Kuuendal augustil avati Taga-Kaukaasias punasel lagedal Eesti aias majas, kus 1912. aastal kosutas oma tervist Anton Hansen Tammsaare muuseum. Selle suure ettevõtmise eesotsas on seisnud õige mitu aastat ajakirja Eesti loodus peatoimetaja Ants Paju. Tänan Ants Paju keskprogrammi stuudios. Stuudios on ka näitleja Hans Kaldoja, kes Soed meile Tammsaare reisimärkmeid, Punase Lageda eesti asundusest ja novelli poiss ja Liblikas. Saadet juhib Marje Lenk. Kui nüüd vaatame üle õla tagasi Jego maasse, 861, kui oli pärisorjuse kaotamine siis ilmselt see oli vormiline, sisuliselt toimus aga vastupidi. Inimene, kes elas maast, kes vajas maad, kes peale selle vajas ka vabadust. See nüüd survestati. Ja need inimesed, kelle kõrv oli kostunud juba sõnum, et lõunas peale Vene-Türgi sõja lõppu tšerkesside poolt asustatud alad jäid nüüd vabaks. Need hakkasidki siit seadma, voore hakkasidki seadma siit samme sinnapoole. See ei olnud stiifiline minek, see oli sügavalt ette valmistatud minek. Sest meil on omamoodi hea tagasivaade olemas tänu akadeemik Viktor Maamäele ja ajaloolaste kandidaadile Lembit võimele, kes on siis andnud ülevaate üldse eestlastest väljaspool Eestit. Ja Lembit Võime näol on tegemist siis inimesega, kes on põhjalikult uurinud, Kaukaasiasse välja rännanud eestlaste saatust, olu ja elu. Aga konkreetselt puudutada neid inimesi, kes jaanilaupäevaks 1886 jõudsid Kaukasuse peaaheliku sinna orgu. Siis nende ekslemine ja rännak, kui oli väga eriskummaline, see ei olnud neil esimene peatuspaik. Viimasena maks peatuspaigaks, kus eestlane kontrollis oma loodusetunnetust oma jõudu, kontrollis oma soovi saada vabaks, olid Stavropoli stepid. Aga ilmselt ei, ei anna Eestimaa karge karm loodus eesti mehele eesti naisele toda vaimujõudu toda sitkust, Ta tuulte käes lagedal juurduks ja seal oma elu seaks püüti. Kuid püüdlustest ei tulnud midagi välja, sest liialt terav liialt vali tuul ja kõik see, mis mulda istutati, see tuule poolt ka välja puhuti. Aga eestlane on läbi aegade olnud ju pilguga maa poole ja just aga taeva poole, kuid maa ja taevas on teda aidanud ikkagi mitte üksinda eraldi, vaid läbi selle, kuidas ta ise on teoks teinud oma mõtted ja mõtted ja soovid. Ja see unistus, mis neis eestlastes oli, kes ennast Europoli stepi tahtsid ennast juurutada see unistuste realiseerus alles siis, kui Tõnis Nahkur selle asurkonna võib-olla kõige julgem kõige edumeelsem mees siis võttis kätte ja kuulnud, et teisel pool mäge orus elavad kreeklased 86. aasta kevadel sinna jõudiski leidis me eest inimesed, kes teda usaldasid ja sai kaasa sõnadeta Toomad siia. Niisiis seitse esimest perekonda jõudsid 86. aasta jaanilaupäeva õhtuks üle mäeorgu, mis siis juba kandis nime Punane Lageda. Moskvast Rostovi, nii saadi väga hästi aru, kes ma olen, kui ma enese sakslasega nimetasin. Novorossiiski Soldi minu vastu väga viisakas, kui ennast soomlasena esitlesin. Sotšis teati, et eestlased olemas on ja aadleris muutus võõrastemajapidaja türklane kohe au paklikuks ning iseäranis lahkeks, kui ta mind kuulis eesti keelt kõnelevat. Ta pidas oma kohuseks mulle teatada, et ta juba ammugi eesti keelt õppivat, aga raske olevat see keel. Ainult tere ja jumalaga mäletavata kindlaste. Üks nendest tõendustest, miks eestlased oma emakeelt nii hirmsal kombel murravad. Aga türklane jutustas murtud vene keeles, viibimata edasi, eestlane, oo, see pole niisugune mees kui teised, eestlased on ikka rikkad ja teevad tööd. Imelik, et võõrastemaja ja traktoripidaja nii hästi eestlaste rikkust tunneb. Ja veel imelikum, et eestlane selle juures rikkana püsib. Tähendab, ta peab jõukast elama jõukast ja puhtast, aga mulle arst. Ta puhkab juba maamullas rahu põrmule Sotšis mitu korda kinnitas, kui ta mulle tungivalt nõu andis, Eesti külasse minna ja mitte punasele lagedale kreeklaste juurde jääda. Vähemalt selle nõu andmise eest olen ma kadunule. Jumal ülendas tema hinge ja alanda, kui tema patu südamest tänulik. Nii kirjutas 1912. aastal Anton Hansen Tammsaare Punane Lageda oli tema jaoks õnnelik nurk. Moleksin siinsete elanikude peale kade, kui mul siin nõnda hea poleks olnud. Need on Tammsaare sõnad. Kas on teada ka, kelle juures kirjanik elas? Ma usun, et kui meie kätte jõuab kaljus Haaberi raamat, et sealtmailt Punaselageda saaga või kui jõuab kunagi Elem Treier, Tammsaare majamuuseumi direktor nõnda kaugele, et need mõtted kirja paneb ja kui töötatakse välja ühine seisukoht nendes mõtetes, siis saamivas