Tänani õhtujat tuleb Boris Kõrver, iga teid me kõik tunneme kui heliloojat inimest, kes kaua aega on olnud meie heliloojate liidu juhatuse esimees. Aga kust see muusiku elu alguse sai? No eks ta ikka koolipõlvest peale kuskil 33.-st 34.-st aastast, siis kui noodid hakkasid selgeks saama, me koolis oli ka niisuguse mehi, kes tegelesid kergema muusikaga, siis sai vahel ka nendega kokku mängitud ja üks nendest on teilegi hästi tuntud mees, Endel Annus. Kes on need planizi Eesti raadio ja televisiooni estraadiorkestri tugisambaks olnud juba aastakümneid, jätame, kuidas me tema juures kodus väikese koosseisuga proovisime siis muusikat teha ja kuidas mul esimese mängimisel ei tahtnud hästi välja tulla, kuna kippusin hirmus ikka kiireks minema tempole, aga pärast harjusime selle asjaga juba ära ja siis hakkas enam-vähem kujunema. Alguses katsusime noodi järgi, sai hästi palju heli, plaatiasid kuulatud tol ajaorkestrite ettekandes, kusjuures heliplaatidelt hakkasime siis maha kirjutama. See oli siis esimene niisugune diktor, vaat kusterborgstratsioon sai maa kirjutatud siis, kui pannud teda noh, oskused tugevamaks, kujunes. Ma mäletan, et meil oli niisuguseid mehi, kes kogusid näiteks ühte teatud lugu vaid üks niisugune kuulus lugu, mida praegugi mängitakse, oli tiigrijaht või tiger Räkk, nagu ta originaalis kõlab. Seda oli siis viie-kuueorkestri esituses igaüks mängis isemoodi. Muidugi. Kõigepealt Me katsusena stiilisid jäljendada. Lemmikpalaks, mis mind kõige rohkem sinna kerge muusika juure kiskus, oli üks pala meloni, Nixoni George'i. Seda mängis soove nuuti väikese koosseisuga, katsusin siis ise ka midagi sinnapoole, kui kirjutama hakata, pikapeale nagu oskused kasvasid ja mäletan, esimene laul, mille kirjutasin niisuguses kergemas žanris oli Arnold tuliku tekstile liblika lend ja ma ise muidugi praegu seda teksti tunnista. Restoranis, mis meil kõvasti rangelt keelatud ja isegi niisugust kohanud, nagu meil oli marssell seal meremeeste võrdlemisi halva kuulsusega koht, seal asendasin paar nädalat olles samale kooli viimases klassis, aga eelviimases klassis nõmmel maksiimis Vladimir Tark, pühad asendasin, kes praegu nukuteatris on, pahandust ei tulnud? Ei no õnneks, need, kes selle asja järgi valvasid, nende niukse kohtade peal ei käinud ja ega siis kõigest muust niisugusest pahandustest hoidsin muidugi ise eemal, mängisin oma lood ära. Aga noh, näiteks üks niisugune seik on mul meeles samast marssellist. Seal esines ka üks lauljatar ja tol ajal paljudest filmidest olid mitmesugused laulud, niisugused niukesed, mingi inglisvalitsus, nime ma praegu ei mäleta, see oli kirjutatud originaalis viima sooris nelja teesiga, aga kuna noodist lugemine seal esimesel korral, aga see valmistas raskusi, siis kuna viis oli teada, siis mängitud see lihtsalt väike törts kõrgemal troll marooriliselt, seal tulid hästi välja, aga vaene lauljatar jäi selle asjaga muidugi vahele. Eks nalja sai mitu korda lauljatega tehtud, et oma nahka päästa. 36. aasta sügisel, kui ma läksin kaitseväkke sundaega teenima seal siis tekkisid esimesed niisugused laulud, mis ka tol ajal valitsesid kõlapinna. 38. aastal raadiokuuldemängu lööklaul oli siis kaks või kolm minu loodud pala sees, kirjutasime õige mitmed asjad Marin Mölderile, üks nendest on läti autori draama teoses nimelt igavesti mehelik. Ka 38. aastal oli seal draamateatri laval, sinna sai kirjutatud üks laul 38.