Tänane õhtujutt tuleb Heino juriisaluga. Öelge, missugune oli kõige esimene kunstidest, mis teile jättis tugeva mulje, kas see oli muusik Ta või mõni muu suurt huvi muusika vastu hakkasin ma tundma küllalt hilja muusiku jaoks kusagil seal 12 kolmeteistaastasena. Alles enne seda olid hoopis teistsugused huvialad. Rohkem nagu loodusteadused huvitasid ja ja lugemine muidugi, muusika käis nagu ebateadlikult, olgugi et ta olemas oli kogu aeg, ma ise mängisin seal ühte, teist pilisel mandoliin ja klaverit ja kitarri ja nii kuulmise järgi ja kodus musitseeriti. Paate oli ja neid sai kuulatud operetimuusikat just lapsena. Ja minu meelest maailma kõige ilusamad teosed, mis üldse olemas olid ja isal oli päris kenakene noodikogus. Oli igasugust muusikat, aga see oli kõik, nii et ta käis elu juurde, aga nagu tähelepanu ei oskanud. Selle lepp pöörata võib-olla raamatuid. Midagi on sellest jäänud nagu rohkem teadvusesse kui nendest muusikapaladest. Missugused olid need esimesed suurt muljet avaldanud raamatud? Minu lugemise aeg langeb kusagile 30.-te aastate lõpu. Tol ajal ilmus päris kena sari looduse kuldraamatute nime all kus oli päris korralik lastele kirjutatud asju tõlgitud, aga samuti üldse igasugust, ka täiskasvanute raamatuid sai loetud, meie peres ei osatud nagu hästi lapsi raamatutest eemal hoida. Ja ei olnudki seal midagi sellist, mida nagu ei oleks sündinud lastel lugeda võib-olla selles osas, et mõningatest asjadest tänapäeval lugedes saab ainult teistmoodi, aruraamatul on tihti seepeale ju mitu tahku. Mina tol ajal võib-olla lugesin osadest teost sündmustikku. Nüüd tänapäeval saab sealt sündmuste vahelt midagi kätte, mis tundub palju toekam. Kusjuures minu meelest tont seda teab kummasse nauding suurelt. Mis laadi on nüüd lugemishuvid, loen kõike, mis kätte satub, missugused on need raamatud, mida te korduvalt tahate jälle kätte võtta? Ta on terve suur hulk raamatuid, mida ma korduvalt loen. Tihtipeale on selleks põhjus, et momendil ei ole lihtsalt midagi uut kätte võtta, siis minnakse ja võetakse raamatukapist mõni kindel Ross, mida tasub veel kord läbi sirvida ja see on tavaliselt see osa kirjandust, mida siis ilukirjanduseks nimetatakse. Reisikirjeldused ja igasugune muu seda laadi asi köidab nagu vähem, vot niisamuti on lugu popule paar teadusliku kirjandusega, et neid on väga tore ükskord lugeda. Need ei ole minu jaoks sellised raamatud, mida Uuestid oleks vaja tingimata kätte võtta. Võib-olla see on lihtsalt elukutsest tingituna selline huvi, sellepärast et kirjandus on ju kaart tegelikkuse kunstilise peegeldumise viis ja need viisid ükstakõik ülal ka ei esineks. Need pakuvad ikka huvi printsiip maa ja siis vaatad ja need võimalused, kuidas seda teha ja ja mis on selle ühe või teise isiksuse huvi köitnud ja kasvõi niisugune asi, et et mis ühele või teisele ilus tundub või huvitav. Mis vääriks kunstis edasiandmist? Ega see ei olegi nii hirmus lihtne, sest näiteks kas või ilu nägemine, see nõuab ka nagu teritatud meelt, tähendab, mida rohkem sa sellega tegeled, seda rohkem sa võib-olla oskad ka seda leida ja muidu paistab, et nagu huvitavad asjad, on kõik maailmas ära öeldud, aga aga nii tähelepanelik otsimise peale leiad ikka kasvõi midagi väga väikest, aga siiski midagi, muidu oleks see loominguline töö täiesti mõttetu. Toodaks ise enam mitte midagi, avastad teiste avastused, tervitavad meelt ja avardavad selles osas nagu silmaringi. Kas on vahel nii, et mõni teise kunsti valdkonda kuuluv asi võib panna mõtte, hakkame liikuma niipidi, et sellest, sellest võib tulla välja muidugi mingi asi, mis nagu nagu sisuliselt ei olegi seotud selle kirjandusega näiteks, aga mingisugune niisugune müks tuled sealt ja võib tekkida niisugune situatsioon, et mingisugune meeleolu ja atmosfäär, mis mingis teos siis on, on väga sugereerida ja ta võib tulla hoopis teisel kujul. Uuesti jälle avalikkuse ette. Kas nüüd otseselt käib, seda ma ei oskagi öelda, ma ei ole kunagi püüdnud niiviisi. Võib-olla õige varases nooruses, esimeste katsetuste ajal katsusid täpsemalt pealkirjastada oma mõtteid, praegu enam ei usu, nagu sellesse suurt siiski