Kui ma jõudsin 15 aastani aeg surus mopihku vindi andis selga sõdurit Meeli sõidus varrukal Punase lindi. Ja kui Lenin meid kutsus ja nägin ma, kuidas punase lipu taheiskas sai mullegi selgeks, et vindiga tuleb elu eest minna ja seista. Sest maailm ümber Moverritses, mis piinas, vigastas, tappis, tuli muuta, tuli pöörata teisiti, tuli lammutada hoopis. Aeg tuli. Ma seisin ta palge ees veel noor ja veel nõnda rumal. Ent ühte juba siis teadsin kindlasti ei pääsmist toodsa paar ega jumal. Ühel päeval tuli isa linnas teatega, et tema on otsustanud astuda sõjaväkke. Nimelt asutavasse Eesti revolutsioonilise kaitsepolku, mille ülesandeks oli korda pidada Kallas. Rindeteated olid head, meie väed olid vabastanud juba tappa ja lähenesid Tartule. Teine osa lähenes Tallinnale. Eestimaa vabastamine oli mõne nädala küsimus. Niregi sisa. Mina ütlesin, et lähen. Vastu võtta olen tegelikult 15 aastat vana kuid ütlesin, võib isa teatada, et tema 16 aastane poeg tahab ka kaasa lüüa. Ema hakkas nutma. Ma üksi savist toime nii suure perega, ütles ta isale. Siis ütles isa, et see uus polk suunatakse Võrru Võru kaudu Tartusse. Lendab kaasa minu ja Hermani. Kui meie juba Tartusse jõuame, siis võtab isa polgust väikese puhkuse. Tuleb Narva oma ülejäänud perekonnale järele. Ešelon suundus Narvas ja Hamburgi. Ja sealt üle udu Pihkvasse. Pihkva kaudu jõudsime üsna lühikese ajaga Võrru. Seal aga selgus. Ta rindeolukord oli muutunud ja meie kahjuks. Oli küsimusmärgi all. Sellepärast meie võrus vagunitest välja ei tulnudki. Vaid ešeloni anti käsk taganeda Pihkvasse. Järgmiselt olimegi Pihkvas tagasi. Nendele lüüasaamine tegi meeste meeleolu mõrudaks. Kuigi selgitustöös märgiti taganemine. Meil on ajutine Kolgodandi, Pihkva lääneserval tellistest ehitatud vanaaegsed, kasarmud ja neisse. Me jäime nüüd juba pikaks ajaks. Minu roodukomandöriks oli. Milles oli 60 70 meest, kell seitse üles kamandas ja pärast tualeti tegemist, millal mõõdi pesemist, habemeajamist ning hommikusööki viis rehiõppusele kasarmud ees olevale avarale platsile. Volgaülesanneteks oli riviõppus ja lahinguväljaõppevalveteenistus korresoltsimine Pihkva linnas nõudis ööseks patrulle ja sildade juures valveks sõdureid. Kuivõrd tol ajal käis klassisõda kodanliku Eesti sõjas Käega tuli ka meie polgu pataljoni del 100 aeg-ajalt rindele oma formeeringuid kes võtsid vahetult osa sõjategevusest. 1900 19. aasta mais rindele kaitsepolgu kolmanda pataljoni, kaks roodu sõdureid Lätimaale, Marjenburgi linna ja Valga vahelisele rindelõigule sealsetele eesti diviisidele toetuseks. Olime antud rindelõigus umbes kuu aega ja ma nägin üksikuid väiksemaid operatsioone oma silmaga, kuigi otsesest lahingutegevusest osa ei võtnud, vaid asusin pataljoni staabis paar kilomeetrit rindejoone taga. Tol perioodil oli rindel võrdlemisi vaikne, ainult kitsarööpmelise raudteel liikus valgede soomusrong. Et tollal oli veel ööd kevadiselt valged, siis avastati ta kohe ja kihutati suurtükitulega põgenema. Ühe tagala elumaja jõudis ta siiski põlema süüdata. Mõned mehed said haavata. Seda episoodi olen ma kirjutanud, kirjeldanud oma jutustuses sirel õitseb. Sireliõitest heljus magusat ja külmahõngu. Mitte kaugel koolimajast, ragises kuulipilduja. Kusagil sähvatas punakat valgust ja kõmatasid suurtükipaugud. Mürsud lõhkesid lähedal kõrvulukustavalt ja