Tere õhtust, tänase keskööprogrammi juhib Silvia Karro. Mis oli, mis jääb, on põhjust küsida Eesti õpilasmõlemalt, sest tervelt 25 aastat on Eestimaa põldudel ja paljudes muudes kohtades suviti organi eritult rühmades töötanud Eesti koolinoored. Aeg on aastatega muutusi teinud ja toonud. Tänavu on just eriline aastaga selles mõttes, et nagu terve ühiskond, nii seisab ka see malev küsimuse ees. Mis edasi? Tundub, et üks väide sobib, aga igasse ajastusse. Noor inimene tahab alati tegutseda, tahab alati töötada, kui tal on selleks võimalusi ja kui on motiiv töötada. Tänases saates saavad sõna mõned maleva juhid aga ei räägi Hiktaritest ja tunnidest. Jutuks tuleb hoopis see, kuidas ja missugustes tingimustes on Eesti õpilasmalevat kui organisatsiooni juhitud. Usun ja loodan, et saates kõlavad laulud toovad paljudele kuulajatele lihtsat äratundmisrõõmu. Pealegi uudiste kuuleme Arvo tompsoniga aga lauluvõistluste laule ja räägime nendega seotust. Niisiis Eesti õpilasmalev on kestnud 25 aastat. Tollase 25 aastat noorema mehe Rein talveks peas oli küpsemas mõte, oli see mingi romantika tagaotsimine või oli see vajadus noore mehena midagi päriselt ära teha, et niisuguseid 16 17 kaheksateistaastased, noored neiud ja ja noormehed saaksid päriselt töötada? Tollased kummalised seadused kitsendasid meil siis igasugu asju ja eriti noorte tegemisi. Tegelikult oli see lausa eluvajadus sest mina töötasin tol ajal komsomoli keskkomitee instruktorina ja minu piirkonnas näiteks oli Hiiumaa, Haapsalu, Viljandi ja Võrurajoonid ja kuna Hiiumaal valitses tohutu tööpuudus ja siis järsku tuli idee pähe, kui teha selline ühendus nagu seda ennem olime aasta ennem tähendab 65. aastal proovinud Kehra sovhoosis laagri sipelgas näol ja võib-olla siit tulebki võtta niimoodi, et kui Eesti õpilasmaleva nagu sünniaastaks kogu aeg loeti 67 nüüd järsku siis leiti, et ikka õigem on 66, mina ütleks isegi, et peaks olema 65 sest Kehra sovhoosis tõesti, me töötasime niimoodi, et seal oli kõige noorem, kuue aastane. Kõige vanem oli ilmselt kuskil 15 16 aastane või olin ma ise ilmselt kõige vanem siiski sel ajal. Me tegime kõik ise, me kõik, Me tegime toidud, Izeme, valvasime ennast ise oma Tallinnas oli omad kokad olid, olid brigaadirid, olid oma fotole laborid ja nii see elu käis ja sealt muidugi tuli julgus proovida siis juba analoog suuremas mastaabis. Seda Hiiumaal. Te olete kord saagillased, aeg on nüüd igasuguseid samme teinud, edasi läinud, aga see nimetus tegelikult. Ega see polnud ju vale ja võib-olla praegugi on see nimetus täiest. Tähendab, selle nimetus üleval ei andnud väga palju probleeme. Tähendab, meil oli nagu mõnede nimekonkurss oli nii ja nimetati ka Eesti õpilasmalevat seal, kuid see on minu viga, et see nimi on niisugune sai sest mina ei pidanud niisugust rühma noh, 70 õpilast ei pidanud maleva vääriliseks. Ja tol ajal ilmselt oli väga populaarne kortsiaagini filmina ja ilmselt lastel tuli sealt ei tee välja, milline ma rajoon, tareid, kas ta Viljandi või oli ta siis nüüd Tallinnasse võrust pärit, see idee, seda ma tõesti ei mäleta enam. Aga see oli laste enda poolt välja pakutud nimi. Noh, ja aastad läksid edasi, õpilasmalev hakkas järjest rohkem nagu seda jõudu saama, aga kui te nüüd mõtlete tagasi praegusel hetkel selle selle aja peale, siis ka see see oli võib-olla õnn, et et tuli see mõte niimoodi neid noori tööle rakendada, et muidu mida nad oleksid üldse edaspidi tegema hakanud? Võib-olla ta oli ka õnn, aga aga ju ta pidi ka niimodi saama, sest niisugust jah, minu käest oli tookord mitu korda küsida, et mismoodi on perspektiiv. Mäletan sellist asja, et see väljapakutud 700 800 igasse rajooni tähendab nagu malevlasi siis noh, ma ei tea, praeguste mastaapide juures, kuivõrd ta need paika pidas, aga aga tookord oli meil üks niisugune eesmärk, mis vahepeal muidugi täitsa ära kaotati, oli. Meie eesmärk oli õpetada seda noort inimest hindama, rubla väärtus tähendab raha väärtust. Sest kõik töö, mis me tegime, me saime sellest palga, kõik, mis me kulutasime oma toidu peale ja transpordi peale ja seal noh mis veel oli, Mägic ise maksime kinni. Aga vahepeal läks dotatsioonideks ja selline nagu tööõpetus nagu missale eesmärgiks kadus täitsa ära, sellega hakati mängima kahjuks ja raha väärtusest nad ei õppinud tulla. Aga nüüd, kui ma nägin seda juubelipidustuste Sakala keskuses, kus me osalesime oma perega ja siis tõesti vähemaks tullakse neid 66.