Võib-olla istute te praegusel hetkel lauas, joote teed, võimalik, et imetajate seejuures tassi teekannu, võimalik, et ei pane neid sootuks tähele. Helene kuma on neid inimesi, kes on alati mõelnud sellele, kuidas need nõud, mida iga päev kasutame ikka kaunimaks, muutuksid aeg-ajalt rõõmsa üllatuse teele. Nende ilu märkaksime. Kuid Heleene, kumma nimega seostub veel nii tohutult palju muud, et vaevalt sellest kümnendikki haiglasse, kes kavasse ära mahtus? Tänase juubileriga vestleb Haldi Normet. Üks väike tüdruk nimega Heleene võttis esmakordselt kätetüki savi, kui ta oli 13 aastane. Ta oli armastuses sellest, mis selle saviga võib sündida ja võime hämmastuda ikka ja jälle imestada asjade olemuse üle, jäi teda saatma kuni tänase päevani. Aga kuidas ikkagi tookord selle väikese tüdruku käekäik edasi läks? Riikliku kunstiinstituudi keraamikakateedri professor Helene kuma. Ma mäletan veel väga hästi, kuidas mina kui riigi kunsttööstuskooli algklasside õpilane koos oma klassikaaslastega käisin läbi kõik riigi kunsttööstuskoolis olevat töökojad. Et mida seal tehakse ja kuidas omale eriala valida. Ja keraamikast istustreeratataga. Maalija Roman viimane poeg Ilmar niiman kes virtuoosliku oskusega oskas savitükist treida vaase ja meie endi tahtmise järele selle vormi väga kiiresti muuta. Ja huvitav, et eluks ajaks on mullegi jäänud eriti huvitavaks alaks just treimine ja just nõude vormimine. Kuna aga modelleerimine või ka maalimine on jäänud kuidagi teisejärguliseks. Ja kui ma siis lapsena hakkasin ka keraamikat õppima, siis põhiliselt veetsin oma aega Tree rattaga, et Ilmar niimanile sarnanevalt kasvõi natukenegi jubetreemist õppida. Hiljem, kui ma riigikooli lõpetasin, õppisin veel vahepeal vene keskkoolis ja kõrgematelt keeltekursustel. Kuid kui peale teist maailmasõda avanes võimalus jällegi endale elukutset uuesti valida ja võib olla rohkem just oma huviala jälgida siis täitsa kõhklemata tagasi juba tolleaegsesse Tallinna tarbekunsti instituudi ja keraamikakateedrisse. Et ennast veelgi Truuks jäänud tänaseni olgugi et keraamika kõrval tuleb mul ka vahest raamatut kirjutada ja loenguid pidada ja teisi õpetada. Aga kui mul on vaja mingisugust lõdvestust või, või kui mul on kuidagi, võib-olla meenub, on halb ja ma tahaks jällegi ennast millegagi ergutada siis vast kõige suurema niisuguse sisemise rahulduse ja ja optimismi võib-olla annab mulle tegelemine jällegi seibi taga savi käes treides mõnda serviisi või uut keraamilist vormi. Kui ma olin lõpetanud keraamika eriala tarbekunsti instituudis siis suunati mind instituudi poolt ennast täiendama kunstiajaloo valdkonnas Leningradi rippini, nimelisse instituuti, mis asub akadeemia juures ja seal oli mul teiste avar võimalus väga palju ka Ermitaažis käia ja originaalidega tutvun nende ja. Meil olid seal ka väga head õppejõud, kes õpetasid meil üldkunstiajalugu vajaka jäi kahjuks tarbekunsti ajaloost. Kuid huvi tarbekunstiajaloo ja yldse kunstiajaloo vastu äratas minust hella vende kelle järglaseks maid olengi siin kunstiinstituudis. Sest kui tema läks omal ajal pensionile, siis mina võtsin ta tunnid üle. Ja mina ise pean ennast just põhiliselt mitte lihtsalt kunstiajaloolased, aga just tarbekunstiajaloolased. Ja