Kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel oli kirjanduselu rahutu, põnev ja tihti ka dramaatiline. Kui me nüüd räägime revolutsioonile vahetult järgnenud ajas, siis protsessid tollal olid väga kiired. Kirjanduses alguses peaaegu aasta tsensuuri ei olnudki. Siis tuli sõjatsensuur, aga läks ikkagi üle 10 aasta, tegelikult enne, kui kogu kirjandus oli kontrolli all. Enne revolutsiooni oli väga palju vene kirjandusse esinevaid koolkondi rühmitusi, mis omavahel konkureerisid, aga pärast revolutsiooni, esiteks neid gruppe tekkis veel üsna palju juurde ja konkurents nende vahel läks palju teravamaks ja enam ei üldse ei piirdunud kirjandusega, jää ja isegi ma ütleks tihtipeale üldse mitte. Kirjandusest, oli jutt aga sellest, kes neid esindab, seda võimu, mis võitis proletariaadi. Nagu me juba rääkisime, tööliste kultuur oli traditsioon Venemaal juba üsna pikk. Jaa, prollid kuldid olid väga massiline organisatsioon, trastele võib olla lahti mõtestama, seda prolikultimis tähendab ainult Tarske kultuur. Neil oli väga suur mõju. Ja esimene, mida nad tegid pärast revolutsiooni, arvasid, et nad siiralt arvasid, et nüüd nemad võitsid, et nüüd võitis, töölisklassin, järelikult võitis ka töölisklassikultuur ja see kirjandus, mida nemad harrastavad. See ongi tulevikukirjandus. Aga otsekohe tekkis siin vastuolu võimuga prollid, kuldid olid sõltumatuid, ükskõik mis võimust, nad selle eest oma sõltumatu. Sest nad võitlesid seal tsaariajal ja võitsid seda. Ja nad ei tahtnud seda vabatahtlikult aranda. Seal oli üsna äge Haanja, kus osales aktiivselt õuna charski, kes oli saadetud partei poolt, et allutada täielikult kuldid ja hariduse, rahvakomissariaadi lekuid, pärase diskussiooni, ta ise jõudis selleni, et pretkult peavad Jaama ei sõltunud aga sellega head rahule. Jäälinn isiklikult kirjutas resolutsioonid, et pärast revolutsiooni võitu ei saa mingisugusest eraldi Balidaarsest kultuurist juttu olla. Ja nii lõppes prioretkult aga jäid kirjanikud, Nemad moodustasid uued grupeeringud, jälle grupeeringud, pretendeeriksid, sellele esitavad töölisklassi ja nad esindasid töölisklassi. Aga nemad pretendeeris sellele, et see ongi nüüd siis kommunistlik kirjandus isegi nende nimetused nagu kuus nüüd, eks. Just Kuznetsov tahtsin. Paljud rühmitused nimetasid ennast selle ajakirja järgi, mida teleandsid, sepikoda oli, ajakirja sepikud oli siis see kõik need grupeeringud võitlesid kahel rindel esiteks omavahel ja tihtipeale ka grupeeringu sees ja teistega sest paralleelselt prioriscultiga tekkis teine ja veel mitu organisatsiooni, kes pretendeeris sellele, et just nemad väljendavad kippunud radikirjandust näiteks Lev või front oskust, kus kuulust maikovskin, kes arvasid, et nemad esitavad proletariaadi. Ja teiselt poolt nad võitlesid kõikidega, mida nimetati tobutšikuteks. Kes olid lobudikud, see oli praktiliselt vene kirjandus, kogu ülejäänud vene kirjandust, mitte Väi, tähendab üks revolutsiooni vastu kohe. Aga vot siin kohe hakkasid tekkima pärast Frozen kaks liini, ühed olid selle poolt, et kõik vana, visata kohe otsekohe välja uut tegema, nullist ja teine kantseptsioonetud tuleb kasutada ka valan. Mõlemad tuginesid Lenini artiklist kahest kultuurist igas rahvuslikus kultuuris, kus Lenin põhjendas igal klassil oma oma kultuur, jaga prionitäriaadile, järelikult võiks olla oma kultuur. Aga pärast revolutsiooni Lenin kirjutas teise artikli, mis oli pühendatud kultuuripärandile. Ja tema rõhutas, prollide read ei saa luua oma kultuuri ilma selleta, et need Väärtusi võtaks arvesse. Tähendab mõlemad tuginesid lennilaga erinevatele artiklitele ja näide kuidagi ei tahtnud neid asju kokku viia. Kes need olid, pabutšikud, peab nimetama ühte nime, kes oli väga oluline 20.