Meie teadmised vene parematest kirjanikest kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel üldiseid napid, aga Bulgakovi Meistri ja Margarita puhul võime me asjale läheneda juba mõnevõrra teisest plaanist, tähendab mitte üksnes tutvustada romaani veider rääkida ka temaga rakteritest tema eest võib-olla stiilist. Ühesõnaga, suhtuda temasse kui tuttavasse nähtusse. Kui loetud raamatusse Meister ja Margarita vene kirjanduses oli täiesti uus nähtus. Ta rohkem assotsieerub mitte tolleaegse vene kirjandusega mitte tolleaegse nõukogudekirjandusega, isegi mitte tolleaegse immigrantliku kirjandusega. Aga euroopa kirjandusega selliste autoritega, näiteks nagu Toomas man, tähendab selle romaani suunaga, mida pärast hakati nimetama mitoloogiliseks omaniks, mis sellise teosel on iseloomulik, et tema mitmeplaanilisus, esiteks on mingi ulmeline suse realistlik, teiselt poolt seal on tugevad fantastika elemendid. Kolmandaks Ta on väga sügavalt filosoofiline. Siin on huvitav märkida sellist asja, et romaanis on tegevus, on nagu kahes plaanis, üks on Kristuse elulugu ja teine on siis pulga hakkavile kaasaegne Moskva. Kui me vaatame siis, kummas plaanis on fantastika, siis me näeme, et fantastika on just kaasajas. Ta väga realistlikult kirjeldab Jeesuse või nagu tema nimetatutele Jethro elulugu. Aga see elu, mis on praeguses Moskvasse, on täiesti fantast Magoorilinas just seal tegutsevat mustad jõud voolanud, ütleb, et ta oli sellel rõdul, kus, kus Pontius, Pilaatus mõistis kohut Yesha üle, aga teda keegi ei märganud, ta oli seal nähtamatud tolajal. Nathan ei olnud nähtav, hakkavad praeguses Moskvas, ta on väga hästi nähtav, ta on aktiivne tegelane. Ja täiesti materiaalne ma ütleksin, veelgi enamaid toonud ja tema kaaskond on materiaalsemad ja reaalsemalt kui paljud Nõukogude asutused, mida romaanis kirjeldatakse. Seos Lääne-Euroopa kirjandusliku traditsiooniga on just voolandi saatana kuju. Ta on ka saatana võim musta jõuna ambivalentne meenutab Peterftist näpistad, kes püüab teha kurja, kuid teeb sellega head. Ramaniebi graafiksongeelseda Göte Faustist. Kes sa siis lõpuks oled? Ma olen osa sellest jõust, kes alati tahab kurja, kuid igavesti teeb head, on teada. Meister ja Margarita ilmus eesti keeles mõnevõrra kärbituna. Meil oli eelmises saates juttu, et osa kärbetest on väga raskelt taastatavad, need on üksikud sõnad või laused, aga Rein Kruus ütles eelmises saates ka, et välja on jäetud üks terve peatükk. Pool peatükki on romaani lõpu poolt välja jäetud seal niukse episood enne seda, kui teemad ja Korovjev külastavad Gryboeedowi maja Kirjanike restorani. Enne seda romaani algteksti järgi külastavad nad Dorccini poodi ehk valuutapoodi. Ma olen mingisuguseid toortõlke sellest välja jäetud episoodist teinud. Püüan ta ette lugeda, loodan, et eetrisse konarused hajuvad ja keegi ei pane tähele ja jäta meelde, vähemalt see peatükk Nezis algselt kannab pealkirja Korovjovia Peeemmoti. Viimased võistlused on. Umbes veerand tundi pärast tulekahju algust tunduv ajal tekkis Smolenski turul torx sinikaupluse peegeluste juurde ruudulises ülikonnas pikka kasvu kodanik ja koos temaga suur must kass. Osavalt möödakäijate vahel