Seatud sõnad. Tere algab kirjandusžanre tutvustav saade seatud sõnad. Mina olen Peeter Helme ja tänases üheteistkümnendas ehk eelviimases saates räägime sellisest nähtusest nagu stsenaarium. Möödunud kahes saates käsitlesime teatritekste draama ehk näitekirjandust. Ja kummagi saategi külalised. Siis teater NO99 dramaturg Laur Kaunissaare kui ka kriitik Veiko märka mainisid ühel hetkel ära sellise nähtusega nagu lugemiseks mõeldud draamakirjanduse. Tõdetud sai, et ühest küljest tähendab lavastamine tekstile millegi lisamist teisisõnu draamatekst, isegi kui ta on justkui lugemiseks mõeldud on selline, mis jätab ruumi nii lavastajale kui näitlejale. Aga teisalt on ikkagi näitekirjandus käsitletud kirjandusena, sest ta kasutab kirjanduse tööriistu kõige üldisemas mõttes teksti aga kitsamas mõttes ilukirjandusliku teksti, mis tähendab seda, et lihtsalt narratiivi edasiandmise lihtsalt loo jutustamise kõrval on tähtis ka teatud kindla stiilivalik ja mõningatest laagritehnilistest reeglitest kinnipidamine. Täna lähme siis edasi nähtuseni, mille kuulumine kirjanduse alla on mõnevõrra veelgi vaieldavam ja suhtelisem, kui seda on draamakirjandus. Selleks on siis filmi stsenaarium. Põhjus, miks selline žanr sai sellesse saatesarja veel valitud, on minu meelest siiski loogiline. Teatritekstist filmitekstini on vaid üks samm ja kui näitekirjandus on kirjandus, siis vähemalt ju küsida võib, kas seda umbes stsenaarium kas ta on kirjandusžanr või mitte. Ühest küljest nagu oleks, sest filmi stsenaariumile kehtivad mõnevõrra samad reeglid ja nõuded, mis näitekirjandusele et ka tema annab edasi narratiivi jutustab mingit lugu, aga teeb seda autori enda valitud stiilis ja žanris, mis vältimatult tähendab, et tema aluseks on teatud esteetilised valikud, mida teostatakse teatud vähemalt teatud määral kirjanduslike vahenditega. Samas eitab muidugi sõnas stsenaarium ise mõningatele probleemidele säärases lähenemises. Stsenaarium tuleb siis itaalia keele kaudu kreeka keelest. Tema päris aluseks on siis kreeka sõnaskeene, mis tähendab lihtsalt lava itaalia keeles stsenaarium tähendab lava külge kinnitatud ja selle sõna juured on siis renessansi ajas. Millal siis Itaalia renessanssteatris lava varjatud küljele või lava peal olevate esemete publiku poolt varjatud külgedele kinnitati, lipikud, mis siis märkisid, kust mingi näitleja pidi lavale sisenema või sealt väljuma või kus ta pidi seisma või mida tegema. Kui nii mõelda, siis sital ikka pehmelt öeldes väga pikk tee filmi stsenaariumi, mis tänapäeval koosneb peamiselt dialoogist ja dialoogiridade vahele pikitud olustikukirjeldustest. Samas kipubki stsenaariumist rääkimise tegema keeruliseks see, et tõesti, ka tänapäeval on ühest küljest olemas filmitekstid, mida antakse välja raamatutena ja mis on vähemasti sama lugejasõbralikult kui draamakirjandus mida samuti vahel lugemiseks kirjastatakse. Ja teisalt on olemas ka väga tehnilised tekstid, mis koosnevad lisaks vaid sellisest markeeritud tegevusest, dialoogi, katketest, spetsiifilistest filmitegijatele mõeldud lühenditest, mis annavad infot siis selle filmi tegevusaja ja koha, näitlejate vanuse, välimuse või näiteks ka meeleolu tegevuse tempo kohta. Nii et tegu on siis tekstidega, mis kõrvaltvaatajale ei ole lihtsalt huvitavat lugeda või võivad mõjuda lausa arusaamatutena. Nii et jah, kas tegu on siis tõesti kirjandusega? Ilmselt muidugi nõuab sellele küsimusele vastamine ka vastamist küsimusele, kas filmikunsti tuleks üldse käsitleda mingi kirjandusega suguluses oleva kunstina või on tegu siiski ühe sellise tervikkunstiteosega, kus tekst on vaid üks komponent paljude teiste seast mõned teised olulised neist on näiteks muusika või ka riiete kujundamine ehk moekunst. Nii et ka see on küsimus, millele ilmselt tuleks anda vastus selleks, et