Tänases saates kuulete reisimuljeid. Geor kahe käis septembrikuus assoridel. Assorid on Portugalile kuuluv saarestik Atlandi ookeanis. Kõigepealt aga selle kandi muusikat. Georg, kui kaua tuleb lennukiga sõita, et saaksime sellist muusikat elavas esituses kuulata. No kui sõita siit meilt minema, siis umbes viis pool kuni kuus tundi sõltub sellest, kas tuul vastu või päri ja enam-vähem pool ajast Atlandi ookeani kohal ja teine pool ajast siis Euroopa mandriosa kohal. Kust tuli sistel mõtte asooridele sõita? Seda on väga raske öelda, aga võib-olla see, et ma kevadel olin, mitte nüüd nii Atlandi keskel, aga siiski suhteliselt keset Atlandi oleval saarel, mille nimeks madeira madeira kummitas mind juba mitu aastat ja ja sinna ma läksin põhiliselt sellepärast, et temast räägiti kui väheste turistide ja tohutute lilledega saarest. Madeira oli tõesti fantastiline saar, need päevad, mis ma seal olin, kaks nädalat, kõik need päevad olid nagu lilleaias ringi kõndimine. Ja neid lilli oli erinevatest maailma nurkadest ja, ja kõik oli väga põnev ja siis, kui ma sealt tagasi tulin, siis ma hakkasin natukene kaarti vaatama, tomat, et mis siis nüüd järgmiseks. Ja see järgmine koht siis hakkas kummitama sooride näol ja ma ei oskagi päris täpselt nii-öelda, kas need olid need fotod, mida ma internetist leidsin. Või oli see, et keegi oli vihjanud, et ta sooridel ei ole väga palju turiste. Turist on seal suhteliselt vähe, inimesed elavad oma loomuliku elu, kuigi ka näiteks madeiral mind turistide hulk eriti ei häirinud, aga assaarid on igatpidi rahulikumad, mõnusamad ja täis teid. Ja kuna mulle meeldib ka pilte teha, siis reisi nagu sihuke põhiline eesmärk oligi see saada ilusaid paate teid nii et ei läinud sinna päikest võtma ja suppena ei kohe kindlasti läinud ja tegelikult kes tahab minna sooridele päikest võtma, suplema, siis ma soovitaksin küll palju paremaid kohti, mis on enam-vähem sama kaugel, aga sobivad ütlemiseks paremini sellepärast et ta soorid on väga vaesed supelrandade poolest ja, ja kui seal tahab supelda keegi, siis peab selleks kohe eraldi ette võtma, sõitma siis nendesse randadesse, mida seal saarel paar-kolm tükki on. Ja need rannad on ka tillukesed ja nädalavahetustel ka suht kohtu üle koormatud, nii et päikesevõtmiseks on teisi saari ja mõnusamaid tsaari olemas. Kui keegi tahab ideaalselt päikeserannikut kusagil saare peal, siis minu niisugune lemmikpaik on portos antase madeira lähedal olev väike saarekene. Seal on vähe elanikke ja üle kaheksa kilomeetri puhast ilusat liivaranda, mis läheb otse Atlandi ookeani, nii et täielik nauding on seal seal päikest võtta, aga seal ei ole kahjuks midagi muud. Ühesõnaga, kes tahab, ööklubisid siis seal neid ei ole. Aga päikese käes pesitamiseks mina küll ideaalsemad koht. Ta ei oska endale ette kujutada. Kahjuks igasugust materjali on tohutult napilt assoride kohta, kui ma enne püüdsin endale selgeks, tead noh, kuhu ma lähen ja mida ma seal näen siis tegelikult ma nägin umbes kümmekond erinevat vaadet, mis läksid raamatust raamatusse või internetileheküljelt, Internetileheküljele ja teabe enamasti oli ka umbes kolmesõnaline ja need, kes olid seal teinud, nende muljed olid enamasti sellised, et kus ma ööbisin ja mida ma sõin ja Ta on vilets ja ainult hamburgereid on seal saada. Selle kohta ma etteruttavalt võin kohe öelda, et ma ei saa aru, kust need inimesed käisid, kuivad hamburgereid, suid sellepärast, et seal oli võimalik saada väga huvitavaid toite, maitsvaid toite. Ja tegelikult ma käisin ainult ühel saarel, Saarium, kui üheksa seal ookeanis. Ja see saal, kus mina siis käisin, oli saumi Guell. Aga lisaks on veel kaheksa saart, sest zoomi, qualist, erinevatel kaugustel ja neist võib-olla huvitavam ja tuntumad on kaks tärceira ja, ja Pico Pikkolon ka soorideks kõrgemaid tippe, kaunis vulkaanikoonus ja, ja teised on sellised, väiksemad ja vähemasustatud saared ka. Ja sooritan selles mõttes huvitavad, et nad on veest väljaulatuvad vulkaanide tipud, mis on siis nii laiaks vajunud, et nad on sellise saare kuju omandanud ja kui sellest saarest rääkida, siis Sao Migueli saarest, siis tema on suht väike seal reisikaaslastega natuke naljatasime, et huvitav, kas lennuk tabab märki, kuidas maanduma hakkab, või, või tabast. Sest ta on väiksem kui, kui Hiiumaa ja kolm pool korda väiksem kui Saaremaa ega saaremaagi mingi hiiglaslik saarel, Hiiumaast rääkimata, et aga, aga ta on ikkagi veel väiksem paarsada ruutkilomeetrit kui näiteks Hiiumaa ja ometi elab seal hulk inimesi, neid inimesi seal kusagil 140000 ja kõikidel saartel kokku on 240000 Need tsirka, pooled