Sissejuhatuse sellele saatele kirjutas keegi sulemees nädala Postimehes oktoobrikuul 1932 pealkirja all töötajate juhtimine, elukutse. Artiklis süüdistatakse tartlaste August Hinti töötute koosolekul räuskavate kõnede pidamises, mis niigi ärevaid Meeli palavaks kütvat. Ei puudu väljendit nagu riisikuga seotud seltsi mehetamise rajad ja viide võrretatud akendega majale. Kirjutaja ei jäta puudutamata ka asjaosalise ema ja koolipoisist venda Eduardi. Kas te mäletate veel seda päeva, kui keegi teile selle lehe pihku pistis või ise ostsite? Kui selgete või segaste tunnetega te seda lugesite, tobust? Mina harilikult lugesin pühapäevast postimeest pühapäevane bussi, mis oli niisugune Mälla leht. Ühtegi teist huumorit oli see üks, pühapäeva hommikul võtan Postimehe kätte. Suur artikkel, terve lehekülg, töötute juhtimine, elukutse. Ma hakkasin kohe lugema. Mis elukutse siis nisukene? Silmad läksid suureks? Jõe tänav. Ela piltide perekond ja seal Augustent tegeleb töötajate juhtimise, kes on tema elukutse. Mu vend oli August tint, mina olen nüüd ise, Eduard Inti. See kujunes niimoodi, et meil on eriperekonnanimed, et kui minule täisealiseks sain, passi välja anti siis selgus, et ristimistunnistuse peal oli mu nimi kirjutatud int Hinti int ja inti. Söötes siis passi välja andis. Sa lugesid, et kõige õigem variant nendest kõigist, millest olevat inti. Nüüd vend jäi siis mul Hint ja minale niiti. Ja ema oli Hint, aga et pärast tema vaatas, et kõige noorem poeg on mu linti võttis ka omale noorema poja, jäeti nime inti. Engel augusti, ent ja mina olen see minu elus. Hiljem tähendas küllaltki palju, et nimede erinesid tekitas kodenlikes tegelastes ja kaitsepolitseis ja arusaamatusi, mitmesuguseid sellelt nimed olid erinevalt tollel teile kasulike arusaamatus. Jah, tollal tõesti kasulik saamatusi, no lähme veel selle Postimehe juurde. Seal meie perekonda ikka tõmmati päris kõvasti. Nuttev mate asjalikult, august oli mul gümnaasiumi lõpetanud, tööta kuskil, Mart käis hädaabitöödel muidugi töölismajas käis täie. Mis puhul tõi, vendasid, hurjutati sellesse. Minu vend hakati juba siis surutama, kui mul vend käis. Ma ei mäletagi, vist oli 32. aastal või 31. aastal. Tööliste poolt saadeti mul vend nõu tellitu üheks kuuks. Lõputvus eluga ja tulid tagasi ja rääkis minule kodu ja rääkis töölistele ja tööliste koosolekul, et elu on ilus, rahval on tööd, töötavad, rõõmsad, ehitavad tehaseid. Põhise vaata, see on niisugune, et kõigil on tööd. Et Eesti põhiseaduses näeb ka üks paragrahv, et riik on kohustatud tööga killustama tööga keegi kindlustab põhiseadust ei täideta, noh niimoodi ta rääkis. Kaitsepolitseile see ilmselt ei meeldinud. Ja siis asi läks kaugele. See on mul meeles, hästi, mul oli kooli lõpetamine. 