-sse aastasse tagasi kaovad ära dotatsioonide, õpilasmalev muutub isemajandavaks, nii peabki olema. Kui te mõtlete veel sinna 25 aastat tagasi ja, ja tänasesse päeva, missugust tulevikku teie näete, õpilasmaleval, te olete ise seal võlumaal edendate nüüd talumajapidamist. Jah, seda küsiti minu käest ka seal juubelipidustustel. Kui ma sõitsin võrust Tallinna pool tundi, siis ma päris mõtlesin selle üle, et milline siis see tulevik saab olema? Ilmselt õpilasmaleva tulevik on linna laste käes. Vaevalt et talupered oma lapsi suvel lasevad talust eemale. Esiteks me peame õpetama lastele talutööd, et nad jätkaksid omakorda. Ja keset suve ära neid lasta ei ole lihtsalt võimalik. Aga väga tänuväärne oleks see, kui suudetakse organiseerida linna lapsi appi talumehele. Kuidasmoodi ta täpselt on või on, nad hakkavad tegema. Minu arust on muidugi väga raske öelda, sellepärast et talud on alles kujunemisjärgus. Talud on väga nõrgad, veel need üksikud suured talud, mis tugevad on need praegu veel saavad hakkama oma pere jõududega. Aga võib-olla üks selline lõik, mis on meil käest ära läinud ja seda ma seal ka pakkusid, välja on, meil on metsad kohutavalt käest ära lastud. Metsad on tormimurdu täis, mädanevad, raiskavad, paljundavad kahjureid. Võib-olla on võimalik siiski rakendada malevat metsade puhastamisele? Piirkonnajuht tervele vabariigile tooks kasu ka niipidi, saavad metsad puhtaks ilusaks ja saavad need linna lapsed tööd. Kui nüüd mõelda üldse õpilasmaleva peale tema mineviku peale oleviku peale ega tuleviku peale, mis te arvate, mis on see esimene märksõna, mis kogu aeg on ikaksele malevaga kaasas käinud noh, teie enda jaoks. Vot seda ma nii äkki ei oska siiski tähendab nii nagu meil tol korral oli, tähendab kui inimesel ei ole midagi teha, siis ta läheb raisku. Vajan inimesele anda pidevalt tööd. Ja mis siin enam paremat saab siiski olla. Ma ei oskasin panema. Aga võib-olla siis ka see lust koos nooremate inimestega tegutseda? No kahtlemata, eks ole, kui ta teeb korralikult tööd, siis siis ta kindlasti teeb lusti ka. Oli meil ju Hiiumaal ka kunagist, me tegime väga pikad päevad, tegime tööd. Kahjuks tol korral läksime pahuksisse igasuguste kontrollijatega. Me ei tohtinud südaöösel tööle minna ja kõik. Ja aga me saime sellest jagu, sest lapsed ise otsustasid, mis nad teevad. Ja ma usun, et nüüd hakkavad nii tegema. Ja kui neile anda võimalus otsustamiseks sisse, igal juhul juhtub. No kindlasti, sest vahepeal nagu ma jah, malevat jälgisin kõrvalt, siis minu arvates tekkis kohutav komandöride kaader. Tähendab, hästi, palju oli ülemaid. Nonii, nagu ikka selle suure sotsialismi ajal Hiiumaal meerimine praktiliselt noh, kahekesi 70 peale ja saime hakkama. No miks siis karta ja veel parem. Samas on meil hiljem, 67. aastal, kui oli eraldi Võrumaale, siis olid ju lausa õpilastest komandörid ja said väga hästi hakkama ilma tülideta. Nii et igatahes soovite jõudu tööle malevale edasi. Ja kindlasti kindlasti jõudu tööle ja ja mitte passida ja mitte jääda nende traditsiooniliste töövormide juurde, vaid otsida uusi ja uusi lahendusi ja uusi tööviise ja kõike seda teha. Mulle meeldis su kuju. Ja Männile. Härra Tomson, kui pikk on sinu õpilasmalevastaaž? Mul oli ka täna väike juubel 20 aastat. Ja Kalle Kesküla Nominaal malevas töötanud kümmekond aastat. Ma tean, sa oled vabatahtlikult ja nii ühiskondlikus korras uurinud õpilasmaleva ajalugu. See oli tegelikult niimoodi, et kümmekond aastat tagasi rooli maleva kestabi juurde teaduses metoodika, komisjon eesotsas Edgar savisaarega, mina olin tol ajal Lõmmi staabiülem ja panin selle komisjoni teadussekretär. Ja see oli tegelikult Savisaare antud ülesanne 10 aastat tagasi, mida me siiamaani täidab tänavu lepingu alusel praeguste juhtidega. Aga mis puudutab algusse, siis kui Rein Talmet läheb maleva ajalukku eelkõige sellega, et see, kuidas tema Hiiumaal 66. aastal selle rühma tööle panin, siis need põhilised rühma siseelu reeglid kehtivad kõik need 25 aastat enam-vähem samal kujul vahepeal nendele püüdlikel juurde pookida üht-teist poliitilist ja ja, ja ka muud, aga, aga niimoodi, et tema on nagu selle rühma siseelu autor. 