Kirjutamata memuaare. See jutt on räägitud ühes Kose teemajas, mille aknad vaatavad merele. Kapten Georg Kask. Minul olid mõningad eeldused selleks, et saada meremeheks. Sündisin Riia lahe rannal heinastes ja minu isa oli vanasti kuulsa Heinaste merekooli õpetaja. Ja minul oli lapsepõlvest kokkupuuteid veremeestega, kuid peamiseks põhjenduseks maisi pean seda, et minu vanaema jutustas mul merejutte. Temal viis venda olid purjelaevakaptenid. Üks nendest oli isegi Norra vaalapüüdjate laevakapten ja sel ajal jutustused polaarööst, virmalistest, jääväljadest, ais, Berkidest ja vaalapüüdjate seiklustest äratasid huvi ja jätsid sügava mulje minu mõtetesse. Ja ma otsustasin saada vaalapüüdjate päälikuks. Sel ajal olid ka teatavasti suured sündmused, nimelt polaarmaade avastamised. Sel ajal. Scott seda off ja see oli neil poisikestel suureks huviks ja meie katsusime jälgida ja saada ka kunagi niisugusteks meesteks, et vaata polaarmaadesse. Isa oli muidugi selle vastu, minust pidi saama õpetaja või riigiametnik. Kuid elu tegi oma parandused. 50 aastat tagasi ma lõpetasin Käsmu juures asuva kalanduse merekooli. Ja siis ma mõtlesin, et ma seisan suure ja sirge tee juures muudkui astu aga edasi. Et aga Norrasse pääseda valaskalapüüdjate laevale oli vaja raha välispassi ja kõigepealt häid soovitusi, kuid neid mul muidugi ei olnud. Siis otsustasin sõita teist teed mööda nimelt Inglismaale, katsuda kuidagimoodi pääseda Norrasse. See oli palju lihtsam. Tallinnas sadamas sain kokkuleppele ühel kapteniga, kes mind palgata madrusena töö eest lubas Inglismaale viia. See oli 89. aastal ja seal oli kogu üpris halvem sest üldse maale ei lubatud. Ja minu lootused Norra pääsemiseks luhtusid. Kapten hakkas kiruma ja vanduma, et võttis omale kaela liigse reisija. Sellest sai muidugi teada Eesti konsul hulli linnas, kus me siis viibisime. Ja muidugi, et aidata kaptenit. Tema pakkus mulle kalalaevadele töökoha, sest ta ise oli kalalaevade omanik. Mina muidugi võtsin selle tööpakkumise vastu. Ja peagi sõitsime laevadega polaarjoone taha. Olime kalapüügil Barentsi meres Islandi vetesse Gröönimaal, nii et esialgne unistus, olgugi mitte vaalapüüdja elukutse, kuid siiski kalamehe elukutse oligi mul käes. Ja kui ma olin mõni aeg sõitnud juba siis ma tundsin huvi selle ala vastu ja peagi sooritasin eksamid krimpsu linnas ja sain nii-öelda kalalaeva Kippari paberit. Nüüd muidugi, aga kus te õppisite Inglismaal? Koolikorraldus on teistsugusel, seal võib sooritada eksameid ja öelda ise õppida. Ja iga kord, kui sadamasse tulid, võisid mõne eksami sooritada, läksid jälle merele tagasi ja nii ma saingi Kippari paberid kätte. Kuna ma polaarjoone taga olin juba käinud langes ära uuesti madrusena vaala püüdjate laevadel Norrasse sõitmine. Ja ma mõtlesin, et tulen tagasi Eestisse ja siin juba hakanud peale uue kalapüügiviisiga traalpüügiga. Nii et jätsin Inglismaaga jumalaga ja varsti olimegi Eestis. Siin käis siin äriringkondades riigiasutustest, kuid mulle öeldi. Kuulge normis, te olete kas loll või päris hull, sest praegu purjelaeva ja võrkudega kalamees toob liig palju kalaranda, et räimepank maksab 10 senti, kuhu me paneme siis selle kala, mis sajad tonnid, hakati tooma Taal kottidega randa, nii et mul täielikult luhtus minu kavatsus? Aasta 1930. Mis tuli teha, nüüd? Mõtlesin, et katsun teisest