-te aastate vene kirjanduses, kuigi ta polnud ise kirjanik. Seona Aleksander Barovski. Ta oli professionaalne revolutsioon, aga ka väga haritud inimene. Ta oli üsna andekas kriitik, väga hästi tundis vene kirjandust ja mis naiste renteerus maailma kirjanduses. Tema oli Lenini referent immigratsioonikirjandus. Tema oli aktiivne, võitlen selle poolt, et maksimaalselt häid kirjanikke, need, kes ei ole otseselt vaenulikud, neid kuidagi toetada. Tema väga hästi teadis seda sensatsiooni emigratsioonis immigrantlikus kirjanduses ja tema oli selle poolt, et kasutada ja isegi soovitas väljandad mõned teosed, mis on ilmunud välismaal näiteks Edinburghi õhuli õhu rinnitada, väga aktiivselt soovitas tol ajal, need olid näljased aastad ja ta igati materiaalselt toetas neid kirjanikke, kes kasvõi kuidagi aga toetavad Nõukogude kultuuri. Farovski oli see mees, kes tõi Vene kriitika traditsioon lugudega kirjandusse. Ma tahaks lihtsalt täpsustuseks meenutada, et kõik nende ja vot see on märksa hilisem aega tähendab 20.-te aastate algus retrospektiivis vähemalt tundub lausa paradiisliku kirjandusajana just jahe, tohutu rühmituste hulk, milles võib-olla tõesti on suurem osa ohvrid rahumeelse kooseksisteerimise on poolt või vähemalt kui seal mingisugune võitlus ja kemplemine väike sisse polnud nüüd nii tõsiselt üsna vähesed võib-olla kes tõepoolest pretendeeriksid monopolide, vaid huvitavana kahekümnete aastate alguse tohutu Boralis. Loomulikult on nad suur osa neist ei ole erilist jälge kirjandusse jätnud, aga aga see, kuidas kahekümnete aastate alguses olid Suturistide, aimasin istide, biokosmistide emotsioone ristideklaristide ja veel kümnete muude eestide ja kümnete sadade rühmituste kirjandusõhtud. Paljudel neist olid omad ajakirjad, paljudel neist olid omad kirjastuses. Siis olin, mingil määral oli võimalik kirjastamine, operatiivne oli ka autorikirjastamine, neid on ja ohtra võis välja anda. Ja ka igasugused pisi kirjastusi võis asutada need, see kahega taastate kirjanduslik produktsioon on tohutu, aga see, see õitsemine, lokkamine, see kestis võib-olla tõesti Fost aastatel 1919 kuni kuni 22 23, vot siis hakkab juba asi tõsisemaks minema. Vaat 23. aastal hirmus Ajakiri napastu valda uuesti. Vaat sealt hakkab asi juba tõsiseks minema. Valvepostil seisid valvsad seltsimehed, kes kõige jämedama sõimuga just nimelt ideoloogiliste süüdistustega kallasid üle kõiki teisi nahen ja vot sealt on alguse saanud ilmselt ka see nõukogude kriitika stiil, mida nüüd viimases eesti lugeja luges kümnendas Vikerkaares suurepärast publikatsiooni kosmopoliit taskuväljaandes. Vaata umbes sealt 23. aasta. Mul on tunne, et sai alguse sellise kriitikasti. On teada, et üheksa sisuliselt kaalukamaks kirjanduslikuks rühmituseks 20.-te ja 30.