Tänan stuudiosse ümarlaua vestluseks kogunenud Vitali Belobrovtsev, Rein Kruus, Mihhail Lotman, Andrei Madisson. Vene nõukogude kirjandus sündis kodusõja ajal. Tema peamisi iseärasusi ambublitsistlikus seas ajaloo ja kodumaa poliitilise ja ühiskonnaeluga. Ideoloogiline võitlus eraldas kirjanike. Ühed pidasid ennast otsekohe proletariaadi ideede väljendajaiks, korki Majakovski, Peedney, teised olid demokraatlikel seisukohtadel, käsitlesid oktoobrirevolutsiooni laialdase rahvaliikumisena plokk Brüssel, Jessenini. Kolmandad ei mõistnud revolutsiooni, ent otsustasid jagada kõiki kodumaa valusid. Ahmatuma. Meil kuivad ja kokkusurutud, vaata erinevad Eesti Nõukogude entsüklopeediast ja nüüd ma küsin kokku kogunenud asjatundjatel, mis peitub tegelikult nende ridade taga. Paistab, et need on üsna üldised sõnad, mis ikkagi ei tee selgeks, mis asi on nõukogude kirjandus. Tähendab, millise tunnuse pealegi võib öelda, et üks teos kuulub Nõukogude kirjandusse ja teine teos ei kuulu. Mulle tundub, et see üldse nõukogude kirjanduse eraldamine muust kirjandusest on väga kunstlik. Kuidagi vähemalt teiste teaduslikku klassifikatsiooni ta ka ei sobi, isegi üldiste teaduste meetodoloogiliste põhimõtetega, kusjuures määratlus nõukogud on tekkinud suhteliselt hiljaaegu varem liigitati sedasama kirjanduslikku materjali hoopis ka kirjandusvaheliste kriteeriumite järgi, aga klassikriteeriumite järgi enne seda räägiti sagedamini proletaarsest kirjandusest ja talupojakirjandusest. Ja siis nõndanimetatud poputšikute või kaasajooksikute või kaasaminejate kirjanduses, noh kõik need terminid isegi üsna raske tõlkida mida teised sellest terminist nõukogude kirjandus üldse arvavad? Ma arvan, et siin on, jah, te olete ideaalne. Teiseks kronoloogiline probleem, millal hakkas nõukogude kirjandus, kas ta hakkas 25. oktoobril, seitsmeteistkümnendal aastal, hakkas kodusõja ajal? Võib-olla hakkas varem see probleem ka ajalooga? Moskva ülikoolis on NSV Liidu ajaloo kateeder fatalismi periood, mis minu meelest väga naljakas. Kui võtame ajaloo õpikut, siis NSV Liidu ajalugu hakkab riigis Turartube sest et kuidagi olid seotud Armeeniaga, kuidas nimelt, seda vist keegi ei oska praegu ütelda, aga sellegipoolest on, see oli siis esimene riik NSV Liidu territooriumil ta ei olnud üldse NSV Liidu territooriumil praegust piilunud, aga sellegipoolest see oli esimene riik. Tähendab, kui me räägime nõukogude kirjanduses, siis me peame tegema vahet seda, mida nimetati nõukogude ja nimetatakse Nõukogude kirjanduseks ja selle kirjandusele, mis oli nendel aladel need asjad sugugi automaatselt ehkatu. Ühtki kirjandust, mees nimetada seda öelda ei saa, et algas, ütleme sel aastal sel päeval sel kellaajal, aga mingisugused piirid, nad on muidugi suvaliselt ja me peame ikka määratlema. Aga see, et aasta 1917 tuli meelde, vaat sellest me ei pääse kuhugi. Ja vist sellest ajast me peamegi nõustuma, et mis oli kirjutatud tulevase nõukogude liidu territooriumil. Leppige kokku ja leidkem võib-olla vaikimisi kõrvale nii palju kui võimalik, kõiki vahepealseid määratlusi huvitab, ma arvan, kuulajat, küsimus kirjandusest, mis loodi Venemaal peale seitsmeteistkümnendat aastat kahteda tol ajal. Või mõnikümmend aastat hiljem tunnustati v? Ei, see pole tähtsust. Lähtuksime sisulistest väärtustest. Alustame ikka sellest ajast millal oli Venemaal revolutsioon ja minu meelest see oli aeg kirjanduses, eriti noorte kirjanike jaoks, kes ennast võib-olla veel