Tänapäeva inimesed on õnnelikud mitte niivõrd sellepärast, et neil on võimalus valida mobiiltelefoni autosid igale maitsele ja vastavalt rahakotile. Ega kindlasti ka sellepärast, et nad saavad hõlpsasti valida, millise riigi eest ja millises riigis nad sõdivad. Tore on hoopis see, et saab näha inimesi, kes kirjutavad raamatuid. Vanasti oli kirjanik ikka selline kõrgem tegelane kes istus pilvepiiril oma väike särki tares, muserdas hanesulge ja konsulteeris oma muusa, aga tänapäeval on kirjanik üks meie seast. Mihuke näitamiseks korraldatakse väljanäitusi ehk nii-öelda festivale. Kirjanikke saab lausa näpuga puutuda. Kes stardib kirjandust vaid tugitoolis raamatut lahti lüües, et vähemalt poolest ilma. Tänapäeval on kirjandus ka see räägitakse kirjaniku eraelust, sealhulgas sellest, kui palju ta honorari stipendiumi saab. Kirjandus on see, mis on kirjanikul seljas, see, kuidas ta jalga järel veab puid kukalt, sügab toitmist ja see on ka kirjandus. Tänapäeva reklaamipõhises maailmas on see kirjanikule suur eelis, kui teda näidatakse. Kui rahvas veel teab, tema koerani ja kinganumbrit on teatav lugeda ja edu juba tagatud. Kui kirjanik saab riigilt raamatu väljaandmist toetust on sinna ka teatav marketing sisse kirjutatud. Ta ei jõuagi lost ohjeldamatult reklaamipinda. Küll aga saab küsida nii palju, et välja anda ilus raamat, mis poes paremini silma jääb. Tehnilises mõttes on riigile maru oluline, et raamatuid ostetakse, et võimalikult paljudes kodudes oleks, et eesti kirjandust see on relv, millega vaenlasele piltlikult võrreldes vastu pead lajatada, kui ta tuleb meid ahistama. Eesti riik toetab kirjandust suhteliselt kenasti aga kindlasti peaks kirjanikud saama matti võtta ka riigieelarvekaitsekulutuste realt. Ja kindlasti on oluline, et mõned kirjanikud varjunimede all esineksid ja ennast väljanäitustel ei eksponeeriks. Sest muidu, kui vaenlane tuleb, võtab ette kirjanike nimekirja kõik kirjanikud oma kontrolli alla ja siis on meil suhteliselt raske vastupanu osutada.