-te aastate Venemaal kujunes sõpruskond, kes nimetas end ise Seraapiani vendadeks. Neid ühendas poliitiliste ja esteetiliste vaadete ühtsuse kõrval ju ka see, et Nad olid omavahel sõbrad. Nad otsisid üksteiselt inimlikku tuge sellel rängal ajal. Mida siis kujutas enesest rühmitus Seraapiani vennad, võib-olla räägiks sellest pisut lähemalt? Nendest võib rääkida palju, aga vast nimetagem need, kes olid selles rühmitusest. Seal on muuseas seotud Eestiga ta viimased 20 aastat umbes oma elust iga aasta suvitas Elvas. Ja siis olid seal niuksed kirjanikud nagu Michayuslaniovski. Nende juures käis tihti Viktors, Klovski. Neil oli ka esteetiline platvorm, nende ideoloog. Unts oli haridusest, võõrfiloloogia, ta oli üldse väga andekas kriitik ja kirjanik suri 23 aastasena. Tema esteetiline platvorm oli see, et kirjandus peab olema nagu Lääne-Euroopa kirjandus. Ta peab kõigepealt olema hästi ehitatud. Ja see peab olema kindel, suse tab, selline lohakus nagu on ju omal ajal vene kirjanikud, oluline on eetiline seal kõigi muu temaatikaga, mitte see, kuidas on kirjutatud, vot selle vastu. Lunds jätkavjueerinud Caveerinarimariordi. Kui olla täiesti objektiivne, sest tuleb nimetada selles rühmitusest kaks rühma saapaid niigi vastotšnigi sest vastosnikud olid need seovad Ivanov Micheusossinke, kes ei pooldanud orientatsiooni lääne kirjanduse poole süžee poole. Kaks rühmitust, teraapia nii vendades, nagu te ütlesite, saapaid Mikija paistotchnicki see ilmselt tähendab vastavalt siis lääneleja idele orienteerijaid. Need kaks rühmitust ei jõudnud ju siiski niisuguste süüdistuste ja lausa kaklusteni nagu prolentaarsete kirjanike organisatsioon. Ratt kujutas endast vast ikka rohkem poliitilist gruppi, kes nii muuseas tegeleb ka kirjandusega. Aga Serapyoni vendade jaoks oli ilmselt kõige olulisem kirjanduslik tegevus. Ja siis neil oli olemas ka oma tegutsemist, lamp või vähemalt oma eetiline platvorm. Pole ma loeks ette. See on nende deklaratsioonist, mis oli kirjutatud 21. aastal. Oleme kokku tulnud revolutsiooni päevil, suure poliitilise pinge ajal, kes pole meiega, on meie vastu, öeldi meile paremalt ja vahemalt, kellega olete teie, Serabiooni, vennad kommunistidega või nende vasturevolutsiooni poolt revolutsiooni vastu. Kellega me siis oleme rebiooni vennad, oleme erakse Rabiooniga. Liialt kaua ja vaevarikkalt on suunanud ühiskond vene kirjandust. Me ei taha otsida rismi, me ei kirjuta propaganda jaoks konston. Reaalne nagu elu ise, nagu elugi Hontes sihitaja mõtteta on olemas sellepärast et ei saa olemata olla. Tol ajal seene apoliitilisus oli ka omamoodi poliitika. Kui me nüüd tuleme tagasi 20.-te aastate alguse juurde, veeti 20.-te aastate keskele. Sellest jutust võib teha kõrvaltvaatajana järeldused. Ühingu tseraapiani, vennad jah, mis oli küll, nagu te ütlesite, väike ja ka muud kirjanduslikud rühmitused. Nende lagunemine on vajaga unisoonis omamoodi ta aja märk. See, et ühiskonnaelu ja kultuurielu üha rohkem detaliseerub Ja kirjanduses jõuab ta siis suure ühtse organisatsiooni lõpuks. Kirjelduses toimus mitmeastmeliselt tähendab võib-olla 20.-te lõpul kirjanduslikku võimu said kätte Proventaarsete kirjanike assotsiatsioonid Map vapp ja rap, kuidas neid nimetada, need on sisuliselt üks ja sama see rassiskajased saad sõbratherskeffessaatile ja maskoskajast sots. Pised, rääkimata sellest, et püüdsid läbi viia selliste käsin ja keelan, poon ja tapan poliitikat määrata, keda võib avaldada, keda võib trükkida ja keda ei tohi trükkida. Jõudes selliste otseste poliitiliste süüdistusteni kõige selle juures, kisklesid nad pidevalt ka omavahel omaenda rühmituste sees. Hirmsad vägisõnade hirmsad süüdistused täitsid kõiki ajakirju. Muide mingisugust aega oli trapi mapi tegelaste hulgas ka üks eestlane Anna Liidia Toome, ta kuulus kõige extrimistlikumas, seriaal kuulus ka kõige realistlikumate hulka, ainult et teised vähem ekstremistlikke lülitasite mõneks ajaks sellest võimuvõitlusest välja. Ja no lõpuks läks see