Tere algab järjekorras 10. saade sarjast seatud sõnad, mis tutvustab kirjandusžanre, mina olen Peeter Helme ja tänase saate teema on komöödia. Eelmises saates vaatlesime draama ehk näitekirjandust veidi üldisemalt, keskendudes küll mõnevõrra selle ühele kolmest põhiliigist nimelt üldnimetajaga sama nime kandvale žanrile ehk draamakirjandusele. See kõlab ehk veidi segaselt, aga nagu toona öeldud, sai tähendab mõiste draama kreeka keeles tegevust ja kõige üldisemalt toimibki teatri lavastuses tegevus vahest vaid mõnesaja olemuslikus eksperimendis mitte. Ja ka siis saab see võimalikuks ja publikule arusaadavaks vaid tänu asjaolule, et kõik teavad, et siin eitatakse seda, mis teatrilaval tavaliselt toimub, ehk tegevust. Nii palju sellest. Igatahes täna jõuame teise draamakirjanduse põhiliigi komöödia juurde. Tragöödiast olema nüüd küll sujuvalt üle libisenud, aga seda sai möödunud korra on siiski veidi puudutatud ja mulle tundus seda saatesarja ette valmistades, et komöödia on vähemalt tänapäeva eesti teatris ja eesti kirjanduses kesksemal kohal. Seetõttu sai see välja valitud. Ja eelmisesse Ta rääkis teater NO99 dramaturg Laur Kaunissaare natukene komöödiategemise raskustest, kuigi ta ütles seda, et mitte midagi ei ole kerge teha. Jah, komöödia pole selles mõttes ka erand. Aga täna katsuks siiski seda komöödiat ja sellega seotud raskusi veidi süvendatult vaadata, katsuks otsida vastuseid küsimustele, kas mõjude tähendab seda, et alati saab nalja ja kui see seda ei tähenda, siis mida see tähendab? Vaatame võib-olla natukene ka selle žanri ajalugu ja tänapäeva ja selliseid sisemisi arengu ja variatsiooni võimalusi. Minnes päris kaugele ajalukku, siis sõna komöödia on jällegi pärit kreeka keelest, kus mõiste koomas tähendab lärvitsevad kampa või lõbusat seltskonda. Sinna lõppu lisatud oode tähendab aga mõistagi laulu uud. Nii et lihtsustatult öeldes olgu müüdia siis lõbusate sellide laul või mingi lärmaka kamba. Ma ei tea, jauramine, aga ma arvan, et see ei aita seda mõistet kuigi hästi selgitada, võib-olla ainult ajas tagasi minna, selles mõttes, et nõnda sõna pidi minnes võime mõista, mis oli nimetatud nähtuse alguses, mingisugune laulab ja veider ta punt, kes rahvale ilmselt esines aga mitte seda, mida tänapäeval selle sõna all mõeldakse. Muidugi ongi selline sõna pidi lähenemine mingis mõttes asja tuuma väga ilusti esile toov, teistpidi jällegi väga naiivne. Aga tõsi ta on, kreeka komöödia kasvas välja Dionüüsijate ajal toimunud rongkäikudes ette kantud lauludest mis olid siis pühendatud veini ja peo jumalalt Jonüümsusele ja loomulikult pidid olema lõbusad. Kuid sealt selleni, mida tänapäeval peetakse komöödiaks, on ikkagi üks väga pikk maa. Ja minemata nüüd sügavale teatri ajalukku mainin lihtsalt ära, et mingid elemendid on siiski komöödias alati püsima jäänud. Nii kirjutas näiteks üks Vana-Rooma produktiivsemalt komöödia autoreid, võib öelda omamoodi Rooma Kivirähk siis kolmandal ja teisel sajandil enne Kristust elanud Plautus selliseid tekste, milles Pilati ühiskondlike olude või lihtsalt inimeste nõmeduste rumalust. Samuti olid keskajal väga hinnas komöödiat, kui sirvitati era- või avaliku elunähtuste üle. Aga kritiseeriti ka näiteks nii ilmaliku kui kirikliku võimu ja selle pahesid. Ja laias laastus jätkas samaga ka Shakespeare, kuigi tema komöödiad samuti nagu temast veidi hilisema mulje ääri omad on juba laias laastus need, mida meiegi täna komöödiaks peame. Nii et kui teatris mängitakse mul jääri või Shakespeari, siis me ju tihti teame, et ahah nende tekstid on sellised, kus mitte kõigis, aga kus võib nalja saada ja kui ikkagi mängitaksegi Marjääri või Shakespeari komöödiat siis ongi žanrimääratluseks pandud komöödia ja kõik saavad sellest ka niimoodi aru. See nähtus, mida tänapäeval üldiselt komöödiaks peetakse, on siis draama üks draama, eriliik võib öelda, ehk siis sellise tegevuse ja sõideti sisemise pingega. Mäng, millel on aga õnnelik, kergendust tekitav ja seetõttu naerma ajav lõpp ja see eristab teda siis draamast ja tragöödiast. Sest jah, vastates juba ise enne püstitatud küsimusele, ega komöödia ei pea algusest lõpuni naljakas olema, küll aga peab seda olema lõpplahendus. Tõsi, võib muidugi kirjutada lavastada komöödiat, mille ainuke eesmärk ongi naerutada nikuna komöödia jaguneb ka terveks hulgaks alamliikideks, milleni me ilmselt saate jooksul natukene jõuame. Siis leidub nende hulgas ka sellist, noh eelkõige võiksin