mõista, kas filmi stsenaarium on kirjandusžanr või sellega suguluses olev kirjanduslik tekstitegemise viis või on tegu millegi hoopis muuga, mis lihtsalt välimuselt võimeid teinekord ära petta. Seatud sõnagi. Jätkub kirjandusžanre tutvustav saade seatud sõnad MINA, OLEN Peeter Helme ja tänases 11 kümnendas saates räägime filmi stsenaariumist selleks stuudiosse endaga vestlema palunud praeguse Eesti Instituudi direktori Karlo Fungi, kes on varem tegelenud eesti filmi rahastamise ja tutvustamisega. Et Carlo, mis mulje minu sissejuhatuse põhjal jäi, oli see jutt üldse sinule kui filmi asjatundjale pädev. Noh, sinu sissejuhatus sidus ju eelkõige stsenaristika eelkõige selle väljendamise vormiga ehk siis tekstiga ja tekstikirjandusega kogu kirjanduse mõiste on ju ajas vaadet laienenud pidevalt või vähemalt Ta on laienenud sedasorti tee raamatute hulk, mida me kaldume pidama kirjanduseks, nii et see, mis algselt oli kirjandus või ilukirjandus, olen seal isegi tänapäeval nagu vähemuses. Ja selles suhtes on, võib olla stsenaarium kui kirjanduslik ka üks neid sissetungijaid mida ei ole olnud varasematel sajanditel peaaegu, et üldse arusaamisest põhjusest arusaadavatel põhjustel. Ja ta on ehk siis kõige noorem, vaata fiktsiooni vorm võib isegi öelda, sest noh, tegelikult on ju eesmärk sama, mis näiteks romaanil võib-olla jutustada lugu, anda edasi teatud maailmapilti, hinnanguid, suhtumisi, mõtteid, aga siis eelkõige pildiliselt väljendatuna mitte enam ainult tekstiliselt, et väljendada, nagu oleks olnud kirjanduse siht. Ja siin ongi ilmselt väga keeruline tõmmata neid piire või õigemini, neid tuleb tõmmata niimoodi, et neid oleks võimalik hõlpsalt ületada. Ma arvan, et ei ole midagi väga ranget võimalik või põhjendatud väita, et stsenaarium kas siis on või ei ole kirjandus. Kui ta on tekstina raamatuna vormistatud, siis ta ilmselgelt on kirjandus ja samas ka filme saab teha nii-öelda ilma sellele Viilma tekstile toetumata täiesti improvisatoorset, nagu saab teha ka teatrilavastust. Et siin on selline üleminekuala. Ja lõppude lõpuks on meil ka ilma praktiliselt ilma dialoogita filme ja me võime siis küsida, et näiteks samamoodi, et kas siis sel juhul selle tegevuse kirjeldus, mis oleks nagu nii-öelda kirjanduslik teos, Kasele tegevuse kirjeldus, tus oleks kirjandusteos. Ja noh, neid küsimuse võimalusi on veelgi dokumentaalfilmi puhul animafilmi puhul, mis on vähemalt Eesti animafilmi puhul on sedavõrdpildikeskne. Et tegelikult aimu saada sellest, mis on Eesti animafilm selle stsenaariumi põhjal üsna keeruline. See ei anna edasi kolmandiku või neljandiku sellest, mis on see filmina tajutav tervik pärast ehk need on väga kaugel üksteisest. Ning samas mängufilmi stsenaarium on palju hõlpsamalt käsitletav ja tegelikult, et mul on, võib-olla ongi selliseid kogemusi isegi olemas, et kui ma olen läbi lugenud ühes mõne sellise euroop paati filmi stsenaariumi siis tegelikult mul ongi see film nagu teda tuultes ka kogetud juba tänu sellele, et kui ma tean seda autorit, kes on selle režissöör siis ma ikkagi üsna hästi kujutan ette, milliseid statistilisi võtteid või mingit visuaalset keelt ta rakendab oma praktiliselt noh, ütleme loomulikult mitte täpselt teatud piirideni suudan ette kujutada, milline see film välja näeb, ehk tegelikult aga selleks on oma eesmärgi täitnud olemata film. No sa ütlesid minu meelest kahte asja, et ühest küljest tuleb alati läheneda juhtumipõhiselt, kõik sõltub konkreetsest filmist ja konkreetselt filmiliigist. Aga teisest küljest ei mul sinu jutust selline mulje, et need asjad on filmina või loona tajutavad just tänu sellele, et sõltumata sellest, kas nendes filmides on dialoog või kassad, on improvisatoorsed või mitte, et meil on samal ajal olemas selline noh, mitte isegi selle kõrvale ka seal ümber