vingerdades avas kodanik kaupluse välisukse. Ent väike kuivetu ja äärmiselt ebalahke Šveits erastustele ette ütles ärritatud kassidega ei saa. Vabandan, kärises pike tõstis Pahkliku käe kõrva juurde, otsekui oleks tal kõva kuulmine. Kassidega ütlete, aga kus te kassi näete? Šveitsile läksid silmad, pungi oli ka põhjusta kodaniku jalge juures polnud enam mingit kassi, seest aga paistis tema õla tagant poodi kippumas katkise sunniga. Paksuke, kes tõepoolest oli natuke kassi nägu paksukesega käes, oli priimus. Miskipärast külastaja misantroop, Šveits sellele ei meeldinud. Meil saab ainult valuuta eest, kähisestan vaadates neid ärritatult, salkus, otsekui koida puretud kulmude alt. Kullake, tervises pik, kelle silm võrkus katkistest näpitsprillides. Aga arvate, et mul seda pole? Otsustajate välimuse järgi? Seda ei maksa kunagi teha, mu kallis valvur, te võite teha viha ja isegi väga suure, lugege kasvõi veel kord üle kuulsakalif harun Algrossiili lugu. Kuid antud juhul jättest ajutiselt kõrvale tahan ma teile teatada, et kaeban teie peale juhatajale ja räägin talle teie kohta niisuguseid asju, et te võite ilma jääda oma kohasse teravate peegeluste vahel. Mul on võib-olla priimus valuutat täis sekus tormakalt jutu kassi moodi paksuke, kes lausa ronis kauplusse tagant, trügisid juba peole teised külastajad. Vihkamisega kahtlevalt veidralt paarikest vaadates astus Šveitsile kõrvale ning meie tuttavat Korovjev ja piimatuseid poodi. Kõigepealt vaatasid nad ringi. Siis teatas Korovjev kõva häälega, mida oli kuulda viimsest, kui nurgas on suurepärane kauplus. Väga-väga tore kauplus. Poe külastajad pöördusid lettide juures ümber ja vaatasid rääkijat miskipärast imestunud, ehkki toll oli täielik aluspoodi kiita. Riiuli lahtrites paistsid head rikkalikult värvikirevad sitsirullid, nendega taga kuhjus sifoonriie ja fraki Kaleva kaugusse kadusid jalatsikarpide virnad ja paar naiskodanikku istus madalatel pinkidel parem jalgu vanas kulunud tuhvlid vasakaga uhiuues säravas küngas, mida nad murelikul ilmel vaigu peal põntsutasid. Kuskil põhjasügavuses aga taga, laulsid ja mängisid grammofonid. Kuid Korovjev ja piimad läksid kõikidest neist võludest mööda otse gastronoomia ja kondiitritoodete osakondade juurde. Siin oli väga lahe rätikutes ja barrettides, naiskodanikud ei rõhunud leti peale, nii nagu sitsiosakonnas lühikest kasvu, täiesti kandiline meespea nii kiilaks aetud, et sinas sarvraamidega prillid ees, pyha suuskaabumis polnud kortsunud ja mille peale paelgi oli sile seljas sirelikarva man ja käes klaseegindad, seisis leti ees ja mörises midagi käskivalt puhtas valges kitlis ja sinise mütsikese. Ka müüja teenindas sirelikarva klienti üliterava noaga, mis sarnanes väga leevius. Matteuse varastavad nooleeemaldust, pärlendavad rasvase lõhe kalal selle hõbedase helgiga nahka, mis meenutas mao oma. Osakond on suurepärane, tunnistas Korovjev pidulikult. Ja välismaalt kollane on samuti sümpaatne, näitas ta heatahtlikult näpuga sirelikarva seljale. Eifagot ei, vastas pehmot mõtlikult. Sa eksid, mu sõber. Minu meelest on sirelikarva džentelmeni näos midagi puudu. Sirelikarva selg võpatas, kuid arvatavasti ihus, sest välismaalane