nimetada janti ehk farssi. Aga samas võib komöödia olla ka üks väga tõsine asi. Aga eks ole, naljaga vist ongi nii, et see oleks tõsine asi, mida tuleb tõsiselt teha, aga publik ei tohi neid nii-öelda õmbluskohti või selle komöödia sisemist struktuuri näha, sest siis kukuks kokku. Siis kaoks nali ära. Kas see vastab tõele? Seda vaatame kohe. Seatud sõnagi. Jätkub kirjandusžanre tutvustav saade, seatud sõnad. Mina olen Peeter Helme ja tänase saate teemaks on komöödiakomöödiast rääkida. Olen stuudiosse palunud vabakutselise ajakirjaniku ja kriitiku Veiko märka, kes nii palju kui mina tean, on komöödia vastu ja nalja vastu süvendatud huvi üles näidanud. Nii et võib-olla see siis oskate öelda, kas nüüd see punkt, kuhu ma oma eelmise jutu lõpus jõudsin et komöödia puhul on talle nii-öelda surmav see, kui tema sisemine struktuur nähtav on, vastab tõele või mitte? No sa ütlesid ennem, et komöödiategemine on tõsine asi ja ta on et kõik, kogu teatrid tuleb teha tõsiselt, nii sealhulgas ka komöödiat, aga lisaks sellele on ta muidugi ka veel, mis on komöödia, oli väga oluline, et tuleval mahus ei saa teha nalja niimoodi vägivaldselt või kuidagi välja mõeldud situatsioone kasutades, me peame ära tundma seal inimesi ja inimlikkust, iseennast. Ja selle traagelniitide või õmblustega ongi säärane lugu, et nii-öelda kuldses perspektiivis või, või väga ideaalselt öeldes ei tohi neid traagelniidid muidugi näha olla. Aga paraku me näeme Eesti teatrilavadel kohutavat hulka mingeid angloameerika forsse, mis tegelikult ainult traagiline intidest koosnevadki. See kehtib tegelikult ju mitte ainult teatri jaoks kirjutatud komöödiatekstide kohta, vaid ka ilukirjanduse, noh, selles mõttes nii-öelda lugemiseks mõeldud teksti kohta, et peab aus olema ja kas see on siis see põhjus, miks armastatakse öelda, et nali nii ruttu vananeb, et tekst võib ausaks jääda, aga me ei tunne enam iseennast seal ära. Ja kindlasti nali vananeb ruttu, aga peab kujutamatega mingi traagika võib ju üsna ruttu vananeda. Et me ei saa nutta mingisuguse ühe kindla tegelase, ma ei tea, kas juudi või olo Vernesse või kellega tahes üle, et kui ta teda ikka paar korda juba vaadanud paari väga erineva versioonina, siis mina küll rohkem ei vaataks. Mulle ei meeldi need meie teatripraktika, tehakse ikka need mingeid venelasi, Tšehhoveid ja taolisi kogu aeg jälle ühtemoodi. Ning ometi neid hinnatakse ja vaadatakse, nii et selles mõttes peab ju neis midagi olema, olgu see siis huumor või mingisugune empaatiat äratav nähtus, aga miski peab olema, mis rahvast pidevalt ju kutsub teatrisse. Ma ei tea, aga ilmselt ega eesti teatripublikut on ka suhteliselt raske ühe mütsi alla panna. Et meil on seda teatrit nii väikse rahva kohta ikka väga erinevat. Võib-olla siis see Tšehhov ongi selline meistri. Aga nüüd komöödia juurde tagasi tulles, et kas ma enne rääkisin ka sellest, et sa võtsid ka sellest kinni, et komöödia on tõsine asi, et sa oled nõus sellega, et komöödia ei ole selline žanrcus alati ja kogu aeg peaks nalja saama. Komöödias muidugi ei peaks kogu aeg nalja saama, sellepärast et sellega seoses mulle meenub jälle üks muinasjutt, mille autona nimodi Adonis Läti lastekirjanik, kes kirjutas raamatu värviliselt muinasjutud ja seal on ka üks jutt, mille nimi on hallmuinasjutt. Ja seal tuuaksegi väljasse kontrastiprintsiip. Et kõik värvid, mida meie peame ergasteks ja ilusateks säravateks on säravad ainult selle halli taustal. Nii on ka see nali peaks komöödias välja paistma selle muu taustal, mis sinna veel mahub. Mis see muuseas on, see muu on ilmselt kõik igapäevane rutiinne toiming, näiteks tegelane läheb koju, sõidab bussiga või liigub, teeb mingeid tavalise meile tuntud asja, siis järsku satub kuhugile nalja keskele nii-öelda, et ta vahetatakse kellelegagi ära, kasvõi kõige lihtsamat komöödiategemise võtted ongi, kas keegi hakkab valetama nii kaua, kuni lõpuks vahele jääb või siis juhtub midagi muud või siis vahetatakse keegi kellegagi ära. Aga mis see siis on, mis nalja naljakaks teeb, sest mul tuleb kohe meelde üks lugu, kus keegi kellelegagi ära vahetatakse. See ei ole üldse naljakas, ma pean silmas siis Mark Twaini printsi ja kerjus. No päris niimoodi ei saa olla, et ainult rahvatatakse, ma olen lugenud, mis seal üldse nali kohta väga erinevaid termineid ja kõige üldisem, mida võiks tegelikult tuua, kui noh, väga sellist kirvega löödud valemit on see, et nali on meile kahjutu normaalsusest