elavad siis selle São Migueli saare peal ja ja seal on siis ametlik pealinn ka pontadel kaada, meie mõistes pealinn peaks olema midagi suurt ja ilusat pontadel ka ta on, on mõnus väike linnakene 20000 inimesega natuke üle 20000 elab seal ja teised linnad, siis jäävad kõik alla 10000 piiridesse, mis seal saare peal on ja asustus natuke hajali, noh, inimesed on püüdnud ennast sättida sellistesse kohtadesse elama, kus oleks võimalik põldu harida, kus oleks võimalik karja kasvatada, kus oleks võimalik merel käia, sest kalapüük on seal väga oluline ja nad on püüdnud siis ka sättida sellistesse kohtadesse, kus näiteks noh, kas siis tuuled, tormid neid ei häiri sellepärast, et et kuigi seal on soe, praegusel hetkel on seal keskmine temperatuur 20-ga kolme, nelja kraadi juures. Päike kõrvetab seal väga jõuliselt, nii et seal päikese käes tundub, nagu oleks oma 30 kraadi. Aga talvel temperatuur langeb kusagil seitsme pluss 10 kraadi, aga sajab tihtipeale vihmavihmad on öösiti päeval vihma ei 100. Tere Pealtsaare poole vaadata, siis ta on niisugune ilus roheline mütsike seal ja, ja teda kutsutakse ka roheliseks saareks tihtipeale, sest merest paistab ta täitsa siukse üleni rohelisena ja rohelus tuleb sellest, et osa saarest on kaetud metsaga, kusjuures see ei ole see algupärane mets, mis kunagi seal saarel kasvas, vaid vaid sinna puid juurde toodud ja see põhibuumisel metsa moodustab, on jaapani seeria eesti keeles paremat nimega just all ei ole. Aga see on noh, natukene elupuu moodi, ainult et ta kasvab oma kodumaal Jaapanis hästi kõrgeks. Ta kasvab kusagil kuni 70 meetrit kõrgeks. Nii kõrgeid puid seal sooridel mina ei näinud, aga metsad olid seal kusagil ütleme meie männikud, ainult et siis männi asemel kasvab see jaapani krüptameeri ja, ja nad on enam-vähem sama jämedusega puud ka nagu meie männik. Aga mis oli üllatav, et sellise suuruse nagu meie need vanad männikud saavutab see puu kusagil 25 aastaga, et hästi kiirekasvuline puu on ta. Ja see muidugi natuke mõjutab puu kvaliteeti, et ega sellest puust nõusest kõva põrandat või prussi sa hästi ei tee. Aga noh, ehitusmaterjaliks nad ikka teda kasutavad ja ja seda metsa lõigatakse päris intensiivselt kohati. Aga miks ta seal saare peal nüüd nii massiliselt kasvab? Selle põhjuse leidmiseks tuleb minna natukene tagasi Assourlaste elu-olu juurde alustamisest päris kaugelt ajaloost kohe saared avastati, keegi täpselt ei tea, oli see 1427 või 1430 32 39, need numbrid seal kõiguvad ja sellepärast antakse tihtipeale raamatutest ajavahemikul 1427 kuni 1439 kusjuures ühelt saarelt leitud mündileiud annavad alust arvata vanad Foniiklased, kes olid kuulsad meresõitjad. Foniiklased käisid seal saarel juba ammu enne portugallase, kes siis need saared nagu ametlikult on avastanud ja siis portugallased ajasid sinna saartele omad kolooniad, sadamad. Ta oli niisugune tähtis vahepeatuspaik Atlandi ületamiseks, kui mindi Ameerikasse, Kolumbus olevat seal peatanud oma reisidel, nii nagu ta on peatunud ka madeiral näiteks. Ja see vahepeatus Saaranda olnud tegelikult noh, kuni tänapäevani välja, siis kui hakati tegema lennureis üle Atlandi omal ajal siis olid suured vesilennukid, mis maandusid vette ja nemad tegid ka vahemaandumise assoridele, kus nad sistankisid ja siis sealt jälle lendasid Ameerika poole, need noh, näiteks saami queli saar, ta on ikka ikka päris keskel Portugali rannikuni sealt 1600 kilomeetrit ja teisele poole edasi minnes New Yorki on natuke alla 4000 kilomeetri. Meri on igal pool ümberringi ja need portugallased, kes selle saare siis nagu enda valdusse võtsid siis nende järeltulijad kusagil 1800. aasta keskpaiku hakkasid kasvatama seal apelsinid ja need apelsiniaedu rajasid nad väga intensiivselt ja, ja tegelikult suur osa soori inimeste rikkusest on kogutud apelsinide poel apelsini, muidu põhiliselt Inglismaale ja, ja tänapäevalgi võib näha kõrgematest mäetippudest siukseid putkasid ja need putkad olid siis selleks, et kui inimesed seal põldudel ja, ja istandustes töötasid, siis sealt ülevalt putkadest keegi kogu aeg jälgisime. Ja kui siis keegi nägi laeva tulemas, siis tormata kohe sadamas, sest esimesena suutis oma apelsinid maha müüa, see sai kõige parema hinna ja oli võidumees ja neid apelsini seal kasvatati kuni 1850. aastani ja koguti siis jõukust. Aga 1850 tuli Brasiiliast üks putukas, teda nimetati kärbseks, aga ma täpselt ei oska tema liiki öelda. Aga temaga koos noh, nii nagu kärbsed on mustade jalgadega mustade käppadega, nagu nad igal pool käivad, temaga tuli ka kaasa selline haigus nagu apelsinikatk ja sisuliselt loetud