1933. Kuskil mai või juunikuu hommik, ma tõusin alati hommiku vara üles, hommikul kella viie aeg istusin laua taga ja lahendasin seal algebraülesandeid, aga ühtlasi mul oli unistus saada lenduriks. Ma olin kirjutanud avaldused, ajalehes, ilmus kulutused, lennukooli, võetakse õpilasi vastu sõjaväelennukooli. Mina kirjutasin ka avalduse valmis ja see avaldus oli mul laua peale, palun võta. See lennuk oli vastu. Tookord sõjaväelennukool oligi ju ainus võimalus lenduriks õppida, see oli ainus aare. Klubid tulid hiljem. Ja minul oli see avaldus lava peal kella viie järsku koputatakse ukse peale. No ma läksin, tegin ukse lahti. Kolm meest. Me tulime teiega vestlema, teid kuulama, vestelda, vestelda. No me kõigepealt vaatame toas ringi. Ja siis nad hakkasid toas puistama, küll tehti Plita uksed lahti ja ahjust tuh kava hiti ja, ja voodid, kotte keerati pahupidi ja mitte midagi kuskilt ei leitud. Siis oli meil seal üks kummuti moodi laul, niisugune kõrgem läksid selle juure ja selle peal oli venekeelne kommunist. Aga see venekeelne kommunism tuli posti teel, mille üks kaks nädalat tagasi. Kesklinna pooltel on pöia me ausalt, tema olime saanud mingi salajane kirjelduste, ma ei olnud ta sinna laua peale jäi. Noh, need ka, mis see on? Nõukogude Liidu kirjandus? Kommunistlik kirjandus, Eesti vabariigi vastu, astutasin valla vennale, tulge ukse taha, natike, ajame juttu. Tõmbas selga läks välja ja mina vaatan, et mis asi see nüüd on, et tule tagasi ukse lahti, vaatad, kedagi enam ei ole. Lind viidi ära, pandi, istus vangis, kolm aastat. Istus fondis kolm aastat ja siis läks asi niimoodi, mina lõpetasin gümnaasiumi ära. Tartu poeglaste gümnaasiumi elektrotehnikaosakonna, seal lõpetasin. Ja nii naljakas koliga. Ma sain lennukoli sisse. Sinna oli 300 avaldust, 15 võeti, tervis oli mul eeskujulikult korras. Koolist anti väga head iseloomustused ja need kaitsepolitseinikud, kes meil seal kodus läbi otsisid, need vaatasid ka minu kirja lava peal ja ütles, et meie teile takistust ei tee. Mina ei tea, mispärast, mis mõte sellel oli? Aga igatahes fakt oli see, et mina lennukoli sisse sain. Ega lennukoolist teile mingeid vihjeid ei tehtud või? Koolis läkski asi naljakaks mitte siis, kui ma lennukoolis käisin. Esimene kaks aastat, siis läks kõik normaalselt, madal, õppisin hästi ja ma teadsin oma muud midagi ei ole, kui õppida, õppida hästi lennata ja kõik läks hästi, no teenima mind ei jäetud. Olgugi et mul kõik hinded olid. Aga jäetud. Ja siis tulin ära, no kuskil ma tööd ei saanud. Küll ma keerutasin ühte asutusse ja teiste aastat reservsõjaväelendur. Inti palub tööd küll üheasutusele, teise asutusele, igalt poolt tuli mulle väga viisakas vastus hiljemalt kuu ajaga ära, inte meil kahjuks teile tööd anda ei ole. Mind teised õpetasid, mitmed mu sõbrad olid raudteel konstruktori, ütlesite konduktorit või õigemini ekspluatatsioonivalitsuse ülem, raudteel on üks kolonel Kasak ja temale kangest sõjaväelased meeldivad normeedet katsute ta kätte saada. No mine siis jama töötajate käest, päris need, millal see kolonel kasaksis, tapu tulek öeldiks päev, kuidas ma ära tunnen, Kolunelja lonkab natike, no mina siis hommikust peale vahin, asjad tuleb jaama uksest rongi pealt jaama ruumi sisse üks lonkav, kolonel. Mina kargasin temale juurde. Härra kolonel, lubage pöörduda. Ma teadsin, et talle hästi meeldevanused, sõjaväelast, asjad. No kestab reservsõjal entor, egordenti. Reservlendur no mis sa tahad? Tööd tahan, härra kolonel. Ja tööd ei ole, ma