kirjanikuks ei peanud. Ei mõelnud, et nad on kirjanikud, eriti suured kirjanikud, nagu me nendest hakkasime rääkima hiljem. See oli aeg, mil kõik vanad endised kanoonid kirjanduses olid tühistatud, vähemalt nende jaoks. Aga uued, veel selgitamata naised kirjanduses võib teha kõike minu meelest. No võtame kas või need noored inimesed, neid võib nimetada noored poisid, Sošenko, Ivanov, Pavel ütleme Sossimiga, kes sündis 1894 nagubadelgi Ivanov 95. Ja nad ju esimesed, ütleme noh, ma ei tea. Raamatutes Washington esimene raamat ilmus 22. aastal. Tema oli 27 aastat vanapoiss, tegelikult meie nii-öelda praeguse vaatevinklist samasugune partisanid, kahe 21 on Ivanovi esimene jutustuse avaldamine ja Paabeli 21 samuti Odessa lood adjaskeeras kaasa, eks ole. Kõik need inimesed kirjutasid samamoodi, see on kolm. Ütleme, ma ei tea, võimalust ennast väljendada, mitte nii nagu ennem väljendati. Pärast seitsmeteistkümnendat on kaks olulist asja kindlasti, mis sellega kui lähevad, mis nende videol rääkis, tähendab ainult, et minu arust rõhutada seda, et mingisugune kirjanduslik vabadusepuhang Läks lahti kohe pärast veebruarirevolutsiooni, kus tekkis tunne, et võib kirjutada kõike ja võib kirjutada igat moodi ja suur oli tühistanud pärast tsensuuri tühistamist ja siis inerts vajus ikka kaasa ka siis, kui juba jälle revolutsiooniline tsensuur kehtestati, siis vähemalt mingisugune endistest tsensuuri kanalitest mööda minemine ja tsensuuri kaanel seal võib-olla isegi k kõrvalisem asi. Aga mis puutub vormikanalites sellega minu meelest asi segasem, igatahes kohe pärast seitsmeteistkümnendal nüüd see nagu küll vormi kaameraid ei mõjutanud, mul tuleb meelde näiteks režeknesse Tjanovi konverentsil dimentšiku ettekanne, kus tema väga põhjalikul materjal ril ikka tõestas, et noh tõesti puutub konkreetselt luulesse, meetrikasse Aafrikasse ja muudesse sellistesse asjadest, siis on murrang venel uus, mitte mingil juhul ei lähe läbi seitsmeteistkümnenda aasta, vaid kindlasti hiljem, sest veel seitsmeteistkümne 18. aasta paiku ikka see on vana kaanon, seal oli mitu murrangut, üks oli juba varem ja teine oli, ma ütleks nii. Aga 17, mitte mingil juhul ei ole luule, murranguaasta on lihtsalt harjumus mingisuguseid poliitilisi murranguid alati seostuda ka kõikide muude murrangutega kunagi ei ole nii nagu ütleme praegu ilmselt mingi poliitiline muutus on toimumas, aga majanduses mingisugust reaalset muutust oleks, seda ei saa ju öelda, võib-olla on majandusmingid, muutused tekivad võib-olla alles mõne aasta pärast, kui üldse tekivad. Aga see on nüüd üks asi, kaldusin kõrvale, üks asi on see, et mis on seepärast seitsmeteistkümnendat tõepoolest oluliselt muutnud, et kirjutama hakkasid need, kes varem ei kirjutanud, annavad kogu see proletculdi liikumine, see, et kirjutama hakkasid töölised, talupojad, soldatid, noh, ütleme otse välja, see oli ikkagi tohutu grafomaania laine, aga seal sees andekat ja huvitavat oli suhteliselt vähe. Aga see on huvitav teiselt poolt, et see ikkagi see ei ole mingi kaanoni murdmine, vaid just see jätkas seda eelmist kaanoni. Tähendab Nendesamuste, soldatite, talupoegade ja tööliste silmis poeedi seisus on prestiižne nagu me, kui tänada sõnaga Nad, tahtsid saada pojettideks. Nad tahtsid saateajakirjanik, eks nii-öelda muud malli neil ei olnud, võtta nad juba varem enne seitsmeteistkümnendad oli kirjaniku ja poeedi seisus nende jaoks kuidagi prestiižne, minu meelest see väga huvitav