päevade jooksul hävisid kõik need apelsiniistandused ja inimestel oli tõsiseid raskusi, mida siis edasi teha. Et apelsiniistandused on väga tihedalt seotud, panin krüptomeeriaga, kuna palju metsi, puid seal soorided ei olnud, seal kasvasid loorberimetsad ja, ja siis kasvasid seal sellised väiksemad puud nagu puis, kanarbik, noh, mis on paari-kolme meetri taga puitu neist eriti saanud, neil oli vaja mingeid kiirekasvulisi puud, mis siis annaks seda lauda ja puitu apelsinikastide jaoks, vot siis toodes jaapani krüpto tere sinna kohale ja millegipärast toolide Austraalia kaudu toodud otse Jaapanist, vaid toodi Austraalia kaudu. Ja seda hakati kasvatama, saada kiiresti sihukest puitu, millest need apelsinikastide ja vot siis, kus apelsini business kokku kukkus, ühel heal päeval. Ja kasvavad siiamaani ja moodustavad päris võimsaid džungleid ja päris eksootiline on nendes metsades ringi käia. Käid elupuumetsas, mille algasvu tohutult sõnajalgu ja osa sõnajalgadest ja siuksed väikesed, nii nagu meie omad on vaid puusõnajalad, mis on viis, seitse meetrit kõrged. Ja seal on ka üks kummaline taim veel mis on sinna inimese kaasabil sattunud. See on kollase, umbes 30 sentimeetri kõrguse isikuga, läbimõõt on ka 15 20 sentimeetrit, väga ilus õisik, suured, kuni meetri pikkused lehed on sellel taimel. Ta on ingver Eliste sugukonnast ja ta lõhnab nagu, nagu ingver ka ja need õied on hästi muljetavaldavad või isikud tegelikult. Ja hästi mee ja nektarirohked. Ma seal võtsin paar õit ja siis hammustasin selle nektari otseselt ära, simesin, sealt tuleb ikka päris korralik suutäis, hästi magusat nektarit, hästi mõnusa maitsega. Need meetaimena võiks ideaalne olla. Aga tegelikult on ta üks suur nuhtlus seal kohapeal, ta on pärit Himaalajast. Ta paljuneb täiesti kontrollimatult, nii et seal ei ole võimalik ühelgi teisel taimel kasvada ja Himaalajas, kus tema kodumaa on ta nii võimsalt ja paljune sellel lihtsal põhjusel, et seal On talved külmad, aga sooridel, nii nagu me rääkisime, talv ja praktiliselt ei ole mingit külmakahjustuse taim ei kannata ja tal on võimsad mugulad kusagil viis, seitse sentimeetrit läbimõõdus ja need kasvavad nii tihedalt imavad maapinnast nii energiliselt vett ja juured ei ole ta sügalud hästi maapinna lähedal. Et nende mugulate all jääb siis. Ma pean täiesti kuivaks ja, ja kui on niisugune, variseb pinnasesse, on kuiv, siis ta hakkab liikuma ja tihtipeale näiteks tänu sellele taimele tekivad suured rusuvoolud mäe kallaste peal ja see pinnas variseb seal alla. Ja selles mõttes see on teine hädab, mida ta endaga kaasa toob, ja siis ta tõmbab kaasa ka need puud, mis seal ümber kasvavad, nii et selles mõttes on ta üks igavene nuhtlus. Aga praegu, kui ma käisin septembris, oli tema tippõitsemisaeg ja see oli tõesti muljetavaldav vaatepilt, kui sellised suured võimsad kollased õisikud katavad siis metsaalust või mäekülgi sadade ruut meetrite kaupa ja, ja see on väga efektne, sihuke kollane toon seal rohelisel taustal, et pildistada oli seda väga põnev ja väga ilusad pildid tulid, aga kohalikud inimesed ei oska temaga midagi peale hakata ja ilmselt ei saagidega suurt midagi peale hakata, sellepärast et ei ole missuguseid efektiivseid tõrjevahendeid, aga tema sattumine sa saarele? No ma ei tea, kas nüüd tõsi või on see legend, aga niimoodi kohalikud inimesed vähemalt rääkisid, et see oli puhas juhus kusagil möödunud sajandi alguses siis 1904 viis kuus korraldati saarel lillenäitus ja siis keegi tõi sinna näitusele selle lõhnava ingveri, tõi selle sinna ja muidugi võitis esimese preemia. Siis istud ühte aeda teise aeda ja nüüd on ta siis kõikjal, kus natukene vaba maad on, sinna ta kohe ilmub. Ükski loom, neid taimi söja, mesilased ei ole ka neist huvitatud. Ei, seal vist neid mesilasi väga palju ei ole, ma ei näinud seal õite peal erilist suminat ja üleüldse putukatega on, on seal ookeani keskel olevatel saartel suhteliselt kehvasti, et ega neid putukaid seal väga palju ei ole. Tegelikult võiks teda süüa ju kohalik piloom ja selleks vapiloomaks võiks minu meelest olla lehm, sest lehmi on seal saamiku helisaarel enam-vähem sama palju kui inimesi ilmselt sellist teist maad, kus oleks iga inimese kohta üks lehm, mina testi teha. Saami kui EL on siis selline saar, kus igal inimesel näib olevat oma lehm. Muidugi, see on natuke utreeritult, nüüd sellepärast, et lehmadega tegelevad põllumehed ja need, kes linnas töötavad kontoris, neil ei pruugi see lehm olla, aga neid lehme seal tõesti palju ja jälle see on väga maaliline. Tegelikult, kui sa oled kusagil ringi kõndimas looduses ja vaatad mõne mäe