Kui me püüame vabaneda pooltõdedest, kui praegu on kõrgele tõstetud aususe tõeprintsiip nii elus kui kunstis siis Paco kirjanikuna meie jaoks erakordselt oluline. Bulgakov sattus elama ülimalt raskesse aega, kuid ei läinud kunagi ka kõige hullemates tingimustes poliitilise vale teed. Kui ajalugu peab praegu paljude nii ajalukku läinud kui ka praegu elavate ja töötavate inimeste säästmiseks vaatlema keerulisi aegu nii-öelda allikakriitiliselt see tähendab enamasti alati väga põhjalikult analüüsima, miks inimene tegi nii või naa või miks ta ei saanud teisiti teha, siis Markovi puhul pole seda vaja teha. Sellepärast on ehk ka tema poolt kirjutatud raamatuid nii ahnelt loetud, otsitud ja leitud Bulgakovi loomingust tõde inimese kohta. Kui me hakkame, avaldamine on muidugi hea. On väga hea, et see on nüüd lubatud, aga ikkagi tuletan meelde, et et sajad autorid jäävad endistviisi kahtlaseks ja muidugi selle kui ohtra avaldamisega seda ei korva. Ja muidugi on Bulgakovi taasavaldamine perestroika ajal tekitanud. Lausa ideoloogilise diskussiooni või noh, palju solidaarsust tooge, aga nüüd tegemist on sõna tõsises mõttes nimelt ajalehes Veskoras, siia võeti ette rünnaka tuntud okovi uurija Marietta seda kaua vastu, siis süüdistatakse selles olevat toimetanud Bulgakovi käsikirju värisema. Ja et selle tõttu on nüüd siis päris maal Bulgakov avaldatud palju täielikumalt ja palju rohkem kui siin Maila. Publikatsioonid söökhrassiiess mõjuvad väga kummaliselt. Näiteks on kiri toimetusesse, mida on alla kirjutanud väga teenekad kultuuri ja kunstikeeleteadlased või tegelased. Et nad said teada, et Ameerikas ilmub mitmeköiteline Bulgakovi kogutud teosed ja on mures sellepärast, et miks nad ilmuvad Ameerikasse, aga mitte mitte meil. Ja siin teevadki ettepaneku, et isegi see pole ettepanek, aga seal Meie kogus nad ütlevad, et maksimaalselt kiiresti teha Bulgakovi akadeemiline väljaanne. Nad on mures, mitte sellepärast, et vulgaakovid meil ei ole, aga sellepärast, et ameeriklastel on. Ja see on esimene punkt, aga teine mis? Mulle väga kummaliselt mõjub täielik võhik pluss ei, ei saa mingi kirjaniku avaldamist halvustada akadeemilise väljaanne, aga see on vähemalt kolm etappi. Esiteks valitud teosed, siis peavad olema kogutud teosed ja siis alles võib alustada akadeemilist väljaannet. Ma ütlen ainult seda, et vene kirjanduses on väga vähe akadeemilised väljaandeid. Klassikaline on Puškini väljane. Mis anti välja peaaegu 20 taastad ja seal tegutses kõik paremad geoloogid Venemaal tol ajal kolmekümnendatel aastal oli väga puskinistiga, muuseas selle väljaanne jooksul oli enamus oli nii või teisiti represseeritud, nii et kui seal õpetati, siis ei olnud seda koolkonda enam. Aga see eeltöö oli, ma ei tea, mitukümmend aastat enne kui nad hakkasid seda tegema, oli üks kümmekond kogutud teoseid ja onu on varem, et oleks koolkond. Teadlasi, kes oleks võimeline seda teha. Hakka või puhul, ei ole praegu kedagi, on ainult üks teadlane ranges mõttes Südokova, kelle vastu just see artikkel on suunatud. Ei ole mitte üksnes üks juhtivaid Bulgakovi uurija, ta on üks juhtivaid nõukogude Dextroloogia praegu kahvli oma kodumaa patrioot ja ma arvan, et me tähendab on kaks põhimõttelises positsioonis