otsast. Tegelikult mul oli küllaldaselt raha, ma teenisin inglise laevadel sõitusi, oli mulle ka purjelaevas sõitusi, kalalaevas sõitusi, mis läksid kõik sõitude eest. Ma otsustasin astuda Käsmu merekooli, nüüd juba kaubalaevaalale. Varsti oligi mul nõndanimetatud Likis sõidutüürmadi paberid käes. Need olid mul juba kahet paberid. Ühtede all oli Kuninglik pitsad, teise all oli vabariiklik pitsad ja nüüd selle kahepaberiga mõtlesin omale teed rajada. Tulin tallinna, hakkasin käima, meda laevandusärisid. Kuid siin minu pabereid üldse ei vaadatud, vaid öeldi, et nende paberitega võid pühkida oma tagumikku. Kui tahate sõita, siis võite sõita madrusena, kuid kaptenid ja tüürimehe ja meil on juba käibelt küllaltki võtta palju vanemaid, palju targem. Aasta 1933. Poolteist valikut andnud hakkasin sõitma madrusena ja mitugi aastat olin vahel tööta siis jälle sõitsin. Siis lõppude lõpuks suure vaevaga õnnestus mul saada noorem tuli mehe koha. Aurikul Castor, kus kapteniks oli Juhan kurgu, kes ka kunagi oli lõpetatud Heinaste merekooli ja tundis minu isa. Nüüd läks juba edasi palju kergemini pulgalt pulgale. Ja lõpuks saidki minust kapten. Minu kui kapteni esimene laev oli sõjaaegne sest sõja ajal paljud vanemad kaptenid ja paljud, kes ei julgenud merd sõita läksid maale. Ja noorematel meestel, kellel olid diplomid, võisid saada kaptenit. Ja paljudki neist hakkasid riskima eluga. Ja minustki sai sõjaolukorras kapten ja pilu. Esimeseks laevaks oli 600 tonnine Saturn. Mavalistasin väiksema laeva, sest väiksema laevaga on paremad sõjaolukorras manööverdada. Parem sõita madalas vees, kuhu ei pääse allveelaevade juurde ja väiksema laeva peale vahel ei raisataks pommigi, kus teie olite esimesel septembril 1939, kui puhkes teine maailmasõda. Esimesel septembril 1900 39. aastal töötasin ma vanemtüürimehena Aurikul, polnuks meie, olime parajasti teel Rootsist laualastiga Inglismaale. Ja lähenesime Inglismaale. Minu vahis teisel pool keskööd. Läksime Taylima laeva asukohta, kuid minu suureks üllatuseks ei töötanud ükski kraadio vajak. Harilikud majakad kai paistnud Kolugi oli meie kaunist ligidal Inglismaa rannale. Olokutel täitsa mõistmatu. Ajasin üles kapteni kahekesi, uurisime seda olukorda, kuid siiski ei jõudnud selgusele, mis on juhtunud. Inglismaa oli nagu merepõhja vajunud siis järsku vees, kostis lainete müha. Mõtlesime, et oleme jõudnud juba randa kuid vastu tuli täiesti pimelaev ja sealt ruupori kaudu hüüti meile. Kuulge teie, mis te seal põletate oma signaaltulesid nagu jõulupuud, kas teie teada on juba sõda alganud? Siis me saimegi teada, et sõdavanalganud muutsime kurssi põhja, et kaugemale minna pead laevateedest. Ja teisel päeval juba. Inglismaa põhja saarestikku varju ja selle saarestiku varjus jõudsime sihtkohale. Inglismaal olime paar kuud, kuna sõjaolukorras meeskond nõudis palgakõrgendust, laevaomanikud ei teatud ka seisukohta võtta. Mäletan veel, kuidas Inglismaa oli nii-öelda täiesti rahulik inimesed olid normaalsed käitused. Sõjaväelased olid laagrites, mängisid rohkem palli jalgpalli kui tegid sõjaväeõppust. See oli täielik rahulik sõda. Täna pääsuv kuna pääsemiseks hästi Kõlvarti poole Aasta. 