67 oli justkui juriidiliselt maleva loomise aasta. Aga siin tuleb siiski vahet teha. Sellel, mida tegi Rein Talmed Võrus. Nimelt tolleaegne ametlikult loodud Eesti õpilasmalev ELK Keskkomitee otsusega 17 veebruar ainult käisime sünnipäeva aasta ei olnud siiski ainus malev eestimaal. Teine oli see malev, mida korraldas Võru komsomolijuht Rein Talmet. Ja mille suurus oli peaaegu sama suur. Kui e t s oli 278 malevlased, siis Võrus oli 230 ja võrumalevale internatsionaalne. Seal kõigis kuues õlagris oli võrdeliselt eestlasi, venelasi, lätlasi, leedulasi ja Võru rajooni. Kõik majandid said oma tööd tehtud tänu Võru maleva. Niisugust positiivset hinnangut kahjuks selle ametliku Eedee õde kohta öelda ei saa, sest komsomoli otsustasime teisendada, kuidas nägi ette moledatud 1000 liikmelised luua et seal peavad olema 70 liikmelised Laagreid eesotsas komsomolitöötajate põllumajandustehnikumide, vanemate kursuste õpilastega. Aga sellega ei tuldud toime. Tegelikult oli suurus veerandi võrra väik tähendab ainult üks neljandik sellest, mis planeeriti. Ja komandör, eks olid ka tudengid. Ja nüüd seitsmekümnendad laagrid olid tegelikkuses poole väiksemad. Kuigi see põhimõte jäi, et aidati mitte ainult seda majandit, baasmajandit, kus elati, vaid ka naabermaanteid, noh, see on ka ülevat 66. aasta Hiiumaa praktikast tegelikult ametnikud malev loodud ja sellisel kujul, nagu ta 67 loode töötasite kui 68 68 oluliselt malev ei kasvanud. Ainult neljas rajoonis oli kaheksa laagrit. Aga teatud reform tuli 69 69, nimelt tuleb sind vahelepõige üliõpilaste maleva ajalukku. Üliõpilaste malev eesotsas Aarne Vahtraga oli tolleks ajaks välja kujunenud organisatsioon oma regioonide oma atribuutika, oma välisrühmade, autasustamise, süsteemide ja kõige muuga. Ja see kogemus, mis Euel oli võeti tõmmi üle Tiit järve initsiatiivil, Tiit Järve oli ise õue asutajaliige 64.-st aastast jõuekas. Ja mees hakkaski niisugune õua stiil, kuuske 270 nagu prevaleerima. Nii et 70 ristiti Evete ümber rõmmiks. Eesti õpilasmaleva-ks. Moodustati piirkonnad. Rühma suurust tehti umbes 25 liikmeliseks, millisena ta on siiani. Ühesõnaga see teine reform, need vist õieti aru eestvedamisel tehti, tegigi maleva juhtimise ja struktuuri tegelikult selleks, mida ta Olev kasvas ju väga plahvatuslikult 78, kui. Puhkelahetega töö puhkelaagril mõlemad. Külge liideti muuseas jälle Edgar Savisaare initsiatiivil hom tähti 60.-te lõpus, õuenäoliseks oli TPL vaja teha õmmi näoliseks. TPL-i niisugune kogemus, mis oli 78.-ks aastaks juba 12 13 aastat vana Eestimaa pinnal. Siis organisatsiooni ja juhtimise poole pealt oli õmm ikka peajagu ülemine step ellidest ja ja sellest juhtimise tasemest, mida põllumeeste ametiühing korraldas neid Eedeebeeellist. Ja seetõttu ta oli muidugi vajalik, sest siis, kui Teppellumi köhan ühendati, siis said noor malevlased ka endale vormi selga, said endale kokkutulekud, homsed lõpetamised ja, ja sotsvõistluse ja, ja ma ei teagi, mis kõik veel kasulikku. Igatahes palgad tõusid ja, ja organorganisatsioon muutus ikkagi paremaks. Kas see oli tollal oluline ikkagi, et just organisatsiooniline struktuur pandi väga kindlalt paika? No see on igas organisatsioonis oluline, olgu ta sõjatehase õpilasmalev juhtimine struktuurne, igal pool oluline. Ja minu arust vaata õmm kui noorsooorganisatsioon ja tema koht Eesti noorsoo muude organisatsioonide hulgas, ta muutus teatud alternatiiviks komsomole teistele listel pooltühjadele, organisatsioonidele ja, ja tema populaarsus selles eelkõige