Tänane keskeprogramm kannab pealkirja oleme su lapsed. Saate autor on Heidi Tammar. Läinud suvel tähistas Pärnu kuurort oma 100 viiekümnendat sünnipäeva. Vaid vähesed teadsid, et samal aastal poolteist sajandit tagasi loodi Pärnus ka lastekodu esimene Eestis ja võib oletada, et ka üks esimesi tervel Tsaari-Venemaal. Tol ajal saabus Pärnusse välissadamatest palju laevu. Kaubakontorid rikastasid väliskaubandusest saadud tuludest. Linnas liikus palju välismaalasi ja linnaisad ei saanud lubada, et seal torkaks silma vaesus. Iga aastaga hakkas Pärnusse saabuma ikka rohkem jõukaid suvitajaid. Ja nende silma ei tohtinud samuti riivata. Tänavatel ja sadamas kirjavad poisikesed. Rikkus lubas tegeleda heategevusega, lausa kohustas selleks. Ja nii ilmubki ajalehes berna usse, vahendlat. Teade lastekodu avamisest 16. oktoobril 1838. aastal endises viltmanni vabriku majas. Lastekodu asus seal vaheaegadega mitukümmend aastat. Taluperemehed kaubelnud sealt endale suveks karjapoisse. Niisugune on väga lühike sissejuhatus, mille lugesin välja Pärnu lastekodu kroonika esimestelt lehekülgedelt. Nimelt on mu töölaual väga huvitava sisuga mapp, mis lisaks lastekodu 150 aastasele ajaloole sisaldab ka väljavõtteid dokumentidest inimeste isiklikke mälestusi, fotosid palju huvitavat. See varandus kuulub mehele, kes selle ise kõik kildhaaval kokku on kandnud. Endel Prikk annab praegu muusikatunde massiaru eriinternaatkoolilastele. Enne seda oli ta kasvatajaks Pärnu lastekodus. Kui ma hakkasin laskja kodus tööle, siis ükskord mu tütar ütles, et et tema sõbranna, vanaisa on lastekodu kasvandik, olnud naabras elas, siis küsisin, kuidas on, ta ütles, et jah, et see lastekodu oli juba enne teist maailmasõda, et tema lastekodus olnud 1911 aastal. No siis hakkasin otsima, et kui vana see lastekodu. Ma sain võimaluse Tartusse arhiivi minna ja sealt siis sain andmed, et Pärnu lastekodu on asutud 838 aastal. Ja uurisin siis. Neid, et kas see vastab tõele ja et kas ta on siis tõesti esimene Eestis, siis vaatasime seal dotsent mustaga ka vene riigi, teati, et Iisrliku käskkirjaga seal põhikiri kinnitatud ja arvatavasti esimene üldse Venemaal. Nii et Tsaari-Venemaa päris esimene võib isegi arvata, võiks küll pikalt sellest, kuidas ühte ajalugu koostatakse. Ühte kroonikat praegu võib-olla rääkima ei hakka, aga ma usun, et see ei olnud mõnenädalase. Jah, kui ma sain jällegi kaks päeva vaba, siis sõitsin Tartusse, mõnikord oligi vaja tartu jaotuspunktist laps ära tuua, küsisin neljapäeva juurde ja nii, nii päevide otsitud ja lõpuks siis sai ka veel leitud andmeid kirjandusmuuseumist. Seal olid vanad Pärnu ajalehed ja niimoodi siis midagi leidsin. Aga muidugi seal hakkas leidma nii palju huvitavat. Näiteks see, kuidas Aleksander teine külastas, Pärnu linn tulnuks selleks Pärnusse Pärnu lastekodu avada ja see Pärnu lastekodu nimetatigi. Aleksander paisanud Aleksander teise padrun laviad. Kui palju on neid inimesi, kes Pärnu lastekodu võivad suma koduks pidada, kas teil seda arvestust on ka veetud? Noh, midagi on, näiteks kui oli 25. laste juubel siis 1863 aastal, siis on pastor Jürgensoni kõnes. Et on 75 poissi-tüdrukut, on olnud lastekodus ja lasteaedu kõrval oli ka seal laste päevakodu. Seal on 500 last siis saanud selle 25 aasta jooksul õla Pedamis tähendaks sooja toitu lõunate, niiet näljast ja viletsusest päästetud, aga siis rohkem tsaariajast täpsed andmed ei ole, aga kodan seal olnud umbes 200 olnud endise kasvandik või vähem natukene. Aga nõukogude aastatel on sead läbi käinud 1400 last. Nii et väga suure ja kusjuures näiteks ligi 100 on need, kellel on koduks ligi 10 aastat. Nendest tooledki 500 ümbert tööd on kodus kolm kuni neli aastat. Kas teie jaoks nüüd, kus Pärnu lastekodu enam ei olegi on lastekodu kroonika kirjutamine lõppenud ja ajaloole kriipsu alla tõmmatud? Ei saa olla sest et probleeme ja muresid on veel küllalt vaja oleks kindlasti teada, mis on endisest lastelastest saanud, et ümber lükata niisugune väide, et, et lastekodulastest ei saa normaalselt kodanike siis näiteks oleks teine vajaduste kroonika järgi, et üldistada näiteks võrrelda tsaariaegsed, põhised, kodanlus aegsete tänapäevast ja siis sealt leida niuksed terad, mis oli omalajal parem, mis mitte, et tänapäeval