raskelt. Raketid valgustasid oma kõleda valgusega ümbrust. Sõdurid jooksid, kuuldus käsklusi. Linast jooksis kiiruga mööda ja hüüdis lemmingule. Valged on rindelt soomusrongiga läbi murdnud, tungivad peale. Oli näha, kuidas soomusrongi tume siluett edasi. Aga see liikus ja ta kahurid ning kuulipildujad tuld sülitasid. Keset seda madinat hakkas kraavis lamavate meeste selja taga miski kuumana. Sellele ei pööratud esialgu tähelepanu, sest vaenlane oli nende ees. Tema pihta saadeti pauk, paugu järel. Pataljonis staap hüüdis keeli. Pataljonis taha. Kohkus nüüd Paul ja pöördus ringi. Auvalguses oli selgesti näha, et koolimaja katuselt tõusis tuld ja musta suitsu. Paul jooksis lõõtsutades koolimaja poole. Kuid see polnud siiski koolimaja, vaid sellest vähe. Eemale asub hoone. Sõdurid askeldasid ümberringi ja kandsid kraami välja. Tulistamine oli lakanud, soomusrong põgenes metsa, vahele kostis kaugenevad lahingukära. Jõudis kohale tuletõrjeprits, mis hakkas mootori unnates põlevat maja veega üle valama. Oli vaja, maksku mis maksab peahoone leekide eest kaitsta. Igaks juhuks tuli koolimajas dokumendid ja muu materjal välja tuua. Paul kandis oma ruudu kantselei eemale põõsaste alla ja tahtis uuesti majja tormata, et pataljoni staabi meestele abiks olla. Äkki kuulis ta läbi tule, kohine ja pragina naisterahva ahastavaid karjatusi. Siis mägi, Paulgam, maaslamajat, see oli Kaarel linask roodu ülem. Ta nägu oli liikumatu, miski raske, haaras nagu terasvõru Pauli südamest. Paul lemming, kes nüüd esmakordselt oli surmaga kokku puutunud, käis ringi nagu unenäos. Ta teadis, et see kõik, mis ta praegu näeb, on tõsi. Kuid oma sisemuses ei uskunud ta sellesse tõelusse. Oli tunne, nagu võiks Kaarel, linasksin samasta juurde astuda ja öelda. Paul Teemule roodus vodka kella viieks. Kaarel linask oli olnud mehine mees. Ta oli tõeline komandör. Mai lõpul juhtus siiski sündmus mis kõiki häiris. Ühe Eesti diviisi komandör rit osutus reeturiks ja läks valgete poolele viies endaga kaasa grupi puna armeenlasi. Valgede läbimurre toimus meie lähedal umbes paari kilomeetriga. Hobusel sähvatas meid kõiki ja sellepärast anti ka meie grupile käsk taanduda. Nägime taandumise segaputru kaitsepolgu ruudud taganesid koos teiste väeosadega kaudu 10 kilomeetrit. Jõudsime välja praeguse resekne tolleaegne Reesitsa linna piirkonda. Saime käsu oma polgu juurde tagasi siirduda. Riti reetmine tekitas tõsiseid tagajärgi. Kogu balti rindel alustasid valget väed eesotsas kulatvala huvitzi vene valgetega korpusega pealetungi ja vallutasid mai lõpul Pihkva linna kus asus ka Eesti kaitsepolk. Nii et meie isa Asukohta tare rootslase kaitse polkolijale tervenisti koos ja algas jälle tavaline sõjameeste elu. Veebusel ma ei käinud, olime veel lihtsalt liialt poisike ja lüheldas kasu. Rivist oli mul alati seista viimasena, mis polnud eriti meeldiv. Marsi kolonnis olles olin alati viimases reas. Roodu komandör August Klaassen vabastas minu riviõppustest. Minu ülesandeks oli roodu kantselei korras hoida ja kõik vajalikud vodkat koostada. Mida ma ka alati tegi. Hakati rääkima sellest, et vastavalt Tartu rahulepingule kuluvad Eesti rahvuslikud väekoondised laialisaatmisele ja likvideerimisele. Ühel päeval kutsus mind polgukomandör Karl Sammelpolgu staapi, ütles, et meie polgule tuleb nüüd minna teistele rinnetele. Ja juhtkond