Tähelepanu algavas saates kuuldu ei pruugi ühtida teie arusaamadega reaalsuse olemusest ega pretendeeri juhtiva tõe tiitlile vaid on silmaringi avardav audiorännak maailmavaadete äärealadele erinevate võimalike ja võimatute tunnetus akende kaudu. Rahvusringhääling ei propageeri ei kinnita ega lükka ümber saatekülaliste väiteid ja seisukohti. Tere, kallid raadio, kahe kuulajad ongi meie kaunis suvekene ilusasse sügisesse suubunud. Nädal pühapäeva voolanud ja käes aeg kulgeda Elumaagilisematel radadel. Algab saade hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Algatuseks head tarkusepäeva teile kõigile. Homme seavad tuhanded ja tuhanded kooli jõudsid sammud tarkuse vara aitade poole. Eluülikooli igavesed õpilased teevad seda tõenäoliselt iga päev püüdes paremini mõista meid ümbritsevat maailma ja meid selle sees, nii ka meie siin saates minu tänasteks saate külalisteks on üks äärmiselt armas paar Tallinna vanalinna südames asuva oaasi haldjapere ehk Agne nelk ja Martin vaagu, kellel on külla kutsunud selleks, et teile tutvustada üht huvitavat ilmavaadet ja mõtteviisi. Oaasi haldjas Agne nelk manifesteerisid oma keha siia ilma 1978. aastal Rakveres kus ta veetis kogu lapsepõlve ning avastas teatrikunsti võlumaailma. Sealt edasi viis teekond Tallinnasse Pedagoogikaülikooli režiiteaduskonda õppima audiovisuaalkunste. Sealsamas kohtustega animafilmi kärbsega, kelle tutvustada siiani Riibidajalt kõditab magistratuuri raames, kes Agne Itaalias University Ta deeglist uudi tipaaris filmisemiootika õppimas ning töötab alates 2009.-st aastast Eesti kunstiakadeemia animatsiooni osakonnas õppejõuna. 2008. aastal linastus tema esimene täispikk fantaasia dokumentaalfilm Lotmani maailm akadeemikust Juri Lotmani ja temas sisalduvast universumist. Kui Agne parajasti kaameraga ringi ei rända või montaažilaual ulme dokumentaalfilmide pilte kokku eri aasta, siis tõenäoliselt kostitab ta väetoitudega mõnda oaasi saabunud külalist, laulab väelaule või tantsib koos haldjate ka Lõuna-Eesti tammede vahel. Kõige muu kõrval peab Agne aga olulisemaks elu kunstiülikooli, kus ta hetkel oma sisekosmost kaardistab ning lendava vaibaga ringi sõitma õpib. Tallinnas sündinud Martin Oagud tõmbas alati rohkem loodusesse kui inimeste sekka. Ja see suunitlus püsib tal siiani. Soov aru saada, kuidas reaalsus töötab läbi erinevate perspektiivide, on alati olnud tema liikumapanevaks jõuks. Nii jätkuvad ka tema õpingud elu ülikoolis järgnedes alati oma sisetunde häälele. On viimane Martinile loonud väga seiklusliku ja ettearvamatust täis elukäigu. Tema koolitee lookles läbi viiest koolist, et lõpetada kaheteistkümnendat klassi. Kahel korral oli kõrgem haridus juba käega katsutav, kuid elutee viis taasta oma rada. Kui nii oli omandatud see, mis hetkel vajalik. Sama toimus ka tema töökohtadega ja praeguseks annab ta oma tegemistega silmad ette ka hunt kriimsilmale, kes oli tuntud üheksa ameti pidaja. Martini loovenergiaid on voolanud rohkem muusika valdkonda, väljendudes enamasti läbi klaveri ja trummi, kuid ka näiteks tuletantsu näol. Kell koondub Martini tähelepanu ja tegevust teadliku ruumiloome ümber, mida ta praktiseerib koos oma kallima aknega pealinna südames asuvas Oasis, mille tegemiste kohta leiate infot Facebookist ja sealtsamast sots võrrist leiatega kosmonautide klubi ehk saate hallo kosmos küberpesa loojana Agne nelki õnnistanud ka imelise laulu häälega, mida me tänases saates ka kuulame ning ka teisi haldjapere poolt valitud väelaule avalooks ja teemale häälestumiseks kõlab üks mu lemmiklaule Agne esituses. Jaani traditsioonist pärit palve erinevate loodusjõudude poole pöörduv tseremoniaalne kutsung. IDA tuulevai. Iideeaa tuule. IDA tuule vai kan idatuule või ei ka? K ju Iideeaa tuule vai. See. Mine tänasteks, saate külalisteks on oaasi haldjapere ehk Agne nelki, Martinoagu tere, Agne. Tere. Martin. Tere. Tere. Suur tänu, et tulite saatesse hallo, kosmos külla, rääkima oma elust, oma tegemistest, oma maailmavaates, seda meiega jagada, et nagu ikka, alustame algusest, ehk siis teeme teid raadiokuulajatele tuttavaks ja tahaks teada teie lugu, et kes te olete kuste tule, et kuidas sai alguse teie elu selline vaimne teekond ja elu müstilisemate tahkude avastamisretk. Mina võib-olla alustuseks jah ei hakkaks nagu siis pika elulugu rääkima, kus ma sündisin ja kuidas ma siia maailma tulin, et pigem ma tunnen ennast nagu sellise kosmopoliidina, kes on selle maa elanik ja maailmakodanik. Ja ma olen nii mitmete erinevate elualadega seotud ja tegev Neis, et olen sattunud tihti sellisesse kimbatusse, et kuidas ma nüüd ennast tutvustan, et millisest aspektist ma endast räägin. Ja siis mõnikord on tullut selline mänguline hetk, kus ma ütlengi, et ma tulingi otse kosmosest, maandusin praegu siia ja alles tutvun sellega, kuidas siinsete oludega hakkama saada ja millisel moel ennast siin maailmas väljendada, et aga tegelikult selles on oma iva sees. Et iga hetk elus on uus ja iga päev on nagu uuestisünd, et kuidas ennast sellele maailmale presenteerida, see on meie enda teha ja tegelikult me saame seda igal hetkel valida. Aga ikkagi, kuidas raadiokuulajal ennast presenteeritud, kui ta mõtleb, et okei Agne tuli kosmosest ikkagi, mis ta siis need eelnevad päevad, kui ta on siin planeedil juba elanud, teinud on, et võib-olla räägi lihtsalt paari sõnaga oma sellistest valdkondadest, millega sa oled tegelenud, kokku puutunud? Jah, et võib-olla üks olulisemaid selliseid teetähiseid minu elus oli otsus minna õppima filmi ja televisiooni, nii et ma olen väga tihedalt seotud selliste audiovisuaalsete meediumitega ja oma magistritööks. Ma valisin animatsiooni ja animatsiooni, keele ja teooria arendamise läbi Priit Pärna filmide analüüsi ja see siis tõi minu ellu ühe sellise olulisema kvanthüpe, kui niimoodi öelda võib, et ma hakkasin süvitsi uurima ja kõikvõimalik reaalsuse illusiooni vahelisi seoseid. Jaa, jaa ja seda siis, kuidas teoreetiliselt selgitada seda, et, et animatsioonitegija jaoks on see kõik tegelikult ju päriselt, nad nukufilmiinimesed elavad oma nukkudega koos ja kes teeb kolm teed, nad elavad selles reaalsuses päris suure osa oma ajast. Ja teine samal ajal siis ma tegin filmi euri Lotmanist, nii et sinna tuli siis väga suur osa hellistemiootilist teooriat, lugesin läbimeetrite viisi, raamatuid, oli 2007, sügis-talv oli siis see periood, kui mul toimus tohutult selliseid ahhaa-hetki õhtuti, öösiti raamatutes, tuhnides ja samal ajal oma magistritööd kirjutades ja, ja, ja siis seda filmi tehes, et seal jooksid mingisugused küsimused ja vastused niimoodi kokku, et maailmapilt sai ühel hetkel tervikuks ja sealt edasi siis hakkasid juba asjad voolama sellisesse Elumaagilist rada pidi, mis muidugi ei tähenda seda, et mul maantee oleks olnud selliseid kogemusi, aga siis ta muutus mingil hetkel nagu selliseks tervikuks ja ja sai nagu uue perioodi alguseks elus. Mis asi on Ani, maagia? See, millest su magistritöö on, et mida sa, Ani, maagia täpselt tähendab? See tähendabki kõikvõimalikke reaalsuste, teistele nähtavaks tegemist läbi audiovisuaalse meediumi. Ega see nüüd konkreetselt animatsiooni vaatevinklist kõik see, mis on juba inimese peas, kes on otsustanud ühe filmi teha, on päriselt olemas, et see on nagu selles mõttes maagiat, millise vahendi ja millise meediumiga selleks valib, et see päriselt manifesteeru, kes siin ilmas, noh ta ei, võib-olla ei olegi alati käega katsutav, kuivõrd kõik tehnikad ei ole füüsiliselt joonistused või, või nukutehnika taga. Aga see on iseenesest maagiline, et sa näed nukku liigutamas ekraanil, kus ei ole liigutajad, et see on see moment, mida siis võiks nimetada selliseks Ani maagiaks, et kui kõik animafilmid on Ani maailmad ja kõik animafilmid, mis on tehtud või tegemata, asuvad Aniversumis. Sul on veel kaks huvitavat projekti käsil, et need ei ole küll anima-ga seotud aga siiski väga põnevad, et ajakatel ja tiibeti Aare, et räägi natuke nendest ka, mis nad endast kujutavad, millal neid näha saab? Jah, nii nagu selle eelmise filmiga, mis ma Juri Lotmani siis tegin ka nende filmidega on selline tunne, et need filmid ise on valinud mind välja, et mingi sõnum siia maailma tuua, et et ma tunnengi ennast nagu selles selle meediumina, kes vahendab mingit informatsiooni, et kui ma alustasin, siis selle tiibeti filmi tegemist, siis tundus teema ja selle filmi lugu tulevat ühtemoodi, aga siis kui ei ole juba kohapeal seal mägedes ja selle nende sündmuste keskel, siis see info, mis reaalselt lindile saab ja mis, mis Lugusalt manifesteeru ta tahab, et tundus olevat hoopis hoopis sügavam, hoopis laiapõhjalisem, nii et ta on nüüd praegu sellises küpsemise staadiumis. Ja loodetavasti järgmine aasta siis saab sellele kinodesse tuua, millest see lugu jutustab? Ta jutustab giid maailmas toimuvast aaretejahist ja kuna Tiibet on võib-olla kõige ehedam näide sellistest paradoksidest Ühe riigi rahvuse, religioonipoliitika ja seoste hulgas, siis see võimaldab seal niimoodi näitlikustada väga ehedalt moel. Samas on ta nagu ülekantav kogu maailma inimestele ja rahvastele, aga ta räägibki sellest aaretejahist siis otsides elu mõtet ja valgustatust. Näitena on siis toodud kolme lihtsa poisi väga erineva elu ja taustasüsteemiga lihtsalt poisi elu selle poliitilise möllu taustal, mis siis alates olümpiamängudest 2008 Pekingis läbi nüüd nende nelja aasta, mis vahepeal on toimunud, ma olen siis nende elusid seal jälginud kla tervikuna kokku tuua, aga jah, ta on mänguline versioon Tiibetist, et kui reeglina räägitakse väga mustvalget lugu, siis mina püüan tuua neid teistsuguseid, tahkusid sealt välja selle loo tagant. Aga ajakatel selle looga on palju lihtsam, tema räägib ühest majast portrateerinud kultuurikatelt ja siis Tallinna ja laiemast territooriumile Eesti kontekstis ja selle tantsu sees ja ümber. Et kui lühidalt kokku võtta, siis tiibeti film räägib algusest liikumisest valguse suunas. Ja sellest, kuidas keegi selles suhtes positsioneerida, kuidas vaatepunkti muutes need erinevate valguse aspektid avalduvad siis ajakatel räägib ajast ja sellest, kuidas aeg ühtepidi seisab ja aega ei ole olemas, aga teistpidi seda, seda, kuidas kell kogu aeg tiksub ja kõigil on kogu aeg väga kiire ja kõik läheb hästi kiiresti valmis. Ja siis, kui tekib selline konflikt aegruumis, siis mis siis saab, et see kultuurikatel on üks väga hea näide sellest ja inimaspekt sinna juurde, et kui kui siin ruumis asjad ikkagi liiguvad tänu inimestele, kes siin ühte või teist teevad, et siis siis seal on väga palju väga põnevaid inimesi läbi käinud ja väga palju huvitavaid algatusi. Ja mina olen sattunud sell filmi kaudu siis mingisuguse suurema sõnumi edastajaks. Mulle tundub sellepärast, et ühel hetkel, kui kõigil olid suured ootused ja lootused laes, et Tallinn kultuuripealinn, nüüd me saame Euroopa Liidult palju, palju raha ja me saame teha suure kultuurimeka, kus kõik saavad väga toredaid, väga võimsaid ja kauneid teoseid vaadata ja nendest osa saada ja neid luua siis millegipärast sellele ei oska tegelikult praegusel hetkel keegi vastata. Millegipärast see ei juhtunud. Ja, ja siis ainsad, kes seal seda kultuuri kõrgkultuuri nautida said vabalt, selles avatud ruumis olid kaks kaarnad korstna otsas, kes tegid sinna pesa. Ja kui me seal Fred Jüssiga käisime rääkimas siis ma sain aru, et need, nendel Kaarnatel on suurem roll seal filmis mängida ja see avas terve mütoloogilise paradigma, et kuidas eesti mütoloogia tegelikult mängib ennast maha meie praeguses aegruumis, ilma et me seda oskaksime märgata. Rääkides nendest mõtetest ka siis eesti folkloristika, asjatundjatega ja teiste spetsialistidega, uurides erinevaid folkloor, seid tekste ja, ja müüte siis tõepoolest neid omavahel kokku liites, pannes siis kooskõlla sele toimuva reaalsusega praegu selles ruumis on teoksil, siis hakkasid selguma sellised stsenaariumid, mis võivad rohkem öelda selle päriselu kohta, kui see, mis uudistest aimu või mida me võib-olla füüsilises ruumis näeme, et et see, et ma seda filmi nüüd olen pea neli aastat teinud ja majas, sest see on nüüd, sellel kevadel, siis esimesed suuremad liikumised nagu ehitustööde koha pealt toimumas ei tähenda seda, et seal vahepeal ei ole midagi väga palju põnevat toimunud, et see maja iseenesest ongi väga suur ajakapsel või koht, mis räägib sellest kuidas asjad on olnud alates esimesest fossiilist 400 miljonit aastat tagasi, mis seal maja seinas kivi sees on kuni praeguse ajahetkeni välja, et see lugu ongi selles majas sees, et see ongi meie kultuurimeka, et me, me tegelikult võiksime juba praegu sinna viia inimesi ekskursiooniga näitama, mis, mis toimub. Martin, sina räägi endast, kust sa tuled, kes sa oled, millega tegeled, pigem huvitab mind see, et mis on sinu taust sind kuulaja tuttavaks teha ja see, et kuidas sa jõudsid sinna, kus sa täna oled, ehk siis ka tegeleb vaimsete teemadega maailma sellise müstilisema poolega, sellega, mis mõnede jaoks jääb sinna ulmepiirkonda ka teie jaoks on ikkagi argireaalsus. Minu tee on selline. Ma ütlen alati selle kohta, et mul ei olnud valikut selles suhtes, mis radama käin. Minu elu lapsepõlv, eriti varajane aeg oli suhteliselt müstiline minu enda reaalses kogemuses. Ja mingil hetkel umbes seal kandis, kui ma kooli läksin, toimusid mu teadvuses ja maailmast arusaamises suured muutused. Pikem lugu, miks siia praegu ei tooks? Aga, ja ütleme nii, et et selle muutuse käigus mõnes mõttes kaotasin nagu selle pildi või arusaamise, mis mulle tekkinud oma elu võib olla esimese sellise seitsme kaheksa aastaga. Ja peale seda on hakanud selline teekond, kuidas leida tagasi seda maagilist maailma, mis tol hetkel nagu lakkas eksisteerimast või kui on nagu enam sissepääsu jäi sisse selline tunne, et siin ümberruumis on veel midagi, midagi sellist käega peaaegu katsutavat, aga mis on just silmade vaateväljast väljaspool. Ja siis seal on üks selline vedav jõud, selline tunne, ühe suure osa sellest, kus ma olen ja mida ma teen, on andnud kindlasti mu vanaemad, kes mõlemad on palju