seisneski, et lapsed tulid siia midagi uut otsima, uut sõpra leidma. Ja, ja tema populaarsus olisi surn. Et mitte vormiline, mitte tühi. Kuidas on õpilasmalevas olnud töö tähendus? Kui esimestel aastatel ma tööle tulin, ju, tegime veel heina, Rõukusid, lahtist heina aga hiljemalt ju oli tarvis seda füüsilist laste noh, tähendab tööjõudu. Kui me ütleme, et ühes briga brigaadis desmajandibrigaadis on seal põllutöölisi võib-olla kaks, kolm tükki siis järelikult see suvisel ajal oli tõesti õpilaste Abiku tõesti vajalik ja kui see malev juba nii palju kasvas siin põhirühmade osas eriti kuskil kaheksa, 9000 õpilast Wabariigis töötas siis oli tarvis ka seda jälgida siit Tallinna poolt, noh, võib-olla siin tööseadusandluse osas ei ole isegi tänapäevani veel suudetud seda nõuet ümber lükata. Siin õpilasmalevaliinis korras, tegelikult lubati, nii et ega nad, kui õpilane seal 10 aastane õpilane tahaks eraldi minna tööle, siis ta nagu mujal tegi seda niimoodi võtta. Siis 80. aastal suur võitlus, traktoristid, rühma noortaallase suur artikkel, kui tore värk, see on. Sellest siis partei saalse võtlesid, kinnet nõndaks, asja võiks veel teha, aga ometi ühingi saad aru, et see on keelatud värk, et lapsed lasta traktilised roole. Analoogilisi näiteid võib tuua siin noorte kalurite lüpsjate muude erialade puhul, kus tegelikult kehtiv seadusandlus on noored töö õppimisest ja töötegemisest eemale peletanud. Ometi, need lapsed ei olnud ju nii väga lapsed, noh, oli ikka 16 17 aasta vanuses noored inimesed. Noh, loomulikult eluaeg on ju nii olnud, et Eesti talus nii nagu poiss hakkas pead kandma, ta oli seal künni juures kõigi tööde-tegemiste juures ja tegi nii palju, kui jaksas. Ja isa vaatas seda pealt, noh, samamoodi saab seda korraldada ka ühiskondlikus toot. Ühesõnaga see keeldude-käskude süsteem stagnaajal kehtis. Seda ei saa nii lihtsalt murd. Ma mäletan väga hästi, kui oli partei keskkomitees, oli see pidulik vastuvõtt 76. aastal Käbini läbi, imelise ütles et see tõesti me saame sellest alused tuleb murda, seal tuleb muuta. Aga tänaseks päevaks on ta peal, siis. Ikka on see ülesanne meie ees püsti ja, aga siis, kui malevlased sinna maale läksid. Kas oli veel mingeid niisuguseid erilisi probleeme, mida maleva juhtkond pidi lahendama, kuidas vastu võeti, kuidas neid majutama, tati seal kohtade peal, kuidas see toit oli organiseeritud vaba aeg ja nii edasi, need olid vist probleemid, mis ikkagi kogu aeg käisid malevaga kaasas sest kogu aeg arvati ikkagi, need on ju lapsed, eks ole, nad ei tohi teha seda teist ja kolmandat. Oli muidugi, eks see malev oli võõras nii lastele kui ka tööandjatele, sest et alaealiste töö korral avaldamine oli 25 aastat tagasi täiesti võõras kõigile eesti majanditele. Ja seetõttu 67 võete põlluministeeriumi eestvedamisel minister Männik oli asetäitja, Aamisepp võeti ette siis statsionaarsete majutuspaikade ehitamine, neid tähti 16.-st miinus kolm tükki. Viitnal. Ja ja need on siiamaani jäänud kahjuks ainsateks, mis on spetsiaalselt maleva ehitatud asi. Probleem olid igal pool püsti aga leiti talumaja või koht, kus lihtsa sanitaarremondiga suudeti lastele luua tingimused elamiseks ja, ja ja siin vohab lõunud voodilinu, mäletad arvu, kuidas oli probleem lapsed kodust voodilinu kaasa võtma? Olime sanepid, teame, kes, kes meid lausa kollitas, kes spetsiaalselt lausa ja ütleksin, nii et väga paljudes talumajades oli võimalik teha ju kas hommikukohvi või õhtune kohvi kella kaheksa-üheksa ajal. Kohapeal seda ei tohtinud teha. Oli keelatud, seal peavad olema plank või seal kop meil oli ja meil oli lasemete sanitaarpassid ja, ja noh, loomulikult, et alati hügieeninõuded täidetud olema, aga noh, seal Jutab pedantsuseni mindi. Keelamise meetod olulisi põhimõtted selles osas mitte püüdnud lahendust leida sisulist lahendust asjaolu, et kui mingi probleem oleks, keelati see värk kõik ära. Sellesse probleemi. Aga mis te nüüd arvate, te ise olete olnud kogu aeg nende hulgas, kes seda malevat on edasi viinud, et mis jõudel või õli või