nähtus. Ja need kirjandusest loobumised näiteks mõned inimesed, kes olid totaalse põhise esindaja, Nad loobusid kirjandusest pärast 20 teist aastat näiteks kastiaga kes hakkas tegelema hoopis seal töö organiseerimisega ja kahekümnendatel aastatel loobus täiesti kirjandusest või noh, mingil määral ka Bogdanov võib olla kes rõhku pani juba praktilisele tegevusele pärast seitsmeteistkümnendat aastat, kui kirjandusele sellised juhud on oma oma unikaalsuse minu meelest tähelepanuväärsemad, aga tegelikult nüüd see jutt jälle kaldus natuke kõrvale, aga võib-olla keegi võtad veel otsa. No tegelikult Bronid, kuldid tekkisid enne revolutsiooniga, siin oli teine hingamine pärast, ma arvan, et siin ikka muutus ka kanoonis ta olla kirjanik Venemaal juba juba, see oli kindel kanoon. Pärast revolutsiooni pärast veebruarirevolutsiooni ja eriti võib-olla pärast oktoobri oli revolutsiooni, oli selline ettekujutlus, et nüüd on kõik võimalik, et nüüd hakkame loodust valitsema, nüüd hakkame kirjandust, valitsevad meie, kes olime rõhutuna, kelle käes ei olnud ju mingeid kultuuriväärtusi, me mitte ainult saime need kätte, me hakkame neid ise kohe produtseerima. Selles mõttes oli väga uus ja huvitav nähtus. Teiselt poolt ma ei saa isegi ütelda, et need oma vormilt tulid, vana jätkasid vana enamus neid proletariaadi luuletajaid, aga nemad massist produtseeris, et just nimelt luulet olid epi koonid, kusjuures mitte vene realistliku kirjanduse, aga nende kadentliku, kusjuures kaanlad matkisid, mitte kadentide liidrid, aga teisejärgulise juhised nendega näitliku, massilise kultuuri. Nii, aga ma arvan, et nüüd võiks mõelda sellele küsimusele, kuidas kirjandusrevolutsioon teineteisel suhtusid ja kuidas sa võib-olla mõjutas, kuidas suhtusid kirjanikud revolutsioon, tuleb märkida, et mitmed kirjanikud, kes ei võtnud revolutsiooni ideed vastu olid meelestatud väga demokraatlikult ja neil olid suured teened ja suur kogemus võitlusesse inimese ja kirjaniku õiguste ees. Kõigepealt tuleb mainida selliseid nimesid nagu ühelt poolt. Ja teiselt poolt Rovosson gradient oli siis realist. Tolstoi õpilane. Aga veeldi makraatlikumadel positsioonidel kui Tolstoi. Aga favošan oli sümbolist või sümbolismi lähedane kirjanik. Aga nende opositsioon revolutsiooni ja kodusõja ajal oli väga sarnane, et nemad on lihtsalt inimesed, lihtsalt venelased, mitte punased, rohelised, sinised valged. Nad toetasid Vene demokraatlikule traditsioonile, mille kohaselt tuleb kaitsta seda, kes on nõrgem. Ja kui olid valged ülekaalus, siis nii vabashinud kui ka peitsid punaseid ja kaitsesid neid. Kui olid punased, siis nad peitsid, kaitsesid valgeid. Nende positsioon oli selles, et see kodusõda ja Ronsanud väga traagiline, väga ekslik sündmus. Et tuleb lepitada, aga mitte, tuleb otsida ühiseid platvorme ja lepitada inimesi, aga mitte siis tekitada vaenu. Teiselt poolt ei võtnud revolutsiooni vastu, kas selliseid ei kirjanikud nagu nahmatava isegi temale niivõrd halvasti ei mõjunud revolutsioon ja temaga kaasnev vägivald, kui Bresti rahu üldse väga paljud pöörasid siis bolševike poolt ära seoses Bresti rahuga. Et väga suur osa Venemaast oli antud. Kiproshinnas see luuletus oli Ahmatava jaoks väga oluline, et aga hiljem tsiteeris ise seda. See oli nagu deklaratsioon, et nemad, kes jäid siin, kes jäid truuks kõige parem, aga samas ta ei mõista hukka nende neid ja tal on kahju neist, kes loobusid, kes läksid. Ja peab ütlema, et paljud, kes sõitsid ära