kõrvalekalle. Aga tegelikult on ka prints ja kerjus ja ei ole ka lugeja ju noh, ma ei tea, võib-olla suutnud sellesse sisse elada, kui ma seda lugesin, aga mulje jääb ta pigem sellise naljaka raamatuna on meelde jäänud mulle tegelikult muljet veini üldse on lihtsalt mingi nalja eeskuju olnud kohad. Aga kas tänapäeva noh, olgu siis teatris või laiemalt kirjanduses tehakse sinu hinnangul nalja kuidagi teistmoodi, kui seda varem on tehtud, tähendab kindlasti tehakse ka, mis on siis see, mis näiteks tänapäeva komöödiat eristab näiteks antiikkomöödiat ost, mida ju ka ikka aeg-ajalt lavale tuuakse, aga ma arvan, et neid ei minda nii väga selleks vaatama, et lõuatäie naerda saaks. Meil ei tehtagi peaaegu üldse komöödiaid, mida võiks tõsiselt selle alla paigutada. Millegipärast on meil kuidagi läinud tavaks kasutada väljendit tragikomöödiaga selliste asjade kohta, kus erilist traagikat ei olegi. Kindlasti selle termini all on välja pakutud teleSariment, mis minu arvates on siiski komöödia, sest et see, et kui mehel läheb töö juures kogu aeg halvasti, naine jääb ilma. No see ei ole mingi traagika, on meie tänapäeva realism lihtsalt. Ja mis selle sarjas siiski on, omapärast on ikkagi ise koomika, mis seal aga kargetes värvides on esindatud. Ja kui ma hakkasin nüüd mõtlema, et millal see viimane hea komöödia meil tehti, siis mina mõtlesin tagasi aastasse 1994 ja see oli Andrus Kivirähki jalutuskäik vikerkaarel. Sellepärast et ma nägin ka sel suvel väga naljakat komöödiat, see oli Urmas Vadi nukitsamees kaks aga nukitsamees 20, just säärane komöödia, mis on siis meile tänapäeva komöödia-le sobilik näide tuua. Et ta on tegelikult Ravestja Travestjan huumori säärane liik, mis kasutab ära mingisuguseid tuntud tavaliselt tõsise, isegi traagilise koega kirjanduslikku süžeed. No näiteks me võiksime teha eesti vabadus, muistse vabadusvõitluse või vabadussõja ainelise raamatu, vabadusse puhul ei saa, see ei ole nii kinnistunud veel need need tüübid, aga näiteks vanem Lembitu taolise kohta võiks teha küll väga kõva Travestja. Nad ravisid, omadus ongi see, et sa ei saa sellest muidu aru, kui sa ei ole lugenud algteksti ja nukitsamees 20 täpselt säärane lugu, et kui sa lugenud päris nukitsameest või sa ei tea sellest mitte õhkagi siis see ei pruugi tunduda naljakas, või kui tundubki, siis teevad seal nalja hoopis mingit väga väheolulised asjad. Ja ega meil ei julge tõesti praegu kirjutada keegi mitte ainult sajaprotsendilist Öeldi, et nagu sa pidasid silmas mul jäärimi Shakespeari või võime tuua ka näiteks Vilde pisuhänd või siis Hugo Raudsepa päris mitu asja eelkõige muidugi Mikko Märdi. Et Meil on toimunud iga kahastanud näidendi võistlused ja ma sinusse võetakse ikka väga palju töid ja ma ei kujuta ette, kas keegi on julgenud üldse komöödiat saata. Rääkimata, et see oleks kuidagi arvestusele kuulunud äramärkimist leidnud. Aga natuke selgitad, siis mida sa komöödia all silmas pead, et kas sa praegu ütled, et keegi ei kirjuta nii nagu Seczpil võimul jään? No seda ma usun ja seda oleks ju palju nõutud. Aga kas see tähendab siis seda, et sa leiad, et komöödia definitsioon ongi siis see, mida nemad tegid ja see, mida tänapäeval tehakse, on juba midagi muud? Kui lähtuda teatriajaloolase seisukohast, siis on kindlasti jah, nemad tegid neid tõelisi komöödiaid aga keegi ei keela oleval tegemas seda, aga millegipärast jõuab ta kuidagi kohutavalt harva teatrilavale, kuigi rahvas tahaks väga näha komöödiaid ja ma usun, et ta hea meelega tahaks näha just nimelt eestiainelisi eestiteemalisi komöödiaid. Mulle tuleb meelde väga lõbus telekomöödiasari Riigimehed tegid Ott Sepp ja fraktsioon. Sääraseid asju võiks olla rohkem ja nad ei pea tingimata rääkima poliitikutest. Aga mis on ka ikkagi sellele riigimeestele omane ja üldse, tänapäeva komöödiaala on ikkagi see. Ta ei ole puhas, teda ei saa niimodi piiritleda, nagu seda võidi teha renessansi ajal või isegi baroki ajal või isegi ütleme 20. sajandi alguses veel. Et tänapäeva komöödia ikkagi võtab kusagilt muudest žanritest või üldse muudest teksti loomismeetoditest või näitamise meetoditest niivõrd palju üle. Ta sulatab neid endasse, et suhteliselt Ta igav oleks vaadata tänapäeval, ma arvan, et päriselt tõsiselt tehtud komöödiat mõist tuli meelde üks kohutavalt naljakas tekst, mida ma olen lugenud, see on Ardi Liives näidend kallimast kallim, kirjutatud 1967. Mina seda näinud ei ole. Kuigi seda mängiti koguni seitsmes