1939. Armi. OECD. Meresõit muutus siis päevapealt palju ohtlikumaks paljuriskantsemaks ja see muutus küll peamiseks ohuks, sel ajal olid just miinid, eriti ööseks. Ja põhjameil oli ka täielikult juba mineeritud saksa miiniväljadega. Nii et meremehed ütles, et Põhjameri on nagu Hitleri kapsaaed, kus on miine sama palju kui kapsaaias. Kuid sel ajal kasvatati igasuguseid kavalusi ja sakslane, sel ajal ei pööranudki suurt tähelepanu nendele laevadele, mis oli teel Inglismaalt siia balti mere ja Skandinaavia sadamate poole. Neid ta ei puudutanud ja need läksid rahulikult. Kuid need, kes läksid Inglismaa suunas Inglismaa sadamate poole need muidugi pommitati põhja lasti torpeedudega ja seda võimalust kasutasid paljud kaptenid ära. Et öösel sõitsid täiskäiguga Inglismaa sadamate poole, kuid päevaks pöörasid laeva täielikult ümber ja hakkasid väikse käiguga sõitma Skandinaavia sadamate poole. Kui ilmus lennuk silmapiirile, siis muidugi lisati kiirust, nagu oleks täiskäigul sõit käinud skandinaavia sadamate poole. Öösel jälle pöörati tagasi Inglismaa sadamate poole ja mindi täiskäiguga nii jõutigi mitme niisuguse mõttega Inglismaa sadamatesse. Aasta. 1940. Pos võtsin minagi sellest osa ja peagi olin ka juba nõukogude uuesti loodud organites tööl. Alguses ma töötasin ametiühingutes, kuid peagi suunati mind natsionaliseeritud komiteesse, kus hakkasin tegelema kaubalaevadel nats oliseerimisega. See oli kaunis raske töö, kestis kuni oktoobrikuuni ja selle lõpuks loodi siis Eesti riiklik merelaevandus. Tegelikult. Jagunes nii, et nad tsenseeritud komitee juures oli Gustavatest meremeestest kaptenitest tüürimeestest madrusest mehaanikutesse teistest loodud niisugune instituut nagu komissarid. Need määrati igasse laeva ülisusesse sel ajal suuremaid ühisusi, kes omasid nii üle kümne-viieteistkümne laeva oli umbes 20. Need põhilisi komissari oli 17. Muidugi oli ka niisuguseid laevaühinguid, kus oli ühele omanikule üks laev ehk grupiomanikul üks laev ehk pittu laeva. Ja tegelikult need laevad olid paigutatud peaaegu mööda randa laiali. Peale selle oli sel ajal kaneel suur purjelaevastik ja mootorpurjelaevastik. Nii et komissarid pidid jälgima laevade tööd, jälgima, kuidas firmad oma asju ajavad, võtma arvesse kõik, mis on ühingutel firmadel olemas ja ette valmistanud dokumentatsiooni just riikliku asutuse loomiseks. ETA-ga teenistus, personali täielikud töörahva poolel siis muidugi komissariaadis CD oli kaunis lihtne kuid siiski esinesid käraskusi, sest olid ka suurem osa laevu veel välismaadel teistes välissadamates ja kuna eesti laevades oli väliskapitali, siis muidugi tehti igasuguseid takistusi laevade tagasipöördumiseks kodumaale. Eriti raske oli olukord nende laevadega, mis asusid Inglismaa sadamates. Seal nad sõitsid konvoi tiga ja olid peamiselt aja rindil välismaaomaniku käest. Ja sealt tehti takistusi ja ei lubatud neid meie kodusadamatesse sõita. Kuid oli juhuseid, kus meeskonnad ja kaplanid tulid kas Murmanski või kaugisas sadamasse olenditest, selles, kus antud ajal just laeva tasutis pärast natsionaliseerimist lõpetamist oli. Mulle vajas saada veel kaugessõidudiplom ja mastasin viimasesse klassi Tallinna merekoolis. Sel ajal oli kooli olukord teisem, kuna viimastes klassides õppisid juba õppinud tüürimehed ja kaptenid. Ja mina olin üks neid esimesi mehi, kes sai juba kaugesõidukapteni diplomi, Nõukogude pitsatiga ja Nõukogude vapiga. Peale seda lühikest aega töötasin riiklikus merelaevanduses ja juunikuust 41. aastal kutsuti mind välja Moskva, sest seal oli otsustamisel küsimus. Keda määrata Tallinna merekooli ülemaks. Ja 16-l juunil määrati mind selle kooli ülemaks. 