otsustanud alaealised saata õppima. Sealsamas istus Carnult Juhkum, kes oli minu teada Sammeli adjutant. Kes ütles, et kõige parem on minna Leningradis asuvasse Eesti töörahvaülikooli, kus on võimalik lõpetada keskkooliharidus ja siis edasi õppida Ülikooli põhikursusel mingit eriala. Küsida, kas mina tahan õppida? Ütlesin, et tahan ja sellega oli küsimus lahendatud. See sündis 1919. aasta augusti keskpaiku. Ülikooli rektor Artur Valner, nagu tal kombeks oli, võttis iga uustulnuka isiklikult vastu ja vestles temaga. Minult küsis ta, kes on mu vanemad, kus nad elavad. Jutustasin temale nagu oskasin ise hakkama pabistasin neid, ehk ei võtagi vastu, mida siis peale hakkan. Valdar küsis hariduse kohta ka selle kohta, vastasin oma arvates õigesti. Siis teeme nii, ütles Valner, et paneme, Me teid töölisfakulteedi teisele kursusele, seal lõpetada keskkooli kahe aastaga ja siis vaatame, mis edasi saab. Oli müüd uues õppeasutuses, Eesti töörahvaülikoolis. Kuulen ülikoolis. Siis järelikult peaksin ka nagu üliõpilane olema, mõtlesin ma uhkusega. Kuid siis tuli mulle meelde, et mul pole veel keskharidustki. Võib-olla enne ma ikka olen, kuid olin väga rõõmus, et pääsesin jälle õppima, sellepärast seal töötas ülikoolis ainult töölisFoculteet ehkrafak, nagu teda lühendatult nimetati, vene keeles Travodzifakultet. Õppetöö toimus klassiruumides. Litograafia ehk kivitrükk ja puutöökoda. Iga tollal oli palgatud üks oskustööline, kelle käe all õpilased mingit Vigala õppisid. Mina kirjutasin enda trükikotta ja õppisin nende aastate jooksul ladumist kunsti selgeks. Tol ajal oli kodusõja järg ja valitses terav puudus toiduainetest. Petturradi elanikud olid kõik kaarditoidul. Saiti päevas ainult veerand naela 125 grammi leiba. Vabrikutes tööd sait broneeritud pajuki, 200 grammi leiba ja teisi toiduaineid järgi. Kui palju jõuti varude muretseda? Linnasööklad olid kõik kinnised, nii nagu meiegi. Söökla Me saime samuti õiguse broneeritud pajukile. See on leiba, 200 grammi ja muid toiduaineid, liha, jahu, tangu, rasvainet, suhkrut ja nõnda edasi ulatuses, mis oli ette nähtud vabrikutöölistele. Eestit rahvaülikoolis õppijad jagunesid suures laastus lööduna kaheks. Milleski olulises erinevaks rühmaks mis arvuliselt oli omavahel peaaegu võrdsed. Ühel pool olid kõik need, kes Eestimaalt pärast Eesti Töörahva Kommuuni valitsuse lüüasaamist olid sunnitud Eesti pinnalt lahkuma. Sest võimu Arnold kodanlus poleks neile midagi kinkinud. See oli ülikooli revolutsiooniline tuumik ja kogu selle õppeasutuses tehtavate põhimaterjal. Teise osa moodustasid Nõukogude teemal eksisteerivate eesti asunduste noored keda kooli tuli vastu võtta klassikuuluvuse põhimõtte alusel. See on kesi kunud kulakluse, kui klassi hulka võeti vastu muidugi vastavate dokumentide alusel keskmiktalupoegade lapsi kuid just nende hulgast sattusid ka ülikooli niisugused noored, kes oma maailmavaate poolest olid nõukogude võimu suhtes kui mitte just vaenulikud siis kuidagi ikka erapooletul positsioonil erdi. Et nad aru, miks nõukogude kord võitleb kulakluse kui külakodanluse klassi vastu. Ja selle ümber toimus rida diskussioonikoosolekuid kus esinesid vanad kommunistid, Hans, peegelman, Reinhold Isak ja teised tolleaegsed nimekad tegelased. Selles kirjutas ajaleht edasi. Ajakiri, klassivõitlus ja teised väljaanded. Tuli ka ülikoolist välja heita mitmeid kulakuvõsusid, mida juhtus küll haruharva. Teatud kergendust tõi õpilaste toitlustuse probleemi lisaproduktide saamine, küpsetatud leiva. 