Kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel oli vene kirjanduse jaoks iseloomulik esiteks see, et tekkis väga palju mitmesuguseid rühmitusi, kes omavahel vastandasid, vaidlesid ja teinekord oli võitlus vägagi äge. Juhtus ka nii, et nende rühmituste tegevusest jäi kirjandusse õige vähe jälgi. Kuid kõige selle poliitilise ja kirjandusliku segaduse taustal ja sees oli ka mitmeid ajakirjanike väga andekaid loojaid. Nimetagem selliseid nimesid näiteks nagu Mihhail Bulgakov, Boriss Pasternak, Anna Maatova pulgaakovit eesti lugeja kuigivõrd tunneb, vähemalt tema loomingu järgi. Eesti keeles on ilmunud teatriromaan Meister ja Margarita. Härra tema oli ärielu nüüdseks ka valge kaardivägi, teisi autoreid me tunneme, aga vähem. Aga igal juhul tuleb siis siia veel lisada, eks, neljas kuju, kes nimetamata, kes kindlasti peaks seisma samas reas, vassib, manööverdada. No ma ei tea, võib-olla alustame luulest, sest et 20. sajandi algus vene kirjandust oli kõige rohkem just luuleajastu, seda nimetati isegi hõbedaks ajastuks Venegi luules. Kuldne ajastu oli Puškini Lermontovi aeg 100 19. sajandi algus siis hõbeajastu oli 20. sajandi all. Sist tekkisid väga mitmed suunad ja rühmitused, mis olid väga originaalsed ja kus olid ka väljapaistvat luulet. Kaks nendest nimesid, Mandersham ja anna matava kuulusid nimetatud aktivistide hulka. Neid ühendas rühmitus luuletajate tsunft. Kui me räägime Vene luulest, vene luulekultuurist 20 sajandi alguses, siis siin tuleb märkida, et tekstid raamatud annavad ainult ühe osa sellest kultuurist edasi. Kirjanduslik kolme oli väga oluline, näiteks safadessejevitš kirjutas, et kõik sümbolismi uurijad uurivad Vainud varju, sest tegelik sümbolism oli elu, aga mitte kirjandus. Suurel määral siis kehtib see ka ateistide kohta. Näiteks nende jaoks oli väga oluline see, et kedagi nimetati luuletajaks luuletajate tsunft. See eeldaks seda, et seal, et see on kool, mida tuleb läbi teha ja keegi siis annab luba olla luuletaja. Kolmekümnendatel aastatel Andrus Tamm väga tihti küsisemalt ennen, luuletaja ei tea, kes teda luuletajaks nimetas, täiesti absurdne. Küsimus tol ajal oskasid ja kes siis sind nimetas mind jäädusliku, minu kes teda Kumilohvibrusas ja nii edasi, kuni Puškini, keda nimetas siis nendel ravil. Vot sihuke sümboolne seen. Ajakirjandus on terravin, annab Bushile oma lüüra, Hanno vaatab enne surma, andis oma lüüra edasi protskile, kes just see aasta sai Nobeli preemia laureaadiks, nii et see lüüra, mida omal ajal Jewinandis Puškini Browski käes Kolmekümnendatel aastatel olid ka Tallinnas ja Tartus kohalike vene Literaatide ühendused tsehh põetafaid. Tartus juhtis Tartu Ülikooli vene ja prantsuse keeles lektor Boris Pravda. Enne see on otsene sellesama traditsiooni jätkumine, ehkki kuidagi Miatuursemal kujule. Mihhail Lotman, Te rääkisite Ossip andestamist ja Anna vaatavast, kes esindasid, nagu te ütlesite, rataste ajastut vene luules 20. sajandi algul ja nimetasite, et nad kuulusid aktivistide hulka. Akmeism oli sajandialguse luulesuundadest üks põnevamaid, aga ma arvan ka, et meie peaksime seda nimetust hakkmeism natuke lahti mõtestama. See sõna ise Akmeism tähendab küpsust. Mitu definitsiooni, mis asjame admis kolmekümnendatel aastatel, ütles, et mis me oleme midagi muud kui igatses maailma kultuuri järgi. Iga puh avastab enda jaoks uuesti neid klassikuid ja selles seisneb kultuuri areng. On olemas üks luuletekst, uus luuletaja kirjutab sinna uusi ridu. Milles seisneb see orientatsioon maailmatekstile? Iga sõna, iga lause, ükskõik missugune konstruktsioon kannab palju rohkem tähendust kui tavalises kõnepruugis. Iga lausung, potentsiaalne tsitaat ja mitmes tekstis. Tsitaadid on varjatud. Talle on esitatud ka kõrgendatud nõudmised, ta peab teadma seda maailma kultuuri kõgene luulekultuuri. Väga hästi. Ma toon ühe näite selle kohta, mis võib-olla seletab või illustreerib seda üsna segast juttu. 