21.. Vas rongile ja sõitsime tagasi. Ja sõja puhkemisest kuulsin Leningradis ja kui teisel päeval olin jõudnud Tallinna, siis juba siin pommitati aerodroomi. Mind mobiliseeriti ja ma töötasin mereväe esindajana riiklikus merelaevanduses veoste alal. Kahekümnendal augustil määrati mind juba transportlaeva number 583 komandöriks. Se transportlaev oli tegelikult aurulaev Leicletsern. Nimelt olukord oli niisugune, et see laev talvel 41. aastal jooksis rootsi rannas kividele ja purustas oma põhja sai kõvasti jääs muljuda. Laev päästeti ja viidi päästelaevade abil Tallinna sadamasse, kus pandi Lääne Muuli ootama remonti. Kui algas sõda, siis kaubalaevad õieti mereväkke transportlaeva tema. Kuid komisjon seda laeva ei võtnud, sest see oli täiesti merekõlbmatu. Ta määrati selleks otstarbeks, et uputada Tallinna Sadama suhu siis kui ühiskond seda vaja läheb. Vastavalt sellele monteeriti kõik mehhanismid võeti maha vajalikud mereseadmed kuni vaskukselinkide niisugune tühi kere seisiski Lääne muulis leekretserni nime all, mis hiljem nimetati ümber transportlaevaks number 583. Sel seal oli juba välja töötatud Tallinna evakueerimise. Raivo oli vähe, siis iga alus kõlbas transpordiks ja mul tehti ülesande see tühi ja lõhutud laevakere ette valmistada transpordiks. Kui mitte ise liikuvana, siis vähemalt pukseri järel veetavana mind. Remondis abistasid kõvasti vanemad mehed sadamatehastest, keda ei olnud mobiliseeritud. Need olid üle 50 aasta mehed, kuid väga tublid mehed. Terve brigaad töötas ööd ja päevad läbi. Samuti meeskond, mis sai kokku korjatud teistest laevadest. Sead abistas ka nii, et lühikese ajaga saime enam-vähem juba masinale elu sisse, samuti tegime tuled kateldesse. Masinaruum ja katlaruum olid küll auru täis, kuid siiski masin 27.-ks augustiks oli enam-vähem korras ja võis liikuda lihtsa vaevaga. Me seisime veel Lääne muulis, kui sakslased olid juba Kadriorus siis saime käsu üle minna miinisadamasse. Kuna laeval puudus põhi ja tegelikult teise põhja peal nimelt tangi toppide peal, ütlevad meremehed. Laev püsis, siis sai laadida kergemat kaupa nišš nagu kerge sõidumasinad, liikuvad sõjaväe raadiojaamad, tehaste seadmed ja muutis kaupa. Lahingud käisid linnas ja me oleme miinisadamasse, võtsime siis viimaseid mehi vastu, kes juba nii gruppide viisi juba taganesid juba miinisadamasse. Peamiselt just sõjaväelased tulid. Ja neid oli kaunis palju oli nii, et mees mehe kõrval seisid ruumidesse tekkides ja igal pool laevaruumides, kus vähegi oli arvestanud, ligikaudu oli kolm ja kolme ja poole 1000 ümber. Laevatulek oli rahulik, distsiplineeritud, kes tuli masinaga, lükati masinad kõrvale, põletati, et ära kes tuli jala tulid, need tulid täies relvastuses täies varustuses. Ja nii need mehime võtsime kuni 28. augusti hommikuni. Siis juba hakkasid sakslased lähenema miinisadamale. Ja mee läksime reidile. Ja reedel võtsime veel viimaseid, kes tuli ujudes, kes tuli palgi parvedel paatides ka need võtsime veel laeva pardale. Mina ühinesin nende laevadega, mis olid seal meri veel jääaegne all, nii 28. augusti peale lõunat siis hakati, et sa pead Karabahhia moodustama. Sõjalaevad lahkusid reedel juba kell viis hommikul, neid