Kas suvekuum on piisavalt hea vabandus, et sa võid segast juttu ajada? Iseendast küll, sest kui vaadata, kuidas kuumas päikeselõõmas muru krõbisevaks muutub ja kartulid maa väärtusetuks nagu peotäis tolmusaak on ka mõningane aju kärbumine mõistetav. Aga kui suudad mõtlemise tempot ilmaoludele kohandada, on tüsistused kardetust olulisemalt väiksemad. Kindlasti segase jutuajamine ka omaette väljakutse. Kui suudad mõistuse niivõrd välja lülitada, taju tõesti puhkab. Ja samal ajal jätta kontaktivõimelise mulje selle ala maailmameister. See on tegelikult sama nõks, miks peab lambaid lugema, et magama jääda kui sa suudad lihtsalt masinlikku lambaid lugeda ja tõesti mitte mõelda muud, kui ainult üks, kaks, kolm, neli. Järgmisel juhul esimene lammast, eine, lammas, kolmas lammas siis suitsu, pingutasime magama jääda ka edu kroonida. Aga kui lammaste lugemise vahele tuleb mõte nagu 23. lammas, paljusid tulumaks järgmisel aastal oli 23 22 või 24-st sadamast, siis on, see on sassis ja alustan nullist, kui mitte isegi miinusest. Küllap on ohtralt alkoholi tarbimise, nii et hommikul enam ei mäleta, mida jõik eesmärk samuti anda ajule puhkust. See toob aga tagasilöögi järgmisel hommikul, kui peas on nii palju halbu mõtteid, et ületab loodusliku fooni. Lõppkokkuvõttes ikkagi erilist puhkust ei ole. Tegelikult on päris raske mõttetut iba suust välja ajada, sest mõte kipub vägisi sisse ja rikub asja puhtuse ära. Kui hakkad liiga palju pingutama, ehkki ka, et su jutt ikkagi ajule kasulikult mõttevaba oleks. Küllap pingutad ikka mõtlemist nii liiga palju. Ja selle peale tuleb kohe meelde, et on maailmaruum, millel pole otsa. Samas saab iga asi kunagi otsa, kuskil tuleb sein vastu ja siit edasi seina taga peabki jälle midagi olema. Ei saa ju olla, aga midagi ei ole. Siit järeldub, et ka mõttetu, näiline, sest kuskil mõttetuse taga läheb jälle edasi. Ärge lootkegi, et see suvi kunagi otsa saada. Iga suve taga on peidus jällegi uus.