niisugune südame sundvõi see, et ikka kõikidest nendest kõikvõimalikest kaitseseintest ja müüridest läbi tungisite ja ikkagi malev kasvas kogu aeg ja ja, ja malev oli tõesti väga populaarne kond õpilastele. Vot selle küsimuse võiks esitada mitmele 1000-le täiskasvanud inimesele Eestimaal, kes malevajuhtimisega tegelenud, me aru oleme ainult kaks nendest. Aga maleva tippaegadel oli komandörkoosseis 1500 inimest aastas ja isegi tsipa rohkem. Aga minu vastus on selline. Et see malev oli siiski stagnaajal noortele aktiivsetele inimestele niisugune võimalus, kus sai teha midagi sellist, et niimoodi hingega ja noh, enda tahtmist pidi siiski võrreldes võib-olla mõne muu organisatsiooniga, sest kui me vaatame praegu maleva veteranide nimekirja, siis me leiame sealt mitte ainult kooliõpetajaid vahet ka pangatöötajaid ja Jürist ja Eesti raadio peadirektori, Eesti televisiooni peadirektori leiame sealt peaministri, leiame sealt ühesõnaga ka palju huvitavaid inimesi, kes on elus hästi toime tulnud, ükskõik millist tööd tähes. Ja see malevast saadud organisatsioonilisest kool on sellele kindlasti kaasa aidanud. Aga aktiivne noor inimene tahabki töötada seal ja teha seda, mis talle meeldib ja kus on toredad. Ma saan aru, et et võib-olla need raskused olidki selleks ajendiks noh, võtame kas või praegu see poliitilise olukorra Eestiski, kui need raskused on piisavalt rasked, siis sellega tõesti tegeletakse südamega. Ja ka meie ajal oli, see vastuseis oli väga mitmel rindel. Ja ilmselt me võiks entusiasmist ikkagi, kui sa nägid seda töövõitu ja, ja ütleme, me võtsime küllalt palju oma peale selle löögi Ja me oleme puhvriks kestaapiastementali puhvriks ütleme nii, partei keskkomitee, maleva lihtmalevlase vahel. Ma mäletan, ma olen viis aastat tõmmi komandör 80 84. Neil aastal nõudsid need mehed, keda, kellelt koosmi kestamis teadsid minult põhiliselt ainult ühte. Püüame luua tingimused normaalseks tööks, et me peaks mingeid totraid bürokraatlikke asju ajama, vaid malevajuhtimisega tegelema, eks ole, sina saad palka, ütleme niimoodi, põhiliselt selle eest, et filtreid veerida läbise ülalt tulnud käsk ja ta nii-öelda suupäraselt edasise ratsionaalne Hanno, mida siis malev vajab? Nad muidugi ise läksin sellega lõpuks Aadeebeeruma töökohast ilma jääma. 73. aastal oli see partei pealetungi tõusulaine väljendus näiteks sellistes asjades 72. aastal moodustatud malevapiirkondade nimed tuli ümber teha. Ja siis teisel aastal olid malevapiirkondade nimed eesti maakonnanimede järgi. Aga siis need kolm tuli teha Harjumaast Harju ja sellest Virumaast, Rakvere ja nii edasi. Ja siis hakati nõudma piirkonnajuht peab olema, kas NLKP liige, kas ühelt kanni õliga, siis hakkate soovitama juba koolirühmasid neidude lugema sügisel mitu neid ikka oli, mitu, neid ikka ei olnud. Niisugune tähelepanu oli 70.-te aastate keskpaigani välja, aga seitsmendate aastate lõpus millegipärast pisut langes. Aga uus tõusulaine nii-öelda parteilise sotsa juhtimisesse tuli seoses Karl Vainoga selle tegelikult niisugune proos stalinistlik. Selles mõttes, et. Püüti arendada õpilasmaleva kaudu seda noorte internatsionaalset kasvatamist mis seisnes selles, et pidi looma internatsionaalseid rühm erinevast rahvusest õpilaste osavõtul. Erinevast rahvusest moodustatud rühmad pidid töötama ühes majandis. Üritustel pidi olema ürituse juhtimine kogu tegevus kahes keeles. Kakskeelsuse loosung. Siis. Ja ja siis võtame näiteks välisvahetus. Kui varem meil teiste liiduvabariiklase rühmade vahetusele täiesti vabatahtlik asi siis 80. aastal olümpiamängude püha säraga looritatud, saadeti meile Moskvast ikkagi nisuports. Võõrast tööjõudu. Eesti noorte arv põhirühmades võrreldes seitsmenda üheksanda aastaga vähenes. Ris hakati lugema öelda seda, kui palju teisest rahvusest töötajaid on meil komandöri koosseisus, eriti staapides. Kuidas valgest maalsemäe tõsiselt sugeda. Sellepärast meil kestades ühtegi venelast ei ole. On ju päris mitu aastat, saadigi ju selle eest palka, et rahvus on venelane. Jah, meil oli kahjuks selliseid töötajaid ka vaja tööle võtta. Ankeedi pärast, aga kõige keerulisem oli tegelikult 80. aasta 80. aasta sügisel ma pisut tuletan meelde seda tausta. 