ei ole näiteks kasvõi see tagasiside omal ajal tsaariajal lastekodusaates lapsed kindlalt oma uue peremehe juurde õpipoisiks ja ja nad olid kindlustatud, pea panime lubada. Tänapäeval on ju nii, et kui on läinud, siis pole kellegi asi, mis tast saanud. Kui paljudest endistest lastekodu kasvandikest praegu midagi teate? Vähemalt kõrghariduse on saanud 30 samuti keskerihariduse aastate eest ligi 100. Tänapäeval muidugi on see kohustuslik keskharidus, teine näitaja. Aga need 30, mis aja lõikes need siis on? Kõige rohkem on neid aastatest 1960 70, kui taskud elektrofriitraks Nii et tegelikult nendest, kes lastekodus on direktorid, kasvatajad, sõltub ikka väga palju lapse edaspidine saatus, selle noore inimese edasine tee, kui ta juba lastekodust välja läheb. Kasvandikud räägivad, et et laps oli niukene, karm isa aga oskas majanduse mehena hooldada, et nad said kõrghariduse statsionaarselt ja õppetuhat, eks oli, Allar Levandi vanaema, kes siis iga õhtu elitas neid ennem hakkan minekuid ja lapsed olid sellel ikka väga hästi kaitstud ja hooldatud. Lastekodu avamine kajastub 1838. aasta sügisel peaaegu igas ajalehenumbris. Jaan linna elus tähelepanu keskmes. Ka järgmistel aastatel on ajalehes artikleid lastekodukohta eriti palju 1840. aastal seoses põhikirja kinnitamisega. Lastekodu põhikirja kinnitas lõplikult keiser Nikolai esimene 29. novembril 1840. Siin mõned punktid sellest. Lastekoduülesanded kanda hoolt orbude eest selles vanuses, millal neid ei ole võimalik kuhugi suunata ja anda viisaka hariduse alused mis võimaldaks korraldada nõnda orbude tuleviku saatust. Hoolitseda sel viisil orbude eest, et nad teatud vanuses paigutada ühed õppeasutustesse, aga teised vabrikutesse, tehastesse või eraisikute juurde, ameti õppimiseks ja muule kasulikule tegevusele, mis võivad olla orbudesoole, päritolule ja seisundile sobivad. On lubatud vastu võtta annetusi eraisikutelt ja korraldada loterii Sid seaduste alusel. Peale selle otsida teisi ülalpidamise allikaid, mis on seadusega lubatud. Kolm hooldajat kuraatorit üksi jälgib moraali õppimise järgi. Teised juhivad majandust. Igal aastal esitatakse aruanded Liivimaa brikaasileja, Pärnu magistraalide peale, seda teha aruanne teatavaks üldsusele avalikus teates. Kõik orvud jäävad asutusse selle ajani, millal nad saavad load pühaks õnnistuseks ja on teinud läbi vajaliku ettevalmistuse pastori juhendamisel. Peale selle jaotatakse poisid õppeasutustesse hariduse saamiseks vastavalt võimetele ja kalduvustele samuti vabrikutesse, tehastesse, eraisikute ja heategijat juurde, nende vanusele, vastavale tegevusele. Et õppida käsitööoskust ja kunstitütarlapsed, lähevad käsitöö ja mitmete koduste esemete valmistamise õpingutele. Need olid siis mõned punktid Pärnu lastekodu esimesest põhikirjast mis kinnitati 1840. aastal. Nüüd aga see on ajaloomappi kinni siiras lootuses, et ta trükituna kord ka laiemale üldsusele kättesaadavaks muutub. Ja pakun teile kuulata elavaid mälestusi meenutavad inimesed, kelle saatus Pärnu lastekoduga seotud on. Enne veel ütlen teile ära selle fakti, et aasta enne oma juubelisünnipäeva Pärnu lastekodu lakkas olemast. Ta likvideeriti. Kommenteerida seda ei ole. Tänase saateülesanne Järgneva mõte on võimaldada teile väike pilguheit inimsuhete kasvatuse ja pedagoogika arengu teele selle sajandi Eestimaal lastekodu kasvandike mälestuste ja mõtete läbi. Seegi on osake meie ajalugu millest kõige viimased aastakümned meelega välja on jäetud. Need vajavad lihtsalt päris eraldi käsitlemist. Kui tee Ants niidu Pärnu lastekodusse sattusite, siis te olite niisugune paari-kolmeaastane poisike solid tervelt 80 aastat tagasi. Siis kasid, kes mees pidi seal rooli naabrit? Ja siis te olite Pärnu lastekodus kuni suureks noormeheks kasvamiseni kohe 18 olite siis ära tulid ja niimoodi ja kaubanduskoolis läksin anti linna poolt võimalus töökohti, kus kohe meid panna, mitte tänava poole ja, ja linnavalitsuses üldosakonda. Missugune oli siis tsaariaegne lastekodu Pärnus? Niuksed jõukamad salsa daamid, kes olid pea hooldad, siis lastekodu hoolde. Kui palju oli tol ajal lapsi siis, kui nemad viidi mind lastekodusse? 