tõeväärse pildi praegu asjaolude kokkusattumise tõttu. Too on justkui nagu iga uurija jäänud omale seisukohale ja meil ei olegi kindlat alust, sest no kui päris ausalt öeldes siis meie pilgud on ikka olnud pööratud suures Lootuses sinna teisele poole neile, kes on siin üle lombi, nendele eestlastele. Me oleme lubamatult kaugele unustanud ära oma kaasmaalased, kes on elu ja pööriseid trotsides ennast juurutanud teistesse paikadesse ja nad on säilitanud sellel rahvale omase kultuuri. Võib-olla kusagil tugevamalt ja loomulikumalt. Kui meie siin päris maal. Päris maal võib vist niimoodi olnud, aga minu teada elas selles majas Anton Hansen Tammsaare lapsepõlve sõbranna vanemad ja Vaarmanite perekonna ülal pidamisele, võimsusele, toidule ja tähendab armanite perekond talle nagu seda varju pakkuski. On teada, et Vaarman, anna, mina ei ole, ei Diannast palju, aga ma tean ja juhtusin viima selgi korral Muuseumi avamisel lilli Vaarmaniga see on, ma arvan, ei anna tütar kes ka peale kolmekümnendat aastat peale seda rasket puistlemisest farmanitigi perekond läks löögi alla peale seda ei olnud seal majas käinud olugeta, selles majas suures toas 23. aastal ilmavalgust nägi ja Anton Hanseni käes oli üks tuba, kus oli tema voodi ja selle, see on juba nagu teada, fakt ja ta taas ja taas, kui seal maja juures oled, nagu tuleb silmi, et kuidas siis hommikul, kui ei ole veel öine hämarus seal torus päris ära kadunud päikesekiired ei löögi veel oru põhja ele veel seda sättelema kuiva armani anna peale lehmalüpsi siis selle kruusitäie, lüpsisooja piima pani selle toa aknalauale, kus siis kirjanik gelase kosutas ennast sellega seoses, kui võimalik, julgeks öelda oma ühe mõtte välja ja ärgu siis päris seda ala sügavalt tundvad spetsialistid mind väga kritiseeri. Sest mõist, kui nemadki mind, eks otsisin minagi endale toda toitvat pinnast ja usku, et pikkadeks aastateks oleks võimalik kokku mängitada just too võimalus, mis realiseerus tänavu kevadel ja kuuendal augustil sisse lindilõikamine toimus. Kui me jällegi silmi eestlaseme mööda aastate Me võtame 1886, kui nad sinna jõudsid. Kusagil 10 aastat hiljem oli nende eneseteadvuses, eks suur kvalitatiivne muutus natsaid tagasi või said endale eesti aiastaatuse see võimendus ja ei läinudki kõmu mööda, kui 14 aastat, kui Tammsaare sinna jõudis. Minu arusaamist pidi oli Tammsaare seal olemise aeg Eesti aiakese kõige võimsam, kõige kõige ilusam aeg, Eesti aiake ainsaks küla ja see on küla, kus eestlased on enne sajandivahetust nad seal õigussõitjat. Ja ilmselt mitte ainult soe piim. Ilmselt mitte ainult lootus, vaid sellele tundliku hingelaadiga tundliku hingega kirjanikule oli hästi kosutav näha seal kaasmaalasi, nõnda sügavalt juurdunult õuna, nõnda hingelt rahulikena ja üsnagi heal elujärjel olevat. Ja kui võtta tema tervislikku seisundit, siis ilmselt oli vaja väga mitme koos niisuguse väga mitme põhjuse ja koosolemist vikatimees, milline üsna lähedal oli tema selja tagant hakkas taanduma, sest kui seda poleks olnud, ilmselt ei leiaksime nii sügavat sisu ja äratundmist just nimelt Poissi liblikas. Aga ma veel kord ütlen, et palun vabandust suure kirjaniku uurijate ees, see on minu niisugune noh võib-olla diletandi äratundmine, aga eks ole seal olemise aeg ja nende inimestega kohtumist ja kõnelemised andnud ka mingisuguse materjali jagi kirjasõnas on ju alles, aga mõtlen, kannatame natukene, usun, et Punaselageda saaga toob võib-olla minul õigust, aga kas siin ongi tähtis, et just minul see kõige suurem õigus on? Ma pean endale millestki leidma õigustuse, sest võite ju arvata ei olnud lühikene aeg sellest esimesest mõtted algatusest seal. Peab olema jäädvustatud kaukaasia veel ärganud eestlaste mälestus kuni selle hetkeni, kui Aule Paul ja liidi Vaarman selle läbi lõikasid. See ei olnud mitte üks päev, see oli pikk aeg ja väga kummaliste niisuguste noh asjaolude kokku mängitamise aeg, et lõpuks mõlemilt poolt toimuks nõnda sügav selginemine, soodumuse loomine ainult sõnadest, sellest suurest internatsionaalsesse sõprusest, et ainult sõnadest, mis tehti näiteks 1977. kahe 78. aastal kooli suure kirjaniku juubel, 100 aasta juubel on tegelike tegudeni ikka tegelikult üsna pikk. Millal sa esimest korda selles kandis käisid? See oli jah, tänavu sügisel saab sellest nüüd seitse aastat, kas sul oli kohe kindel eesmärk? Tühjatusid, läksin lihtsalt puhkama, ma läksin puhuma kui me, aga kuna ma olin enne käinud Sotši linnas sõpruse