42. aastal Ahmatava kirjutas luuletuse mehisus. Ahmadoloidus üsna pingelised suhted kirjastustega. Teda tol ajal väga halvasti avaldati, aga Ta avaldati otsekohe Pravdas ja paljud kriitikutele. Sellegipoolest kogu see luuletus on vastus uszik mander südamele ja see oli juba neli aastat arreteeritud ja kadus kuskil laagrites. Luulet Skaduk laegas, laegas topeltpõhjaga, kus üks põhi on see sisu, mida on, mis on kõikidele märkaga jagaid teist tõelist märgata on vaja väga suurt eruditsiooni. Tundub, et ateistide luule, siis, mis toetub kogu eelnenud kultuurile eeldab ikkagi väga haritud lugejat mitte üksi haritud, vaid ka ACME eestide eneste elu ja kunstivaadetega lähedalt tuttavat inimest. Inimest, kes huvitub samadest asjadest kui näiteks anna Maatova ja otsib mandolsdam. Kuigi ei tahaks küll kasutada määratlust elitaarne. Ilmselt siiski on mandastame mooto ja paljude teiste aktivistide luuletused hermeetilise ikkagi on küllaltki raske samasse kultuuriringi mittekuuluval inimesel neid mõista kuigivõrd. Ma pean ennast otseselt enda kohta ütlema, et minul on küllalt raske, kui ei oleks nüüdis aegsetel väljaannetel kommentaare, siis ilmselt olekski jäänud mul mõistmata, sest pole lapsest peale selle Vene kultuuri sees olnud maailmakultuurist rääkimata. Et minu suhe nendega natuke distantseerunud Anna vaatava ja ostsid Mandelson politseis ACME eestid ja viljalesid, nagu Rein Kruus siin ütles nende ringist nende kultuurikeskkonnast väljaspool seisja jaoks ikkagi veidi raskesti mõistetavat luulet. On ju ka teada, et enamasti kõik luuletajad ja kirjanikud olid, kes tihedamalt, kes lõdvemalt gruppidesse ja rühmitustesse koondunud kuhude paigutaksite Boriss Pasternaki kui tolle aja ka ühe silmapaistvaima luuletaja ja kirjaniku. Loogiliselt kuuluks Pasternak luuletajana ka kuidagiviisi aktivistide vastaspoolusele, vähemalt ta tema alustas sümbolismi järgse Vene luule teise suunaga seoses nimelt Ta oli ta lähedal fo turistidele. Ehkki igav, selline ütlus kõlab lihtsustatult nabast ka algul ta ise ei nimetanud ennast turistiks. Küll aga ei protestinud ka, vähemalt kui teda nimetati futuristlikeks ja hiljem oma autobiograafias mõtestades oma kohta luules on taga püüdnud püüdnud teistsugust tõlgendust sellele anda. Aga samal ajal on ju ka teada, et ega Boriss Pasternaki futurism sugugi täiesti vastuvõetav ei olnud. Fotoristide kunstivaated, futuristide luulekäsitlus, mis oli seal Pasternaki, oli vastuvõetamatu. Luule utilitarism. Luule on mutilidaarne, ta peab olema millegi jaoks, tähendab, tal on kindlad ühiskondlikud funktsioonid. Maikovskid, värs, reklaame, Rosto akendes, ognarusta, see ei ole haltuura korras, lihtsalt kõrvaltöö. See on põhimõtteline käitumine. Propageerimisel tuleb juua keedetud etega, mitte toorest. Tegelikult selloniga. Tegelikult tal oli foobia patsiliidu astuda. Ei, neid pole nähtavat, aga nad igalt poolt tulevad. Ta isa suri veremürgitusse, kui ta oli veel väike laps seedistel eluks ajaks trauma ja aga endale ta seda ei teadvustanud ja ta arvas, et ta svipsis teadmised rahvale. Rahvas