12 tütarlast, kaheksa poissi ja saksa, kõik eesti keelt ikka mäletasite, ega see päris ära ei kadunud, ei kadunud ära sellepärast, et saaksite ülal pidada, oli. See siis tähendas seda, et anti haridus lastele ja anti süüa ja süüa ka seal savikaussi puulusikas ja ja sel ajal neid sööginõud olid ja pidi, kuni kolmandad juba supikooli klassis pidi juba kuni 100-ni oskama arvutada ja vene keel oli siis ka seal sees, vene keel oli sisse kooliõpetuse keel seal ja. Peamine asi oli siis, et selg hell vene põõsaid, seal siis koolijuhataja yks oli, ta nimise mängis viiuliga ees ja, ja me pidin köik kõvasti laulma seda vene hümni ja siis nägeid mõni suu kinnises viiulipoogna teise vastu pealagi plaksed. Poisid olid Maidamisest, kleidid, tüdrigla poistele kõik ühtemoodi, need tundis ka lastekodupoisipärad, et sinise ülikonna, valge triipudega lastekodu poisike. Kõige suurem mälestus oli seegi Vootsinud häda kui koolivaheaeg, et kui sakste hobused tulid ja selle konsul Schmidti hobused tulid ja pandi meid kõik peale viigi Audru sinna vana koolivaheaeg oli kooli koolimaja suvitama ja siis meil oli see au ja nõrk. Kas tavalised lapse lollid? Ma arvan, oli suur roheline mees, niiet. Koolivaheaegadel siis suvel suurt tööd teha ei saa, nelja viidi suvitama kõik kõike sel ajal aga kuidas siis tööõppimisega oli ka ameti saama ikka selgeks endale ja, ja ei, see nii ka laastud on siis, mis selleaegsete tollidmikkuse, paelade punumise, Tigasus laius ja sulgetonokkimises õige padjasuled ei olnud, nii Irvus, Paiv toodiumil, lastel sinna teatav tööd, nii et talvel kooli ajal, siis tuli ka kõvasti ja, ja äike ei lastud seal midagi, et seal tuisk kuiskil hüppama, kargama, aga kui kaua see koolivaheaeg siis kestis? Teie ajal oli ju kolm võimuvahetust, vähemalt Eestimaal. Põhja tänav üks ja meie jäime üksinda lastekodu sinna lastelastega ja siis oli Vene sõjavägi meil all ja meie olime väljas, siis tuli Saksa sõjavägisesse ja nendega ja siis tuli Eestis Sõjavägi ja köik elasime selle sõja kõik öösel nägin, mis seal oli. Nii et kui te lastekodust juba ellu läksite, siis oli juba Eesti vabariigi aeg ja siis oli nii, et. Siis läks linna alla kõik ja siis hakkas lapsi juurde, on, kui meid oli enne kõigest sakslaste võimu lõpus oli esimese ilmasõja ajal oli nii see neli poissi ja kaks tüdrukut järgi ja nii kui see esimene ilmasõda ära lõppes, siis hakkas tänaval päevade järgi ja neid orvusid, neid hakkas järjest tulema, juuria lastekodu kasvas ja siis tõdes 20. aastal vaatajad täna linnas ei saanud pidada, siis toodi ärarääma mõisa, et siis juba lastekodulaste arv hakkas niivõrd suureks. Me teame, et linna seisan, pidu. Linnal kui lja, mis aeg see siis oli, teie olite Pärnu lastekodus, on 26. aastal juba olin ja vahepeal nagu toodi aastaks-paariks koju, nii et ma mäletan esimese klassi Riia maanteel käisin kooli tänaval koolis ja teisest klassist juba läksin või kolmandas klassis läksin juba lastekodu tagasi ja siis olin senikaua Kurema koolis lõpetasin kuus klassi, tol ajal oli lastekodusse mineku põhjused vist natukene teistsugused, kui praegustel lastel on. Ja lastekodu oli üldse teistmoodi asutus, vist ei saa midagi halba ütelda, väga kord oli seal. Süüa sai keskmiselt kiita just ei saa. Aga kord oli, kõik töötasime, meil oli väga ilus aed, mille eest me kõiki täheldasime. Isegi meile oli omaette lillepeenrad. Ja kui ilus oli kõik see park seal läbi minna, koomiku kooli läksid Hilda bluumenselt, teie olite koos kahekesi lastekodus, siis olime siiani sõbrannad siiamaale, meid lahutab ainult surm. Van vandal midagi helistab mulle, andemalmid, minul midagi, helistan siiani, Püts räägib ühele oma muret, teine räägib teisele oma mured, nii nagu me olime lastekodus seda harjunud rääkima. Kuidas teie sattusite lastekodus? Kuidas mina sattusin naerma, isa suri ära, ema oli haige, ei anna siis sel moel ma sinna sattusingi. Aga ma ei kahetse, et ma seal sealt me saime oma elukogemused, sealt saime ikka tööarmastuse, meil oli igaühel oli noh, aias olid niisugust ilusat laiad teed, seal olid marjapõõsad mõlemi pool teed, igaühel meil oli enda tee ja siis me hoidsime selle tee korras, aias olid peenrad, porgandiga nistas ja igaühel oli oma kolm vennad, siis me ronisime neid ja katsime neid ja siis oli üks tiik seal, sealt me tõime siis kastekannuga vett siis kasvataja Nastja käis siis sõrmega, noh, laste