puumuuseumis ja seal nägin ühel oksal silmatut ja selle küljes silti, et Need olid Eesti kirjanikud, kes käisid sealkandis ja tegid selle imekauni operatsiooni sellel sidrunipuule me seitsmeteistkümnendal aastal, kui sealkandis oli organiseeritud Tammsaare lugemised, see oli juubelieelneva juubeli raames juba ürituste rida, siis nad viisid ka sinna sele memoriaaltahvli, mis sellel aastal just nimelt kinnitati seina peale. Ja ma seda teadsin ja ma mõtlesin, et kui mul vähegi mahti tuleb, siis ma lähen sinna üles, otsin selle maja ja oligi niisugune võimalus ja võtsin kaasa valget kursonteemid, et siis seada suure kirjaniku mälestuseks ja selle paiga austuseks just selle tahvli peale. Ja ma ei saanud need lilledel üles seada, kui trepile astus selle maja perenaine, kes ta oli rahvuselt. Dialoog, oli meil ime lühikene, ta küsis, kas oled eestlane eestist? Ma vastasin. Muidugi olen eestlane ja Eestist minu jaoks tundus küsimusega kummaline. Mis on need lilli siia tood, vaata missugune ümbrust, tehke parem see korda. Ma ei leidnud mingit seost minu ilmumisega selle maja ette niisuguste sõnadega, aga see oli hea kõrvakiil, mis tegi nägijaks. Ja tõesti, see ümbrus oli ligadi-logadi jube jube. See maja käis käest, seal oli vahepeal majandi majandi lasteaeda sõnum OC soontel mitmeid funktsioone, sest kui päris ausalt öelda selle kandja üks toredamaid maju ja see memoriaaltahvel seal see oli, tegelikult oleks hetkeks, kui ta kinnitati. Ja mida aasta edasi sellest aastast, seda rohkem ta unustati. See oli kurb, sest siis ta vahepeal ta isegi rippus ühte polti pidi, oli üleval ja kui siis tähendab mõni aasta mööda läks, kui hakata, sai hakatud juba nagu seda mõtet üles soojendama ja otsima võimalusi, milline võiks olla reaalne. Näiteks mõtleme natukene maailma vaimusilma, et no kas või meil Eestimaal ühe maja, kus elab kaks viieliikmelist perekonda ja tuleb keegi kaugelt ja ütleb keegi meie omadest oli siin ja ütleb, see maja peab saama inimestest tühjaks ja majja tuleb muuseum. Ükskõik kui edumeelne meil majandijuht ka ei ole ja kui võtame veel majandi, mis on ääremaal või ühe majandi ääremaa, siis ma arvan, et igalühel tekib tõrge ja olgugi, et ta võttis pikka-pikka aega aega. Siiski mu lugupidamine kuulub kohaliku mesindus aianduskatse majandile, TEMA juhile, sajevile, kes siiski tänavu kevadeks tegi selle, mis tundus ebareaalsena mõlemad perekonnad, sealt viidi nende jaoks ehitatud uut nendesse majadesse, mille te väljaajamine oli ka omaette epopea juba. Nii et sellest hetkest ja siia välja tulla. See oli jah, noh, keeruline, hästi keeruline lugu, aga ilmselt pikkamisi areneb kõik arusaam ja mitte ainult sealpoolne, võtke meie poolt. Kuidas suhtusid tol ajal sinu klubikaaslased hektoklubist ja teistest klubidest Ki, kellega sa koos sinna sõitsid, sellesse mõttesse oli sul toeta palju, Oya tähendab nende küll natuke lihtsam, et need inimesed, kes on maa ja teo lähedal, need on natuke lihtsakoelisem ja nende jaoks püsiv väärtus, on teos loodud ja nendega leida ühist keelt on hoopiski lihtsam. Ja 2994. aastal, kui me selle kavandasime selle operatsiooni siis tänu looduskaitse seltsi ja ühing teaduse vabariikliku juhatuse toetusele ja siis need 10 inimest koos Märjamaa ansambli untsakad, kes sinna sõitsid, need olid tegelikult läbi teinud väga valusa kadalipp. See oli tegelikult paljude katsumuste järgi valitud poisid, kellel oli ka siis noh, suured oskused, nii ehituses kui ka laulumehed, kui ka tõelised eesti poisid, kelles oli ilmselt lahvatanud ka põlema too tunne, et need eestlased, kes vabaduse orgi läksid ära, et mitte siin närbuda, et nende jälgidelt saab selle kosutava sõõmu. Sest see oli aasta 1984, need viljad, mis me praegu maitseme nende nisugune küpsemisaeg on olnud ju viimase paari aastaga. Ja 84. aastal meil oli veel teinegi ülesanne, sest teadsime, et 86 ka ei ole mägede taga, aga siis on sinna jõudnud eestlaste ju 100. aastapäev ja oli vaja hakata kaasmaalasi tollest tardumusest äratama. Sest nende eelnevate käikudega ma olen aru saanud, et nemad olid nagu oma selle hingehädad kõik konserveerinud ja tulid peitunud oma aia sügavikke ja nad olid peitunud isegi peitnud ära selle, et nad, eestlased on jätnud eesti keelt kõnelevad hirm oli nõnda suur, soli ahendandemad ja see oli õudsem kui see majaseisund. Ja see tähendab niisugune lõppeesmärk, et see oleks kaukaasia välja rännanud eestlaste muuseum, vaata, jõudu andis ja vajaduste küttis üles seesmiselt