muuseas sellest eriti ei uurinud mandril stama ühes oma essees ütles, et maikovski traagiline näide selle kohta, kus luuletaja, kes räägib kõigide jaoks ta ei räägi tegelikult kellelegi. Jaksud luulel peab olema kindel adressaat. Peab teadma, kelle jaoks ta kirjutab. Kui ta kirjeldab lihtsalt kõigi jaoks, siis samahästi võib öelda, et ei kirjuta üldse kellelegi. Juhud tulevad Pasternaki juurde, siis nende konflikti resümeeris. Kovskijaga kirjutas üles resümeed Pasternak et teie, Pasternak, armastate välku päevas, aga mina armastan seda triikrauas. Majakovskit me saate alguses ei nimetanudki, aga ta kuulub ju ometi ka kindlasti sajandialguse vene luulejuhtgrupi hulka. Kindlasti kuulub, ta oli ülimalt andekas ja väga suur luuletaja, aga nagu ta ise ütles, sõdud tugevama korv osuks, pesni astas oma laulule on kõri peale ja see kõrile ei mõjunud hästi õliga vastu, mida te selle silmas pidas? No et tema ei laula seda, mida tahaks laulda, et tema võiks ka seal teha siukest. Hääd luule tagavõtetelt, temal on teised ülesanded, tema seal võitleb kultuuri eest, mis kolme kultuuri seal, Chiftid oleks korras, käetestaks enne sööki. Et seal frangeli vastu tuleb võidelda. Kas on ka mingeid selgitusi niisugusele, hilinesin kraamise karpi surumisele või tema meelest ei olnud karpi Soome vastupidi, et luuletaja on uue ühiskonnatöötaja. Majakovski on ennast ise iseloomustanud umbes nii, et ka mina olen vabrik, ainult ilma korstnat vabrikut hulkades, trupp, need, tema, selle selles väljendub ka ilmekalt ja kujundlikult tema arusaam luuletaja rollis mingil määral kahjuks on see sarnane sõbrale tuntud hilisemal ajal väljend kirjanikud on inimhingede insenerid kuidagi teistmoodi. Nendega teritada kirjanik tehniliseks töötajaks Majakovski traditsioonilisuse, Janno vaatorluse teemadel, et Majakovski oli pigem vene luule teatava traditsiooni lõpule viia, mitte mingisuguse uue algataja. Kovski ei kirjutanud tegelikult ainult neid plakateid, ta kõige rohkem oma teostas, ta hindas poeemi sellest praeda, sellest tähendab armastusest. Armastus pole kordagi nimetatud, aga kogu põim on pühendatud sellele põema mitte ainult armastuse, aga väga olulisele maikovski jaoks teemale surma ja surematuse vahekord tema jaoks ots, surm oli andi esimene aste surematusele. Ja mõikovskil on väga palju üllatavalt palju selliseid kujundeid, kus ta võrdleb ennast prohvetiks Kristusega juba tema varajane põem. Inimene, kus Jutan temast, ta kirjutab poeemi evangeeliumi vormis. Nende pidev motiiv tema loomingus on see, et kommunismi või ükskõik mida hääd tulevikku ei saa ilma suurt ohvrita. See ohver on just luuletaja ja ta tuleb risti lüüa ja tükkideks lõigata. Näiteks luuletus tavališenneta prohodoyczovjagu, seltsimees nettelawrikule inimesele, seal on väga kummalised sõnad. Ja ta väga paljudes oma teostes kirjutab sellest, et tema on valmis ennast ohverdama. Teeme sellest üks. Viimastes peatükkides on peamiselt sellest, kuidas ta tapetakse, tema löödud risti, aga siis, kui tema on täiesti lõpetanud, siis siis hakkab surematus. Ma olin väga kaugele igasugust müstikast. Aga ta oli veendunud. Täitsa siiralt, et üsna pea on inimese taaselustamise tehnika välja arendatud. Et siin tuleb sellega seoses meenutada möödunud sajandi vene filosoofi Nikolai Fjodorovi, kes vähemalt vene haritlaskonna, see oli küllaltki tuntud selle sajandi esimesel poolel ja kahtlemata ka Majakovski tundis temaid leida. Kui lühidalt ja lihtsustatult see sõduriteooria kokku võtta või maailmavaade