asi, et täiesti ebanormaalseks muutus kirjandussituatsiooni ja valitsusaparaat sekkus asjasse, mis ajenditel. Ma ei oska öelda, aga igal juhul 32. aastal partei keskkomitee määrusega need priotaarsete kirjanike assotsiatsioonid likvideeriti. Ja otsustati luua üks üleüldine suur kõiki kirjanikke ühendav liit. Ja paistab, et see vahemik kuskil nii 32 kuni 34 oli ka väheke rahulikum. Kraalsem Kirjanike liidu asutamiskongress toimus 34. aastal. Ja kui nüüd selle stenogramme lugeda oli ka juba üsna üsna kurb nähtus Kusjuures kurki, kes oli selle asja traditsioon, üks initsiaatoreid ja selle asja hing, ta oli meelestatud niimoodi, et nüüd lõpeb kogu see ebavus, poleemika süüdistust ja hakkavad lõpuks inimesed tegelema kirjandusega. Väga suures osas on kirjutatud teksti üheks kujutamisobjektiks ikkagi inimene. Kuidas käis inimese käsi tolle ajakirjanduses milline oli inimesekontseptsioon ja milline oli tema roll? Tema osa? Roll oli väga väike, inimese asemel tulid üha enam kirjandusse hoopis teistsugused tegelased. Kui juba Maksim Gorki oli juttu, siis Maksim Gorki üks hiidüritusi, millele ta püüdis kaasa haarata kõik võimalikult paljud kirjanikud, oli luua monumentaalne sari history, Afablik Zavodof, et kirjanikud hakkaksid kirjutama vabrikute ajalugusid, mis on iseenesest täiesti kena võib-olla vajalik kodu-uurimuslik või kodulooline ettevõtmine. Et jah, võib-olla ei ole ka isegi halb, kui seda teevad kirjaoskajad, inimesed, aga siiski näib, et kirjanduse ülesannet nähti küllaltki utilitaarsena. Raha pole see, toda siukest programmi püstitas, aga see tuli üsna sundkorral kohustuslik nendest üritustes osaleda jõhkralt. Kirjanikel oli siis kohustuslik neis üritustes osaleda. Nad osalesidki kirjanikena brigaadis saadeti spetsiaalselt objektidele, nemad olid suunatud midagi kirjutada sellest kuus raamatut selle kohta, näiteks kõige suurem asi oli sööbellomorkanoustruid. Sinna saadetud kirjanikkude brigaadi on oma kirjutises sellest mingisugune monumentaalne. Niisugune asi seal rahvaluulel hakanud. Ei, igalühel oli omaette näitaja näitaja, missugune oli seal siis atmosfääri üldse kirjandusid. Nagu aga, kui ma tuleksin küsimuse juurde tagasi. Et kas inimest oli kirjanduses, kas oli isiksust või milleks ta muutus, milleks muutus siis üksikisik? Meile praegu harjumuspäraselt kõigi asjade mõõt jälle personalistlik kirjandus võtab üha enam jõudu. Inimene tegelane kõigepealt oli, oli siis esiplaanil, kui me tuletame meelde seda Kalevastarl, kuidas karastus teras, siis seal on peategelane ikka tegelane ja tema peamine joon või kuidas öelda, et teha. Aga kuidas ja mis see on juba võib-olla veidi teine küsimus. Hinges tal oli tahtmine luua minu meelest. Võib-olla ma täpsustan küsimust, mind huvitab nimelt see, kust sai alguse hilisem tegelaskuju karakteri loomise võttestik. Mis tegelase esiteks sotsiaalselt väga jäigalt termineeris teises kasutas palju kanoonilisi võtteid. Mul on ajakirja panna ok 51. aasta eest ja seal on selline krossurs printsina. Stalinliku preemia laureaadid kirjanduses. Ja vaevalt et keegi teist saab seda. Need nimed, mis need teosed, mis seal lühikese, neid keegi ei tea. Mõned nimed, kes said. Kuidas karastus, teras ja noor kaardivägi, need on oma ajastu ebatüüpilisemad teosed. Selle, kuidas karastus teras selle teose juurde võib panna teisi ja ma nimetaksin Makarenkot oma kellegagi põhjemaga, kus on olemas inimesed, kes jällegi teevad midagi ja see, mis algul oli kangelane, see romantiline, võib-olla see, kuidas