Enne suvepuhkusele jäämist on meil kavas veel viimane saade pealkirja all kirjanduse lugu, seekord on kavas tutvustada Igor Severjanin nii elu ja loomingut kelle kohta luulevõhik teab ehk ainult niipalju, et Severjanin on tihedalt seotud Eestiga eesti luulevõhik, teab, ta on seotud Eestiga vene luulevõhik. Peamiselt teab seda, et ta oli väga halvamaitseline luuletaja ja peamiselt mõikovski luulest. Vam teile, kus me kohvi kirjeldab väike kodanlasi selliste sõnadega, kuis praegu dekatleti kastete huultega Tsevirännid iharalt laulate semaikovski luuletus oli kirjutatud 15.-le aastal. Tuleb märkida, et veel paar aastat enne 13. aastal Tsevyriannimaikovski olid üsna head sõbrad ja võiks öelda, et partnerid nad koos esinesid. Estraadidele tulid luulekontserdid, neil ühised ja üldse loomingus oli palju ühist, mõlemad olid turistid. Kuigi maikovski oli Kuboputurist, aga Jaanin egoputurist tähendab mina futurist. Sibrännist on ka säilinud teine arvamus, nimelt päris Pasternaki puhul, kes kirjeldades, kuidas Severjanin laulab, Raadil tagada nimelt laulis oma luuletusi, kusjuures varieerus Liisen tuntud ooperiviisi matiivil ta esitas oma luuletust ja Pasternaki meeles oli väga maitsekas, Seenud, tõsine luule, selline mänguline, aga see oli maitsekas. Ja tol ajal see šokeerinud keda turistid esinesid suurele publikule. Just nimelt me juba ükskord rääkis, jaguma egovskis oli jutt, et ja just see elule esitamine kuumeloomessi, viränni, luulet, selle esimese, tema egov, turistliku ja võib-olla kõige eredama Wirealini õlule siis svirännini luule mõjub nagu külm šampuse piisk palaval õhtul nahapäev. Ta luule oli väga selline, sensuaalne mõtleks läbi naha ta rohkem kui läbi kõrva läks inimese sisse. Severjanin oli väga oma aja sees ja ta oli väga duaalne ja võib-olla kõige rohkem dekadentliku luulekultuuri esindaski, aga siin on üks paradoks temaga seotud. Kirjeldab Sist luksuslikku elegantset peent elu, kus on siis esimesed automobiilid, elekteri valgus, elegantsed daamid, luksuslikud hotellid, eksootilised, mingisugused aksessuaarid, aga samas võime, lähme luulest tema ellu siis põhiline probleem, mis eluaeg temaga, nii kus adratapp põlastas neid, kelle ta esines, aga esines ta neile raha pärast. Nyyd andis Mihhail Lotman Severjanin isiku pildi. Tuleb meelde see, mida inglise maalides on nimetatud kadunud maailmaks, kuhu kuuluvad samasugused elegantsed ja väga kallid elu juurde käivad pisiasjad ja kus ja kõige olulisem võib-olla raha ja lihtsalt magus elu. Aga edasi Veriaanini elust välja arvatud see, et ta kuidagi seostub Eestiga ikkagi ju väga palju ei tea. Andrus viralin sündis 1887.-le vastav tänaval, möödus 101 aastat tema sünnist. Ta oli majakovskist kuus aastat noorem. Ehkki, nagu Mihhail Lotman äsja mainis, et tõepoolest on 12. 13. aasta paiku esinesid koos võrdsetena. Ja kui juba läks paralleelide tõmbamiseks Mcovskiga, siis kindlasti peab mainima ka seda, et makovski sai peaaegu et üleöö tuntud luuletajaks. Selliste katsetaja aeg, aga tal ei olnud kuigi pikalt. Väsiveriaalinegaari lugu, vastupidi tema luuletajaks saamine või kirjanduslikule areenile jõudmine läks väga pikalt ja vaevaliselt, mõnevõrra traditsioonilisemat. Ta hakkas luuletusi kirjutama väga noorelt, umbes seitsme kaheksa taastaseldada, mainida, et pani kirja oma esimesed luuletused. Ja sestpeale on ta peaaegu vahetpidamata kirjutanud, tõenäosus on suurem osa neid varaseid luuletusi on hiljem ka ilmunud. Tema kogudes trükki jõudsid tema esimesed luuletused 1904. aastal, need andis ta välja oma kulu ja kirjadega. Patriootilised luuletused, Vene-Jaapani sõjast. Küllaltki abitud ja kohmakad Severjanin ise pidas oma tegelikuks trükkide püüdiks seda päeva. Kui 1905.