Tänane keskeprogramm kannab pealkirja vamm, see kõlas uhkelt. Stuudios on n Leisson, kes oli 10 aastat kuulsusrikka Eesti koondrühma komandör. Kuivõrd Baikali-Amuuri raudtee Magistralis on omal ajal palju räägitud ja kirjutatud. Ellisson ise on kirjutanud mitu raamatut ja siis räägime täna nendest asjadest, millest rahvas teab üldiselt vähem. Enn Leissoni usutleb Marje Lenk. Keskeprogrammi laulud on valitud Vladimir Võssotski heliplaatidelt. Madieri. Es jääd. Säiligli Ivar rongi Labaga võidab Deutsche. Togarjeri. Kas Pamse oli teie jaoks patriootlik soov aidata kodumaad? Kahtlemata oli see mitte ainult minu jaoks, aga see oli ka kõigi Nende jaoks ükskõik, millistel muudel motiividel, vaid kaalutlustel inimesed sinna sõitsid. Üks võimalus valehäbita enese realiseerimiseks oli just nimelt see. Almad taas 74. aasta märtsis. See oli siis uudismaade hõlvamise algusest 25 aasta möödumisel. Partei peasekretär Brežnev pöördus. Mitte lihtsalt, pöördus Nõukogude noorte poole, vaid pöördus palvega Nõukogude noorsooeelkõige muidugi kommunistlike noorte poole aidata kodumaal teoks teha Nõukogude aastate kõige suurem majanduslik ja ka sotsiaalpoliitiline ettevõtmine. Ja andis meile tõepoolest niisuguse võimaluse minna astuda see samm ka sellel patriootlikul motiivi. Kas pomm oli teie jaoks ka püüd materiaalselt jalule saada? Ma ei tahaks need päris isikupäraseks selles jutus jääda ja ma ütleksin niimoodi, et ta oli meile kõigile, kes me sinna läksime, oli ikkagi tingitud eelkõige sellest meie elu korraldamatusest oma kodukohas ja ma olen hiljem küsitlenud sadu noori ja mitte ainult meie rühmast meie rühmast on anketeeritud enam kui poolesaja küsimusega ankeedi alusel kõik eesti koondrühma kuulunud inimesed, kes töötasid seal vähemalt aasta. Ja võib öelda seda, et väga üksikud väitsid. Ma tahan justada, rõhutada, väitlesid, kuna ei ole ju võimalik kindlaks teha, et nad tõepoolest olid kõigega siin kindlustatud. Aga ikkagi oli see oma elu teatav korraldamatus kodus, mis siis andis selleks sammuks jõu. Aga ma tahan siinjuures ka öelda seda, et ta ei olnud sugugi mitte ainus seda nähtust, fenomeni ei saa nii vaadelda üheplaaniliselt sellega seonduvat väga ja väga paljud inimlikud omadused ja ka võib-olla teatud mõttes idealism, idealism, otsiti seda tõelist, tõelist noorte ühiskonda, seda tõelist, mis eksisteeris kahjuks ainult meie kujutlustes ja ideaalidest ja arvate, et see on teostatav ja esimene aasta tõepoolest seda kinnitas. Ja esimest aastat pommil teatavasti on väga paljud autorid oma publikatsioonide nimetanud komsomoli diktatuuri aastaks. Ja see tõepoolest kinnitas, et on võimalik luua tõeliselt demokraatliku läbi-lõhki, demokraatliku noorte ühiskonda. Ja esimesel aastal. Komsomolikoosolekutel otsustati praktiliselt kõik kui olid ikka pikad-pikad, pausid toiduainetega varustamises, kui meil ei olnud õieti midagi süüa, siis komsomolikoosolekul otsustati, kui suur leivapala igaühele kuulub, otsustati küsimus lausa. No vahel nüüd tagantjärgi meenutamine lausa naeruväärsus meenutan tihtipeale niisugust episoodi, kuidas. Niisugune noorempoolne isand, nagu oli meie ehituse ülema asetäitja, kes väga tihti armastas käia tütarlaste telkides ja ilmselt neile nii mitte just kõige sobivamal ajal külastuseks määratud ajal ja kuidas ta komsomolikoosolekul vallandati ja kuidas ta pääle sõda trampis, jalgu ja märatses, et kuidas teie tatikad, julgete mind, ametiühingute kesknõukogu liige, teenekad, ordenikandjad alandada, aga midagi ei olnud teha. Mess sõitis ära. Millised olid meie riigi eesmärgid milleks meile pommi vaja oli? No esiteks, ilmselt juba tol ajal meie majandusteadlased said aru või tunnetasid lähenemas seda piiri, mil meie loodusvarad ükskord paratamatult hakkavad lõppema. Ja inimesele tol ajal kättesaamatus piirkonnas või nagu öeldakse, hävitamata piirkonnas. Nad