asi ruttu minema, saab tehtud, siis tõmbas sõrmega, vaatas, kas maa on, kui, kui vähe oli, tuleb uuesti kasta, ei olnudki nii lihtne, nagu me ise arvasime ja sellest on meil niisugustele elukogemused mida siis üks lastekodu lõpetada tanud tüdruk. Siis oskas ja suutis, kui kui ta juba seal 15 16 aastat vana oli, nii, te lihtsalt välja tulite. Peale kooli jah, mis me oskasime, mis igapäevaseid töid oskasime käsitada, oskasime teha. Sellepärast et tädinast ja see oli ju kange käsitöötegija äärde, kärna oli täpselt samuti sina väga ilusat käsitööd tegid esiseks meile ka seda õpetati, kord oli meil kõik, olen sealt saanud selle, et ma nii kõik oskan ikka käsitöövabal ajal ikka käsitöö, mehise pidime põrandaid pesema. Kordamööda pesime nõud käikese ära. Et kaks tüdrukud olid alati 100 vise hommikust õhtuni kolm korda ja katsime lauda kõik kordamööda suuremad, muidugi need väikesed, kuni seal kooliminekuni nemad ei teinud mitte midagi. Ja neid oli ka küllaltki, meid oli siis 80, lastaed oli korras, metsas käisime kõik marjad ja seened, Köik korjasime ese. Kui vanad lapsed olid siis selle 80 hulgas, seal oli isegi suuri poisse, kes oli 20 aastat vana, kas see lõppenud siis niimoodi, et kui saite oma teatud haridust taseme kätte, et siis samal ajal lõppes lastekoduaeg ka teie jaoks ära? Ei, välja ei aetud ühtegi, seal oleks võinud olla ja haridust rohkem. Saan mul lastekodu juhataja noppel ja noppel tegi ettepaneku, et ma läheksin õmbluskooli, see oli naiskutsekool oli ja ma keeldusin sellepärast et seal lastekodupesunaine läks Tallinna lastekodupesunaiseks ja tema kutsus mind ära. Ja läksin siis Kadriorgu Weitzenbergi nurga peal läksin toitainete kauplusse üle, Wells oli neil kolmetoaline korter, seda pidin ka koristama ja õppisin siis poes müüma seal ja. Need kiskus nagu välja lastele. Aga kui oleksite tahtnud, oleksite võinud rahulikult edasi, vabalt oleks võinud vähemalt olla, ma olin siis 15 aastane sügis, sain 16. Jah, just see tüdruk tahab laia maailma minna, jah, tahtsin jah, et saan oma tahtmise järgi riideid selga, meil oli Ma ikka suvel oli niukene naiskodukaitse helesinine ja ilus valge Puubi kraega olija, talvel oli maavillane hall valge kraega ja nagu kogu aeg üks ja sama ja tahtsin nagu nagu teised käisid koolis. Aga ta meid Mariukateks ja, ja vaestemaja kasvandikud ja kõik nõks sõimusõnu, aga me kandsime need käik nii. Ja elu polnud lõpuks häda, midagi ei olnud, kui väiksed need kõige väiksemad lapsed, oi sinna korra toodi üks kaheaastane poiss, ma ei tea, mis selle emaga juhtus, toodi sinna üks väikene, kahe aastane, väike armas poiss oli ja see oli vist Teile kõigile siis natukene mänguasi ka ja vaat üks asi see, et tema panti tüdrukut ja selle seal kos väiksed tüdrukud olid alla kooliealised, nii et seal oli tema ainuke väike poiss. Käisime seal korraldamas pissis alla ja me pidime ikka alati kuivad linad panema ja nii et saite ka isegi seda perekonna. Ja, ja ikka ikka, kes tol ajal olid lapsed lastekodus total ajal, kellel olid vanemad surnud ja haiged ja noh, kes see siis oli nahvlazzy raske kodus kasvatada ja siis viidi lastekodusse. Kõigil on elujärjelt sees ka tublid, töökad ja ausad inimesed ja seesama lastekodu karastus, seda võib ju ka nii nimetada. Võib-olla kulus nii mõnelegi elus veel marjaks ära ja hilisemas ajas. Meil oli lastekodus üks poiss, see oli löödud kohe sihukese vaimuga temataks lõhkuda, vargil käis ja rabakuurid pani seal põlema, nüüd on kõik individuaalmajad seal, seal olid ennemalt raba, mättakuhjad olid ja temal oli nõukeni. Söögitoa peal oli rõdu ja magamispoiste magamistoast läks just rõdu peale, lasi sealt postide kaudu alla ja tema pidi pahandust tegema, aga see oli ka ainuke 80 lapse hulgas. Kas kord oli siis nii karme, nii range ja karistused nii hullud? Või oli seal ka lihtsalt seda südamesoojust nii palju, et ei tahtnudki pahandust teha? Eks seal oli kõiki materjal, teeb pahandust, me tegime ju niikuinii, aga mis oli karistusnurka pandi pühapäev koju, koju ei lastud, jah, muidu saime iga pühapäev koju, aga kui me lahendust olin käinud, siis nüüd pühapäeval koju ei lastud, sense pühapäev, siis me pidime väikeste järgi, seal vaatame üks pool päeva hommikupoole ja teine laps, siis ta oli õhtupoolikul veidi