1900 19. ja 20. aastal anti Eesti Töörahva Kommuuni säilinud toiduvarudest. Tagavaradega lõppesid ruttu ja tuli elada ainult toidu normil, mis realiseeriti kaardisüsteemi alusel. Selle erinevusega, et saime kõik võrdsel tasemel Petraadid tolleaegsete töölistega. See oli meile suur vastutulek nõukogude võimu poolt ja meiega, hindasime seda ja püüdsime hästi õppida. 1924. aastal septembrikuus sain komandeeringu Novosibirskisse et sealt juba edasi minna ning Eesti kooli kaheks aastaks pedagoogilise praktika. Seks ajaks oli Eesti töörahvaülikool oma nime muutnud. Teda nimetati neid eesti praktiliseks instituudiks mille juures tegutses endiselt töölisfakulteid. Üheks Siberisse sõidu põhjuseks oli ka see närviline ebaselge olukord, mis valitses Eesti töörahvaülikoolis juba mõnda ja ega algul arvati, et nõukogude korra uus lüüasaamine mille tulemusel see jälle pidi taanduma. Eestimaa pinnalt on üsna lühikene ja ajutine nähtus. Et läheb mööda ainult paar-kolm aastat ja nõudega taastub uuesti Eestimaa. Ja siis kuluvad marjaks ära karg, mida valmistab ette asutus. Kuid aeg kadus ja aastad läksid, kuid polnud mingeid tundemärke selle kohta, et Eestimaal nii ruttu midagi muutuks. Põrandaalune kommunistlik partei tegutses küll edasi, kandis iga aasta küllaltki raskeid kaotusi kuid radikaalseid muutusi see ei tekitanud. Viktor Kingissepp oli tolleaegsete revolutsioonilisi eestlase silmis Jaan Anveltiga teiseks suurkujuks ja oldi arvamusel, et tema oli tolleaegse põrandaaluse partei ainsaks autoriteetseks juhiks kelle õlgadel seisis kogu partei praktiline tegevus. Viktor Kingissepa kaotamine 1922. aastal taks löögist parteile ja eestlaste perele nõukogude liidus ja pärast Viktor Kingissepa sisse kukkumis. Reetmise tulemusena ja hukkumist oli meie lein, valu ja pettumus väga suured. Siin mõjusid ka sisepoliitilised tülid mis olid väga kerged tekkima nii Eesti kui ka Soome kommunistliku emigratsiooni hulgas. Meie kommunistide hulgas oli niisugune siseparteiline tüli tekkinud gruppide vahel, mida nimetati tinglikult. Fontan meeste ja büroomeeste gruppideks. Ka Eesti töörahvaülikoolis ilmnesid selle parteilise sisse tüli negatiivsed ilmingud. Nimelt siin alguses, samuti jagunemine fondantka meesteks ehk fontannikudeks ja büroomeesteks. Vladimir Iljitš Lenini surm sama aasta jaanuaris nagu oleks ühendanud kõiki suures üldrahvaliku Schweinas ja sundinud unustama kõik tülid ja nääklemised, kui tulijaid Tuhala elama laenu tuli. Selles olukorras otsustas suur rühm vanemate kursuste üliõpilasi ajutiselt õpingud katkestada ja minna peamiselt Siberi eesti asunduste koolidesse. Õppetööle. Kui Lenin omal ajal ütles, et nõukogude kord on töörahva võim pluss kogu maa elektrifitseerimine siis arvan mu armas, et selle ütlemisega Lenin ei mõelnud ainuüksi suuri elektrijaamu v koskede mühisevat võimsust, auruturbiinide lakkamatut pöörlemist ja valguslampide miljardi kilovatti helist sära said ühtlasi ka ja võib-olla veelgi enam seda uut kiirgust meie südameis, mille mees süütas, vabanemine vana ilma vanglakojast. Seda uut kiirgust meie südameis, mille süütas suur sotsialistlik oktoober. Seda uut valgust meie südameis, mis meid teeb nõukogude inimesteks, mis meid teeb kommunistidega Hom noorteks, mis meid teeb Leninlasteks? Räägin õiget juttu, ma armas. Või on kõik kuidagi teisiti. Ja kui suudame ühendada südamete leninliku kiirguse miljardit kilovatid selle valguse miljardite kilopatjadega annavad tuhanded elektrijaamad alles siis võime ennast pidada Lenini õpetuse elava hinge tõelisteks ellu viijateks. 