tekstiline kultuur, narratiivne kultuur, mis aitab meil neid asju mingisse jutustus panna, mis samamoodi on ju vähemalt kauges suguluses kirjandusega. Ja üldiselt on see tänapäeval, kui ma olen vaadanud, siis on see nii-öelda kirjanduslik komponent kaunis napp seal olnud, on varasemalt stsenaariumid tänapäeval on kirjutatud hästi läbipaistvalt, praktiliselt nagu hinnangu ja suhtumise vabalt. Ja jah, kui tegemist ikkagi valdavalt dialoogile toetuva filmiga, siis tõesti see, et hoiakuid ja suhtumist tulevad esile sellest tekstist isegi mitte läbi selle, et me oleksime osa teksti kultuurist, vaid pigem läbi selle, et me oleme näinud hulgaliselt filme ja me kujutame ette, mis on nagu teatud kinematograafilised tüüpsituatsioonid või ja ega nad ka väga palju läbikultuuride mingis mõttes ei varieeru. Kui keegi ütleme vihastab seda teeb ikkagi üsna sarnasel viisil erinevates maades. Võib-olla ma ei vasta päris täpselt su küsimusele või sellele mõttele, mille sa esitasid, aga ma siis mõistaksin stsenaariumit, mille nagi, mis on põhiolemuselt ikkagi vahetekst vahevorm üleminekul mõttelt või ettekujutused realiseerunud filmile, mis koosneb pildist ja kuuldavast tekstist. Eelkõige ja mõned vahevormid tabavad seda filmi nagu täpsemalt. Ja mõned on kaunis skemaatilised. Kuid et noh, nii-öelda kogu selles protsessis see mulle tundub sageli, miks ikkagi põhjus, miks stsenaarium kirjutatakse, on see, et leida rahastus tulevasele filmile? Ma arvan, et väga paljud režissöörid, kui neil see vajadus puuduks, seda ka ei teeks. Fooksid kokku ideaalmaailmas, kogu see raha räägiksid produtsendile, mida neil vaja on ja siis asuksid tegutsema. Tega kas mul on nüüd kaks küsimust selle jutu peale, kas esiteks sa ütlesid, et varem on stsenaariumi kirjutatud nii-öelda kirjanduslikumalt, kas see lihtsalt tähendab seda, et filmikunst kui selline on ennast, kuidas öelda kirjanduse ikke alt vabastanud või vabastamas tuntakse filmikunsti näinud ja sellepärast võib olla palju vabam sellest kirjandusest. Ja teine küsimus on kas siis põhjus, miks näiteks nõukogude ajal Eestiski anti raamatukogu filmistsenaariume välja ongi nii lihtne ja labane, et vähe, nii vähe oli võimalik teha filme, et siis nendel vaestel stsenaristide ei jäänud muud üle, kui kogu see äng hoopis raamatukülgedele valada. Ma arvan, et pigem varasemalt oli see tekstikultuur tõesti nii valdav ja tekste kirjutasid ka stsenaariumi, kirjutasid valdavalt kirjanikud. Et see oli neile nii-öelda kohasem mugavam ja tegelikult ütleme siis võib-olla ongi nii, et vähemalt Eestis tegid stsenaariumi kirjutamisest omaette kirjandusžanri kirjanikud tänu sellele, et nad juhtusid olema kirjanikud mujal, võib-olla seda ise isegi, ma ei ole vähemalt kohanud, et nii tekstiliselt oleks nagu analüüsitud stsenaariumit, kui teksti suvestamata seda nagu valmis vanis filmiga. Ja tegelikult võib-olla lihtsam on isegi tuua neid erinevusi esile võrreldes draamatekstiga, mis on ju peaks olema võrdlemisi sarnane asi. Nüüd erinevused kalduvad mängu tulema selles, et väga sageli vähemalt ma ei tea nagu väga palju juhtunud kudumeid võib-olla statistiliselt isegi väga sageli draamateksti aut sarja lavastaja ei ole sama isik ehk draamatekst ongi mõeldud vigi pääsetavana lugejale, kes on nii-öelda laiem lugeja, aga ka autorile või lavastajale, kes võib-olla kust kust iganes. Samal ajal kui filmi stsenaarium on ikkagi eelkõige mõeldud ühele filmilavastajale või tähendab väga harvad on sellised juhud, kus tõesti ühe stsenaariumi põhjal täpselt, et seda absoluutselt mugandamata tehtaks. Teine teine film, võib-olla mulle meeldib ainult hid Scuki Psaika selline kasvansanti tehtud riime, mis sõna otseses mõttes stseenide pikkuseni välja püüdis kasutada, sama, vähemalt visuaalset keelt, sama kaadripaigutus, kõik, kõik oli