on olemas. Nõukogude Liit on kindlasti loodusvarade poolest kõige rikkam piirkond, ainult see piirkond oli sel ajal kättesaamatu. Ja ma nüüd tagantjärgi eriti just sel perioodil, kui suhtumine pommisse on muutunud eriti kriitiliseks. Ja tegelikult siin on tegemist kahe niisuguse vana vanaaja teatava stereotüübiga. Et mõeldakse ühte ja räägitakse teist. Mitte kunagi ei saa ju ometi hukka mõista seda, mis tehti pommil, mis on tõepoolest järgmise sajandi alul nõukogude liidule. Ma usun, et viimaseks šansiks jääda majanduslikult suveräänseks riigiks. Võib-olla see kõlab pisut retooriliselt, kuid me oleme oma maas sellise staadiumini härral lagastanud. Et siit tõepoolest enam midagi võtta ei ole. Ja siis on see võib-olla tõesti ainsaks pääseteeks, kui meil muidugi nii kauaks jätkub mõistust ja arukust. Ja praegu tuleb teatud mõttes isegi kasuks, et me olemasoleva tehnoloogiaga ei asu ka seda piirkonda lagastama. Sest järgmine poole 1000 või 1000 kilomeetrine samm põhja poole uute maavarade uute ressursside piirkonda osutub oma teostuselt võrratult raskemaks. Aga muidugi, kui rääkida riiklikust seisukohast, siis oli see teatud mõttes seotud ka puhtpoliitilise taotlusega näidata välismaailmale Nõukogude Liidu võimsust sotsialismi kui järgimist vääriva eeskuju, elujõudu ja võeti ette üle jõu käinud ülesanne. Sel momendil, kui langetati otsus alustada põhjapoolse Trans-Siberi magistraali ehitust olid sõlmitud väga palju arukaid ja majanduslikult põhjendatud vastastikuseid leppeid. Põhiliselt 74. 75. aasta tuntud Tokyo-Moskva leppeta põhjal, aga ka Ameerika Ühendriikidega, Itaaliaga, Inglismaaga ja Prantsusmaaga, sest põhiliselt need viis suurriiki võtsid enda kanda ütleme, kolmveerandi ulatuses. Selle põhjapoolse Trans-Siberi magistraali rajamisega seonduvad kulud ja ehituse alguses oli välja kujunenud äärmiselt soodus olukord selle teokstegemiseks. Kuid nagu me mäletame 70.-te aastate lõpul ja eriti pärast seda, kui meie maa sai uue kaitseministri Ustinovi ilmselt sellel mehel oli poliitbüroos ja valitsuses nii suur kaal, et tal õnnestus pöörata Nõukogude Liidu majandust täielikult sõjatööstusele ja järjest aasta-aastalt järjest kahanesid ressursid, mis eraldati Baikali-Amuuri magistraali ehitamiseks. Ja muidugi ka ilmselt tänu niisugusele konfrontatsiooni poliitikale, millele meie maa oli just 70.-te aastate lõpul ma ei mõtle siin all sugugi mitte ainuüksi meie vägede viimist Afganistani, vaid eelkõige just konfrontatsiooni otseselt Ühendriikidega. Ja võib-olla meil nüüd alles saame sellest aru, et kui räigan nimetas liitu kurjuse impeerium üks, siis oli see väga, pehmelt ja leebelt öeldud. Nii et välispartnereid ütlesin neist lahti. Jah, välispartnerid ütlesid meist lahti, see on nüüd meie poliitika nii-öelda tulemus aga eelkõige muidugi põhjus oli ikkagi selles, et selle äraütlemisel meie riik põhjustas oma oma arutu poliitikaga nii majanduse kui ka pärispoliitika vallas ja see viis meie riigi niivõrd raskesse finantsmajanduslikku olukorda. Ja ilmselt mees, kes selle eest tol ajal poliitbüroos vastutas, Kirilenko teatavasti ei olnud ka ei majandusmees, ei finantsistid, nii et tal polnud sellest asjast ei sooja, ei külma. Ja üleüldse, mulle tundub, et nii kaua, kui meie valitsuse ja kogu nõukogude juhtkonna ja kaasa arvatud ka vabariigi juhtkonna isiklik heaolu ei hakka sõltuma vähimalgi määral meie maa ja vabariigi sotsiaal-majanduslikust olukorrast, mitte ainsatki sammu mitte kusagil paremusele ei muutu. Aastakümneid on kremlist ja Toompealt mindud personaalpensionile ja ma ei näe vähemalt valitsuse liikmete jaoks mingisugust motivatsiooni töötada paremini ja mitte lihtsalt teenida. Olgu või kodumaad? Mulle tundub praegu küll motivatsiooni puudumine. Kuidas siis me hakkasime seda pommi ideed ellu viima, kuidas rikk toimus? Me jõuame otsapidi möödunud