laste järgi vaatama ja pealmine nurka, kus me velg käisime hüppes, käisime ujumas jões. Selle eest oli sealne vahele jäänud, seal me olime, spetsialistid, kui meile tööd tehtud oli, siis meil oli vaba aeg, siis me ju kolasime seal oja ääres hüppasime üle oja ja see oli ju meie seal käigud ja kooli, seal oli üks plats, nyyd ehitati sinna kooli uus uus maja, seal olid saared, nende saarte latvasime, siis kiikasin, hüppasime ühe saare selle aastasse jälle teisigi lani, seal mõnus, nii Koravad hüppasime. Ja nad olid nii painduvad, olid need, see saare padrik seen, saared? Nad alles ei ole. Ei ole midagi jama. Kuule. Ja vaat, mis seal veel veel oli seal lasteaia ja kooli, ütleme siin on neid lastekoduaed ja siin jääb kooliaeg ja seal ja siit tuleb raba tänav ja seal oli siis üks Sungel, see oli niisugune padrik, et seal see oli üks meil armastatumaid paiku mängida, tööks anti meil siis teinekord nõgeseid korjata, kanad olid siis. Me käisime nõgeseid korjamas, siis suurematel oli 500 nõgest ja väiksematel vähem ja siis me seal dzunglis poistasime, korjasime, kes neid nõgeseid luges pärast kasvataja ja luges üle, luges Nad, ta luges, niiviisi sai, olime ise panime 10 kaupa 10 tükki punti. Lotte oli aus mäng, oli Ausid aus mäng oli. Kõige ebameeldivamat tööd, olid aevarias käia, oli minul, martsin isane kallale, sügis, käisime raba peal, seeni korjasime, jõhvikaid korjasime. Vaat meil olid seal veel aia taga oli meil kaks kartulipõldu ja sealt me siis panime kevadel sinna kartulid maha ja sügisel võtsime sealt ülesse ja poisid olid ju karjas. Meil suvel, sügisel tulid nädalast tagasi. Aga meie tegime ju kõike, mille eest kõige rangemad karistused olid, midagi tegemata, jätsime. Tähendab oma aed oli küll, aga niimoodi oma ema pead ei tohtinud midagi võtta. Ta tomatid olid, porgandid olid ilusad ja köiki oli kaali, isu oli, aga ei too niivõrd range oli, meil oli see jaansoo, oli majandusküttis kõik tööd poistele õpetas tisleritööd ja, ja lukksepatööd ja ja tema korteri Oceani Rust oli aed ja tema passis kae. Sealt aiast tuli ju ikka kõik lõpuks teie lauale ikka tuli. Korjasime ise, läheb käik sealt üles ja kõik saidi kõrtsepteeke ausus, et ära iialgi teise oma puuduära valeta, ära varasta. Need on ja need on meil kogu aeg räägiti ja see on meile sisse süvenenud. Vist surmatunnini ei lähe meilt meist välja. Carlosol teie olete Pärnu partei rajoonikomitee instruktor ja Pärnu lastekoduga, on ka teil täiesti isiklik seos. Side. Jah, ma 50. aastal sattusin olude sunnil sinna ja olin seitse aastat seal, lõpetasin rääma ülikooli, nagu öeldakse meil sel ajal öeldi niimoodi. Viies seitsmeklassiline kool, seal mu lapsepõlv ja kõik see noorus seal möödus. See oli aeg üsna varsti pärast sõda oli lastekoduelus tol ajal tunda ka veel neid sõjahaavu. Jah, need olid tõesti tunda. Meil oli lastekodus isegi kaks sellist last, kes olid sinna sattunud koonduslaagrist. Ja põhiliselt muidugi lapsed, kes olid sõjas kaotanud oma vanemad, Nende jaoks oli teine lastekodu, kui ma ei eksi, siis oli Maidla kui seal meil olid, põhiliselt ma ei teagi, kus nad kõik kokku olid tulnud aga üldiselt olid juba küllaltki suured lapsed võrreldes praegusega kontingendiga muidugi neid ei saagi üldse võrrelda. Olid täismehed juba isegi, võib öelda kaheksateistaastased ja selliseid meil oli nagu Pärnusse turbatehnikum käisid seal ja ka millegipärast turbatehnikum küll kaotati ära, mõned käisid ka keskkoolis, kes väga hästi õppisid ja nendel võimaldati seal õppida. Tol ajal oligi keskkool vist isegi maksuline ja meile nagu seda asja selgitati, et sellepärast ei saa kõiki keskkoolis koolitada, kuna oli õppemaks. Ja selle tõttu, kes lõpetasid ära seitse klassi. Need suunati Tallinnasse noormeheta treial, eks õppima, ja tütarlapsed õmblemist Klementis. Aga kui mina lõpetasin seitse klassi, siis tehti spetsiaalselt lastekodulaste jaoks Kaagveres kutsekool number üks kutsekool, kus õpetati põllumajanduse masinaid ja, ja ühesõnaga põllumajandusspetsialiste, seal olid üle vabariigi kõik lastekodulapsed. Muidugi, mitte kõik lastekodu lapsed, vaid need, kellel ikka see suundumus oli siis nii. Tegelikult seda suundumust ei küsitud, kelleks sa tahad saada, niisugust asja ei olnud, see oli niimoodi, et läheme