Põhimõtteliselt on see esiettekandeeelne proovide tsükkel minu jaoks alati nagu kõige põnevam, kõige huvitavam sellepärast et seal nagu hakkab see uus lugu ennast oma selles tegelikkus kõlalises reaalsuses esimest korda ilmutama. Ja Ta just siis nende eelpool nimetatud väikeste detailide paika panemisega saab ikkagi küllaltki olulisel määral nagu mõjutada. Selles mõttes on esiettekandeeelne atmosfäär võrreldes järgnevate ettekannetega hästi erinev ja kuidagi ootusärevusest. Laetus võib muidugi ka päädida, teatud puhul siukse tohutu imeldamisega, aga aga minul ei ole seda enam, mis tükk aega olnud, ma ei teagi, on see hea või halb, kas ma arvan, et kujutan juba nii piisavalt täpselt ette, mis juhtuma hakkab? No eks muidugi kujutan rohkem, et seda kõike ka mõõtmatult rohkem ette kui kusagil 20 aastat või rohkem tagasi, aga aga selge on see, et jah, mingisugune niisugune teistmoodi ootusärevus on kahtlemata enne esimest ettekannet õhus küll. See teos on tellimusteos. Kuidas sa selle tellimuse puhul nagu kirjutamine käib, kas seatakse ette ka tellija poolt mingid raamid ma ei tea, kas bluubikuse või, või koosseisu osas, kas või et kuidas see konkreetne teos sest selline. Raamid on jah, just nimelt mingisugune pikkus siitmaalt, siiamaale, enam-vähem see ei ole kunagi nüüd väga täpne, aga, aga noh, ütleme niimoodi, et huvitavalt ütleme näiteks seal 18 kuni 25 minutit, no siis on selge, et sa ei lähe sinna mingi 40 minutise teosega. Muidugi orkestri koosseis mõnel juhul on, on antud ette, et seda mitte liiga suureks ajada, aga selle koha pealt mul olid siin täiesti nagu vabad käed. Noh, kõik muu on ikkagi nagu minagi olen öelnud, on, on alati see, et tellimustöö ei tähenda mitte kunagi meie alal seda. Et keegi kirjutab sulle ette, mis laadis lugu või mis stiilis lugu või mismoodi sa pead tegema, et laiemale publikule ongi sageli selline küllaltki vale arusaamine, et et kui helilooja käest mingi institutsioon tellib loo, et siis ta ütleb, milline see lugu peab olema, aga tegelikult on asi nii, et tellitakse lugu just nimelt sellelt heliloojatest räägitakse, et ta kirjutaks nii, nagu ta kirjutab. Et kõik see muusika ikkagi, mida helilooja kirjutab, kas tema käest tellib seda üks või teine või kolmas festival või orkester, on kõik niisugune kõlav maailm, mida kirjutaks eeldatavasti ka siis, kui keegi seda võimalust ei telliks, selles mõttes mul nagu ei ole siin mingit vahet. Küll aga on omaette, et see, kui on tellitud instrumentaalkontsert ühele konkreetsele solistile, kellega on siis võimalik selle töö käigus komponeerimise ajal arutada asju, proovida erinevaid võtteid ja seda ma olen Christopher sundkunstiga ka teinud päris mitmel korral. Ja tõsi küll, mitte temaga siis olles isiklikus kontaktis, aga vahetus selles mõttes, et aga Skype'i kaudu, et, et me oleme ta mulle mänginud erinevaid variante, Dante teatud niisugustest erilistest mänguvõtetest, seal on küsimus seal mikrointervallidega, teatud multifoonides ja drillerites ja murdmistes ja asjadest. Midagi saab lihtsalt nagu kuulama ja otsustama, et millise versiooni juurde jääda. Ja kus on tegemist puhtalt niisuguse kõla värvilise taotlusega, kus ütleme, see puhas tavaline klarneti tooma näiteks tahan mingit klaasi lõpus ta muutuks nagu millekski muuks, muudaks söövalt oma värvi ja siis veel kord muudaks oma värvi. Vot selliseid asju me oleme nagu koos otsinud. Ja selles suhtes on hästi hea, kui selline solist, kes siis seda uut tööd esiettekandele toob ka koostöövalmis ja pakub välja igasuguseid võimalusi ja on avatud sellisele koostööle. Kas ta ütles ka midagi, mida ta kindlasti tahaks