Tere algab kirjandusžanre tutvustav saade seatud sõnad. Mina olen Peeter Helme ja oleme jõudnud saatesarja kõige viimase 12. saatoni. Varasema 11 saate jooksul vaatlesime erinevaid kirjandusžanre natukene ajalugu mööda minnes natukene nende žanrite oma loogikat järgides ja oleme nüüd jõudnud lõpu ja see lõpp tuleb natukene erinev varasemast. Me ei tee siin tagasivaadet, vaid teeme pigem ühe eksperimendi. Nimelt on tänase saate teema ulme, kas žanr või teema. Katsume täna leida siis vastused küsimustele, mis üleüldse on ulme, kuidas me saame seda varem käsitletud žanritega haakida. Kas tegu on siis tõesti ühe žanriga või on tegu lihtsalt ühe teemaga, mida sul lahendada erinevate žanrite? Vaatame natukene ka seda, mis on õudus ja fantaasiakirjanduse ehk siis õudusi ja imeulme ning teadusliku fantastika ehk teadusulme vahe. Ja kuigi nähtusega on lood keerulised, sellest hetk hiljem on isenesest sõnaga lood mingis mõttes aga lihtsalt sõna ulmetulek on eesti keelde võimalik dateerida hämmastava täpsusega. Kuupäev on siis 18. september 970 ja põhjus, miks seda kuupäeva saab niimodi dateerida, on siis selles. Tol päeval ilmus ajalehes sirp ja vasar Henn-Kaarel Hellat artikkel ilukirjanduse põnevad provintsid kus siis ka ise ulmet kirjutanud autor pakkus välja selle sõna tähistamaks teadusliku fantastika, mis oli toona eelkõige tõlgete vahendusel siis eesti keeleruumis kõige levinum populaarsem ulmekirjanduse liik. Praeguseks on sõna ulme kujunenud üldmõisteks ja selle alla kuulub siis tohutu hulk erinevaid nähtusi, mis laias laastus liigituvad siis kolmeks, nagu öeldud, õudusulmeteadusulme ja imeulme. Muide, eestikeelsest Vikipeediast leiab ka artikli ulme alt väga põhjalikku tabelit, kus on ära toodud erinevad ulmekirjanduse alla kuuluvad nähtused, nende allikad, areng, ristumised ja kõik see läheb tagasi ajas keskaega ja rahvajuttude, nii jõuab sealt meie päevini. Viidatakse natukene ka eri liikide vahele langevatele žanritele, nagu näiteks õudus ja imeulme piirimaad, aga üldiselt on kõik asjad aga selgelt liigitatud, eristatud ilmselt palju selgemalt kui see päriselus ette tuleb. Aga noh, iseenesest võiks öelda, et selle tabeli põhjal võiks nentida, et nähtus endaga ongi lood üsna lihtsad ja eks mingis mõttes võib-olla ei ole ka, aga teistpidi jällegi meenub mulle, eks vestlus Rein rauaga, kes käis ka siin saates res rääkimas Hiina ja Jaapani klassikalisest luulest, aga kes on ka väga suur lugeja, sealhulgas ulme lugeja ja Rein raud ütles korra, nimelt et teosta žanritesse liigitamine võib teinekord olla mõttetu ja viie absurdi. Näiteks kui raamatu peale on kirjutatud nii täpne žanri määratlus, kui mul pole meeles, kas ta just täpselt nii ütles, aga enam-vähem lesbiline aurupunk märulifantaasia siis pole raamatutena mõtet edasi lugeda, sest määratlusega on juba kõik ära öeldud, mis vähegi olulist võiks olla. Kuid see ulmekirjanduse alamžanriteks killustumine nende olemasolust üha kitsamaks ja kitsamaks muutumine on vaid osa probleemist, teine osa, kui nii võib küsida ja see oleks siis tänase saate keskne küsimus, on see, kas meil üldse on tegemist probleemiga nimelt, kas ulme siis ikkagi on teema või komandör ja võib-olla ei peakski temast eraldi kui kirjandusnähtusest kõnelema, sest ulmefilm või ulmelise sisuga arvutimäng või lauamäng on ju samuti ulme maailmaosad. Kus need piirid siis lähevad? On ju ka näiteks Mihhail Bulgakovi meistrit ja Margaritat liigitatud ulmekirjanduse alla. Samas on mul meeles, et nii mõnigi eesti kriitik kirtsutas nina, kui ilmus Doris Lessing ishik kasta ja selle raamatu kohta öeldi, et seal romaan siis kriitikud ütlesid, et see on kõrgkirjandus, mis teeskleb, et ta on ulme. Ehk siis ehib end võõraste sulgedega. Iseenesest ulmekirjanduse erinevates definitsioonides rõhutatakse, vaata seda, et tegu on sedalaadi kirjandusega, mis teadlikult ja teinekord ka üle piiri minnes kujutab maailma sellisena, nagu ta seda ei ole. Olgu siis tegu kas loodusseaduste, ühiskondlike olude, bioloogia, tehnika või millegi muu teemal fantaseerimised või nende nii-öelda teadlikult