sajandisse sest enne seda, kui algas suure Siberi raudtee ehitamine, aga algas praktiliselt esimesel juulil 1891. aastal Vladivostokis, pandi maha esimene rööpapaar ja see oli niivõrd suur ja tähtis üritus, et selle jaoks isake tsaar terve päev jooksis sõduripükstes ja tanksaabastes ringi ja karutas mulda. Ja õhtul sõi ära seitse kanapoega, milles informeeris Roskajas loova, kumb sündmus oli tähtsam, kas see, et ta kärumehena seal töötas või need seitse kanapoega nahka pani, seda ei oskagi täpselt öelda. Aga idee iseenesest esimest korda sai välja öeldud Euroopa geograafia ühingute kongressil Pariisis 1886. aastal. Need pommiajalugu on enam kui 100 aastat vana. Kuid siiski, arvestades tolleaegseid tehnilisi võimalusi, ma mõtlen möödunud sajandi lõputehnilisi võimalusi otsustati rajades raudtee lõunapoolne variant. Kuigi põhja pool raudtee oleks tulnud tunduvalt lühem, mida nüüdse põhjapoolne Baikali-Amuuri variant kandis. Ja 1891. aastal alustati lõunapoolsete ehitust ja ehitati teda 25 aastat, siis oli ta lõplikult valmis koos Baikali ringraudteega. Kuid tee oli teatavasti juba kasutusel. Ma mõtlen, Trans-Siberi magistraal oli kasutusel juba Vene-Jaapani sõja ajal ja siis paikalist. Talvel pandi üle ajutine raudtee mööda jääd ja suvel vedasid seda praam angaraa ja talvel või nii, kui Baikali jää veel ei olnud päris kinnistunud, siis kasutati selleks jäälõhkujat. Paikaal missis vedas ülaronge. Ja 1924. aastal töö ja kaitsenõukogu kinnitas Venemaa raudteede arendamise perspektiivplaani ja seal oli sees juba ka Baikali-Amuuri magistraal. See perspektiivplaan oli koostatud 20-ks aastaks ja tänaseks päevaks. Me võime siis nüüd öelda nüüd, mil on möödas juba kaugelt üle 60 aasta, et tollest 20 aasta plaanist me oleme suutnud teoks teha, siis täpselt kolmandiku. Ja 30.-te aastate algul algasid raudtee konkreetse trassi mahapanemine ja sellega juba praktikas saadiga üksikud lõigud valmis, nimelt need lõigud, mis siis sidusid Trans-Siberi magistraali põhja poole välja arendatavate põhibaas asulatega Tõndas urkaalis ja hakati hakati praktiliselt ehitama, ehitasid muidugi tol ajal vangid. Ja sõja alguseks oli valmis ehitatud Paamistule 1000 kilomeetri. Sõja ajal demonteeriti, põhiline osa sellest raudteest ja see kasutati ära meie maa Euroopa osas. Rokaadide rokaadid on sõjateed ajutiselt sõjateed ja põhiliselt üheks niisuguseks teeks oli Saratov Stalingradi tee elutee, kus siis kasutati ära neid pommi relss, mis olid pommilt üles võetud. Ja pärast sõda üritati jätkata pommiehitust, kuid hakkas kulgema esimesel kolmel aastal niivõrd aeglase tempoga, et 48. aastal see tee ehitus peatati ja 53. aastal konserveeriti täielikult. Ja kui me nüüd tuleme selle Raudtee-ehituse motivatsiooni juurde võib-olla tagasi, mul on siin üks vana ajalehe väljalõige kaasa võetud kus ma olen ise omal ajal kirjutanud sellest niimoodi kõigi rahvamajandusplaanide tehnilis-majanduslikest põhjendustest on alailma väidetud, et nende teokstegemine näitab kogu maailmale veel kord sotsialistliku majandussüsteemi vaieldamatu ideelised. Plaanide peamiste väärtustena nimetatakse nende suurust ja erakordsust. Just selline suuruse maania pidi pidevalt pärjama suuruse oreooli ka plaani autoreid ja muidugi ka pooldajaid ning tallama porri nõnda vastased. Selleks olid loodud kõik tingimused ja kõrvaldatud kõik takistused. Meie oleme maailmas kõige suuremad ja kõige targemad. Kes on meie vastu, on nii väikesed ja tühised, et ei väärigi tähelepanu. Grandioosne oli vastuvaidlematult progressiivne, laitmatu ja kriitikavaba grandioossed ei saadud juba tema grandioosse pärast arutada ega kahtluse alla seada. Grandioossed sai ainult vastuvaidlematult ellu viia seni seni, kuni saadi aru, et kõik see oli grandioossed, konservatiivne ja tõi grandioossed kahju. Ja tundub, et nüüd päris hinnangut andes sellele me ei saa. Ei saa eitada. Ei saa eitada seda, et see oli ikkagi õhulossi ehitamine tähendab ehitamine üle oma jõu üle oma majanduslike võimaluste. Ja see, millega me valmis saime, ei ole tõepoolest see, millega tasuks kiidelda. Mart. Helme palun ja muuta. 