29. augustil 1000 924. aastal jõudsin ma Nikolajev ka eesti külla koolijuhatajaks ja ühtlasi õppejõuks. Küsisin külavanemalt Gustav käiv vailt et kas Nikolajev, kas koolimaja on olemas. Kevvai vastas, et kool on juba mitu pikka aastat töötanud renditud majas, kuid see ei vastavat koolimaja nõuetele. Läksime kohe pärast pererahva poolt serveeritud lõunasööki seda vaatama. Püüdsin vastutulevate majade üldkontuuri põhjal ette aimata, missugune Neist võiks koolimaja olla. Ükski minu oletusi täidejagu viimaks ühe Uberi ette seisma jäi. Ja ütles, et sama ongi see Nikolajev, ka koolimaja ei uskunud ma algul oma silmi Sist oma välimuselt tuletas ta väga meelde jahimehe onni, kes kusagil taigas. Niisugune maja võis korralikul mehel ka sauna ette käia. Koolimaja täitsa võimatu. Ja ometi oli see Nikolajev ka koolimaja kevaidegi võtmega ja suure tabaluku lahti, mis maja uksel rippus ja me astusime sisse. Mingi väike vöörus või eeskoda oli siiski olemas. Klassiuks oli keset seina, kui uks, millel oli käepide ja Norma olmeukse lukk lahti keerati. Nägin järgmist pilti. Toa seis ridamisi kuus võrdlemisi väikest lauda ja nende ääres pikad pingid. Kui nende taha lapsed mahutada igasse lauda neli õpilast, siis tuli kokku 24 õpilast. Ütlesin ka sellest kehvale. Ta ütles, et vanakooli õpetaja töötas kahes vahetuses siis olevat oma tööga toime tulnud, sest kokku olnud tal 50 lapse ümber munenud kolme klassi. Nii neljandat klassi siin polegi. Nii algas minu elu ja töö Nikolajev kas Eesti külas Omski oblastis kirdepoolses piirkonnas, mis kuulus parabinski administratiivset ringkonda. Kõige rohkem muret tegi mulle muidugi korraliku koolimaja puudumine. Kõrvuti koolidega, mida mul tuli tahes-tahtmata olemasolevas Ubrikus alustada. Uurisin, kas ei oleks võimalik kusagil läheduses mõni ruum täiendavalt juurde üürida. Kuid sellest üritusest ei tulnud midagi välja. Sellepärast alustasin tööd esialgu kahe klassiga hommikul kell üheksa oli teine ja kolmas. Kuna esimese klassiga alus siin kaks nädalat hiljem kolin juba kahe klassiga, võtame siis enam-vähem selgeks saanud. Raske probleem oli õpikutega. Tuli viia läbi õpikute kooli kokkutoomine, et selgusele jõuda, kui palju neid üldse oli. Midagi toodi kokku kõigile siiski ei jätkunud. Asi oli selles, et tol ajal oli kõigis rahvuskoolides õppekeeleks rahvus keel. Vaatamata sellele, kas need koolid olid liiduvabariikides või ükskõik kus mujal. Nibin ka meie koolis kõik õpikud peale vene keele õpiku olema eestikeelsed. Need trükis Leningradi eestikeelsete raamatute kirjastus, külvaja ja UTZ spetkis, kuid lapsed said hakkama, sest ühes raamatus jätkus ka mitmele õppetegevus oli tol ajal kompleksne, see on temaatiline. Nii näiteks mindi läbi teemat meie küla. Siis tuli koos lastega käia küla vaatamas, kuidas külarahvas elab, töötab ja tegutseb. Tuli ära lugeda, kui palju on külas maju, koduloomi elanikke käia laudas, vaatamas lehma, mõõda tema pikkus ja kõrgust. Huvi tunda