lisama. Ja võib-olla sellel juhul tõesti ei olnud vaja tegelikult kirjutada uut stsenaariumi kui sellist, ehk noh, dialoog ja nii edasi ja nii edasi. Kirjeldused. Aga muidu ikkagi ka nii-öelda Remeigi uusversiooni jaoks kirjutatakse ikkagi uus ja üsna teistsugune stsenaarium. Aga kas siin ilmselt tuleb nüüd mänguga see erinevus võrreldes teatriga, lihtsalt teater on ainulaadne, aga filmi puhul tundub meile mõttetu, et kasutatakse täpselt sama materjali tehtaks, üritatakse kopeerida täpselt sama filmi, sest et meil on võimalik ju jumala, kui minna Elioni digilaenutusse, näiteks võtta sealt see vana originaalfilm. Jah, aga no ei, teoreetiliselt ma arvan, et ikkagi see vahe ei jookse selle koha pealt sellepärast et uued näitlejad, uus keskkond, et need kõik asjad on ja mis ei ole nagu otseselt niikuinii stsenaariumis kirjas. Või on markeeritud nii vähesega, et põhimõtteliselt filmilavastaja saaks, tead täpselt sama stsenaariumi põhjal täiesti teistsuguse filmi juba seda rütmistades ja valides nii-öelda keskkondi teistsuguseid kui need näiteks Ta peas olid ja ma arvan, et ikkagi oluline on see autorluse erinevused. Ma väga palju lavastajaid ei tea, kes kirjutaksid oma oma draamateksti võib-olla see ja improvisatsiooni korral jällegi noh, see ilmselt sünnib niivõrd olulisel määral saalis koha peal, seal markeeritakse tekstis mis antakse siis tõenäoliselt näitlejatele seal markeeritakse palju vähem, et seda jällegi olekski võimatu avaldada iseseisva teosena. Aga ühesõnaga jah, ma võib-olla siis tõstaksin esile stsenaarium, kirjanduslikus on pigem vähemuslik nähtus või see, kui terviklik kirjandustekst haarab võrdlemisi vähe see hulga nendesse naariumitest, mis tegelikult kirjutatakse. Või sa mainisid enne siin sellist Eesti eripära, millega sa seda seletaksid, kas see on üldse äkki väikeste riikide eripära või on see tõesti selline Eesti eripära, et kirjanikud on kirjutanud teatud perioodil väga palju filmi stsenaarium? See tulenes ikkagi otseselt sellest, et jah, mängufilmi tegemine sai jalad alla nõukogude perioodil aga ka tegelikult Eesti vabariigi ajal ma justkui mäletaks, et oli juhtumeid, kui mängus, mis stsenaariumi telliti, kirjanikelt sest loomulikult valitseb eeldused, et kirjanikud on inimesed, kes on harjunud oma lugusid. Ja, ja sellises asjas on mõtet pöörduda eelkõige professionaali poole. Ja siis sellest lähtuvalt, et noh, ongi kirjanikud sattunud neid lugusid eelkõige kirjutama ka film ise on pigem tekstist sõltuv, nii pikka aega, et see vaheaasta on olnud hädavajalik teksti tekstiaste ja siis, kui see seni, kuni see on olnud hädavajalik, on pöördunud ka kirjanike poole ja ma arvan, et igasugune, selline muidugi teadlikkus kirjandusmaailmast on alati abiks kõigile kõigile autoritele aga lihtsalt on tekkinud hiljem siis need režissöörid, kes on ka ise olnud piisavalt suutelised kirjutama tekste ja neid sellisel viisil esitama, et muutuks arusaadavaks kõigile nendele, kes tema filmiprojekti rahastamise otsustavad. Et me jõuame tahes-tahtmata tagasi ikkagi selle juurde, et filmikunst kui liik on arenenud ja ta ei vaja enam nii palju kirjanduse teeneid või ei ole sellest nii sõltuv et tänapäeval on siis ka vajalik Juhvatelt veelgi suurem professionaalsus, aga mitte tingimata kirjandusalane professionaalsus. Jah, mingi loo esitamiseks küll, aga ma pigem ma arvan, et ega need narratiivsed reeglid jällegi, mis seal all kõige nii-öelda all on, mis on nii draamalaual kui ka ütleme siis ütleme, mingi jutustavama romaani all või mis on sellised põhi? Ma arvan isegi mõistmisstruktuurid noh, kas siis kultuuriliselt tingitud või mitte? Need ikkagi on sedavõrd põhilised, et nendega tuleb arvestada, kas selliste teoste loomisel, mis ei ole nagu tingimata tekstilise teosed, nii et selles mõttes see kirjandus mõju on