80 aasta kevadel, maikuus, täiesti ootamatult vahetati Eesti haridusminister Ferdinand Eisen välja EKP funktsionärielsagretskina vastu. Ja siis tuli see kakskeelsuse loosung, vene keele osatähtsus eesti kooli soosu oluliselt tõusis. Septembris olid nad Gretskina õhtut põrandaalused ja oktoobri esimestel päevadel. Avalikud protestid, määra avaldused Tallinnas. Esimesel oktoobril arreteeriti 138 õpilast. Ja kolmandal oktoobril 80 EKP Keskkomitee büroo erakorralisel istungil. Ametlik versioon või see, et õpilased kutsuti tänavale ummi, infokanaleid pidi, kuigi see nii ei olnud. KGB ja prokuratuur uurisid omi päevikuid paar nädalat. Aga saad, suudate avastada ainult 14 Malagast või noh, oli ka ainult 14 ehk 10 protsenti ehk täpselt sama protsent, mis oli õpilasmalevlasi kõigi eesti kooliõpilaste hulgast. Kusjuures kõik need 14 oli veel erinevatest rühmadest ja ka erinevatest koolidest, nii et noh, täiesti juhuslikud, aga versioone kehtima. Sest stalinismi puhul on alati olnud ju see, et vaenlasega tuleb võidelda ja kui vaenlast pole, siis tuleb vaenlane leida, ikka võidelda ja nii kallak. Üks partei sotsiaalnõunik Mick Titma tegi ettepaneku et õpilasmalev tuleb komplekteerida ainult kooli Ühe koolirühmadest. Ühesõnaga, malev tuleb lahterdada, töötada, jõuaks juhtida, kontrollida totaalselt et seal ei toimuks mingisugust riigivastast infoleket. No see oli muidugi naeruväärne tulla. Kontrollijad vaatasid, otsisid sinimustvalgeid, sokke ja punkstiili ja muud riigi riigivastane oli kõik see, mis oli, mitte vene laslik, mitte slaavipärane. Meil on täiesti rühmade omatehtud vormid ja plakateid ja, ja atribuutika ja need, mis läinud peale. Ida kultuurile kõik see oli sobimatu noogud noore käitumisele ja selle kohta tehti märkusi igal tasandil, alates Valge Maja roosalist kuni komsomolikomiteede nalja. Ja 81. aasta jaanuaris võttiski partei keskkomitee büroo vastu kaasotsuse ideelisest kasvatustööst Eesti üliõpilaste ehitusmaleva Eesti õpilasmalevas nende tegevuse edasist parandada, sest see on praegu minusugune suvaline tõlgalist eesti keeles. Dokumente kunagi tehtud pole. Ja kus pandi paika seal koolirühmade poliitika, mida siis kõik organid mõtled partei komsomol, haridus, bilits ellu viima hakkama ja mille all malev kannatas? Kaheksakümnendatel aastatel kõige rohkem, sest mis tehti noorte niisugune eneseteostuse Ja asendati niisuguse pimeda kuulekusega ja hallikest. Ja mul on veel tunne, et selle idee kaugem eesmärk oli tegelikult rahvuspoliitiline. Et Eesti noorte hulgas hommi populaarsuse vähendamine ühelt poolt, sest me ju teadsime seda, teadis ka Mik Titma väga hästi. Tema alluvad Aksel Kirch ja Marika, kes uurisid 78. aastal välja malevasse tuleku põhimotiiv suhtlemisalal uute sõprade leidmine huvitavate inimeste kohta, kui see põhimotiiv ära lõigata ja Eesti noorte hulgas õmbleja ebapopulaarseks ja teiselt poolt üleliikluse korra kehtestamisega muuta. Miljöö koduseks muulastele ja kokkuvõttes assimileerida Eesti noored. Ühtse nõukogude noorsoohulka. Roosamanna aga ta ei oleks. Need. Talevi. Igal. Peale aga? Aga? Ei saa me. Ka. Olla. Nii see poliitiline hullus on, loodame meil igavesti möödas, loodame nii. Ja Eesti õpilasmalev on ikkagi 25 aastat tegutsenud ja praegu me rääkisime organisatsioonilistes asjadest ja sellest, mis teda pritsesse, kuidas tuli igasugustest korraldustest ja nõudmistest läbi murda. Aga tegelikult malevlased tegid ju kogu aeg tööd, vahet, maleva jäänud ainult põllule üsna ruttu hakati noh, tõenäoliselt maleva staabis otsima võimalusi järjest erinevatele töödele, sest kõik ei, võib-olla ei mahtunudki lausa põllule. Ja näiteks oli Pärnu piirkond oli ju eriti aga selles mõttes, et ta arendas Pärnu linna hea korrastusele, nii et malevasuurus Pärnu piirkonnas tõusus tõusis raba. Ja ma ei saanud ja ajalooliselt juurde, esimesed linnarühmad tekkisid juba 