emigratsiooni, nad ei olnud. Leonid Andrejev, need olid kõik kirjanikud, realistid ja väga demokraatliku suunaga. Ja üldse, kui me vaatame rühmituste järgi, kes läksid, kes jäid, siis me näeme. Enamus, kes läksid, olid just realistid, igasugused hädalgardistid, vastabiilide kadentid jäid realisti teoks. See oli palju suurem ootamatus revolutsioon ja tal on selleks valmis. Ja üldse, kui me räägime immigratsioonist, Emmigrantlikust, kirjandusest, siis me peame meeles pidama, et see mõiste tekkis veidi hiljem. Et siis, kui inimesed sõitsid ära, nad veel ei teadnud, kui kauaks piir oli avatud ja Venemaal alati oli mingi rühmitus inimesi, kes elas välismaal. Aga näiteks keegi ei arvanud, et nad on reeturid, vastupidi, need olid patriootlikult meelestatud inimesed. Pasternak sõitis Saksamaale, kurki elas 10 aastat. 21.-st kuni 31. aastani välismaal, aga Ta ei olnud immigrant. Teine näitleja kui Mirškovski, isegi pius olid väga aktiivselt nõukogude võimuvastased. Nad sõitsid Pariisi. Nad emigreerunud Nad sõitsid oma Pariisi korterisse, jooksis arad süda, Eva paanikas ja ilma mingisuguste. Kogemuste praktiliseks eluks. Ta ei saanudki seal hakkama, kui tuli tagasi, siis ta ei saanud enam siin hakkama. Siia juurde siis peaks seda ka üldistavalt võib-olla ütlema, et immigratsioonikirjanduse ja nõukogude kirjanduse vaheline piir hakkab tekkima ka olles päras kusagil 23. 20 neljandat aastat enne seda On jällegi lausa fantastiline olukord meie jaoks või ütleme, nüüdisaegse inimese jaoks on fantastiline olukord, on, on see näiteks nähtus, mida nimetatakse Ruski Berlin. Ei ole suur liialdus öelda, et see Berliin oli 21. 23. aastal kui üks olulisemaid vene kirjanduse keskusi ja ta mitmes mitmes mõttes esiteks nagu kuidagi selleks ajaks oli juba välja kujunenud ka mingisugune välisvene kirjanduse ja hakkas on tõepoolest ka nõukogude mingisugune kirjanduse välja kujunema. Ja Berliin oli nagu ühenduskoht väga paljude 20.-te aastate alguse raamatute tiitellehtedel ilmuma kohaks märgitud Berliin, Moskva tõeline paabel oli Berliin kui aastal 21 23, muide ka väga suur hulk eesti kirjanikke oli siis seale. Visnapuu, Gailit ja Tuglas käis seal ja Kas seal Berliinis puutusid nad vene kirjanikega, võib olla lähemal nad kokku kui eales varem või hiljem kuskil mujal, noh mitmed vist, kui ma õieti mäletan, Tuglas on maininud ja Semper, et on kohanud Andrei Bioleid seal Berliinis juba 20.-te keskel hakkas see asi polariseerume selleks ajaks, kes, kes tulid tagasi, kes ei tulnud tagasi ja vastavalt sellele siis muutusid ka ideoloogilised hinnangud neile. Mis siis juhtus see vene kirjandusega revolutsiooni käigus ja pärast revolutsiooni võib-olla alustada võiks sellest, et revolutsioon ei olnud peaaegu kellegi jaoks üllatus väga paljud ootasid teda, ennustasid väga paljude sümbolistid. Olid kindlad, et, et revolutsioon tuleb, varsti on plokk. Kogu aeg elas revolutsiooni ootel, Andryybjovi samamoodi. Õpetaja arvestades välja täpselt seitsmeteistkümnendal aastal, tuleb revolutsioon või isegi ta ei formuleerinud seda revolutsiooni kui riigilipuna ja juba eelnevalt enne revolutsiooni hulka enne olid erinevad suhtumised sellesse näiteks sümbolist Miruskovski jaoks, revolutsioon. On tulevasse matsi võit, Griduschichan. Ja see on väga halb ja kuriasjaga tema Merifovski, sellepärast ei saa midagi teha. Nagu tuleb antikristuse aeg ja sinna ei keegi. Nii tuleb ka tulevase matsi võit. See oli võib-olla kõige äärmuslikum