üldiselt ei ole, ma olen igalt poolt katsunud, ei ole saanud. Noh, sõidame minu poole mõne jaamaülem, major annab sulle pileti. Ma läksin siis jaamaülema juurde, ütlesin Darra. Kasak käskis mulle pileti anda. Tallinna sõiduks. Murry oli jaamaülem, Murry Keppas Pillektiiv välja mulle järgmine hommikust rongi peale. Sõitsin Tallina Rapete valitsusse. Hommikul läksin siis tema sekretäri juurde kasakasekretäri jopes, jah, palun esinesin jällegi sõjaväeliselt hästi sirgelt ja nii nagu kord uus ja, ja istu ja mis sa siis tahad? Kuhu sa tahad minna? Elan Tartus ja Tartu oleks, kui konstruktoriks saab, ei saa Euroopas headeks. Ma usun, et just meie, härra kolonel, tänan väga. Mõned koolivennad jäid mul sõjaväelendurite, eks need tulid siis Tallinnasse, sõitsid rongiga ja mina keerasin koopaid. Nendele nii oli, sest lapse käsi käis jääda, aga ma vaatasin, et mida teha koopas head ja mets oli ka viletsaid taastama ikke sõjakooli edasi selle, et keegi mulle ei ütelnud, et mind kommunistlike vaadete pärast sust lennata ei lubata. Hiljem selgus kui palju hiljem selgus sõjakoolis olles. Sellest ma kohe räägin. Võib ütelda väga edukalt toime. Kehaliselt sportlikult ei olnud Tabordis ta väga pahas vormis need ning võeti vastu sõjakooli. Sõjakoolis ma õppisin nii nagu õpib, ta vähegi võib kõik kindlalt mulle 12 tähendab, kõik ei ole õige pükse, Nuki hinne oli 11, sel ajal olid 12 pälvis kaheteistkümnendat palli süsteem, jakk üks ainukene 11 oli ülejäänud kõik 12-l õppisin nii hästi, 300 õpilast oli seal mind panti nende vanemaks manid, käsutasin hommikul rööja õppusele ja sööma ja tagasi ja nii edasi, nii edasi ja. Pataljoniülema noh, kuidas ütelda, pailapseks kapten lopulisel pataljoni ülem Eks kevadel Läksime õppusele jala kuhugi sealt tonnilt väljapoole metsa alla. Vahepeal jooksta ja vahepeal marssimiste laulu ja pataljon sõidab mööda ja kutsub mind oma kaariku peale. Ma mõtlesin, et kust nüüd au, nende võti kaariku peal. Sõidame kaariku peal ja tema ütleb, et aga aspirantilt, et miks te oma nime varjate? Mina ehmatasin ära, kuidas? Vanime Varlannad, Ma olen Jenti. Mis te räägite, te olete Hint? Ma ütlesin, et ei ole, vend on mul Hint, minale niiti nuputas, nii. Vendoni interte olete. No mis jutt, see on? Madalas läksin ära, kuidas mul tõstanti patsienti välja nimentole varjata oma elukohta. Eluga sõidame kasarmu tagasi matultele passi näitan. Kui ma olen olnud. No hea küll. Rohkem sellel teemal rääkinud. Sõitsime siis sinna õppustele, viisin, mul oli katseõppused seal läbi viia, need korralikult läbi. Tagasi toodi kaarikuga. Tema kabinetti. Jätab mind kabinetti, ise läheb kabinetist välja. Mina vaatan, leht on laua peal. See oli küll tema poole pööratud, noaga mine takus, põrin, lugesin ära, kuna vaatasin, seal oli inti nimi peale inti varjab oma nimed tegelikult Dani Hint ja tema ei elagi Riia tänavas. Kapten tuli siis üks 15 minuti pärast tagasi ja näitama passi ja ma näitasin talle passi. Ja teate, kapten lomplaks nii vihaseks. Kaitsepolitsei peale, mida nad valetavad, näete, et siin on, passin, on sisse kirjutatud inimesele nimi, sinna nemad teevad nihukesi