ebarealistlikku või tänasest erinevana kujutamisega. Samas ei ütle see ju mitte midagi ulme žanrilisuse kohta. Üldiselt kipub ulmekirjanduse nii-öelda kroonijuveel olema selline mahukas tellis romaan, soovitavalt mitmeosaline. Ikka kui on kolm-neli-viis paksu raamatut ette näidata, siis võib autor lugeda ennast ulmekirjanikuks. Jah, mulle tundubki ulmehuviliste, selline lugupidamine on siis ära teenitud, sest et autol on viitsinud suure maailma välja mõelda. Aga teine nii-öelda igapäevatööriist ulmekirjanduses näib minu meelest olevat lühijutt isegi mitte tingimata novell, vaid lühijutt. Aga kas tegu on eetika või lüürikaga? See on raske küsimus või veelgi otsesemalt küsides, kas on olemas ulmeluulet. Jätkub kirjandussaadet tutvustava saatesarja seatud sõnade viimane XII saade, mina olen Peeter Helme ja tänane teema on ulme, kas žanr või teema? Küsimuseni, kas ulme on oluline, et jõudsin juba saadet ette valmistades, tundus omamoodi loogiline. Ta saatesarja kõige viimaseks mingisugune nähtus, mis ei ole päriselt, et sellist sisulist või kronoloogilist liini pidi eelnevast lähtuv vaid miski, mille najal saaks võib-olla mõnevõrra katsetada noh eelkõige katsetada just kuulajate tähelepanu mõttes seda, kas eelnev jutt haakub nüüd sellega, mida me täna rääkima hakkame. Niisiis sissejuhatavad sai. On arutletud selle üle, kas ulmežanr või teema ja jõudsin välja küsimuseni, kas võimalik on olemas ka ulmeluule. Selleks, et sellele ja teistele küsimustele vastust leida, olen stuudiosse palunud täna ulmekirjanik Veiko Belials. Veiko, et kas ulmeluule on mõeldav või kas. Tere jah, küsimus tuli natuke, võib-olla ootamatult, et ta sinna luule peale pööras, aga on olemas selline asi nagu ulmeluule meie eestikeelses kirjanduses vist mitte, aga mujal küll minu mälu järgi Michael Moore kokku on kirjutanud ulmeluulet vist ka Robert Howard, äkki ei ole välistatud, kuidas see erineb ülejäänud luulest, sest et kas ei ole kogu luule mingis mõttes ulme? Jah, ilmselt ta eristub ikka jälle selle nii-öelda temaatika poolest, millest kirjutatakse suure tõenäosusega see, ma usun, et haakub rohkem sellise fantaasiaromaani maailmaga. Aga nüüdsama saate, olgu see küsimus, et kas ulmega Stransound või teema, et kuidas sa sellesse suhtud, et noh, näiteks ühest küljest muuseas nõustub minuga, et kõige levinum ulme tehnika nii-öelda on romaan ja lühijutt selle kõrval siis aga samal ajal noh, selleks ei ole isegi vaja minna, Karel Čapek ini, et et öelda, et olemas on ka ulmenäidendit sinu enda tuues kogumikus kogu maailma valgus on ulmenäidend sees, et selles mõttes on vist raske rääkida ulmest kui žanrist või siiski No mina olen jah, ise küll kogu aeg harjunud mõtlema ulmest kui žanrist ja ja noh, ega neid ulmenäidendid nüüd ülemäära palju ilmselt ka ei ole. Aga jah, romaania jutti, noh enne siin oli, oli mainitud just neid juttusid, et ulmekirjandus žanrina vist on tõesti üks väheseid, kus selline jutt lühijutt ja mõnikord isegi ülilühijutt on, on nagu väga elujõuline. Mis selle põhjuseks võiksid olla? No võib-olla see, et päris tihti ekspluateerib ulme mingit, et väga kindlat ideed või on üles ehitatud mingile konkreetsele ideele ja alati ei ole selle jaoks vaja selle väljendamiseks vaja ehitada üles tohutu suurt maailma vaid see idee on võimalik välja tuua just nimelt lühijutu kaudu. Kas selle eelduseks on siis see, et ulmekirjanduses sageli on lugejaskond nii-öelda teadlikum, kui võib-olla muus kirjand? Seda kindlasti ka need, kes on sellised nagu ta sisaldab paadunud ulmesõbrad, et nad on tõesti suhteliselt suure lugemusega ja see tausta tundmine on neil ilmselgelt teistsugune. Nad haagivad võib-olla teatud vihjeid kergemini varasemate teoste külge, näiteks. Aga kui nüüd rääkida veel korra sellest vormist, siis nõus ulmenäidendeid palju ei ole ja need ulmeluuletused, mille sa näiteks tõid, noh see oli minu jaoks ka uudis, ma tõesti ei teadnud. Ma võisin ju eeldada, et keegi ikka on kirjutanud, aga ma tõesti ei olnud teadlik sellest, et et sellised tuntud autorid on olmeluulet kirjutanud. Et kui nüüd rääkida jällegi sellest, et