see, kes pole meiega, on meie vastu. See, kes pole meie vastu, on meiega. Vaata, mulle meeldib rohkem see teine, nii et me oleme ikkagi Bulgakovi ka mitte. Nendega, kes tahtsid teda mõnel õilsale eesmärgil oma tappa Kui polgaakuga on olnud võimuvaenlane ja me teame väga hästi, milline oli see võim, mille vaenlane oli pulgaakko ja loodetavasti saame aja jooksul üha rohkem teada Nüüd on ju asjaolud mõnes mõttes ikka väga kardinaalselt muutunud Stahli mitel nimetatud üha rohkem kurjategijaks ja niisugune mulje on, et Stalini isiklik vihavaen Bulgakovi vastu oli paljude tema eluajal toimunud pahanduste põhjustajaks. Siiski. Stalini Bulgakovi vihavaenlane Stalin oli väga osav intrigant ja ta soosis nii Bulgakovi klaperjahti. Ja igati toetas seda, aga samas ta aitas kapulgakuid. Staadioni jaoks oli oluline, et kõik olid tema teos. Tuntud on see lugu Stalini telefonikõnest Bulgakovi Gogoli pöördunud mitmete kirjalike läkitustega valitsuse poole siis tükk aega on, loomulikult ei tulnud neile mingisugust vastuste. Loneisse läkitustesse palus Bulgakov muuhulgas ka seda, et teda lastaks välismaale. Talle selles riigis ei ole mingeid normaalseid võimalusi töötamiseks nendele noh see oli ka pikemalt motiveeritud, et loomulikult ei tahad elada väljaspool oma kodumaad, aga ta on lihtsalt selleks sunnitud selliste väljakannatamatult olude tõttu, kus ta ei saa avaldada oma teoseid trükis ja ei saa oma näidendeid laval näha, ei saa ka kõige elementaarsemat tööda. Ja noh, läks mööda tükk aega ja üks päev helises Bulgakovi korteris telefon, siis olin küllalt lühikeses kõnes ja andis mõista, et Bulgakovi sattus varsti, laheneb positiivselt, lahendatakse tema probleeme ja osaliselt laheneski, aga siin on üks huvitav üksikasi, see oli 30.-le aasta olla ja see oli mõnda aega pärast Majakovski enesetapu. Ja Nakovski enesetapp oli rahuni nii kirjanduslikus kui ka ühiskondlikus elus üsna suurt resonantsi tekitanud sündmus ja võib arvata, kui lihtsustada, et võib-olla siis story telefonikõne ajendiks oli ka umbes selline mõttekäik, et sünjuskonda olgu nad kõik üksteise järgi hakkavad endale otsa peale tegema. Kogu eelräägitud ja ütles, et me võime järeldada seda, et Bulgakov tekitab enese ümber ikka veel praegu nii terved kui ebatervet ažiotaaži. Bulgakov ei ole siiski nii tuntud autoreid, pruugiks tutvustada tema isikut elukäiku ja võib-olla ka konkreetseid raamatuid, mis pole veel eesti keeles ilmunud. Eesti keeles on ilmunud Bulgakovi nüüdseks juba peaaegu kõik olulisemad teosed. Näiteks Meister ja Margarita ilmus 68. aastal. See oli minu teada vist Nõukogude liidus esimene Bulgakovi raamat üldse vahetevahel, sest vene keeles ilmus ajakirjas. Aga noh, selle Meistri ja Margarita tõlkega on ju natuke õnnetu lugu. Ühest küljest on muidugi väga tore, et see eesti keeles juuti kähku välja anda, võib-olla tõesti, enam sel aastal ei oleks õnnestunud seda välja anda. Aga teisest küljest, kuna see tõlgiti ajakirjast ja ajakirjas oli seal kärbitud, seal on niivõrd totraid lühendusi poole lause pealt. Need on see ajakirjandus, aga muuhulgas aeg-ajalt publikatsioonidest Bulgakovi seda arutatakse ka just seda Meistri ja Margarita kärpimistel kus osa osa asju võib olla täiesti