ainuke mõte, mis vasardas peas Toyand öös isegi rahu. Nii peab tegema, et nad saavad oma hingelt no tolle häda maha, tolle vaeva ja aheldatuse, tolle orjameelsuse, mis oli seal sünnitatud läbi vägivalla kaugel kodumaast ja neil Juududa loodud Dust oli hulga vähem kui meil siin. Ja tänan jumalat, et niisugune mõte nõnda kaua enda sees oli kant teada lõpuni realiseerus, sest ei ole suuremat, tänu kui oli kuuendal augustil nende memmede daatide nägemises nende pilgus sündimust. Ja see lihtne käesurumine, see lihtne, äkitselt sügav omaksvõtmine, sest need, keda ma olin seitsme aasta jooksul näinud, võib-olla enne mõni lihtsalt ütles tere, ta uskus või uskunud, paljud oli lubatud. Kui vähe oli selles teoks tehtud, aga need tõsised mehed tulid ja oma Pahklikud käätsu pihku pissid ja sulle otsa vaatasid, sa nägid, et see pilk oli ära, selles pilgus oli mingisugune helgimus ja siis hakkas endalgi endalgi midagi rinnus kuuma eakas, nagu, kui näpistama ja vennastusid. Vaata, see oli nii sügav äratundmine. Ma tajusin seda mõni aasta tagasi Siberis, kui ma läksin oma päästja mütsi peast ära toonud mehe surmajärgselt seda küla otsima, kus meil tuli viidud ja ma leidsin seal ka üles eestlased. Ja vot samasugune tunne oli nüüd siin gaasias mägede vahel. Ja vot need noored, kes seal ära käisid, neile oli see omamoodi karastus, sest minu arvates niisugused vormid, nagu me viljeldasime, siis veel, kui olid need nõndanimetatud stagnatsiooni ajada. Mina ei kuidagi, suhtun väga põlglikult neisse, kes seda sõna pruugivad, et vaat siis oli pidur peal. Ei olnud Need, kes tahtsid, nad ikka tegid ja ma usun, et need meie rõõmud seisund aastate esimesest poolest, mis realiseerusid 80. aasta esimese poolega. Ega need ei olnud siis väiksemad rõõmud, kui nüüd siis võib-olla oli niisugust suurt õiskamist vähem aga teoks tehtuna seda äratundmist, et me oleme siiski kurat võtaks, vabad, see on praegu ju nende haljasalade nende parkide näol olemas Jõgeva ja mitte ainult jõgeva territooriumil, ainult on vaja natukene nägemisvõimet ja natukene veel ka veel ühte omapärast võimet. Vaat mitte seda hästi lühikest ajaloolist mälu, et vot nüüd 85 mingil pleenumil keelas mingi uus lehekülg, vot 39 oli see vägivallasünd, aga võib-olla peaksime jõudma hoopiski sügavamale jõudma, näiteks Jüriöö ärkamis peaksime võib-olla jõudma 1208.-sse aastasse, kui oli Otepääl selle esimese pimeduse teratoomine meile, meie maale. Ma usun, et ei lähe palju aega ja Meie mälu nõuab toitu kaugematest aegadest ja kaugematelt ruumi punktidest kus on just nimelt katsetatud meie rahvale omane see vaimukultuur, too kultuur, sest kui me sealt seda omaks võtta, on meil ääretult raske uskuda, et mingid imed siin ise sünnivad. Sa viisid Eesti aeda tööle ka üliõpilasrühma. Ja kui juba läbirääkimised hakkasid nõnda kaugele jõudma, et mingisugune valguskiir oli olemas ja valmidus koos kokkuleppeks, siis ma lubasin, et meie anname siit tööjõu ja tuleme appi seda teoks tegema, olgugi et see oli lubadusi. Ma siiski unistasin, et teoks saab tehtud meie kutseliste ehitajatega, mitte üliõpilastega. Aga üliõpilasi oli rohkem kui ehitusele oli vaja sinna suhtlema. Ja möödunudaastane rühm oli siiski kuda nad nimetavad metsik, metsik rühm just, just just metsikuid. Ja ma toon lihtsa näite, kuidas siiski see eestiaed ja suure kirjanikunimi ja siiski ka mingil määral meie inimeste olemine seal hõikab kaasa. Raadio vahendusel anti teada, et rühm on homme teel. Lennuki peale läksime järgmisel päeval. Üks naine peatas meid lennujaamas ja ütles, võtke see kaasa. Ja ta oli öö jooksul välja õmblenud lippu. Äratundmine mis annab võimsa jõu juurdevoolu. Milline nipp oli? Lipu peal oli Eesti aed Anton Hansen Tammsaare ja töö ning loodushoid ühendab meid. Muidugi ei saanud need tudengid sinna majale lähedalegi, olgugi et nad olid valmis seda maja maja kallal tööle komad ette valmistada. Kutseliste ehitajate tuleksin kuid sai asjad nõnda organiseerida, et nad näitasid esiteks oma töösse suhtumist, oma töö kvaliteeti. Nad katsid ühe pika hoone seal plekk-katusega. Sellega sünizzmi jälle ühe tera uskumist, et me ei ole lihtsalt seal käijad ja jutustajad vaid meil on kindel soov ja meil on ka teokstegemise tahe. Ja ka tänavune rühm, see oli juba ametlik rühm ja selleks, et tänavune rühm sai seal sündida. Selle sünni juures olid eelmisel aastal Lembitu kolhoos, Jõgeva rajoon, Lembitu kolhoosikeskuse juures lõunaid, duma, regiooni kehitus, malevarühmad, sest