võinud saada sellest, mis Korovjev tema kaaslane vene keeles rääkisid. Hea, küsis sirelikarva ostja range häälega vigases vene keeles. Suurepärane, vastas müüja edevalt noaotsaga kala nahal urgitseda. Hea armastan. Ei, väitis välismaalane karmilt. Või veel, vastas müüja vaimustanud. Meie tuttavad aga astusid välismaalase ja tema lõhekala juurest kondiitrileti äärde. Õige palav. Täna pöördus Korovjev noorukese punapasse müüatori poole ja ei saanud tema selle peale mingit vastust. Palju mandariinid maksavad, küsis temalt korra peas 30 kopikat kilo, vastas müüjatar. Paksuke võttis oma priimusega kaenla alla, mõtis püramiidid Tipmise mandariini ja pistnud selle koos koorega nahka, asus teise kallale. Müüjatar haaras Te, olete hulluks läinud, hüüatas ta punata, põskedel taandus. Andke tšekk, Check ja ta pillas kompvekke, näpitsad maha. Musike, kullake, kaunitar, kähistes Korovjev vajudes üle leti ja tehes müüatärile silma. Tänavail valuutat pole. No mis sa teed, kui vannun teile, et kohe järgmine kord, igal juhul mitte hiljem kui esmaspäeval, maksame kõik sule rahas kinni. Me oleme siinsamas lähedal roomajad neelanud alla kolmanda mandariini torkas pehmod käpa kavalasse šokolaadi tapetest moodust sisse, tõmbas ühe alumistest välja, mistõttu kõik muidugi kokku varises ja neelas selle koos kuldümbrisega alla. Kalaletimüüjad, juskui, tardusid, noad käes. Sirelikarva välismaalane pööras röövlite poole ja kohe selgus, et teemadel polnud õigusse sirelikarvamehe näos mitte et oleks olnud midagi puudu, vaid pigem oli miski liigne rippuvad põsed ja vilavad, silmad. Täiesti kollaseks muutunud. Müüjatar püüdis kaeblikult üle kogu poe lossi. Ballossitš sitsiosakonna ostjad vajusid selle hüüde peale kohale. Pehmataga eemaldus, maiuste ahvat, lõhestab pistis käpa tünni, millel oli kiri. Kertsi valiks heeringas tiris paar heeringat välja ja neelas alla. Sülitanud sabad välja. Lossi. Kostis kondiitritoodete leti tagant taas meeleheitlik, hüüa kalaletid. Kaaga röögatas lõuahabemega müüa, mis sa teed, raisk. Haaveli Jossif Covid tõttas juba sündmuspaiga poole. See oli esiesinduslik mees puhtas valges kitlis, nagu Urge taskust ulatus välja pliiats. Nähtavasti olid Pavel Jossifovitšil palju kogemusi näinud, pehmutis uus, kolmanda heeringa saba, hindas ta silmapilk olukorra ära. Sai kõigest aru ja laskumata mingisse vestlusse jõhvarditega, viipas käega kaugusse kavandades. Vilistan heegeluksest, lendas Schweitzer välja smolenski platsi nurgale ja kukkus kurjakuulutavat vilet puhuma. Poe külastajad olid närukaelu ümber piiramas ja siis võttis üle Korovjev. Kodanikud, hüüdis ta vibreerima peenikese häälega. Mis sinuga lahti on, ah lubage küsida, vaene mees, Korovjev vääristades, et veel rohkem ja näitas Beymotile, kes koha nute näo ette tegi. Vaene mees parandab päev läbi priimusid, tal on kõht tühi. Ei tea, kust ta valuutat võtma peaks. Pavel, Jossif Bowitzin, muidu nii vaoshoitud ja rahulik, käratas selle peale karmilt. Ära sa siin midagi ja viipas kaugusse, nüüd juba kannatamatult ville triller ukse juures muutus lustlikumaks. Ent Korovjev, laskmata end Paveli Ossiphovitši väljaastumisest segada, jätkas. Kust kohast, küsin ma, teda