Ida-Saksa teatris ja ungarlased tegid sellist telefilmi rääkimata Nõukogude Liidust, kus teda ka kohutavalt palju mängiti. Ja kui ma lugesin selle teksti läbi, siis see tundus mulle väga naljakana. Aga kui ma nüüd mõtlen, kui ma läheksin praegu teatrisse vaatama, siis kas ta on naljakas ja kas ta on komöödia, sõltub tegelikult väga palju lavastajast. Ma ütleksin komöödia palju rohkem kui näiteks draama sõltub lavastaja nägemusest, sest komöödias on väga lihtne asju lihtsustada, mingeid selliseid publikult publikule kaela määritud üldistusi teha või tüüpe teha, keda on tegelikult juba kümneid kordi varem tehtud. Et seal on nagu lavastaja maitse ja see lavastaja oskused on kohutavalt tähtsad. Võib-olla ka sellepärast need komöödiad nii vähe on. Aga veel kord, mis asjad siis need on, mida teatris mängitakse ja mida kõik vaatamas käivad ja ütlevad, et oh, õudselt naljakas oli, et mulle tundub, et meie teatrid on täis mingisuguseid naerutavaid tükke, kui need ei ole komöödiat, siis mis need on? No ta ongi need jandid ja farsid ja ega selleks, et komöödiat näha, teatrisse minema, seda saab ka kodus telekast vaadata, kui inimene läheb juba teatrisse, kui me räägime ikkagi teatrikomöödiast, siis ta tahab seal tõesti midagi rohkem näha kui ainult nalja. Aga on ka selliseid teatreid, kus ainult nalja saab või vähemalt, mis on ennast niimodi manifesteerin. Ja ma võin isegi otseselt öelda, et kui jutt läheb näiteks vana Baskini teatri või komöödiateatri peale, siis mina nende kavas ei ole tõesti midagi näinud, mis mulle huvi pakuks. Kuigi mulle tõesti koomika meeldib ja ma hea meelega vaataksin neid asju. Et ega koomilisega nagu iluga on vaataja silmades ja mõninab ühte asja. Mõne jaoks on kohutavalt naljakas, kui keegi vette kukub. Mõne jaoks on. Äärmiselt naljakas see, kui valel ajal inimese seedimis organismist pääseb lahti tuul, mis väljub sealt tagumiku kaudu. Nii et neid naljamõisteid on, igaüks võib selle endale luua. Aga kas see tähendab siis seda, et tegelikult on täiesti lootusetu et valmiks mingisugune tekst, mis muutuks kirjanduse mõttes klassikaliseks ja oleks koomiline? Selles mõttes, et kas need tekstid, mis tunduvad sajandeid hiljem naljakad, tunduvad äkki naljakad hoopis valedel põhjustel mitte nendel põhjustel, miks autor need omal ajal kirjutas? No ikkagi on olemas mingeid üldnii, üldinimlikud nalja, mõistmise meetodid ja ja kas või juba see äravahetamine on juba säärane asi, et see niimoodi saab nalja teha, kogu aeg igal aastal on tehtud, on ju, või siis Tõrksa taltsutamine kas või selline, ma ei mõtle praegu siin konkreetset näidendit, võdistamiste süžeed, kuskil mingi tõrges inimene ära taltsutatakse. Ja noh, on olemas muidugi iginaljakaid tüüp, Pähe Issnur, lihtsad inimesed, neid on kangesti tore laval vaadata. Või siis noh, nii-öelda jutumärkides hüljatud armunud, kes tegelikult mõlemad armastavad teineteist, aga ei taha seda kuidagi tunnistada ei endale ega teisele. Ja ega sääraseid päraseid võtteid kasutab ka tänapäeva teater, kasvõi seesama nukitsamees kaks on ja kus tegelikult kikki ja Ants põhimõtteliselt suure žesti kujutabki, seda, kuidas nad ikkagi teineteist leiavad. Aga tulen korraks tagasi nende jantide forsside juurde, et kas sa siis neid ei liigitaks komöödia alamliigiks, vaid pead neid millekski hoopis muuks või et kas on mõtet vaadelda komöödia nagu perekonnaliikmena või oleks vale lähenemine? Ei ole vale lähenemine, see on täpselt nagu ma kiirtoidu ja hamburgerit on kahtlemata liigitama toiduainete alla või söökide alla. Nail on loomulikult, nad on naljakad või ütleme noh, kõige selline rämps, toidulikum huumorivorm on loomulikult anekdoot ja põhimõtteliselt on võimalik kindlasti teha ka mingisugust õhtut täitvat teatri etendust, mis koosneks ainult anekdootidest. Ja võiks küll juba säärane asi, kus puudub täielikult see kontrast, et see nali ei ole siis enam mitte millegi muu plaanile ei torka silma, vaid kõik on ka kogu aeg üks nali. Samas jällegi kogu aeg naerda mingi asja üle. Kaks tundi teatris on vist väsitav ka juba puhtfüüsiliselt ja puht vaimselt, nii et et juba sellepärast peaksid ikka ühes korralikus komöödias peavad olema sellised sellised nagu publikut natukene ka mudelilainele juhtivad tegevused ja dialoogid. Aga kas sellest võib järeldada, et komöödia on kuidagi kirjutajalt erilist empaatiat nõudev kirjandusžanr? Sellepärast et võimatu on ju teha nalja, kui sa teisi inimesi ei tunne, eks, ja ei