84. aastal Tallinnas ja Haapsalus ega seitsmed 80 70 inseneri seitsmendad 274 75. aastal linnarühmade arv ja geograafia laienes ja 76. aastal loodi tegelikult Tallinna piirkond kus eriliselt põllumajanduse köid ei ole kunagi tegelikult. Ja maleva tegevuse eesmärk, nii nagu ta minuaegses põhikirjas sai sätestatud, oli ju rahvamajanduse tööjõuvajaduse rahuldamine koolinoorte tööjõu järele suvisel koolivaheajal. Ja seetõttu malevlased tõesti peaaegu et igal pool, kus said noh, kus oli 100 kvalifitseerimata lihtsalt käsitööd, mida malevlane ilma erilise ettevalmistuseta teha oskas, jääks. Linnas nadolid haljastuses töötasid ja sööklates pesid nõusid. Isegi kalmistute korrastamisel ja väga suur ampluaa. Ja siis jõudis kätte see hetk, kui Eesti õpilasmaleva rühmad ka mujale väljaspoole ütleme suurt Nõukogude kodumaad said tööle minna. Millal see oli? Seal oli nii huvitav, kui see pole tollesama kurikuulsa 81. aasta partei keskkomitee büroo otsuse üks punkt. Seoses internatsionaalse kasvatuste arendamisega areneda sõprussidemeid. Sveliini ringkonna Solnudki komitaadiga. Ja 82. aastal oligi esimene õpilasrühmade vahetus Saksamaaga. Ja 84. aastal Ungariga. Nii et need olid esimesed linnuke muuseas tolleaegsete mallide järgi me olime esimesed Nõukogude liidus, kes õpilasrühmi väljapoole suut kodumad saatsid. See oli tööliinis, sestap pioneer, pioneerid käisid oma sokkidega jah, seda küll jah ja tudengimalevlased olid, käisid ammu juba ja nii ma just mõtlen õpilasmaleva. Osa. Samal ajal asetäitja on raske leida, ratastoolis saab. Jaak Mikk, praegune Eesti õpilasmaleva komandör ei mõelda nüüd viimaste aastate peale Eesti õpilasmalevas, siis kuidas võiks neid aastaid ja malevlasi iseloomustada? No mina sattusin õpilasmaleva komandöri rolli. Väga huvitaval ajal, tähendab kõigepealt tööle tulla, see oli 87. aastal hakkas selline suure sulaperiood ka õpilasmalevas enam koolirühm jäi kontrollitud taidluskavas nimega ja huvi kõrgemate organite huvi meie vastu hakkas kõvasti vähenema. Ja tulid muutused õpilasmaleva endise staabitöökorralduses. Õpilasmaleva kestab, muutus ettevõtteks ja iseseisvusime ei olnud enam komsomoliosa ja abistavat aitavat kätt abistavad öeldud, et öelnud jah enam. Ja siis juhtuski selline, selline omapärane situatsioon, kus õpilasmalevlastele jäi endiselt samaks, aga juhtidele muutus ta tunduvalt keerulisemaks. Noh, me siin isekeskis oma töökaaslastega olemegi arutanud seda, et kuldne stagnatsioon õpilasmalevale mõjus tegelikult päris hästi. Esiteks sellepärast, et õpilasmaleva kontingent õpilasmalevlased olid siis siis et vabariigi kõige paremad koolinoored, kellel midagi hinge kripeldama see oli või, või tahtsid suvel midagi rohkem teha, kui need koolis lasti ja seal metsatalus või kuskil maakolkas oli seda väga hea teha. Ja noh, nüüd tänaseks hetkeks on jälle need õpilasmalevlased või kõige kõige sõidab üle lahe ühele teisele kolmandale poole eneseväljenduse võimalusi on tohutult juures. Selleks et midagi muud teha, võid sa olla kas mõne partei noorte fraktsiooni liige või oled sa skaut või oled sa roheline? Kuigi õpilasmalev ongi praegusel hetkel väga omapärane organisatsioon meil ju tegelikult puudub selline alaline liikmeskond, see, see muutub igal aastal ja õpilasmalevlased malevlased, noored ise peavad ennast tegelikult malevlasi, kes ainult suvel. Jaa, missugune oleme üritanud siin paaril aastal sellist talvist tegevust ka käima panna, ka niisugust laiemat laiemat osalust ei ole seal olnud, sellepärast et õigemini, need, kes, kes siin on tulnud, on olnud ikkagi nende nii-öelda maleva dünastiate liikmed, nende rühmade liikmed, kes, kes siis suvel aktiivselt osalevad just selles niiskuses, maleva seltskondlik elu poole peal, kuigi töötajad teevad ka, aga aga nende järgi kokkutulekutel just kujunebki nisugune, maleva vaimne vaimne pale ja ja neid on praegusel hetkel kuskil kuus rühmades, kes stabiilsed, osalevad vabariik kokkutulekutele, kellel on sama oluline sündmus kui kogu malevasuvi, isegi 87. aastal oli õpilasmalevas