lehmapiimani vastu ja nõnda edasi. Nikolajev kasulik piimameierei koos separaatori ja, või masinaga. Käisime lastega ka seal ja tegime selgeks, kui palju tuuakse küla pealt. Raha oli väga huvitav. Siis tulime kooli tagasi ja algasid tunnid, kus tuli õppida kirjaoskust eesti ja vene keelt. Neetikad, geograafiat, nii nagu omal ajal mul endalgi õpetati. Iga tunni tagant tuli klassi tuulutada, milles õpilased külatänavale jooksid, sest koolil oma õue ei olnud, aga külatänav oli õnneks oma paarkümmend meetrit lai. Need lapsed vahetundidel joosta ja mängida. Seal olid koolitoa uksed ja aknad pärani. Mis õppetunni alguseks olid koolitoaõhk värske ja ainult ümmargune, mustplekiga kaetud, ahi õhkus kuuma. Mõne aja pärast sain showski rajooni täitevkomitee otsus selle kohta. Naabruses asuvast vene külast antakse Nikolajev ka koolile ajutise ruumide loomiseks võrdlemisi suur maja milles oli kolm suurt eluruumi ja köök koos avara isikuga ja mitmete kõrvalruumidega. Ja siis juba mitu aastat tühjalt. Siis keegi kulak oli mingi kriminaalkuriteo eest kinni mõistetud ja tema varandus koos elumajaga konfiskeeritud talvedega, mis algab Siberisse väga vara. Juba septembris hakatigi uut koolimaja kohaleedama. Esialgu tuli maja lammutada, mees juhtis seda tööd. Markeeris kõik seinapalgid, katuse, sarikad, põrandalauad ja muud majaosad tees neile värviga või kirvega vastavad märgid külge, mille järgi võimalik uues kohas jälle õigesse kohta panna. Teine õppeaasta algas normaalsemas olukorras, kui eelmine ainuke häda oli see, et lapsi oli liiga palju. Oleks tulnud neli klassi käima panna. Aga siis oleks pidanud kaks kooli õpetajad olema. Aga sel aastal hakkas koolis käima ka neljas klass, kuigi ma alguses selle vastu olin, sest üks inimene ei tule nelja klassiga toime kuid laste vanemad ajasid peale nagu uni, et tegelegu maga kolmanda klassi lõpetanud lastega kas või eesti keele ja kirjanduse alal. Ka rehkendust paluti poistele ja tüdrukutele lõpetada. Seda ma tegingi. Ja kooli tulid nad alati õhtupoolikul. Sest nii tuli ainult neli poissi ja kaks tüdrukut. Aga ma väsisin õhtuks väga ära, kuid ma olin tollal noor ja uskusin, et tulen kõigega toime. Töötasin Nikolajev kas 1926. aasta kevadeni välja kaks aastat. Juulis jätsin hüvasti lastega ka nende vanematega, kes mind olid mu ettevõtmistest toetanud. Palkasin endale küüdimehed, kes kolme päeva jooksul sõidutas Nikolajev kast paravinski linna mis asetses laev, kast umbes 200 kilomeetri kaugusel. Seal istusin samal õhtul Novosibirski Moskva rongi Leningradi minemasse vagunisse. Ja veel kahe päeva pärast astusin Leningradi linna tänavatele. Minu elu ülesandeks oli kõrgkool lõpetada. Sellepärast ma Leningradi tagasi tulingi hakkasid otsemaid oma dokumente korda seadma, et astuda Leningradi Herzeni nimelise Pedagoogilise Instituudi ja alati vene filoloogia pakulteedi teise kursuse üliõpilaseks. Viimaks määrati mulle nagu kõigile teistelegi, kellele stipendium anti 25 rubla kuus. Belgias võis muidugi selle rahaga ennast ära elatada, kui igasse kopikas auväärselt suhtusid ja sinasõprust ei pidanud. Iga kopikat tuli teietada. Olen alati olnud rohkem raha kokku hoida kui pilla ja sellepärast lootsin ka selle rahaga toime tulla. Elu, aga näitlased, olin selle kopikat ehitamiseni. Harjunud lahendama eluviisiga. Sellepärast hakkasin mõtlema kõrvaltööst. Kõigepealt. See oli vist juba 1000 926. aasta teisel poolel hakkasin tööle poole koormusega oblasti parteikooli eesti osakonnas eesti keele õppejõuna. Parteikoolis tuldi mulle vastu ja tehti tunniplaan nõnda, et nad ei kattuks loengutega pedagoogilises instituudis. 