tegelenud ravimtaimedega. Et tundma ja kasutama enamuses oma elu juhtides ma olen suutnud nii-öelda toetuda omaenda apteekile, et ja ühtlasi see side loodusega. Et mul mõlemad nii isa kui ema nagu elukohad, olid sellises küll Tallinnas, aga äärelinnas ja suure metsatuka kõrval hästi rohelised, et ma kasvasin üles ikkagi nagu küll linnas, aga nagu maal. Et see sidekeskkonnaga oli hea ja ja see andis nagu oma tooni. Ja siis, kui noh, läbi nende erinevate kooliaastat oli sellist igasugust minekut, aga mingitel hetkedel ma arvan, et üks suurem muutus, mis möllu tuli oli, ma puutusin kokku ühel hetkel Carlos Castaneda töödega. Tal on siis mitmed erinevad raamatuid, mis käsitlevad vist teadvuse erinevaid seisundeid ja muuhulgas on seal raamatutes palju harjutusi, praktilisi, millega on võimalik enda teadvust muuta siis erinevatel viisidel kas siis erinevate käimidest, tehnikate või tähelepanu ümber juhtimisharjutustega ja nii edasi ja samuti kui palju psühholoogilisi, selliseid häälestusi, kuidas oma ja maailma tunnetust kujundada, et võimalik oleks tajuda maailma teistmoodi. Ja ma lugesin palju muidugi muid asju veel juurde, tollel ajal võis olla siis niisugune ajast umbes 2000. aasta ümber. Ja, ja ma läksin seda teed, et noh, nagu ta Ta oli ise seal raamatus toonitas, et need raamatud ei oma mitte mingit väärtust peale nende praktikate, mis seal on, aga nüüd nendest midagi kasu oleks, tuleb neid teha. Ja ma siis võtsin ette. Ma läksin ikka nädalate kaupa niimoodi metsa üksinda ja praktiseerima. Ja sealt sai alguse selline tuntav teadvuse nihe, võime vaadata maailmale teistmoodi ja paljud kogemused nagu jõudmine puhtalt läbi enda tahte erinevaid harjutusi, kasutades siis täieliku sisemisse vaikusesse, kus mõttetegevust lihtsalt ei eksisteeri. Et mõtleme, tuli siis, kui mõned tunnid olid möödunud, tuli uuesti luua. Et selline omamoodi protsess, mis muutis täielikult minu arusaamist ja olekut. Et see oli võib-olla üheks selline kõige olulisem nagu, nagu hüppekivi ja teised asjad ka, millega ma tola kokku puutusin, paistsid, rõhutavad seda, et on vajalik suuta omada voolavust, et mitte olla kinni kas ühes töökohas või ühes arvamuses või ühes harjumuses, et omada pidevat võimet liikuda selle järgi, mida ja elu või maailm meile toob. Sest et see on kogu aeg muutlik. Suhestuda sellesse sellisel viisil, nagu on praktiline lähtuvalt sihtmärgist, siis veel elus on, mis on see taotlus, kuhu me teel oleme? Oma loomult pandi selline, mõnes mõttes mugav inimene, et Nendest inimtüüpe on mitmeid erinevaid ja üks neist on selline, kes võib rahulikult istuda toas ja vaadata värvi kuivamist seinal ja tal on põnev. Ma olen kindlasti üks neid, et et mul ei hakka iseendaga või, või võiruumiga enda ümber igav otseselt nagu suhestume paljude inimestega või väliste nii-öelda muutjatega selle jaoks. Et minu jaoks praktika või niisugune eriti maailmasse suhestumis viisi häälestus sellele, et pidevalt liikuda kaasa ja, ja voolata ruumi pakutavate mõjutustega, oli võib-olla üks kõige raskemaid osasid sellest Castaneda praktikatest omandada. Sest ma nagu enda olemas kaldus pigem nagu sellisesse passiivsesse oleku viisi. Aga samas selle tõttu see kujunes minu jaoks väga efektiivseks muutis mu elu ka nagu selles mõttes, et juba küll natukene varem, aga eriti sellel ajal, kui ma tugevalt läksin nende praktikat harrastamisse hakkas mu elu omama sellist nagu sellist käiku, et minu arust kujunes nagu selline hunt kriimsilma, üheksa ametit. Et noh, tegin kõikvõimalikke nagu erinevaid töid, kuhu elusituatsioonid mind juhatasid ja samuti ka kõik erinevad sellised nagu muud tegevused, mida võime hobidena võtta või niimoodi, et, et ma ei olnud nagu millelegi ei, mõnes mõttes ja läksin kaasa ja ei olnud oluline, et ma võib-olla asjast midagi nagu ei teadnud, et ma tegin selliseid pea sukeldumise nagu korduvalt ja kuna see töötas, siis see andis julgust ja ja mingil hetkel noh, siis pidi nagu võimeid proovile panema, et üks minu kõige olulisemaid selliseid nagu järgmisi tsükleid, et kui võrdselt kuskil 2000.-st aastast olid need noh, praktikad nagu, mida ma tegin Eestis ja liikumine soostamine inimestega nagu valdavalt, nagu siin siis 2009 aasta sügiseks sain mõnes mõttes nagu sisemiselt valmis teha, siis järgmine samm. Ja juba selle aasta kevadest mul oli selge, et sügisest ma lähen Eestist ära. Aga et ma pean minema sellisel viisil, et mul on põhimõtteliselt ei ole kunagi tagasi tulla. Et ta pean siduma ennast täiesti lahti sõpradest-tuttavatest perekondadest, kohustustest kõigest. Ja, ja siis ma sain teada, kui tugevalt süsteem ja riik ja erinevad instantsid hoiavad tegelikult inimest kinni, et kui sa päriselt üritanud minna, siis hakkab tekkima tohutult igasuguseid asju, mis tuleb lõpetada, millega tuleb tegeleda mitmes plaanis. Aga lõpuks aeg küpseks ja, ja ma läksin, seljakott selga, kõigega, mida omasin. Ja. Mul ei olnud nagu kindlat suunda, kuhu ma lähen. Mul on üks sõber, andis mulle odava pileti Rootsi laevale, seda minu nagu nii-öelda selleks väljasõidu otsustajaks. Randusin ja ütlesin, et ma teen Hollandisse saabudes sinna Amsterdami, siis mul ei olnud seal ühtegi tuttavat, ühtegi kontakti, midagi ja pidin nii-öelda kõik leidma nagu nullist. Ja nendest just kasvõi nii-öelda praktikate käigus õpitud liikumisest ja sellisest ruumist märkide lugemisest. Väiksed tunded, mis tekivad teatud hetkedes, võib olla mingi suvaline situatsioon, täna valmistub teatud mõtteid teadvusse, nagu selliseid suuniseid järgides. Leidsin seal endale põhimõtteliselt kõik, mis vajalik oma elu ja ja kohtusin tervet rida uusi erinevaid inimesi ja läksin võib-olla sügavamalt teise valdkonda, mis väga tugevalt nende teadvus rännakute ja, ja enda nagu psüühilise seisundi muutmise harjutuste praktikatega paralleelselt on kulgenud, on minu suur huvi füüsika vastu ja, ja kvantmehaanika selliste ratsionaalteaduslike lähenemiste juurde siis tulen, vaatan, see suur nagu sisemine vajadus olla võimeline ära seletama seda maailma, kus me elame, aru saada ja aru saada nii lääne terminoloogia kohaselt kui nii-öelda vaimsete praktikate koha pealt ja leida need ühendusteed, et mis neis on see kattuv osa ja Hollandabas selles suhtes nagu täiesti teise nagu lehe, et ma käisin mõningatel teaduskonverentsidel, kus siukseid alternatiivse maid, leiutisi asju väljas, suhestumisele, erinevate inimestega vastavast valdkonnast. Ja siis mingil hetkel tulime uuesti Eestisse tagasi ja võib öelda, et sisumas kõik need liikumised, mis mu elus on teinud, on nagu põhinenud alati sisetundel, et ma ei ole teinud nagu väga nagu ratsionaalseid valikuid. See väljendub võib-olla ka nagu minu nagu haridust ees, et et selle jaoks, et lõpetada üheksandat klassi, ma ikkagi käisin viies koolis. Et ja kaks korda ma peaaegu oleks saanud kõrghariduse, aga siis ma seda siiski ei teinud. Sest et sisetunne ütles, et okei, sa siit omandanud oma asja ja nüüd on aeg minna, siis ma olen nagu alati kuulanud seda, mis mu perekonna jaoks oli kõva šokk alguses. Et noh, sain selle nii-öelda musta lambastaatuse. Aga nüüd aja jooksul on nagu noh, asjad nagu laabunud. Kas perekond on leppinud sinu olemisega olemusega sinu tegemistega? Nojah, võib öelda küll, et noh, igaüks omal viisil, aga noh, et saad aru, et minuga tulla vaade nagu maailmale natukene teistsugune ja ma käin nagu oma rada. Aga samas et minuga paistab olevat nagu hästi, olen selle juures nagu õnnelik, et et siis nad on nagu rahul. Et, et siis nemad on nagu hästi akadeemilised inimesed, kõik, et kõik perekonnaliikmed on mingisuguse kraadiga ja sellised suure lugemusega ja niukesed Ja siis pojast saab taimetark ja teadvuserändur. Kui me räägime väelauludest ja tantsudest, siis tekib küsimus, et kus vägi sinna sisse tuleb, et kas mitte iga muusika või laul või tants ei ole siis väekas või, või on see väekas kellelegi, aga kellelgi teisel ei ole. Et kuidas ma aru saan, et mingis muusikas on vägi sees, kuidas ta sinna sisse panna või kuidas kuidas selle väe teemaga muusikas on? Sellega vist on natuke selline asi, et sõltub paljuski sellest, et missuguse mälestusega või olekuga see muusika või, või tants on esitatud või tehtud kas ta on nii-öelda esinemine või ta on nagu annetus või, või selline ohverdus kõiksusele. Et see on selline psüühiline häälestus, küsimus, mis just selle loo nagu lauljal või või selle tantsu tantsija olekut muudab ja see ühtlasi toob sinna nagu teise nagu laengu. Et noh, samas võib küll öelda, et et mõnes mõttes on tõesti igas nagu loos on mingi vägi ja ütleme, Abbas paneb nagu südame kiiremini lööma nagu tee, mis tahad. Aga teadvusseisundi nagu just sellise tõstmise või, või täpsema navigeerimise võimaluse annab see, et et noh, nagu võiks öelda, et tal on see suure vaimuside või siis mingi täpsem energia või jõud, mille poole pöördutakse, et see lugu on nagu annetus siis sellele väele ja seda annetuse tegemise läbise vägisi, nagu tuleb. Muusika on universaalne keel, see on see keel, milles me saame rääkida ja kõikide maailmaolenditega kõikidest maailma nurkadest ja me oleme ise seda kogenud ja näinud ka, kuidas see ühendab lapsi, kes on erinevatest kultuuridest, kes hakkavad üksteisega siis kas rütmi mängima või kaasa laulma. Tihti on need refrääni selliseid universaalsete häälikutega häälimistega, mis seovad kõikide keelte häälikuid või omavahel kokku. Ja ilmselt kunagi ennemuistsel ajal oligi olemas selline universaalne keel, mis oli rohkem nagu meloodia. Et see on ka see, millest räägib lugu ländvitš without, vööd, mille ma sooviksin esitada selliseks näitlikustamiseks, see on Põhja-Ameerikast pärit. Ja samamoodi on ju idamaade kultuuris tšakra kontseptsiooni järgi igale tšakrad kuulub oma vibratsiooni, oma heli ja neid saab siis korrastada läbi. Hääleühenduse, et sa võtad selle tooni ja lihtsalt laulad seda järgi, et hom on samamoodi selline universaalne ühend. Aga millal te omavahel kohtusite, kuidas, kas see oli ka mingi kosmiline sündmus? Võib jah öelda niimoodi, et Martiniga Me oleme kohtunud mitu korda ühel hetkel, kui ta siinsamas, Kreutzwaldi tänaval minu juures tornis külas oli laskunud vestlustes maailma olemuse ja maagia teemadel ja ühel hetkel mul tuli mälus pilt, et ma olen Martinit varem näinud. Ja see hämmastas mind, kuidas ma ei pannud seda konteksti kokku varem, sest me olime selleks hetkeks juba päris head sõbrad ajaliselt ja vist oli 2010 varakevad siin pole kohta ja, ja see pilt tuli Hollandist, sest mina olen ka päris pikka aega oma elus veetnud Amsterdamis ja Hollandis vahemikus 2008 kuni 2011 ja see pilt tuli mulle sellise tumeda musta riietatud noormehena pikad lokkis juuksed ja üleni nuge täis riputatud. Ja siis mingisugused veel mingid sauad ja mingid sellised noh, nagu oleks kuskilt tsirkuseareenilt otse välja tulnud. Ja juba mäletasin seda, kuidas ta rääkis sellest, et ta teeb tuletantsu. Ma nagu olin suht kindel, et see päriselt juhtus ja et see oli Martin ja siis ma hakkasin talle rääkima seda, et kuule, kas sina seal, meie ühise pärast tuligi välja, et see oli meie ühine sõber, kelle juures mõlemad tollel hetkel olime, tema oli korraks läbi käimas ja mina ööbisin seal mõned ööd ja me olime seal päris pikalt vestelnud erinevatel teemadel, aga lihtsalt see kohtumine mälust haihtunud mingiks ajaks. Ja siis me saime uuesti kokku siin Eestis juba aastake hiljem esimesel tingil ja see oli esimesel tingil sellel kokkusaamisel suvisel kokkusaamisel, mis on skandinaavia traditsiooni järgi nüüd ka Eestis üles soojendatud. Mis on ting? See on selline skandinaavia traditsioonist hõimude vaheline kokkutulek. Pealike kokkutulek, pärineb see nii-öelda nimetus ja algne traditsioon kusagilt ligi 1000 aasta kaugusest kast nihukest viikingite aega umbes niimoodi. Ja nüüd ta on uuesti üles võetud. Täpseid arve peast ei oska öelda, aga niisugune mõned kümned aastad tagasi jätame võib-olla natuke nagu paralleelselt selle Rainbow kogunemistega nagu jooksnud, aga ta on natuke sügavam, fokusseerub rohkem selliste nagu sotsiaalpsühholoogia peale inimeste omavahelisele võimele koos asju teha. Ja siis sellisel viisil, et ei ole ühtegi kindlat juhtivaid, kõik juhivad kõigile on vastutus, kõigele võrdne vastutus terve rida, selliseid omamoodi kollektiivselt kokkulepped, mis tehakse, põhjustab inimeste psüühikas päris tugeva sellise vabanemise ja teistmoodi kooselamise võimalikkuse kogemuse. Ta muidu on Norra, Rootsi, Soome ja Taani on need neli riiki, kes teda nagu peavad seda traditsiooni ja siis nüüd eelmisest lavastust on ka Eestis nii-öelda ametlikult nagu selle tingi pere osa. Aga siis jah, 2010 sügisel siis mõned meie sõbrad siis organiseerisid siis Skandinaavia eeskuju oli siis esimese Eesti tingi kuhu siis ka meie mõlemad sattusime oma erileitigi. Jah, ja mina mäletan, seal oli siis visiooni ring, see on nagu üks selle tingi kokkukutsumise põhjuseid on tegelikult see, et erinevad inimesed, kellel on maailmanägemus, saavad kokku, et seda maailma nägemust jagada ja visioone siis edasiseks neid ühildada, edasisteks tegevusteks kontakte sõlmida ja ja jagada maailmavaadet. Ja mina mäletan seda, et Martin rääkis, mingil hetkel tuli teema taimedest, Martin rääkis taimedest ja siis oli mul. Ah muidugi mina olin tol hetkel väga tugevalt just maailmaväetaimede temaatikaga seotud tänu sellele, et ma Hollandis elasin toortoidu perekonnas kus mulle tutvustati just kõiki maailma kõige vägevamaid räimi ja mida nendega ja teha, kuidas neid tarbida ja, ja millised on nende omadused ja Martin Tõi siis kaasa nagu selle nii-öelda eesti tausta taustasüsteemi, et mul oli parajasti ma olingi siis nagu eesti infot kogumas. Ma ise olen oma isaga päris palju lapsepõlves kogunud ravimtaimi apteekide tarbeks, et ka riist nagu niimoodi, kuidas neid nii-öelda professionaalselt kasutada ja kuivatada ja Pepareerida selleks et neid müüa saaks. Aga selle esivanemate tarkuse kokkukogumise info oli tegelikult üks, mis meid kokku tõi. Et kui see esimene mälupilt, millest ma varem rääkisin, seal Hollandis oli, olid minu