kokku 27000 noort, sellise tippaasta oli. Jagunemine on umbes niimoodi, et 17000 oli siis töö puhkelaagrites 10000 oli põhirühmades 89 oli 17000 ja 90. aastal oli siis 12000 ja malevlased iiri maades jagunesid peaaegu pooleks, nii et 6000 olis. Puhklagardi 6000. Põhirühmi. On see optimaalne arv, võib-olla võikski nii palju olla? Jah, see, mis tegelikult suureks aetud, omal ajal ikka niisuguse telefonikõnedega parteikomiteede, nii selles mõttes nõudluse-pakkumise vahekord peaks kuskil paistma välja, võib juhtuda tõesti, et näiteks neid töö puhklaride palju vähemaks veel, sest, sest noh, milleks seda vahendajat sinna vaja on? Kuulge, aga ikkagi, mis siis sellel suvel saada, kuidas teise jaak tunnete, mis võiks olla õpilasmaleva tulevik, mis jääb et alati on noori, et neil on alati midagi teha, kus suunas liigub male. See on põhiküsimus ja me sõltume tegelikult ega väga niivõrd paljudest teguritest. Et me ise seal vahel tõesti me oleme ainult vahendajad tegelikult sellise tähendab tööandja töövõtja vahelise vaheliselt vahendada siin vot siit hakkabki peale see, et et malev tuleb praegusel hetkel jagada kaheks. Tasandiks tuleb jagada selliseks emotsionaalseks tasandiks ja majanduslikest tasandiks. Sellepärast et emotsionaalne tasand on malevlaste jaoks, nemad tahavad minna suvel sinnasamasse maa kohta omasse vanasse majutuspaika või uude, nemad tahavad oma rühma elu elada, nemad tahavad tööd teha. Ja noh, neid tegelikult need tagamaad, kuidas nad sinna saavad, tegelikult eriti ei huvita ju nemad on harjunud, õpilasmalevalaulude peab olema. Aga meie jaoks on ta muutunud keeruliseks sellepärast et esiteks on selge muidugi, et tööjõud on vaja õpilasmaleva abiga ikkagi tänu meie tehnilisele mahajäämisele, põllumajanduse tehnilise mahajäämuse tehakse väga suur hulk einera. Käsitsi, tööd on ikkagi palju ja, ja nüüdistundub, et seda peedi kõplamist hakkab tagasi tulema meile. Aga samas samas majandit lagunevad, tekivad talud, neidsamuseid, majutuspaiku võetega antakse tagasi oma endistele omanikele. Ja majandust ja veel palju raha. Nad on ise siplevad raskustes ja võib-olla tõesti tulevikus kui me jõuame, meie riik jõuab teatud sellisele elatustasemele, et kogu see niisugune suvine töö ja puhkus süsteem on näiteks nagu Lääne-Saksamaale või Saksamaal. Seal on need laagrid on puhkus jaoks põhimõtteliselt ja seal tehakse sellist ühiskondlikku tööd. No kas siis heakorra või, või siis mingisugused puhastustöid seal kuskil parkides selliseid ja Eestis seda tööd tegelikult oleks? Kas te ikka ka selle maleva juhtimise ja selle tegemise kõrval mingi romantiline niisugune külg, aga ikka on veel säilinud. No ma arvan, et kui seda romantilist külge ei oleks säilinud, siis Ma vist seda tööd ei teeks ja et mind võlub selle asja juures see, et nad näitavad väga hästi kätte tegelikult ka vanemate inimeste vigu. Nii palju, kui mina olen õpilasmaleva kokkutulekutel käinud, on ikkagi lööb läbi selline sotsiaalsete probleemide ja niisugune tunnetus lööb läbi sealt igal juhul. Nende kavade laulud on just täpselt selle selle hetkesituatsioonist lähtuvalt ja, ja nad lähtuvad sellisest oma vaatenurgast ja võib-olla selline ootamatus ongi see, mis, mis hoiab selle maleva kinni. Midagi soovime siin teile siis pikka maleva iga jah, Eesti õpilasmalevale ka järgmiseks veerand sajandiks üsna palju optimistlikku, rõõmsat, nooruslikku meelt ja muidugi ka jõududele. Kuigi ta pole kärge rega linnalejaidele pärast Versa. Laatia toodangule peenbadoveegolulaat, heinamaa ei saa, aga koordinaate väga ka. Ma ei saa tulla. Ka seal ka ju ja ta. Jääb kõrvalt aega tartid Amélie Biden, Roda park palli seenekäivaid padudega vaelu treenida. Olen laulmisel oskaja pillimänguga protsessile kaasava endaga. Ma olen ta tollase Eesti õpilasmalevast rääkisid Rein Talmik, Kalle Kesküla, arva Thomson ja Jaak Mikk. Neid küsitles Silvia, noh veel üks malevalaul ja pärast keskuudiseid, kutsun teid taas malevalaulude juurde, siis räägime Eesti õpilasmalevalauluvõistlustest. Ohakas pihkudega tahan Loit.