külje peale, siis sa näed seal ilmtingimata tee valgeid täpikesi ja need täpikesed on siis lehmad on hästi kõrgel karjamaadel üleval ja, ja seal nad siis söövad. Assorid on ainukene koht Euroopa Liidus, kus on lubatud praegu kasutada siukseid järelveetavad või kaasa veetud lüpsiplatsi. Kõikjal mujal on see keelatud ebahügieeniline aga kuna seal ei ole mõtet lehmale lauta ehitada, sest kogu aeg on soe, ta on kogu aeg karjamaal, ta liigub, tal on seal palju süüa ja, ja see annab piimale eriti hea kvaliteedi, sest see kohalik või kohalik piim on tõesti suurepärane ja sellepärast siis need lehmad lüpstakse seal platsi peal. Piim pidi säilima tavalise pastoriseerimise tulemusena, noh vähemalt nädal aega kis ilma külmutusse panemata ja nende juuste on ju väga kuulus väga juurus ja, ja väga hea nende juustu iga juustusort on ka erilise maitsega. Noh, ma ei taha midagi meie juustutootjate kohta pahasti öelda, aga aga tihtipeale on nii, et kui sa just pakendit ei vaata seda juustu lihtsalt sööd, siis tundub, et sa sööd juustu. Aga sa ei suuda teda nagu identifitseerida. Seal tundub, et juustul on ikka väga sihuke spetsiifiline, tugev maitse, igal sordil ja väga head juustud on tõesti ja, või, või on lausa muinasjutuline. Tuli nagu meelde siis, kui võid veel ise sai tehtud kunagi, et ma olen siukest head võid saanud ka, et see ei anna, nagu võrrelda selle või ka, mida meil praegu poes pakkides on. Noh, võib-olla kui mõni talumees praegu Eestis või teeb ja seda müüb, siis sellel võib enam-vähem sama kvaliteet olla. Põhiline soori toimetuleku allikas on põllumajandus ja see põllumajandus on siis eeskätt piima karjandus. Ja kas neil on niisugune omapärane mustvalge lehmatõug, nii nagu meiegi see eesti mustvalge lehmatõug on, kuigi nad ise ütlesid jälle, et et tegelikult on nende lehmad valged. Aga kuna neil on nii udune saar seal enamik kuudest on hästi palju udu, et siis selleks, et lehmi üles leida, karjamaadel tegid neile mustad täpid peale, aga tegelikult jah, on seal sisse mustvalged lehmad ja, ja need lehmad on siis seal karjamaadel päevad ja ööd. Seal on terve meierei süsteem üles ehitada niisugune piimakogumispunktid ja huvitav oli vaadata, et näiteks põhiliseks vahendiks, millega piima toodi, sinna kogumispunktid olid ratsahobused ja tihtipeale tulid tee peal vastu hobused, mille külge oli riputatud, siis kaks oli 40 liitrist piimanõud, mõnikord ratsanik seljas, mõnikord oli tal siis ratsmed käes ja hobune kõndis talle järgi ja nendega siis mindi meiereisse Nende piimanõudega, et see oli väga niisugune eksootiline vaatepilti üleüldse, näiteks teede peal liigub tohutult palju traktoreid ja muid põllumajandusmasinaid ja lehmakarju ka muidugi kui neid ühelt Märjamaal teisel aetaks ja seal peaks põhimõtteliselt olema samamoodi nagu mujal Euroopas, et et karjaliikumine tohib olla siis, kui inimesed ei liigu teede peal õhtul vist 12-st kuni hommikul kella kuueni, aga nii nagu nad ise ütlesid, nad suhtuvad sellesse direktiivi loominguliselt ja, ja tegelikult on seal teed kogu aeg lehmi täis. Et keegi öösel ei hakka neid karju ühest kohast teise ajama või tahetakse ikkagi päeval ja, ja mulle tundub see päris mõistlik olevat, teed on käänulised ja kurvilised ja kui seal öösel pimedas näiteks sõit ja siis lehm, järsku sul sealt Ta ilmub tee peal, siis õnnetus võimalus tunduvalt suurem kui, kui päeval, kui sa ikkagi seda lehma juba eemalt kaugelt silmad, mägesid on tegelikult hästi palju seal, et kõik asjad on kas mäe otsas või, või all orus, et sa pead kogu aeg kas üles või alla mäest minema, et seal selts tasast maad kõndimiseks praktiliselt ei ole mitte kusagil linnas, näiteks selleks, et linnast minna kusagil kolm, neli sadam. Et kui sa päris rannikut pidi, kõnnid seal Pontodel kaasas, siis on sul võimalik tasasel maa peal kõndida nagu rannikust hakat sisemaa poole minema linna südamesse, nii hakkab see maastik tõusma ja nende uusim suurim kaubamaja, mis nad ehitasid, see on ikka päris ränga ronimise tulemusena, jõuad sa sinna? Aga on seal küllaltki keeruline sõita. On ja eriti linnades, tänavad on kitsad, tänavad on väga kitsad, sest nad on ehitatud sellel ajal, kui autosid ei olnud, kui põhiline liiklusvahend oli vanker ja seal ikkagi peab väga ettevaatlikult sõitma ja inimesed on harjunud sellega. No kõige drastilisem juhtum, mida ma oma silmaga nägin ja kogesin, oli see, et, et see oli vist laupäevane päev, oli puhkepäev. Sattusime kitsale tänavale, kus ta ei vaja edasi minna. Ja siis see oli niimoodi, et üks mees tõi piima vist meiereis talle piimaauto seal väikest džiip, millel oli kast taga