-st aastast peale ma alustasin mängimist Pirita rannasalongis kuldses seitsmes sinna kutsus mängima selle orkestri juht Speek klarnet istio, saksofonist. Ja tema juhendamisel sai siis päris tasemeliseks orkestris, omal ajal seal mängis ka minu enda hilisem kolleeg Evald Vain, kirjutasime kumbki eriilmelisi. Ma nimelt tema kirjutas põrgus ja mina kirjutasin taevas. Kui minu taevast mängima hakata, siis muidugi ta korises, nii et seal hullem kui põrgus, sest et ma ei olnud arvestanud sugugi transponeerimise seda oktavit, mis näiteks tenorsaksofoni endale on, tähendab, on transpordihernes, eks, ja selle tõttu need lood, klaarseid, kõik oktav madalamalt. Muidugi nalja sai kui palju. Aga eks see oli ka õppimise juures tasuks 13. veebruaril 1941 küsimus siis suure koosseisuline esinemine Estonia kontserdisaalis, kus kuldne seitse esines siis mitte seitsmeliikmelises koosseisus, nagu ta rannasalongis mängis vaid siis oli koosseis juba 13 14 liikmeline. Sellega minu jaoks siis said juba spetsiaalsed seaded tehtud. Katjuša stseks orkastratsioonia üks instrumentaal popuri ja mõned laulud. Arvustus, mis mul on olemas rahva häälest, ütles niiviisi, et see oli esineja kohta laulis ja meeldiva vokaal täita ka oli seal ülimeloodilise laulud või midagi niisugust, seal oli üks niisugune laul, nii lõppes armastus. Ebatruudus on sõjalaulu õige pealkiri. Sõja puhkedes jäi katki soov alustada konservatooriumis õpikuid kompositsiooni eriala. Milleks ma ettevalmistusi tegin. Kui mobiliseeriti, sattusin kokku niisuguste inimestega nagu Gustav Ernesaks, Hugo Lepnurm, Harri Kõrvits kuni Slaavi ansamblites kutsumiseni. Olime meie siis kama jõe ääres kambarkas koos, kus Ernesaks lõi siis oma meeskoori ja me tegime siis mitmesugust muusikat, niisugust kirjutasime seal laule, seal ma sain ka sõbraksama teksti autori Otto Rootsiga. Ja seal sai õige mitmed laulud kirjutatud ja sealsamas ka ette kantud ja 1942. aasta maikuus sain ma valitsuselt väljakutse Jaroslavli. 13. mail ma sinna saabusin, seal kohtasin siis juba endiseid Kuldse seitsmemehi teistest orkestrites nagu sündretoot rämbers ja nii siis sai seal alustatud seda tööd, mis meil siin pooleli jäi. Teed, mis mõned palad meelde olid jäänud, ma mäletan näiteks lööks džunglitrummid arti sho klarneti esituses. See organisatsioon oli meil, ütleme ta peas ja selle sai üheks esimestest paladest pandud kirjani mälu järgi. Siis muidugi sai mitmete nõukogude autorite laule tehtud niikaua kui juba natuke vilumust tuli, hakkasin siis oma lugusid tegema. Meil oli niisugune tore solist nagu Viktor Gurjev, siis laulis meie orkestrist Marta Rumgi. Paul Pinna töötas ka meiega hulka aega. Tema numbriks oli siis kuulsate dirigentide esindamine, kusjuures meelseid mängisime seal Rossiinid ku Straussi ja ja veel teisigi orkester andis oma esimese kontserdi Jaroslavlis 1942. aasta suvel ei olnud hulk aega klaverit mänginud ja siis tuli kõvasti harjutama hakata, et Thekla koha siis juhendas mind ja ma sain kuidagiviisi. Aga esimeseks niisuguseks raskemaks tööks oli Padva, kes terapeudi ja mängimine, mille märk kuuluv orkestri ESS estraadiorkestrile ja siis klaverisoologa seal kõige rohkem värisesin siis, kui selle ettekanne toimus Tšaikovski nimelises kontserdisaalis Moskvas. Õnneks tuli ilma vigadeta välja. Kui hästi muidugi see on teine asi nagu asi, et naudib reid ära ning rahvast oli murdu mehe esinemistel üks esinemine on meil hästi, kohe meelde jäänud seal Kalininis ohvitseride majas puupüsti rahvast täis. Mul oli tehtud Solovjov toi õhtu reidil suguste signaalidega alguses ja nii kui see esimene signaal oli ära olnud, nii käis üks suur plahvatus, tervel majal uppus. Sakslased käisid pommitamas, väljas oli 26 kraadi, külmakuuvalge öö. Pooleteise tonniste pommidega hakkasime jälle otsast peale nagu signaal käis niidele jälle pump. Ja oli siis üks veerand tundi nii kaua pommid otsa sai. Siis sai alles kontsert. Rahvas, keegi igatahes läinud, kuigi see pommid visalt võrdlemisi lähedal tagalas, külastasime meie haiglaid ja esinesime haiglates ja väga mitmesugustes olukordades väliolukordades, lennuväljadel, talvel esinenud lume angedes ja telgis on esinetud ja suvel on lahtisel ütelda poodiumil oldud. Reisid olid ju hästi-hästi pikalt, noh, ma tegin seal palju ka Eesti rahvaviiside töötlusi, mille kohta Johannes Semper kirjutas, et sõjas kurb oli tol ajal üks niisugune ajakiri. Et