muusika ei olevast. Niisugune kunst, mis hirmus täpselt kõiki ära ütleks, alati ta laseb ennast mõista nii või naa. See on selle kunsti spetsiifika. Aga mingi mingi impulss kahtlemata ja ma mõtlen just minule tuleta see meeleolu või atmosfääri näol. Aga kõige naljakam on, et kõige paremate inspiratsiooni kui seda romantilist terminit kasutada, saan ma head muusikat kuulata. Ja mitte üldse niiviisi, nagu võiks arvata, et nüüd kipuks seda kordama, võib tulla hoopis teistsugune lugu näiteks kurva loo asemel väga lõbusalt. Ja ei oska üteldagi, mis nimelt võib inspireerida. Ise olen. Kaldun arvama, et võib-olla, et näed, et kui hästi on üks teos kirjutatud ja tahaks ka nagu innustab, kuidagi, ennustab tööle ja tahaks ka midagi hästi teha. No mis sest välja tuleb, see on muidugi hoopis iseasi, aga aga see tahtmine on ka suur asi, sest ilmusele tahtmised ei sünniks ju mitte midagi. Kas on muusikas mõned ajastud, mõned stiilid, millest leiab rohkem kui mujalt, igal epohhil on kirjutatud hirmuseid? Teos ei tohi, sellepärast on ka raske öelda, et, et kes on lemmik autele, milline laadiust kõige lähedasem on? Viimased viis aastat on mul nagu tähelepanu orbiidis olnud Bachi-eelne ja Bachi-aegne muusik, ka selle muusika ma olin nagu kõige vähem kokku puutunud, sellest ma kõige vähem teadsin. Need nagu omamoodi lavastus ja päris suur nauding tutvuda selle muusikaga ja sellest huvist siis ilmselt ka vanamuusika ansambel. Ansambel on rohkem niimoodi, et interpreet minust vast kunagi poleks saanud aga pillimäng on nagu rõõmu pakkunud ja ja sedalaadi muusikat siiski on võimalik oma lõbuks natukene mängida. Olgugi et on räägitud ka niisugust asja mitmel pool, et et grammofoniplaatide kuulamine või kontsertitel käimine võiks nagu täielikult hooldata inimese muusikatarviduse, minu jaoks jääks seda küll väheseks, ma pean ise ka natukene musitseerima, on ka üks selline seisukoht minu meelest küllalt vale. Et kui nüüd just hästi kõrgel tasemel ei saa teha näiteks ettuse klaverit mängida või viiulit mängida, siis ära jumala pärast selle pilli juurde üldse mine mütsis, mitte sellest omale. Hea meel on, siis peab minema ja ja mitte mitte häbenema, sest minu meelest tund aega mängimist annab, võib olla inimesele rohkem kui 10 tundi kuulamist. Kuidas on teie suhted kõige uuema kerge muusikaga, on selles uues kerges muusikas on ka oma terakene olemas. Ja seal on omad head lood olemas. Need on muidugi tohutult vähem kui arvatakse ja see väärtuslikku osa mängib isegi oma rolli kindlasti muusika üldises arengus, mis sealt nüüd just jääb või mis ei jää, selle otsustab aeg. See uus muusika on muidugi väga moodne, aga moel ja kunstil tavaliselt on väga vähe kokkupuutepunkte. Üks on rohkem, niisugune äritegemisvahend eesmärgid on osavamalt ja külge tõmbavalt müüa, kuna loojad ise ju seal omale mingisuguseid kunstilisi eesmärke ei püstitaks. Moeasjadega on ju see õnnetus, et see, mis täna moodne on see on homme juba hirmus vanamoodne. Niisuguse väga kõikuva nähtuse kohta ütelda midagi väga kindlat? Ei olekski vist üldse mõistlik, ainult saab kindlaks määrata, need peamised tendentsiks selles nähtuses on olemas. Aga ma kuulan teda küll hea meelega ja, ja meeldib sealt mulle osa asju ja osa asju ei meeldi ja mulle tundub niiviisi, et selles tänapäevases laadis on võib-olla rohkem niisugust tühjust kui seal 10 aastat tagasi või 20 aastat tagasi, kus just muusikal oli hästi tugev, ere, meloodiline liin. Niivõrd ere, et needsamad viisijupikese veel täna päevani kuidagi kestavad. Ja see oli minu meelest just selle muusika kõige tugevam tugevam külg, sest ära on muudetud selle muusikarütmid ja ära muudetud nende meloodiate orkestratsioon. Tähendab, see oli see osa, mis, mis nagu PlanS all uued tantsud tulid ja tehti need asjad uutmoodi. Kui me nüüd sellest tänapäevasest buketist hakkaksime tegema valikut et mida sealt saaks 20 aasta pärast moderniseerida, milline komponent jääks Hannes? On palasid, kus midagi jääb alles ja jälle vist seesama sama meloodia ometigi mingil määral peab kunst ilus olema. Ja muusika puudunvasse viis. Kõige peamine tunnus, mis kuulajale kõrvak. Te