ulmekirjanduses tihti on lugeja selline väga teadlik tegeleda, et kuidas see teadlik tegelane sellistesse eksperimentides nagu ulmenäidendites luulesse suhtub. Noh, jälle ei julge ju, ei julge sõna võtta selle koha pealt, et, et kas need ulmelugejad nüüd kõik sellised on ja igal pool sellised on, et kui palju nad nii-öelda tunnevad ka neid ulme enda ääremaadele ja jäävaid nähtusi. Et ega, ega see nüüd ka nüüd päris kindel ei ole, et nad kõik kõiki asju teavad. Aga ei noh, muidugi kõik ei teagi kõiki asju, aga nüüd kui ma enne rääkisin natukene sellest liigitamisest, et siis justkui kõige üldisemas mõttes on asi selge, eks, et on olemas need kolm põhiliiki, see õudusulme nii-öelda imeulme ehk mida on tihti ka ingliskeelse nimega fantasy nimetatud ja siis teaduslik fantastika teadusulme, aga sinna vahele jääb veel ju tohutu hulk ja järjest rohkem mulle tundub, jääb sinna vahele igasuguseid asju. Noh, kas nad nüüd vahel on vähku sellest terminoloogiast rääkida, siis Eestis on ka seda vaidlust ja seda mitu korda sõditud, et mis siis, mis ikkagi on ja, ja kus on piirid ja ja noh, üldiselt suurem osa eesti ulmelugejatest no vaatab üsna viltu nendele eestikeelsetele sõnadele eriti imeulme, et pigem ikkagi on kasutuses ja nii-öelda selle teadusulme koha peal siis SF ja, ja fantasy selle imeulme asemel ja noh, õudus õudus, eks ole, need igasugused vahele jäävad nähtused, enamasti kipuvad minu meelest liigituma pigem sinna ala žanritesse ehk siis kõik need küberpungid, aurupungi, alternatiivaja lood. Et, et noh, näiteks kõiki ikkagi võtta kui, kui selle teadusliku fantastika või ütleme Eesti mõistes siis ulme enamasti kipub millegipärast tähistama just seda nii-öelda SF-i. Et sageli unustatakse ära, et ta katab kõik need kolm kolm žanriajam sarjaga, aga jah, kõik need küberpungi Tauru pungid, aia rännud alternatiivaja lood enamasti võiks ju öelda, et nad on siis selle, selle SF-i alamžanrid Aga ikkagi, mis seal siis see, mis eristab neist muust kirjandusest, mis annab nii-öelda põhjuse sellele, et me täna sellest räägime. Mille poolest näiteks üks alternatiivajalooline romaan on kvalitatiivselt kuidagi, mis selle näitaja, mille poolest on erinev näiteks? Ma ei tea? Romaanis no vot, eks see vahe ilmselt selles ongi, et, et kui võtta seesama alternatiivajalugu ja ajalooline romaan, ajalooline romaan noh rohkem või vähem peaks ju, pretendeerib ajaloolisele tõele, ehk siis ta ikkagi on enam-vähem, põhineb sellel, mis on olnud alternatiivajalugu väga selgelt konstrueerib uue ajaloo ehk siis paralleelse sellise arengujoone, mis, mis lähtub kuskil mingil hetkel mingist momendist ja, ja küsimusest, aga mis siis, kui ehk siis see on see mõttemäng, mida on ka need tegelikult need ajalooteadlased aeg-ajalt harrastanud, teinud, et mis oleks juhtunud, kui mingil otsustaval hetkel oleks mingi asi läinud teistmoodi. Ja kuna tulemus ei ole ajalooga rohkem seotud kui ainult selle võrra, et ta lähtub mingisugusest reaalsest hetkest mingist sündmusest kõik ülejäänu on ju tegelikult välja mõeldud noh nagu nimi ütleb, alternatiiv alternatiivne ajalugu, siis, siis ta mahub jah, sellesse lahtrisse, kus on kogu ülejäänud ulme siis nii-öelda välja mõeldud, konstrueeritud maailm. Aga žanri tehniliselt ju vahet ei pruugi olla. Jah, no me võime ju rääkida ka sellest, et teatud selline vastandamine on üleüldse kunstlik seesama lause enne, et et kas Doris Lessing romaan on, on siis nüüd ulme või kõrgkirjandus, no kus on öeldud, et ulmes ei võiks kõrgkirjandust teha, see oleks nagu mingi automaatne vastandumine. Ei ole ju, sellega ma olen täiesti nõus, aga kui räägitakse ulmest, siis tihti noh, sellesse nagu ulme maailma. Lisaks kirjandusele topitakse ka kõik muud väljundid, filmid, lauamängud, arvutimängud, kogu selline kraam, et kuidas see nüüd seostub sinu jaoks nende asjadega, millest me siin seni rääkinud oleme. No minu jaoks on, ma olen vahel mõelnud jah, sarnase sarnaste teemade peale ja minu jaoks on üks hästi kummaline nähtus. Jah, kui võtta, vaadata kas või Hollywoodi toodangut, siis see, mis inimese ju kinno toob, tihtipeale