jaoks sellise tuleühendusest. Martin jäi meelde nagu tule mingit pidi, nagu selline tuuleenergeetika kandja siis tekkiski täitsa selles mõttes nagu side, et ma olin temale meelde jäänud, kui see, kes rääkis väga põnevaid lugusid Hiina ja Tiibeti seikluseid Himaalaja mägedes. Ja, ja see ongi valguse teekond, et kuidas inimkond liigub valguse suunas, et selline ja tuli, kui üks valgusekandjaid on väga oluline osa, et see sütitas mingisuguse sellise sädeme. Sedasi hakkas kanduma sealt. Kas tänaseks teil on pühasuhe, mis on pühasuhe? Ai see on selline küsimus, millele ei oskagi kohe kuidagi vastata. Aga pole, ütleks niimoodi, et meil on meil on suhe väga mitmel tasandil minu jaoks reeglina huvitavad inimesed nii meestest kui naistest nagu noh, nagu suhtlemise mõttes, kellel on palju kihte, kes on võimelised maailma vaatama mitmest erinevast reaalsuse aspektist ja suutma näha neid ühendusi seal vahel ja seetõttu omama nagu võib-olla sügavamat või terviklikumat tunnetust. Et siis võib öelda, Dagnega, võib-olla üks asi, mis mind kõige kõige rohkem seob on see, et meil on väga mitmeid erinevaid reaalsuse aspekte, kus meil on nagu kattuv pinda, et kus me saame nagu suhestuda, et neid erinevaid nurki, kust maailmale vaadata, on nagu palju. Ja enamasti on võimalik leppida kokku, et okei, proovime seda asja vaata nagu sellest vaatevinklist, kuidas ta paistab ja siis vaatame nagu selle koha pealt, et et see võime midagi nagu lahti võtta või aru saada ja selle pealt tegutseda. Väga-väga hea minu jaoks nagu pretsedenditu eelnevaga võrreldes, et siis paneks väga minu jaoks väga köitev sihuke võimalus. Kas see nüüd seda nagu pühak suhteks nimetada? Ma ei oska nüüd öelda, sõltub, kuidas seda sõna nagu püha defineerida, et see on selline tunnetuse küsimus. Et seda võib-olla oskab. Agnes. Pühadus on midagi sellist, mida Me seostame tihti. Et on pühapäev või et on püha, et nüüd on aeg võtta aeg maha ja tähistada, et pühadus peaks tegelikult olema see, mis on meie enda sees. Maailmavaateline respekt elu vastu elu kui sellise vastu ja selle ruumi vastu, kus sa oled nende inimeste vastu, kellega me koos oleme, et selles mõttes ta on ikkagi küll püha, et see on kingitus iga hetk iga inimesega, kellega me koos saame alla. Et minu jaoks see suhe on eriline, sellepärast et see on avanud maagia elus väga mitmel tasandil. Et kui ma just parajasti ise sellel eluperioodil olin käinud Himaalaja mägedes ja kohtunud paljude laamadega ja saanud igasuguseid pühitsusi erinevatel tasanditel, saanud tiibeti nime, teinud hästi palju seda taustauuringut ja lugenud kümneid kümneid raamatuid neil teemadel. Ja hõljunud hästi sellistes kõrgetes heledates rääkides, kui nii võib öelda, et seda kogu seda valguse teemat läbi käsitledes, siis siis Martin tuli üleni mustas ja tegi pimedas tuletantsu, tema tõi nagu selle pimeduse poole ja ühendas selle valgusega ära, et et me nagu mõnes mõttes, noh, ta on nagu tumeda peaga, mine heleda peaga, mingis mõttes nagu oleme need vastandid kes kui saanud tegelikult maailm koosnebki kolmest komponendist, seda, et alati ei ole üks ja hea ja halb, vaid on ka siis see vahepealne seal keskel. Et meil oli nagu siis see elu hakkas seda ise maha mängima, neid stsenaariume ja et kui me koos edasi läksime Indiasse järgmine kevadvarakevad 2011 aasta no jah, et siis aasta alguses, et siis seal hakkasid lihtsalt juhtuma niisugused asjad, et me avastasime, et me, meie hotell või meie kämping või lõkkeplats, kus me parajasti sisse olime ennast seadnud, oli alati tsivilisatsiooni ja siis selle metsiku looduse piiri peal, nii et üks nagu pool oli valge ja teine naa pooleli varjus, et sattusime ühendama just selliseid kohti, et me oleme tabanud, et meie elus ka mõnes mõttes nagu kõnnime nagu seda rada kuldset keskteed ja sealt sealt siis said meie selline esimene lapsuke nimega oaas sündima ka ma arvan, sellest samast kohast. Faasist räägime pärast veel ja pikemalt, et mis te seal teete ja mida see endast kujutab, aga nüüd võiks kuulata natuke muusikat. Muusika ja laul on teie elus väga olulised, et Agne, sa oled väga ilusti öelnud, et see on üks kaunimaid viisenud kosmiliste harmooniasse ühendada, et kuidas kosmiliste armooniasse ühendamine täpselt käib ja kas me võiks seda praegu proovida, äkki laulate midagi mängite, et ma saaksime ühenduda kosmosega? Ma seda aastat täpselt ei mäleta, millal see toimus, aga see oli üks selle perioodi nendest ahhaa momentidest, kui mul need väikesed kvanthüpped hakkasid elus toimuma. Kui ma tabasin ära enda olemuses kaks aspekti, et ühtepidi ma olen nagu selline voolav valguse laine, aga teistpidi ma olen osake, midagi väga-väga materiaalset, midagi, midagi, mis on nagu staatiline ja mõistes seda, et me kõik oleme sellised vibratsioonilised olendid, kes kiirgavad endast mingit lainepikkust ja käivad seda teed pidi, mis parajasti nende lainepikkusi ja tõmbavad endale ligi neid inimesi, mida see lainepikkuse endast kiirgab, et siis ja selle baasil tegelikult saabki aru sellest, kuidas muusika ühendab neid inimesi või siis võimaldab seda vibratsiooni, kas tõsta, madaldada, seda sagedust hoida ja ta kõige kaunimaal viisil võimaldab ka otse südamesse tulla, et see on nagu südameruumi universaalne lugu. Need on nüüd need väelaulud, mis on tulnud läbimi erinevate tegevusega seotud külaliste seal faasis, et ma olen hakanud neid koguma, mis mind on ühel või teisel hetkel puudutanud. Et võib-olla jah, et selle asemel, et seda kirjeldada, seda peakski seda laulu laulma. Ja see laul räägib kõik enda eest. Üks teie jaoks olulisemaid elulisemaid teemasid on elu loodusega kooskõlas, et tänapäeva inimene püüdleb aina arenenuma tehnoloogia poole, et räägime transhumanismi singulaarsusest, tehisintellektist, tavaline linnainimene ei kujuta ette elu ilma tehnoloogiata. Kas ja kuidas on võimalik tänapäeval elada loodusega täielikus kooskõlas, kas on üldse enam võimalik ja miks on meile nii oluline? Kuidas te seda kunsti valdate? Minu jaoks tuli siia üks väga konkreetne näide, et kui ma olin Hollandis üteldi väga toredate vaimsete inimestega koos, kes teavad, kuidas toituda ja kuidas oma keha eest hoolt kanda ja, ja ütlesin neile, et noh, et Eestis on kõige suuremast linnast on ükskõik, millises suunas 10 15 minutit autoga välja sõita ja sa oled juba põhimõtteliselt metsas siis ja et need on nagu need metsad, mis ei ole inimese poolt istutatud ja Hollandisse oli väga-väga suur üllatus, et sama suure maa-ala peale niivõrd palju vähem inimesi ja nii palju metsikut loodust. Ja siis nad ütlesid väga tore, väga tore, et kuulsid kirjeldusi, kuidas saaksid taimi korjata, marju saab metsast korjata ja siis olid suured silmad, et te olete küll õnnega koos, aga noh, teileni need sääsed. Ja siis ma hakkasingi mõtlema nende raskete peale, et kas nad tõesti siis on midagi sellist, mille pärast siis need peaksid Eestist nüüd ära kolima ja mõtlema, et, et see on mingi koht, kuhu kindlasti ei peaks. Et üldse ei peaks metsa minema suvel sellepärast et seal on asjad ja nii edasi. Me oleme siin Martiniga praktiseerinud seda mõned suved, et kui hoolega kuulama hakata, siis sääskede sumin, kõlabki nagu selline on suur metsa omm häälik ja kui seda jälgida, kui muusikat ja mitte minna sellesse kohta, kus nad on nagu ärritavad ja ebameeldivad olendid, kes tulevad sind ründama siis seal on võimalik leida selline koht, kus on ka nendega võimalik läbi rääkida, et nad ei, ei ole üldse sellised verejanulised vampiirid, kes tulevad ja võtavad meilt verd ja viivad seda selleks, et katta terve Eestimaa sääskedega. Kuidas sa nendega läbi räägid, mis pakkumise samal pool teed siis? Üks väga lihtne moodus, mida saavad kõik inimesed järgi proovida, on see, et lihtsalt lased väga rahulikult ühel või kahel sääsel endalt verd võtta ja nad on väga ilusad, kui neid hoolega vaadata, nendele sellised vikerkaare, värvilised tiivad ja ja see on väga kaunis protsess, kuidas veri niimoodi sinna koguneb ja ta läheb ära ja sellest, kuid kui seda rahumeelselt lasta teha, siis ei teki isegi kupuga. Ja üllatuslikul kombel kõrval oleval inimesel on sääseparv niimoodi, et jookse või minema või vette kuskile, et, et nad ära läheksid. Aga siis, kui mina olen selle ära teeninud, ei tule seal seda enam, et see on midagi sellist, mis töötab. Ja teine on, on meelerahu, et kui on väga palju mõtteid peas, tiirlemas ja sa ei ole kohal selles selles paigas, kus Sa viibid, vaid mõtled sellele, mida peaksid tegema, mida oleksid pidanud tegema või kuhu sa peaksid minema või kuidas saaksid rohkem raha teenida ja nii edasi. Et siis nad tulevad ka tihtipeale ründama selle peale ja nii kui sa saabuse saabud sellisesse mõttevaikusesse või meditatiivsesse seisundis, siis nad kaovad ära. Nii et see on selline huvitav praktika, mida on meil võimalik siin teha, et võib-olla meie looduse kingitus kõikidele inimestele See võib-olla ongi üks selline oluline äratabamine nagu selle looduse harmoonia suhteliselt, et on vajalik jõuda selle keskkonnaga, kus sa viibid resonantsi heas või siukses, väga inimtekkelisest keskkonnas, me oleme teises sageduses oleme selles oma oma mullis ja elame siin. Ja kui me oleme nagu, ütleme näiteks noh, eluaegset tallinlased, ütleme siis minnes kuskil loodesse, sest tegelikult noh, sõltuvalt inimesest ikka päev paar on maandumisaeg, mille jooksul sa enda nagu väljaline olek muutub, dub häälestatud ümber ja peale seda on alles võimalik nagu hakata keskkonnaga ka noh, kuidas öelda, rahumeelset suhet saavutama. Ütleb, et aastaid tagasi ka rohkem praktiseerisid võib olla selliseid üksinda rändamisi looduses. Mis ma tabasin, oli see, et üks esimesega toimunud hetk, kui meie häälestus automaatselt tavaliselt kohaldama ennast keskkonnaga, et see on selline loomulik protsess. Et aga meie mõistuse üritab hoida kinni tavaliselt sellest olekust, kus ta on eriti just sellisest linnakeskkonnast või, või sihukesest tehisstruktuurist siis tihtipeale ka oma nagu teekonnal, eriti alguses ma kogesin, et esimene päev või või esimesed kaks-kaks-kolm päeva on selline tunne, et peale esimesest jõudmist kohale hakkab mõistus otsima ettekäändeid, et tagasi ära minna. Sest et seisund hakkab muutuma ja mõistus seda väga ei soovi, kõik asjad tulevad meelde, mis on tegemata, kellega ma helistan, kuhu on vaja rääkida, et see on see mõistuse soov nagu säilitada omast olekut, et see on see koht, kus lahti lasta, lõdvestuda ja alles siis, kui sa mõistuse paanikalaine on nii-öelda nagu ära läinud siis hakkab see tegelik nagu keskkonda sulandumine, nagu jõudma sellisesse harmoonia punkti ja kui see on toimunud, siis tavaliselt tunnetuslikult. Meil tekib jõle palju aega, kõik läheb rahulikuks ja väiksed asjad keskkonnas ei häiri enam see, et hommikul maa märg ringi kõndides on natuke jahe ja sääseparved. Et nagu ei, ei tule enam nii väga juurde ja kui nad kuskil ka on, sind ei sega. Sest et teadvusseisund muutub vastavalt keskkonna, kus me oleme looduse harmoonias liikumine on pigem nagu ümberhäälestamise küsimus. Üks huvitav teema, millega te tegelete, on suhtlemine meie planeediga, emakese maaga, et teie poolt sai algatatud ja ellu viidud selline ettevõtmine nagu maaema kallistamine üheskoos. Mida see endast kujutas, kuidas, kas said kõik inimesed kallistada maa emal kuidas üldse selle emakese maaga, meie planeediga, kes on meile elu andnud suhelda, et kuidas teada saada, mida tema mõtleb, mida ta tunneb, mida tema üldse arvab meist, inimestest ja meie tegemistest. Et kuidas see kontakt tänapäeval enamasti inimestel võib olla mentor sealsel tasandil mõttena on justkui vahel alles, aga tegelikult tundub olevat kadunud taastada või leida. Ja üks olulisemaid võtmeküsimusi ilmselt on ikkagi see, et kas inimesed on enesekesksed, vaatavad rohkem nagu ennast selles maailmas või või siis mõtlevad inimkonnale tervikule ja seoses selle kohaga, kus me oleme, et see ruum, milles me viibime, kuhu me oleme sündinud on ikkagi see keskkond, kus me saame kasvada, et me ei ole küll juurtega taimed, kes on ühes kohas kinni. Me saame kõndida. Me saame tantsida ja liikuda mööda seda maamuna, aga sellegipoolest me oleme seotud selle keskkonnaga, et praegu ei ole väga palju inimesi, kes oleksid päikesetoidulised või, või õhutoidulised, et suudaksid ilma igasuguse toiduta hakkama saada. Ja see on see, mida maa meile annab, see toit, kuidas temaga suhelda ja kuidas seda märgata, et ta meiega vastu kommunikeerib. See on põliskultuuride traditsioonides alles ja seda on väga lihtne sealt uuesti õppida. Aga samas omaenda kogemus on kõige parem õpetaja, et meil, eestlastel on väga suur eelis tegelikult omada mingitki ligipääsumaale, kus keegi ei tule keelama-käskima seda, mida sa seal tegema pead. Soovitan inimestel hakata jälgima looduse protsesse aastate lõikes ja aastaaegade lõikes ja võib-olla kui võimalik ka hakata midagi istutama, et tegeleda mingistki plaanis ma harimisega, see ei pea olema nüüd põllumajandus, aga see võib olla ka üks puu, mille sa kuskil istutasid, lihtsalt hakkad jälgima, kuidas ta kasvab, kuidas tal on ja, ja oma vajaduste ja siis selle maalapi, kus, kui suur see mängumaa on suhteid jälgima, et ikkagi üks printsiipidest, mis mis looduse keskkond räägib, on see, et ta annab sulle kõik selle, mida sa vajad selles mõttes see keskkond, kus sa elad, kus sa oled kasvanud, kuhu sa oled sündinud, peaks tagama kõik selle, mis on ühel inimesel täisväärtuslikuks, eluks vajalik. See on oskus omaette nüüd, kuidas see üles leida, kuidas seda sealt siis kätte saada ja ja seda siis omastada. No selle jaoks ta sidet luua on võib-olla öeldakse, et erinevate jõududega ja suure vaimuga ja ega maaemaga tuleb rääkida žestide keeles. Et sõnadest ei saa nagu aru, et nendele tuleb nagu, nagu teha midagi. Et nad ainult mõningates Põhja-Ameerika traditsioonides on levinud selline asi nagu ohverdus maale toidu näol. Ja nad ütlevad küll, et, et ühest küljest see kõik tuleb nagu maast ja nagunii kuulub juba talla. Aga see sümboolne, sest on nagu vajalik, et see loob nagu sidet