siis tema leidis, et kogu inimkonna eesmärk on kõikide Surnute taaselustamine, lihas ja luus, inimkonna eksisteerimise eetiline eesmärk. Pojad on tänu võlgu isadele, kõik me oleme kõige tänu võlgu eelmistele põlvkondadele ja meie kohus on teha kõik selleks, et nad füüsiliselt taaselustada. Miski ei kao jäljetult. Inimese Tomid on kuskil laiali, nii et see on ainult tehniline küsimus, et need aatomid jälle inimeseks kokku panna. Ja sellise sellisel kujul olevikus äratatakse kõik kõik surnud ellu. Fjodorov nägi ette ka sellise praktilise küsimuse, et kuhu need miljardid inimesed panna, et noh, selleks on paratamatu, et inimkond peab siis hõivama kosmose, mis on võib-olla niimoodi lihtsustatud ümber jutustuses kõlab see ehk kogunikentsakalt, aga vähemalt paljude vene kirjanike jaoks ei olnud see sugugi kentsakas, vaid on tõesti tõsine asi. Muuhulgas Andrea platoonova ori, Fjodorovi ideede väga tugeva mõju all jäävad ilma Fjodorovi ideid, teadmata on väga raske mõista platoonovi, sõjaaegseid teoseid. Ja esimesel hetkel tunduvad võib-olla kroonulikud hurra patriootlikud surma trotsivad ja alatasa kulutatakse valmisolekut surra. Aga kui teada, et pluatonov kuulutas suremise valmisolekut teadmisega, et noh, et varem või hiljem äratatakse ta nagunii ellu, siis see kõik see omandab kuidagi teistsuguse tähenduse. Tuntud. See on väga naiivne ja äärmiselt müstiline filosoofia, aga tol ajal Šodoranz või ise seda enesele teadvust kujutas teaduslikku filosoofiat ja seda nimetatust Jazovi optšeutscheva ühisürituse filosoofia ja temal olid paljud järglased, mitte ainult kirjanikud, Jaku kunstiinimesed, kuid teadlased. Tšaikovski oli tema õpilane. Miks urin oli tema õpilane? Idee oli sellest, et loodus tuleb allutada inimesele, et vot inimesele on tegelikult üks vaenlane, see on loodus. Tuleksin tagasi Boris Pasternaki juurde, keda sai käsitletud kui Majakovski vastasseisus olevate inimestega. Me teame, et temalt tõlgitakse juba tõlkimisel Doctercivaago keda on ju ka palju muud kirjutanud. No kui täpsustades doktorsi Wagon Artur Watsoni tõlkes juba ammu ilmunud Rootsis Jah, see tõlge ei ole küll. Olgem ausad, liiga hea. Ja, aga ma pean ütlema, et see doktor, aga tema väga kuulus teos, milles ta sain Nobeli preemia minu meelest ei ole kaugeltki tema parim teos. Muidugi mul on väga hea meel, et nüüd lõpuks teda avaldatakse. Tegelikult kummaline, miks ta oli keelolsest varsti, igaüks võib veenduda selles, et seal midagi täiesti mõistlik asi, et ajasime, see oli Nikita Hruštšovi isiklikku maitset, sest kui meil ilmuvad Bulgakovi teosed Meister ja Margarita ja teised kui otsida põhjust, et keelata, siis seal neid leiduks palju rohkem. Aga doktor suvaga väga realistlik, väga traditsiooniline vene kirjanduse jaoks ütleksid turgeeni Philik. Pasternak oli kõige ennel luuletaja ja tema vene luuletraditsioonis ka iseseisev koht. Teda on väga raske liigendada ükskõik kuhu rühmitusse. Luule jaoks oli väga oluline subjekti probleem. Ma ütlesin mandolsdaamile Maduline admistidel subject. Olin globaalne tähendus mai kuskil ka tema kui loovisik on võrdväärne kosmosele oma suuruses. Geost seda probleemi ei olnud. Pasternak oli professionaalselt õppinud filosoofiat õppis Marburgis Niagantaanlik, Marburgi kool, aga nagu on välja selgitatud Pasternaki jaoks oli võib-olla veel olulisem teine filosoofia pool. Nimelt Feneminaloogiad. Suuru huviga luges Hussarlit ja fenomenoloogia idee, et maailm on subjektiivne. Ilma subjektita on pasternakile väga