on siis märul noh, või siis sammuke edasi, mingisugune ulmemärul. Ja, ja minu jaoks on hästi kentsakas see, et väga paljud inimesed, kes käivad hea meelega kinos ja vaatavad neid kõikvõimalikke ulmefilme on väga suures vaimustuses on võimelised ütlema, et ma ei loe, ulmet seal, nii keeruline. Minu jaoks on seal tohutu vastuolu, aga noh, ju nad siis filmina võtavad seda lihtsamini vastu see taandubki mingiks märuliks. Oluline on see visuaalne pilt, mingisugune action, aga, aga ei pea ise mõtlema, midagi ei pea ise seda maailmasõnade järgi üles ehitama mõttes kõik on ette antud. Nii et jah, kes kuidas tahab, et filmid on ilmselgelt nii-öelda osa sellest žanrist. Kui mõelda ka selle peale väga paljud filmid, on ka kirjandusteoste põhjal filmitud. Et minu jaoks on hästi kummaline kogemus, oli, kui kinodesse jõudis Wellsi maailmade sõja järgi tehtud film et siis niukene vahva seik, kus isa tuli väikse poisiga kinost ja soovitas, et noh, pilv väga meeldis, et võta, loe raamat ka läbi, et eesti keeles on olemas, siis lause oli, mis poiss ütles, selline, et väga-väga üllatunud, mis, kas nad juba on jõudnud filmi järgi raamatu kirjutada? Aga esineb ju kindlasti ka vastupidist. Ausalt öeldes minu endaga on tihti see, et ma pigem eelistan mingisugust ulmeraamatut näha ühte järjekordset Hollywoodi asja, kus sellest raamatust on väga vähe järele jäänud. No enamasti ja seda raamatut ei olegi seal eriti palju järgi jäänud ja probleem ongi tavaliselt ju selles, et film ehitataksegi üles sellele samale enamasti ka mitte ulmesõbrale, et ta ka kinno tuleks. Mis tähendab, et see mitmeplaanilisus mitme kihilisus raamatus on sellest pilvised tihti üsna vähe järele. Üks nähtus, mis tihti selle nõndanimetatud müstilise ja samas niimoodi sõrmede vahelt ära libiseva tavalugeja jaoks ulmes kindlasti häirivam argument, mida kindlasti sina oled ka kuulnud nii-öelda ulmekirjanduse vastu, mida mina olen kuulnud, on see, et kiputakse takerduma mingisuguste tehniliste või noh, mitte tingimata tehnilistega, mingite pisiasjade kirjeldamist, mis ongi needsamad keerulised asjad, mida peab oma peas siis välja mõtlema, mille järgi peab oma peas maailma konstrueerima. Kas see võiks olla see miski, mis eristab ulmekirjandust ülejäänud maailmast, et tal on justkui kohustus võrreldes ülejäänud kirjandusilmaga siis detailsemalt põhjalikumalt leiutada midagi. Ei, ma ei ütleks alati, see ei pea nii olema, tihti ta küll on jah. Noh, ilmselt on see aeg nüüd ka vast ümber saanud, kus oodatakse, et ulmekirjanikud peaksid suutma kuidagi väga täpselt tulevikku ennustada just tehnika arengu seisukohast, nagu kunagi oli, et see muutub, nagu tundub, aina võimatumaks, tänapäevases tehnika areneb niivõrd kiiresti. Ja, ja võib-olla selle tõttu ei pea ka enam kõiksuguseid, et nii-öelda vidinaid väga täpselt kirjeldama. Ja noh, jälle Me kipume sinna väga selle selle SF-i peale kalduma, et fantaasiamaailmad on ju hoopis teistsugused ja seal kehtivad hoopis teistsugused reeglid, mida tuleb küll ka välja mõelda ja maailm luua, aga aga võib olla ka see on see, miks fantaasiakirjandus kipub olema viimasel ajal populaarsuselt nii-öelda tõusuteel, et ta võib-olla on lihtsam vastu võtta. Osade lugejate jaoks meenutab muinasjuttu või sellist lapsepõlvest tuttavat mingit žanri. Kohati on, mul on ka selline tunne, kui ma mõtlen näiteks sedasama Troonide mängu eelkõige sarja populaarsuse peale, aga noh, raamatut on muidugi ka väga popid khati, mul on selline tunne, et võib-olla see meeldib ka nendele inimestele, kes tunneksid hirmu ühe ajalooraamatu lugemise ees. Aga samal ajal, keda see ajaloo põnevus ometigi tõmbad, sest et noh, paralleelid Euroopa, kitsamalt Inglismaa ajalooga on seal ju igaühele, kes vähegi ajalugu tunneb, kargavad näkku lihtsalt, et kas võib olla midagi sellist. Võimalik jah, kuigi ma ei tea jälle, miks peaks ajaloolist romaani kartma, aga, aga jah, see troonide mängu sari on selles mõttes ju päris huvitav nähtus, et kui hakata nüüd mõtlema, siis seda ulmelist poolt ju doseeritakse seal üsna napilt ja näpuotsaga, et ei ole nii, et kohe on