kindlasti olemas jutustamis kultuuri mõju kusagil allkihtides. Kas see tähendab omakorda siis ka seda, et inimesed, kes tänapäeval filme teevad, olgu siis režissööri või stsenaristina peaksid kirjanduse reeglitega kõige üldisemas mõttes kursis olema ja kitsamas mõttes peaksid olema palju lugenud inimesed. Jah, kindlasti ma usun, ehkki väga paljud ilmselt töötavad ka sellise mudeli järgi, et mitte see ei ole nüüd autori tingimata eripära, aga näiteks kirjanduse ekraniseering onju et täiesti nähtus, mille puhuldaksin kokkupuutepunkte, võib-olla on kõige lihtsam jälgida ja mis tooksid võib-olla siis esile ka selle, milles kirjandusest režissööri jaoks sageli puudu jääda. Nimelt. Ikkagi vaba mõttevool saad sinna mahutada teksti ära, kõik, mida sa oluliseks pead mingi maailma loomisel samal ajal kui režissööril lavastajale tuleb teha valikuid, mis sellest väga avatud maailmast jõuab ekraanile. Sellepärast, et, et see tähelepanu püüdmise, hoidmise ja säilitamise taktikad on ikka nagu väga-väga erinevad ja see, mida saab näidata, ei saa näidata Ta tegelikult Pika mõttevoolu ekraanil või sa saad seda teha sel juhul, pannes sedasama mõttevoolutekstina sinna juurde, mis saab jällegi hakata toimima alles siis, kui sellel on piisav konflikt selle pildiga, mis on ekraanile ehk ühesõnaga kõik need mänguvõimalused, kirjeldused, õhustikud, muusika, kõik see varieerub või loob pildi kogemise palju kihilise maks, mitmekihilise maks, kui see on teksti puhul. Ja samal ajal on tekstil väga suur eelis filmi ees, ta jätab kõik selle lahtiseks ehk reeglina me ju kuulame ikkagi iga kirjandusteose ekraniseering sellist seisukohta varem või hiljem, et aga raamat ikkagi oli parem ja parem hoida mitte nüüd mingisugusel põhjusel, et režissööri oleks midagi olulist tabanud, vaid pigem tõeliselt sellel põhjusel, et ta oli sunnitud välja jätma mingisuguseid teemasid mingisuguseid alalõike, mis olid kirjandusteoses väga olulised, aga mida ei ole õnnestunud ekraniseerida. Aga nojah, siis võib ühest küljest väita, et kõige paremad Ekremiseeringut peaksid tulema võimalikult lühikestest lugudest. Näiteks küll, jah, kui eesmärgiks oleks hästi täpsus, siis sel juhul küll jah. Aga kuidas suhtuda sellisel juhul sedasorti filmidesse, mille mõistmine on oluliselt raskendatud ilma algteksti ehk raamatut noh, kui me räägime kirjanduse Ekreniseeringutest, mille mõistmine on oluliselt raskendatud ilma algteksti ehk raamatut tundma? Ma arvan, et tänapäeva film katsume seda olukorda vältida just nimelt selle tõttu, et eeldada vaatajalt kirjandusteose tundmist tähendaks piirata olulisel määral oma nii-öelda vaatajaskonda. Sellepärast oluline on, et ikkagi kui tegemist ei ole piibliga suur hulk inimesi ei ole raamatut lugenud ja kui nad näevad ja kui nad mõistavad seda filmi tutvustusest või kust iganes, et neilt eeldatakse, et nad seda teksti tunnevad, siis võib pigem mõjuda välistavalt kui odavamalt. Ja tegelikult noh, see on muidugi filmi kurb tendents, et tegelikult üks nagunii-öelda edasiliikumise viise erinevate kultuuride vahel ma pean silmas pildi ja teksti kultuuri. Olekski just tõesti luua uusi, nii-öelda eksperimentaalkeeli selle põhjal, et kõik, kes seda vaatavad, mingit filmi saada, teavad seda teksti. Aga tõlgendus ei pea sellest enam kinni hoidma, tõid esitama selle kirjeldust vaid ta saab sellega luua tunduvalt hõlpsamalt nii-öelda vastasseisu konflikti, näidata midagi muud, rääkida millestki muust ja seega luua uusi assotsiatsioone selle teose põhjal, aga liigutuse pärast teises suunas, et see on pigem siis võib-olla midagi, millega on kodavarama hilises loomingus tegelenud. See lõhnab natuke ooperi järele, kas publik saab kõigepealt libreto kätte ja uuriks seda, sest et muidu on väga raske aru saada, kes on kes ja mis? Ja ka antud juhul oleks