positsioon. Sovil oli võib-olla huvitavam, aga see on tema jaoks ka revolutsioon tähendas kõigepealt. Tähendab seal kultuurilõpu, tema enda lõppu, aga see revolutsioon vajalik olnud, ma ei taha kasu. Tasa, progress, sest et see ei ole brüsseli leksikonist, aga see on paratamatult haritud inimene ei satu paanikasse paratamatult eest, aga kuidagi prooviks leida, kantaks. Iseloomulik on selles mõttes brüsseli luuletus, mis oli kirjutatud veel enne esimest revolutsiooni. Neljandal aastal alustas viiendal Lõpetas Henri tušev Gunnar tulevastele hunnidele. Lähvad koobastesse katakombides, seal nad säilitavad vaimu, säilitavad tarkus säilitavad jumalad on Brüsseli jaoks, see ei olnud ainult deklaratsioon pärast revolutsiooni ta väga aktiivselt osales väga mitmetesse nõukogude asutustes, mis olid seotud haridusega ja klassikalise vene kultuuripärandi säilitamisega. Sa arvad seal tema Venemaa lõpp, aga samas ta kirjutab artikleid, instiligenseerivalutse intelligents, revolutsioon, kus ta tervitab revolutsiooni ja ta esitab retoorilise küsimuse, kas võib, kas tohib intelligents teha kaasa tööd revolutsiooniga ja vastab ise? Tohib ja peab? Kristusele ja see oli ka omane väga paljudele teistele. Tuletame meelde Bowoki 12 lõppenud bioon, windžigi Rospirid, Jeesus Kristus. 12 puhast kaardiväelast on 12 apostlit ja sõnu Kristuse teine tulek, mis muuseas tähendab ka maailma lõppu. Tangavarit pandibli pra, roki issinsergi ja lõpeb ka sellega, et tema, vot see on uus Jeruusalemmas mis hakkab tikkima. Tekib revolutsioon, mis juba hakkas tekkima, tähendab see riik, mis on väljaspool aega, see oli väga iseloomulik kõikidele, et kommunism ei ole ajaloo jätk, see on uusajalugu, siin ta hakkab, hakkab uus tsükkel väljaspool aega. Ammuni kontseptsioon, mis on omane igale praktilisele Kas see pole ka keskaja kontseptsiooniga veidi sarnane? On küll. Rahule ei jää, aga kui me võrdleme sellega, mis oli 19. sajandil ratsionalistlik, basiidivistlik mõtlemine, siis see uus, mida lagism, mis purskas 20. sajandi alguses, oli üllatav ja väga raske seletada. Aga see oli, räägime nõukogude kirjandust, aga see ei olnud sugugi ainult nõukogude kirjanduses, see oli ka kogu Euroopa kultuuris, nii pole Venemaal, see oli natuke tra lausunud Spengleri Õhtumaa langusega, sisuliselt. Keda mõjutas, võib meenutada näiteks kuidas Bernard sho vastas küsimusele, kuidas tema peale mõjus aktuurioratsioone. Tema vastas niiviisi, et mitte oktoobrirevolutsioon mõjutas tagasi. Tema mõjutas oktoobrirevolutsiooni seal täpselt samamoodi, mõtlesin täitsa tõsiselt. Kas tollased kirjanikud mõtlesid revolutsiooni või mõistsid revolutsiooni, käsitasid revolutsioon hoopis teisiti kui meie praegu ja paljud väljendid on kulunud troporettideks umbes nii, et Majakovski näiteks läks revolutsiooniga kaasa. Ja nõnda edasi ja klišee väljend Majakovski jaoks seitsmeteistkümnenda aasta pööret oli vaid revolutsiooni algus, see, mille nimel tema kirjutas revolutsejad luuga ja tema eluajal tema seda seda ei näinudki ja lõpuks see tema traagika aga oli, et tema vaimu revolutsiooni teostamatuses võib-olla veendus. Nii et see igaks juhuks selle meeldetuletuse kaasaime, revolutsiooni mõiste ei lähe lähe dollasega alati kop. No jääme siiski maikovski, okse oktoobrini oli ka kindlasti sündida tervitust. Polemiseeriv blokiga plokk kirjutab seal, kas intelligents viib teade revolutsiooniga mai kuskil temale ei olnud seda küsimust minu revolutsioon. Tähendab, see on