kõik kuidagi välja käidud, mis seal siis olemas on. Ja, ja enamasti ta ta ongi nagu mingi selline ajalooline seiklusromaan ja neid ulmelisi momente, et ega seal nüüd väga kogu aeg, et ei tule, nad on üsna täpselt doseeritud, et seda huvi hoida. Mis mind tegelikult järgmiseks oletuseni, siis mingis mõttes kõneleb ju kogu ulme ikkagi meist endast, sest et keegi teine ei ole olnud noh, kasvõi liigina. Et ikkagi otsitakse vastuseid nii-öelda meie enda küsimustele isegi siis, kui tegeletakse mingite vidinate kirjeldamise või mingisuguste väga keeruliste näiteks fantaasiaolendite või fantaasiailmade kirjeldamisega. Noh, jah, siin võib ilmselt lüüa nüüd jälle kahte lehte, need teosed, ehk siis üks pool ilmselgelt on see, mis, mis üritabki pakkuda, ainult meelelahutust. Noh, mingisugused kosmosesõjad, seiklused, kui sinna mingisuguseid selliseid suuremaid olemuslikumaid või maailmavaatelise maid probleeme mitte sisse kirjutada, siis see ongi ju väga lihtne ja pretensioonid, meelelahutuse pakkumine ja siis võib sinna tõesti üritada mingit tehnikat, mida iganes sisse kirjutada, sest noh millega muuga seal siis nüüd väga tegeleda, kui, kui mingi sellise omavahelise arvete klaarimisega. Ja teine pool on siis see, mis võib-olla tõesti üritab tõstatada mingeid küsimusi enamasti jah, me võime ju rääkida, et on ju olemas ka selline asi nagu nii-öelda see sotsiaalne ulme ehk siis mis tegelebki selle inimeseks olemise ja mingite valikud, et ja selliste eetiliste probleemidega võib-olla ja, ja seal jah, nüüd me jõuame tagasi otsapidi selle juurde, mis eristab ulmet, mitte ulmest natukene, eks ole, et et võib ju ka niimoodi öelda, et ulme on see, mis ennast ise ulmena defineerib, ehk siis mis on kirjutatud selgelt ulme võtmes ja ulme ei ole mitte vahend mingi asja lahkamiseks, vaid, vaid teadlikult valitud nii öelda žanr. Ehk siis vot see on nüüd see koht, eks ole, et kas nii-öelda tavakirjanik mängib ainult Ta ulmega kasutab mingit ulmelist butafooriat mingi muu asjaajamiseks ehk siis kuidas autor ise on asja kirjutanud, kas ta on teadvustanud ennast sel hetkel, et ma kirjutan ulmet või jah, see on lihtsalt üks mõte, mida ma mingi muu asjaajamiseks kasutada? Nii et natukene on see tegelikult ka mitte ainult autori, vaid ka raamatukujundaja asi, ehk siis jah? Ja kujundaja võib-olla ka, aga ei see ei ole ainukene asi, sest Eestis. Võib-olla vähem, aga muidu ju välismaal on küll selge, et ulmeraamatutele väga kindel. Kui on seda küll jah, aga, aga noh, tegelikult ma ütlen, et isegi see mida autor ise on mõelnud, ei, ei pruugi olla ju lõpptulemusena ikkagi veel kuidagi määrav, sest no võtame seesama Henn-Kaarel Hellat kellega sa saadet alustasid, sõna ulme nii-öelda isa, tema, naiste maailm on ju, ta on isegi öelnud, et see oli kirjutatud ulmežanris just selle tõttu, et noh, niimoodi oli võimalik seda teemat, mida ta tahtis lahata, tol ajal ära lahendada. Et ta ei kirjutanud nii-öelda meelega ise ulmet, vaid Ta valis lihtsalt selle võtme, kuidas asi ära teha. Sellele vaatamata ulmelugejad võtavad seda kõik enesestmõistetavalt kui väga head ulmeromaani ja sõltumata sellest, mida, mida autor ise arvas või püüdis teha. Nojah, aga see ongi väga subjektiivne küsimus, sest noh, näiteks Ursula Legiini pimeduse pahem käsi, see on ju osaliselt kirjutatud esiteks selleks, et näidata, et ulme ei pea olema ainult tehniline ja selline märulimeestekeskne ja osaliselt selleks, et natukene üldse lahata nii-öelda, mis ta oli kuuekümnendatel vist kirjutatud naisõigusluse probleeme, et milline oleks maailm, kus sugudevahelist võitlust ei ole. Ometi on see üks legendaarsemaid ulmeromaan ja, või asjakasimovi asumilood, need on ju mingis mõttes ajaloo allegooriat. Jah, Rooma impeeriumi ajal, eks ole, üles ehitatud, kusjuures väga paljud ulmelugejaid ju heidavad ette, et Asimov oli just nimelt idee kirjanik, suure idee kirjanik, mis tähendab, et see tema kirjanduslik pool oli noh, nii-öelda natuke nõrgem. Aga noh, üksteise ära kompenseerib. Jah, klassik. Seega see on ikkagi natukene see, et mida autor ütleb, et see mingis mõttes on see