ettekandeid. Millega see asi läks? Õppisin seal edasi. Linnadivisjoni lendama mind ei lasta. Nomina kõnnin, kõnnin, tead, kõik mornid sellesse. Ta ei olnud otseselt lennu Wella osakonna ülem aga niisugune midagi adjutandi moodi või mis ta seal oli temagi tõsisena temaatiliselt pistet lendama. Kommunist oletajat vendatel vangis. Läksin siis oma sinna kasarmuruumi, mul oli seal üks väike ruumikene. Võtsin patel ja tiirutasin õhukaitseülemale, see oli kusagil kell 11. Minul on ajateenistus, et läbi ema elab Tartus küllaltki vana inimene ja on vaja ema pistate ja palun mind sõjaväest vabastada. Seoses sellega tunni ajal pärast oli õhukaitse Kindralmajor Tombergi käskkiri mõnu sõjaväest vabastamise kohta väga kiiresti, väga kiirest. Veel poole tunni pärast mõtlesin, et ma võiks seljakotikese selga ja õppisin ülevalt Lasnamäelt alla Tallinna poole. Bankistunud mina sõjaväest tulnud mis teha, kummatigi tööd ei ole. Varandust nad midagi ei olnud, ema, nelja lapse isa sai esimeses maailmasõjas surma. Kõik juhusliku tööga elatud, tööd on vaja teha, raha on vaja saata? No jälle ma otsisin kolonel kasaka ülesse, nüüd sõitsin ise juba tema juurde Tallinna sele, mainin korra tema juures käinud juba raudteel. Tänud ja läksin sisse, peroomie intida. No palun. Aga mina läksin juba siis härra kolonel, reservlendur aspirant Eduard helki pöördub teie poole, no sõjakooli lõpetasid ära, lõpetasin ära. No ja mis sa nüüd tahad? Palun, härra kolonel? A no mis tööd konduktoriks küll. Meil on niisugust Tartu ei saa, ei saa tartu isa kartuli palju tähtsatel tahtsid ülikoolis õppida ja niisugune noh, siiski teaduse linn Tallinna panti mütsis konduktor reservi. Ma tänasin kolonel ja kõike. Tähendab, minut seisis selles, et ma tulin hommiku kell kaheksa tööle ja olin kaheksa tundi tööl kaheksa tundi. See tähendas, et mina pidin seal ruumis või selle ruumi ukse juures kuskil olema, et mind saadi kätte, kui vaja oli. Ja selle suve ja talve, mis ma olin seal kaks korda, mind oli vaja, ülejäänud aeg mängisin malet, seal lugesin raamatuid ja astusin Tallinna kõrgemasse tehnikakooli. Sinna oli ka 300 sisse tähtsat 100 võeti. Mad, tulin sisseastumiseksamitega teiseks. Õppida ei saanud, ma ei saanud loengutel käia, mõned eksamid tegin ära. Ja vaatasin, et ma ei tule selle asjaga väljad. May. Tartu tahan ära kolonel, et ma ei saa õppida näpet, astusin tehnikakooli, aga Tartus õigusteadust ma õpiksin küll või mõnda teist isegi asjase. No hea küll, tiime Tartul. Ja nii ma santi Tartu konduktoriks. Lauldi revolutsioonilisi laule julgesti, vennad, nüüd tööle ja nii edasi, nii edasi. Nad visati sotside parteist välja revolutsiooniliste vaadete pärast. Tallinnast üks juhtiv parteitegelane sotsiaaldemokraat käis nüüd välja viskama. Siis asutati Tartus tööliste esperanto kultuuriühing. See oli tegelikult partei legaalne organisatsioon. Vend Augustin valiti selle esimeheks. See oli juba natuke varem asutatud, aga siis August valiti sinna esimeheks. Ja niimoodi seal siis elu käis, nii et ühesõnaga, seal käisid paljud inimesed juures koor, oskažeer, näiteks tulingiline noor tihti käis meie pool. Aga