkiike. Nagu inglise keeles öeldakse, äärmiselt suur, mõnus ja mugav käsitööna selline valminud magamisase, mis tõmmatakse siis selliste kõikidel katusega hoonet on ju alati nii-öelda selline konstruktsioon, kuhu külge seal võrkkiiged riputada ja seal ümber on veel muski. Eero, ehk selline sääsevõrk, spetsiaalne, sa poed sealt luku vahelt sisse. Need olid meil loomulikult kõik endal kaasas, nii et see oli veel omaette tsirkus, et see kõik lennukisse saada, kuna iga kilo arvel sellistel pisikestel lennukitel siis aga oma hämmokitestemovskiteerudest või mitte mingil juhul ei loobunud, sest et džunglis magamiseks on see ainuke turvaline, aga ainuke normaalne viis meie jaoks kohalikud ise enamasti magavad tegelikult põrandal. Aga mis ma öelda tahtsin, et väga omapärane oli see, et nendel olid majadel seinad ja uksed ja uksetööd kogu aeg kinni, mis on jällegi üks selline huvitav tav pärand nende eelnevast nii-öelda elu traditsioonist või sellest Longhausist, sest Riberyniode ehk siis selliste stiitside või segatud rahvaste külades on praktiliselt ainult üks sein. Et sein on ainult nii-öelda selleks, et lihtsalt natuke varjata või ehitada sinna riiulit või mis iganes, aga seina pole vaja tegelikult, sest majad paiknevad selliste meetri pikkuste dokkide otsas. Seal on põrand ja, ja seinad ju takistavad õhu liikumist, nii et majad kõik, kus, mis on nelja seinaga äärmiselt palavad. Nii et seal külas oli meil ka tegelikult väga raske olla, sest et lihtsalt see maja küttis ennast nii kuumaks, et et seal oli, seal oli päris raske tegelikult olla ja, ja nagu ütlesin, kohalikud enamasti magavad lihtsalt põrandal, nendel on seal majas üks nurk, et kus, kus kogu siis nii-öelda perekond tavaliselt kuhjas, magab laps, sinine on väga-väga palju. Noh, ütleme niimoodi, et keskmiselt umbes kolmeteistaastaselt sünnitavad tüdrukud oma esimese lapse ja selline perekonnaelu traditsioon on üldse väga omapärane. Kuna sisuliselt noh, ütleme nii, et keegi seal lastekurg käib väga tihti ja keegi lastetulemisele kätt ette ei pane, siis seal toimub selline nagu mingisugune huvitav, täiesti omapärane spontaanselt toimuv laste jagamise süsteem, et kui näiteks sa oled neli aastat järjest nii-öelda saanud lapse ja siis viiendate nagu tuleb jälle, siis esimesest on juba natuke nagu tüdimus peale tulnud, siis saadad selle naabritele, kellel võib-olla pole mingil põhjusel kaks aastat sündinud last ja niimoodi elatakse suhteliselt niimoodi külakorda. Ja kuivõrd nendel need banaanid ja Jukad on kogu aeg põllu pealt saadaval, siis keegi nälga ei tunne, mingisugust toidunaudingust ei ole seal mõtet üldse rääkida. Nälga keegi ei jää, see tähendab seda, et ei ole vahet, kas sa sööd täna siin majas oma seda Yucat või kõrvalmajas, kas sa magad täna siinsest päevad läbi, jooksevad lapsed niikuinii kõik koos ringi mängivad ja hullavad ja, ja ütleme niimoodi, et juba ikka väga noorel läheb lapse kasvatamine täielikult teiste lasteaiaks siis õdede-vendade ja naabrilaste nii öelda tööks muutub, see on seal tõesti väga tänane, kuidas perekondade selline ma ei oskagi öelda, selline omavaheline seotus eksisteerib, samas jällegi peab ütlema, et see on loogiliselt mõeldes ju väga mõistlik, sest suhteliselt väiksed kommuunid need inimesed peavad eksisteerima seal teineteisega kõrvuti päevast päeva, nendel ei ole võimalused. Kui sa lähed kellelegiga riidu, siis sa lähed kuhugile ära või midagi sellist, nii et siis näiteks ongi see, et kui kellelgi peaks mees saama näiteks ussi käest hammustada ja ära surema, leitakse talle uus mees, kelle jaoks ei ole probleem, et ta saab koos naisega seitse, kaheksa last ja nii edasi, ütleme mehed ja naised seal enam-vähem siiski töötavad võrdselt, et ajalooliselt matsestel nagu tegid naised ära kogu töö ja mehed tegelesid enamasti logelemist jahil käimisega. Aga praegusel hetkel siiski võib öelda, et enam-vähem nii-öelda suhteliselt võrdselt on see jagatud kuigi nii-öelda võib pisut naljaga pooleks öelda, et ega seal just liiga palju seda tööd ei tehta ka kuna põhiline tegevus on lihtsalt tšakrate ehk oma põllulappide eest hoolitsemine. Aga kuna asjad kasvavad seal üsna hästi, siis ei, ei nõua, sai nüüd ka päris just sellist hingematkot töökogust. Aga mis teie seal tegite ja ja kuidas teie sinna sobitusite? Loomulikult, me olime seal nagu valged varesed ja ei sobitunud absoluutselt, kuigi me oleksime seda väga tahtnud, et meid oleks pisut rohkem omaks võetud, sest meil eelnevad kogemused on tegelikult väga positiivsed