selline väga popp kunstlik lähenemine, et Andy Warhol oli ju see, et kunst on see, mis ma ütlen, et on kunst, et siis ulmekirjandus on see, mis ulmekirjanik ütleb, et on ulmekirjanik. No ei, äng kirjanikuga ei saa ju, piirdus, tegelikult lõpptulemusena tundub, et sõltub ikkagi sellest, mismoodi lugeja selle vastu võtab. Ja, ja natuke ikkagi sellest jah ka, et, et kuidas teda välja pakutakse, et naljakal kombel siin tuleb mängu üks teine see piiri tõmbamine alati, mis, mis palju vaidlusi tekitab, et, et kust jookseb nii-öelda lasteraamatu ja, ja selle noorte või lasteulme omavaheline piir, et need on täpselt sama selline hägune asi. Ja üldse ei sõltu ju sellest, et, et mida see autor nagu omast arust arvab, et lõpuks on see hulk lugejaid, see, mis selle piiri paikapanev ütleb, et noh, see on, see ei ole. Et kuidas nemad selle vastu võtavad, et noh, tõesti naljakal kombel mõtlesin just siia tulles ka, et et eestikeelne fantaasiakirjandus Ulmelugejad Eestis millegipärast on, on harjunud ütlema ja võtma, et noh, et, et minu kirjutatud assinari kroonikad oli nii-öelda esimene Eesti oma fantaasia raamatu fantaasiaromaan ja mind on see kogu aeg nagu natuke hämmastanud selles mõttes, et, et mõnevõrra enne mind ilmus eesti keeles Rein Raua ratsanik Melchior, no mille poolest see siis ei ole fantaasiaromaan. Aga no vot seesama asi, eks ole, et mina kirjutasin tõesti teadlikult fantaasiaromaani. Rein raud ilmselt žanrit teadlikult ei võtnud eesmärgiks kirjutada fantaasiaromaani. Ja tagajärg on see, et vot seesama, et ühtepidi kuidas asi on välja pakutud lugejale, on vist natukene paramääravad ka selle, kuidas ta vastu võetud See kõneleb nüüd küll natukene selle kasuks, mis alguses küsitud, see, et žanri või teema, et, et justkui ikkagi žanr sest siinsamas saatesarjas varem olles käsitlenud siis romaani ja novelli tuli ka ikkagi jutuks teatav defineerimise problemaatika, et tänapäeval näiteks ei sobi raamatu kaanele kirjutatud jutustus, sest seda žanrinimetust peetakse vanamoodseks, seega tembeldatakse kõik asjad romaanideks, ehk siis romaani on sõim autor müüb romaanina ja natukene novelliga ka, nii et kuna novelli ja lühijuttu piir on hägune. Me võime küll rääkida poendistaga, kes ütleb, et lühijutus ei tohi pointi olla. Siis on ka veidikene nii, et novell on see, mis autor ütleb. Nii et praegu jutt kaldub selle poole, et ikkagi ulmet on põhjust džanrina defineerida. No minu arust küll jah. Kirjandusžanre tutvustav saade seatud sõnad, mina olen Peeter Helme ja täna oleme jõudnud saatesarja järjekorras viimase 12. saatoni ning teema on ulme, kas žanr või teema? Saates on külalisena ulmekirjanik Veiko Belials ja oleme jõudnud oma jutuga siis sinnamaani, et ulme kaldub ikka tõesti žanri poole ning rääkinud natukene ulme eri liikidest ja sellest, kuidas ühe või teise raamatu esitlemisest ka sõltub, see väljapakkumisest sõltub see, kas tegu on ulmekirjandusega. Ja kuigi saate alguses sai mainitud juba selle sõna ristiisa Henn-Kaarel Hellat, et siis võib-olla on tõesti veel põhjust selle sõna juurde tagasi pöörduda, sest et ma arvan ja sina vist ka arvad, et see sõna ulme teeb meile mõned asjad palju kergemaks kui mõnes teises keeles võrreldavad. Tal on jah, minu meelest ka on, on eestlased, võiks öelda väga õnnelikus olukorras, et on üks selline hea ja kõikehõlmav oma sõna ulme, mis katab ära siis need klassikalised kolm jaotust. Ehk siis teadusulme Science Fiction, SF fantaasiakirjandus ja õuduskirjandus ja võtab ta kõik nagu ühe katuse alla kuu ja me ei pea kogu aeg siis defineerima, et millest me parajasti räägime. Ulme on ulme. Ulme on ulme küll, aga Eestiski kus võib öelda viimase 20 aasta jooksul on toimunud selline ulmekirjanduse tõus, on ühtlasi ka hakatud kirjutama väga erinevat ulmet. Et ma esitan sellise, võib-olla veidi provotseeriv küsimus, et kas on miski sinu hinnangul, mis sellist eesti ulmet eristab muude maade ulmest või kas on midagi, mis on väga omanäoline just nimelt eesti ulmeline? Ja vot see on nüüd raske küsimus. Ilmselgelt, kui hakata mõtlema, et kui eesti ulme kuidas siis öelda, tekkis