26. detsembril 79. aastal kirjutas tollane EKP keskkomitee sekretär Donald Visnapuu alla helka keskkomitee büroo otsusele mis koosnes ühest lausest Eesti NSV komsomoli koondrühmatöö Baikali-Amuuri magistraalraudtee ehitusel, kiita heaks kiita heaks suurte tähtedega. Noh, need sõnad ei olnud ilmselt eriliseks kingituseks, aga öelge, kuidas meie komsomoli keskkomitee tol ajal teid toetas? Ühest küljest muidugi, me võime rääkida nii umbisikuliselt keskkomitee aga teisest küljest oli niisugune huvitav nähtus hulka nüüd keskkomitee teise pleenumi 74. aasta pleenumi otsusega pandi vastutuspommil töötavate vabariikide koondrühmade töö eest vabariikide keskkomiteede esimeste sekretäride tasemele ja vaat nüüd tuleb üks väga huvitav moment siia sisse ja nimelt son isikustatud moment tähendab koondrühma komandör, antud juhul mina, mina suhtlesin keskkomitee esimeste sekretäride ka kõikidel aegadel, nii Indrek Toomega kui ka hiljem tema järglastega. Ja see tekitas keskkomitee aparaadis teatud, ma ei oska sellele tundele otsest nime anda, ma ei tahaks teda nimetada. Kadedus on vähe öelda ja vihkamine on palju öelda, see oli mingisugune niisugune segu sellest, kuid kõik esimese sekretäri korraldused tuli aparaadil täita. Ja ma ei ütleks, et nad täitsid seda meelsasti. Jäätisetöö oleks olnud tulemuslik siiski komsomoli keskkomitee töö oma koondu rühma eest hoolitsemisel piirdus põhiliselt üleskutsetega. Meie komsomol oli sedavõrd bürokratiseerunud ja muutunud lihtsalt niisukesega sõnade tegemise tühjas sõnamulina kojaks millelt nii erilist tulusat ja tegusat abi eriti loota ei olnud ja võibki niimoodi öelda. Põhiliselt oli tegu keskkomite esimeste sekretäride või ka noh, ütleme võib-olla keskkomitee liikmete moraalse toetusega ja see väljendus ainult lihtsalt perioodilises komsomolirühma liikmete autasustamises. Aga siinjuures ma ei taha sellega mingil moel enda rolli alla kriipsutada, kuigi ma olin nüüd nagu sideme üheks rühma ja ja keskkomitee vahel. Aga ma tahaksin tuua niisuguse näite, kui me võtame meie Eesti esimese rühma saatuse milline läks pomme ehitama nüüd siis tuleb välja mõne päeva pärast saab sellest 15 aastat ja kui ma ei eksi, siis täna, kui meie saade läheb eetrisse, kui ma eksin, siis ainult ühe päevaga sõitis rühm 15 aastat tagasi Tallinnast välja. Jaa võib öelda niimoodi, selles rühmas ei osutunud niisugust inimest, kes oleks enda peale võtnud selle sidemehe ülesanded ja juba mõne aasta pärast praktiliselt neid inimesi pommile ei olnud ja see ei ole võib-olla sedavõrd nende inimeste aadressil öeldud nagu etajaid, jumala pärast ei maksa seda nii võtta. Aga ma võtan nüüd silme ette, manab mul teda siin nagu kaasas ei ole eesti komsomoli ajaloo ülevaate teise köite, kus üleüldse niisugune fakt et enne meid saadeti pommile ka ju ometigi rühmi, nad on isegi sedavõrd ära unustatud jutumärkides et neid ei meenutata isegi ühegi sõnaga, nagu neid polekski olnud. Muidugi see mahasalgamine ei ole mingil määral eetiline teha nägu halva mängu juures oma halva mängu juures ja ma arvan, et see initsiatiiv oleks igal juhul pidanud ikkagi tulema keskkomitee poolt. Mida Eesti koondrühm kõige enam EKP Keskkomitee tootes? Mis teid kui rühmakomandöri sinna majja viis? Meie soovid olid kinnistada nimelt sidemeid, tähendab, esiteks oli, see sai küll juba selgeks, võib-olla üks neli-viis-kuus aastat hiljem me kõik peaaegu eranditult nägime oma tegevuses niisugust tõelist internats analistliku joont. Et selle Magistrali ehitamine on tõepoolest kõigi vabariikide asi, sest tulevikus hakkavad hakkavad sellest piirkonnast saadud