oli näha kuskil Aegna ja Naissaare taga. Ja need karavanid üksteise järgi läksid siis Leningradi poole. Leitud seal läks välja viimase karavani koosseisus. See oli kõige raskem tee, mis mul elus tuli kunagi läbi teha. Alguses sõitsime rahulikult välja suure kaarega ümber Aegna saare. Läks juba päris pimedaks. Ja umbes kesköö paiku kusagil keri rajoonis, esimene karavani laev sattus miinile. See muidugi tekitas mõningat segadust ja karavan peatus. Need, kes meie laevapiirkonda ujusid või sattusid need muidugi tõmbasse meeles oma pardale Isamati teistel laevadel, eriti sõjalaevadele korjati need inimesi. Kas traallaevadel ja sõjalaevadel ei olnud võimalust edasi minna, seda ma ei tea. Kuid karavan terve öö seisis paigal ankrus, see oli siis juba pingeline. Kas te saite und silmale sõba silmale? Selle ees sellest muidugi ei tulnud juttugi. Sest olukord oli väga ärev, sest võis miin plahvatada ka meie põhjal. Hommikul läksime vanas järjekorras edasi. Ilm oli ilus, päike tõusis süles, väike uduvine, merel kerge virvendus. Nii et päriselus silm, karavan sõitis rahulikult edasi, see oli 29. august, siis oli juba 29. august. Hommikul kella kaheksa paiku juba juba Juminda nina kohale jõudsime, hakkas Sid saksa kaugelaskepatareid peid tulistama. Kuid sellest oli muidugi vähe kasu, sest kiirkaatrid tegid suitsukate ja me sõitsime edasi. Varsti ilmus luurelennuk, lennuk tuli hästi madalalt, kaldakohalt ja Läks mööda piki rannajoont. Ja varsti juba tuligi päikse poolt esimesed pommituslennukid. Grupp võis olla üheksa, 12 lennukeid. Rünnak toimus muidugi. Äkki mingit erilist õhukaitset meil ei olnud ja esimesed laevad said täistabamuse ja hakkasid põhja vajuma. Karavan sattus segadusse. See on kõige kardetava muidugi. Jaa, mina kasutasin võimalust just et võimalikult kiiresti edasi rutata. Eriskeerisin isegi sellega, et mõningal määral läksin välja traalide poolt puhastatud miiniteest. Ja mina olen peagi juba maalide taga. Nii sõitsin juba siis esimese laevana. Ja seekord siis ma sellest rünnakust pääsesin. Muidugi rünnak järgnes rünnakule, keskmiselt. 25 30 minuti järgi oli uus grupp lennukeid karavani kallal. Ja see kestis päeva läbi. Mina tuli meelde üks kord lapsepõlves nähtud lugu, kuidas kotkas ajas taga jänest lahtisel väljal. Iga kord, kui tema pikeeris viimasel hetkel jänes pass kõrvale ja selle mööbliga jõudis jänes võsasse kaduda. Ja see lapsepõlves nähtu tuli mul meelde sel ajal. Ja mina püüdsin sama taktikat kasutada iga kord, kui vaenlaste lennuk läks pikk ees. Ma tegin järsu röövli kas paremale või vasakule. Seoses sellega muidugi pommid langesid kas kõrvale taha või ette Pole nendes selles, kui kiiresti ma seda suutsin teha. Meie laev pidas vastu kuni kella kolmeni-neljani peale lõunat. Siis oli tuli mingisugune vaheaeg. Ja me oleks muidugi võib-olla veel edasi pidanud vastu, kuid Soome poolt tõusid pilved ja äkki pilvede vahelt pikeeris ootamatult üks lennuk, üksik lennuk, mina seisin laeva Telegraph i juures. Ja kui ma märkasin, et ta pikees juba vallandas pommid tegin täiskäiku edasi pöörde paremale. Kuid nähtavasti jäin hiljaks mõne sekundi võrra. Plahvatust ma ei kuulnud, silmade ees ujus osa udu, helisesid mingid kellad ja ma kaotasin teadvuse. Kui ma silmad avasin, siis juba madratsid kandsid pinud kaardikambrisse raske malmist Telegraphi aluskaitses