karastus, teras, kärts, jääginud tema pooldajad ja nii edasi nad tahtsid teha luua pärast sellest tegelasest kasvas niisugune tegelane, mida pärast hakati nimetama vindikuks kruviks. Seda just nendes teostes, nagu ütleme, hüdrotsentraal või marjatashegi või pruski pööralist või neid võib nimetada täiesti pall, võib-olla on parem öelda mõned sõnad just meetodist, mis viis sellise inimese kujundamisse nii. Meetod, mida me praegu ei nimeta või pelgame või kuidas, aga omal ajal see meetod, mida nimetati sotsialistlikuks realismiks pärast tuli välja, et temal ei ole isegi piire või kuidas öelda sotsialism, piirikohtadeks liit ja üks meetod Nõukogude kirjanikel. Siis juba võib muidugi vaielda, kas on olemas selline meetod või ei ole aga kirjandusteosed, mis olid kirjutatud selle meetodi järgi. Just need, mis aitab palju preemiaid. Ma tahan ütelda, et see polnud esimene katse luua ühine meetod. Nad pakkusid välja nõukogudekirjandusele räppida ärritikud, dialektilisemati realistliku kirjanduse. See meetod oli vastu võtmata ja Stalin pakkus isiklikult ise sotsialistliku realismi mis kuulus sinna sotsialistliku realismi. Seal oli kindlad retseptid, kuidas tuleb inimest käsitleda. Kõige olulisem on muidugi tema sotsiaalne roll aga mitte ainult see, et inimesel peab olema. Teab, mille jaoks ta teeb ja inimese voorus allumine sõnavoorus ei kasutata ei üldse ma teen väikse hüpanud kõrvale, on väga huvitav ja masendav, ütleks jälgida tolle ajakirjanduse keelt. Paljud venekeelsed sõnad olid dubleeritud ja neid ei kasutatud. Sellised sõnad nagu soovist, südametunnistus kadus ära. Aga see oli üks kesksemaid mõisteid vene kirjanduses 19. sajandil. Vot need on nagu olid sellised banaalse triimid, krohv lubas, mis kui nimetati krapsis, oli ka selged riimi globofiga. See lubas näideks Ahmaataval kirjutada, sest sellise katkendi štoscro üürifmuitsekrof dist, saamik, raba vennas, switchi Põveid Ljubov, siin pole nimetatud häda onlainis, pidades silmas nii, olite teine selline riim Bowist solist, kus oli politsei, kohe tuli meelde ka solist ja südametunnistus, oli, ütleks peategelane paljudes juttudes, kui nägindsaynski kirjutab luuletused, vanad eestlannad, Starestanudki, mis on pühendunud sellele, et siin Eestimaal oli maha lastud mingi tööliste demonstratsioon, ta alampealkiri on isti Hovkašmarneid solisti tähendab loomulikult Bowisti, aga ei jää, see oli üldse vene keeles, on väga oluline kirjanik, intelligents vastutab isiklikult selle eest, mis toimub. Vot selles andiski luuletust, et ei ole süüdi need, kes maha lasevad, aga vot mina mina olen süüdi, see mõiste täielikult kadus veel sellised sõnad kadusid nagu valitsenud sõjategevus. Kui teda kasutati, siis ainult irooniliselt või põlglikult. Aga see oli jällegi väga oluline asi vene kirjandust ja vene elus. Või selline asi nagu passijärgse, ma ei oska eesti keelde tõlkida. Kui seda kasutati, siis ainult negatiivses kontekstis. Sellised asjad nagu õpetifism ainult negatiivses kontekstis. Selline asi nagu voorus, Tabraditsil ja lõpus isegi selline asi nagu tabloo südamlikus. Ja see on väga oluline akadeemik ligatšov oma uurimustes, mis on venelane? Ta arvab, et venelasel on kõige omasem just nimelt sisendav Prota Tabru. Tähendab, sellega võib vaielda, siukse asjaga pole üldse nõus, et ühed siis rahvad on siis ajada, et ja teised ei ole, ma arvan, et tähendab, see headus on igal rahval omamoodi. Aga no igatahes. Seenekontseptsioon On olemas järelikult selline asi, onu oluline