kui jah, kui ütleme, kui tõesti teos oleks tuntud piisavalt, siis isegi selle järgi vajadus puudub libreto mõte vist ikkagi või teksti kätte siis tõesti, et see on itaaliakeelne reeglina lihtsalt ja ja tegelikult ooperis on aegade poolest võib-olla seda teksti lugeda, aga filmi puhul mitte. No Shakespeari vist on natukene selles suunas ka tehtud, kuna ka eeldus on see, et publik teab ja siis saab mängida, et publik saab mingisugustest koolidest aru, aga aga toimub mingisugune mäng, mis nõuab selle teksti tundmist ja nii-öelda nendest koodidest arusaamist. Jah, see saab olla siis tõesti selline väga klassikaline ja laialt tuntud tekst. Jätkub kirjandusžanre tutvustav saade, seatud sõnad, mina olen Peeter Helme, tänase saate teema on filmi stsenaarium ja selleks räägid minuga sel teemal Eesti Instituudi praegune direktor varasem Eesti filmi rahastamise ja tutvustamisega tegelenud Karlo Funk. Jõudsime oma jutuga üsna ruttu tegelikult selleni, et stsenaarium ei ole mõtet pidada iseseisvaks kirjandus žanriks, vaid ta on üks vahevorm, mis aitab uue kunstiteose loomisele kaasa. Ja rääkisime nüüd omajagu ka kirjanduse, ekraniseeringutest ja kirjandusteose ning filmi omavahelist vahekorrast. Agreid hüppaks korraks teise äärmusesse, mida sa Carlo korraks põgusalt puudutasid ka, nimelt dokumentaalfilm. Kas dokumentaalfilmi puhul saab üleüldse rääkida stsenaariumist või, või ma küsin teisiti, sest ilmselt ikkagi mingil määral saab, et kui iseseisvus on või kes sellest aru saab, tõenäoliselt on tegu ühe väga krüptilise tekstiga. Nojah, üldiselt saabki parimal juhul välja joonistada ju ainult need liikumissuunad mingis mõttes, Ta isegi kui sa tead oma tegelast siis Sa võid asetada teatud situatsioone, küsida ta teatud küsimusi ja eeldada, mida ta vastav, aga tõesti see, kuidas seepärast nagu tervikus tööle hakkab ehk kuidas filmina välja näeb, see on üsna ennustamatu. Jah, ega dokfilmi stsenaariumit ilmselt tõesti keegi võib-olla ei olegi tekstina avaldanud või kui, siis tõesti on see tekst sündinud tagantjärele teose põhjal, isegi kui see nii on. Aga nii-öelda stsenaarsest plaanist võib-olla kavatsustest räägitakse kõige rohkem isegi ainult dokumentaalfilm viib puhul ja samal ajal võib-olla isegi mõttekas tegelikult kõigepealt uurida üleüldse, kuidas selliseid klassikaliselt kirjanduslikud kujundid, metafoorid ja muu selline on üldse avaldunud visuaalses keeles. Jaa, võib-olla on isegi siis jällegi kirjandusvälja mõju sõltumata finivaldkonnast olulisem oma selliste visuaalsete analoogide leidmises või tähendab neid paralleele kirjanduse ja filmi vahel, saab isegi võib-olla leida rohkem selles nii-öelda süntaktilises tasandis või kujundi tasandis hõlpsamini kui tegelikult nii-öelda lähenedes laia sellise vaatenurgaga ja otsides kirjandusteose ja filmiteose vahelisi analoogiat. Mõjut ja koostoimed on Hopris mikroskoopilise mal tasandil tegelikult kõigepealt olemas. Ja jah, võib-olla ma siis tõesti ütleksin veel kord üle, et kindlasti saab stsenaariumi noh, nii-öelda esitada kirjanduslik kuumas vormis, aga sel juhul ma arvan, et seal on tegemist juba teatud viimistluse ja pakendamisega. Ja loomulikult, et avaldatakse ka klassikalisi stsenaariume raamatutena aga reeglina tehakse siis ikkagi nagu nii-öelda filmi Briti filmi instituut on seda teinud nii-öelda väga selgelt filmi kogukonnale suunatud tekstina mis ei ole mõeldud tingimata müügiks nagu raamatupoodides. Ja tegelikult jah, kui järgi mõelda, siis siis üks, mis nagu jällegi eristaks seda filmi võib-olla keskkonda ja kirjanduskeskkonda tänapäeval laiemalt ongi siis selge nagu suunatus kindlatesse kanalitesse mõtlen, et loomulikult raamatutööstuses, kirjastustööstus tänapäeval on oluline, et seda müüdaks raamatu koolis, et selleks nii-öelda minu ja aga samal ajal raamatu