mu rinna ja pea. Kuid minu jalad ja käed olid täiesti rabalaks muudetud. Valu tundsite, sel hetkel ei mingisugust palumaid tundnud, kuna pinge oli niivõrd suur. Juhuslikult oli kaardikambris veel jaotamata voodilinade kuhi. Nendest madrused rebisid ribasid, keerasid köiteks ja sidusid mul õlgade juures ja kubedest jalad kõvasti kinni, et ma ei kaotaks verd. Uks mardikambri ja roolikambri vahel lahti. Tüürimehe käsutas siin rooli ja nii me kahekesi juttu ajades tema rääkis mulle, kuidas, mis olukord on, kuidas olukord samas on kuidas palju vett ruumides on, kuidas ta vajub. Ja vastavalt sellele võtsime muidugi otsuse vastu, et jõuda suursaare randa. Suures saare rand oli meist nelja miili kaugusel, mis olukorras laev pärast tabamust tegelikult tabamus oli teises ruumis esimese ruumi inimesed ja kolmanda ja neljanda ruumi inimesed ei pannudki seda plahvatus tähele. Siin on meil natuke vedas, sellepärast et tsipomm, mis plahvatas just silla all tabas stringerid. Nimelt stringer on niisugune suur raudtala, mis ühendab kaht parrast. Ja see pomm just tabas seda rasket maailma, seda tanki toppides oleks läbi lendanud, lõhkes enne kui jõudis laeva põrandale, kuna masin ja ja katlaruumid olid veel terved, oli võimalus veel pääsemiseks ja liikus täiskäigul Suursaare ranna suunas. Kapten oli kaardikambris kaardi kambril jaamas. Ja tüürimees oli roolis, kuid oli raske küsimus oli ka laeva korralikult randa panna, sest suur saar on kaljune rand ja kui läheneda vajuva laevaga kaljudele rannale, siis ta võib lihtsalt kummuli minna. Teda tuleb panna nišše kohta kividele. Ta jääks kindlasti kividele seisma. Kuid see meil õnnestus ja kõik inimesed, kes elusse jäid, pääsid suures saares randa. Kuid kõik reisijad olete juba kaldal, siis tuli sõjaväekaater külje alla. Ja pind madrused kandsid sellele kaatri ülesse. Kaater viis mind põhjakülasse, kapten lahkub viimasena laevalt. Noh, see on loomulik. Väljavõte autasustamislehest Kärt laadungit laskemoona ja inimestega Tallinnast Leningradi siirdumisel sõitis aurulaev lekkinud tsern kapten Georg Georgi poeg Kase juhtimisel vigastustele vaatamata kogu aeg kiiluvees. Vaenlase pommituslennukite intensiivse rünnaku ajal pärast ees liikuvate laevade hukkumist asus lipulaeva kohale. Seltsimees kastma, kõrvetas laevaga oskuslikult ja vältist mitme tunni jooksul lennukipommide otsetabamuse. Alles 16. pomm langes transpordilaevale saanud neli rasket haava, jäi kapten kas kaptenisillale ja jätkas laeva juhtimist. Tema käsul juhiti laev Suursaarel madalale, millega päästeti materiaalsed väärtused ja punaarmee võitlejad balti riikliku laevanduse ülem Panfilov. Balti riikliku merelaevanduse poliitosakonna ülem Brassenski. Põhjakülas oli muidugi väga palju haavatuid. Suur lage väli oli täis. Muidugi oli seal haavatuid teistest laevadest üle 1000 haavatu oli seal võib-olla isegi rohkem. Ja arstipersonal, kes kolis saarel, muidugi ei suutnud kõigile teil kohe abi anda. Nii et sellel lagedal väljal muld tuli olla. Enne kui madrused, kes juhuslikult mööda läksid, pinni ütelda, üles korjasid ja oma Barakidesse kandsid see ma sain siis esimest arstiabi just kohaliku velskri poolt. Anti mulle kõva kruusid täis viina ja ma jäin rahulikult just sinna baraki lamama. Tegelikult ma olin kaunis raskes olukorras, kordolima, teaduselt teadvuseta. Ja vahel