sinna ja kogu lugu, kas siin meeldis, ei meeldinud, seda ei küsitud. Meil alles sel aastal oli lastekodu kokkutulek ja nüüd on targemad mehed välja arvestanud, et see üldse see lastekodu oli 150 aastat olnud tohutu rahvas on sealt läbi käinud. Ja väga meeldiv on jälle saada kokku oma rasuojas olnud lastega ja kõik üheealistega ja ega vanematega, kellega seal koos olid. Kuid kahjuks peab ütlema muidugi seda, et siiski väga paljud tolleaegsed lapsed ja ega ka kindlasti praegused lapsed häbenevad seda, et nad on lastekodus olnud. Mõningal määral võib ka sellest aru saada, nagu sellepärast, et praegu vaadatakse nagu viltu selle peale, et mis seal lastekodu lapsed ikka on, joodikute lapsed ja kõike sedasi ja. Aga sellel ajal ei olnud ühtegi joodikut laht, seal olid hoopis teise saatusega ja kuidagi kurvema saatusega lapsed. Kas te arvate, et see, nagu te ütlesite, olla joodiku laps? Kas sellest saatusest on veel midagi kurvemat? Lapsele enesele ei ole muidugi midagi kurvemat kui see ei ole ka sugugi hea, kui sul ei ole vanemat ja seal lastekodus tunnetavad seda kõige rohkem. Teie ütlesite, et ärge mu nime küll nimetage selles saates, miks. Põhjus on väga lihtne, inimesed suhtuvad väga halvasti nende lastekodu lastesse, kes on seal olnud ja lastekodus, sõnaga õpetati meid korralikult elama ja käituma. Aga kui lastekodust tulid välja, siis nägid, et see elu on kuidagi teistmoodi ja ma leidsin, et ma vahest muutusin naeruväärseks, kui ma püüdsin, ühesõnaga neid lastekodutõdesid, mis mulle seal õpetati teistele rääkida ja ma üldiselt leidsin, et mul ei ole mitte seda vaja teatada. Olite Pärnu lastekodus aastatel 1000 952954. Te olite siis kuivana? Seitsmeaastane kõht oli alati täisriie oli seljas, kuigi see riie, mis me saime, ega see oli piiratud, ega ta ikka nii ei olnud, et et sa ütleme nüüd võtsid kätte ja enam ei meeldinud, panid omale teised riided selga ikka see, mis sulle anti sedapidi kandma. Kuidas teie kasvatamine seal siis toimus ja alguses ütlesite, et et teil olid need lastekodust kaasa toodud tõed, et nendega elus alati läbi-le. Lastekodus õpetati ausalt, elamu oli kohe selge teed et ei tohtinud varastada, mis sinu oma ei ole, seda sa võtta ei tohi ja siis muidugi õpetati endastike väljas seisma, seal juba ise kujunes välja see välja seismine sellepärast et oli rusikapoliitika, kes oli ikke tugevam, see tegi ikka nõrgemale liiga. Ja üldiselt. Me kannatasime väga palju just nende suuremate poiste rusikapoliitikal kasvataja olice lapse poolt. Ja ma vaatasin seda, et näiteks kui oligi meil mingisugused tülid või pahandused näiteks, siis kasvataja lahendas selle asja väga kiiresti ära. Ma mäletan niisugust juhust, et ükskord olin koolis ja tegin pahandust. Õpetajakutses muidugi kasvataja kooli. See viis mind ukse taha, andis mulle rusikaga hea täie vastu nina ja oligi kogu jutt lahendatud. Ma mõtlen seda, et kui ta oleks, ütleme mulle ainult patsutanud õla peale ja oleks öelnud, et ära sa rohkem tee. No seda ei oleks juhtunud, sellepärast et ikkagi kasvatajad nii nalja naljalt õpetaja kooli kutsunud ja loomulikult kui kasvataja ekkel leidis ikka, et, et sa oled neid pahandusi mitu korda juba teinud, siis ta ikka karistuslike omamoodi ja ma leian, et kui inimest karistatakse õieti, siis on sellel asjal ka mõtet. Mis te arvate missugune tänapäeva lastekodu peaks olema? Ja mis peaks üldse saama Pärnu lastekodust, mida praegu ju tegelikult enam ei olegi? Mina olen käinud juba kolmel kokkutulekul Pärnus ja mis mind kõige rohkem hämmastas, oli see viimane kokkutulek. Et Pärnu lastekodu on täielikult saatuse hooletusse jäetud. Maja oli täielikult ära lagunenud, täielikult võtame üks, viis aastat tagasi, kui ma käisin, siis ikka oli majalik teine välimus. Aga nüüd oli niimoodi, et sinna oli viidud noorte tehnika, mingi motoklubi seal olid, trellid olid ette pandud loomulikult sellepärast, et seal varastada ei saa, täpselt nii nagu mingisugune vangimaja. Selle viie aastaga ei tulnud seda maja ära, siis maja oli tõesti ääretus armetus olukorras. Mis puutub pargis, siis ei leia sõnu. Park oli seal on tõesti väga toredas kohas, on Pärnu lastekodu, seal kasvavad männid ja looduslikud on hästi valitud, see koht, aga mina ei näe, kõik on ära risustatud. Puud on