vaevab nälg, janu tänu pala võttis mandariini maitsta. See mandariin maksab ainult mingit kolm kopikat. Nemad aga juba lasevad vilet nagu ööbik. Kevadises metsas segavad miilitsat kisuvad ta töö juurest ära. Aga kas tema tohib? Rubio vastutas sirelikarva paksukesele, kelle näos seepeale väljendus suur ärevus. Kes tema sihuke on? Kust ta siia sõitis, milleks, kas meie tundsime temast puudust? Muidugi kisas endine koorijuht täiesti täiest kõrist sarkastiliselt suud väänades. Temal, vaadake, on sirelikarva esindusülikond seljas, lõhekala söömisest paksuks läinud, üleni valuutad täis. Aga meie oma, aga meie oma, see on kibe, kibe, kibe, ulgus, tugev nagu isamees muistses pulmas. Kogu see rumal taktitu ja arvatavasti ka poliitiliselt kahjulik värk pani Paveli Ossiphovitši vihast vabisema. Kuid kui imelik see ka ei tunduks? Kokku kogunenud silmade järele oli näha, et paljudes inimestes tekitas see kaastunnet ja kuid teemat räpase auklikuks kulunud käisega silma pühkis ning traagiliselt hüüatas, aitäh, ustav sõber, astusid, kannate eest välja. Juhtusime kõige korralikuma väljanägemisega vaikse vanapapiga, kelle riided olid odavad, kuid puhtad. Vanapapiga, kes kondiitriosakonnas oli kolme mandlikooki ostmas, toimus äkitselt muudatus ta silmis, lõigates lahingule. Ta läks näost punaseks, viskas kookidega paberkoti maha. Hüüdis peene lapsehäälega. Õige veerelt haaras ta kandiku, visanud enne selle pealt deemoti poolt hävitatud šokolaadist Eiffeli torni jäänused. Vehkis sellega, kiskus vasaku käega välismaalasel mütsi peast paremaga Läti välismaalasele kandikuga lapiti vastu paljast pealage. Kostis selline heli nagu lehtterase maha loopimise lauto kastist paksuke vajus kasvatades seljakile, istus Kertziseeringute tünni, millest purskas välja kala soolve. Juba sealsamas juhtus teine ime, sirelikarvamees röögatas tünni kukkunud puhtalt vene keeles, ilma vähimagi aktsendita. Tapetakse miilits, bandiidid tapavad, ilmselt omandanud vapustused Kairel talle senitundmatu keele. Ja siis vaikis Schweitzeri vile. Ning erutunud ostjate summades hakkasid vilksuma. Kaks laenavad miilitsa kiivrita. Vabalt eemat kallas priimusest kondiitriletti bensiiniga üle nagu saunalava Kibust veega üle kallatakse. Ja lett süttis, iseenesest põlema. Lõi üles, jooksis pikiletti õppides puuviljakorve kaunistatud paberlinte müüetärid panid killudes lettide tagant jooksu ja kohe, kui nad sead ära olid saanud, süttisid linased aknakatted. Põrandaga hakkas põlema, bensiin poes, olijatest hirmsat kisa põrkusid kondiitriosakonnast tagasi tallates maha, nüüd juba mittevajaliku Paveli Ossiphovitši. Kalaleti tagant jooksid sörksammul tagaukse poole müüjad oma teritatud nugadega. Sireli tavakodanik sai tünnist välja üleni heeringale koos ronis üle letile Laeva Lasnakalavirna ja järgnes neile välisuksel klirisesid ja kukkusid maha peegelklaasid, mille surusid välja põgenevad inimesed ning mõlemad närukaelad Nikorovias, kui õgard teemad olid kuhugi kadunud. Aga kuhu, sellest ei saanud aru. Alles pärast ütlesid pealtnägijad, kes olid Smolenski turud, oleks sinipoe tulekahju alguse juures olnud. Et mõlemad huligaanid olevat laiali lendu tõusnud ja siis lõhki