autor oma kirjutamise hetkel ikkagi sellele väga palju nagu mõtlema ei tea või, või mõtledki, siis see kindlasti ei sunnita tegema, ühtisid valikuid teiste valiku tasemel, mida ta jutustamisel teeks või see on selles mõttes sa endiselt võid kirjutada? Pehmelt öeldes inspireerudes täiesti nii-öelda loomulikult. Ja tegelikult ikkagi nagu avaldataks suure tänasele, kui see on hea, aga filmistsenaariumis mulle tundub, on palju rohkem tänapäeval juba nii-öelda teadlikkust sellest, mis toimib ja mis ei toimi publiku jaoks. Ja seetõttu see kirjutamise lähtekoht ise on kaunis erinev, seal on, ma ütleksin, vähem vabadust reeglina keskmise kirjutaja jaoks, kui on keskmise kirjaniku jaoks. Kas see, mis sa alguses ütlesid, et kirjanduse ja filmikunsti sarnasus väljendub võib-olla pigem mikroskoopilise tasandil, oli päris huvitav iseenesest on ju eri kunstiliikide sarnasusi ja ka koostoimet päris palju uuritud ja mulle endale tundub ka, et kui võib-olla kirjanduse, sugulusmaalikunsti või arhitektuuri või skulptuuriga on ikkagi väga üldine, väga abstraktne. Sest et vaatamata sellele, et kui ka maal üritab lugu jutustada või kui skulptuuri või hoone taga on mingi lugu, on see ikkagi pigem midagi, mida peab kindlasti teadma. Ja need vahendid selle edasiandmiseks on väga teistsugused. Aga samal ajal mulle tundub küll, et näiteks kirjanduse filmi teha teatri- ja muusika vahel on see loo jutustamine palju selgemalt olemas ja, ja tõesti, et see toimub nii-öelda kas siis nuut, noodi või täht tähe või kaader kaadri haaval ja siin on mingisugune sarnasus tõesti sees. Kuigi jah, lõpuks jõutakse hoopis teistsuguste tulemusteni ja see, mis lõpuks filmi kohta ütlesid, et selle kirjutamise lähte-eeldused on tänapäeval juba hoopis teistsugused ja eriti kui mõelda suurte Hollywoodi filmide peale, kus selle vaese kirjaniku tekstist ei pruugi suurt midagi alles jääda. Seal istuvad mingid tiimid, oma ala proff koos, kes kirjutavad 10 korda ümber selle teksti ja ja ilmselt on neil ka mingid psühholoogilised nõustajad ja mis kõik veel, kes ütlevad, mis on õige, mis läheb ja mis ei lähe. Lõpuks. Toimuvad veel testlinastused, kus vaadatakse, kas see siis nüüd, mis on filmitud, lõpuks meeldib vaatajale ja kui ei, siis vajadusel tehakse seda veel kord nagu ümber. Aga võib-olla üks teema, mida maksab, puudutan tõesti minust esile tõusnud just filmikirjanik keesuhetes on tõesti see, et sageli kirjanikud kogevad väga paina vana seda lõputut ja sageli vastuolulist tagasisidet, mida nad saavad, milline see stsenaarium olema peaks. Ja samas stsenaristile on see mingis mõttes reeglina nagu teada, teatud ootus või ettevalmistus on tal just nimelt ka selleks, et seletada miks, milline samm on tema loos oluline ja kuidas see siis aita, tab lugu nii-öelda edasi viia või paremini efektiivsemalt jutustada. Ja kirjan nike puhul me ostame aru saanud, et nende nii-öelda usk oma maailma on selles mõttes märksa märksa tugevam. Et sageli võib-olla ei, ei võta meelsasti neid nii-öelda filmikeskkonna ootusi kuulda ja võib-olla ka tegelikult isegi ütleks, et nad isegi võib-olla ei ruumis ta oma tegelast tegevusvõimalusi tähendab seda, et nad näevadki sageli seda oma tegelast kulgemas ühest punktist teise. Aga siis võib-olla filmijutustuse nii-öelda efektiivsuselt hästi palju sellest, et me teame, millised on tegelased, teised valikud, selle, selle ümber, see, see dramaturgiliselt avaldamine, inimese valiku situatsioon, märksa suuremat mõju, kui me teame, et oleks valinud ka midagi muud, sellest oleksid tõenäoliselt kujunenud hoopis teised sündmuste ahelad ja sellele tegelikult ka nii-öelda väga sellised olulised ja suured stseenid filmides alati üles ehitatud, mida ma lihtsalt tahan öelda, on see, et Peaksime tegelikult kirjanikele jätma nende maailma ka siis, kui me