siis talgutega saadi too raha. Millega siis vabariigi ehitusmaleva komissar ja peainsener tulid siiamaile, et alustada läbirääkimisi. Ja tänavune rühm oli siis juba ametlike läbirääkimiste tulemusena ametlik rühm sealkandis. Aga kuidas õnnestus ikkagi Eesti ehitusmehed? Sinnakanti oli, see oli vist küll üks kannatuste rada, ma kujutan ette. Vot ilmselt psühholoogid oskavad paremini öelda, mina ütlen niimoodi, et kannatuste raja ka kaasnevate kannatuste rajal ootavad. Meil on alati ees meeldivad juhused. Ja annaks jumal ainult pikalt olla kannatuste rajal. Ei siis jääga meeldivad juhused tulemata ja nõnda ka siin asjaolude kokkusattumise tõttu õnnestus kevadel ühel kohtumisel ehituskomitee juhtkonnaga mööda minnes poetada fraas. Ehituskomiteel on kogemused suurte majade kui hoidlate ja muude mahutite ehitamisel. Et siin on üks hoopiski keerulisem objekt küll kaugel me oleme siiamaale ehitanud kaugele pimmija pommi aidanud Tšernobõli ohvritel elamisi taastuda, aga nüüd siin ja huvitaval kombel ehituskomitee siis reageeris väga kiiresti, väga positiivselt. Ja kui ma kuulsin veel, et selle töövõtu- või töö võtab Eesti restauraator, siis ma hingasin kergendatult, sest skeem oli enne olemas. Peaettevõtja oli Sotši ehitustrust ja alletu võtu korras, Eesti restauraator pidi teostama need tööd. Aga oli ka kogemused, kui mehed oleks sinna läinud. Kaasas tööd oskavad käed ja muud mitte miskit, siis see asi poleks tänavu valminud. Ja sellepärast sai ette valmistatud siin kõik. Ja kõige põnevam oli see, et alates põranda, talast ja lõpetades singlilaastudega, kõik võtsime siit kaas ja põnev oli selle materjali kokkuajamisel juba tunnetada. Kuidas erinevad erinevad ettevõtted reageerisid sellele soovile. Eks metsameeste poole pealt neile suur tänu selle puit materjali muretsemise eest. Aegviidu metsamajand on meil kahjuks ainukene Paikus, ametlikult tõmmatakse singlil aasta, neid läks sinna 16000 1000 tükki, tehakse ainult päevas. Võime ette kujutada, kui pingeliseks läks meestel töögraafik, et see ülesanne täita. Aga kui nad kuulsid, et läheb sinna, siis nad täitsid selle rõõmuga. Olgugi, et ma sain peale selle, kui teade seal muuseumi avamisest oli läbi, Vilsanud meie ajalehtedes ühelt inimeselt kirjatne, taastate seal tont teab mis maju, aga mina istun kempsus, vihmavari pea kohal, sest tema oli pidanud saama need sindrid endale ka niisugust asjaolude kokku saata. Toomas oli ja need kolm masinat, mis siit võtsid suuna lõunasse, et siis see kraam kohale toimetada. Me said ka omapärase elamuse osaliseks, sest kahjuks meie julged autojuhid ei söandanud läbida toda viimast kuutkümmet kilomeetrit, mis lahutab aadlerit Eesti aiake, sest sest see on tõeline katsumus igale autojuhile. Ja mõnus oli ka see äratundmine, et mõlemalt poolt, kui meie mehed ehitasid siis Sotši kultuuri valitsus ju tegelikult finantseeris seal. Ja siin vahepeal tekkis niisugune nagu umbseis meie Tammsaare muuseumi poole pealt, et justkui see oli nagu minu niisugune isiklik huvi asja vastu ja et ma uisapäisa tegin kellegiga konsulteerimata, siis see on tegelikult kitsarinnalised lähenenud asjale. Ja see ei olnud nõnda. Selle projekteerimise käik, see oli tegelikult mõlemalt poolt tuli spetsialistide pilgu all ja ka seal elanud inimeste pilgu all ja kui nad lihtsalt teatud hetkel jäid rütmist maha ja ei olnud kaasatud ja neil oli võib-olla mingisugune umbusk selle ettevõtmisse, siis see on kahjuks nende puudus ja niisuguste vahemaade tagant nii erinevad, et ütleme, punktidega läbirääkimisi pidada, et koos ära teha. See ei ole lihtsalt niisama kordajad, koputad uksele ja sul on kõik noh, ühe lausega lauake lauake, kata end, see on Olga keerulisem. Ma toon kas või kõige lihtsama näite. Kaastut 986, nüüd võib sellest rääkida, et pead sellest rääkima. Siis oli sinna saabumissajas aastapäev. Selle läbirääkimiste ja ettevõtmiste käigus oli nii ette valmistatud, et me seda tähista jaanilaupäeval. No kas tõesti ei oleks võinud põletada kooslakat? Ametlikult tuli välja, et ei olnud soovitav. Läbirääkimiste käigus saime siis nõnda, et põllumajandustöötajate päeva tähistatakse seal ka või tähistati seal ka, et sellel päeval siis läheme ka nende teemade juurde. Sest ma olin nõus sellega, sest põllumeeste päeval ju ikkagi kõneldakse saagist. Aga. Palju kõnelda eestlastest, kelle kätte ja vaimutööna on väga kõrged saagid, sest seal ei saa rääkimata jätta mesindusest. Aga kogu mesindus on seal ju