venelase jaoks. Aga see sõna 30 aasta jooksul kadus kirjanduses kadus keelest ja möödunud aastal nendeni ukraina kirjutas literatuurne käis, ütles. Anjošerdivist halastus kadus, inimestel halastas, alati oli sellised asjad, nagu minu meelest on, ja armuand, see on ainult praegu. Midagi halba on häbi, seda paluda on pahased anda. Möödunud sajandi vene kirjanduses võltsimine kultuuris oli prestiižikas paluda armu, kui oli vaja Ševtšenko välja osta pärisorjusest, siis kultuuritegelased läksid kerjama. Vot kõik need asjad kadusid, aga selle asemel tulid teised sõnad mis olid ka kummalised, sest nad tähendasid mitte seda, mida nad võiksid tähendada. Sõnastiku järgi näiteks printsitaarsus. Põhimõtteliselt see ei tähenda, et inimesel on põhimõtted ja tema on nende eest ahvalmis otse vastupidi, et ta on valmis iga hetk neid põhimõtteid vastavalt korraldusele vahetada. See on siis printsipiaalsuse lahti ütelda sellest, millega ta oli seotud. Nii primirimast, lepitamatuid. Ja kirjanduses olid väga paljud süžeed panti humanistlikud, näiteks väge ühes kontekstis alati esitati, kui poeg või laps kaebab oma isadele näiteks võivad selliseid situatsioone olla, aga need ei ole normaalsed situatsioonid seal alati draamaga sellele lapsele, kes võitleb oma vanemate. See kõlbeline nihe, mis toimus tol ajal 30.-te aastatel. Ühiskonnas see mitte ainult ei peegeldunud Kirjanduses, aga kirjandus ja teatud määral oli süüdi selle olukorra loomise eest. See viiski selleni, et inimene pidi mõtelda üht ütelda, teiste teha, kolmandad. Kas suure isamaasõja puhkedes sünglise troostitu sea süvenes ja sõja ajal või juhtus midagi vastupidist? Nagu revolutsiooni teema tuli vene kirjandusse palju õnne revolutsiooniga sõjad, teema tuli palju õnnesõda ja need sõjalised romaanid sama malli järgi oli tehtud nagu tööstuse dramaid ilma probleemideta. Sõjalise dramainid olid kõik sellest tulevasest sõjast palju tootasite tulevad sõda ja kõik ootasid, et lõpuks me võidame kõik ära. Kirjandus, mis oli enne sõda ja pühendunud sellele, et see oli väga sünge ja palju hullem veel kui see, mis oli pühendatud tööstusele. Kummaline, kui see ka ei ole humanism ja inimlikud suhted tulevad sisse just nimelt sõja ajal. Alguses luules enne ei räägi identse luulest, mis olid, olid kõik kirjutasid laule, optimistlikud asi tahtis marsitaktis ja oli selline ankeet kus kirjanikud kirjutasid, mida nad armastavad ja kõik siis kirjutatud hämmastavad laulud. Nad kõik siis luulude või mingi koor, tähendab, kui me räägime praegu Nõukogude massilisest kirjandusest, ikkagi mitte tippteostest. Humanism tuli kõigepealt lüürilistes, teostas sõja rajal, tähendab alguses, kuid selgus, et inimesed ei vaja selliseid plakaltilkult luulet otse surma ees seistes. Nad ei vaja sellist surma, ülistus, loosungeid ja loosungeid. Vastupidine oli vaja midagi inimlikku. Just siis hakkas tekkima mingi humaanne suhtumine. Vaenlasesse oli ka teine kirjandus väga populaarne. Arne oli tol ajal näiteks Fordovski, kes oli üsna inimlik. Peab ütlema, et nõukogude kirjandus ei olnud ainult selline mustsünge oli puugaga, oli Pasternak, oli Ahmatavad. Nüüd saate lõpuks me siis jõudsimegi nimedeni, kes on sõjaeelses ene kirjanduses kõige tuntumad kes on kirjutanud kõige väärtuslikumaid ajaproovile vastu pidanud teoseid, aga Mihhail Bulgakov, Boriss Pasternak, anna matava ja ma arvan, et kindlasti ka paljud muudki nimed veel on täiesti omaette saate teema ja me tuleme nende juurde lähemas tulevikus kindlasti tagasi.