-le aastal kroonumeelses aja kirjastus sokid ei ole, avaldati ka üks neist luuletustest Vene-Jaapani sõjateemadel, mis ta varem oli juba eraldi brošüüri ilmunud. Ta oma kirjastusena siis tähendas nagu väljastpoolt tulevad mingisuguste tunnustust. Severjanin panin üldse väga suurt rõhku igasugustele välistele asjadele ja. Ma võiks nii-öelda omaenda elulooloomisele. Ja see kuupäev, millal see ajakirjandussokid jala välja tuli, see oli esimene veebruar paar 1905. Kuuga vedas ta väga oluliseks ja hilisematele aastatel tähistas siis selle sel päeval oma kirjandusliku tegevuse järjekordset aastapäeva, eriti pidulikult muidugi siis, kui oli mingi ümmargune number. Näiteks 1940.-le lastele, kui see vere on juba Eestis oli, möödus siis 35 aastat tema kirjandusliku tegevuse algusest ja sel puhul korraldati Tallinnas Mustpeade klubis, on praegu on see croixi nimeline kultuuripalee väga uhke pidulik õhtu, kus esinesid pealise Veriaaniniga mitmed tuntud eesti luuletajad ja Literaadid. Voldemar Adams pidas seal kõne. President Konstantin Päts kinkis vaesuses virelevad see 400 krooni särada päeva puhul. Kui nüüd ei ole viienda aasta juurde tagasi tulla ja sealt edasi minema hakata siis kulges reani luuletaja tee üle kivide ja kändude. See trükidebüüt ei jäänud tal sugugi ainsaks trükiesinemiseks tol ajal ta hakkas avaldama oma luuletusi perifeersetest väljaannetes näiteks mingisse Peterburi naljalehes. Selle Otskliki naha paralleeliks võiks tõmmata mingi Eestis ilmuv Meie mats või noh, umbes sama taseme naljaleht oli see võib-olla isegi natuke labasem või siis avaldas üksikuid oma luuletusi sellistes ajalehtedes nagu sibirske, hooldukovski ja, ja muidugi ka mitte mitte väga tihti ja enamasti ilma igasuguse honorar, et. Ja võib-olla asi hakkas muutuma alles, noh nii võib-olla üheksanda 10. aasta paiku on, kui Severjanin ümber tekkis mingisugune väike kah luuleharrastajate seltskond, kõik nad on praeguseks peaaegu täiesti unustatud, ei ole mõtet ka nende nimesid võib-olla isegi nimetada. Võib-olla see on ka iseloomulik, ta vajas endale ümber mingisuguste jüngrite seltskonda, kellega käis mingi selline kirjanduslik mäng. Nad mõtlesid välja igasuguseid rituaale ja tituleerisid 11 kõlavate poeetiliste hüüdnimedega. Kõik olid seal printsid ja kuningad, muide, midagi väga sarnast oli ka Eestis. Oli rühmitus roheline moment 13. 14. aasta paiku, kuhu kuulusid noor Richard Roht ja Visnapuu sisse. Seal oli käibel umbes samasugune kirjanduslik mäng, Visnapuuaegne hüüdnimi, vürst. Ka sealt pärit 11. aasta paiku tekkis Severjanin ümber. Järjekordne neist seltskondades hakkas nimetama end egoputuristideks. Järsuturism oli Venemaa selleks ajaks juba lääne kaudu tuntud itaallane Filippo Tommaso marinetti. Avalduses on esimese turismimanifesti juba 1990. aastal, noh, Vene ajalehed kirjutasid ka sellest, mainisid noh, jah, on, on selline kirjanduslik vool tekkinud kellelegi nagu ei tulnud pähe, et et ka Venemaal võiks puturist tekkida. Aga sellesse Veriaaline oli juhuslikult ilmselt tõepoolest juhuslikult tarvitanud ühes luuletuse pealkirjas õigemini alapealkirjas turism ja, ja siis hiljem, 12. aastal taga nimetas ühe oma kogumikku egov turismi proloogiks. Ja sellele täiesti ettenägematud tagajärjed. Kuidagiviisi Saisem fo turismilööksõnaks ja moesõnaks. All mõisteti väga erinevaid asju, aga igal juhul on midagi moodsat ja midagi väga skandaalset. Ja kui ma nüüd praegu tagantjärele räägime, et Severjanin oli fotoristja kovski oli futurist siis on küllalt raske seletada, kuidas omal ajal võib paista. Kahtlemata mõlemad nimetasid ennast fotoristideks, aga need olid väga erinevad