mõistetavad. Aga, ja see, et kuskil poole lause pealt on näiteks välja maha tõmmatud sõnad raisk või, või mingisuguseid vandesõna aitäh, see tundub täiesti kummaline. Tegelikult, aga noh, kaos ei ole ka liiga suured. Tervikuna on välja jäetud ainult üks peatükk, kus voolanud kaaskond käib. Tork, torx sinipoes, midagi meie mõistes valuutapoetaolist on tõepoolest väga naljakas ja ka väga aktuaalne. Aga eesti lugeja on kahjuks sellest stseenist ilma. Siiski need kärped ei ole nii süsteemitud. Seal on väga järjekindlalt välja jäetud väiksed fragmendid, mis on tegelikult hulga peaks väga olulised, näiteks sellised laused siis tema ukse peale koputati kõik või, ja siis tema juurde tuldi kõiki või siis marry, ta ütleb, et oleksid kohe öelnud, et te tulite mind vahistama. Vastab, et oi kui närvilised on need Moskajanikud kohe nad arvavad, et mida hakatakse vahistama ja nii edasi. Kõik see arreteerimistemaatika, millega see romaan on läbi põimitud, see on peaaegu täiesti välja jäetud. Nii et selles mõttes ikkagi ma arvan, et need kaod olulisemad, kui see tüks episood puudub, sest episoodi võib kuskilt näiteks avaldada ka eraldi need laused ja poolikuid lauseid, kuskile jäävad, tuleb uus väljaanne teha. See eesti keeles on olemas ka suurepärane novellikogu Loomingu raamatu kuus 68 ilmunud saatuslikud munad, vaata. Piisab, kui öelda, et jutustus saatuslikud, munad, venelased said seda oma ametlikust Nõukogude ajakirjandusest lugeda ka alles nüüd, 87.-le aastal. Ega see novell või jutustus on kahtlemata Bulgakovi loomingus üks olulisemaid ja kesksemaid, seda on lihtsustatult tõlgitsetud ka nii, et selles kujutab pulgaakko, kuidas revolutsioon, mõtlesin, et ta midagi muud peale koletiste ära, see on muidugi natuke liiga lihtsustatud trükitsus ekspulgaga asjadele. Palju sügavamad on ilmunud ka Bulgakovi esik on valge, see vägi, mis on kahtlemata. Kahjuks ütlema keskseid põhilisi teoseid mida ta ise oma eluajal tervikuna trükitult ei näinud. Tuletan vahemärkusena kuulajatele meelde, et valge kaardivägi oli aluseks näidendile turbiinide päevad. Turbilite päevi mängiti Eesti vaba olla juba enne sõda. Et eesti lugejad tutvus Fulgaakoviga tegelikult ulatub üsna kaugesse aega. Ja on ilmunud eesti keeles ka veel Sakkovi teatriromaan Loomingu raamatukogus 1966. Aga trüki, see ei ole minu teada ilmunud eesti keeles ühtegi Bulgakovi näidendit. Isegi ma hindan puugaakovi proosat, kõrgemini kui tema draama testiga, tema dramaturgia on väga oluline. Aga mis puudutab proosat, siis on eesti keelde veel tõlkimata koera süda. Eesti venekeelsete kaid ma sain sel aastal nüüd loodetavasti ta varsti on kättesaadav ka eesti lugejale. See on, et kas šedööver ta ilmus ajakirjas naena kuuendas numbris. See on allegooriline lugu arstist, kes korjata üles suremisele määratud koera et tema peal selliseid meditsiinilisi eksperimente teha. Tol ajal oli sedalaadi meditsiiniliste eksperimentide teema ja üldse ühiskonnaelus väga aktuaalne, reaalne tähendab organite elundite siirdamist arutati võib-olla peaaegu sama elavalt nagu ütleme hiljem kunagi siis, kui need esimesed südamesiirdamise tehti. Et Anne on väga päevakajaline ka see, et juttu on organitest siirdamisest, see vihjab kuidagi erakordse