lähedane subjektiivsus ilma subjektita. Loodus on ise subjektiivne. Tema ei kirjutaja luuletused aiast Jabrossada Zatlemine, aed kirjutab temast. Tema Pasternak ei ole üldse aktiivne, temaga luuletajad ainult kuulab, ta ütles, et luulete üldse kunstnik ei ole, purskkaev aga on svamm, imeb sisse, aga mitte, purskab välja. Pasternak, nagu oli öeldud, alustas väga lähedaselt. Kaksikpilvedes oli veel selline eksperimentaalset laadi ka järgmised kogumikud olid juba täitsa midagi muud. Ma loeks ühe 1900 12 aasta luuletuse, millega Pasternak pärast hakkas avama kõik oma luulekogud. Vot, see on väga iseloomulik varasele Pasternaki-le. Mida juhuslikumalt, seda kindlam. Kui hakkad valima midagi kindla peale, siis läheb untsu. Kui sa paned juhuslikult, siis sa saad täpi, see on tema elufilosoofia, vot nii teeb iga geenius, näiteks Peeter, esimene. Et nii nagu läks promdina, laseb revolvrit, satub kuul teise kuuli sisse. Ordeniga teeb Peeter ja see on kunstniku ja geeniuse üks põhiomadusi. Tema arvesta, ei arvesta sel põhjusi, tagajärgi kalkuleerib, tema loob ja mida impulsiivselt ta seda teeb, seda õigemini ta tabab märki. Aga üldiselt see ei käi tal kogu eluks. Esiteks see arusaam, et kunst on väga kauge igasugusest pseudoratsionaalsest harutlusest. Kunst on intuitiivne nagu loodus on ainult Õigiivne. Ja teiseks, et just nii ta jõuab kusagile sügavamale üks tema hilisemaid luuletusi, millega algab ta viimane kogumik, mis ilmus eluajal ületse fraktsiooni hoitšitsudeid, sindas samaid suutsi. Pole kunst omaette eesmärk kunst on vaid vahend, nagu ütles ta oma teises luuletuses. Kell on üks luuletus pealkirjaga haiglas. See on ainukene luuletus, mille ta on ise plaadile lugenud. Sellel luuletusel on Pasternaki jaoks ka autobiograafiline alus. Luuletus haiglas on teadaolevalt kirjutatud ajal, mil luuletaja ise viibis ravil oma teise infarktiga. Ta suri kolmanda infarkti tagajärjel. Luuletus kirjeldab Pasternaki haiglasse sattumist südameataki tagajärjel ja ka haiglas olemist, seda miljööd, velskreid, haige vankrit ja nii edasi. Aga siin ei ole muidugi tegemist ainult nii-öelda haigusloo kirjeldusega. Pasternak kuulutab selle luuletusega ka oma elu ja kunstivaateid. Siin on jällegi see Pasternaki idee, et kõik kõige olulisem on juhuslik see südameatakk, see juhuslikud inimesed tänaval, kes võtavad teda nagu vitriinis, tema muutub objektiks, aga samas see objektiks muutumine lõpeb surmaga, tema nagu Märt Kivi, mida see tema looja paneb tagasi sammutlus vutlarisse ja et tema ülimalt tänulik selle eest Pasternaki oli üsna raske saatus. Loodus on kirjutatud 56. aastal, tema positsioon oli väga kriitiline igas mõttes ja sellegipoolest ta oli tänulik maa saatus. Tema kõige raskemad aastad olid 30. kuulutati luuletajaks number üks ja tal oli mingi ametlik staatus. See võlts staatustada väga rõhutas, aga nüüd oli lindprii ja ta tundis, et ta on vaba ja ta on õnnelik ja ta on tänulik. Meie saateaeg hakkab läbi saama ja ühe saate algul nimetatud autori nimi ei jõudnudki see Mihhail Bulgakov. Kuna temast on nüüd eesti keeles ilmunud ka valge kaardivägi peale saate algul nimetatud Meistri ja Margarita teatri romaani mulje ärielu ja novellikogu saatuslikud munad siis ta on eesti lugeja jaoks juba mõnevõrra tuttav autor. Aga tema elukäigust ja ta raamatute saatusest me siiski kuigi palju ei tea. Selle tõttu on meie järgmine vene kirjandust käsitlev saade, mida kuulete tuleva aasta algul jaanuaris pühendatud tervenisti Mihhail pulgaakovile.