saa aru, mis nüüd naerma ajada või on siin ikkagi üldinimlik aspekt, et et see ei ole nagu mingisugust tohutut psühholoogiat nõudev. Eks ta niimoodi igal üksikjuhul on raske seda teha, aga kuna ta on öelnud professor Juhan peegel, naljakanal on kaks võimalust, kas teda on või teda ei ole, vahepealset astet ei ole olemas. Nii et kui sa hakkad seda vohamist ostet looma ja üritad teha midagi, mis nagu oleks naljakas, aga ja teised ei taju seda niimoodi niimoodi päris untsu minna, jah, omadega. Ja sellepärast ma arvangi, et need komöödiad käib just selle tõttu nii vähe, on teine asi, miks on muidugi, miks meil neid nii vähe on, selles on süüdi üks inimene, konkreetselt seal Andrus Kivirähk, kes seal lati lihtsalt nii kõrgele tõstnud. Et Ma olin tõsiselt üllatunud seda vadi nukitsameest, nähes, et ta on võtnud tegelikult Kivirähki kõige tugevamad küljed ja seesama mingite tuntud tegelaste tuntud süžeede naljakas pööramine ja teinud seda vähemalt sama heal tasemel. Nii et et see hea komöödia loogiline tänapäeval on raske, et on võimalik, et on väga tänuväärne. Aga loomulikult nõuab, see nõuab ausust. Esiteks jah, kahtlemata empaatiavõimet nõuab. Aga ta nõuab ka lihtsalt seda mingit konkreetset, ütleme tõuget või hoopi või seda, kust hakata mõistma. See vot sellest saab nüüd naljaka loo teha ja pikale naljaka loo anekdoote välja mõelda ei ole raske, ma olen ise ka mõelnud, aga aga näidendit muidugi, noh, see peab olema ikka väga hea idee ja selline kompaktne idee, nagu kasvõi on ju see on pisuhännast, eks ole, et see üksteiselt raha ülelöömine ja tütre ülelöömine. Ja kui säärane asi on juba olemas, aga siis on komöödiat lihtne kirjutada. Minu meelest ütles, et sa praegu midagi väga olulist, et vaja on head ideed. Ma olen lugenud päris palju, isegi väga häid romaane, millel puudub hea idee. Komöödia puhul selline trikk läbi ei läheks. Jah, see on ikkagi, me jõuame selle juurde kogu aeg tagasi, et ausust on vaja ja ausalt leitud idee ja ta ei ole veel ära kasutatud. Vaat komöödiat, et see ongi kõige halvemad asjad, on need, kui hakatakse kordama, kas korratakse iseennast, korratakse kedagi teist, korratakse üldse mingit nähtust, mida on juba piisavalt, mille üle nalja tehtud. See on see kõige lihtsam tee rappa minna. Ja loomulikult ei olegi kõige õigem tee mitte rappa minna, on siis midagi ausalt ise välja mõelda? Mõelda ei olegi väga palju vaja, ega tegelikult kõik paremad komöödiad, ma arvan, on tehtud millelegi toetudes. Võtame jälle Kivirähki, võtame jälle vadi. Nad on tegelikult ikkagi reetseid situatsioone, sageli isegi tänapäeva Eesti olusid arvestades neid on nähtud lihtsalt, väga ausalt ja väga omapäraselt ja siis nad rüütatud komöödia vormi. Et komöödiat jah on. Kui meil on ikka väga sotsiaalne värk. Kui sa ütled, et oluline millelegi toetuda, siis mida on tänapäeval kas siis teatripublikul või kellelegi, kes üritab ise komöödiat kirjutada võimalik näiteks nendestsamadest klassikutest, olgu siis tegu antiikautorite või näiteks juba mainitud Shakespeari mulje äriga, mida neilt võimalik õppida. Ma arvan, et neilt on eelkõige võimalik õppida tehnilist teostust, kuidas üldse ühte näidendit kirjutatakse, milline on klassikaline komöödiavorm ja seda siis eeskujulikult rakendada muidugi nendest nii Marjäärist kui Sheczpirist, nad on juba niivõrd kultuurimällu kinnistunud, et tegelikult see võib-olla nendest omakorda hakata paroodiat tegema. Komöödia on seega mingisugune nähtus, mis on juba meie kultuuris nii tugevalt sees, et sellel on juba omad vana vanad klassikud, jah, keda ka kindlasti ütlesite Shakespeari stimuleeris võimalik paroodiat ja ma kujutan ette, et kindlasti on ka tehtud et kuhu siis üldse edasi on võimalik liikuda või kas üldse on mõtet mingisugusest lineaarses liikumisest arengust rääkida? Liikuda on kindlasti võimalik, sest et ühiskond meie ümber muutub ja kõik need muutused võivad ju olla ka vaadeldavad läbi nalja prisma. Kas või poliitilised sündmused, isegi asja, nagu Tallinna televisioon on, küll on selle üle nalja tehtud ja sääraseid nähtusi või ütleme, Anna-Maria Galojan või viimasele nüüd Kristiina Ojuland ja sääraseid naljategemise võimalusi tuleb kogu aeg juurde ja keegi kalonistaks juba vabalt juba operetti kirjutada. Ojuland viskist veel ei saaks, aga tuleb maailmas ringi käia lahtiste silmadega ja vaadelda seda maailma ja eelkõige loomulikult Eestit, sest et ikkagi Eesti publikum kohutavalt natsionalistlik. Näiteks