ja siis seal olid piimanõusid hästi palju ja siis oli parkinud selle tee äärde, noh, seal oli küll kaks ratast kõnnitee peal, aga selleks, et teiselt poolt mööda minna, oli vaja ka siis kõnnitee peal sõita, aga sinna ei olnud võimalik sõita, sest seal oli majaomanik otsustanud oma aknaid värvida. Oli toetanud rahulikult oma redeli, keset tänavat, tema redeli parkiv auto vahele jäi täpselt meeter maad ja ta ei teinud sellist nägugi, et ta võiks nagu sealt edasi liikuda, vaid värvis südamerahuga aknaraame ja selle olukorra lahenemist sellisena, et kui see piimamees oli oma jutud seal toas räägitud saanud, siis ta istus autosse, nihutas seda siis mõned meetrid edasi, siis sai sõita seal tema auto juurest mööda ja siis teisele poole kõnniteedest redelist mööda ja saime siis niimoodi olukorra lahendatud, aga, aga see oli jah, väga sihuke külmavereline tüüp, kes ased akent värvis tal tõesti oli, oli redel poetatud keset sõiduteed ja, ja tihtipeale oliseni õnneks pargiti auto keset sõiduteed ja mindi kellelegagi juttu rääkima või lihtsalt jutustati, seal nähti tuttavad. Et see oli väga tavaline, et auto lihtsalt seisab ja teised, siis ootad nagu jutud saavad räägitud ja siis minnakse jälle rõõmsalt edasi. Ma olen kuulnud, et seal pidid olema väga ilusad erinevate mustritega kõnniteed, mis on laotud väikestest värvilistest kivikestest. Ja need kõnniteed on täitsa fantastilised, kõikides linnades on need kõnniteed nad väikestest laavakividest laotud mustad ja valged, põhikivi on siis must ja sinna valgega siis sisse laotud mingisugune muster, kusjuures igal tänaval enamasti oma muster ja täitsa fantastiline selt filigraanne töö on see, mis seal on tehtud. Need mustrid on siis kõikvõimalikest küll sellistest rahvuslikest ornamentidest ruudukest, et mingit sigrimigri, aga oli näiteks ka selline rist nagu meile see vabadus, Aristad selline ristil laotud terve tänava ulatuses ja need, need ristid kordusid iga meetri tagant. Terve tänav oli nagu Kriste täis ja me siis arutasime omavahel, et miks see nii võis olla ja leidsime. No see ei ole mingi ametlik versioon, vaid oletus, puhas ja aga ilus, selline oletus. Et see põhjus võiks olla see, et keeleoskamatus oli seal saartel küllalt kaua aega ja, ja kui sa tahad kirjeldada kellelegi, kus sa elad, siis oli kõige lihtsam joonistluse tänav, muster tänav mustri järgi leiaks üles selle koha ja mis kõige kummalisem, et need kõnniteed, mis mustrisse laotud, need on jälle sellised, et peaks ette, et meil ükski ehitusspetsialist lubaks neid üldse linnatänaval läbi, sest et mõni kõnnitee oli umbes 50 sentimeetrit lai. Nii et minu kogu juures näiteks kui keegi tee äärde parkinud auku ja ma üritasin kõnniteed mööda minnes vapid ennast risti keerama sinna tee peale, sellepärast et muidu auto peeglitest neid peegleid riivamata mööda ei saanud, teisele poole majasein. Et need sõna otseses mõttes pressisid ennast, auto ja maja vahelt läbi tee peal liikuda. Aga kui rääkida üldse sellest arhitektuurist, on see suur osa sellest ehitusest pärineb kusagil 18.-st sajandist ja need on huvitavad sellised mustast laavakivist ehitatud majad missugused valgeks vahepeal lubjatud musta raamises valgeks lubjatud seinad on neil majadel ja nad on kõik nagu ühes stiilis ehitatud, väga nagu kõik ühel ajal tunduvad ka ehitatud olema ja sellepärast need linnad näevad välja nagu nukukodud nukumajadega täidetud linnakese, väga kaunid maalilised ja nüüdse Pontodel kaada. Mis pealinn on sinna nüüd ehitatud ka tänapäevases stiilis paar hotelli ja kõrghoonet äärelinnas ühes kohas oli siis Mustamäe või Lasnamäe-tüüpi majasid ka natuke ilusamad, küll värvilised ja kenad, aga ikkagi täiesti sobimatult sellise linnapildiga, kes ikka jõukam inimene on, see ikkagi ostab endale ise maja ja ehitab korralikkuseks individuaalelamumaapuudust ei ole, aga siis, kes ei jõua endale ostnud, need siis elavad kortermajades ja tundub, et nad on pigem siuksed, sotsiaalmaja tüüpi majad. Et need väga sellised hinnatud elamispinnad seal ei ole. Hotell on vähe ja ma saan aru, et nende poliitika pidi olema selline, et, et hotelli ehituslube antakse väga harva. Nad ei taha, et soorid muutuksid turismimaaks, nad tahavad säilitada seda endale, selle traditsioonilise põllupidamise, tähendab lehma, kultuuri ja teine, mis on neile väga oluline kalapüüdmine. Ja turism on alles kolmandal kohal. Turismi piiratakse ka selles mõttes, et välislennufirmadel ei anta seda maandumisluba. Põhiliselt lendab selle soorida oma lennufirma satad, tema lendab sinna saarte vahele, lendab siis mandri vahel ka ja siis mõned üksikud Hispaania