kõik, mis, kuidas on kukkunud, niimoodi on sinna jäänud, keegi nagu ei tunne selle vastu huvi, isegi oleks võinud kätte võtta. Et sinna ehitada aia ümber aed on ära lagunenud ja mis kõige rohkem hämmastas mind see, et me räägime looduse kaitsest, aga seal need motoklubi poisid sõidavad. Ma käisin suvel tundmas huvi, kuidas Pärnu lastekodu olukord on ennem seda kui 150 aasta juubel tuli ja ehmatasin täiesti ära. Ma mõtlesin, et seda olukorda nägin, ma mõtlesin, et nüüd jääbki see juubel ära, sellepärast et see lastekodu armetus olukorras male tundsin huvi, jah, öeldi teadet. Et siin on noorte tehnikaring, et see pole sinu asi, seal üks kiitis ja meie teeme, mis tahame. Ühesõnaga kõik need männijuured, kõik olid seal väljas, kus mootorrattad olid läbi sõitnud, õlisid Kaldsele, igas kohas, mina leian seda, et Pärnu lastekodu, kui teda veel ehitatakse, teda peaks ehitama sama koha peale nagu meili, seal tehti selgeks, et teda tuleks kuskile mujale ehitada. Ei seal vale, sellepärast kui mehitame teda kuskile mujale, mina näiteks sinna oma jalga enam mitte kunagi tõsta, ma ei käi mitte sellepärast kokkutulekul, et on olemas lastekodu, vaid ma käin sellepärast seal kokkutulekul, et see on minu kunagine kodu olnud, kuigi ta on liiga vähe olnud. Aga ma tulen, minu mälestus on seal. Ühesõnaga, ma olen sinna väga palju juuri ajanud, kui ma isegi kodus ega elusmaa, ühesõnaga kunagi juuri nii sügavale, kui ma seal olen ajanud ja ma leian, et see on täitsa vale, kui me tahame teise kohta ehitada. Pärnu Postimehe ajakirjanik Piret Tõdikas. Mismoodi teie olete seotud Pärnu Lastekoduga, mida ju hetkel enam olemas ei ole? Tähendab, minul ei ole otseseid juuri Pärnu lastekodus, kuigi minu käest on küsitud, et ma olen kindlasti ise lastekodu kasvandik olnud. Mu ema oli kunagi tööl Viljandis Karula, laste invaliidide kodus ja sealt olid esimesed kokkupuuted hüljatud õnnetute ja haigete lastemaailmaga, võib-olla siin on mingid kokkupuude siis kuskil enne kaheksakümnendaid aastaid tekkis mul mõte kirjutada näidend ja, ja näidend lastekodulaste elust ka siin, ma ei oska neid all põhjusi leida. Ma arvan, et see lihtsalt oli võib-olla siis olemas, see teema on nõus. Ja siis sel eesmärgil ma käisin Pärnu lastekodus, leidsin seal väiksed olevused, kes olid kaitseta, haiged, õnnetud seal oli ka üks nimekaim, väike Piret ja tema kuju kannan ma endaga kaasas seniajani. Paar sellist kohtumist ja siis mingi ümbertöötlus oma muljetest ja nii sündis siseks lukku ühe ema lapsed, mis on ka Pärnu teatris mängukavas olnud. Ja hiljem toimetusse kooliosakonna töötajana olen siis tundnud niisugust otsest kohustust ja vajadust selle majaga tegeleda. Nüüd uuesti tõusis teema üles momendil, kui Pärnu lastekodu likvideeriti. Ja puudub, on see et me oleme inimestena niivõrd vahestunud, et nende laste saatus Meie linnas paljude funktsionärid on jätnud neid ükskõikseks. Sulgemise momendil oli ametlik seisukoht selline, et sinna ehitatakse uus lastekodu, kuid noh, sellele kinnitust leida mul ei ole õnnestunud, ma kardan, et see võis olla ka lihtsalt viisakas ettekääne lastega ta sulgemiseks viimastel kuudel nüüd seoses ka lastekodu juubeliga on siiski praegu seis selline, et, et ma väga usun, et Pärnu lastekodu saab taas avatud, saab avatud pere laste kodudena nii linnas kui ka rajoonist, sellisena suudame me oma lastele vähemalt säilitada kodupaiga. Praegu hariduskoondise andmetel on kõik esmased sammud selleks astutud, et pere lastekodud võiksid kunagi tekkida. Ajakirjanikuna olete te kindlasti uurinud asja ka lähemalt, et kuidas siinmail seda pere lastekodu ette kujutatakse, siis missugune ta peab tulema? Venelaste kodu võiks olla selline kunstlik kodu, mis maksimaalselt sarnaneks tegelikule kodule, kus on oma ema-isa, need võiksid olla siis tõesti sellised inimesed, kellel ei ole võõras halastus, headus, kes suudavad olla tööl ja samal ajal anda ka oma lastele tegelikku soojust ja turvalisust. Ka see on seisukoht, selline, et väga kena oleks, kui mõni nendest venelaste kodudest tasuks maal. Majanditel on paremad võimalused pakkuda välja kena koht sellise kodu loomiseks, samuti majanditel otsene vajadus tegelikult järele ja lastel ei teki ka siin probleemi töökasvatusest. See kodu peaks hõlmama