1900 89. aastal lõpetasin pedagoogilise instituudi ilma pedagoogilist hakata, sest mul oli juba suur pedagoogiline staaž enne instituuti astumist. Elurägastikus ma mõõdan maad aga mis on sellest kasu? Mõõdan edasi ja mõõdan tagasi, kuni peatun, jään mõtlema. Ma mõtlen selle üle, et mida annab seesugune mõõtmine, sest tuul kisub käest, mu mõõdulindi vesi uhab Alt mõõdetava pinnatorm langetab mu teele puid. Päikese lõõm võtab hinge seest. Aga tuleb öö, siis jäävad mu sammud seisma jääma, kobame pimeduses ringi ega tea, kuhu ma lähen või kust ma tulen. Siis tõuseb taas päike ja ma mõõdan jälle maad. Ning märkan, et olen siiski midagi ära mõõtnud. Et olen palju asju teada saanud. Ja mu teekond on nüüd palju selgem ja sihipärasem. Pärast Jeltsini ülikoolis õppimise lõpetamist astusin Leningradi keeleteaduse Instituudi aspirantuuri üheaegselt koos Kristjan Kure Jeerikalembergiga. Õppisime seal kolm aastat, lõpetasime aspirantuuri 33. aastal. Seal ma enam parteikoolis ei töötanud, käis üle jõu. Asi seisnes selles, et alates umbkaudselt 30.-st vastast hakkasime osalema eestikeelsete õpikute koostamisega. Koostasin üksi või koos mõne teisega ligikaudu paarkümmend õpikut Eesti koolidele, mis kõik külva kirjastused välja laskis. Umbkaudu 1000 936. aasta jooksul likvideeriti Leningradi keeleteaduse instituut Kusma. Vahepeal olin teaduslik sekretär. Siis pärast professor Jakub inski äraminekud, isegi direktori kohusetäitja. Instituut likvideeriti sel teel, et ta liideti Marri nimelise keele ja mõtlemise instituudiga. Selle liitmise käigus said mitmed teaduslikud töötajad, kes polnud nõus Marri keeleteadusteooriaga lihtsalt vabaks. Võisid minna mujale tööle. Paljud töötajad, mina nende hulgas, oli nõus töötama ka uues instituudis. Nii jõudis kätte 1940. aasta. Mina töötasin küll ametlikult keeleia mõtlemise instituudis kuid tegelikult täitsime partei poolt antud ülesannet. Tõlkisin eesti keelde üleliidulise kommunistliku partei ajaloo lühikursust, mille oli kirjutanud Joosifissarionalist maalin ise. Leningradi oblastikomitee moodustas brigaadi. Ko kuulusid Nikolai Karotamm, brigaadijuht ja toimetaja Arnold raud, Villem Reiman ja mina kaardi liikmed ja tõlkijad. Alustasime tööd juba 39. aasta novembris ja jätkasime 40. aastal. Lõpule jõudsime, kui ma ei eksi, vist 1900 40. nafta mais. Teksti redigeerimine ja arutamine oli meil kollektiivne. Niisugune oli karutami arvamusmasinasse lõi vist, kui ma ei eksi. Reiman galühenda Päll võttis aktiivselt osa brigaadi tööst, kuigi ta ametlikult sellesse brigaadi kuulunud. Kuid 40. aasta mais ja juunis, kui eestikeelsest lühikursus Moskvas trükiti, kutsuti. Nüüd igatahes sügiseks, kui Eestis juba Nõukogude võimalik kehtestatud sai Eesti Moskvas esimese tiraaži lühikursust mille tiraaž oli küllaltki suur kusagil 10000 ümber. Lühikursuse teksti andis Nikolai Karotamm Moskva poli distatile, sest meie brigaad oli oma töö teinud. Nõukogude Liit sõlmis Eesti ja teiste balti riikidega ka lepingu vastavate sõjaliste baaside loomiseks nende territooriumil. Vaistuga Saksamaa sistlikule