uuesti. Soovitatakse anda seda, mis on sinu jaoks kõige parem. Mida sa laed nagu enda jaoks kõige-kõige paremaks toiduks. Nüüd muidugi lihase ei tohiks olla ja mesi näiteks on üks eelistatud asi, mida nõnda et teha selline sümboolne nagu ohverdus, see ei pea olema suur kogus, aga seal nagu žestina. Ja teine on see, et, et tagasisidet nagu erinevad jõud annavad alust, eriti kui me nende poole pöörduma, ükskõik mis vormis. Aga inimestega tihti kipub olema see asi, et me oleme liiga kiired. Me ei oota vastust ära. Et see tuleb alati, aga selle jaoks, et seda tähele panna, peab olema lahti avastatud, kuulata lihtsalt kuulama ennast ja keskkonda. Et seal ka see, et kui peas kogu aeg väga intensiivne mõtteprotsess töötab, siis nende väiksed märgid, liikumised, mis ruumis ümber toimuvad ja annavad seda nii-öelda tagasisidet, jäävad tihti tähele panemata sest ka enam erinevaid muid jõudusid suhtleb meiega žestide keeles mitte sõnadega, vaid juhtuvad väiksed detailid siin ja seal toovad elustusele maagia kui nüüd hakata tähele panema ja juhatavad Mistilistele teedele Kui me mõtleme selle peale, et keskkond on kriisis justkui tundub nii, kui vaadelda kõikvõimalikke saastatuse andmeid, kuidas hävinud liigid vihmametsad ja nii edasi inimese tegevuse tagajärjel toimub suur, selline laastamistöö rahvastik kasvab, ressursid vähenevad ja nii edasi. Et kui teete näiteks sündmuse maaema kallistamine üheskoos, mida see annab, et kuidas see nagu parandab seda, kas see tõesti teeb siis midagi paremaks. Et üks on tore meie inimesed mõtlema, et muudkui kallistame maaema, samal ajal mingid tüübid muudkui, aga ma ei tea, raiuvad vihmametsi maha ja lasevad mingisuguseid saasta jäätmeid. Meredes plastiksaar aina kasvab vaikses ookeanis. Kuidas selline näiteks kallistamise aktsioon siis maaema parandab või tervendab? Ilul kui sellisel ei ole tegelikult vahet, mis vormis maailma peal elu toimub, igal liigil on justkui nagu kohustus ja vastutus iseenda eest seista, et et sealt tulevad need enesealalhoiuinstinktid juba olemasolu iseenesest on märg sellest, et inimene on teadlik iseendast, oma toimingutest, ta saab vaadata minevikku, analüüsida seda, et määratleda tulevikku ja näha põhjus-tagajärg seoseid. Millegipärast on praegu inimene justkui ekspluateerima seda teadmist, nii et et kõik teised olendid, kaasa arvatud alates umbrohust, eks ju, kuni kihketeni metsas on justkui vaenlased, et nemad tuleb hävitada ja siis me oleme, vaat siis me saame olla need looduse kroonid. Meie vaatevinkel maailmal on ikkagi sümbiootiline, et Me oleme sümbioosis kogu selle keskkonnaga ka ja me ei saa ilma teiseta hakkama, ehk siis need kõik olendid on selles mõttes vajalikud. Kes praegusel ajahetkel veel veel siin on. Ja me peaksime võimalikult palju neil soodustama siin selles keskkonnas viibida ja olla. Ja kuna see tasakaal on praegu nagu kriitilises olukorras, et ikkagi liikide suremus on väga suur ja juba Eestimaalgi, vaatame, kuidas ehitatakse suuri teid, suuri müüre sinna Euroopa liidul on seadused ettenähtud, meil on vaja ka sellised piirded teha, eks ju, ja nii edasi, järjest kitsamaks jäävad need territooriumid, kus loomad saavad liikuda küll mingit pidi arvestatakse nende olemasoluga, aga, aga see siiski on nii ebaloomulik, nende keskkonda muudetakse oluliselt. Ja meie peame siis kuidagi nagu tasakaalustama seda, et tegelikult iga žest see ongi seesama nagu Martin mainis, et me suhtleme maaemaga nagu läbi žestide, et seal ka žest. Et sa lähed lihtsalt viiskend kõhuli ja pealegi, et kalli maaemale ja see on täpselt sama, nagu te lähete enda emale kallija ütled talle, et aitäh, et sa oled mind siia maailma toonud, et ma saan siin olla praegu ja seda kõike tajuda. Ja koostegemises on jõud, et mõnes mõttes noh, ta tal ei ole nagu otsest sellist žesti, mille ma sulle kohe vastu deebet, täitsa pai, ma ei tea, kohe puul, oksad, langevaid teevad selle pai. Aga aga see on, see on kaudne, et võib-olla see jättis ära mõne mingisuguse. Ma ei tea tormi, näiteks mis, mis võib väljenduda, et elu ei vali vahendeid selles mõttes, et surm on ka elu osa, et ta võib väga suuri muutuseid teha, ma ei tea, tuleb järgmine jääaeg, viib ära kõik need inimesed, kes on praegu seda maad niimoodi hooldanud ja harinud ja tuleb, tulevad järgmised inimesed, kes loovad seda. Aga see ei pea ilmtingimata niimoodi juhtuma. On jah, inimestel on väga suur jõud omapäid ja tahtejõudu kokku pannes asju muuta, et selliseid asju meil on nagu soov katsetada ja ja kui see töötab, siis seda teed ka edasi käia. No ma ütleks, et selle sellise kallistamise, aktsiooni või teiste sarnaste ettevõtmiste mõju võib-olla ei ole ka ainult nagu otse võib-olla nagu vaid selle nagu teine nagu sihtmärk on tegelikult ka inimkonna enda nagu selline kollektiivne teadvus, foon noh, me oleme siin mõnes mõttes kõik sellises ühtses elektromagnetilised mullis meie enda ajutegevus, et siis kui elektromagnetilised nähtused suuremas elektromagnetväljas, mis on siis planeet tervikuna ja selle sees, siis see sagedusriba, kus siis inimesed opereerivad, et need sündmused, mis seal toimuvad, mõjutavad seda tervikut. Nii palju, kui on neid erinevaid katseid tehtud, siis positiivsete ja negatiivsete impulsside, aga siis positiivsed impulsid on oluliselt tugevamad sadu kordi, tihtipeale kui need negatiivsed impulsid, et sellised ka väiksed, võib-olla väiksema arvu inimestega veetud žestid mõjutavad seda maailmataju inimkonda jaoks tervikuna. Et see on see, midagi, millega saab avaldada mitte nagu ühele inimesele või kohale fokusseerida leitud, aga sellist üldist nagu fooni tõstvat mõju. Et see on seesama see enda nagu teadvusseisundi hoidmine, maailma muutmine algab iseendast. Muutma seda, kuidas ise näed vabadust ja iseennast tunned eelkõige, kuidas oled olemas ja see muudab ruumi sinu ümber. Teistpidi isa. Akne, sul on hästi ilus maaema laul, äkki laulad meile? Ja mul on neid isegi mitu. Täna laulda tahtsid? Ei vaata enam, võib-olla laulaksin Põhja-Ameerika traditsioonist ühe sellise maaema ja taevaisa austava ja Pervitava laulu mis selle pealkiri Donantsin? Kui raadiokuulaja pole just selgeltnägija, siis ta ei näe, millised te olete, aga te olete tõesti oma olemuselt ja välimuselt veidi Haldelikud. Sellised õrnad, õhulised ilusad ja teid kutsutaksegi oaasi haldjarahvaks. Et mis ja kus on akuaas, sellest võiksime ka rääkida, aga ma tahaks enne teada seda, et miks teid kutsutakse haldjateks ja kes on haldjad, et kes nad on, kus nad elavad, millega nad tegelevad. Kas neil on mingi seos või seotus inimestega, kas me saame nendega kuidagi suhelda, mis nende selline missioon siin planeedil? No see haldjarahva teemal. Kõigepealt peab vist ütlema, et me ise ei valinud seda nimetust või kutsumist lihtsalt inimesed hakkasid meid meid niimoodi kutsuma. Ja, ja meil nagu ei küsitud nagu otseselt. Et, aga me ei ole ka ainsad, kelle pihta või kohta või see termin on siin nagu liikunud, et siin on terve terve seltskond. Eks see on vist natukene selline teadvusseisundi küsimus, mis peamiselt selle nagu kaasa toob. Et nii nagu noh, võib-olla ka meie puhul kui ka võib-olla looduses ja sellise kuidas öelda, siis piin, mateeria või nähtamatute, ainult rahva puhul on see kohtade või, või teatud nagu protsesside või jõudude hoidmise funktsioon seal võib-olla nende nagu peamine selline tegevusvaldkond. Et nii ka meel nagu baasiga raames on selline ruumi loomise ruumi hoidmise funktsioon nii füüsilises tasandis kui ka energeetiliselt. Et selle võib-olla nähtamatu maahaldjarahva koha pealt et nad on meil igal pool ümberringi, nad on kõikide taimede ja ja kõikvõimalike struktuuride keskkondade nagu hoidjatena olemas nad on, võib öelda, et selline teadvuse vorm, mis meie ruumimõõtmes ei oma nagu füüsilist keha aga see on selline kohalolek iseendast teadlik kohalolek, kellega on võimalik ühendust võtta natuke samal viisil kui võib-olla maaemaga või või teistegi juttudega ruumised. Nad ei žestide ja avatud südame ja neid on igal pool. Üldiselt nendega on kasulik või, või soovitav, praegusel ajal võib-olla juba peaaegu et möödapääsmatult vajalik suhelda, sest et kui nendega suhestuda, siis asjad liiguvad hõlpsalt ja lihtsalt ruumid püsivad paremini korras, taimed kasvavad paremini, vähem hoolt on vaja, sest nad teevad selle töö nagu teisel tasandil ära. Ja kohtades, kus nad noh, on ka ruume, kus need võib-olla ei ole. Sellepärast et selle ruumiga käitutakse võib-olla viisil, mis neile nagu ei sobi. Siis need asjad tavaliselt lagunevad ruttu. Jah, see meie puhul kindlasti tuli tänu sellele, et tekkis ruum, kuhu teisi kutsuda ja mida pakkuda siis laiemale ringkonnale teatud energiate koondamiseks või teatud vibratsiooni edasikandmiseks, nagu me enne rääkisime, et, et see, mis haakub selle ruumi haldjate sooviga, et meile tundus selles mõttes kogu see koht seal vanalinnas, kus me praegu paikneme äärmiselt huvitav juba sellepärast, et olime otsinud vist neli kuud kohta, kuhu maabuda kui eelmisest kohast pidime ära tulema ja see oli juba selline tunne, et võiks olla jagatud ruum ja taotlusega loodud koht. Ja ja ei olnud, käisime kümneid ja kümneid kohti vaatamas, ei olnud üheski kohas õiget tunnet ja siis järsku täiesti selles mõttes nagu ootamatult isegi käisime vaatamas seda ruumi ja see ruum ise, nii kui me sealt olime ära läinud ja maabunud korraks seda asja seedima, et mis see siis nüüd oli, siis tuligi kohe nimi, et minule tuli kohe toas, et see tuleb ja just nimelt kesklinnas linna südames kõige rohkem siis võib-olla seda linna Energiat kehastavas paigas, et kui me mõtleme Tallinnale, siis me ikkagi enamasti kehastub see vanalinn kohe silme ette, jääd just sealt nagu hakata siis seda ja loodusühendust uuesti looma, et ja kohahoidjatena tõesti see haldjate nimetus tuli. Aga meile endale muidugi on ka tunne, et me ei ole ainsad haldjad, kes seal kohapeal viibivad, et seal on kindlasti ka teised see keskaegne maja, seda on päris hästi tunda ja hästi see on hästi hoitud koht, vähemalt vanalinnas on neid võimalusi on päris palju ja, ja, ja meie jah, mõlemad oleme olnud väga pikka aega oma elus rännus Eestist eemal päris pikki perioode ja mõlema eludes sattus olema selline hetk, kus võiks ühte kohta pidama jääda mõneks ajaks. Ja, ja hetkel on endiselt soov seda teha Eestis ja, ja seda nagu siis selliste linnakeskkonnaruumi Tallinnas kahepaiksete enam me siis peame seda vajalikuks ka kusagil linnast väljas mingit kohta luua, et meie siis maailmaga suhtlemise koht ja mängumaa on hoopis seal Lõuna-Eestis Setumaa piiri peal. Aga kui me räägime nendest nähtamatutest haldjatest, kes elavad teie Oasis, kes elavad taimedes, kes elavad igal pool meie ümber mingites keskkondades, kuidas neid näha või tunnetada või kuidas nendega suhelda või suhestuda milliseid haldjaid üldse olemas on. Kas igal asjal on oma haldjas, kas igal looduslikul asjal on oma mingi haldjas või mingi oma vaim? See on selline teema, et kellel on silmad avatud, selle jaoks see kindlasti märkab seda ja näeb, et ja kellel on soov seda näha. Et see sellega on ilmselt samasugune lugu nagu see anekdoot kvant füüsikust. Matemaatik läks Quentini isikule külla ja küsis, et miks sul hobuseraudukse kohal on, et kas sa tõesti usud ka, et see midagi teeb siis kui ainult ütles, et see teeb olenemata sellest, kas mina usun seda või mitte, et see töötab, oleme me ka, et need haldjarahvas ja loodusvaimud ja on kindlasti olemas olenemata sellest, kas me usume seda või mitte, näeme või märkame seda või mitte. Aga kui nendega hakata koostööd tegema ehk siis noh, see meie mängumaa seal Lõuna-Eestis seal me oleme hakanud seda juba mitme aasta lõikes juba nagu selgelt nägema ja tajuma on mingid kohad korrastatud mõne paiga ära, siis näed, näed seda noh, see need võivad olla erinevad märgid, aga see võib olla kasvõi see, et järgmine aasta kasvab sinna mingi väga ilus lill. Mõnikord Need on näiteks kui on seal kohal, on oma vaimud välja, et noh, ütleme meil on näiteks soov mingit piirkonda asustada, anna vaatama, et sinna mäe otsa võiks mingisugune tulla mingi majake Vene või mingi koht, et siis järgmine aasta näed, kuidas seal on, taimestik on muutunud ja ta on nagu madalamaks hakkab jääma, et ta nagu ma see koha, need vaimud nagu hakkavad sinuga koostööd tegema. Et tihti inimene ei oota seda hetke ära ja lööb lihtsalt kopa maasse, hakkab kui aga ehitama ja tegema, et, et meie siis oleme nagu need rohkem siis võib-olla jälgijad ja selle kohaga suhtlejad, võib-olla me siis lähemegi ja nagu anname selle taotluse neile edasi, taotlus on üks asi, kuidas saab väga ilusti suhelda erinevate olendite või vaimudega, et et sa lähed näiteks, ütled, et teed mingi sellise väikese rituaali ja ütled, et, et meil on nüüd soov siia mingisugune eluase. Kuna seal meil praegu mitte mingit mõju ei ole, siis me olemegi sellised, nagu, et hakkame toorikust alles välja vormima, seda sellist inimasustatavad kohta. Et ta praegu on selline hästi metsik. Et ja siis vaatad, kuidas see vastus tuleb, et need on niisugused, seal võib ka annetada midagi siis toidu või, või mõne taime või võta midagi kaasa, näiteks allikad nendele nendele väga meeldivad ehted või mündid või ja siis sealt saad siis nagu seda nii-öelda nagu kommunikatsiooni edasi arendada, et minul näiteks on võimalus olnud ühe allikaga olla niimoodi suhtluses, et ta kinkis mulle laulu panen silmad kinni, isegi sain selle allika vaimu kuidagi niimoodi oma silme ette. Ja sõnad hakkasid voolama lihtsalt, et sõnum seal taga, see oli selgelt ära seestpoolt tunnetatav, et ta räägib sellises vormis minuga, et mina, kui ma soovin teda appi kutsuda, kohale kutsuda, siis ma peaksin laulma selle laulu, et see on nagu selline kutsung. Ja see siiamaani on üks selliseid võimsamaid allikaühendusi, mis mul on olnud, et meil on ka aasis, on selline traditsioon, et tarbime ainult allikavett, näiteks et meie kraanivett ei joo. Ja taimedega on samamoodi, et kui sul on noh, näiteks, et on mingisugune probleem, kehaline probleem näiteks tekib kuskile valu on või, või