ja turismifirmad on saanud siis kontaktiga sooridega. Nende kaudu pääsevad nagu turistid ka koha peale, aga neid lende on praktiliselt üks lend nädalas. Ja, ja täpselt nii palju neid lende lubatakse, hotellid oleksid kogu aeg koormatud. Praegu ehitatakse seal ühte, viie tärni hotelli ja ilmselt see jääb nüüd mitmeks aastaks viimaseks hotellis, mida sinna üldse ehitada lubatakse, et see on tark otsus isenesest sellepärast, et turist on selline, käib ühe korra ära ja siis võib-olla teinekord enam ei tulegi, noh ütleme viis aastat käivad ja siis on kõik, siis nad ei tule. Kui see normaalne majandus kokku kukub, siis võib hiljem tekkida tõsiseid probleem. Millised eksootilised kalad assoride piirkonnas elutsevad? Oi, seal on väga palju eksootilisi kalu, kalu on seal tõesti palju, seal on näiteks tuunikalad, mõõkkalad, purikalad, ärekuuded. Kuulge, ma ise nägin ka oma silmaga, see oli väike noor pakkuda ja ja ma olin seal sadamas vaatamas kalu, lihtsalt istusin kividele Ühel ja vaatasin, kus kalasupp keeb, sest need kalu oli seal ikka tõesti ruutmeetri peal umbes 15 tükki ja, ja siis tuli sinna üks nooruslik smeetri või natuke meetri pikkune, paraku ta ilmselt ei olnud, aga nälja annest kedagi ta ei püüdnud, ujus seal siis läbi ja läks ookeani poole tagasi, noh siis on seal kõikvõimalike makrell ja, ja, ja sordiini sugulasi ja ja kalarestoranides on võimalik saada kõikvõimalikke kalu. Ja turul on väga suurepärane kalavalik ja üks eksootilisemaid asju, mida seal sai proovida, oli nende tursk, nemad püüad ka turska hästi palju atlandil ja, ja see tursk oli siis soolatud. Ta näeb välja poes nagu kuivanud soola, känkar sihuke lapik ja täiesti mis kõlbmatu, aga teed, kui ta ära leotada ja siis ära praadida, siis ta on jumalikult hea kala ja, ja see pidi olema nagu soolaste põhitoidus, siis see tursk, aga siis on seal nii nagu modeiralgi ka hulgaliselt südamele kalu, sellepärast et seal madeira ja ka sooride rannik langeb hästi järsult kohe merre. Kuna tegemist on vulkaanitippudega, siis kusagil 100 meetrit saarest eemal, assoridel seal madeira lihtsalt natuke kaugemal on mere sügavus juba kusagil 400, et et see on hästi selline järsk langus süga, kus elavad siis noh, veidi mureeni moodi kalad, kelle nimi on süsisaba, süsisabasid tegelikult väga paljudes piirkondades üldse esinejaga, aga sealkandis on nad siis hästi levinud jälle madeiral hästi levinud, aga siin sooridel samuti on neid võimalik poest osta, ta näeb hirmus kole välja, ausalt öeldes. Noh, kujutame ette siukest presside vahele jäänud angerjat, kes on siis lapikuks litsutud külgede pealt kellel on umbes 10 15 sentimeetri pikkune, pea silmad läbimõõduga umbes kaks sentimeetrit hästi suured, seda elab sügaval pimeduses. Ja siis sellised nõelteravad püstised, hambad seal suus. Ja siis, kui ta nahk maha võetakse, siis endal lumivalge ilus liha liha, nime maitsev. Ja sellest on tulnud madeira üks rahvustoite, nii et inimesed, kes käivad madeiral, siis üks asi, mida seal peab sööma tingimata Nesbada siis portugalikeelne nimetus sellel kalal ja see spada pakutakse erinevates stiilides. Tavalises restoranis on ta lihtsalt grillitud või praetud, aga need kalad tegelikult on, on selles mõttes veel tähtsad, et nemad meelitavad sinna assoride juurde hulgaliselt vaalu ja kuni 1987. aastani soomlased püüdsid aktiivselt vaalu, 1987 püüti seal viimane maal ja, ja pärast seda neid siis enam püütud ei ole ja nüüd korraldatakse turistidele vaalavaatlusreise, nii et on võimalik väikese kummipaadiga minna merele ja sinna tuleb väga palju erinevaid Paala liike. Noh, meie jaoks võib-olla kõige tuntumad on kašelotid ja, ja sinivaalad, neid mõlemaid on seal põhimõtteliselt näha, võimalik tee näinud, mina ei näinud delfiine, keda sammutan seal tohutul hulgal delfiine nägin küll. Ja delfiine tohututes parvedes neid hüppas seal ühel ja teisel pool paati kogu aeg ja ja kaugemal ja lähemal ja huvitav oli see, et, et selleks, et vaalu leida, siis on vaalavaatlejatel oma süsteem, neil on erisaare kõrgemates punktides on siuksed, väiksed putkad jälle üleval ja, ja seal siis on binoklitega mehed, kes siis jälgivad raadio teel antakse paatidele teada, kus jälle kedagi nähtud on ja siis võetakse suund selle koha peal ja seal saab päris kõvasti selle pisikese paadiga suurtel lainete peal hüpata. Meie reis oli selles mõttes natuke imelik, et nad sattusid väga hoogu, vaala ei leidnud ja kogu aeg otsid, läksime kaugemale, me olime oma 10 kilomeetrit rannikust eemal siukese pisikese mootor paadikesega. Ja ühel hetkel nad vaatasid, kelle avastasin, et oioi, et too päev koju