futurismid. Ja rõhutavad, hakkavad seda, et eriti noh, tol ajal 1000 üheksakümnendatel taastatele kirjanduspubliku silmis oli fotorist, oli eelkõige Severjanin Severjanin palju kuulsam fotorism kui Majakovski, keda ka vähemalt Sedalaadi laia laia publiku suure publiku kõmuline kuulsus veel ei oodanud. Tõepoolest alguses Severjanin oli kuulsampuduristlikumaikovski. Ta oli põhiline tõmbenumber nende kollektiivsetel esinemistel, kus esines maikovski aga 13. aasta lõpust. Kummegovski hakkas aktiivselt esinema, tema saavutas suurema populaarsuse kui Severjanin ja hiljem, kui nad läksid riidu jää koos ei esinenud. Nende ajalehed märkisid retsenseerides mingisugusesse Verealinit kontserti tema esinemine sed nimetasid poesak kontsertiteks. Siis mõned olid nördinud, aga mõned vastupidi, olid hästi üllatunud, sest ei olnud mingit skandaali, sest nad olid harjunud juba kubu turistlike lärmakate esinemistega, Severjanin oli esimene siis natuke. Luule ise oli ikkagi täitsa teinud võrreldes Lemi kovski luulega, ma loeks ühe tüüpilise viriaanini luuletuse, kirjutas 11. aastal Fumlambuvad. Kompoadciemmo haaravam, see, mis praegu kuum või bensiin praeguse eilse sotseeru luksusega tol ajal, see oli suurim šokk. Natuke liiderlikut, luuletused, aga mitte nii, et oleks päris skandaalsed käes teetsed, natuke uusi sõnu, aga mitte liiga palju nagu kubu turistidel võis Lepnica veel mitte nii palju, et see kodanlane, keda su turistid külastaksid, ei saaks luulest aru. Ei, ta peab kõigest aru saama. Sellepärast tsivirännilla neologismid on väga läbipaistvad ja selged. Mihhail Lotman mainisin seda Esseweriaanini ja Majakovskit, tüli nende nende lahkuminekut laste ühisesinemise, see toimus 13. aasta lõpul. Ja 14. aasta alguses esinesid nad Krimmis sellisel suurel ühisturneel, enne seda nad ei olnud kuigi lähedalt tuttavad. Ja kirjanik lehniku Ivo Linna on oma mälestustes edasi andnud Majakovski meenutusi sellest ühisest puidust. Ja toob ära sellise Majakovski lause, mida Majakovski olevat öelnud pärast seda, kui nad olid pikka aega Moskvast koos rongiga sõitnud sinna Krimmi poole Juodkaga mõnda Yechallida Harka hoiab, punnustustsiviljanin puhub. Jõudsime Harku, saime aru, et see on rumal. Naerame lehmik kuulil ei ole just eriti usaldusväärne kirjanik, ta võis sellega niisama välja mõelda. Aga igal juhul on see väga hästi välja mõeldud ja, ja tõepoolest kuidagi selle situatsiooni iseloomustab Severjanin Vene luules rumalaks või lolliks teda inimesena nimetada ei pruugi, see oleks juba nii-öelda isiklik solvang on. Aga igal juhul oli talle vene luules on hoopis mingisugune teistsugune rull kui tavaliselt. Me peame praegu väärikaks, ta kindlasti ei olnud. Ütleme, selline prohvet, filosoof, nii-öelda südametunnistus. Ja tema iseloomustamiseks võib-olla sobib, et veel üks Pasternaki arvamus on nimetanud. Teda selliseks luuletajaks, kellel on imetlusväärne anne produtseerida stroofide kaupa, olgugi et vahel väga räpakalt, aga täiesti puhast luuled mõtte nagu võiks öelda ka ümber oma sõnadega, umbes nii. Minule näib Severjanin fenomenaalse kuuletamis masinana kes oli võimeline produtseerima, on kümnete tuhandete ridade kaupa, on luulet, mis on kahtlemata värsitehnilises mõttes igati korrektne ja ja kohati väga ilus, kohati väga elegantne luule. Samas sinna hulka satub ja väga palju räpakat väga palju labast. Jan piltes Veriaanemist sõltub väga suuresti sellest, milline valik teha tema luulest. See valiku tegemine on väga, väga raske. Tähendab, isegi kui võtta nüüd sellest katkematust luulevoost, mida Severjanin produtseeris ütleme, seitsmendast eluaastast peale. Kui sealt ka kõrvale jätta sellised värsid, mis on