lapsi. Noh, kõige parem isegi sünnist peale, kuni seni, kui nad lendavad kodust välja, kus ei ole siis enam piire siin, et laste teatud ja oli, siis kõik on nii nagu tegelikus kodus, ainult selles kodus. Johan kõige tähtsam on kunstlik, tähendab ema ja isa. See sõna kunstlik natukene riivab kõrva. Jah, see riivab Kõrbaga kõrva, riivab ju ka üldse selline mõiste kui lastekodu, eks ole. Te rääkisite halastusest inimestest, kellele see oleks võõras. Selliseid väikseid lastekodusid peaks olema ju siis ainult Pärnu rajoonis, õige mitu. Mis te arvate, kas leiduks inimesi? Kui oli nimetatud probleem üleval Pärnu parteikomitee täitevkomitee ja rahvarinde ühisel arupidamisel, siis sattus sinna eksikombel üks paljulapseline emamaalt, tema oli tulnud hoopis teisele istumisele, aga kuna ta meie seal arupidamisel oli, siis ta kära ei leidnud ja lõpus tähendab, kui oligi jutt sellest, et kust me leiame inimesed siis ta ütles, et kuidas, aga et minul on, ma ei mäleta, oli tal viis või kuus last ja ma hea meelega võtaksime lapsi juurde, need võiks olla 10 ja ta oli täis optimismi ja, ja julgust, ma mõtlen, et halastus ja headus pole ilmast otsas. Ja sellised inimesed on täiesti olemas. Oktoobrikuu lõpul tulid kokku endised Pärnu lastekodu kasvandikud et tähistada oma kodu rajamise 100 viiekümnendat aastapäeva. Kahjuks oma kodus Pärnu lastekodusse nad siis enam seda pidu pidama ei pääsenud, aga koos olid nad ometi, kui palju neid oli peretodiks, teie olete ka seal asjaosaline ja üks organisaatoreid selle sünnipäevapeo juures. Ma ei tea, minu osa on seal väga minimaalne, aga rahvast oli koos igatahes enam kui arvati, kas pealt 202 230 või jahtakse Tarmo maiust. Ja seal on väga erinevaid inimesi kindlasti. Ja ma arvan, et nende seast ei puudu ka inimesed, kellest midagi sõltub. Ja seal on koos palju inimesi ja ma praegu mõtlengi. Kui küsimus on selles uute lastekodude loomisel ja kogu vabariigis ka pere lastekodude võrgu arendamisel, siis tõenäoliselt tuleks siin võtta kõige otsesem kontakt, et lastekodu kunagiste kasvandikega, kellega siis nõu pidades neid asju edasi viia. Kas sellel kokkusaamisel oli ka kõneks lastekodu tulevik? See oli nüüd põhiprobleem, mis oli siga juubelile tulnu hinges, et lastekodu peab kindlasti jääma sellele kohale, kus tema on aegade jooksul olnud, tähendab rääma parki ja see on minu meelest mõte, mida peaks pere lastekodude arendajaga Pärnus, meie hariduskoondise rahvas arvestama, et vähemalt üks või kaks perelastekodu oleks samas kohas, kus lastekodu on aegade jooksul seisma. See tähendab ju seda, et on järjepidevus ja need, kes kunagi on Pärnus lastekodus olnud, kellele ta on olnud kodus leiaksid siis ikkagi siin ees oma kodu, mitte mingi muu asutus. Ja mitte nii nagu praegu, kui lastekodu akende ees on trellid, see kodu ja see koht tuleb nende kõigi lastekodude huvides säilitada. Kiretud ikas, mis juhtus vahepeal siis Pärnu lastekodu. Miks teda praegu ei ole? Pärnu lastekodu lapsed saadeti vabariigi teise nelja lastekodusse laiali. Lastekodumaja oli seisnud nii kaua ilma põhjaliku remondi ja hooldamiseta et ta tänaseks on jõudnud seisukohta, kus seal olevat lastel võimat elada. Samal ajal on aga imelik, et näiteks laste jaoks oli maja liiga vana, kuid noorte tehnikute tehnikaringi jaoks see maja veel kõlbab. Kas Pärnu üldsus on seda asja arutanud või on inimesed seda meelt, et ongi tore, et üks niisugune asutus? Me ju teame küll, kuidas üldiselt lastekodudesse eriinternaatkoolidesse suhtutakse. Et üks selline asutus Pärnu linnas vähem. Jah, mulle tundub, et te ise vastasite oma küsimusele tõepoolest me oleme üksteisele jäänud nii võõraks, et ikka oma vaeste ja ja orbude saatus nagu ei puutuks kellessegi meisse, aga ma mõtlen, et kui me räägime sellest, et on tarvis lastekodu pere, lastekodu, lastekodu, sellesse kohta, kus aegade jooksul on olnud siis see tähendab seda, et seda lastekodu on vaja kõigepealt meie kõigi jaoks, see näitab meie inimsuse ja meie tõelise väärtuse astati olemasolu. Sest et nii väga kui me teiega ei tahaks täna, et lastekodusid enam üldse ei oleks, ei ole see kahjuks veel reaalsus. Lastekodud esialgu veel peavad olema, aga nad peavad olema kodud lastele. Kuulsite Heidy Tammeri koostatud keskeprogrammi. Oleme sulapsed.