tegelikult eestlaste juurutatud eestlaste poolt välja aretatud. Sest nagu ütlevad nemad seal. Hea vein ja mesilased armastavad kahte puhtaid käsi ja puhtaid nõusid. Need eestlastel kahjuks saatus mängis meile vingerpussi, tol aastal muudeti ära põllumajandustöötajate päev ja tuli agrotööstustöötajate päev. Lükati edasigi, mängisime ümber, olime nõus ka sellega. Ja kui siis agrodus töötajate päev kätte tulime, olime siit teel sinna. Delegatsiooni juht oli akadeemik Viktor Maamägi delegatsiooni, kuhu kuulusid veel kirjanik Kalju saaber, ajaloolane Lembit võime, ajakirjanik Tiit Lääne-ma ise ka kaasas 100 hõbekuuske metsameeste kingitusena kaasas memoriaaltahvel kirjaga olgu kestev Eesti aed tänu säärel tulevatel põlvedel eesti vene keeles ja kaasas hea soov siis et nagu me avasime, see kompleksara pelgas sõna panna paika, mis juhtus. Kuused jäid istutama sest sinna, kuhu meie tahtsime istuda, et see kõik kokku viia, sinna ei olnud nõus nimati laskma, istuda meid sinna, kuhu neil oldi augud valmis tehtud, ei olnud mina nõus istutama, sest ma olin lõpeks vastutav 12 ja poole 1000 metsamehe ees, kes mulle selle kingitused kaasa andnud. Ja ma ei saanud ju neid kusagile laiali paisata. Jäi tahvelkivi külge panemata, sest see kivi oli plaanis tont teab kus panna ja seal ei olnud mingisugust orgaanilist seost teisele külaga veel vähem selle majaga. Ja kui siis me seal kohal olime ja kõik see pidu hakkas nagu juba rulluma, siis ma sain aru, et ukse taga olid ju meiemaalased vanad mehed ja naised. Sest oli agrodus töötajate päev ja saalitäis noid, kellele kulda ja karda jagati. Ja siis sündis idee ning kohalik teleoperaator, mind aitas, ma ütlesin talle. Ole Bay, palun jätame praegu poolelipalu direktorid, et päike läheb looja, meil on üks supluse puu vaja maha istuda. Ja ma teadsin, mis ma teen pärast, aga vaata, mina ei saanud öelda, et jätame pooleli ja direktor nõustus. Läksime istusime puu maha, ta ütles, et lähme nüüd jätkame ja ma ütlesin siis noortele et olge paid, võtame kätest kinni, juhime enda käte vahelt saali vanad, need, kes on selle kõik ju üles ehitanud ja nõnda juhtuski, et siis oli saal täis, neid memmesid, daatisid, kellel ei olnud võib-olla seda kulda ja karda jagada, aga ega Nad olid väärt ja tõelist kulda, aga mitte kassikulda. Ja siis sai direktor aru, et teda on tühistatud. Aga see hetk läks meie rahvale hinge. Ja kui akadeemik maamägi kõneles ära tolle ajaloolise külje ja me isegi andestasime näiteks kirjanik kaljus Haaberi ajal, Lembit võime, ei saanud sõna. Aga mul oli kaasas 10 suveniiri, 10 kingitust, kootud sallid, kindad ja rätid. Ja siis, kui ma kutsusin must Kivileeni minu jaoks kõige suurema inimese sealkandis kutsusin rahva ette, siis ütlesin, et kas ei peaks me mitte elu hindama tulla inimese pilgu läbi, sest ta oli ju sajand elanud näiteks ta oli siis juba 19, kui Anton Hansen seal oli. Tema oli selle esimese üle mäe käinud mehe Tõnis nahkuri tütar. Ja siis saal tõusis. Ja siis ma jäingi ju delegatsioonist maha sest ma ei saanud ära tulla, et puudun istuma ja mõte on realiseerimata ja vaata siis sündis idee, mis nüüd siis paari aasta jooksul realiseerus lõppeks ma helistasin Sotši linna komsomoli esimesele sekretärile, ütlesin, sul on konverents lähenemas Sotši linna 150 astme lähenemas olebay. Las Punase Lageda noored hõikavad välja kõik paikkonna kultuurialaajaloo mälestusmärgid. Võtame šeflus alla, seal on juba puud olemas. Et fakt on olemas, on vaja ainult kord majja luua ja sealt hakkas asi hargnema. Las mõtleme, ütles esimene sekretär, siis järgmisel päeval helistas, on uuesti vastu võetud, pule. Paneme paberile. Kaljundi kirjutas Rahva hääles, et kuues august oli Ants Paju. Suurde oli see nii. Et võib-olla see on ühelauseline väga kerge välja öelda. Ilmselt me kõik kanname enda hinges vaimusilma ees mingites minevikku, varemete pilti. See on vist vägivallast olnud, kui või või, või ma ei oska isegi öelda, millest ja kui siis nendele nende varemete peale õnnestub asjade, olgugi, et ebaloomuliku arengu tulemusena. Lõpuks see no millest sa unistad, mida sa olid ära tunnetanud, mida rohkem kõige rohkem seal paigas vajataks. Ja just nii nagu olite sa seda mõelnud ja olid aimanud, et see on tõesti paljudele tähendusega. Võib-olla võib tõesti nii-öelda, muutun siin natuke sugulaseks kergeks Kergatsiks, aga saatus on kinkinud mõned niisugused äratundmised, kus tajud, et ühes hetkes on vaat see samma kannatuste raja. Niisugune