läinud, nagu laste õhupallid. On muidugi kahtlane, kas lugu täpselt nii oli, kuid mida ma ei tea, seda ma ei tea. Praegu on isegi raske aru saada, miks just see lõik on välja jäetud, aga tihtipeale välja lõika, et tal on oma loogika. Võtsime siis täna endale vabaduse raadiokuulajale esialgses nagu Rein Kruus enesekriitiliselt ütles, tõlkes tutvustada seda peatükki, seega oli meil ühtlasi võimalus anda ka pilte Bulgakovi sädelevast stiilist. Me praegu näiteks eesti kirjanduses nurisevad tihtilugu, et targad ja head raamatud ei ole kirjutatud loetavalt. Aga pulgad Pakovi puhul üks kõigile arusaadav kihistus on nimelt sädelev homoristlik stiil mis muidugi väärib täiesti omaette uurimusi. Omaette tähelepanu, aga, mis nii suure kirjaniku puhul ja niisuguste romaanide puhul on. Väga suure tähtsusega, kui me rääkisime sellest, et Meister ja Margarita ei ole eriti vene kirjandustraditsiooniga seotud, siis see stiili kohta küll ei käi just stiilis ta on väga selgelt jälgitav tema päritolu, see on see stiil, mida hakkas välja töötama. Mispärast oli üsnagi levinud vene kirjanduses. Puugagav kasutab siin laialt sellised võtted, mida tollaaegne Vene kirjandusteooria nimetas gaasiks skas eesti keeles võiks nimetada pajatus. Kõige iseloomulikum näide selle kohta võiks olla šašenko looming, aga Bulgakovi jaoks nagu Gogoli jaoks sushi jaoks on oluline avada kangelast eelkõige tema keele järgi ja psühholoogia juurde. Ta Kaiuvab keele läbi ja peab üldse ütlema, et kolmekümnendatel aastatel oli vene keele probleem terav ja selle üle käis vaidlus umbes selline nagu praegu kakskeelsuse üle. Nimelt tekkis selline keelekiht, mida nimetati Nõukogude keel. Hilisemates publikatsioonide seda vahel nimetatakse Linglassaavjetsika, mis väga erines sellest vene keelest, mis kujunes välja kirjanduskeelena 19. sajandil. Seal olid igasugused lühendid revolutsiooniline. Isegi jidišielemendid olid vargad, koeelemendid nagu 19. bändil oli prestiižne rääkida prantsuse keeles. Nüüd oli prestiižne, rääkides vigases keeles, et võtke, mina räägin niimoodi, sellepärast et mina kuulun praegusesse eliidi. Aga hakkab väga oskuslikult, näitab, et just kirjanik sei vanglas Roodne ja nemad tegelikult ei oska vene keelt. Kõige ilmekam näide tolleaegsetes hoidis, nende kohta on lühendite rohkus Bulgakovi romaanist sinine, siin-seal ka parodeerinud neid kõikvõimalike asutuste lühendeid. Ja noh, et võib-olla selle ajagi, see ei pruugi seda mingit ettekujutust anda. Kus lühendati kõike siis anekdootlik näide, et tol ajal räägitakse, et määrasid neiut Kui me hakkasime kirjannikutest rääkima, siis kirjanikud ei, nimed on väga olulised Bulgakovi jaoks. Üks peategelasteks on Ivanov, tüdrootne, ole temani, mis on tema varjunimi ja see on väga iseloomulik tolle ajakirjanduse jaoks. Võtsid selliseid nimesid nagu peseminenski tõlkes tähendab nimetusele Kawoodne ja nii edasi hotimjanbjad neid midagi puudulikku alavääristavat, aga nii nad nimetasid iseennast. See on tegelikult väga huvitav psühholoogiline fenomen. Kui need Purgaakko juurde tagasi tulla, siis tema püüab siiski kirjutada puhtas klassikalises vene keeles säilitada ürgset kultuuri keelt ja kas