on mõni krooniline nähtus, siis sa saad enda sees saata siis selle taotluse või adressaadi välja, et nagu Google'is, paned sisse, et, et nüüd ma lähen metsa ja tahan saada sellele probleemile lahendust, see on nüüd otseühendus ja suhtlemine ja siis ei, lähed selles usalduses ja sa saad selle vastuse, et see on nii, selliseid juhuseid on. Meil on juba nagu päris palju olnud, et kui me oleme saanud saatnud välja soovi, siis hakkab ruum pakkuma vastu ja, kuid näiteks juba paikne olla mingi koha peal, linnas on seda keerulisem teha, sellepärast et sul ei ole seda loodust ümberringi ja kui sa oled paikne, siis tihti on ka niimoodi, et on, mõnel aastal on mingid teatud taimi hästi palju. Et me oleme ka ise tähele pannud, näiteks, et mõni aasta on kohe hästi palju marju või teine aasta on mingid teatud ravimtaimed hästi palju siis see võib tähendada seda, et haldjad pakuvad sulle seda ravimit selleks tulevaks talveks näiteks. Ja, ja siis me oleme aru saanud, et näed, oligi, see on see, et see aasta pärnaõit ei saanud, aga saime palju melissi näiteks ja siis me lihtsalt on selline võib-olla et on pikad, talveõhtud ja võidule uni või on kellelgi lähedasel või kellelgi on just vaja seda, et saaks nagu mune rohu asemel seda taime pakkuda. Nii et seal on nagu selline kommunikatsioon, see on nagu selline mittesõnaline, aga aga tunnetuslik kommunikatsioon ja tegelikult need vastused on kogu aeg olemas ja looduskogu aeg pakub sulle seda. Mäletamise vastuvõtmise küsimus, et olla avaldanud, sellele me siis nagu ruumist tuleb, et meil see taimedega on veel mitmeid, et nende kurgirohutaim, mis on teine, et ta on selline hästi hea regaa nagu rahustaja ja ja une tooja niimoodi, ja siis. Ta oli seal meie metsikus aias niimoodi, Agnetha istutas sinna ja kasvas ja siis üks aasta otsustas siis lihtsalt pool aeda üle võtta lihtsalt massiliselt nagu kassas peale. Ja siis ta korjasime niimoodi rohkem ja järgmisel talvel tuli mitu inimest, kellel meie juurde, kellel olid mingid spetsiifilised terviseprobleemid, mille jaoks just see taim oli nagu hea ravim, mis meil oli teda nagu jagada ka teistele. Et nad tulevad nagu põhjusega, et siis, et kui midagi nagu väga vohab, siis järelikult on teda ilmselt vaja. Aga milliseid olendeid veel on need haldjad looduses on räägitud palju ka inglitest. Kas teil on isiklikku sellist kogemust või kontakti tunnetuslikul tasandil inglitega näiteks? Jah, eks on küll, no ütleme nii haldjate kui inglite või, või muude olenditega see minu arusaamisesse nimetus on nagu võib-olla ei ole see kõige olulisem, et see on ikkagi tead selline nagu sagedus mingi teadvus, mis vibreerib mingil spetsiifiliselt sagedusel, millel on teatud omadused ja millega on võimalik ühendust võtta ja siis sellele noh, inimesed annavad nagu alati mingi nimetuse, et tihti eriti, mis puudutab nagu inglite valdkondades, ma tean, et nagu see keegi ütleb inglid nagu siis pool seltskondades nagu kulmu kortsu natukene nagu, et noh kas siis on mingeid usklik eelarvamusi või või on lihtsalt noh, igasuguseid mõjusid. Et tihti kahjuks kipub see nagu tunnetamine ruumist suhestuma jääma võib-olla selliste mõttekonstruktsioonide taha, et seal oluline on siiski see, et mingi spetsiifiline sagedus, mis on olemas, ta kannab mingit energiat mingite headust on meie enda kogemusest küll mitmeid nagu kontakte selle nagu energiavooga. Just, võib-olla siin mõningate selliste meditatsioonide ja, ja rituaalide kontekstis olnud just tervendus aspektist. Minu elu, nad tulid väga lihtsalt lihtsalt jalutasid sisse, et ilma, et ma oleksin otsinud või kutsunud neid. Ja, ja see tuli läbi teatud inimeste, kes ühel hetkel mu ellu tulid ja tulidki niimoodi, et mul toodi inglikaardid ja samal õhtul, kui Need mulle toodi, siis me ka kohe võtsime nad kasutusele ja siis oli see, et enam nagu esitad küsimuse, saad vastuse, esitatud küsimused vastuse ja kõik toimus nagunii niimoodi, et noh, et mõtled, et kas nüüd oli päriselt või oli see nüüd mäng ja, ja siis Sa oled mitu tõestus sellest siin ei, see ei ole, see ei ole mäng, et need on tõesti nagu väga-väga selged sõnumid. Ja noh, näitena ma võin tuua selle, et me olime viiekesi tol hetkel. Ja see koht, kus ma elasin, seda hakati sellest päevast peale hüüdma inglitorniks. Ja, ja siis kõik tõmbasime kaardi, segasime pakki ja igaüks tõmbas ühe kaardi ja seal tulid peainglid järjest üks, kaks, kolm, neli, viis, ja siis me tõmbasime veel ühe juurde nagu siis nii-öelda suurele vaimule ja me ei saa aru, kuidas see võimalik on, et nagunii järjest nad tulevad, aga eks ju, et kaardid on mingi väga otsene viis suhtlemiseks, kui sa tahad näiteks mingit küsimust esitada või mingeid soovi, siis seal sa saad sealt nagu vastuse. Aga teine on siis selline kaudsem taotlus, vastus, vorm, et kui on noh, öeldakse nii, et ütleme, sellised mustad jõud või, või mittesoovitavad jõud, võib-olla on parem, öeldakse mustvalge ja võib-olla ka ei kõla nii hästi, aga et just mittesoovitavad jõud tulevad inimeste ellu kui luba küsimata, et lihtsalt juhtuvad ja kõikvõimalike heledate jõududega või siis nende nii-öelda jõududega, kes on abiväed. Nemad tulevad siis, kui küsitakse, või kui esitad neile sooviavalduse. Ja mõnes mõttes ongi nii haldjate kuningriigi kui inglite kuningriigi teiste vägedega sama moodi, et sa pead nende poole pöörduma. Ja siis nad tulevad ja see on jah, olenevalt hetkest, kui selgelt ilmneda saab, aga minu kogemuses on see olnud mõnikord ikkagi nii et et sul ei ole enam mitte mingit kahtlust ka, et, et see nüüd oli keegi, kes tuli sulle appi, noh, ma olen, näiteks ükskord autoga sõites oli niimoodi oma ületasin aegruumi piire, nii et ma ei tea, kuidas ma nii kiiresti jõudsin ühest kohast teise, ma lihtsalt pidin sinna jõudma ja mul oli seal üks väga kriitiline hetk, kus keegi teine võttis auto juhtimise üle mingil hetkel, kus kus ma olin natukene möödasõitude sõidu distantsi arvestanud valesti ja ühel hetkel lihtsalt ja kõik, ma tundsin, nagu oleksin mingi mingisuguse rallimehe väe või jõuga oskus endale saanud järsku, et ma olin tegelikult tol hetkel veel päris algaja ja see oli, noh, me käis niimoodi südame alt läbi ja sa oled täiesti kindel, et tol hetkel ma ei suhelnud veel niimoodi, nagu ei osanud veel niimoodi suhelda nende jõududega, aga aga see oli täiesti kindel, et noh ja mitmed nagu sellised Kaitseinglite ilmutused, nagu on mul päris palju varasemast elust niimoodi hakanud tagasi meelde tulema, et tõesti nad on olemas küll. Kas ka varasematest eludest eelmiste eludega ei tegele rõnga üks popp teema, mida üritatakse lahti muukida, et kes ma olin eelmises elus, kuidas see mõjutab minu praegust elu, mis on karmamis üle kandub ja nii edasi ja nii edasi, et inimene tihtipeale tahab väga leida lahendust olemasolevale sellisest nii-öelda kuskilt müstilisemast minevik. Kust noh, ütleme nii, et mingeid asju või, või energiaid või kokkuleppeid üle kanduda küll nagu erinevatest kehastustest, vormidest või kohtadest. Aga, ja noh, ütleme, et on pigem julgustaks nende otsimist eesmärgiga oma eluprobleemide või asjade lahendamise eest nagu natuke nagu ära joosta või. Aga küll ma pean ütlema, et noh, vähemalt minu enda kogemuses tehesist ta hingamispraktikat ma sain praktika, kus minnakse mälule nagu laenatakse teistpidi, et ta aktiveeritakse välja laskma tagasi tooma teadvus, sündmusi, kuhu on jäänud kinni palju energiat elus. Et kas läinud kehast välja või, või tulnud sisse võõrast ja, ja see võimaldab neid nagu lahti siduda ja endale suuremat liikumisvabadust anda. Selle protsessi käigus ma sain päris mitmeid mälestusi, mis ei käinud selle eluaja kohta. Aga sündmusi, mida ma elasin selgelt läbi ja noh, ei olnud nagu võimalik vahet teha nagu selle praegu googetava nagu maailma või või selle vahel reaalselt, aga lihtsalt teised ajastud ja kohad. Et eks seal on mingeid selliseid teadvusel, nii palju, kui ma olen aru saanud, aga nad ei ole nagu nagu piire. Ta liigub edasi, lihtsalt küsimus on see, et kui palju on mingil hetkel mäletame millist, nagu reaalsus tasapinda. Me oleme võimeline haarama. Aga mis see teadvus üldse on? Lühidalt öelda vist see on see, on see midagi, mis on kohal see miski, mis kogeb, ta ei ole meie kehad. Meie mõistus, nad on see, see mina, olen see jõud see midagi, mis särav silmade taga siis, kui inimene on elus. Ja see, mis kuhtub sealt siis, kui inimene on surnud, mingi uurimustöö oli, kus tehti inimese nagu kaalu kohta. Et tehti kindlaks, et surma hetkel noh, ja see on nüüd siis ei puuduta võib-olla seal gaaside muude asjade vabanemist, mis tavaliselt toimub keha nagu suremis hetkel. Aga et kui neid mitte nagu arvestada, siis kehaga vaatab keskeltläbi umbes 80 grammi surma hetkel sel hetkel, kui teadvus nii-öelda lahkub kehast. Et tal on ka mingisugune nii-öelda mõõdetud suurus nagu olemas, võib-olla nagu füüsikalises numbrite maailmas. Midagi. Te tegelete mõlemad ja Martin sina, eriti kui sa kirjeldasid oma noorpõlve Castaneda, praktikatega ja muude asjadega, tegelete teadvuse muutmisega muutunud teadvuse seisunditega. Milleks see hea on, kuidas selle läbi inimese elu paraneb ja mis on selle lõppeesmärk, kuhu sellega jõuda tahetakse, kas lõppeesmärk, virgumine, vaidlemine? Ma võib-olla kommenteeriksin seoses veel nende eelnevate eludega, mis tulebki ühte otsa pidi selle teadvuse teemani välja, et ma olin päris veendunud pikka aega oma elus. Et ja ma täitsa kohe mõtisklesin nende teemade üle ka kooli ja keskkooli ajal, et kas on, olles lugenud budistlikke teistpidi, eks need on olemas reinkarnatsioon, et kas see ikka on olemas, et miks ma peaksin praegust elu elama nii et ah, ma saan järgmises elus seda parandada või ma saan järgmine elu noh, et see nagu kuidagi võttis nagu devalveeris nagu selle elu väärtust see mõte, et on olemas uuestisünd ja see oli selline nagu põhimõtteline baas, küsimus nagu, et kuidas oma elu elada, millise sellega, et kas on olnud ei ole. Aga, aga just see meeldetuletus eelnevatest eludest, see jõudis minuni siis, kui ma olin mägedes jumala mägedes ja üks laama ütleb mulle, et sina oled ühe Taara aspekti kehastus, taaskehastus, ümbersündi, mina nagu jäin nagu väga sügavalt mõtlema selle üle, et noh, et mida see siis tähendama peaks või mis see siis nüüd on. Ja siis ma läksin Indiasse ja siis ütlesid kaks inimest mulle veel seda. Ja siis ma tulin Eestisse, siis tuli veriks ühel kokkusaamisel soomlane minu juurde ja ütles sedasama ja siis noh, nagu siis ma hakkan mõtlema, et noh, et kolm inimest on juba nagu statistika, et see võiks nagu midagi nagu tähendada. Et noh, et kuidas ma siis enda sees selle peaksin ära tundma või mis, mida see minu jaoks tähendab ja siis hakkas tekkima nagu selline huvi või usk nagu sellisesse mingite omaduste üle kandumistesse eelnevatest eludest ja sealt kui seda vaatama hakata, siis sealt võivad tulla vastused või lahendused teatud küsimustele oma elus, et sa ei saa nagu täpselt aru, mis põhjusel ei mingeid teatud, et noh, et osad seovad seda seostavatele geneetika ka, et, et see tuleb kuskilt vanematelt või nii. Aga teistpidi sa saad aru, et et noh, et see, et ma olen kuskil mingisuguse Tiibeti, ma tea, jumalanna, mingi aspekti kehastus, see ei ole kuidagi seotud minu emaga või isaga, et see on nagu midagi, mis on nagu kuidagi selle elugeneetika väline, sest noh, mul nii palju kui mina, mu sugupuud tean, eks ju vähemalt kolm, neli sugupõlve oleme me kindlasti siin Eestimaal peal olnud ja kuskile sinna Himaalajade seda välja viia, aga noh, et siis võib hakata uurima, et võib-olla kuskilt ikkagi on inimkond sealt pärit ja siis ma kunagi ma ei tea, aegade alguses olin seal kuidagi sellega seotud, aga jah, see võimaldab kuidagi lahti mõtestada elu ja selles elus toimuvat paremini. Ja see on ka üks asi, mida me ise tegelikult suhtes minul varem ei olnud kunagi niimoodi avaldunud. Sellised plaanid, kus sa hakkad aru saama, et sul on midagi nagu läbi elude, et mul on, noh, see oli, me olime vist olnud võib-olla nii-öelda siis teadlikult koos, võib-olla mõned kuud ja inimesed küsisid kaua te olete kooselu täiesti nagu, et te vist olete küll juba mingi viis aastat koos olnud, siis me hakkasime ka, mõtlesime, et see tundus tõesti väga pikk aeg. Noh, nagu see aeg omandas täiesti teised mõõtmed, nagu sellisel tasandil, et see võib olla midagi, mida me oleme tulnud siia siis nagu tegema või lahendama, mida me oleme, oleme kokku leppinud, see on küll üks asi, mida me oleme ise mõlemad algusest peale kuidagi tajunud või mõtestanud, et et kui me selle ära teeme, mis, mis päriselt on nagu aegade aegruumide vaheline kokkulepe, siis, siis see võib päris palju asju ära muuta, et, et see on see, selle usk elu maagiasse selles reaalsuses. See vist natukene haakub otseselt sinna selle teise küsimusega, et miks nende erinevate teadvusseisunditega ja võimega oma teadvusseisundit tahtlikult muuta, miks sellega tegeleda? Ta annab vabaduse, tähendab reaalse võimaluse midagi teha. Et muidu, kui teadvusseisund on kogu aeg, sõltub ainult välistest mõjuritest ja seda, mida meile vanemad ütlesid, et ta peaks olema ja telekas peale korrutab, et kuidas see peaks käima. Kas need asjad nagu on koolide süsteem või niimoodi need mõjurid vormivad inimese teadvust väga spetsiifilise viisil, aga ja ei räägi, et midagi muud on võimalik. Ja siis nagu käest-jalust seotud, sest midagi muud ei ole võimalik teha, kui seal midagi muud ja et saab teha. Ja teadvusseisundi muutmine annab selle võimaluse, et esiteks sa saad näha maailma erinevatest aspektidest võimaldab näha, et sama olukord või, või situatsioon täiesti teistsugust tähendust, kui sa muudad oma oma perspektiivi. Aga selle teise perspektiivi nägemine võimaldab ka teistmoodi käituda, teha teistsuguseid järeldusi, saada teistsugust infot vaimses mõttes kindlasti võimalus saada teistmoodi jõudu, energiat peale oma liikumisele ja Teadmisi sellistest asjadest ja sellistel viisidel mis muide ei ole kättesaadav samuti ka see suhestumine siis teistes sagedusalades olevate teadvus aspektidega, nagu