loodusvarasid ja ressursse tarbima kõik vabariigid ja me pidasime seda täiesti normaalseks ja ma pean ka seda praegu täiesti normaalseks, et eriti tähtsate üleliiduliste rahvamajandusobjektide ehitamises osaleksid kõik vabariigid oma töödele ja tegemistele kahju tegemata, kuid võimalikult siiski saaksid esiteks nii võimaluse selles osaleda, see annab väga palju. Ja teine moment, mida tahaks siinjuures võib-olla ka rõhutada. Et me ei sidunud oma tuleviku selle piirkonnaga. Võib-olla selles on omamoodi omamoodi. Me tegime karuteene vabariigile vabariigile selles mõttes, et meid oleks tulnud väärikalt vastu võtta. Peale seda, kui me olime täitnud, noh, nagu ametlikus kõnepruugis öeldi partei ja valitsuse erakorralise üles anda kahjuks väärikas tagasivõtmine oma kodumaa rüppe, see jäi ära. Aga kui me võtame seda nüüd puhtalt sellest seisukohast tagasi tulles küsimuse juurde, et mida me ootasime, me lootsime, et komsomoli keskkomitee võtab enda peale selle vahendaja rolli, et ei katkeks tõeliselt meie sidemed oma kodukohaga. Me uskusime sellesse, et meisse suhtutakse pärast selle ülesande täitmist tõepoolest tunduvalt. Paremini te töötasite väga rasketes tingimustes ja ma kujutan ette, teie tööpäevad ei olnud lühikesed. Öelge, kuidas pommi kaitsta inimest, kuidas kaitsti inimese tervist. Meie töö ei erinenud mingil määral põllumehe tööst, sügis või kevadperioodil lõikusperioodil. Me töötasime aega arvestamata ja täpselt me töötasime, võib öelda kogu kogu jõust, nii palju, kui me suutsime. Kui me nüüd vaatame meditsiinilisest aspektist, siis oli asi nii, et looduslikud tingimused olid erakordselt ebasoodsad mitte ainult üksi meie tööks, vaid ka meedikute tööks. Väga suur osa meditsiinilisest aparatuurist, selles piirkonnas see ei töötanud, kuna me asusime asusime mäeahelike vahelises katlas ja mäeahelikud olid täidetud polümetallidega radioaktiivsete metallidega, näiteks meie joogivees. Radioaktiivsete ainete sisaldus ületas minimaalselt 14 korda ja maksimaalselt mitusada korda. Joogiveeks lubatu piirid ja meedikud olid meiega võrdsetes tingimustes. Esimene välihaigla asus samuti telgis. Oli juhtumeid, kui tuli mitmekümnekraadises pakases inimestele teha esmaabioperatsioone, kui tuli osutada arstiabi külmunutele ja võib olla ka see on mõnes mõttes kõnekas fakt, et eestist afganistani Taani mobiliseerib tuist hukkus seal 2,6 protsent. Pommil kukkus neli protsenti. Ometigi ei olnud ju meil sõda, kuid meie tingimusi, looduslikke tingimusi, kuigi ka seal, ma usun, olid karmid tingimused. No neid ei maksa ju võrrelda, see oleks nagu liivakasti mäng. Aga ikkagi ma rõhutan, see ei olnud sõda. Jaa. Nende inimeste kaotus mitte mingisuguste majanduslike eesmärkidega või mingite mingisuguste sotsiaalpoliitiliste eesmärkidega ei saa olla põhjendatud. Ja võib-olla on ka huvitav see asi, et selles piirkonnas vist praktiliselt inimeluks soodsaid tingimusi ei õnnestu, nii lühikese aja jooksul luu ja võib-olla läheb aastasadu ennem kui võib-olla meie järeltulijad kohanevad täielikult nende tingimustega, aga ma usun, et selleks ajaks nad ka puht füsioloogiliselt muutuvad. Aga võib-olla tasub ka niisuguse kurva asjaolu ära nimetada, et meie noortel, kes väga kiiresti lõid seal perekonnad, sündisid lapsed, seal need lapsed osutusid elu jõuetuteks ja praktiliselt võib öelda. Nii et ka see mitte ainult et seal sündinud lapsed vaid hiljem noored, tulevased emad, tahtsid olla, tahtsid olla võib-olla pisut nagu arukamad või kavalamad ja tulid siis sünnitama siis oma. Endistesse kodukohtadesse ja arvates, et siin on meditsiiniline teenindamine või tingimused paremad. Ka nende lapsed surid. Nii et tervist, need looduslikud tingimused, mitte töö, vaid just nimelt looduslikud tingimused, aga ka töö niisugustes tingimustes seega tervisele paneb väga tõsise põntsu. Tol ajal sellest ei