imelik öeldaste ulmelisi asju on ju kirjutatud varem ka. Aga kui selline suurem ulmekirjutamise hoog või laine tulijat, siis mõnevõrra võib öelda tõesti, et alguses ikkagi kirjutati ju tuntud teemasid läbi ja ümber ja aga jah. Kui nüüd mõelda, et mis on Eesti ulmes siukest päris oma omapärast või omane taolist, siis võiks tuua sellise jälle siis alamžanri ilmselt etno-horror etnoõudus ehk siis õudusjutud, mis lähtuvad siis eesti enda oludest eesti enda mütoloogiast folkloorist, noh, rohkem või vähem. Ja, ja vot, see on selline noh, suhteliselt siis omanäoline, mida ju paratamatult, kui ta on seotud pärimusliku poolega, siis noh, see ei saagi midagi muud olla kui omanäoline. Aga päris nii, ütleme siis selliseid teadusulme poole pealt. Raske öelda jah. Et vaadates neid viimaseid arenguid, siis siis hakkab tekkima, hakkab tekkima ja noh, võiks öelda, et jälle sellised Eestiga seotud temaatikat. No võib-olla kõige kõige ehedam näide, viimane viimane, mis võtta on tervikkujul maniakkide Tänava mehitatud inimesed, romaan mis räägib siis sellisest Sosnovõi Bori tuumaõnnetuse järgsest Eestist. Mis on siis kogu Virumaa suur osa, Jõgevamaad on selline tsoonilaadne, stalkeri, tsoonilaadne radiatsioonigajad kiirgusega läbi imbunud ala, igal pool on mingid mutandid ühesõnaga midagi, mis, mis lähtub jälle Meie enda olustikust. Ja ilmselt annab ära kasutada ka seda noh, teatud määral seda, seda meie nõukogudekogemust. Jah, ma tahtsingi eest seal selleni jõuda, et sinu enda uues kogumikus kogu maailma valgus on paar tuumapungi lugu, millest sa ühe alguses ütledki, et tuumapunk küll Ameerikas väga populaarne, kõik need tuumasõjahullused ja kuidas ehitati koduaedadesse, varjendeid ja nii edasi. Aga et jätame selle, et meil on oma pärand ja siis sa Viitki purjus nõukogude inimesed kosmosesse ja mängid nendega kasutades sümboleid, mis vähemalt keskealisele ja vanemale lugejale on kõik tuntud ja tuttavad ja väga lõbusad. Noh, jah, seal on ikka vint teiega üle keeratud, et et see on selline. No ma ei oskagi öelda pila või paroodia, ei tahaks niisugune päris öelda, muide ma, ega ma ei oska öelda, kui populaarne selline asi nagu tuumapunk Ameerikas olla võiks. Ma olen üritanud just nüüd viimasel ajal vaadata ja otsida, et kui palju sellist asja üldse on, et noh, inglise keeles on ta siis aatompunk, mitte eesti keeles tuumapunk, aga, aga ega ma ei tea jah. Mõned allikad ütlevad, et umbes, et kõik kõik ulme, mis on kirjutatud vahemikus 45 kuni 65, on paratamatult tuumapunk, sest on kirjutatud tuumaohu ja külma sõja tingimustes. Aga noh, sellest aegselt mingit asja tuumatungiks tembeldada. Õpilaste paroodiast veel, et et ilmselt võib siis ulmekirjanduse alla liigitada ju ka French ja Koulu lood. Ja loomulikult need lähevad ju vist noh, maailmas on ju ka veel väga tugev selline vool nagu selline nalja ulmena. Humanistlik humoristi, kant esinäiteks pretset jah, et ei, see mahub täiesti sinna alla, jah. Et kas seda on põhjust näha ühe mingisuguse eraldi ulme žanrina või paigutad ikka neist ühe kolme alla? No ilmselt nad on ikkagi jah, seal kuskil kuskil alamžanritena jälle, et noh, seesama retsepti kettamaailm on ju tegelikult fantaasiakirjandus lihtsalt natuke teises võtmes ja Douglas Adamsi pöidlaküüdi reisijuht mahub siis selle loogika järgi sinna SF-i poole peale, aga jälle ta humoristlik. Aga mis on nüüd õigupoolest selle fantaasiakirjanduse ehk imeulme, ma olen ka nõus, on väga veider sõna, mis seal fantaasiakirjanduse ja kunstmuinasjuttude vahe, mis eristab siis fantaasiakirjandust näiteks vendade Grimmide loomingust? No see nüüd järgmine selline keeruline koht jah. Et kus on need piirid, et ega seda ilmselt lõpuni selgeks vaielda, keegi ei suudagi ja ega need piirid ongi ju selles mõttes ähmased, et kui hakata mõtlema, noh, enne me rääkisime Hollywoodi toodangust. Jälle enne just tuli tuli nagu see see pähe ja meenus. Hollywood on ju leidnud muinasjutud üles, eks ole, viimane näide, hiiglasetapja Jack enne seda olid vampiiritapja tantsija Greete lumivalgeke ja kütt, Punamütsike vennad Krimmid, natukene moodsat