arvan, et mis mode publikust veel mingit ettekujutust oma näiteks Soome või Venemaa oma. Nad on ka muidugi, aga aga neil on ka nii palju tegelikult, mille üle uhke olla. Aga eesti publik tahab näha ainult iseennast seal laval, ükskõik kui viletsas vormis välja tuleb ta ikka tänulik. Sa mainisid praegu selliseid anekdootlike tegelasi, pigem noh, poliitikuid, selliseid päevakangelasi, aga enne sa ütlesid ise, et anekdoot on huumorikiirtoit, et komöödia on ju ometigi stiili küsimus. Kui sa suhtlesid, kui ma õigesti aru saan, vist paraja põlastusega nendesse jantidesse forssidesse, kuigi ka need on omamoodi stiili küsimus, ma kujutan ette, et ühte sellist ja anti kirjutada, mis ka välja veab, ei ole sugugi kerge, aga võib-olla sa räägid natukene sellest, et mil moel siis komöödia on stiili küsimus, kuidas sina seda ette kujutad? Komöödia hea comedian, alati stiilne ja halb komöödia on alati üks stiilitus, kui need jandide farsid, mille peale ma nüüd mõtlesin, kui ma siia raadiomajja tulin täna. Et tegelikult on seal ka need traagelniidid, on täpselt kõik olemas, alati on seal alati, kui on peaaegu alati on olemas mingi oma probleemide puntras moslem, meestegelane, siis on mingisugune aktiivne ja agressiivne naistegelane, kes pole enam esimeses nooruses, siis on see tavaliselt mingisugune seniilne vanamutt või vanaeit kes saadab korda igasuguseid pöörasusi ja siis on väga sageli on veel, mis on eriti nõme, on seal alati mingi välismaalane, kes siis räägib eesti keelt, kas vene või jumal teab mis aktsendiga, mis siis ta publiku eriti naerma panema. Oota, kas sa räägid praegu Õnne 13? Ma ei räägi just Õnne 13., sest et seal on seda komöödiaelementi kohutavalt vähe. Seda oli seal Reinlajal aste treinoyal, aga nüüd on see sealt juba ammu kadunud ja no aga Õnne 13 võib ju mingil määral. Ei, ta on ikkagi midagi enamat, teda on juba nii kaua tehtud, et et teda kuidagi farsiks või andiks ei saa kuidagi madaldada. Et ma räägin ikkagi nendest ühekordsetest angloameerika komöödiate, sest põhimõtteliselt ma ei saa aru, meil on teiste kultuurrahvaid, kellelt midagi võtta, et ma ei saa aru, miks seda bluunik näiteks tuleb mängida või näiteks ma käisin vaatamas alles hiljuti toredat soome komöödiat, veiko hoomineni, lambasööjad Kalevipoja kojas Jõgevamaal ja noh, see oli väga tore leid püssi küll selle peale ütlema, et ka lavastaja oli soomlanna, nii et tema missiooniks oligi nagu oma komöödiat näidata meile. Aga keegi ei keela ju ka meie nendel repertuaari valijatel leida komöödiaid ka kasvõi Prantsusmaalt või Itaaliast. Mis on nüüd olemuslik erinevus, kas lugeda ühte komöödiateksti või näha seda teatrilaval? Sa oled päris palju rääkinud lavastaja rolli tähtsusest ja see kõik tahes-tahtmata ju muudab seda teksti tajumise iseloomu. See on kohutavalt tähtis. Lugeda on täiesti üks asi, kui seda asja näha laval. Ja jällegi peab rääkima heast asjast võib lõpmatuseni rääkida nukitsamees kaks on ka säärane asi, et ma ei ole teda lugenud, aga ma arvan, et tekstina seal mingid asjad hakkaks, hakkaksid mind häirima. Mind hakkas häirima see väga selline traditsiooniline ja ja kulunud lõpp. Ja, ja võib-olla veel mingisugused asjad, aga Andres Dvinjaninov lavastus peitis kõik need vähesed puudused ära ja tõi kõik need rohked voorused esile. Ja muidugi on väga tähtis on komöödias juga näitleja, aga näitaja valib küll absoluutselt, ma arvan, on 100 protsenti lavastaja, mitte kirjanik. Kui on ikka head näitlejad, on see annab väga-väga palju näidendile juurde ja see on ikkagi lavastaja teene. Samas näiteks ju Kivirähu või Shakespeari tekste ju antaksegi raamatutena välja, see on muidugi tore, kui nad praegu ühte lausesse kõrvuti või õnneks igatahes neid antakse raamatutena välja ja nad ongi ju lugemiseks ka mõeldud. Ja Kivirähk on tõesti säärane lugu, et ma olen näinud seda jalutuskäik vikerkaare nii Draamateatris, kus mängisid Andrus Vaarik ja Tõnu Aav ja Aarne Üksküla ja ja väga noh, meie võiks öelda tööd ja tolleaegne siis 90.