tõesti algusest lõpuni räpakad ja labased on rumalate siis iga ülejäänus on ikkagi tohutu hulk selliseid värsse, mis on, ütleme, terve luuletus on tõepoolest kaunis ja äkki üks rida lihtsalt rikub ja rikub kõik täiesti ära. Verealini luule väljaandmisega pagulase valikukriteerium olnud alati väga keeruline. Ilmselt on kaks võimalust, kas, kas lähtuda nii-öelda kirjandusloolisest? Huvistetan serveerida lugejale siiski sellist pilti luulest nagu ta oli koos kõigi tema labasuste ja kaunid ustega või siis tõepoolest püüda sealt välja noppida on ainult sellised ilmetu mad veatud värsid. Aga no need annavad muidugi seriaalist jälle hoopis teistsuguse ettekujutuse. Seda fenomenaalselt kõige luulendamise oskust on veel kord rõhutama, Esseweriaaniline oli seal nagu täiesti looduslik, spontaanne on kavaleri prussowist näiteks räägitakse legende. Oli kas kihlveokorras või ükskõik demonstratsioonesinemise korras valmis astuma suure auditooriumi ees tahvli ette ja kohapeal improviseerima täiesti laitmatu sonetipärja, kus iga iga riim ja, ja iga rõhk on täiesti õigel kohal. Tiberg, seda peetakse selliseks jõunumbriks ikkagi luules. Kui brüsseli kuul on täiesti selge, on, see on pidevalt treeningu sellest päevast päeva kestva pideva pingutava luuletamise töö tulemusena. On ta ennast viinud sellisesse vormi, Acieweriaalin tõenäoliselt oleks suutnud kõiki neid Hruštšovi jõutükke järgi teha ja muide, tegigi, mis puudutab just konkreetselt suhetesse, pluss sellega nad on üksteisele pühendanud akvas tükk on öelnud, et need on sellised luuletused, kusse ridade esitähed annavad kokku mingisuguse. Ja noh, igasuguseid selliseid keerukaid trikke on Severjanin ka teinud, aga temal tuli see kõik vähimagi näilise vaevata ja tõepoolest kohati lohakalt, kohati rumalalt, aga tuli ja see selline anne on, on fenomenaalne. Aga samas on mõtet võib-olla otsida Severjanin luules suuri ideid, mingisugust filosoofiat. Aga see on tegelikult just see, mida meie nüüdisajal oleme harjunud luules rohkem hindama. Missugune on selle reanini hariduslik taust ja lugemus? Tema niisuguse elegantse tänulik? Hõljuja luulesse suhtumise kõrval hariduslik taustal tal Tšerepowitzi gümnaasium, repo vets on üks LINN Vologda oblastis. Ühest küljest provintsilinn, aga teisest küljest just nimelt olla rajal sajandi alguses, kui suveräänse lõppes, oli see päris kultuurne kohta. Nii et ta on saanud sellise keskmise provintsi gümnaasiumihariduse. Ja mis puutub lugemusse, siis, siis lugemus oli tal küllalt suur. Ka mingeid filosoofiat ja loomulikult ei lugenud noid. Kuni muide ka täiskasvanud Ani pidas ta väga lugu sellistest kirjanikest, nagu Silver on maininud riiki, sealt on palju tema eksootikat pärit tema luulesse. Kui ma juba tsiteerisime erinevaid arvamusi, Franz, ma veel nimetatakse moskva värsi teoreetikumise jõuda Spara või minu meelest väga head formuleeringuid, et Severjanin oli fenominaalse Annega ja finaminaalse maitsetusega luuletaja tõepoolest mõlemad oli, ma arvan, et see on maitse küsimus, üldse ei olnud nii oluline, et tal ei olnud läbi aju see maailma suvega läbina. Et see, mida Mihhail Lotman nüüd nimetas Etzeweriaanile, ühendab endas fenomenaalset maitsetust ja fenomen, vabandused, andekust, see teeta tõesti unikaalseks haruldaseks luuletajaks kogu vene kirjanduse ajaloos, labaste fenomenaalselt maitsetuid, luuletajad on olnud sadu ja tuhandeid on, aga enamasti need ei ole lihtsalt trükitud ja ja neid praegu ei teata, jaga fenomenaalselt andekaid luuletajaid. Ajaloos olnud küllalt, aga vot sellist luuletajat, kes ühendaks endas mõlemaid täiesti vastandlikke pooluseid. Selliseid vist ei ole teist olnud. See vastandite