päevakajalise. Alati väga raske ülesanne, aga kui lühidalt öeldes lõppkokkuvõttes selle siirdamise tulemusel muutub koerainimeseks noh või mitte mitte lihtsalt inimeseks, vaid on aja jooksul kujuneb võimukas mats. Nahkkuues, kes vehib revolvriga ja lõppkokkuvõttes seda on peaaegu sööb selle professori korterist välja. Ja säplegoria on üsna selge. Jah, kindlasti, see on allegooria, kuid see ei ole ainult allegooria, Bulgakov on ikkagi suurepärane realist ja alati käsitleb seda valdkonda, mida ta suurepäraselt tunneb. Ta väga professionaalselt kirjeldab seda arsti tööd Stahli ise, hariduselt arst ja kindlasti siis tol ajal ei tehtud veel selliseid operatsioone, hoone, mida tegi see Philipp Philip Jewish. Aga tol ajal see oli õhus kui pärast revolutsiooni, nagu oli selline tunne, et nüüd on kõik võimalik. Inimesed hakkavad, valdamastiisijad hakkavad valitsema loodust ja ja mis see ka ära ei ole, et nüüd teeme inimesi nooremaks, tähendab, see filipiini püüti eriala, oligi see, ta tegi inimesi nooremaks ja sellepärast ta tema erakordne võim Moskvas kes sellele, et tema kliendid olid enamusparteibosse kõik kõike tema opereeris ja tegi noorimaks seal olite, seal on veel teisi aja märke seal aeg, millal Moskvas oli asjad, oravad on ka kuulus Ameerika tantsi andma ja Sergei Jessenini mitteametlik naine nimelt seda professorit tullakse välja tõstma korterist või vähemalt osa tubedal ära võtma noored, mingisugused nahkpintsaku tõst inimesed. Ja üks argument on neil see, et isegi esituura tundan elamu Moskvas nii laialt ja siis ta kohe helistab mingisugusele oma kliendile, kellele ta ütleb, et homne operatsioon jääb ära, sest minu juurde tulid mingisugused inimesed, kes ähvardavad mind. Üks on ümberriietatud naine meheks ümberriietatud, aga tolajal käidigi niimoodi riides mehed ja naised ühtemoodi ja siis too mingisuguse väga suur ülemus annab neile pähe nende vastavusse Filipp Filippovil. Aga ta ei saa omasele šariku vastu, kes sealt on nüüd seltsimees šarikov. Ta teab väga täpselt, et tema. Ainult ainult joogia ropendab. Sellest solidaarsust seisab ja sellise agressiivse matuse vastu ei ole kellelegi mingit relva. Ainuke, mida saab siis Philip rüüs teha, et aja Apereerib teda tagasi. Mõne aja pärast kori jälle ta on õnnelik, et näed, sain selle professori juurde, siin on nii soe ja süüa antakse palju. Üks huvitavamaid viimasel ajal publikatsioone on 87. aasta ajakirjas teater number kuus avaldati Bulgakovi autobiograafiline teos. Eesti keeles võiks pealkiri olla märkmeid Montsetidel, sepiskindlam on hakanud selles kirjutab pakkuvama kirjanikutee algusest. See ei ole just päris täiesti tundmatu teose juppi jupikaupa on seal varemgi ilmunud ka kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aga see ajakirja teatripublikatsioone. Erakordselt meeldiv selle poolest et sellel pulgaakovi tekstiga paralleelselt on toodud mitmesuguseid väljavõtteid omaaegsetest, ajalehtedest ja suguseid, dokumente ja kõikvõimalikud tavaliselt materjali, mis kõlavad väga ilusti kokku Bulgakovi tekstiga. Nüüd olekski kõige mõistlikum just niimoodi välja anda ja võib-olla eriti kehtib see ka tõlkimise puhul. Kui kui pulgorkovi tõlkida, siis otsustada see mingisuguse sellise sellise