mängida? Ei, seda mitte, seda mitte. Aga jah, meil oli nii palju, nii palju oli jah küll juttu, et ta ütles, et talle on kõik need niisugused täiendatud mängutehnilised võimalused ei ole mingi probleem. Aga seda, et oleks midagi konkreetselt palunud, seda nüüd ei olnud. Kes talle klarnetikontserdi idee või nagu sündis, millest alustada ühe osa ruumist? Ka nii, et kõigepealt tuleb mingisugune hulk ideid enda peas selgeks kuulata ja üldse enne seda veel omakorda lasta ilmuda eneses selle muusikalise rännaku nii-öelda Kaarel või sellel teekonnal kõigenema abstraktsemaid vormis või siis selle teose arhitektuuril nii-ütelda. Et see on tegelikult see, mida ja ma ise pean üheks kõige inspiratiivsus momendiks, kui mulle nagu järsku selgineb või nagu ilmub uue helitöö kontseptsioon. See on muidugi koostöös sihukeste materjali leidudega. Ja siis juba, kui on tegemist kreetset nootide, konkreetsete helikõrguste, rütmide, harmooniate värvidega, siis on see töö nagu iga teine ja tagantjärele on väga raske seda uuesti kirjeldada, et mismoodi see täpselt toimus või, või kuidas oli, et tõele au andes kuma olles praegu juba tegelikult lõpetanud ühe järgmise orkestri partituuri siis järgneb sellele klarnetikontsert eelneb sellele ma olen nii palju unustanud juba, mis toimus sellega seoses, et ma vaatan seda nooti, siis ma mõtlen, et huvitav, kuidas ma seda tegin. See on sihuke päris imelik tunne. Aga kas ei ole nii, et kui ütleme järjest kirjutada teosed, et midagi nagu automaatalateadlikult kandub üle järgmisele? Midagi kindlasti kandub alati üle ja sellega on seotud minu meelest niisugune autori stiili küsimus. Aga kord on ikkagi tegemist, mitte kaste mehaaniliste ülekandmist ega ka ütleme näiteks mingisugune ideede kompleks, mis järsku pakkus tagantjärele nagu rohkem huvi või, või ütleme nii, et ma vaatasin, et selle põhinevas teoses ei olnud üks teatud mulle siis selle ettekande ajal kuidagi üllatusliku huvi pakkunud kõlaline, niisugune tulemus oma teatava lõpuni välja arendatud, siis ma töötan sellega sageli järgmises teoses edasi, aga see ilmub kuidagi alateadlikult vihkan seda hiljem, et ma olen võtnud selle asja, mis mul kuskil on nagu riivamisi olnud puudutatud, aga mis on olnud? Noh, kuidas ma peaksin seda ütlema sihuke meelierutav või tõhus, ei saa muusika kohta öelda. Aga igal juhul kuidagi võib öelda efektne või, või niisugune mõjus. Ja siis ma olen hiljem sellega edasi töötanud ja arendanud seda nagu põhjalikumalt edasi mingit võttestiku või mingit mingit niisugust teatud aktuuride omavahelist suhtestamist või mingit, millist kompleksi või noh, nii edasi ja nii edasi, eks. See uus teos on väga põneva ideega või alustades kas või sellest pealkirjast meeste teostkümne. Kui ajakirja ma panin, siis kui, kui partituur oli juba valmis, sest ma vaatasin, et kui tahta nüüd seda muusikat kirjeldada, siis ta mulle sarnaneb väga või ta võiks olla nagu üks niisugune väga kirglikku Viakstaatilise palveränduri teekond, mida see pealkiri ladina keeles siis ta tähendab. Aga, ja nagu ma selles Annotatsioonis olen ka öelnud, et see teos ei ole mitte katse kirjeldada üht seesugust teekonda, vaid kõige abstraktsemaid tasandil, ta ongi see teekond ise. Ja selle ma avastasin alles hiljem enda jaoks. Aga see niisugune solist juba iseenesest ta tingib või ta võimaldab õigemini teatud määral niisugust isikustatud vaatenurka, et ikkagi keegi, kes on orkestri ees ja toimetab seal omasoodu küllaltki nii tehniliselt nõudlikku muusikat mängida siis hakkab neid huvitama, et millised on tema seosed selle tohutu suure aparatuuriga, kes on tema selja taga lava ja noh, enamasti