Ameerikaniseeritud eesti rahvaviisid muidugi süda peaks rohkem katsuda, vältida rohkem oma näolist niisugust loomingut teha ja mitte neid armsaid viisikesi ütelda, serveerida teises softis. Muidugi, eks esinemine oli võrdlemisi hammakas. Õnneks siis ei olnud mitte ainult tähendab nii nagu praegu mikrofone. Ainult üksainus instrument oli meil, mis läbi võimendaja käis, oli Havai kitarr, palad Felti kuulajaskonna poolt väga hästi last. See oli 44. aasta suvel, kui Ma sain otto rootsi käest rindelt teksti kodulinn Tallinn. Ja mina ei osanud seda kuidagiviisi istuda ja andsin selle arrole. Ja Arnold räägivad sellest siis igavesti halja kodulinn Tallinna ja mäletan hästi seda, kui see ta proovis, esiettekanne, arengu kurjam laulis. Me olime Jaroslavlis gigandi klubis, suur ilus klubi, oli meil siis rõduse. Ega siis pärast seda laulu keegi ei julgenud oma nägu lausa näidata, sest et vargsitke igaüks pühkis kuskilt mõne pisara. Ja see laulja, enamik nendest loodud lauludest, mis tol perioodil kirjutate, vist kõige eredamaks, niisuguseks meeldejäävamaks rääkimata. Valgre jamad olid just rindeväeosades nihutada ja rinnetel olid populaarsed. Meie ju kõiki neid ei teadnudki Milt alles hiljem siis kui juba tagasi olime tulnud Valgre kaksime koos mängima, läksin Valgre noortemajas tahtsin konservatooriumisse ja siis hakkasid õpinguid Heino Elleri kompositsiooniklassis. Paralleelselt koguja mängis hiljem jälle organiseeriti kõlari poolt kuldne seitse mängitel kuldseid. Nii et siis teil niisugune kergema poole muusika aktiivne tegemine on üsna pikk olnud. Jah, ta vältas ikka niiviisi ma 12 aastat, sest konservatooriumi lõpetamisega 50. aastal ma jätsin selle mängimise maha. Esimene kokkupuude Systiaatri jaoks kirjutatud muusikaga oli teil 38. aastal juba huvi teatri muusika vastu puhkes uue hooga pärast jälle. Jah, see oli 55. aastal, kunstide valitsus oli välja kuulutatud libreto võistlus, seal oli siis üks Ardi Liives libreto, mille tolleaegsest pealkirjaks vist kui ma ei eksi, sitsiprintsess hiljem sai, sest ainult unistus Vanemuise aastal eesotsas seal Kaidu Irdiga oli kannatustel seda lugu niisuguseks kujundada, nagu ta lõppvariandis oli siis Vanemuise laval. Päris kaua läks pärast mängitud teda veel Kaunases, Leningradis, Moskvas, Magadanis. Ja nii see algas. Messala. See on armastus. Operetile te olete üsna truu olnud. Teie arvel on vist kõige rohkem eesti operette, kas nii? Praegu ta arvuliselt vist on, jah, ei eksi, on kõige rohkem, töötasin muidugi Liivesega koos Mart Normeti ka oli mul üx operett 1000 meetrit armastuse ja nüüd viimane oli siis una laega. Kuningate kapsa toob, Henri järgi on see väga meeldis, aga kahjuks ei õnnestunud seda niisugusesse vormi valada. Vaatajaskond sellest ka aru oleks saanud, kes raamatut ei olnud, tänu sellele jäi see lugu arusaamatuks, mõistatuseks, aga mõnda tahaks veel natukene sättida ja üks nendest on võib-olla kõige südamelähedasem seal laanelill. Selle tahaks veel paar asja seal kohendada, võib-olla ehk keegi mängib seda veel kunagi. Kellelt on taritse laanelilleidee? Seal on Liivezemperit sealt minu meelest üks kõige õnnestunum operetliku toreda dramaturgia kärtsutasin salaja häält ka kõige huvitavama, muidugi endale Anisest endale. Ani tegi nagu pinnalt, keda tema oma elus ei olnud kunagi näinud. Ta tegi seda niivõrd hästi. Tegelikult neil ei olnud mittepinnana lausa mõeldud vaid nii mitmest tolle aja annetada näitlejast koos üks niisugune kuju loodud, aga ta tegi selle niisuguseks kadunud venna seda ise näinud, seda tunnistanud, tõestasid seda. Ja. Kui tuli palus Ehkki ma magada Kaaluse. Meie seltsi. No kas ta on Valdkond, millega olete küllalt palju kokku puutunud, see on filmimuusika. Kahele niisugusele filmile, millele muusika oli Eugen Kapp kirjutasin oma laulu valguskoodis, teine oli Andruse õnn siis 56. aastal esimesele nukufilmile Peetriks unenägu, üldse muusika, mis