siis näiteks kast, helded või inglid või nimetagem kuidas tahes jõududega, mis on siin kohapeal, et teadvusseisundi nihe, noh, selles mõttes, et kui me tahame näiteks võtta, Ma ei tea, ütleme sidet näiteks, aga siis oma teadvusega viima oma tähelepanu ja tundega sees häälestun tema voole, see ongi teadvusseisundi muutmine ja nüüd see seisund võib olla lähemal või kaugemal meie tavateadvusest, ta võib nii kaugel ka olla, et pärast kui ma sealt tagasi tulema ei mäleta mitte midagi. Et meil on nagu, siis noh, võib-olla vaieldav kasutegur, aga midagi saab teha. Ja noh, lõppkokkuvõttes kui kogu see eluga eksistents siin selle planeedi peal selles inimese kehas on ju ainult üks nagu teadvusseisund. Et lõppkokkuvõttes me tulime siia kuskilt mujalt ja läheme siia kuskilt edasi või noh, vähemalt meie teadvus ja see võime seda teadvuseni tahtlikult muutma seda liikumist kontrollima õppimine ja selle elu jooksul annab selle võimaluse, et meil on see nii-öelda navigatsioonivõimekus olemas. Et võib-olla siis nagu ka noh, kuidas öelda, elu andis kestev treeningsurmaks või sõrmanisse start mõnes mõttes, et kui antakse nagu uus kiirendus taha ja lähed sinna, kuhu, kuhu varem pole läinud või kui tagasi sinna, kust tulid või miks on ka niisugune filosoofiline küsimus, kuidas vaadata. Ja see teadvus võimaldab esiteks iseendast teadlikuks saada ja õppida iseennast tundma, et noh, mina nimetan olengi seda nimetanud selliseks tunnetatud paratamatus, eks, et me oleme sündinud siia ilma sellise aparatuuriga nagu meie kehad ja meil ei ole antud kasutusjuhendit, et kust see ebaõiglus tuleb. Et miks nii, et kõrgtehnoloogilist suudame küll igasuguseid kasutusjuhendit kirjutada ka enda aparatuuri, et keegi ei ole, ei ole kuskil olemas sihukest suurt paksu raamatut, eks ju. Mis ütleb, et siin on nüüd kõik, kuidas sa saad oma keha kasutada. Et me peame niimoodi õppima seda tundma kogemuse käigus ja tuletama meelde võib-olla siis jagama, et see on see üksteisega jagamise võimalus ja Need tükid selle suure pusletükid on niimoodi Gilgadena laiali erinevates kultuurides erinevates traditsioonides, et Tiibet, lastel ja seal Indias on palju erinevaid tehnikaid just füüsilisi tehnikaid, hingamistehnikaid, kuidas siis ennast oma keskmesse tuua ja kuidas seda siis mis ja keskme, kes olek, on see koht, kus sa saad oma teadvuse seisundit kõige lihtsamini muuta. Ja vaadates kohe läände Mehhikos, seal on väljend hiinlakesed, sina oled mina, mina olen sina, et see on see ühisteadvus, et me saame nagu läbi üksteise ennast identifitseerida ja saad aru, et, et see me ei ole mitte nagu indiviidide planeet, vaid me oleme tegelikult SÕNA indiviid tegelikult iseenesest juba tähendab lahutamatu ladina keelest tulenevalt, et me tegelikult oleme üksteisest lahutamatult millegipärast sellele sõnale nagu pannud teise konsultatsiooni ja oleme lahutanud 11, et me saame ühel hetkel, kui me kõik saame aru sellest, mida me oleme siin kõik läbi kogenud ja mida me oleme siia tulnud praegu hetkel lahendama, see on päris suurt naerupahvakust väärt, et kui me saame lõpuks aru, et kui lihtne see kõik on ja miks me oleme nii keeruliseks selle enda jaoks kõik teinud. Et teadvuse seisundid on üks võtmeküsimus küll sellepärast, et põliskultuurid on need, kes on väga tugevalt hoidnud neid teadmiseid, et ega need tiibetlased seal muud ei tee ja samamoodi põlisameeriklased sama, et hoiavad neid nii-öelda seda printsiipi koos, et, et see päris hullumeelseks ära ei läheks, et inimesed ei kaugeneks sellest nagu noh, nii et, et mitte ühtegi inimest siin maa peal ei oleks. Et põlvest põlve ikkagi paljuski juba edasi antud ja teadlikult ka. Teine on see, et sellel on väga suur praktiline väärtus, sest ta annab võime enda seisundit muuta, teadlikult jälgida, mis selle seisundiga toimub, võimaldab teha, mida iganes see annabki selle voolavuse võime võtta suvaline olukord, ruum sulle pakub ja rakendada see täielikult ja minna sealt jälle edasi ja mitte kiinduda liigselt nagu asjade külge, mis selle vajalikud nagu üks tore ravitsejanaine Eestist ütles hästi, et elu on põhiliselt vaadeldav kahest aspektist, et see on kas tragöödia või komöödia. Et vahet ei ole, kumb nagu, et mõlemad on samaväärsed kui ükskõik, kuidas sa vaatled, aga see on sinu valik. Ja vastavalt sellele, kuidas sa selle valiku teed, on ka siin on kogemus, milleks tundeid sisaldasid. Üks teie jaoks väga oluline teema, millega te tegelete ja kuhu te kaasata ka teisi inimesi, on põlisrahvad, loodusrahvad, nende kultuur, kombed, traditsioonid, erinevad sellised riitused, tseremooniad, toredad ettevõtmised. Loodusrahvastel on hästi oluline olla ühenduses loojaga suure vaimuga, et selleks kasutatakse erinevaid meetodeid. Aga minu küsimus on hoopis see, et kes see suur vaim on et kes ta on ja kuidas temaga ühendust saada. Seal on vist väga lihtne ise alati. Et see on see terviklikkus sama printsiip, et mida need on see koht, kus me minu jaoks hakkasid esimest korda see nii-öelda füüsikaline seal on pool nagu mõistlikku juttu rääkima, hakkas tekkima arusaamine, et omavahel seotud, et kui kvantmehaanikas asi väga peeneks läheb, nagu siis hakkavad ka nagu kõik asjad olema omavahel seotud ja eksisteerime erinevates kohtades, samal ajal ja ja nagu vahet, et seesama vist on selle suure vaimuga, et see on see on mina, sina ja kogu maailm, iga asi, mis on olemas, aga võib-olla ja nii noh, selles mõttes, et nii füüsiliselt kui aga rohkem võib-olla selle teadvuse mõttes. Et see on see terviklikkus. Et selle poole pöördumine nab häälestuse meie enda nagu väljale või olemusele minna tagasi selle printsiibi juurde, kus meil on side kõigega sealtkaudu võimalik saada infot ükskõik mille kohta suhelda, ükskõik millega esitada oma palve või soov ükskõik missugusel aspektile sellest tervikust. Manifesteerin tulemusi, kuhu nii-öelda kaudu minnes ei jõua, et füüsiliselt tehes midagi või niimoodi, et see on see otse nii öelda seda tuuma juurde. Ja eks see side selle suure vaimuga on, on läbi iseenda tule väljastpoolt, et see on pigem minemine sügavale enda sisse läheb enda teadvuse laiemate aspektide mitte kuskilt väljaspoolt side suure vaimuga me enda sees. Igasühes kogu aeg. WD või ei, et kutsun maasi. WD vaim, vetevaim, kutsu saamivetevaim vetevaim. Kutsun maasi. WD vaim vette. Kutsu saami. Veedee vaim, vetevaim, puu, aastanzi. Veedee vaim, veedee, vaim, puhasta, Vetevaim vetevaim puhastanzi. Et vaim vete mõnnistanzi WD vaim, vetevaim, kutsun maasi. Vetevaim vetevaim kutsus. Vetevaim vetevaim kutsun maasi. Kuut. Üks huvitav mõiste, mida te kasutate oma juttudes, on ruumi loomine, näiteks püha ruum meie sees ja meie ümber, et mida see täpselt tähendab ja kuidas seda teha, et kuidas ma saan mingit ruumi luua, kui me räägi nagunii-öelda materiaalsest ruumist, ehitasime mingisuguse hoone valmis, aga mingi ruum. See on üks selline haldjate aspekt või haldjatele omane tegevus identifitseerida ennast läbi ruumi, et ja see ja igal juhul saab alguse seestpoolt selles mõttes, et soov või tahe mingid teatud väärtust enda ja ümber luua läbi ruumi on kindlasti enne, et see on nagu see koht, kus võib-olla kui inimene ei teadvusta seda endale, siis noh, väga palju me näeme väga ilusaid ruume ja väga toredaid keskkondi ja see on nagunii südamega ja nii ilusti loodud. Aga kui teda nüüd nagu nii-öelda püharuumina hakata nagu identifitseerima, siis seal on ikkagi see taotluse ja teadvuse aspekt juures, et noh, ütleme kirikud nad on mingis mõttes pühad ruumid ja ka loodud taotlusega, aga seal on juba tuleb juurde see küsimused. Ta läheb millegi teenistusse, kui ta muutub juba religiooniks, siis on seal tulevad religiooni aspektid juurde. Aga pühadus kui selline ikkagi tähendab sellist austust, respekti, hoolivust, armastust jäägitult sellesse nagu ruumi ja keskkonda, kus viibida. Pigem võib-olla on see, et teadvustatud kohalolek ja selle ruumi nagu teadvustatud loomine, sest me kõik loomeruumi, kogu aeg aga see püha ruumi vahe on see, et see on hästi teadvustatud väga kindla eesmärgi jaoks. Et tal on, nagu sellel ruumil on nagu energeetiliselt mõttes nagu liikumissuund, tänan sihti funktsioon. Sellest ollakse teadlikud ja teadvustatud, loome. Kuidas inimene saab siis endale ise oma püha ruumi luua, jagage mõni lihtne praktiline. Tunnen ta, minu soovitus oleks see, et võimalikult täpselt kujustada seda, millist ruumide enda ümber tahaks, et ta tunneks ennast juba sellises ruumis, nagu ta kujutab ette, et see võiks olla. Ja siis see hakkab juhtuma, et need, see, kuidas see sinnamaale jõuab, et see ruum valmis saab, see, see on universaal, universumi ministeeriumi osa, et, et siis inimene hakkab lihtsalt seda tõdema ja tajuma. Et see on nagu üks kõige tõhusamaid viise, et kui sa kujutad ennast juba ette sellisena sellises kohas, nagu see ruum kunagi olema saab või olla olla võiks. Aga teine asi on ikkagi tahtlik nagu selline ja sõnastatud taotlus. Et siin osad põliskultuurid ütlevad, et see peabki olema valjuhäälselt välja öeldud, aga meie oleme seda kasutanud ka mõtteliselt, sai sõnastatud selle oma peas ja siis ära ütle, et võimalikult täpselt nii, nagu sa seda ette kujutad. Ja sealjuures on võimalus kasutada Ta ta erinevaid olemasolevat, vaid meetodeid, üks meetodid näiteks, mida põlisameeriklased on siiamaani siis praktiseerima son erinevate stiisijatega koostöö ja siis nad kasutavad ka suundade printsiipe ja, ja siis maaema taevaisa ja suure vaimu aspekt, et nad nagu loovad selle nii-öelda sellise geomeetrilise terviku ruumi alla, et sa võid sinna luuagi mingi pühapaiga või altari näiteks, mis muutuks selle selle koha keskmeks. Ja ühed väga suured abivahendid, mis taotluseid võimendavad, on kindlasti kristallid, ei muud, erinevad abivahendid. Ja kui nüüd füüsilisest ruumist rääkida, siis võib-olla kõige esimene asi oleneb nüüd, kus, millega täpselt tegemist on. Aga kõige esimene asi peaks isegi olema tegelikult ka ruumi puhastamine, näed sa kõigepealt selle ruumi nagu omadused, et kui sulle tundub, et see ruum ei ole piisavalt valmis selleks, et seda sinu unistust või seda soovisime sisse luua, siis tuleks ta võib-olla kõigepealt hoopis ära puhastada. Kuidas. Ma ütleks, et see ruumiloomes kõige olulisem on see, et see hakkab enda seest. Et see on, see haakub natuke selle teadvusseisundi valitsemise ja juhtimise harjutamise või praktiseerimisega, sest et Need abivahendid, mis on ruumiloome juures, on siiski abivahendid. Et selle töö või selle suunised pärase teadvus sinu enda sees, et sa selle, et mõnes mõttes see ruum on siis see, et, et seal lepid energeetilisest mõttes sellele keskkonnale teistsugused parameetrid, et kui on see meie kollektiivne alateadlik pool teadlik kokkulepe, mis inimühiskonnas valitseb, et mis on meie jaoks reaalsus. Et mõnes mõttes sa sõnastad määratud Reaalse natukene ümber muudetud parameetrid, et mingit kindlat nagu tööd funktsioon oleks võimalik teha. Et aga jääb nagu Agne ütles, et see hakkab pihta tihti ruumi puhastamisest. Et see on nii füüsilisel tasandil siis põranda pühkimine. Me ülekäimine aga selle juures siis juba rakendub kindlasti see teadvuse aspekt, et sa teed seda teadvustatult. Et sealt eemalduda, et ilmselt see, mida sinna ei kuulu ja iseenesest selle nii-öelda nagu töökäsu või funktsiooni nagu ruumile annab juba seesama teadvus sellisel viisil hoiad see annabki selle oma teadvusega, me loome oma vahetut lähedust nagu energeetilisest mõttes. Et selle häälestuse hoidmine Stroomi puhastada igal tasandil koristamise käigus juba teeb seda aga mõned asjad on jäigad sinna jäänud varasematest aegadest või on mingi intensiivne energeetiline protsess saanud midagi on uhkele niimoodi laokile, siis asjad, millega lahti võetakse, on üks, on trumm otsitakse siis trummi, sihuke heli, mis läheb nagu resonantsis on nagu noh, kas trumme mängib seal nagu nad on tunda nagu käe all see ühe mingi koha pealt on ruumi nagu, nagu resonants, teine lüüakse lahti. Kasutatakse erinevaid, vihtasid, kadakad, kuuske, mändi, millal siis energeetiline struktuur on ka selline okkaline. See võimaldab nagu puhtaks lükata ja siis muidugi erinevaid viirukeid nagu näiteks võib-olla salvei ja Palo Santo. Põhja-Ameerikas rohkem on levinud ja noh, muidugi siis konkreetselt palved ruumist välja viia erinevaid asju, mida sinna ei ole tarvis, siis võib-olla nende jõududega, kellel ütleme, selle puhastuse tegijal on parem kontakt, ta saab alati kutsuda endale abiväge, seda protsessi, nagu koondama. Kas tegelikult saab seda abiväge, millest me täna oleme ka rääkinud või kellest me täna oleme ka siin rääkinud, kutsuda endale appi ükskõik mida tegema. Et mis iganes tülikas olme või mingisugused kohustused või noh, mis iganes tegevus mul elus on. Teen muudkui taotluse, palve, kutsun, tulge appi, haldjat või kes iganes abivägi on antud teemaga seotud ja nad tulevad. Jah, nad tulevad, aga sellega on see, et nad ei tee tööd kellelegi eest ära. Et nad aitavad nendelt võib-olla sageduslikke aspekti alt, kus nad on nii-öelda haldavas funktsioonis aga selle, mis puudutab nagu meie seda nii-öelda seal oma teadvus, siis peamist opereerimist nagu keskkonda oleme ikkagi enda poolt ka nagu need füüsilised sammud nagu ruumis tegema. Et noh, tihtipeale nagu noh, võib kohata nagu võib-olla inimesi, kellega on siis see, et töötaks hästi palju palvega ja niimoodi, aga samas ikkagi asjad hästi ei liigu, sest et füüsiline pool jääb nagu unarusse või nii, et see elu peab olema tervik. Ma ise peab ikkagi selle sammu astuma, ma tahtsin veel siia lisada seda, mis on nende abivägede koha pealt on see, et nagu rääkisime kohtadel on oma hoidjad või haldjad või haldajad, nii nagu see juba vanas eesti keeles on nimetatud, et nendega läbi rääkimine on ka üks väga oluline asi siin on, praegu on niimoodi, et see, kes on ütleme, omanik ja selle kohahoidja või haldaja ja energeetilise maailmas või nähtamatus veel maailmas ei ole kindlasti samad ja tihti. Nii et väga palju on praegu tehtud protsesse, mis ei ole läbi rääki räägitud, kus ei ole neid kokkuleppeid