alati seal on võimalik leida mingisugune keerukas ja pidevalt muutuv suhete võrgustik ja nii ka siin, et iseenesest algab kohe niisuguse klarneti väga aktiivse edasipürgiva temaatikaga madalas registris ja sellele sekundeerivad siis löökpillid ja keelpillid pitsikaadas need kogu orkester on niisugune suhteliselt hõre alguses ja pigem plõksud. Ja mida kõrgemale klarnet hakkab liikuma, siis seda enam lisandub sinna puhkpill puupuhkpille ja üldse, mida, mida edasi see asi nagu kerib ennast seda enam ja siis keelpillid hakkavad mängima, Arko, ja palett muutub üha värvilise, mõtlesin, et noh, et algusest peale on selline tunne, et nagu solist tõmbaks seda orkestrit käima. Sedasi järjest nagu interaktiivsemaks muutub ka see solisti ja orkestri omavaheline suhe. Üks mõjutab üht, teine mõjutab teist, pidevalt käib niisugune vastastikune ideedega üksteise toitmine, see on tavaline asi, mul on kõikides nendes instrumentaalkontsertide enamasti selline võt. Aga nüüd ütleme see nagu see seesmine, see niisugune, niisugune energeetika on tõesti võimalik viia sihukesele ana loob selle, tahan teile ütleme ühe sellise pühendunud ja isegi tõesti ekstaatiline palveränduri sihukese rännakuga väga sihipärane minek ühes siukses oma eesmärgi suunas ja ütleme nii, et see maastik ja kõik need välised tingimused, mis teda füüsiliselt töötavad, võivad teda kurnata ja võivad olla nagu takistused Teedal, kuid samas võivad teda inspireerida, anda uut hoogu, jõudu ja samas ütleme, palverändur ühtlasi võitleb oma seesmise maailmadega oma nägemustega oma kahtlusega oma oma kaotustega, sooviga oma ütleme puudujääkidest üle saada mida tahes, eks. Et see kõik see, mida, mida ütleme, niisugune inimene, kes on sellisele rännakule asunud endas läbi elab on omamoodi selle ütleme selle muusikapeegeldused seal üks võimalik analooge, kuidas seda muusikat vaadata mulle ühel hetkel, kui see asi oli mul lõpetatud ja ma vaatasin seda, kuulusid mu peas nagu läbi mulle tundus, et see on niisugune hea analoog sagedaste vot sellised analoogid ongi, niisugused, nad aitavad, meil võib olla paremini püüda siseneda sellesse kõlamaailma. Seal see siin ei ole, tegemist programmilise muusikaga, muusikalid, jutusta seda lugu, et ta on ise sugu, aga ütleme see minusse niisugune pealkiri ja see lähenemine aitab võib-olla seda mõista, miks selline teos on kirjutatud. Vaat mida üks niisugune pidevalt arenev, pikem orkestriteos endast nagu tähendab, et see ei ole lihtsalt nagu üks välkfoon, lihtsalt üks, üks meeldiv helitaust nagu minu arust, mida päev edasi, seda enam valdavamaks arusaam muutub, et muusika on lihtsalt tapeet, mis meid, mis meid ümbritseb, aga ta võib olla ka hoopis midagi erinevat mis nõuab fokusseeritud, kontsentreeritud kuulamist ja nii edasi ja nii edasi. Ja selle pärast ma armastan ka selliseid selliseid lugusi seal kasutada, et vihjata sellele, et näidata, et üks muusika kuulamise kogemus võib olla väga rikastav ja, ja väga tähendusi täis teekond. Ja noh, loodetavasti see kannete kontsert on midagi niisugust ja noh, samas ma mõtleme klarneti karakteri pea selles on natukene noh, niisugust ka, kuidas ma ütlen, selles on midagi selles mõttes nagu kaku maalist või nagu palverändurit võib vaadata keegi, kes ei ole tema ideestiku, tema arusaamadest uskumustes pühendunud, ta võib näida siukse, pentsiku veidrikuna. Eks ole, samamoodi võib tunduda, et ka selle klarneti, selles kõlas, on ka küllaltki palju selliseid loomulikke jooni ja, ja niisugust, seda on kasutatud ka sihukeste Klaunaadlike ma ütleks isegi karakterite esitamiseks seda, et ta nagu on ja seinast seina, ta võimaldab