seal käisid paljud meie juures. Noh, Oskar Sepre käis keerdu, Paul keerdu käis ilmal kruus, lepikud käisid, mõlemad käisid koos meie pool, ma käisin ka tihtipeale tööliskoosolekutel. Korra anti mulle isegi loend pidada esimesena maailmasõda, selle tekkimine. Aitajad, kuidas. Tahtsid seletata külla, ta ei olnud seda pagas, aga töölised kuulasid, tung oli õppida inimestel, minul endal on nendel ja, ja kolleti huvituti. Niisuguste asjade jääaugust oli põrandaaluse kommunistliku partei liige alates 39.-st aastast. Aga ega ta mulle ka seda ütelnud. Vend oli kultuuriühingu esimeheks. Nii nagu ma juba nimetasin, see oli partei kaalne organisatsioon ja ekskaitsepolitsei. Nii või teisiti sai sellele asjale jälile ja misel jälile saada, näha oli jooki, seal koos käivad töölised, käivad koos marssistlikud meelestatud töölised ja muidugi põrand. Laboranto, mina olen tööline, eestlasele fanto, Maiul element. Aga nüüd, kui lähme 40. aasta juure, tähendab enne seda neljakümnendat aastat kõik need inimesed, kes meie pool ja nii nagu siis õhus, tundus, et midagi on, aga et kohe revolutsioon tuleb, sellest ka keegi midagi otseselt ei rääkinud. Ainult üks oomik, mis üksoomiks oli 21. juuni hommik. Vend oli tööle läinud juba. Aga mina olin, töötasin raudteel, mina läksin hiljem. Konduktor kabareepildi peal oli siis vend oli tööle läinud, vend töötas siis tema oli Aleksandri tänav, praegu Nõukogude, aga jah, praegu Nõukogude tänav, selle lõpus oli üks avapüük seal nahavabrikus, ta laskis nahk kui mingi masin alla suur põll eesnaha tükid oli ja mis sealt karvad lendasid ringi. Seal ta siis töötas ja sinna ta sai, jälle teised töölised. Kuidas ütelda, sokutasid, mina olin kodus ja üks tööline tuleb hommikul sinnad Eduard, ruttu mehed välja, tänavale. Ei mina küsinud, ega temal ei olnud aega rääkida, mis on lahti, mida teha. Ja juba oli siiski mind niivõrd kasvatatud kõigis selles usus, et revolutsioon peab tulema. Et mul mingisugust dilemma mingit küsimust ei tekkinud, kas minna seda täitma? Ma jooksin tänavale ja ma ei tea, see oli haruldane, et sõitis takso, ma sain takso peale, mõne minutiga. Olin seal venna juure tänavale vabrik seisma töölist, Pälla. Vend vahib mulle otsa, usutab, kes sulle ütleb, mis ajati. Käsk tuli nisukene, ruttu, anna kõigile tädi Maide nalja, käsk tuli niisugune. Pean minema raudteejaama depoosse ja sealt tuli see veel hea. Augustatis oma massina seisma, teatas teistele teised jätsid masinad seisma, mehed hakkasid võlla kogunema. Taks ootas, ma sõitsin raudteejaama, mis kella paiku, kui hommikul võis olla, see oli, kui minu juures käidi, ma ei tea, üks kell seitse või pool seitse või midagi selle ümber. Kella kaheksa ümber ma olin juba Tartu raudteejaamas. Läksin jaamaülema Murry juure. Üks niisugune tüüpiline kodanlik tegelane. Sõlminud, kuulas ära, vaatas naerusui otsa. Loba saiatsin. Ei ütelnud midagi, tulin ära, välja läksite depoosse. Miks te murre juurde läksite üldse? Tööliste poolt tulnud Murry naeris välja, muidugi. Läksin depoosse depost, osa mehi tulid, kõik ei julenud tulla. Ja siis sõitsin selle autoga tagasi, lähen uuesti