sõlmitud. Ja, ja sealt hakkavad tulema igasuguseid jamadesse, võib täitsa väljenduda selle inimese elus, kes seal seda seda protsessi teeb või siis kaudselt näiteks sealmaal, et seal ma tea, pind ei ole enam viljakas või tulevad suured vihmad ja vastupidi puud või noh, et seal need mõjud on nagu kaudsed. Enamasti näidatakse mingeid märkega otse haldjate poolt, aga siseneb osata neid silmi vaja, et sa pead oskama seda näha või kuulata või vaadata. Aga see on hästi oluline selle püha ruumi loomise juures, et vaadata sellest noh, iseenda seest, eks ju nagu Martin ütles ka, et sa hakkad pihta, aga et endaga kokkuleppe, et sa iseendale midagi vastu ei tee ja siis sealt edasi vaatad juba, kuhu ruumise sattunud oled ja mis jõud või väed või kuidas selle ruumihoidjatega lood. Ja noh, võib-olla üks kõige olulisemaid asju selle juures on see suhtlemiseetika, et Aciegi kõigepealt pead küsima luba teha. Seal on mingi märgi keskkonnas, seda protsessi võib läbi viia, sest meie teadvusseisund on enamasti limiteeritud ja läbi enda laiema teadvuse aspekti on vajalik alati küsida, kas protsessi teha kui või, siis mis on selle jaoks vaja teha, et seda saaks teha ja kui midagi on ära tehtud, kuskilt on keegi appi kutsutud, tuleb tänada kahvati seal nagu see on vajalik. Selle nimi on elementaarne viisakus ja et kui sa kutsud kellelegi appi, siis, siis ega ta sinu juurde jää igaveseks üldse tänamine on ka mõnes mõttes siis see, et ta saab edasi liikuda. Püha ruumi puhul ka, et eritud kruumile luuakse mingi noh, teistmoodi keskkond teatud töö tegemiseks, siis tuleb määratleda selle kestvus. Et see ruum tuleb pärast kokku korjata, et sa ei jäta seda kuidagi niimoodi iseenesest lagunema, siis võib seal veel palju asju, manifesteeru, mida sa üldse ei soovinud. Mis võivad noh, kas sellel töö nagu mõttetuks muuta või tuua hoopis midagi muud kaasa, mis nagu ei pruugi teenida just kõige paremaid eesmärke. Aga noh, ütleme see siin kohapeal, ma võib-olla tooksin et see, kas paremat või halvemat selles mõttes nagu ei olegi vaja määratleda, et kas see on oluline, kõik nagu protsessid on selles mõttes aktsepteeritud ja olulised, et kui on näiteks mõni inimene, ega ta ei ole halb, kui ta näiteks on võtnud mingi maja saanud mingi majaomanikud, ei oska sellega midagi peale hakata ja sellega seal näiteks juhtub midagi, aga võib-olla ta täidab mingit väga olulist rolli, et ta hoiab seda maja sellisena, nagu ta on näiteks et jõuaks, tuleks keegi, kes oskab hinnata neid asju, mis seal on, et ei ole näiteks lammutan seda otsast lõpuni maha. Et me, noh, me kindlasti öelda, et keegi, keegi, kes nüüd ei ole nagu niimoodi käitunud oma ruumiga, et siis nüüd midagi valesti teinud, et seal on, igal asjal on nagu oma põhjused meie poole on hakatud juba pöördume küsima, et kuidas ühte või teist protsessi teha või kuidas taimedega suhelda, kuidas leida, kuidas määratleda õigeid taimi siis oleme lihtsalt hakanud hundi näitama, et, et see on, kui inimesel tuleb see mõte, et ta seda soovib, see jah, see kõnetab mind siis siis see on märk, et on aeg võib-olla sellega tegelema hakata, et sellised, nii lihtne ongi. Näed seda, see ilmnes kontekstis tehtud, see hea või halb on tihtipeale mõeldud sellena, et et kas see tegevus oli nüüd see, mis oli nagu taadeldud, mida soovite teha või siis tuli välja midagi muud. Et see ei ole nagu hea või halb nagu siis nii-öelda selles tavapärases kontekstis, et keegi kuskil on kuri ja nii mõeldud, see on päris nii, nagu ei käi. See on ka omaette küsimus, et millises keeles väljendada kõike seda, mida me praegu räägime, et eesti keeles on võib-olla vaja uusi sõnu palju luua, et väljendada kõike seda, mida uus ajastu kaasa toob. Te olete alati terved, ilusad, säravad, rõõmsameelsed, õnnelikud, kõik see tundub täiesti siiras, et kuidas te seda teete, mida te sööte, mis vahendeid kasutate akna, ma tean, sina kasutad looduslikke igasuguseid kosmeetikavahendeid peseb pead näiteks leivaga. Martin, sina ma tean, et oled taimeravis ja üldse taimede spetsialist ja kasutatav puuseeni näiteks ravimiseks, tegeleda igasuguste muude põnevate, selliste enda, terve ja heas konditsioonis hoidmise vahenditega, mis on tulnud loodusest. Et äkki jagata mõned. Nipid see maailmavaade, kust me oleme hakanud siis seda teed käima on, ongi selline loomuliku ja loodusliku inimese käitumine või et toit peaks olema meie ravim ja ravim peaks olema meie toit, et kosmeetika peaks olema see, mida sa julged kama suhu panna, mitte selline, mida mitte mingil juhul. Noh, et nahk on täpselt samamoodi ju imamis võimega, et miks peaks sinna panema midagi sellist, mis ei ole, ei ole see, mida sa süüa saaksid, et kirjelda näiteks kuulajale, kuidas leivaga pead pesta. Minu kõige lemmikum peapesuvahend on tegelikult muna, et see on üks, üks asi, mida ma olen väiksest peale kasutanud ja see on igas maailma nurgas olemas ka, kuhu ma sattunud olen. Et sellega ei ole mitte midagi muud, kui need on väga ilusas ühekordses pakendis ka mulle väga meeldis täpselt. Aga mida sealjuures jälgida, räägitakse legende, et inimene pesi munaga pead, läks kuuma duši alla, pea oli mingisugust munapudru täis, mida siis kammis? Ma ei tea. Nädal aega välja noh, sellega on lihtsalt see, et ei tohiks kooliga kuuma vett kasutada, et ta on sellises leiges soojas vees. See šampooni osa sellest munast on ju ikkagi see kollane. Pigem või. Kusjuures ei ole, ei ole isegi, ei ole tähtis või täitsa et võid täitsa kloppida ta vahule üleni ja töötab väga hästi, see ikkagi ta läheb tükki siis kui kooliga kuuma veega teha, et selle pärast. Aga noh, siin on muidugi selles mõttes munale munal on ka vahe, et ma olen siin, see on katse-eksitus, meetod, elu õpetab, ise olen tabanud ära, et ikkagi vabalt kasvatatud kanade munad on, pesevad paremini puhtaks. Võrdleme, meeldivad rohkem. Et leiva, seega on see tükkide kättesaamine natukene lihtsalt keerulisem sellele leotisega, et kuna ta on selline pudine ja neid vahendeid on veel saviga, saab väga hästi, et kui on rasvased juuksed, saab saviga seda peanahka puhastada ja kuivatada ja ja sidruniveega ja ja ma olen ise just reisidel tähele pannud väga palju, et ikkagi mingi aja pärast noh, sealsamas Tiibeti mägedes muidugi, seal oli õhka puhas. Et selles mõttes ma jah ka ikkagi kuskil väga paljude autode keskel kesklinnas suures Maide, Mexico Citys võib-olla ei ole seesamamoodi, siis sa pead ikkagi iga päev pesema võib-olla, et saada puhta juukse tunda. Aga mägedes küll oli see, et unustad lõpuks ära, et üldse selline asi nagu pesemine on olemas, sellepärast et kogu aeg on nii puhas tunne, lihtsalt sellepärast et väljas. Esiteks ise oled nagu liigud sellise selles elurütmis, nagu nende kohalike elu on, kus ei ole väga palju seda, sellist saastunud õhku ja üheteistpidi seal on puhtad mõtted, sul ei teki ka seda sellist ütleme, higi ja kõik need tihti emotsioonidega seotud. Sellised keha ei peaks tegelikult neid eritama, kui inimene on tasakaalus, et see on üks mürkide väljutamist viise ja samamoodi läbi juuste, et et lõppkokkuvõttes mise ideaalne olek oleks ikkagi see, et ei oleks vaja minevik, seepi küll ei ole kasutanud juba, ma ei tea, 10 aastat või ka minimaalselt, siis kui nagu kuskil satun, ma tea, jalad on täitsa poriseid ja, või midagi sellist, siis ma ikka olen kasutanud, aga, aga noh, et eesmärk on ikkagi see, et, et Meil ei olegi vaja pead pesta. Me ise hambaid pesta ja see kuidagi tundub, mõnes mõttes tundub nagu ebaloomulik, et me oleme sõltuvad mingitest sellistest asjadest, et et meil ei ole keha isepuhastumise võime on miinimumini viidud. Ütleme, kui 200 väliselt tegema. See, mida me sööme, mõjutab väga otseselt seda, kuidas me ennast tunneme ja kuidas me mõtleme. Ja vastupidi, iga olin ei olnud võib-olla kõige tervislikuma toitumisega, et minu nagu selline teekond võib-olla sai teadlikuma toitumise sisse just saigi algust siin rohkem hakates koos liikumagnega kes oli juba niimoodi aastaid praktiseerinud süües temaga siis sama toitu mõnda aeglisse, põhjustas olulisi muutusi minu kehas tervises, teadvuses ka. Ja need on tihti sellised muutused, mida ei pane tähele, sest nad on pikaajalised. Et teatud toidu söömine võib olla, mis, nagu on raske seedida, tõmbab nagu kinni võib-olla seda sisemist süsteemi temal tegelikult ka mõtte välja kinni asjad, mis nagu võib-olla on sellised väga teravad ja võib-olla siuksed nagu kangete mõjudega, kipuvad ka mõistuse ise nagu muutma selliseks. Võib-olla natuke ärritunud maksja raske kohelisemaks, et teda mujal nagu ma olen oma elus väga selgelt kogenud ja on ka nagu teiste inimeste poolt sedasama tagasisidet olnud. Meie dieet mõjutab seda, kuidas me ennast tunneme, kuidas me mõtleme. Ja samuti vastupidi, et, et see midagi. Me meie mõtted ja tunded panevad meid valima toitu, et me võtame ikkagi selle, mida, mis meid isutab, eks ole. Aga miisu tuleb sellest, kuidas meie enesetunne on, enesetunne juba mõnes mõttes on jällegi see selline nagu ausalt ka keemiline protsess, et need ühendid, mis meie keha on kättesaadavad ja mida parasjagu protsessideks. Ennast tootev ratas mõnes mõttes. Ja see on see küsimus, et kas mingil hetkel tehase teadlik valik ja võtta võib-olla midagi erinevad oma menüüsse või siis käia sama ratast kogu aeg edasi? Tavaliselt kahjuks jõutakse võib-olla valiku ja sellise erineva võimaluse kogemiseni alles siis, kui kehakaal nagu halvasti, et kui midagi enam ei tööta või, või kuskilt on midagi paigast ära ja enam kuidagi muidu ei saa. Ja, ja siis on see ka nagu visa tulema, sest et siis on juba kriisiolukord ja siis on need asjad võib-olla ei käi nii kergesti. Võiksid vanad kreeklased ütlesid, et terves kehas terve vaim, et me ikkagi peame esmalt saama sõbraks oma kehaga ja peaks olema soov tunda ennast tervena. Et see ühiskond soosib väga tihti sellist enesehävituslik aspekti. Sõltuvused, harjumused ja ihad võtavad üle tervemõistusliku käitumise oma oma ja respekti oma keha suhtes. Ma olen üldse vist selles mõttes natukene erandlik, et ma võin, ma minul kaudu ei saa mingit väga suurt statistikat teha Eesti ühiskonnas, aga aga et mina olen seal hooaja toidu tarbija olnud kogu aeg, et ma mäletan päris sügavat traagikat, kui ma pidin Tallinnasse tulema filmi õppima ja ma ei saanud teatud aastaaegadel jäätud marju või õunu maias lihtsalt sellepärast, et mul oli 24 tundi päevas, oli programm ja ma pidin seda järgima. Ja see väljendus kohe talvel minu enesetundes, et ikkagi meil on võimalikult palju vaja jälgida seda, mida loodus meile pakub ja võtta vastu kahel käel, noh, alates siis nagu metsikust loodusest, kuni siis selleni, mis siin kasvab, et, et me saaksime seda ise kasvatada ja süüa värskelt. Kuna ma juba rääkisin siin selle pesemise teemaga, kas äärmuseks siis toitumise teemaga kaasa nagu noh, on tõestatud juba, et inimene võib elada ilma, et ta üldse sööks, see on päriselt olemas selline kontseptsioon. Tean ise inimesi, kes on talvel elanud, kuid süües ainult mett näiteks ja nad ei ole surnud ja nad on väga rõõmsad ja targad ja toredad ja ja elujõulised. Et see ei ole utoopia, et me peaksime võib olla lahti laskma sellest hirmust, et et kui me ei söö, siis me sureme nälga. Et see on nagu millegipärast see, mis meil meid paneb sööma igasuguseid. Ma mingit toitu ja sööma kas või et kui ei ole midagi muud, siis sööma kas või midagi nagu, mis ei ole nyyd kõrge toiteväärtusega sellised nagu suured laiatarbekaubad. Kui tekib see hoolivus omaenda keha suhtes, siis tasub sinna ikkagi panna seda, mis on tõesti väga hea, kvaliteetne, kui selline mentaliteet nagu laiemalt leviks, siis siis sellest juba muutuks päris palju ka inimeste teadvuses nagu Martin ütles, et oled see, mida sööd, ehk siis et see toit mõjutab mõtteid ja vastupidi ja sellest maailma toidu paremikust rääkides, mis on ka üks meie selline spetsiifika, siis mina ühel hetkel avastasin, et erinevatelt maailma kontinentidel, kus ma käinud olen, olime kaasa toonud erinevaid toitaineid ja just erinevate maade siis nagu kõige ja noh, mis on siis ravimid ühtepidi nagu ravimitega, teistpidi ka kõige kõrgema toiteväärtusega taimed. Ja kui me siis Martiniga hakkasime neid loenguid pidama, siis ma avastasin ise nagu sõnastasin selle tagantjärele ja niimoodi, et tihti need toitained olid pärimuskultuuris olnud kas preestrite või, või siis nimetatud isegi jumalate toiduks ta tavainimesele ei olnudki need nagunii kättesaadavad, et kujutleme, kuninglikud perekonnad olid isegi keelanud tavainimesel teatud toitaineid süüa, näiteks needsamad raviseened Hiinas Hiina meditsiinis väga teada-tuntud, nüüd juba laiatarbe kasutusel, aga on olnud imperaatorit mingi selline privileeg, et noh peaaegu et sõna otseses mõttes oli niimoodi, et püssiga mehed olid metsad seente juures, et tavainimene ei saaks neid korjama minna. Ajastut arvestades siis küll rohkem. Ja ta oli, aga noh, et kui selles mõttes tehke kõik selleks, et teatud privileegid oleks siis nendel ühiskonna kõrgemates kihtides ja siis ühel hetkel istusime seal niimoodi vaatasime, et me meil on nüüd siis erinevate maade ajalooliselt kõige kõrgema toiteväärtusega ja siis selle kõige kõrgema ühiskonnaklassi toidud siin kõik üheskoos. Et mida see tähendada võiks, see tähendab tegelikult tähendabki seda, et meil on kõik kättesaadav, kui me seda ja võtame vastu, et me võime sellest loobuda ja süüa ainult seda, mis on meie enda õues kasvav. Aga samas meil on võimalik proovida ja kuna me oleme nagu siis Martiniga mõlemad sellised maailmakodanikud või kosmopoliidid, siis meile ikkagi meeldib seda šokolaadi ise teha. Meile meeldib teha selliseid smuutisid, kus, kus sa tunned tõesti, et sa saad kehale midagi sellist, mis tõesti annab talle energiat, mitte ei võta seda energiat ära. Toidu seedimine peaks ikkagi olema energiat andev, mitte see, et sa pead kaks tundi puhkama, et, et üldse saada sealt midagi kätte, võib-olla kaotad hoopis energiat selle seedimisega. Samu asju nagu Eestist ka, et ega vägevad taimed ei tule ainult välismaalt, nagu siin võib olla mõnedest