olete ise kirjutanud balleti, kas tantsukunst kuulub ka teie lemmikkunstide hulka? Kõigist laule tegevuse liikidest on minu meelest muusika ümberkehastumine, tantsuks võib-olla kõige loomuliku tantsus on nagu need elemendid kõik olemas, ajaline tegevus ja koordinatsioon, muusika võib olla seal vahel ääretult tee. Kuidagi ta teeb nagu muusika reaalseks, kui seda vaja on. Ooper on üldse nähtavasti hirmus tinglik lavakunstiliik märksa tinglikum kui, kui palet. Ja nähtavasti nõuab ka vaatajalt Niukest räägitud mängureeglitega kaasaminekut, mina iga kord ei suuda omaks võtta, siis on mul üks kord olnud võimalus näha menooti meediumi. Ja seal tundus küll, et, et seal olid kõik nagu oma koha peal, et põnev oli vaadata ja ei tundnud, et, et laulmine takistaks seda tegevust, aga klassikaline ooper on muidugi selles mõttes ju hästi tinglik kangelane või, või mitte, kangelane tõmbab tupest mõõga laulab pool tundi ja torkab siis vastase läbi söe. Loomulikult seda, seda surmahoopi seal. Ja see on täitsa klassikalise ooperi Aluks ja tuleb ka arvestada seda, et kui need teosed kirjutati, siis tegevuse areng, tegevuse liin, see oli kõik nagu vähem tähtis, käidi ju 100 korda kuulamas, kellel raha oli seal näiteks ühte aariad sealt ühest ooperist minti ainult selleks tunniks oma Roosi kuulatise aaria ärase permaat plaksutati ja mindi jälle koju, oldi rahul, et ka täna tekkida seda väga ilusti. Maa nagu ootaksin ooperit samasugust tormilist tegevuse arengut. Nagu ütleme draamalt, selles suhtes nagu palju loomulikum tundub olevat muusikalilaadi teosed, kus tavaliselt on siis ka niisugune koht, kus midagi erilist oimu või on aega laulmiseks kuidagi dramaturgia nagu paremini paika pandud. Aga see on ju maitse küsimus ja võib-olla on ka tuuri küsimus, sellepärast et ega ma üldiselt väga pika meelega ei ole ja eelistan niisugusi, kontsentreeritum, maid, asju. Loodusega nagu te ütlesite, olid teil juba lapsena head suhted ja huvilisi, võta see vastu, see on ilmselt ka säilinud siiamaani ma tean, et olete kalamees ja üksiolek loodusega on minu meelest kõige paremjõudude akumuleerimis. Vahend. Oskagi sellest toredast asjast lähedalt ega pikemalt pikemalt rääkida. Minule on ta ääretult vajalik ja katsun vajadust ka igal võimalikul juhul rahulka. Tunnen kuidagi sellest määratud mõnu või samuti kivi peal istuda tund või kaks ja mitte midagi teha ja. Ma ei läbeni viisi kusagil eriti tukkuda. Mulle üldiselt ei meeldi niiviisi looduses Matsutata, tähendab on üks niisugune võimalus, et lihtsalt istud autosse ja sõidad eesti Maale ühe tiiru peale. Sedalaadi tegevus mulle eriti rahuldust ei paku, ma võin sõita pool tiiru ära küll, aga siis kindlasti sinnapoole tiiru lõppu pidama jääda pikemaks ajaks nädalaks vähemalt kahte nagu sellest paigast mõnu tunda ja seda nagu tundma õppida. Niiviisi põgusalt vaadata hästi ei oska. Ja viimasel ajal on lihtsalt puhtpraktilistel kaalutlustel hakanud hästi meeldima Peipsile märg. Osa puhkust satub augustikuusse. Aga Peipsi on tol ajal ainukene suurematest veekogudest, mis on veel sooja veega, meri on selleks ajaks juba küll. Peale selle. Peipsis on väga ilusat kallast ja ujuda ja telki püstitata. Järv ise annab juba päris niuksed mõõdud välja seal lainet ja kohinat ja tõusu ja mõõna ja see oleneb küll tuulest, mitte nisu. Ka hästi põnev, kuidagi niuke majesteetlik ja tore peale selle seal ümbruses hästi toredad inimesed, niiet kuidagi hästi kodune kant, kas on ka eelistatud aastaeg? Ükskõik milline neist neljast aastaajal on oma hästi toredat jooned, tuleb lihtsalt nendest mõnu tunda. Isegi niisugune asi nagu üks korralik sügise vihm langevad mehed ja on ka väga mõistlik. Ja, ja niisugune ülendav kuisele vihmaga näiteks mere ääres jalutada. Muidugi korralikus vihmamantlis ja jalanõudes, mis peavad vett palja peaga ja hästi värskendav ja mõnus tunne, nii et igal aastaajal on olemas nii siukest, muidu oleks ju väga kurb, kui ainult näiteks kuum võiks mõnu tunda. Stiilmastasin ümber aga et ma olen leidnud küll igas aastaajas ja midagi nautimis, vähesed tuleb ainult oma Tahjukest vastavad häälest, sest ei osata sellest rõõmu tunda.