räägitud. Sellest räägiti omavahel aga muidugi, niisugust üleliidulist kõlapinda need nähtused siiski ei leidnud, kuid üleliidulist vastukaja nad kahtlemata leidsid. Sellepärast juba 76. aastal käisid pommil alalised NSV Liidu meditsiiniakadeemia teaduslikud ekspeditsioonid kuid millegipärast neid järeldusi, mis tehti, neid kunagi ei avalikustatud või kui midagi räägiti, siis lihtsalt räägiti teatavast aklimatiseerumisperioodist, milline seal nendes tingimustes kestab tunduvalt pikemat aega kui näiteks lennukisõidul Vladivostokist, ütleme Euroopa ossa või, või kergest rahutusest või unetusest või uude ajavööndisse sisseelamisest üldiselt siiski räägite lohutavalt ja, ja julgust. Komisjon käis ka Sillamäel ja kõik toimub umbes samamoodi. Ja ma olen täiesti kindel, et selle paralleele toomine antud juhul on täiesti kohatu. Kuidas naisterahvadt nendele karmidele tingimustele vastu pidasid? Ja see on üldse üks niisugune omapärane omapärane, võib-olla teatavas mõttes üllatuslik, et naised pidasid sellel tunduvalt paremini vastu, ilmutasid suuremat kindlameelsust ja võib öelda, et see oligi naiste teene. Et me nii palju aastaid seal töötasime ikkagi 11 aastat, Eesti rühm eksisteeris pommil ja ilmselt see on naisele looduse poolt sisse kodeeritud see kodu loomise soov ja, ja peab ütlema, et meie kasinaid, nõudlusi, need kodud, mis seal said rajatud, need rahuldasid. Ja just nimelt tänu tänu tüdrukutele ja tänu naistele. Nad olid tõepoolest võib-olla omamoodi niisuguseks niisuguseks eeskujuks. Keegi ei tahtnud ju ühestki tüdrukust seal halvemega nõrgem olla. Kuid ma pean ütlema seda, et esimene aasta oli väljalangevus muidugi kõige suurem. Ja väljalangenute hulgas ei olnud ainsatki tüdrukut. Aga kolmandiku oma rühma koosseisust. Me kaotasime esimese aastaga kõige suurem väljalangevus. Inimesed läksid ära just nimelt sellepärast, et ta oli ka mitte ainult füüsiliselt erakordselt raske ja mitte ainult elamistingimused, sest ma ütlen, mina elasin näiteks, ütleme pommil. Kõige külmema päeva miinus 56 kraadi oli välisõhu temperatuur üle telgis. See oli just, see oli vanal konstitutsioonipäeval viiendal detsembril 1975 ja see oli, ei tundnud külma. Muidugi me olime seal telgis kuuma ahju ümber kõik koos ja käisime tagurpidi. Sest oli niisugune tunne õigetpidi liikudes, et õhk mitte ei ole külm, vaid kõrvetab nagu tulistajat oleks vastu silmi visata. Ja me ei tundnud külma. Me tundsime hirmu, mis juhtub siis, kui kraadiklaas langeb veel ühe kraadi võrra. Nii et üldiselt jah, peab ütlema, et meie tüdrukud ja tulevased abikaasad olid tunduvalt kindlameelsemad ja kohanesid nende tingimustega. Võib-olla neil oli hoopis palju raskem, aga nad võtsid nad siiski omaks ja, ja neil oli see see soov. Ja nad suhteliselt selle selle koha meile koduseks teha. Ja ta etada. Mis on saanud nendest inimestest, kes otsustasid oma elu edaspidise elu siduda Tomiga, kes jäid elama näiteks Robaikaskisse kas see on inimsõbralik linn? Tähendab sebra paikalskoli projekteeritud võib öelda ülikauni linnana mingisuguse unelmate linnana, majad ise maketi peal on väga veetlevad, kuid neis elada osutub siiski inimesele võimatuks. Need on nagu mingisuguseid sõjaaegset sotid seina paksus, muidugi, see lähtub just seismilisest seisundis selles piirkonnas, kus võivad esineda kuni kümnepallilisel maavärinad, on nende majade seinad peaaegu pooleteistmeetri paksused ja muidugi need ei ole ju ei sees tühjadega. Nad on ju täis tuubitud seinad ise raudbetooni sellises korteris. Ta on ka päris nii meeldiva viimistlusega ja üpris praktilised projekteeritud ja arvestades ka põhjatingimusi, on seal igasuguseid lisaruume tehtud nagu riiete kuivatamise ruumid ja ja, ja pesemisruumid on tunduvalt suuremad ja aga siis peab ütlema seda, selles toas ei mängi televiisor selles toas seisa kuulata raadiot, mitte midagi ta ei