ja me oleme saanud inimestega sellised oluliselt soojemad suhted sisse luua. Meie sobib, meie nii-öelda põhimõte oli seal, mille me võtsime, selline pigem selline jälgija roll, et et me nagu alati, ütleme. Me me oleme alati valmis igas asjas abiks olema ja aitama, ehk siis inglise keeles on selline termin nagu partistsipendobservatione osaleja vaatle. Mis mõnes mõttes selline noh ega sellist asja nagu vaatlus ei eksisteeri, sest kui gringo valge mees läheb metsakülla, siis on selge teda pigem teda vaadeldakse, mida tema ei vaatle, eks ju. Aga sellegipoolest tähelepanekute tegemiseks inimestel vestlemiseks sa pead kuidagi natuke sulandama ja nendega ju suhtlema, muidu ei ole mingit mõtet minna lihtsalt ja ollagi nagu valge vares. Nii et me käisime, vaatasime, kuidas nende igapäevased toimetused välja näevad, millest koosnevad nende päevad, millest koosneb nende vaba aeg. Et nii palju kui nendel, et oli võimalik, tutvustasid nad meile oma kultuuri, kuna me pidime minema praktiliselt käed taskus, lihtsalt nii-öelda ainult linnakaubaga. Esimene arstirohtusid viisime püssikuule, viisime veel lastele seal maiustusi ja muud säärast ja lootsime, et me saame siis vastu osta kohalike jahimeeste käest liha ja muud toiduks tarvilikku. Aga tõepoolest nii kummaline, kui see ka ei ole, et metsarahvas isegi eriliselt väga ei viitsi jahigi käia. Kuigi matsestel on traditsioon, et siis tapiiri ja suurte kaimanite koljut kogutakse alati nagu see mehe mehe selline au ja uhkus, et ta paneb seina peale, siis oli näha, et seal on mehed, on kunagi lasknud ikkagi väga suuri võimsaid piire, väga suuri ja võimsaid kaima näid aga näiteks küsisin ka, et kuidas siis nüüd on, et millal viimati Taaperi lasite, siis tegelikult öeldi, et isegi kolm kuud tagasi sai teha suured aaperi kätte, aga enne seda aasta aega ei lasknud ühtegi. Meil oli näiteks päris raske tegelikult, et liha saada, meie dieet osutus, osutus üsna üksluiseks, sest et me võtsime kaasa endale ainult riisi ja mõtlesime, et kõik muu. Me saame külast juurde, aga ei olnud see üldse nii lihtne. Ja lõpuks me siis suutsime ikkagi motiveerida seal mõnda kohalikku ja andsime talle ise kuulid ja siis nad lasid meile mõned suured rotid, ehk siis täpsemalt pakad. Baka on selline, niisugune, isegi kuni kümnekilone suur selline veelembene rott, maitseb teine päris hästi, nii et sõime pakat, siis veel juhtus järk paar päeva hiljem väga naljakas lugu, et kuna nii-öelda legend levis külased kringodele, maitseb paka ja gringo dele raha, noh, seda nad teadsid niikuiniisiis. Ühel õhtul tormasid külamehed metsarott rotijahile, et kringodele veel järgmise rotiga ta metsast välja tuua, nii et siis meie vaiksed institasime ja istusime oma kuumavate kehadega seal võrki kedes ja mõtlesime, et millal siis rottidega tullakse. Olavi nutta kogu küla, kes oli jahile läinud, ei saanud mitte keegi ühtegi ulukit või ühtegi jahilooma kätte, nii et tulid tühjade kätega vaikselt imbusid külla tagasi, et ei olnud nendest tollel ööl kellestki suurt jahimeest. Küttimine ise muidugi käib seal üsna sellisel keerukal viisil selles suhtes, et sa pead olema tõesti päris hea loodusemees. Oma olemuselt on see imelihtne, minnakse öösel metsa minnakse kas siis mõne sellise soola augu juurde mõne mudaaugu juurde või mõne kraavi juurde, kus on teada, et loomad joomas käivad ja lihtsalt seistakse niikaua, kuni loom tuleb, siis tõmmatakse äkki talle taskulambi valgus peale, lastakse ta maha. Aga see tähendab seda, et sa pead suutma olla hiirvaikselt. Esiteks ei tohi levitada inimese lõhna, mis on loomale kohutavalt halb ja need püssid on ikkagi nii arhailised ja nii lihtsalt oma olemuselt, et nad peavad ikkagi ütleme üle. Noh, ma ei kujuta ette, 10 meetrit on absoluutne niisugune maximum distants, millega nad mõnda väiksemat looma suudaksid lasta. Nii et sa pead sisuliselt ise ootama ära, kui loom tuleb, jookseb sulle sülle. Nii et seetõttu seetõttu ei ole tegelikult jahijahipidamine sellist päris nii lihtne. Et ega, ega loomad on ju ikkagi väga hea haistmisega ja, ja kui nad ikkagi tunnevad, et inimese lõhn on üleval, ega nad ei lähe sinna, seda soola lakkuma, isegi seda on, oleks tegelikult organismile tarvis. Nii et meie dieettelisel jah, omapärane koosnedes vahepeal ainult riisist ja vahepeal siis sõime ka rotipraadi ja ja, ja haukasime seda Platanud ehk banaani peale. Aga, aga siiski üllatav-üllatav, kuidas, kuidas kohalikud ei näe oma dieedi või nii-öelda toidulaua katmisega just eriti palju vaeva.