mahl ja ta on nagu looritatud rõõmsa, niisuguse hetkega või rõõmsa. Ma ei oskagi öelda, mis, noh, nii oli 76. aastal, kui on pikka aega etapp binute tampinud, seda vasakut jalga õigesti maha kettaheiteringis ja ükskord sain ilusti maha ja selle tänuks ketas lendas üle 60 meetri. Vaat siis järsku, kui ma veel seisnud ringis nägin, et ta ei kukkugi. Siis ma tajusin, et midagi on teinud väga loomulikult väga lihtsalt, aga vist õigesti seda vajas ketas ja ta siin ka, kui kui lähenesid lindile paulaule ja Vaarman Lily, siis ma jälgisin ühelt poolt nyyd sest valge lint oli ees postide vahel ja postide küljes olid siis sinine must veel langemas, sest ei saa ju kolme värvi lõigata. Ja ma jälgisin neid ja samal ajal ma väga teraselt jälgisin Andres sööti. Andres Sööt oli kaameraga. Ma mõtlesin, võib-olla ma eksin ise sellest pinevusest, aga ma nägin, et isegi selle mehe elu näinud ja hetki näinud mehe närv oli must, sest ta katsus pöidlaga, kas kaamera töötab, et ta saab selle õige hetke, justkui käärid puudutasite valget linti. Ja ma tabasin ära, et selle naise käed, mis hoidsid kindlalt kääre, vääratasid, hakkasid värisema, kui oli vaja linti lõigata. Ja siis Paul aitas seda linti fikseerida ja lõigetigi lint läbi kolmehammustusega. Ja ma vaatasin, mis tegi Andres Sööt kaamera sel hetkel, kui ta tahtis seda esimest hammustust jäädvustada. Kaamera mootor jooksis kinni, ta tõstis kaamera ja mõtlesin, nüüd lööb ta selle vastu maad. Aga tema jaoks oli selle suure hetke jäädvustus selline minu jaoks suur hetk jäi just nimelt silmi ette ja ja kud Kaljo Mürk kirjutabki ette sel päeval justkui mol punase näoga või punastades kuulanud kui kiilu Su rääki. Ega need ei ole hea kuulata, hulga parem on tunnetada enda kõrval mõistvat ja kahe käega abis olevat kui tiitmised, vot Obulasele kiitmisel on natuke loll, mis nii kaua selle asjaga olid, oleks kõik pidanud maha jätma. Ma oleks hulga parema meelega teadnud, kui mul oleks näiteks olnud vastus Paul Kuusbergi käest, kui ma talle kirjutasin aastat tagasi oma südamelt kõik ära ja mis peaks seal tegema. Võib-olla ma oleks hulga kergem olnud sel päeval, kui mul oleks olnud Kirjanike Liidult vastus, kui ma palusin nende käest Anton Hansen Tammsaare kohta, et esitada see Moskvasse Vene Föderatsiooni mesinduskoondise juhatajale, et siis saada lõpeks raha selle kahe ühe perekonna elamu ehitamiseks, et see maja tühjaks ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd kus oleks tahtnud, et see tugi oleks olnud mitte nii, et me kahe käega oleme nõus või toetame vaid oleme kahe käega abis. Ja sellepärast on sellel niisugune. No see ei ole minu suur, see oli meie kõigi suur päev, sest oleme ausad selles rahvuste Paabilis, kus nüüd eestlased elavad, kus on unustada paljude tulemise 100. aastapäev, seal rahvust pahabilis on uus Traseleks tegelikult võimas loss peaks olema nende rahvuste elulugude kulgemise lugude muuseum, see puudub teel. Nüüd on olemas kaukaasia väljanud eestlaste muuseum, kus on kindel koht Anton Hansen Tammsaarel ja need kaks kuuluvad kokku, nagu kuulub eesti rahvas, tema lugu ja Tammsaare sellesse. Sest oleme ka selles suhtes ausad. Kui nii võib öelda, ja 1912 jääb ju veel tegelikult 14 aastat tõe ja õiguse esimese osa ilmumiseni. Aga rahvas oli seal, rahvas kandis selle laengu, mis tegi tema terveks ja selles suhtes minu arvates see oli meie kõigi ühine päev, kes ajas ja ruumis on suutelised kokku ühendama need punktid ja mõtlema, et see oli jällegi üks pisikese rahva enda teostus selle vägivalla, selle pimeduse vastu. Ja kui näiteks Stockholmis realiseerub mõtteluu analoogne muuseum, siis ma usun, et ega selle võrra Stockholm loodud eestlaste väljarännanud eestlaste muuseum vaesemaks kui esimene Telegram. Neile tuleb Kaukaasiasse väljendanud eestlaste muuseumi kollektiivilt. Nii et ilmselt me peame siit nüüd rahunema, mitte ütleme, et me oleme kõik teinud, vaid me peame pöörama oma pilgud Siberisse Kaug-Itta sest meie omasid on veel ääretult palju, ääretult laiali. Me ei ole suutnud veel nii nende olemise kui ka nende kütuse kui ka nende vaeva nii fikseerida, et see muutuks meile kosutavaks, sest see kõik on tegelikult meie endi eneseteadvuse tõusuks. Siin Eestimaa peal vabadussõja mälestusmärgid, see on ääretult suur ettevõtmine, aga samal ajal me ei tohi unustada ka neid märke ja need on ka omamoodi selle, ma ei oskagi öelda, kas on vabadussõda, ilmselt vabadussõda seal liinil, see on neile mälestusmärgid, jäta