patakas, vabrikusse tuli keegi või mis seal. Konsaan, sain Võru tänavale rongiga tuleb punane lipp ees hulka töölisi, tee pealt on rahvast juurde tulnud, kahelt poolt tänaval ka inimesed valivad. August, teised seltsimehed selle rongikäiguotsad nutma, lasin happe minema, läksingi rongikäiku. Tulime raekoja ette. Koetest tulles saime juba hiljem, ma ei tea kuskil kell 11 või 12 midagi, mis seal oli. Üks töö autori seal tööautoplatvormis hakkasid inimesed kõnelema. Iiul kuskilt tuli, hiiul oli välja saadetud, ei olnud, tuli kohale rahvas, võttistatajad, plaksutamisega Kavastu astus sinna platvorm peale peast, pidas seal ka need, teised pidasid kõne, augutajad pidas seal kõne raekoja ees asjalt kõrvalmaja aknad, nagu vaadata raekoja Pole, siis paremat kätt, mis see maja on sealt ülevalt aknad olid lahti ja näha, et seal vist kaitseb politsei mehed võttiselt. Pildistas, ütled midagi tegid? Ei tea. Igatahes meid keegi segama ei tulnud. Otsustati, seal peeti siis kõned ära, mis teha radiparki? Raadi pargis olime õhtuni siis õhtul keerdu ilmust sinna. Mina rääkisin Kertule. Kuule, ma lähen võtan lennukit, viskame lendlehti alla, sest ei kuule intet lennukeid ära. Vaat et see ei ole lubatud, selle pärstitud baasid olid ju ka olemas ja kui lennukiga üles minna, et mine tea, mis võib. Saanud ja ise olles lennanud, ma arvasin mingilt, kas mingid lendlehed võib-olla keeltel on olemas ja oleksid lennuki poolt visanud sealt alla madalalt? Oleks täitsa huvitav olnud ja inimestele ja meeleoludest. Järgmine uuesti läksime Raadi parki. Tõsiselt, siis käidi veel Raadi kruusaaugus, õigus ka seal, kus kommuniste maha lasti. Tartus oli radiku Kauks niisugune koht. Sõjatribunali poolt surma mõisteti küüti, kruusaauku lasti seal hommikul ma nende haudade peal käid. Nojah, ma mõned päevad töötasin veel, raudtee on siis kutsuti mind. Võiks keerdu juurde. Läksime Kertu juurde, Getter oreli kindralmajori vorm, sellad sellest Kerdadele, nüüd teie jooted seal? Nojah, sa vana lendaja sõjakolle on sul läbi ja lennuKolga ja nüüd siis hakkab seda õhukaitset ja lennuväge juhtima. Mina muidugi nõus sellega, mida ma veel paremad tahan, igatsenud lennata ja tuttav lennuväe elu ja asjad kõik ja saiu mul südamesoov olnud, et oleks mõned päevad mööda, ega tema ei saanud enne minut lasta tööd hakata tegema, kui loomulikult seal vastavate organitega läbi räägitud. Ja siis 16. juulil ilmus ajalehes Pätsi käskkiri Eduard denti määrata õhukaitsepoliitiliseks Joiks Konstantin Päts, president. Päts määras mind siis poliitjuhi kohale ja kindral Laidoner oli mind siis kinnitanud sõjaväele kutses, sellest on mul märka alles 35, sain ma selle märgi, 33, kaks aastat olin kolded, viis seal selle märgi. Ma oleks pidanud reservlipnikuks saama nende õppimiste peale, aga jäin ma vanemseersandiks mütsansist koloneliks, korraga seersandiks, koloneliks seersandiks, koloneliks. Kindralit ei saanud. Ma olin nagu võib ütelda, keerdasetäitjaks, kedagi ei olnud. Masel valisin uusi poliitjuhte välja ja ühe tar plase kah raudtee, lase Rudolf põdev. Selle, ma soovitasin õppeasutuste sõjaväeõppus väärtustada polütuhiks temasse