kaotasin mõistuse ja vahelt tulid jälle teadvusele. Hommikul ma olin igatahes ärkvel kuid siis tulid juba jälle ründama. Saksa lennukid pommitasid barakid puruks. Mina jäin nende rusude alla ja juhuslikult sealt möödaminev. Kapten August Hindrey, minu tuttav nägi, et maalne rusude all korjas mind sealt üles ja viis eemale suursaare ühte metsatukka, kus olid mõned suvilad, seal oli ka teisi haavatuid seal metsatukas. Me oleme hulk aega, siis hiljem meid viidi sadamasse. Ühte praami paigutati. Kuid kuna puudusid bokserid, siis seda saadud toimetada Kroonlinna ja nende tuhandete haavatute seas. Ühel ööl leidis mind üles noor naisarst. Olin teadvustatud olekus ja tundsin nagu mingi valgus langeb mu silmadele. Avastasin silmad. Minu kohale kummardus noor naisarst ja küsis minu käest, kas mina olen selle ja selle transporti komandör, ma sain noogutada peaga, tõesti olen. Siis ta vastas. Teil on väga valus, ma teen teile kohe nüüd morfiumi süsti. Ärge muretsege, see on varsti teele järele ja viin teed ära, ütles ta hiljem. Ja mõne aja pärast ta tuligi mulle järele kanderaamiga ja vintkanti siis laevale, mis kun, laev oli see, et seda ma ei tea. Ja selle laevaga toimetati Kroonlinna sadamasse, kus paigutati hospitada laev Annabelle. Seal ma sain siis. Haavatasaamisest oli möödunud arvatavasti viis või kuus päeva, nii et ma olin väga halvas olukorras. Hiljem Ždanov läks Leningradi sadamasse ja kõik avatud, andis üle. Leningradi hospidalides pinud viidi transport töötajate haiglasse. Leiti, et ma olin väga raskes olukorras ja mind juba palatisse paigutatud vaip paigutati surijate tuppa. Ja ühel päeval või ööl see oli, ma täpselt ei tea. Kui ma olin jälle teadvusel, oli minu voodi juures arstide konsiilium kes pidas lõugas mind opereerida, tähendab amputeerida mõlemad käed ja jalad võimelist, mitte seda teha. Suurem hulk arste avamisel, et seda teha ei tule, kuna haige niikuinii on niisuguses olukorras, et sureb. Kuid üks arstides, üks naisarst ma teda ei ole enam näinud ega kohtunud. Niisamuti nagu seda noort arsti, kes mind päästis, Suursaarelt. Arvas, et siiski tuleks teha üht katsed. Mis katse see oli, seda ma ei tea. Kuid kui ma ükskord jälle avasin silmad, istus minu voodi juures ja küsis, kuidas minu olukord on? Ütlesin, hakkab paranema. Siis ta vastased maitsesid neile juba, et ma teen seda, katsed osutus seda tegi mulle vereülekannet, sest haavata saamisel ja nende päevade sees, mis ma olin suursaarel ma olin kaotanud suure hulga verd ja vereülekanne hästi suur ülekanne andis mulle teatava jõu tagasi. Nüüd mind paigutad juba palatisse ja sealt hakkas juba harilik ravi Leningradi blokaadist seal väga palju kirjutatud. Kuid pean ütlema, olukorrast haiglas, eriti just 41. aasta lõpp oli väga raske. Haigla aknad olid purustatud, vineeritud tükkidega kinni, rõdud. Valgust ei olnud. Vett ei olnud betoodi Neeva jõest valguse asemel olid tattninad laudadel. Hommikuks ja lõunaks saime sooja suppi, mille sujus üks kapsaleht vahel selles soojas vees olid tosina võrra hirsi teri ja rohkem mitte midagi. Peale selle saime veel leiba 125 grammi. Ja ma mäletan väga hästi. Uus aasta ööd 1949. Antud 125 grammi musta nätsked leiba ma säilitas siin, et vastu võtta uut vastad ja kui tuli see aeg, siis ma lihtsalt imestasin seda 125 grammi ära. Ja nii oli mul uus aasta vastu veetud.