võta, seal elab nagu kottis ja ilmselt ka see, see niisugune kindluse olukord, ma mõtlen nendes majades, inimene ei tunne ennast inimesena, kes said nendes uutes majades kortereid, Nad üpris kiiresti hakkasid neid välja vahetama, olgu või kurtlikute vast ainult et sealt pääseks. Muidugi, sellega kaasnesid ka reuma ja radiku liita niisugused luu ja liigesehaigused. Ja muide, inimesed, kes juba nüüd praegu ütleme mitmeid aastaid enam nendes tingimustes elad, kannatavad edasi nende haiguste all keelatakse kahurstikutes. Ja mitte ainult Hurtlikutes, elatakse Muldonnides. Suhtumine inimesesse oli just iseloomulik, nii nagu ilmselt meie nõukogude riigi ajaloo jooksul kogu aeg on inimestesse suhtutud. Aga seda suhtumist me saime tunda ja tunneme seda tänapäevani. Ja inimesi on selles paigas, kes väga palju, nii et mõni võib oma korterit seal hurtsikus surmani oodata. Ja, ja mitte ainult see värav, vaid kalts, kes peab ütlema, see wrap paikalsk on üldiselt siiski hoopis soodsamas olukorras. Tähendab, pommil on kolm niisugust keskset ja tsentraalset punkti suurt linna Tõnda muidugi esimeses järjekorras kurgaal Esseuro paikkask, need on ida-Kesk- ja Läänelõigu pealinnad, omamoodi loomulikult pealinna, milline on avatud nii välisajakirjanikele ja, ja kõigile külalistele ja lihtsalt uudistajaid, neid üritati ikkagi ikkagi enam-vähem kuidagi välja ehitada ja, ja seda, mida peeti ebasoovitavaks naaseda, kõigi vahenditega välja tõrjuda. Kuid see, need nii-öelda kolm suurt pealinna, need ei ole ju veel pomm, pomm on ikka need väikesed taiga asulat, paljud isegi elanike arvuga kuni 1000 inimest, noh, need on ju sedavõrd masendava olukorras, et sellest ei maksa ju rääkida, sest need ajutised ehitused, mis sinna 70 neljandal-viiendal kuuendal aastal püstitati, need on ju lagunenud. Need ei saanudki kauem kestvam, need olid ju üldse ette nähtud maksimum viieks aastaks, need ei ole nendele tingimustele kohandatud ja inimesed peavad ju nendes elama ilma vähimagi pääsu teavitada neid ja mitte ainult. Ma usun, et sajandivahetusel ei ole neil mingit perspektiivi, teed nad ikka leiavad. Tööga on olnud olukord kahena nagu alguses oli juttu, esialgu kui tõepoolest pommile eraldati, lausa piiramatuid ressurss, niipalju kui need noored inimesed suutsid need hävitada, ehitada ja kasutusele võtta. See periood leidus tööd igaühele. Aga pärast seda, kui meie riik võttis juba suuna konfrontatsiooni le sõjalisele panusele, pärast seda hakkasid moderalduses järjest vähenema ja ka tööd vähenes, esialgu kõrvaldati töölt naised, kes olid abiellus. Et nende mehed teenivad ja sellest teenistusest peab jätkuma ja ilmselt oli pamp nisukesi tsoona, võib-olla Kesk-Aasia vabariikide kõrval, kus naiste töö ei leidnud kasutamist. Aga 79 80 jäid juba, mehed ka töötab. Ja väga kummaline oli eriti just liidulise teedeministeeriumi seisukoht. Kui pommi üksikud lõigud hakkasid valmis saama, siis hakati samamoodi üle liidu kokku vedama, sinna raudtee lasi selle asemel. Ma mõtlen selle all just raudtee erialasid, milliste vaja, eriti kõrget kvalifikatsiooni ja mida oli kindlasti väga lihtne ümber õppida, aga kuna meie, kui raudtee-ehitajad olime teise ametkonna inimesed, transpordi, ehituse, ministeeriume omad, siis jälle see barjäär, jälle see niisugune ametkondlik eraldatus ja, ja soovimatus koostööd teha ja just oma tähtsust ja niisugust võimsust rõhutada oleks võinud ju nendest samadest vabanenud ehitajatest ju komplekteerida väiksema kvalifikatsiooniga raudteelaste kaadrisse jäi, toodi veel need lisaks ja nüüd hakkasid juhtuma hoopis kummalised asjad, öeldi ehitajaile, teie minge minema ja vabastage see elamispind ja, ja andke see üle raudteelastele ja ma tean näiteks Usputis juhust, kus selleks kasutati jõudu, inimesed visati talvel tänavale selleks et majutada raudteelased. Need ja need juhtumid ei ole