selliseid väga erinevaid karaktereid väljendada ja, ja see on ka võib-olla üks põhjus, miks ma nagu leidsin, et niisugune lähenemine selle palveränduri koha pealt eriti meie praeguses maailmas, kus jällegi valdav enamus peab üldse igav, kust religioosset temaatikat noh, lausa hullumeelseks ronimiseks. Ja ma ei hakka seda teemat edasi arutama ka, et selles mõttes kõik oleneb sellest, et kes vaatab millisest vaatenurgast kui pealiskaudselt süvenenud või kui mõista, tahtvalt vaadata, eks seda ühte indiviidi, kes siis oma teekonnal neid raskusi ületada. Et samamoodi ka see klarnet on seal orkestris nagu väga erinevalt positsioneeritud, et, et seal selles oma keskmises osas. Ta jõuab aeglases osas, kus me nagu suumime ühte akorde täiesti nagu sisse ja hakkame selles nagu mikrokosmoses ringi sõitma. Et seal avaneb temasugune meditatiivne külg tema sisekaemuslik olek. Mis siis lõpuks viib sellisesse rõõmujoovastuses tänasesse. Ütleme nii, et mingis mingist valgustumises tingitud rõõmujoovastuslaadsesse olekusse. Selliseid paralleele võib siin leida nihukese bakteri ja siukse energia transvormatsioonide koha pealt nagu mitmeid, et selles mõttes jah, nagu suures laias laastus jaotub kolmeks selliseks osaks kontserti. Mida te esinejate jaoks tähendab, kas see tähendab, et nad teose vähenedes hakkavad tegema tööd pigem vallutatsiooniga ja siis alles partituuri? Kindlasti mitte muusika ei saa tähendab toetuda millelegi muule kui ainult konkreetsetele helidele ja rütmidele. Kõik muu on juba juba tajuks teooria valdkonda kuuluv, et selles mõttes professionaalne muusik saab noodid ja ta peab neid mängima niivõrd hästi omanik. Ja siis, kui rääkida juurde, ütleme, novell, uued, see lihtsalt tegelikult stimuleerib inimesi oma tööd tegema suurema Gingestatusega ja mõistmisega, aga et ikkagi alati prioriteet on, on see, et tuleb mängida võimalikult hästi. Seekord esiettekandele on soome raadio orkester ja Christopher Sungvistil võimalik teiega koostööd teha ja saada neid juhiseid publikuga. Neid otseselt keegi ei suuna või, või neile ei anta mingeid juhiseid. Kuidas publik peaks kuulama seda muusikat? Ta saab ikkagi niisuguse väikse konspekti saab kätte, et, et see on ikkagi kavalehe peal, on olemas. Ja Ma arvan, et sellest on täiesti küllalt, et niivõrd abstraktne nagu helikunst üldse on on ju johtuvalt sellest selge, et üks ja sama niisugune instrumentaalne suurteos jumaldab ühele inimesele ühtsugust teisele teistsugust, kolmandale kolmandat sugust mõju ja on sageli inimestel nagu hoopis erinevad asjad, mis nad nendest teostest enda jaoks välja nopivad ja mis neile kõige rohkem meeldivad, mis neid nagu eriti mõõtnud või millega nad ka seostuvad. Selles mõttes ma ei tahagi mingeid erilisi piire seada, aga ma usun seda, et, et kui inimene tuleb sihukest avatud meeltega ja võtab selle aja istub saalis ja tõesti keskendunult kuulata siis parimal juhul saab tema enda niisugune loovenergia puudutatud. Ja, ja seda ma pean ta kõige tähtsamaks. Ses mõttes ei ole minu arust oluline niimoodi üksipulgi kõike kätte juhatada, küll aga on hea juhtida tähelepanu selle peale lihtsalt jah, et mis ka laias laastus ütleme selles muusikalises teekonnas nii-öelda puhtmuusikalises mõttes juhtub, et kus tasuks mida tähele panna või et kes mida teeb või et kus on millised värvid, millised rütmid esiplaanil ja mis on tagaplaanil ja kus on asi mitmekihilised seal see aitab inimesi natukene seda üldist, nagu kaart tabab ja, ja jälgida. Aga väga õpetada seda, et kuidas te seda muusikat tajuma peate, et selles ma ei ole kindel, ma arvan, ma ei arva, et see hea mõte oleks. Aga