Praegu on Eestimaal ülev meeleolu, väärismetalli spordivõistlustelt tuli rohkem kui rubla eest. Eestlaste enneolematut saavutised mahuvad mitte ainult Eesti, vaid terve maailma spordiajalukku. Aga peale nii suurt vastus tõtt juhtuda, korralik pohmell. Mitte veel sel aastal, aga mõnel teisel kindlasti. Kui meenutada, milline lein valitses Eestis möödunud talvel. Pärast seda, kui kolm suusatamise suurvõistlust järgemööda kuldmedali Kalit lõppenud jäi meie parimaks vaid neljas koht, kus selle häbi ots. Ma arvan, traagilise hiilguse juures oleks lähi sel ajal väga raske pronksmedali ülegi rõõmustada. Aga mis siis küll saaks, kui kõik maailma riigid võidaksid järjest rohkem ja rohkem kuldmedaleid kui kõik maailma inimesed saaksid järjest rohkem asju osta nende raha eest. Kui iga mees saaks endale täpselt sellise kaasa nagu tahab, samas kui näiteks miljon meest tahavad just seda ühte. Kui läheks kogu aeg ainult paremaks. Pidevalt tõusev graafik läheb lõpuks taevasse ära, mis tähendab, et lakkab meie jaoks olemast. Teinekord ei peagi muretsema selle pärast, kui vahepeal näiteks Lukas Powerist seda ei saa siis võid ju proovida kellestki teisest mööda saada. Või kui kellestki isa, siis millest näiteks laseb mäest alla ja proovitsee juures poolel mäel olevast puust mööda saada. Ja kui ületad lõpujoone, võid võidukalt käed taeva poole tõsta, siis uuesti mäkke ronida ja jälle uuest puust mööda sõita ja nii edasi. Okseerus ikka mõõduka arvul kordi, sest muidu võid väsida ja lõpuks ikka puule otsa põrutada. Üllatav küll, aga näiteks rootsilgi oli alles hiljaaegu kaks kullata taliolümpiat järjest. Ka Eestit võib see õige varsti taas tabada. Reostagem siis ikka ka ehk mõne viienda koha üle. Ärge olge nagu tegelane anekdoodist, kes ostis kaks loteriipiletit, ühega võitis miljoni, teine oli võiduta. Esis ta nurutas, oli lausa vihane enda peale oli mul vaja seda teist piletit osta. Aga ärge noh, praegu ka Nurtage.