mitte see uskuti näide ei ole mitte ainus, kui viiekordne majatäis inimesi miilitsat loopisid nõnda asjad välja lõid nad sealt välja lihtsalt ja ma viimase aasta jooksul ei ole eriti kursis nende asjadega võib-olla ka rohkem nagu ajakirjanduse vahendusel, ainult muidugi vahe on võib-olla selles, et kui teie loeta pommist publikatsioone, siis teie jaoks on see teatud mõttes niisugune kauge maa ja võib-olla niisugune temaatika, millega meil otsest sidet ei ole, aga minu jaoks on peaaegu kõik need nimed, mis nendes materjalides esinevad. Ja minu jaoks on need võib-olla mitte lihtsalt ainult tuttavad inimesed, vaid nad on ka üks osa, üks osakene, minu elustaks osake minu saatusest ja ma tunnen lausa häbi nende inimeste ees. Et vaatamata sellele, et meiega kes mäe eesti rühma liikmed olime, peale tagasitulekut käituti. Sama hoolimatult kui nende inimeste suhtes, kes sinna jäid. Kuid ometigi me oleme siiski ikkagi tunduvalt paremates tingimustes, ma mõtlen isegi need meie rühma liikmed, kellel on juba kolm neli last, kes elavad ikka ühiselamutes veel väikestes pisikestes kambrikeses ja elavad samasugust perspektiivitumat elu, sest nad on migrandid. Kui mina tulin pommilt tagasi, siis mul läks terve aasta selleks, et saada sissekirjutust minde kirjutatud sisse, öeldi, kust sa tuled? Sa tuled niisugusest rajoonist, kus ei tohi tulla, mõtlen, kulla inimesed, ma olen ju Eestist läinud, mind on siit suunatud, ma olen ju meie vabariigi ülesannet täitnud ja jälle läks tarvis selleks Ministrite nõukogu korralduste mitmekordselt korraldust, et ma saaksin ainuüksi sisse kirjutatud. Ja, ja mitte ainult, ma ei taha öelda, et, et inimesed elavad ühiselamus, aga ma tean ka ühte meie noort perekonda ja väga tublisid inimesi, kes seal elasid, kes elavad vanast laoruumist ümber kohandatud. Noh, ma ei oska öelda, võib-olla tõesti samasuguses hurtsikus elavad seal nelja lapsega ja täiesti perspektiivitu, kuigi on seadused kuni 30-ni esmakordselt abiellu jõel hea, abiellusid nad kõik kuni 30 ja kolme lapsega perekondadele anda elamispind, mitte midagi. Võtame siis jutuotsad kokku. Ühesõnaga igal aastal tekitab tamm riigile kahju 205 miljonit rubla. Me oleme õnnega koos, et see nii on, ma kasutan veel kord veel kord ühte oma vana kirjatükke, sest ma praegu midagi arukamat välja mõelda ei oska ja ma loen siit. Loen siit ühe niisuguse tsitaadi veel korra hätta. Kui me õpiksime kõiki oma loodusvarasid v maa metsa, mineraali ja energiavarusid õigesti hindama ja kasutama, siis ei jõuaks ükski riik kogu maailmas meile majanduslikule arengule iganes järele. Paraku me pigem manipuleerima oma rikkust ega kõik võimalikud ja võimatud moel. Kui kasutame neid, oleme ametis nende ümberpaigutamise ümberjaotamise ümber kaevamise, ümberhindamise ja ümbertegemisega. Kokkuvõttes kanname ainult kahju. Jaa. Ma just nüüd sellega seoses tahaksin öelda, seni kuni me ei õpi arukalt kasutama oma loodusressursse tuleb see meile ainult kahjuks see 205 miljonit selle kõrval, kuid tohutu kahjumi tekitaksime sellele regioonile. See on pask, viiene. Kui me praeguse tehnoloogiaga hakkaksime seal kaevandama, kui me praeguse tehnoloogiaga hakkaksime seal ehitama, kui me hakkaksime seda rajooni evitama, lagastame ta ära lähema 10 aasta jooksul. Ma arvan nii, et võib-olla tõesti oleks praegu ratsionaalne teatud perioodiks. Ja ma usun, et see periood saab olema väga väike, mil me uuesti suudame sisse seada. Vähemalt Jaapaniga, normaalsed majandussuhted ja jaapansapikat tohutu panuse anda sellesse, ma mõtlen selle all eelkõige seda tehnoloogilist panust. Ja kui me loome omale eeldused selle piirkonna hävitamiseks, alles siis asume tema kallale. See 200 miljonit selle kõrval on tühi köömes, mis me seal tekitaksime, kahju. Kuulsite keskesaadet tamm, see kõlas uhkelt. Pommiveterani Enn Leissoniga ajas juttu Marje Lenk.