kuidas te ise kontserdisituatsioonis enda muusikat kuulate? Muidugi, kui on ikka hea ettekanne, siis see on väga suur niisugune tagasiside ja ka eriliselt kõrge väärtushinnanguga tasu heliloojale kes on, ütleme, pool aastat üksinduses partituuri juures aega näinud ja siis ütleme see 20 minutit, seda tõeliselt head esitust ühes väga hea akustikaga saalis suurepäraste muusikute ja, ja dirigendina. Mis saaks siis veel nagu olla parimad, see on vääriline tasu selle töö eest tegelikult ainukene, mille pärast seda asja tehakse, ma ei kirjuta muusikat mitte selleks, et kellelegi midagi tõestada, et kedagi veenda oma mingisuguse helikeele unikaalses eripäras kusagil teoreetikute seminaril vaid selleks, et ma tahan seda ise kuulata ja mitte keegi teine ei saa mulle kirjutada niisugust muusikat kui mina ise. Ja ma ei oskagi seda seletada sõnadega, mida ma sealt tahan, aga ma soovin sealt midagi. Kui ma selle saan, siis jällegi ma usun, et ma ei ole nii ainulaadne või teistest eristuv inimene, et teised inimesed ei kogeks igaüks omal moel, aga, aga midagi sarnast. Me rääkisime ka sellest, et esiettekande eelnev periood on hästi põnev ja just nende detailide otsimises. Aga kui ettekannel ära olnud, et kuidas sa ennast tunned, et kas looming kuulub endiselt teine. Mul see kuulub või see asi ei ole nagu kunagi, ma ei oska öelda, nodan laps, aga ta läheb omapead jalutama, eks ole, ta läheb, elab oma elu ja ma ei saa eriti eriti mõnede asjade puhul, mis, mida palju mängitakse ja ma ei tea isegi, kuskohas ma Käia ja karjatama seda tuleb teha niiviisi, ta tuleb, pianaa tähendab, mis puutub siis sellesse, sul peab olema ikkagi see muusika noh, niivõrd täpselt vormistatud, et, et sealt ei oleks võimalik lugeda välja midagi hoopis niisugust, mis on siis vastu selle looja tahet. Et see on nagu elementaarne. Aga ma ei tea, mul tekib esimese valuga kindlasti tohutu hulk mõtteid ja mõttepojakese järgmiste tööde jaoks mingeid mingeid ideid, et, et kui, kui kõik läheb hästi ja kui asi aga õnnestunud, siis tuleb muidugi see pettumus ja, ja masendus ka üle elada ja sellest õppust võtta, nii et noh, et õppida tuleb kogu aeg millestki ja, ja see ei lõppegi mitte kunagi otsa. Aga tõsi ta on, et pärast niisugust suurt minu arust, kus mingi mingi ulatuslikum teos on oma ettekande leidnud, et võib-olla ka küllaltki niisugune tühi tunne või et et sa saad ja aru, et mis siis nüüd õieti toimus või see hakkab alles, jõuab alles hiljem nagu kohale nagu taha mitu korda ka seda salvestust kuulda. Enamasti on alati õnnestunud, et sel ajal nagu salvestatakse kontserte Aga kuivõrd põnev on veel teil endale nüüd järgnevaid ettekandeid sedasama teosega kuulda, et neil ju ka mõnes mõttes esiettekanded kellegi teise esituses. Alati on, kui, kui juhtub sedasi, et mind kuhugi kutsutakse ja mingil puhul kuulama mitte seda päris esiettekannet, aga mingit muud kontserti siis, kui mul on võimalik, ma hea meelega käin sellepärast, et tajuda üht ja sedasama lugu erinevate mängijatega erinevas akustilises ruumis on alati jällegi väga inspireeriv ja lihtsalt huvitav ja praegugi on selles mõttes tore, et siin toimub kaks kontserti järjest. Nii et seal neljandal ja viiendal on ka teine kontsert. Kuule, Ühel õhtul seda lugu järjest, see on alati väga hea, suuremate orkestrite, kui on noh, niimoodi vahel näiteks neli õhtut järjest üks oma programm ja siis seal juba läheb selliseks interpretatsiooni kunsti öelda peenmehhaanika nautimiseks, et et kuidas üks asi on ühel, teisel või siis kolmandal korral. Neid nüansse on nii palju, mida niisuguses žanris modifitseerimise puhul nagu tähele panna või