ironiseerib, Mayparodeerib? Tollaste keelepruuki seostub sellega, millest eelmises saates juttu oli, tema üldine käitumine, üldine hoiak, see oli kahtlemata ikkagi opositsioonis ajastuoludega. Bulgakov oli opositsioonis ja samamoodi opositsioonis oli ka tema romaani peategelane, meister, kuid see kuju ei ole autobiograafiline, margariita alles on küll Bulgakovi naise hiljanes Sergei puugakova paljusid omadusi, aga Meister ise ei ole autobiograafiline. Figuur on selline hüpotees, et meistri prototüübiks oli nõukogude luuletaja Ossip mandril ta mandril stani. Esimene arest 34. aastal tekitas üsna suurt ärevust kirjanduslikes ringkondades. Bulgakov ja tema naine aktiivselt püüdsid aidata selliseid hobuseid. Tipp oli saavutatud siis, kui Stalin helistas pasternakile ja küsis ise järgi, et mis ta arvab, et tasse mandolsdamalt suurmeister on oluline, nimetas meistriks, aga Pasternak vastas, et asi pole selles. Milles siis? Elus ja surmas. Siis Stalini viskas toru ära, aga ratastesse päästis Ždanovi elu, aga meistriks ei ole nimetatud teda ainult Stalin Manderstami enda. Siis ta ütleb, et vot praegu ei ole enam selline aeg, et luuletaja on unistaja, romantik nüüd on. Peab luuletama karm meister näiteks ühes mander staami luuletuses ta kirjeldab seda kohta, kus puud on välja saadetud ja väga lähedaselt on kirjeldatud see maastikus oleme meister Margarita unes on veel selliseid paralleele, nagu omandristama sattus hullumajja. Tal oli sihuke hullumeelse hoog ja meister, hullumajast tulnud Caroosifon nimetatud fakotiks, näiteks samas katkendis, mis praegu Rein luges ette moderstami neljandas proosas. Seal figureerib selline kurat fagoti ja Jewel analoogilised asjad kaasa arvatud, et vot Synchali nimetatud harun all. Nüüd kusjuures ilmselt ei olnud mingit seost selle olukorra ise karges ütleb, et seda praegu ajutiselt jätame, aga just seisev mandril staami ringkondades, nii nimetati Stalinit harunenud Rašid. Halifi karu naelrehvid ja tema imed ei pea muidugi mõtlema, et meistri kui on üheselt mandril seda on, aga väga paljud. Detailid vihjavad sellele, et Andersoni kuju oli oluline just seega On tähtis, et Manderstami lugu juhtus just siis, kui Bulgakov lõplikult mõtles. Meister Margrethe show'le. Mihhail Lotman on seda muidugi ebamugav teha ka minule. Mina tahaks eesti lugejate tähelepanu juhtida Juri Lotmani väga heale artiklile, mis päris hilja praegu on ilmunud Tartu Ülikooli toimetiste sarjas 700 kahekümnendas. Vihikus on tööd semiootika alalt 19 ja seal on üks artikele maja romaanis Meister ja Margarita. Minu meelest sädelev pisike see kui lühidalt kokku võtta, siis näitab Juri Lotman. Kui oluline on Bulgakovi jaoks maja motiiv, kodu ja see on, see on ühtlasi siis ka kodu. Kodu on selline koht, mille kaudu käib aegade ja kultuuride ja põlvkondade side mis on mingisuguse vaimse elu keskpunkte. Ja ta vaatleb siis seda, millisena kujutab Bulgakov nende maju, kodusid romaanis Meister ja Margarita. Ja selgub, et romaani kodud romaaniga kortereid Moskva kahekümnendatel aastatel sisuliselt vastandab kodu ja korteri isegi ka keeleliselt tasandil on kantseleikeelsed elamispind ja order. Ja mitte keegi ei räägi kodust, räägitakse ainult sellistest asjadest. Ja kohati on Bulgakovi romaanis süngemad motiivide 20.