ühtsus, millest Severjanin ilmselt ka oli teadlik see on väga iseloomulik kogu tema luule temale luule rajaneb sellisel kirjanduslikul võttel, mida nimetatakse oksüümoronics. Nende sobimatute mõistete ühendamine saavutab fenomen naalse efekti sellega, et ühendab ühes luuletuses mingid erinevad värsimõõdud, mis on tõepoolest sobimatud ja seejuures peab ütlema. Vahel annab see hiilgava efekti. Teisel samal mõjub väga maitsetu. See mõjub vahel kummaliselt selles, et me ei tea, kuidas ta esitas neid luuletusi, ta neid laulis, ta vahetas motiive. Tegelikult enam enamasti ta motiive siiski ei vahetanud. Põhiliselt esitas Põlvalt nii enam-vähem viisi peal muidugi kui rõhutada, siis selle esitamisviisi, sellist ühiskondlikku tähendust või kirjanduslikud, vabandust. See, et Severjanin oma luuleta laulis pool laulvalt, esitas see paratamatult asetas ta luule ikkagi väljaspoole sellist suurt ja tõsist kirjandust kusagile sinna Raadi kanti ja on luuleõhtutele, tuldi rohkem nagu mingile staadi etendusele või romansside õhtule ja tuli ka just nimelt see publikes, kes käib romansside õhtutel. Aga mitte see publik, kes käib salongides kirjandusõhtutel. Ja sinu, muide, huvitav märkida seda, et kui Severjanin pärast kaheksateistkümnendat aastat Eestis siis ta püüdis muuta ennast soliidsemaks, püüdis näida sellise elusa klassikuna, siis ta jättis järgi laulmise, sest ta esitas luuletusi normaalsemalt, ilma sellise lauluseta, sest ta ilmselt taipas, et kuni laulab, ei võeta teda ikkagi kuigi tõsiselt. Et meie jutt läks kuidagi liiga kuivaks, ei tea, no ei ole kohanemistsiveräänest nii sügav vabalt ja mõtisklevad rääkida, võib-olla ma loeks ühe luuletuse, mis iseloomustab natuke hiljem ma Tsevirännyson 15. aastal kirjutatud ja üks tema kuulsaim luuletus, see luuletus on huvitav ka selle poolest, et siin ta kirjeldab oma loomingulist protsessi kõige parem võrdlus, tal on see ananassid šampuses. Vot see on tema looming. Hämanesid šampuses siin seada, võrdleb tundega, et midagi midagi norraliku ja midagi hispaanlikon korraga selles. Ämmashampanskam. Yorka Namarss, kui me räägime sellest, et see on põhimõtteliselt selline ambivalentne luuletaja see tähendab, et ta võib mitut moodi mõista, siis ma meenutaksin veel ühe Loomingu tõlgenduse, nimelt orgation, keele oma. Georgi keel on, oli, ta on juba ammu surnud, väljapaistev vene värsiteadlane jaga vähem välja, paistab aga siiski üsna tunnustatud kitsas ringis luuletaja, ütleme Schengeni kirjutas, et keegi ei mõista, et ta on tegelikult väga salapärane kunstnik. Et see, mis kõik arvavad, et seansi viränni nägu, et see on tegelikult mask, võib-olla tõesti midagi sellist ka oli. Vähemalt kui Severjanin elas siin Eestis, siis kuskil kolmekümnendatel aastatel ta tegi katse seda maski ära võtta. Aga emb-kumb, kas see oli ikkagi tegelikult tema nägu või see on selline fenomen, et inimene, kes liigaga kannab mingit maski, kui ta tahab seda ära võtta, siis see tuleb koos nahaga ja peab ütlema, et luulet, mida paljud nimetavad tõsiseks viränniks, seal puudub üks Silveräänindliku luule oluline omadus, ta ei ole andekas. Nüüd ma lõpetuseks siis küsiksin veel, et mitte tahtes silte kleepida ja kuskile hea või halva hindamisega paranes Everiaalinit asetada, mida võiks öelda tema kui vene luuletaja kohta. Tõesti ei hakka silte välja mõtlema, parem kasutada seda, mida ta ise pakkus ta mitu korda rõhutanud, et ta suvitaja tõesti ta ele immigrante tantsuvitajatest. Suvitajaid oli ka kirjandusest, kuigi see oli talle tihti ainuke sissetuleku allikas. Siiski ei saa seda teada tema tööks, sest see töö talle liiga kergelt tuli kätte. Nagu linnud laulavad, nii tema k suvitudes kirjutas.