materjaliga, sest noh, eriti eesti lugeja lihtsalt ei kujuta ette seda konteksti, seda õhustikku, mis on ümbritsenud pulgaakovita. See sapiski Taka märkmeid massettidel kajastab seda aega. Kui aastal 20 21 oli gaasias mõnes mõttes öelda paos maapaos. Ta töötas sealses kultuur hariduslikus nõukogude kasutuses ja pidas loenguid. Paigaldas kultuuriüritusi ja on kirjutanud ka näidendit mis siis sealsel laval etendatud. Ja vot selle ajakirja teater. Publikatsiooni tahaks kiita ka sellepärast, et nendest dokumentidest, mis on juurde lisatud, nähtub selgelt, et see kovi märtritee algas juba siis kümnendama kirjanduslik märtri teen juba siis leidusid seal kaasas kahekümnendatel aastatel üliprohvet väärsed tegelased, kes ajakirjades sõimuartikleid avaldasid ja esitasid talle ideoloogilisi süüdistusi, mõnitasid teda ajalehtedes ja lõppeski ka sellega, et pulgakuga vallandati oma kohalt. Ja, ja ta lahkus sealt. Ja hiljem 21. sel aastal kolis Bulgakov Moskvasse ja nende märkmann mantsetidest teises osas kirjutab kogu proteskselt ja väga naljakalt selles, kuidas ta Moskvas teenis lühikest aega ametnikuna haridusministeeriumi kirjandus Hakonnas lito narkoprossa nagu tolla lühendi keeles väljendati. Kus, ausalt öeldes ei saa tema sellest aru, mida ta seal pidi tegema ja ega ta ilmselt ise ka ei saanud aru, millega seal üldse tegeldi. Ka vist teisedki. Seal töötavad inimesed ei saa hästi aru, mis seal toimub. Paistab, jääb mulje, et seal tõepoolest täiesti groteskne asutuse. No ja hiljem siis kahekümnendada tähendab, Moskvasse jõudes hakkas kogu üha enam võtma kirjanduslikku tunnustust, tegi 22. aastal lepi ajala, kui hakkas ilmuma selline kummaline väljaanne pealkirjaga nakanoonia ja see oli ajalehte. Kaks toimetusteks oli Berliinis ja teine Moskvas. See on seotud sellega, et 20.-te aastate alguses selleks ajaks kujunes väljaspool Venemaad emigrantide hulgas on teatud selle liikumine Smirnovi otsetähiste vahetajad, kes siis võtsid kursi ja Nõukogude Venemaa tunnustamisele ja koostööle Boltšerlikega ja Omalt poolt lühikest aega. Nõukogude ametlikud organid tulid neile vastu ja siis tekkis see ka ettevõtteid ja ja Nende harjal tekkis siis ka see kummaline ajaleht nakanunemisse. Justkui justkui oleks siis pidanud ühendama kõiki vene loomingulisi jõude nii Venemaal kui ka kui ka väljaspool seda alkoholi, selle kaastööline. Väga paljud tema teosed on ilmunud selles ajalehes sele kirjanduslikus, lihas. Võiks märkida, et negatiivne suhtumine Bulgakov, mis oli tingitud mitte üksnes tema teostest, vaid ka tema isiksusest, tema käitumismaneerist Ja tema väljanägemisest, tol ajal, kui korralik väljanägemine oli siis väikekodanluse tunnust oli ülimalt korrektne oma riietesse oli riietatud moodsalt senini Euroopa moe järgi pea oli talle väga korralikult kammitud ja isegi briljantiinitud daamidele suudles käsi ja ta käitus täpselt nii nagu valge kaardiväelane nõukogudefilmidesse. Ja kõik tänaval tundsite, läheb vaenlane. Ja paljud noored Nõukogude kirjanikud ei lugenudki teda, Nad kohe nägid, et vot see on vaenud. Ja seal pole ka auto jaoks väga iseloomulik ja oluline, ta ise otsustab, kuidas ta käib, kellega ta sarnaneb, kuidas ta kirjutab ja mitte keegi ei tohi talle dikteerida.