sööma minna või oli muid asjatoimetusi ja siis, kui me hakkasime sena sadamasse tulema. Noh, sadamast vaadates oli meri peegelsile ja kui me seal mere peal olime, siis olid lained ikka sellised, et noh, ta oli tugevasti üle meetri oli see laine kõrgus seal, nii et hirm hakkas juba. Hirm ei hakanud, aga, aga tervise peale. See tagasisõit oli selline, nagu oleks puuvankriga mööda ilusat munakivi teed, tulud ja kogu aeg sai tõhus, nii et noh, minu kogu juures, kui ma seal pidevalt Ta oli umbes 50 sentimeetrit selle pingi pealt üleval ja siis jälle prantsatas jõuga seda pingi peale, seda kestis umbes kolmveerand tundi või tund aega siis pärast sadamasse jõudes oli ikka päris niisugune tunne, nagu keegi puu halugasin globinud tükk aega ja sealt mere pealt, terve saar paistis kurakätt. Estan selline, et praktiliselt seal sa ei näe sellist tasast kohta. Niisuguseid suuremaid väiksemaid künkaid on seal kogu aeg. Noh, see kogu saar koosneb neljast suurest kraatrist ja nende kraatrite põhjas, enamasti on ka järved ja seal kõige läänepoolsem kraater, see on siis nimega sitasid aades ja, ja see tähendab siis seitset linna, on üks oma legend jälle, et kunagi mingi paarkümmend 1000 aastat tagasi oli selle koha peal Atlantis, mida tänapäeval otsisid Öeldakse et Atlantises oli seitse linna. Ja siis, kui see kraator kokku kukkus, tekisse orgiad, need järved, et seal seal oli siis Atlantis vähemalt selline legend on ja vot kui seda saart püüda iseloomustada, siis minu meelest kõige parem paremini sobiks selline, sõnab vaadete saar iga natukese aja tagant mõni vaateplatvorm, kus on võimalik saada täiesti uus, meeltülendav vaade ja üks kraad, ter seal saare kesk- või idaosas Furnase kraatamine põhja Su Furnase järv ja Furnase linn siis see on selles mõttes hästi huvitav, seismiliselt praegugi, hästi aktiivne see järv ja see järve ümbruses linn ka nii et kui sinna linna sisse sõidad, siis tuleb ninna selline tugev mädamuna lõhn. Väävelvesinik, mis maa seest tuleb, terve linna keskosa aurab niimoodi, sealt tõusevad siis maalsest kuumavee allikad ja gaasid, siis need sihuke aurupilv on keset linna ja seal päris muljet avalda pilt et maju nagu ei paista keskused, keevad allikad seal sees midagi keedetakse, näiteks ühes allikas oli mingid neli kotid, eriti milles või midagi sees, ma ei tea, mida seal keedeti ja siis osa sellised mudased allikad, hästi palju on seal maapinnas rauda ja see raud katab siis sellise punaka vaibad, kõik need allikate ümbrused, Fornase linnas on siis botaanikaaed, mis on Unesco maailmapärandi hulka arvatud botaanikaaia rajaja kunagi ehitas sinna maja ja sa oled siis tervislik allikad. Rauasegusid ja praegu on seal siis selline üks, neli, 50 või 60 meetrit läbimõõdus tiik, milles on betoonservis ümber tehtud ja seal on siis siuke pruunikas Lügane vesi sees. Ja see veetemperatuur kusagil 35 kraadi umbes seal on siis võimalik, nii nagu nad ütlesid. Kui sisse lähed, siis tuleb viis aastat nooremana välja, mina sinna sisse ei läinud, sellepärast et noh, 40 kraadi on ideaalne tempel Platuur bakterite arenguks ja seal tõesti inimesi üle maailma käib seal sees. Ja ta näeb päris jõle välja, ausalt öeldes pruun löga seal Funnase lähedal hotellis on niisugune toit, mida valmistatakse kuumaveeallikas või õieti mitte allikas isegi vaid kuumas maas. Et liha, kanaliha ja loomaliha ja sealiha ja siis veel vorstid ja verivorstid ja kaalikad ja kapsad ja bataat ja, ja kõik pannakse suurde potti, pannakse siis pott maa sisse, sest ta haudub seal kuus tundi ja siis võetakse välja, tuuakse siis restorani toiduks. Isenesest peab ütluse, toit oli väga maitsev, liha oli väga hästi hautatud. Lugesin kusagilt, et seal pidi hirmus mädamuna hais, oleme mädamuna maitse siis mina. Kas mul on tönts maitsmismeel? Mina ei tundnud, küll aga see toitu tõesti imehea. Ja see kohalik verivorst, sest ta on veel eriti hea, nad oskavad selle teha selliseks vürtsikaks ja mõnusaks ja ja ta on hoopis teine, ta ei ole selline selline nagu meie verivorst, mida me sööme kangelaslikult jõulude ajal levis noh, ütleme, et ta väga meile maitseb. Aga seal ta tõesti maitses imehästi, et kui, kui saaksime retsepti ja siin tootma hakata, siis ma usun, et me jõulude ajal sööksime väga ja väga hea, kõik hea meelega. Verivorst. Milliseid huvitavaid taimide botaanikaaias nägite? Seal on väga põnevaid taimi näiteks jällegi Sõnajalgade kollektsioon, kujutage ette meetri kõrgune meetri laiune hekk, mis on pügatud sõnajalgadest niimoodi ühetasaseks. Ja seal noh, esialgu oli täiesti eri maailma kantidest, siis on väga huvitav kollektsioon