õudus- või ulmebutafooriat juurde ja täiesti nii-öelda vaadatav produkt peavad, kus on piir, kus on väga keeruline on öelda jah, kus ta on, et see nüüd seesama küsimus, et et see on niisugune tunde küsimus, ehk siis ma ei tea, jälle paralleelse lastekirjandus, võtame, võtame sellesama muinasjutu lastekirjanduse ja, ja siis fantaasiakirjanduse piiri. Astrid Lindgren. Et mis tema kirjutatust on lihtsalt lastekirjandus ja mis on siis fantaasiakirjandus või, või kui palju mida, kus on Pipiti, võta keegi kui fantaasiakirjandust, kuigi on ju, eks ole. Aga samas Vennad Lõvisüdamed on ju täiesti aktsepteeritav ka fantaasiakirjandusena, mis sest, et ta on ka lasteraamat ja kunstmuinasjutt, samas. Nii et ega need piirid ongi ju natuke ähmased või mis vahe on väiksel nõial ja krabatil. Üks üks on ilmselgelt aste raamat Krabat tembeldatakse ka lasteraamatuks, aga enamus ulmelugejaid võtab seda kui kõikide võluri kooliraamatute esiisa. Tahtsingi öelda, et krabatan, süngem või süngem jah, muud vahet võib-olla ei olegi. Nii et teda on jah, see asi on keeruline, et eks ta on siis niisugune tunnetuse küsimus, et kes mida kuhu lahterdada tahab. Las ta siis lahterdab. Aga ometi, vist siiski päris niimoodi ei tahaks lõpetada, et kõik asjad ongi ainult tunnetuse küsimus ja mingisuguseid kindlaid piire või reegleid või midagi sellist määrata ei saa. No sa enne ütlesid päris minu meelest hea lause seal sissejuhatuses, kus oli, oli juttu sellest noh, Kinglikkusest või, või, või siis asjaoludest, mis ei ole reaalsed mis määravad ära suurel määral seda, et, et mis siis võiks olla ulme, et et kujutab maailma sellisena nagu seda ei ole, et noh, samamoodi ka fantaasiakirjanduse ja, ja tegelikult ka milleni me ju ei jõudnud, et mis vahe on õudlusel nii-öelda inglise keeles on see vahe olemas horror ja terror. Ehk siis klassikalised ulme alla kuuluv õudus ei ole ju need maniakid ja sae mõrvarit, vaid peab olema mingi üleloomulik element. Nii et ikkagi õuduskirjanduse ja fantaasiakirjanduse puhul on määravaks mingi üleloomulik element võlukunst või, või mingisugused mütoloogilised elukad või noh, mis iganes seal siis parasjagu on. Aga, aga, aga sellest nagu ei piisa, et lihtsalt mingisugune mootorsaega tüüp jookseb ringi ja palju verd lendab, et noh, see käi ulme alla. Aga ulme enda puhul on täpselt sama loogikat. Jah, maailm ei ole selline ja mida rõhutatumatuse välja tuuakse, noh ilmselgelt seda rohkem ulme võiks asi olla ja ei ole tõesti vahet, kas see on sotsiaalne pool, sotsiaalne ulme, utoopiat, düstroopiad või, või on ta siis rohkem selline tehnilisem? Et selles mõttes kindlasti oleks väga lihtsustatud käsitlus, mis paljudel ilmselt nii on, need ulme on siis, kui on robotid ja tulnukad ja kosmoselaevad? Kindlasti mitte, et see on palju laiem. Liiati mitte igapäevaelus, aga tegelikult meie maailmas on iga päevaga üha rohkem ja rohkem roboteid, nii et midagi ulmelist siin just ei ole. Kindlasti mitte, aga aitäh Veiko Belials. Sellega siis lõpeb Meie saade ulmekirjandusest, kus küsisime ja pist leidsime ka vastuse küsimusele, kas ulme on žanr või teema. Vaatamata sellele, et ulmet saab kirjutada, siis nii luulenäidendi lühijutu, novelli kui romaani võtmes on põhjust seda siiski käsitleda eraldi žanrina, sellepärast et tal on omased teatud reeglid, mis ei ole omased teistele žanritele. Isegi kui nende reeglite piires kirjutatakse erinevates tehnikates. Ja ühtlasi lõpeb sellega siis ka saatesari seatud sõnad millest siis 12 saate vältel vaatlesime erinevaid kirjandusžanre. Katsusime uurida, miks on põhjust neid nimetada just nii, nagu neid nimetatakse, miks on põhjust neid omavahel jagada, nagu neid nimetatakse? Aeg-ajalt sai ka tekstinäiteid ette loetud, tänases saates küll mitte, ainult et kuna tegu on nii laianähtusega, siis mul ei ole kahtlustki. Ka nende nimede taustal, mida täna saates nimetasime leiab nii mõnigi kuulaja endale meelepärast lugemist. Mina olen Peeter Helme ja soovingi kõikidele kuulajatele sead nende ja paljude teiste raamatute lugemist, millest saatesarjas seatud sõnad juttu oli. Aitäh kuulmiseni.