millest rõõmu tunda, et et noh, on ääretult niisugune värviline maailm ikkagi. Ma kujutan ette, et erinevad solistid võivad tõlgendada väga isikupäraselt teost ja läheneda väga erinevalt, aga kuidas on orkestriga, kui pallitse orkestrid erinevad? Ja see sõltub üldiselt nagu koolist ja kust, nagu on mängijad peamiselt ja oli vahepeal jälle see aeg, kus kõik orkestrid hakkasid väga nagu ühte nägu kõlama ja ilmselt ka tänu arvestuste levikule ja sellisele salvestusbuumile nüüd kus praegu on see asi, on natukene jälle hoopis väiksemat tuurid võtnud. Huvitaval kombel võib jälle täheldada seda, et ütleme, et, et on juba võimalik jällegi rohkem minu meelest eristada orkestrit nagu kõla, et seal ütleme Pariisi orkester kõlab ühtemoodi Berliini Filharmoonikute, mingi teine spetsiifiline kõla ja nii edasi ja nii edasi. Seal on nihukesed, ülipeened, nüansid, teos kõlab ikka nagu ta kõlab metsa aru, nagu ma ütlesin, eks ole, ja viiulite grupp on, on see vist on, aga, aga just see, et milline värv, milline spetsiaalne niisugune eriline spekter seal tekib tänu sellele, et vot mängitakse kas nende instrumentidega või teistega või et kuidas just see niisugune keelpillikool on valdavalt näiteks, et miks, miks kõlavad just liini orkestrid vaat niimoodi ja mitte teistmoodi. Need on need teemad ja, ja selles mõttes on hästi huvitav on ka kuulata, et mul on mõningaid teoseid, mida on väga erinevate orkestrite poolt mängitud ja tõstnud, kõlavat erinevalt teatud nüanssides ja see on hästi huvitav ja, ja minu meelest on see suurepärane, et see on niimoodi. Tulen lõpetuseks tagasi selle kolmapäevase kontserdi juurde, et tee loomika lapsel kontserdil kõrvuti Ravelli muusikaga. Mis tundeid see tekitab või kes üldse mõtlete selle peale, et mis teie teosele eelneb või järgneb? Ega ma ei mõtle, aga mõnel puhul on, mul on küll lihtsalt hästi hea meel, et kui on, on mõni niisugune teos, mis mulle väga meeldib või mis mulle väga korda läheb. Saaks kuidagi väga juust tõsta. Et nii seltskonnas on võimalik järsku viibida. Et nüüd on olnud niimoodi näiteks, et mul eksattude esiettekanne kunagi promingamis oli kõrvuti Mahleri kuuendaga ja Maarja kuuendaga ma olen mitmel korral sattunud kõrvuti ja nüüd järgmine esiettekanne Soomes, novembris on, on samuti jälle maakleri kuuendaga mul uus orkestriteoste profundis. Et, et noh, niisugused asjad on minu jaoks mõneti tegelased, et ma saan kuulata samas taas oma mingeid lemmikuid teoseid, mida ma sügavalt austan. Hoopis seletamatu veel niisugune lisaboonus. Ja eks ta ole jällegi teisalt midagi hoopis hoopis muudkui sa oled niisuguses tavalises selles mõttes tavalises, et mingisuguses abonomendi kavas, kus ei ole ka ülejäänud teosed mitte sall või eelnenud aastal kirjutatud, aga ütleme, nii on siis klassikaks kujunenud repertuaari parimad näited. Ka seda muus valdkonnas väga ei ole. Ei kujuta väga ette, et näiteks seal noh, ma ei tea, ega teine või, või Anser kihver ripuksid seal kõrvuti Rafaeli või võidunatello või, või rämbrantiga. Aga vat vat muusikas on see millegipärast kombeks saanud. Ja eks tegelikult paneb jube palju asju paika, et sul on ikka väga nii-öelda ja, ja halastamatu konkurent. Jumal, kui me seda asja niipidi vaatame ja seal on nagu kohe selge, on ju see, et, et milline on see, ütleme, selle uue või kaasaegse teose, niisugune mingi püsiväärtuse potentsiaal ja tema niisugune seesmine energeetika, kui ta kõlab seal kõrvuti nende niisuguste ajaproovile vastu pidanud autoritega ja see on, see on omamoodi huvitav. Et kui 100 aasta pärast klarnetikontsert kõrvuti mõne uudi süüdistamisega pigem oleks põnev, ma arvan küll.