taimehuvilistele, näiteks palm, lehikulised palmi moodi taimed, mida seal siis oli üle maailma kokku toodud, väga põnev kollektsioon. Aga mis mind tõeliselt vapustas seal aias oli hõlmikpuude alleed ja hõlmikpuud meie oma seda ühte hõlmikpuud siin teame, olid nad umbes noh, 40 meetrit kõrged ja, ja see oli noh, 100 200 meetrit pikk oli salle, see oli tõeliselt võimas elamus, nii et sa tundsid ennast ikka tillukese päkapikupunasel hiigelmetsas noh siis need puusõnajalad, mida seal oli siis Malaisia rododendronid, mis on hästi põnevad oma õievärvide poolest jälle väga võimas kollektsioon oli seal aias. Noh, see aed oli nii huvitav, et seal oleks võinud olla vist ilmselt päevi iga nuka taga avastasid aina uusi ja uusi põnevaid asju. Ja seal ma kohtasin siis kohalikust pöialpoisi alamliiki, kes tuli siin ühte basseini. See oli väga julge ja, ja mõnus väike tegelane meie pöialpoisi siis sugulane, aga kohalik palav liik seal ja ta oli nii julge, tulevad meil pöialpoissi nii väga hästi sa kohata ei saa, kuigi ta metsas on meil sagedasemaid liike, seal sulistas mul praktiliselt meetri kaugusel vees ja ja ma sain temast päris häid pilte päris palju kohe teha ja ta ei teinud minust nagu väljagi, kutsus veel kaaslanna Kaaemmasega sinna juurde, sosistasid seal kahekesi seal üldse on, on huvitavad metsvindi oma alamliike mustrast oma alamliik, kes erinevad, meie omastakse tuhmi ma sulestiku poolest kas tal on nagu selline k hallikam pealagi võrreldes meie musträsta. Nii et see linnustikum ka seal päris omapärane, päris põnev, kuigi väga palju seal neid linde ei näinud, aga üks, kes mulle erilise mulje jättis, oli Atlantise tormilind, keda me siis seal merel kohtasime ja tormilind iseenesest on väga eksootiline tegelane ja neid oli seal sadu kalu söömas ja kui nad siis modi Maiesteetlikud seal paadi kohal liuglesid ja ja siis praktiliselt noh, viimasel hetkel paadi eest lendu tõusid aeglaselt ja rahulikult. Need jätsid igatahes küll unustamatu mulje. Assorid on saanud ju oma nimegi linnu järgi. Kui esimesed portugallased sinna saabusid, siis nägid saare kohalt tiirlemas suur linde ja selle järgi santi selle saare nimi siis Ihazasoores, mis tähendab siis kanakullide saared ja see oli siis pikka aega nimi, aga siis, kui hiljem hakati uurima, et need kanakullid ei olnudki kanakullid, vaid need olid hoopis pihud ja neid kiusid on seal praegugi hästi palju, kogu aeg on taevas mõnivjuu näha. Parimal hetkel, mida mina nägin, oli seitse tükki korraga tiirutamas q karjet oli kogu aeg kosta. Ja see saare nimi siis oli jah, eksitus, hiljem tehti kindlaks, et ei ole seal null kunagi olnud ja ei ole tänapäeval ka, aga siis otsustati, et vaatama teksitusele sooride nimi võiks saartele ikkagi jääda, et kus ikka hakkad neid ümber nimetama, kes mõne metsloomaga ka metsa vahel kohtasite metsa vahel seal eriti midagi liikumas näha ei olnudki. Vähemalt ei sattunud ette, väga palju oli teel auto alla jäänud tuhkruid ja oli rott auto alla jäänud. Ilmselt neid on seal siis päris palju ja mida on palju, on muidugi sisalikke, seal on oma Alav liik jällegi sest madeira, sisa rikkust ja, ja tema on siis päris selline massiline liik, aga vilkad ja ettevaatlikud, nii et neid ainult silmad. Aga rahulikult vaadelda neid väga palju ei õnnestu. Ja üks asi veel, mis elas sooridel, muljetavaldav olnd, tohutu hortensiad, rohkus, ma ei ole oma elus kunagi näinud nii palju hortensijaid, kõik tee sääred, kõik hekid, mis aedade vahel on kõik hortensiatest. Ja kui nad siis õitsevad hortensiad sinise õiega. Tänu sellele, et raud on maas hästi palju siis vaatepilt on ikka tõeliselt muljetavaldav. Just karjamaadevahelised kid hortentsijatest. Ausalt öeldes esimest korda, kui nägin, ma olin jahmunud, see oli ikkagi täiesti hämmastav ja muidugi kõige hämmastavam oli see, et ühe karjamaa hekiks olid näiteks kannad, mida meie oma Lil Klumpidel aeg-ajalt kasvatame, seal oli siis terve hekk kahe karjamaa vahel kannadest aga need hortensiad, need olid ikka täiesti veteklass ja temast on tulnud siis k soorinud rahvuslill, nii et kõik suveniirid ja kõikvõimalikud kohad, mida on võimalik kaunistades, kaunistatakse siniste hortensiad tegema, vahel on ka roosad, aga põhised siniste hortensijatega. Nii et te leidsite sooridelt kõike seda, mida läksite sinna otsima. Jah, kindlasti kohe leidsid ja kes tahab mõnusat loodust nautida, ilusaid vaateid, vaadata, lihtsalt vaadata põnevaid taimi, sellele on see lausa paradiisisaar. Ma juba Haun järgus plaani, et neid teisi Saariga vaatamine. Te kuulsite keskeprogrammi, stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.