kindraliks, kindralmajoriks, nii et see oli vastavalt kohale, olid need aukraadid või auastmelt ei saanud väiksemat meest panna, kuna need teised mehed, kes sulle allusid, need olid siis niuke kraatidega, mis tähendab õhukaitse põlitult õhukaitse poliitult tähendab seda, et minule allusid lennuväeüksused pluss õhukaitse suurtükiväe. Tema käskkirjaga mind omal ajal lasti lahti. Nüüd siis läksin tema juurde. Ütlesin talle, seltsimees kindral, tere hommikut, illuste sõbralikult viisakalt. Ta võttis mind väga soojalt vastu maiuskunudki seda. Palun. Siis ta ütles ja tegime suitsu ja üks kätte seltsi, mis anti. Võib-olla ma olen vigu teinud, aga ma ei ole siiski nii halb mees nagu minust arvatakse, et siin on vangimaja minu kõrval molekulsuurtükid võinud sinna pöörata, kui seal vange vabastati, maid teinud seda 21. juulil ja ka on meil siin veel maininud seda, kui ma olen midagi valesti teinud, vigu kusagilt ei teiega koos, ma parandan neid. Mida ma veel tahtsin, see oli niisugune, noh, täielik koostööpakkumine. Nõukogude vaimus ümber kasvatama, temast punaarmee osa teha ja lõppude lõpuks mõtlemast tegimegi. Ilma igasuguse konfliktideta, ilma igasuguste suuremate arusaamatusteta. Joo, vormeerisime, no mina olin ka seal formeerimise juures lutid tihedalt seotud 22. Eestile territoriaallaskurkorpus, kelle käest teie juhtnöör saite ja kelle keskmine juhtnööre sai? Tegevuse juht? Ma arvan küll, ma ise ütlen muidugi, Kertuga pidasime nõu ja ega Kertul ju sõjaväekogemusi ei olnud, temalt vangis istunud ja poliitilised kogemused, aga ta mulle rääkis poliitikat. Aga siis kogemusi ma sain hiljem keerdu asetäitjaks määrati. Seltsimees veiderpass. Pidid ise kohapeal otsustama, mida teha, kuda teha ja näib, et et ega ma vist palju viltu ei lasknud või mitte mina, meie selt. Kaader, kes oli seal valitud. Milline oli poliitjuhi ja sõjavägede juhataja, koostöö, sõjavägede juhataja, tol ajal oli vist kindral Johnson sövee juhatajal, kindral Jonson ja kuidas nende vahekorrad jagatud oli, kes keda käsutas. Keda? Kusjuures selle kõik need määramised läksid tema läbi, sealt minul divissonide peale ja madalamatele kohtade peale määramised ja ega ma ei saanud ilma siis sõjavägi tegi ootajatele. Ainult, kui ma läksin, sõjavägede juhataja Kui teie juba niisuguse ettepanekut ette, siis loomulikult kinnitata. Nii et seal ei olnud mingisugust vaielnud meile ka, ütleme tegelikult, mis ma läksin väga viisakalt, võid alati vasta kõik viimane kui üks asi, kõik kinnitati, kõik tehti, kõik ma sain, mis oli vaja. Aga kuidas suhtus toimuvasse sõdurite ja lendur ohvitseride koosseis? Lendur ohvitseride koosseis suhtus hästi selle Plembor ohvitserid ju ajaloost teada, kuidas lendur ohvitserid 24. detsembril suhtusid, nad siis lõid juba kaasa. Ja üldse ega lendur, ohvitser, natukene teistmoodi ohvitser, kui need tarvilikud jalaväeohvitserid mentorohvitser, tehnikamees, massinistidega, motoristidega, ta peab koos töötama seal, et lennuk korras oleks. Ta ei saa ju kummuta Mortoristiga halvasti läbi saab mootoristamine peamis viguri sulle lennuki sisse, lennuki kateegiot. Üldse lendurid olid. Ma