-te keskpaiga eliit. Sedasama jalutuskäik vikerkaare näinud kas Kuusalu Jõelähtme rahvateatri etenduses ja peab ütlema, et see oli sama naljakas, et seal on tõesti juba säärased tüübid, mida on ilmselt nii kerge ja tore mängida. Et küllap pangokomöödiaid mitut liiki, et mõned on siis nõudlikumad ja mõned on nii lihtsad, et igaüks meist aru see on täpselt nagu võib-olla selles mõttes komöödiat võrrelda laste näidendid, aga et lastele tuleb koju väga ausalt kirjutada, empaatiavõime peab suur olema ja tegelikult ma arvan, et vist lastele meeldib, kogun naljakas laval. Et nad väga tänulikult suhtuvad sellesse ja selline siirus ja vahetus peab, peab tingimata mõlemas, oleneb. Aga sa rääkisid siirusesti vahetusest, noh, seesama kehtib tegelikult ja ka teiste näitekirjanduse liikide kohta et ta laval valetamine või näiteks ka üldse kirjanduses valetamine, see miski, mis tuleb tavaliselt väga ruttu välja. Sest et see tekst ei mõju, siis veenvalt enam ja seda ei saa tõsiselt võtta. Nii et see ei ole ju ainult komöödia eripära. Ma ütleks, et meil väga tihti laval valetatakse, aga mulle tundub, et meil on vabalt küllalt palju trafaretti just kodumaistes näidendites. Et isegi kui sa räägid, tutta seda tutt on juba 100 korda varem räägitud, siis ta ei ole enam seda ei saa võtta seda mingit tõena või mingit tüütust. Emps Voletamise puutub, siis olete, te võib ka väga ilusasti, et võib teha ka komöödiaid, paletajast, Münchauseni lood näiteks on meil paras näide siin. Ma pidasin silmas midagi muud, mida siin silmas, kui on näha, et kas lavastaja või või näitekirjanik või näitleja ise ka ei usu seda, mis nad sinna kokku on keeranud. Oi, see on kohe näha, kas nad usuvad või ei, usuteater on nii vahetu kunst, et kui on ikka mingi asju halvasti tehtud, aga vot meil ei juleta teha halba komöödiat. Ma kardan, et kriitika oleks nii õel pärast seda, et pigem siis tehakse mingisugune näidanud, kus on siis üks mees ja üks naine, kes on abielus ja neil on probleemid ja siis nad kuidagi lahendavad neid probleeme kogu näidendi jooksul ja siis lõpp on kas mõistatuslik või siis on hea. Seda nimetatakse tragikomöödiaks järgi jah, kas või aga mis on sinu meelest, et noh, natuke sai mainitud siin laval toimuva ja ise loetava raamatust loetama komöödia erinevusi, aga tänapäeval ilmselt väga paljude, ma usun, enamiku inimesteni jõuabki komöödia just sellesama koduse teleka kaudu, mida sa ka mainisid. Et mis, mis sa nii-öelda selle kohta ütled, kas see pigem kuidas öelda rikub inimeste maitset või leiab sealt midagi sellist, mis aitab inimest noh, ütleme siis suureliselt komöödiaalaselt harida. Enamasti ta rikub maitset, jah, sellepärast et teleinimesed on ammu juba aru saanud, et komöödiaid on väga toredad pakkuda rahvale ja minu arust nad jäävad aasta-aastalt jäävad nad viletsamaks viletsamaks. Et kunagi meil olid Allo looli, Benny Hill oli ja, ja muud taolised, aga kõik uued komöödiad, mida ma näen, mis on sisse toodud ikka viletsamad ja viletsamad, ma ei mina seal mitte midagi uut enam. Ja mis meie kodumaisesse komöödiategemise neljakandilise ekraanil puutub, siis seal on, pigem lähevad asjad paremaks. Ma rääkisin juba sellest riigimeestest, rääkisin, mendist rääkisin, peab tunnistama, et ka kättemaksukontor oli vähemalt esimesed kolm hooaega, aga naljakas ja väga novaatorliku, kuna ta oli üksteisega väga muinasjutuline. Et see oli küll säärane säärane väga eripärane lugu, et ta oli täiesti muinasjutuline, seal pole mitte midagi usutavat, aga ikka oli naljakas. Ja õnneks on meil tehtud ka nüüd 2000-ni datel mõned head komöödiat, sest et üheksakümnendatel tundus, et neid ei osata üldse enam ütleme mängufilme teha komöödia laadis, et see oli üks õudne aeg. Aga kui tuli juba vanad ja kobedad saavad jalad alla, siis tuli Jan Uuspõld läheb Tartusse, nüüd tuli siis ka veel seenelkäik. See näitab, et noh, need on kindlasti teosed, mis ei riku meie maitset ja mida vaadata, seda kartmata. Samas on need ikkagi kohutavalt läheb, aga üldiselt peab ikkagi ütlema, et ka võtame kas või need Borati komöödiad. Täispikad, komöödiafilmid, ma usun siiski nende hulgast leiab palju säärast, mis ei riku maitset ja mida on väga naljakas vaadata. Aga seriaalide kohta ma vähemalt nende imporditud seriaalide kohta ma küll nii ütleks. Aga kui juba nii-öelda soovituste jagamiseks hoiatuste jagamiseks läks, siis kuna meil on ikkagi kirjandussaade, siis oskad sa võib-olla ka Eestis trükisõnas ilmunud, olgu need siis kas näitekirjandustekstid või roosa või mis iganes teksti, et mis viimasel ajal ilmunud, oskad sa midagi soovitada või vastupidi millegist hoiatada? Hoiatada ei oska millegi ees, sest et Eestis on Eestis tegelikult tunnetki viletsa kirjaniku just selle järgi ära, et ega tema tekstides jälle nalja Ta ei ole vaimukust, ei ole üldse mingit intelligentsust. Sest et kunagi Hardi tiidus ütles, et kui inimlikkus on piim, siis