-te aastate Moskva korterid paigad, kus elada, need on need paigad, kus võib surra. Ja lõpuks ka Meister ja Margarita lahkuvad sellest linnast, kus ei saa elada, kus on võimatu kodu luua. Ja nii palju veel peaks kindlasti lisama, mis annab tunnistust pulgaakovi haalsusest Bulgakovi ümber. Ikka edasi aina käib see võitlus ja see artikkel, mis nüüd on ilmunud 86. aastal tegelikult oli trükitud juba kolm aastat veel 1983. aastal siis kui see pidi ilmuma Tartu Ülikooli toimetiste 640 viiendas vihikusse. Ja kogu selle 645. vihiku tiraaž hävitati. Ja praegu teda lihtsalt ei eksisteeri. Aga hea siiski, et see väike kild on nüüd 86. aastal uuesti äravaldatuda. Kas on võimalik võrrelda kaht sellist nähtust nagu Mihhail Bulgakovi romaani Meister ja Margarita ja selle tähtsus vene kirjanduses ning Thomas Manni romaan doktor Faustus ja selle tähtsus kogu Euroopa kirjandusele? Need on mõnes mõttes sarnased tõesti oma olemuselt kirjateosed. Ma siiski arvan, et Meister ja Margarita on vene kirjanduse jaoks olulisem kui doktor aastast. Ma ei taha ütelda, et ta on kunstiliselt parem, no need on mõlemad nii kõrgel tasemel, et siin ei saa enam võrrelda seda, aga tema osa. Kuidas see peab märkima seda, et omal ajal siis, kui puuk hakkab seda kirjutas, ta ei olnud praktiliselt kuidagi Nõukogude kirjandusega seotud, tema sidemeid olid vene klassikalise kirjandusega eelkõige stiilis ja keeles ja teiselt poolt oma kaasaegse Europagee kirjandusega. Aga kuuekümnendatel aastatel nagu oli esimene Bulgakovi seerumis laine nõukogude kirjandus ja siis ja praegu on teine ja praegu me näeme, kui oluline ta on meie kirjanduse jaoks, et tal on täiesti erakordne kohtudene kirjanduses. Kui kõrvutada kuidagiviisi Bulgakovi loomingut Thomas Manni omaga, siis kahtlemata doktorfostuse kõrval mingi reeglina tuleb nimetada ka võlumäge. Aga mis puutub nüüd Manni teoste Bulgakovi teoste rolli oma kultuuri, siis siin on üks huvitav üksikasi minu meelest Thomas Manni teosed ei ole minu meelest minu mulje järgi lääne massikultuuri jõudnud. Aga kovi teostuda on küll massimassikultuurile mingisugust mõju avaldanud. Need ükskõik millisel tasemel seda võtta, arvata, et noh, kõikvõimalikud töötlused ja ka võib-olla seda, et nad lendlaused romaanist Meister ja Margarita on muutunud paroolideks noorte slängis ja on ka Moskva nõndanimetatud mitteformaalsete noortekoondiste hulgas sellised kaakovi austajad. Ma ei usu või vähemalt ei tea, et mõnes oleks need manniga mingeid samasuguseid asju toimunud. Toomas manniga on teistsugune probleem kaakoviga tal on väga keerulised suhted oma saksa rahvaga kirjutatud doktor Faust Ameerikas ja paralleelselt selle sõjale, mida sakslased kaotasid ja ma usun, et seal raamatut sakslastele lihtsalt valus lugeda. Tema väga teravalt tunnetas oma rahvuslikku identiteeti. See on praegu probleem paljudele sakslastele ja pealegi toomas man, mõistis ennast kui elitaarset kirjanikku. Aga pulgake nagu üldse vene kirjanduse jaoks ei ole seda probleemi. Lidaarsust on küll viimasel ajal tekkinud massikirjandus kaovad elitaarset kirjandust, nagu Venemaal ei olnud.