ei tea, nii palju, kui mina kokku puutusin, nendega ei igatahes see üleminekuperiood ja kui oli territoriaalkorpuse formeerimine, siis sellel perioodil nad olid täiesti lojaalne, lihtsalt igatpidi, mida ma nendele rääkisin, soovitasin tekki, sõduritest rääkimata. Sõdurid olid täitsa täitsa sõdurid nagu punaarmee sõdurid võib ütelda, nii et neil oli vaja ainult õpetajate ja rääkida ja ütelda, vot nii, nii, ja need komisjonid nüüd teeme ja sõdurite komiteed ja valige ise. Need lõid aktiivselt kaasa, nendega oli lõbus tööd teha. Lihtsalt rõõm tööd, mis olid teie esimesed mured, kuid õhukaitse poliitjuhiku avast võtsite, millest tuli alustatu. Alustada tuli selle eest, et leida omale kaastöölisi, leida omale kaastöölisi ohvitseride seast leida allohvitseride seas sõdurite seas. Ja ma leidsin neid, aga seesama kapten lomp. Kes minu käest küsis, kes vihaseks sai, kui ta nägi, et kaitsepolitseikirjad valed olid, kutsusin tema enda juurde, ajasin temaga juttu. Täielikult nõusi nõukogude korraga. Ma soovitasin teda parteisse. Kapten, kriiski lenduri. See oli omal ajal tuntud vigurlendu. Ei, see oli kõige paradikul lendur Eestis. Tema läks esimesse divisjoni, politsei võiks vanemleitnant Evald klaasima, soovitasin parteisse. Eevald klaasi õigustas end väga sellepärast, et tema oli, hiljem tuleb sellest juttu, aga kui Pärnu esimene kaitsmine oli Kaheksandal juulil üheksandal juulil 1941, siis tema oli üks hävituspataljonid komandöridest seal kuulipildujaga väikse grupimeestega keset maanteed, kes võttis saksa regulaarväge vastuse oli minu poolt, parteisse soovitab, vot nihukesi mehinat leidus, seal rahvast oli kaasa. Me tegime õige mitmed suured sõjaväeüritused, nominai mitmed korrad sõjaväelaste koosolekutel kõnega Tallinnast Tartu, igal pool võtsid mütsatuurid hästi vastu. Hakkasime sõdurite komiteesid organiseerima. See läks võrdlemisi edukalt. Olga reaks onu ohvitseri, lasime lahti need, kelle pääl olid täitsa kompromiteerivat andmed, mitmesugused kest täitsa tacurluse killast olid vanad lapsid ja nii edasi, nii et neid tuli paratamatult vallavdataga, kes tahtsid ausalt tööd teha. Ma tulin parasjagu oma töökohast sealt pagari tänavalt, oli mul töökoht, see oli sõjaministeerium sõjaministeeriumini, pagari tänavalt tulin üles linna poole, laia võib pikka tänavat pidi mäleta, kolonel kaasatuleb mulle vasta vormis või tsiviilis koormis mina-vormis, tema, kolonel ja mina, kolonel kaks, kordan. Tema pidas kinni, täiendtere enam ma ei esinejate ära kollaneb. Tere. No tema rääkis minule, sina nüüd rääkis siis ka sina, kui ta mind konduktoriks võttis. Kas sa mäletad, kuidas ma sind tööle võtsin? Mäletan? No vot, hästi tegin või? Ma ütlesin, et ta vist hästi tekitab, ma olin ilma tööta, et tõesti hästi, et ma ei saa muud midagi ütelda, kui nüüd ka veel tagas seal kätes selle eest niisugust juttu ajasime, aga mis ta muud tahab või mida ta tahtis, mida ta taotles, ma ei tea. Aga no temal oli tähtis juba seegi, et ta sai näidata ennast tänaval koos õhukaitsepolitseijuhiga, läheb, kõnnivad ja ajavad sõbralikult juttu, see oli ka teatud siis juba rahvale ja teistele.