militarismi-le, mis ähvardas Paldimaid annekteerida. Vastavate lepingute alusel. Loodi sõjaväebaasid kõigis kolmes balti mereäärses vabariigis. Ka Eestis hakati Saaremaale baasi rajama armee väeosad tulid Eestisse, nende hulgas ka suur rühm Eesti kommuniste. Selles rühmas olid Nikolai Karotamm Nikolai Puusepp, Johannes laupäev, Fjodor Okk, Alfred dressmann ja rida teisi, keda ma enam kõiki mäleta. Kukku võis olla umbes 30 inimest. Tulime kõik Pihkva kaudu. Ja Tallinna jõudes vahetasime sõjaväe vormi tsiviilriietuse vastu ning asusime praktilisele üle mitmesugustesse vajalikutesse asutustesse, mis oligi juba tekkinud juuni pöörde tulemusena. Konstantin Päts oli juba uue valitsuse eesotsas peaminister varesega ametisse pannud, ise praktiliselt riigi juhtimist tagasi astunud. Eestimaa kommunistlik partei oli nüüd legaalseks tunnistatud. Mina asusin tööle ajalehe kommunistid toimetusse, mis asus pikal tänaval endises Päevalehe toimetus ruumides. Alumistel korrustel oli natsionaliseeritud riigikoda. Mis sind põranda alt välja tulnud, kommunisti avalikult ja suurest tiraažist trükis? Natuke aega oli? Asetäitja mina, propagandaosakonna juhataja, suur osa Päevalehe toimetuses jäi edasi tööle uues ajalehes ja tulid oma ülesannetega toime. Muidugi tuli nende tööd kontrollida ja abistada, sest paljudki maailma asjad tuli nüüd teisiti näha ja teha, kui klikiaegses Päevalehes Play Karotam läks varsti kommunisi toimetust ära. Partei, kes. 40. aasta lõpuni järgmise aasta jaanuaris nimetas mind rahvakomisjon arstide nõukogu esimehe asetäitjaks teaduse, kultuuri, hariduse alal. Asjaajamise ülevõtuks kulus kõigest viis minutit ja siis järgnes minu esimene mitteametlik kohtumine Johannes Lauristiniga. Sekretär palus mind esimehe juurde, astusin kabinetti. Olin Lauristini varem mitmel korral keskkomitees kohanud ja mõne sõna juttugi ajanud. Nüüd üle aga olukord, teine olin saanud tema asetäitjaks. Lauri sõnul oli lihtne masemises tere, ütles ta mulle, ulatas käe, palun võta istet. Peab mainima, et Nõukogude Liidust tulnud Eestis põrandal töötanud kommunistide vahel tekkis juba algusest peale tihe liit ja selle üheks tunnuseks oli ametlikus puudumine omavahelistes jutuajamistes. Nii ka Lauristin ütles mulle lihtsalt, et võta istet ja arutame, kuidas me tööle hakkame. Mis ise arvad töö iseloomust, ülesannetes küsis ta minult. Keidasin õlgu, ei oska esialgu midagi, vaata. Pea nähtavasti mõned päevad tutvuma ja võib-olla ka Haavermanniga rääkima. Harald Habermani oli dollar. Rahvakomissaride nõukogu asjadevalitseja õigus, ütles Lauristin. Naabermanniga. Aga sa võiksid kõigepealt Arnold Kressiga rääkida. Ta on kogenud mees. Aga üldse elu ise näitab meile, millega peame tegelema. Elu ei anna meile mahti laiselda. Tõepoolest edaspidine praktika näitaski, et elu ise dikteeris, mis oli vaja teha ja mis tegemata jätta. Ja tuleb õhtupäike, läheb looja veel päeva soojust hõõgub Rambema. Mis sest, et neile paljudele sooja see taevas enam kinkida ei saa. Kellaaeg on ümber juba ammu. Uus põlvkond tulnud töiselt raskel sammul. Uus ajastu on saabunud. Ja suurte tööde plaanid nüüd rahva haaranud on uued inimesed asunud etteotsa kätes kõik neil laabub end alati. Kas mäletavad nemad, mis minevikus suutnud isade maad need aastad kauged aastad, imelised mu mälus helklevad, kui valged virmalised?