kontekstis, sest vahepeal tunduma, et et kui meilt vaadata, siis noh, nõges ja peet näiteks on toitainete sisalduse koha pealt nagu täiesti võrreldavad nende teiste väga reklaamitud supertoidud võitudega siin selles mõttes on puhas, kvaliteetset toitu oma loodusest on nii-öelda oma keskkonnatoit, on alati kehale kõige toetavam, antakse ikkagi seda, mis on nii-öelda kasvab siin lähistel teisi asju siia juurde. Aga see, mis siin ümberringi kasvab, on ikkagi selle nagu piirkonnase Mõtteviis on seesama see, mida, millest me ennem rääkisime, see, et ma pakub sulle seda, mida sul vaja on, sina annad talle infot endast ja tema hakkab sulle pakkuma seda, mis sul vaja on, et noh, väga raske on saada näiteks kuskilt teiselt kontinendilt kätte üle suurte ookeanide kätte seda infot, mis sinul parajasti praegusel hetkel vaja on, et sa ei saanud minna korjama, ta peaks ikkagi olema sinu nagu maja ümber selles raadiuses, et kui sul on probleem, siis peaksid sellel saama kohe vastuse sellel hetkel, kui see vaja on, et see on nagu selles mõttes hästi loogiline toitumise teemal. Lõpetuseks, et erinevatel kontinentidel on oma erinevad saadused, mida nimetatakse selle kohakullaks, eks ju, et seal on ka, on põlisameeriklastel või makaaegse Peruus spiruliina viisi läikvaabiku seen on näiteks üks, mida Hiinas nimetatakse, on seal teisigi näiteid, et mis siis Eestis võiks vaste olla. Ja meie ikkagi argument eesti kuld on Eesti mesi. Mis on peaaegu sama magus või isegi magusam kihu musi? Ma ei ma, ma. Ma ma. See see la r öögnev räägi. Mis ta mul No mul lohud Kui ma su ees Källisima, et süüde mees, mindik, aga Hanna kum ta suu ees, kallis ema, et süüde mees mindi. Ei, ma, ma, ma, ma. Ma ma. Ma. Su see Zeela ürgne vägi See see la Errgnev räägi. Su see Zeela err ürgne vägi Kum märg su ees kallisima, et süüde mees, mindik, aga. Märg su ees, kallis ema, et süüde mees mindi. Ma ei, ma ei. Ma ei. Su see Zeelathrgnev, räägi mis mul. Su see Zeela ürgne vägi mis too mul äär. Räägi, mis too mul näär. Su see see la r. Ma ma, ma, ma. Su see Zeela r kõnev, räägi mis too mul. Oleme jõudnud lõpusirgele, räägime paari sõnaga sellest ka, et mis teil lähiajal seal Oasis põnevat tulemas on. Tänase saate põhjal sain aru, et te tegelete toitumisega põlisrahvaste kultuuridega, teil on käib igasugu lahedaid väliskülalisi, mõned neist on ka siia saatesse jõudnud, et mis sügishooaeg toob? Sellel sügishooajal meil on väga mitmeid üllatusi inimestele pakkuda, mida me veel ei ole jõudnud välja kuulutada, nii et see ongi esimene võimalus seda laiemale publikule teada anda, et üks selliseid verstaposte, mis meil on sellel hooajal tulemas, on kaheksandal novembril kontsert. Ja seekord siis tuleb meile juba osadele tuntud ja siit saatest ka läbi käinud, kaelas Kokobelli Eestis kahe uue ja väga võimsa muusikuga üheks neist on Rainer rand, keda võib-olla spirituaalse muusikahuvilised juba tunnevad ja seda tuleb esmakordselt Eestisse, nii et et sellest saab üks vägev kontsert tulema ja olu guayst Pepe tantsama oma imepärase trummioskusega ja väga elava karakteriga, nii et seal saab midagi magusat muusikagurmaanidele. Ja teistest asjadest, võib-olla siin nüüd hetkel on samuti täpne kuupäev nüüd küll paika panemata, aga on tulemas üks selline vaasis toimuv koolituste õpitubade sari või, või plaan mis fokusseerub rohkem Est püha ruumi loomise ümber ja mida siis viime läbi siis mina ja, ja siis üks meie hea sõber Erki et see on siis selline praktilisema poole pealt, et kuidas siis seda püha ruumi ikkagi luua, nii et see reaalselt ka nagu jaksaks. Selle avapaugu tegelikult annab juba järgmine nädal meile Carlas sa Maiu, kes on Eestis oma maagilise lendava vaibaga. Vau. Kas, kui tulen sinna koolitusele, sanga väikse tiiru teha linna kohal ja kindlasti kindlasti, et tal on haruldane võime viia inimesed oma läbi oma teadmiste ja juttude ja kogemuste tal tõesti suurepärane jutuvestja ja, ja, ja väga palju omandanud teadmisi just nimelt nagu selle vaatevinkli koha pealt, kuidas asjad olla võiksid ja millised maailma Me luua sooviksime ja millisel moel me me looma peaksime selleks et. Et jõuda siis sinna maapealsesse paradiisi tagasi, kust me tegelikult kõik pärit oleme. Tegemist on siis sellise mehe, kes on aastakümneid mööda maailma rännanud. On olnud ja siis käinud, kuidas kõikvõimalikes erinevates alternatiivsetesse kommuunides ja erinevates sellistes inimühiskonna vormides. Just kogemus nagu neid erinevaid võimalusi asju teha. Et selles mõttes mees, kes oskab rääkida nii visioonist kui kogemusest. Nii Carlos kui lasku apelli on käinud ka saates hallo Kosmos, nii et kuulajad, kes tahavad ennast lähemalt kurssi viia, siis vaadake raadio kahe kodulehel arhiivist leiate need varasemad saated, aga ma saan aru, et teie nii-öelda ampluaa laieneb, et tuleb veel toituma skoldusi, akrojooga. Mida veel ja et meil on soov pakkuda kõigile inimsee aspektidele kehal, vaimule hingele ja nagu igale ühele siis mingisugune treening või vaste selles programmis, et ta nagu on praegu meil planeerimatult kujunenud, et lihtsalt juhtus nii, et et mina olen Hollandis erinevaid joogastiile harjutades, proovides leidnud enda jaoks, et akrojooga on üks neist, mida minu keha väga armastab ja tahab harjutada ja Eestis on nüüd üks grupp hakanud seda harrastama ja kasvamas inimeste hulk, kes seda soovivad teha. Nii et meil tuleb siis selline väikene džämmi tuba ja, ja on tulemas ka Okto Obrizmeile üks akrojoogaõpetaja Šveitsist räägi kuulajale paari sõnaga lahti, mis akrojooga endast täpselt kujutab, jääd nagu selles sõnas, endas peidus on see võti, et ta on justkui nagu akrobaatika jooga omavahel seotud. Aga ta võimaldab tegelikult teha paaris või siis isegi kolme-nelja-viie-kuuekesi, saab ka üksinda teha, aga võimaldab teha siis selliseid ütleme, sirutus, venitus, massaaži, harjutusi üheskoos siis sellise mõnusa naudinguga, mis võib ka kõrvaltvaatajale väga ilus välja paista. Et kui sellesse sisse minna ja inimene tunneb, et seal midagi tema jaoks, siis sellest võib isegi päris sõltuvusse ja ta mitte mitte halvas mõttes, aga aga just selles mõttes, et, et Hollandis sellest sai päris selline meelelahutuskomponent erinevatele pidudele, et inimesed hakkasid ühel hetkel joogat tegema ja, ja sellest, see on väga lõbus ja, ja erinevalt siis meie nii sihukeste, traditsioonilistest pidudest, kus võib-olla inimene jõuab koju ja ta on täiesti läbi, võib-olla hommikul enam ei mäletagi, mis öösel toimus, siis seal on tavalõppesid peod tavaliselt, nii et sa tuled välja, nagu oleks trennis käinud ja energiast pakatav, et et see on midagi, mida tahaks Eestisse ka tuua, et selle seemne mesisuaasis, istutame sellel sügisel maha. Väga tore ja see viib meid viimase sektsiooni saate juures, milleks on ankeet, kus kõik inimesed vastavad neile samale viiele küsimusele, nii ka teie. Esimene neist on klassika, mis on elu mõte? Elumõttega vist on selline asi, et. Mõningaid aastaid tagasi eriti puutusin rohkem kokku nende Castaneda praktikatega siis sealt ei mul lugeda silma üks selline ütlus, mida me hiljem kogesin enda elus. Et elu mõtet ja kõiki siukseid, teisi selle valdkonna ümber käivat küsimusi võib väga palju küsida, ka mõistus sellele kunagi vasta. Aga kui see soov on nagu seda teada saada ja korraldada oma elu, nii et teha, kas siis erinevad treeningud ja praktikat, et rohkem avada ja lahtist liikumist saavutada just oma hingelisest tasapinnas? Hetkel saabub elus selline koht, kus noh, nemad ütlesid, et keha annab teada, sinu mõistusele oled, miks sa siin oled, mida sa siin teed ja kuidas asjad edasi lähevad. Ja see on midagi sellist, mis juhtub suvalisel hetkel minu jaoks kõndides Nunne tänaval kunagi aastate pärast kuus-seitse tagasi. Et see on üks hetk, kus lihtsalt teadvusseisundi lihtsalt muutub, selliselt saad teadlikuks ja see on koht, kus, mis on äärmiselt selge kogemus ja huvitavalt tabasin selle juures seda, et see, mis jaoks kogesin sel hetkel ta peale seda oli endiselt sõnastamatu. Aga ühtlasi nagu mõnes mõttes menetlus ka nagu tähtsuse see küsimus siis kuidagi selline olemise tunne muutus tugevamaks. Minu jaoks elu mõte on kogemus siin maa peal jõuda tagasi teadmiseni, mäletamiseni, sellest, kust me tuleme, ehk siis paradiisist ja arusaamiseni, et see tegelikult ei ole kusagile kadunud. Ehk siis saada sellest teadlikuks ja jõuda selle läbitunnetamise nii nagu siis igapäevaelus ja seda teed käia. Mida ootate homselt, kuhu ja kuidas edasi? Et homselt, ma ei oota otseselt midagi, sest et mulle meeldib pigem lugeda seda kui üllatust. Et mida see järgmine päev toob. Et ma tunnen, et mu oma ootused ja lootused võib-olla pigem piiraksid neid võimalusi, mida ruum saab pakkuda. Ja ma sooviksin küll, sooviksin inimestele rohkem avatust, võimet suhestuda üksteisesse siiralt ja ilma selliste ootuste ja lootuste Ta lihtsalt selle baasilt, kuidas nad on, kuidas sa ise oled ka Stiina on ja tegutseda hetkes selles olukorras, mis parasjagu on aktuaalne stan võib-olla vahetum ja lihtsam ja see võib olla lahendab ka paljudes probleem, mis nagu ühiskonda praegusel ajal võib-olla veidikene kammitsevad. Minule meeldib nii mõelda, et täna on hea päev, aga homme tuleb veel parem, et usk paremasse homsesse on see, mis peaks meid edasi siin kandma. Iga hetk on võimalus luua midagi sellist, mida me ei oska aimatagi, mis meil tulla võiks. Ja selles suunas ma sooviksin ka kogu inimkond liiguks tusk paremasse helgemasse. Tulevikku on meie endi teha. Mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik? Ossa poiss? Õnne valem, kes seda siis teada ei tahaks. Õnn on midagi sellist, milleni ei ole võimalik jõuda. See kas on või ei ole, ehk siis see on valiku küsimus. Sellel hetkel, kui sa teed valiku, et nüüd ma nüüdsest hetkest ma olen õnnelik, siis õnn on kohal. Ja see ministeerium avaneb just siis, kui sa loobud seda otsimast. Õnn on seisundi küsimus ja seda meil on võimalus ise muuta. Et keegi ei saa seda meile anda. Aga me saame selle ise saavutada, sest ta ei saa otseselt õpetada, aga seda on võimalik õppida. Kui teile antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida te neile Mina hakkaksin laulma, mida sa laulaks meile tervituseks? Ma arvan, et ma hääliksin, laseksin kõiksuse läbi enda sellel hetkel seda laulu väljendada, mis tulla tahab? Martin. Ma arvan, et mina prooviksin kasutada mitte nagu helilist sõnalist suhtlust vaid pigem tähelepanu fookust, häälestus ennast just sellele tundele või tunnetusele, mida, mida ma sooviks ka vastu kogeda sealtpoolt, ehk siis püüaksin tulla endotsentrisse lugeda armastust ja heaolu ja näha ilu selles, mis mulle vastu vaatab. Jah, kõigepealt ma naerataksinud nii nagu meil see üks üritus Kauljate naeratuse saatmine kosmosesse et see on see, missugust vibratsiooni tähendaksid neile edastada ja siis selle pealt hakkaksin laulma. Mida soovitate inimesel veel lisaks uurida? Soovitaksin uurida sellist küsimust, mille üks hea sõber tõi Indiast ära, hindas käisin, siis ma seda üles ei leidnud, aga tema leidis ja teie raeküsimuse ega siis mitmetes vedelikes traditsioonides siis joogid kasutavad. Et tulla välja mõistuse keerdkäikudest. Küsimus on, kes see on, kes seda kogeb. See ei ole mu keha, see ole mõistus, kes see on, kes praegu seda kogeb. Ja selle küsimuse pidev kordamine nagu mantra püüdmine seda, nagu endades näha, loob sellise distantsi selle mõistuse ja keha ja selle kogeja vahel, kes on kohal, distantsi toomine võimaldab häälestada jällegi omaenda seisundit, tulla välja, sellest hetkel toimuvast olukorrast, vaadata kas nüüd on põhjust reageerida või teha midagi muud? Seda ma soovitaksin uurida. Äkki peaks leidma vastuse sellele küsimusele, siis kindlasti öelge, et joogid ei teadnud seda aastatuhandeid, küsinud ägigile vastust täit. Mina soovitaksin lakata vastuseid otsimast endast väljastpoolt et pöörata see enda sisemine silm sissepoole ja vaadata sealt, et ühe rännaku käigus, kus ma küsisin kasutusjuhendit sellele imepärasele kehale, kuhu ma sündinud olen ja ma nägin, et mulle avanes uks tohutu hiiglasuurde raamatukogusse, kus olid vastused kõik ja ma sain aru, et mulle ei piisa ühest eluajast tõenäoliselt ka vinte 10-st eluajast seda kõike läbi töötada raamatutena aga siis tuli sinna nagu selline noh, nagu filmides on selline tiiter või pealkiri, et kõik see, mis sa eluks vajad, on sul kogu aeg kaasas. Et seda ma soovitaksin inimestel meeles pidada ja ja otsida neid vastuseid enda keha seest. Aga need inimesed, kes tahavad teie tegemiste kohta täpsemat infot, tulevad KUHU Facebook'i oaasi lehele. Hetkel küll jah, on sellel nagu sihuke peamine avalik infokanal, et Facebookis lehekülg nimega aas mingil hetkel tekib meile koduleht ka, praegu ta veel ei ole üleval. Domeen on meil küll juba olemas, aga see leht veel nii-öelda alles pungast välja puhkamas. Lisaks Facebookile kindlasti sa levib väga palju infot ka suusõnaliselt, läbi selle ringkonna, kellega me suhtleme ja ja lõppkokkuvõttes võib ka universumisse taotlased teele saata, et kui tahta selliseid asju kogeda, mida meie kogeme, siis need hakkavad ise enesest juba see taotlus hakkab neid inimesele pakkuma ja külge tõmbama, nii et et varem või hiljem. Kõik, kes selliseid sellistest asjadest huvitatud on ikka Eestis vähemalt puutuvad kokku meiega või meie tegemistega ka. Et meil on hea meel, kui meie sõprade ring laieneb. Aitäh suur tänu teile, Agne nelk, Martin Haago, et meiega oma ilmavaateid mõtteid, oaasi, tegemisi jagasite, muidugi tänu teile, kallid raadiokuulajad, et loodan, et saite tänasest saatest endale mõnusat mõtteainet. Nagu teate, leiate kosmilistesse küberpesadesse viivad viidad mugavalt aadressilt hallo, kosmos, poee. Seal on vaid ühe klikiga kaugusel kõikide saadete arhiivi foorum raadio kahe kodulehel. Kosmonautide klubi Facebookis ja sektsioonportaalis alkeemia. Kohtumiseni taas nädala pärast samal ajal samal sagedusel kell kaks raadio kaks. Seniks aga olge õnnelikud ja nautige loodust. Kommenteeri Saadet foorumis R2. Kommenteeri Saadet foorumis R2. Raadiokakas.