õige, mitmele veel metsamuinasjutte lindude ja loomade sõda, meeldis see žanr kõige rohkem huvitav teha, mäletan omal ajal, kui sai mängufilmidele või suurtele filmidele muusikat kirjutatud, siis mingil määral katsusin ikka niisugust muusikalist dramaturgiat läbivalt luua temaatilise materjali arendamisega. Praegu on seda nagu vähem kasutatud, luuakse muusikat, mis kajastab seda meeleolu või selle situatsiooni pinget aga ei ole mitte alati samas temaatilisest materjalist kujundatud. Mulle tundus, et see esimene variant, mida enamikul juhul kasutatakse, õigustab ennast rohkem. Aga no tahtsin see muidugi, et oleks asja tehtud lihtsalt niiviisi olema filmis tehtud et ta tükiks mitte sellest pildist omaette esile vaid ta moodustaks ühe tervikut. Ükski nendest komponentidest ei tohi liiga esile tõsta. Loomingut on palju kogunenud aastate jooksul, mis nüüd viimasel ajal käsil on olnud või mis mõttes on? Mõtted on need, mida ei saa kuuldavaks teha, aga mis on olnud seal, sinna ei saa enam midagi parata. Hiljuti lõpetasin just ühe süüdi, viies osas noorte viiuldajate ansamblile, tahtsin kõigepealt luua niisugust muusikat mis oma temaatika poolest oleks noortele lähedane, mis neid kutsuks mängima. Teiseks, et seal oleks oma rahvuslik joon juures. Ja igal pillirühmal oleks midagi mängida. Meil on teatud saate funktsiooni vältavaid, igalühel oleks kaameloodilist osa. Me kontrapunktilist osa mängida. Kuidas ta õnnestus, seda teavad juba kuulajad ütlema. Nüüd me oleme rääkinud palju teie muusiku elust, aga mis jääb veel väljapoole seda? No väiksed ikka on niisugune, toodame lund, et saaks suusatada, täna minna, niikaua kui lund ei ole, nii kaua tuleb joosta ja ujuda ja muidugi kui ilma on veel, siis peaks uskult veel kala. Gabro, seal on niisugune puhas õhk. Ja loodus on ikka niisugune, väheke vahel annab ka mõne väiksema kala. Mis nüüd saab? Aga missugune see kõige suurem, väiksem kala on olnud? Neli ja pool kilo haug on ka suured on muidugi ära läinud, kõik nagu ikka ja päris kõige suuremad olemata, eks ole. Jah, nii et siis niisugused sportlikud huvid. Ta vist läbi ei saa, sellepärast et see töö on niisugune, mis nõuab pidevat istumist ja muidugi eneseharimist on ka vaja teha heliplaati, kuulata ja olla kursis sellega, mis praegu tehakse. Kas te vahel kuulate muusikat ka puhkuseks? Kuulen küll. Mis laadi muusikas ei, on ikka kerge muusika, samana. Niisugused Loomingu raamatukogu raamatud, mis on kergesti nii-ütelda, loetavad selles mõttes, et nad ei ole mitte väga pikalt aga paratamatult ka oma töö jaoks on vaja vahel Uladuslikumaid asju lugeda ja otsida materjali, millest võiks veel midagi teha. Kas on ka ikkagi jäänud mõni lemmikstiil või kuulate hea meelega kõike meloodilise, rohkem niisugusi keelpillide orkestrit, džässmuusikali omalajal teie muusika, mida te ise mängisite, kas see on kaika lemmikute hulka jäänud? Jaa, on küll ja mulle meeldib see kitardasi ka, kui ta on hästi tehtud ja kui ta ma saan ise keerata, teda ei pruugi ja mul nii kaua olla, eks ole, seda tellija kodanike vaimukalt hästi tehtud. Mitte eriti toredad on need muidugi ma ütleksin, kus näiteks Laanson mänginud mitu korda peale tähendab, valge asjadest talle on tehtud toredad seal tal nagu neli korda vist kokku peale mängitud saatekitarr ja siis need kontrapunkti, et seal need on lihtsalt suurepärased kuuledki. Meeleoluka tasemel aga vahel ka rütmika ja särtsaka masi. Aga toredas ettekandes, aga paljudel puhkudel jäljendatakse kedagi ja nii kaua, kui seda iseennast ei ole nii kaua ta jääb kõik niisuguseks ersatsiks, niisugune, nii nagu järel tehtud kohvigi siin peab olema mingisuguse kindla esinemismaneeri leidma. See olgu kindlaks sihiks kohe sest sel juhul esineja ühesõnaga pääseb kunagi teistest kõrgemal. Tänase jutu lõpetuseks tahaks teile siis soovida ilusaid suuri kalu ja palju aega ja jõudu oma muusikaliste mõtete teoks tegemiseks. Väga.