huumor on koor sellel piimal. Ja neil võib-olla isegi seal inimlikkuse kandis on ka veega pooleks tambitud. Aga koorest pole enam juttugi. Ja tegelikult ma leian, et mingisugune väga uus nähtus, mitte vist väga uus, aga kuidagi iseloomulik meie ajale on lühiluuletused, naljakad lühiluuletused. Neid on kirjutanud Jaan Pehk, neid on kirjutanud Kaupo Meijel. On kirjutanud Jüri Kolk ja veel ja veel mitmed inimesed, kes tavaliselt suudavad nelja kuni kaheksa reaga juba iva nalja teha. Nüüd ma lisan siia ritta veel Veiko märka, aga jaa tingimata. Ja Paavo Piik, ka dramaturg ja luuletaja on, on kunagi ühes intervjuus märkinud seda, et see peaks kõlama internetiajale. Kõige sobivam huumorivorm ongi säärased lühikesed asjad, mida sa saad kohe üles panna oma kodukal või Facebookis, et küllap seal lühiluulel on suur tulevik. Aga mis pikematest asjadesse puutub, siis? Ma ei tea, et ma oleksin lugenud viimase 20 aasta jooksul mundan eesti naljakat proosaraamatut. Tutt kuidas, kuidas siin sinu mainitud Urmas Vadi ja tema tagasi Eestisse selle teosega See on, ei ole liigitamine jaoks komöödiaks aga pealegi ei ole raamatut lugenud, mul on küll näidendit näinud ja, ja mis puudutab ka Kivirähki nendesse kuulsatest asjadesse nagu Rehepapp näiteks nad ei ole ka sellised. Nad on, seal, saab nalja küll, aga nad on kuidagi liiga liiga ülbed, Plaanilised, nad on liiga eepilised. Nali peaks olema kuidagi säärane, ohutu ja kodune ja mitte hõlmama nii kohutavaid eksistents, realistlik maastikke nagu Kivirähk seda teeb. See on huvitav, ütlevad nali peaks olema ohutu ja kodune, aga mulle tundub, et eesti nali reeglina kipub olema selline ohtlik ja lõikav. Pigem kellelegi haiget tegemine. No sarkasmi on ikka miljardit on meil ka jah, aga või irooniat, aga see on rohkem, käib. Ta on selline universaalne asi, keda ei saa liigitada kirjandusega kultuuri osaks, sarkastiline olla küllaltki palju kuulda ka riigikogu infotundides, näiteks ometi me ei pea neid komöödiaks, aga või tähendab, ma loodan, et ei pea. Aga seda sellest on meie elu nagunii läbi imbunud sellest sarkasmist ja irooniast, et on natukene. Mulle tundub, natukene tundub võimatuna teha veel suuremat veel sakastilisemat ja veel agressiivsemad sellist ärapanemist või või jala taha panemist või üldse või teiste inimeste mustamist, ütleme niimoodi kui seda nagunii juba tehakse, see, see peaks siis olema. Meil oli selline raamat nagu musta pori näkku, mille kirjutas Mihkel raud. Ma usun, et see on ei ole naljakas raamat ju, aga teisest küljest ega seal saab nalja ka väga palju, nii et et küllap see, see on meie tänapäeva postmodernistlik reaalsus, et nali ikka rohkem integreerib kõiksuguste, teistsuguste vaimsete seisunditega. Aga kui nüüd saade kokku võtta, et siis, kuidas sa selle taustal, mis sa rääkisid, et sa ennustad suurt tulevikku lühiluuletustele siis sellist Shandi ülesust, nalja, integreerumist, muude elukirjandus nähtustega kuhu siis selle taustal sinu meelest komöödia, kui näitekirjandus jääb või jääb ta üldse sellisena või mis? Mis tulevik teda ootab, kas marginaliseerub äkki? Ei tea, ma tahaksin seda kongis teha, seda kallimast kallimad uuesti laval. Ja see on selline, kuna ta on absoluutselt stiilipuhas komöödia, võiks öelda farss, aga selline eesti farss või isegi mitte eesti farss, seda muidu mängibki nii palju mujal sotsialismileeris. Ja kui säärane puhtatüübiline klassikaline komöödia uuesti lavale panna. Et kas ma naeratasin ta üle või ei naeraks? Mulle tundub, et see kõik sõltub lavastajast konkreetsetest näitlejatest. Ja see oleks väga suur riski, aga kui võtta tõesti keegi, tahaks kirjutada meil nüüd ja tänapäeva ainelist komöödiat ja see žanrama kõige puhta kujulisemas väljaandes uuesti elustada. Aga paraku ma mingisuguseid selliseid tendentse Eina, küllap komöödia sugemeid hakkavad veel rohkem ehtima. Neil sellise dramaatilise või pigem ma isegi ütleksin, väikekodanliku sisuga näidendeid ja muidugi ka kultuuriloolisi statisti teatris on täiesti suur diskursus on kultuuriloolised näidendid, mis räägivad meie kunagistest suurmeestest ja naistest ja sinna Mokko tavaliselt ikka väga palju huumorit sisse. Aitäh Veiko märka. Mina olen Peeter Helme, tänane 10. seatud sõnade sarja saade rääkis Sis komöödiast ja järgmine kord liigume edasi sellise nähtuse nagu stsenaariumi juurde ja uurime seda, et kui teatritekst on kirjandus, kas siis seda on ka filmi tekst, aitäh kuulmiseni. Seatud sõnade.