Vastik sadu muudkui sajab toas ja mõtlen, et tegelikult on ikka ihma hullult vaja, sest tolm muutus juba ülirõvedaks, pealegi põllusaadused kiratsesid. Aga ikad sajab, kogu aeg ei saa väljas midagi toredat ette võtta. Toas seisab ka, ei saa ju veel pikkade sügisõhtute mänge mängida, kui alles Augustan. Seda ei saa mitte kunagi rahul olla. Olime sääne lugu, kast ei pojalt, kuhu pojad kanda. Merekooli saatma, aga ei suuda nagu kuidagi kellelegi sokutada ka ei ole, et pakkumine ületab niikuinii erakordselt nõudlusest. Kõigil kassidel maailmasse on kõigil emastel kassidel, maailmas on pojalt. Ühel päeval tuli isakass ja murdis kolmest kassipojast kaks maha. Vot jälle läheda. Ühest küljest oleks nagu lahendus küsimusele, kuhu kassipoeg panna. Aga teisalt kas tohib seda müüa, et otsustada. Ja sellepärast läheb ka paljude abieludega. Nii et on juba ette teada, et sealt midagi head tulla ei saa. Võtad liiga lolli naise tollega, pole midagi kõnelda. Liiga targaga ei saa kõnelda, kogu aeg on stress peal, et tema teab asju, mida mina ei tea. Ilus naine lüüakse kohe üle, kui mujale vaatajat võtad, koleda naise ei julgegi mujale vaadata, äkki keegi tunneb ära, kes seal naisega, jumal on? Kiskjad pidevalt varsti abielu läbi. Jätad kisklemise järgi läheb igavaks, nii et lähed lolliks. Sõjad on vastikud, tapetakse palju inimesi nagu sõdasid ja haigusi ei ole, inimesi ei tapeta, inimesed ei sure, ei mahu varsti enam maakera peale ära. Sportlased ei saa medaleid, only luuserid saavad medali, lähevad Läks lendavat lennukitega käivat välismaad ja sõprade jaoks kadunud. Öösel on rõvedalt pimepäeval vastikult valge, suvel on paganama palav, talvel on kuradima külmsöök, on liiga soolane, söök on liiga mage. Sööki on liiga palju, must läheb halvaks, sööki on liiga vähe, kõht jääb tühjaks. Raadiost tuleb liiga tavaline muusika, raadiost tuleb liiga eriline muusika. Ja otse loomulikult sellist Eestit me küll ei tahtnud.