pigem ärritrospektiivselt järevamat mine alguses kohe ei, nii ei olnud ja maikovski küll. Üsna vara võttis kontakti nende uute võimudega, aga ka mitte mitte 26. oktoobril. Seda küll, aga ma lihtsalt tahan öelda seda, kui ma. Toetas revolutsiooni, siis tema toetas seda revolutsioone, mis tema meelest teostab selle revolutseja tuhka. Jaa, aga mis algas ikkagi oktoobrirevolutsiooni alguses muidugi oktoobrirevolutsioonist täna hoiatas, et ei tohi luuletuse rannaradavad harand rõõmustada. Aga need kõik kirjanikud on, kes kirjutasid juba enne revolutsiooni, aga revolutsiooniga sündisid või peale revolutsiooni või revolutsioon sünnitas või ma ei tea, kuidas õigemini väljendada päris palju neid kirjanikke, kelle jaoks see aeg andis nii palju, et nad nägid võimaluse väljendada ennast, väljendada seda, mida nad tahtsid väljendada, seda, mida nad nägid kirjanduse vormis, ütleme kui me võtame näiteks Osamasoašenkotsis, kirjutas enne revolutsiooni, aga need olid niuksed esimesed katsed nii-öelda täitsa traditsiooniliselt realistlikku laadi, mis, kui me oleksime praegu neid läbi lugenud ja seal ei oleks autorid peal, me kunagi ütleks, et seonzošenko töö. Aga peale revolutsiooni, kui ta käis läbi nagu räägitakse seda suure elukooli, kus ta tegi kõike, mis võimalikes, alustades seda, et ta kasvatas küülikuid ja lõpetades sellega, et ta töötas kuskil, ütleme, inspiektaru joo arvasaskemisse. Kuidas eesti keeles jalutusjälituse inspektor ja ja peale seda? Ta kirjutas juba mitte nii nagu enne revolutsiooni, kas ta oli sunnitud võid, võid ta tahtis või see oli paratamatus, seda ma ei tea. Aga igatahes kirjutas ta juba hoopis teistmoodi ja tähendab, ma tahtsin lihtsalt ütelda, et revolutsioon muidugi mõjus inimesi kirjanikke ja isegi võib minu meelest öelda niimoodi, et need sündmused viisid selleni, et niisugused kirjanikud nagu Savtšenko, Ivanov, Pavel, kes muide, hakkas kirjutama enne revolutsiooni ja näitas oma esimesi suleproove korkile ja kurki, ütles, et need on mitte kõige paremad mõtestada elu kooli see elukool just sattuski kodusõja aega ja peale seda kooli ta kirjutaski, need adjaski Raska, Odessa loodia, econaar, mäe, Siit tuleb minu meelest hoopis teine probleem. Seoses nüüd paabel rats sarm veega ja mulda turgatas lihtsalt pähe, et on olemas selline teos, Vladimir suubrini Twamiira kaks maailma, mida, mida loetakse esimeseks Nõukogude romaaniks ilmus 21. aastal. Ja nüüd üle üle mitmekümne aasta on sellest kas möödunud aastal või koguni selle aastanumbri kaasa jälle uuesti välja antud. Ja ma näen seda praegu kõikjal läheb poelettidele ka siin Tallinnas müügil ja keegi nagu ei tunne selle vastu huvi. Ja ma usun, et kui talle teha, ütleme, umbes sellist reklaami nagu Chapajevile või et noh, küllata ostetakse särajaga loetaks läbi. Probleem on igal juhul selles, et me ei tea sellest 20.-te aastate alguse kirjeldusest. Praegu õieti kuigi palju ja isegi rääkimata lihtlugejast, aga ka asjatundjad või noh, kes seda peaks olema. Hariduselt filoloogid ja ma kardan isegi mees, siinolijate pilt, kas 20.-te aastate kirjandusest on tegelikult tohutult vaene ja juhuslike tõepoolest me kuidagi see on mingil määral loogiline. Jutt läks vahetusse, aga just nendele kirjanikele, kes olid varem enne seitsmeteistkümnendat juba tuntud või kes on need on hiljem kogu oma loominguga tuntuks saanud, tõstavad seda hetkepilti 20.-te aastate hetkepilti täielikkuse sünkroonselt pilti, mis on väga raske endale luua.