nagu filmistsenaariumist räägime, aga siis tekivad tegelikult, et hästi palju võimalikke konflikte selle ümber, et kuni siis keegi teine, keegi stsenarist kirjutaks ümber seda kirjaniku lugu, siis tegelikult eetilistel põhjustel ja Resbekist kui kõigel muul põhjusel on meil vaja sellele ka selle kirjaniku nõusolekut ja kus, kuidas siis need stsenarist ja kirjanik jälle omavahel hakkama saavad, et mis läheb kaotsi, mis läheb kaotsi teadliku valiku tulemusena, mis läheb kaotsi kogemata, mis läheb kaotsi Montaažis. Ja kõik see nii-öelda protsess tegelikult ongi üsna üsna haldamatu tervikuna aga minu arust just siin tulevad kõige tugevamalt esile just teksti maailma ja siis sellise visuaalse maailma filmitööstuse ja kirjanduse nii-öelda erinevused, sarnasused ja piirsituatsioonid. Nojah, ma arvan, et siin on üks asi veel, mida ma võin soovitada ühe sellise ala esindajale, mida yldiselt kunstiks ei peeta, et nimelt siis ajakirjandust soovitan alati kõigile kirjanikele, kes jõudsalt kinni selles, et iga nende sõna on püha CD Arvuta tuimaks suhtes ja ma arvan, et siis ilmselt film on. Stsenaarium on järgmine samm, mis on veel karmim selles suhtes, et mis kõik selle hööveldamise käigus lõpuks kaob. Jah, ja näiteks ma tean, et, et väga paljud režissööride konkreetselt tuleb mulle meelde Lucas moodisson ja siis tema Eestis filmitud Lilja forever mis noh, seal muidugi tavatu, aga mis on inspireeritud ühest konkreetsest juhtumist Malmös minu arust toimusse, kus üks tüdruk hüppas sillalt alla ja siis hakkas, see jõudis kohale kui lehe uudistes ja siis põhimõtteliselt režissöör hakkas nagu sellest faktist nii-öelda genereerima seda lugu, et kuidas võis olla juhtumata tegelikult enam ei lähtunud sellest, mis selle tegeliku isikulugu võib-olla oli. Aga ta noh, nii-öelda tõlgendas nii-öelda narratiivse meediumi kaudu seda, mis oleks võinud juhtuda, mis, mis juhtus. Kolmas suhe tõepoolest ongi võib-olla juba siis tõesti suhe teksti tegelikkuse ja siis filmifiktsiooni vahel mis tuleb mängu just dokumentaalfilmis, ei puuduta võib-olla enam nii väga stsenaristikat. Küll aga siis seda näiteks, et kui kellelegi tehakse dokumentaalfilm, milleks on selle tegelase nõusolek, see tegelane on ju ometi kogu aeg teadlik sellest, mida ta ise teeb. Ta teab, mida tema kohta on filmitud. Ja samas kui film kokku pannakse või monteeritakse valmis, siis sageli võib kohata tema nii-öelda vastupanu sellele teosele, ta leiab, et see ei ole see, mida tema arvas endise tegevat mingis mõttes. Ekraani peegel on üsna karm lisaaspekt üleüldse ma arvan ka tegelikult nagu kirjandusteose suhtes, kui me lõpuks näeme näiteks ütleme siis ma näen mõnda klassikalist romaani kangelast käitumas ekraanil konkreetse inimese kehastatuna siis ka meie vaatajana võime ehmuda, et siin on ka üldse kokku sellega, mis me arvasime, milline ta on. Teksti põhjal loomulikult teatavasti palju näitlejast ja sõltub eelkõige näitlejast, sõltub režissöörist, tema tõlgendusest, aga ikkagi see on minu arust nagu siis. Üks põhjus, miks sageli inimesed ütlevad, et raamat oli, oli parem raamat tekst jätab sulle rohkem tõlgendamisvõimalusi ja ruumi. Ka aitäh, Karlo Funk selle väga huvitava jutu eest. Minu meelest järeldus, mis me saate lõpuks võime teha, et kui filmi stsenaarium ei ole kirjandusžanr, siis on ta üks kirjanduse peegel kindlasti. Ja ma arvan, et selle teadmisega aitab ta ka kirjandussõbral neid raamatute Ekrealiseeringuid paremini nautida mille suhtes võib-olla muidu tekiks tõrge. Mina olen Peeter Helme, see oli siis 11-st saade sarjast seatud sõnad ja järgmises nädala pärast eetris olevas viimases saates vaatame ühte teist sellist kirjandusžanri, justkui piirsituatsiooni. Selleks on ulmekirjandus, küsime siis, kas ulmekirjandus on teema või žanr. Aitäh kuulamast. Seatud sõnade.