sellele samale alusele, kus me panime, olgu, kestev eesti aed tuleva kevadel. Me tahame seada plaadi, kus on siis esimesed seitse perekonnaliikmete nimed ja teisele poole plaadi, kus on siis sisse raiutud kõikide nende nimed, kes kusid nende meeletute repressioonide tõttu ja kes olid selleks hetkeks süütud kui inglid. Ilmselt selle läbi me loome selle maja õue, koha, kus on põhjust tulla paljudel, sest ikkagi on ühel või teisel lapselapsed ikkagi on siin või seal veel võimet mäletada, mõtestada ja kui sinna minnakse ja sa rada nüüd koltu, siis on olemas, kuhu panna ka lilled ja ega see ei vaesustatuda maja, kus siis on eksponaadid, mis kajastavad eestlaste olmet, oleks äraminemise hetkeks toda rada ja toda seal sisseseadmist. Sest kui me näiteks nüüd aule Pauli manalasse vajumise järgselt unustame ära tema poolt tehtud tööriistad, siis me oleme meie kultuurile teinud tegelikult olulise haava, sest see Teo kultuur just läbi nende tööriistade, mis seal on, need võiks olla meie meie muuseumitesse väljas. Ma toon veel lihtsa näite. Lõpetuseks tänavune kevad oli sellele kandile nüüd läbi selle ehitajate minemise ja läbi selle objekti valmimise läbi selle filmimise läbi maleva, see oli kõik impulsid, mis toniseerisid seda paiku. Aga ega see ei too surmajalt tagasi muskivileenid. Ega see ei vabasta meid tollest viimasest lausest, mille must Kivilieni enne surma ütles, kus nad küll ometi on, selles on süüdistus meile kõigile. Ega see ei too surmavalt tagasi, tint anna sellepärast, et tema pani oma viimased kartulid tänavu kevadel ja ta ei saanudki neid noppida, sest vahepeal ta lihtsalt läks ära. Ja seal on mehi ja naisi, kes on pika elu elanud. Ega nad ei jää ilmasambaks, aga ega nende mälestused oli sealt ära kaduda. Metsaga põhjatuulte eest varjatud aasal kasvas ilusal kevadel palju lillasid. Aga asjata ootasid nad nopijat ja nii mõnigi oi oma Õilmed enne oodatavat tulemist poetanud. Summises küll mesilane, aga Seinoppinud lendas liblikas, aga see ei murdnud. Ja juba hakkasid lilled lootust kaotama ning nurisedes pöörasid nad jumala poole. Ja jumal saatis nende juurde poisi, kes Lilia armastas ja neid heal meelel noppis. Ja kui poiss aasale astus, tuli lilledesse suur rõõm ja nagu ühest suust hüüdsid nad nopi mind nopi mind. Ja nende magus lõhn täitis õhku. Joovastuses lähenes poiss esimesele lillele. Juba sirutas ta käe, et seda murda. Kui liblikas lendu tõusis. Tüksiidi, teine ametit. Ja siis nagu kalliskivi sädemed. Lumehelbe, petlik helk. Niisugune oli liblikas, kui ta tiibu lehvitas. Ja ainult pisut lendas ta edasi. Jällegi lillede laskudes, kus ta oma tiivad päikesepaistel laiali ajas. Lase ma võtan su kinni, ütles talle poiss, lille Sid, unustades töia vastasliblikas. Ega oma haiged töö. Vaatan ja lasen jällegi lahti. TÜ ja Mai puudutagi, ainult vaatan lähedalt. Rääkis poiss härdalt. Võta kinni, siis võid kõik. Ja poiss hakkas püüdma. Esiteks hiilis ta salaja liblikale lähemale, aga vaevalt sai ta mõne sammu astunud. Kui liblikas juba teisele lillele liugleb ja karrides oma ilusaid tiibu lehvitas. Poiss sai kärsituks, algas jooksmine, püsimata tagaajamine, saam siia, teine sinna hüppe paremale, teine paremale poole ülemmätaste ja väikeste põõsaste ikka põiklejale liblikale järele, kes kord lõunasse sest samas põhja kord madalasse lillede sekka siis üles päikese poole tervendas. Ikka edasi tormasid. Poiss ja liblikas. Üks oma pahenduvail väledai jalgel teine tiibadel siidina sametina kalliskividena säravaid, ei väsinud põgeneja ega jätnud tagaajaja. Viimaks tõusis liblikas kõrgele ja lendas üle metsamis aasa. Põhjatuulte eest varjas. Alles nüüd jäi poiss hingeldades seisatama ja vahtis äreval pilgul palaviku, punavalgeid liblikale järele. Nagu loodaks seda tema tagasitulekut. Aga kui poiss nõnda seisis ja üksisilmi metsa taha vahtis lehvitas tuuleõhk talle jõu vastavat lõhna ninasse. Meelde tulid ununenud lilled, mis noppija tootasid. Lõhnast heldinuna. Ärritatuna pöördus poiss ja oli valmis lähema õie poole kummardama. Aga jahmatades jäi ta paigale ning ta palgeilt kustus. Leegitsev jume. Liblikat püüdes oli ta kõik lilled ära tallanud. Nukralt istus poiss maha ja hakkas kibedasti nutma. Ta armastas lillasid nii väga ja oleks neid heal meelel noppinud. Keski programm Eesti aed, lõpes Tammsaare novelliga poiss ja liblikas. Saates osalesid ajakirja Eesti loodus peatoimetaja Ants Paju, näitleja Hans Kaldoja ja keskesaate toimetaja Marje Lenk.