olgugi et ma üldtantsukunstiajaloo Kons Leningradis õppinud ja meie instituudist aastaid õpetanud püüdsime alata rõhu panna just tarbekunstiajaloole. Ja kõik, mis ma olen pärast uurinud ja kirjutanud ka ise olen pühendanud ikka sellele teemale palju sootuks uut. Teie keraamiku silmale andsid Unesco dopingukuud Prantsusmaal, Belgias, Itaalias ja vist oli Itaalia neist kolmest kõige säravam. Kahtlemata just keraamikavaldkonnas andis Itaalia mul väga palju, aga kõik need kolmatantsid väga palju. Prantsusmaal võib-olla mitte niivõrd keraamikavaldkonnas, kuivõrd üldkunstiajaloo ja kultuurivaldkonnas. Italia aga andis mulle niisugust käegakatsutavaid meta resultaate, sest Itaalia raamikkond põhiliselt madalkuumus, keraamika ja pannakse peamine rõhk vähemalt riiklikes keraamikakoolides just selle, Itaalia ajaloolisem hoolikat traditsiooni edasi leviljes viljelemisele. No ma joolika, mis selle all mõeldakse, on valgega katva glasuuriga keraamika, millele siis peale maalitakse enne põletamist Tšanrlemise rasketehnika, siis maalitakse nii nagu maalis alla priima ja mis on maalitud, seda ei saa parandada, need hinnatakse väga seda pintslilöögi ja ja seda niisugust värskustele maalimisel. Ja mul õnnestus siis kolm kuud õppida Yana Malartiini nimelises riiklikus keraamikakoolis kus käivad ennast täiendamas õietik kogu Euroopa käega väljaspool Euroopa olevat keraamikute just põhiliselt. Jällegi tehnoloogia ja selle keraamika maalivaldkonnas. Püüdsin testi oma aega maksimaalselt kasutada niitma, tavaliselt maalisin üks asi taevasse, millega ma äratasin väga suuri imestuses, keegi ei osanud nii kiirsti teha. Aga ma ise õppisin väga palju ja võimaluste piires püüan ikka oma kogemusest teistele ka edasi anda. Ja kui ma tagasi tulin, siis võib-olla kuuekümnendat aastat Elinesingi teistest Eesti elanikud selle poolest, et ma teen rohkem värvi sisse, rohkem maali, rohkem niisuguseid. Värvilised lapsuuri efekte võib-olla võrreldes teistega, sest see oli kuidagi kõik kaasa toodud impulsi mõjul, mida ma Itaaliasse nagu selle kohta tol ajal kirjutati, et need lõõskavas värvid mõjusid lausa fantastiliselt meiega suhteliselt tagasihoidlikus värvi balletis jah, aga nüüd vot see oli jube haruldus, sest nüüd on paljudel keraamikutel õnnestunud ka saada säravamaid glasuuri ja ma pean ütlema, et 60.-te aastate lõpust alates ja 70.-te aastate jooksul on meie ehituskeraamikatehase sööklas uuride baas väga tugevasti kasvanud. Nii et Pärnu ja Siimusti, kuid ka siin Tallinna keraamikatehased annavad meile juba täitsa säravat ja Ilusa balletiga toodangut, kas siis teie, Itaalia sõidujärgne looming andis võib-olla ka otsese tõuke mõnele kolleegile, kes siis hakkas ka sedamoodi keraamikaga tegelema ja sedamoodi värve nägema? On õppejõud kogu aeg kõrvuti olnud, tähendab kõik, mis ma olen ise õppinud, seda ma olen püüdnud kõik oma õpilastele edasi anda. Ja näiteks kui ma otse oleviku tuleme, siis mul on tänavast üks diplomaat, kes tahab oma diplomitööd teha just selle glasuurpealses maalis ja kellele ma siis püüan ka kõik oma teadmised velt nüüd tagantjärele meelde tuletada ja edasi anda, aga muidugi, 60.-te aastatel ja ka seitsmekümnendatel on alati seda teinud ja ma ei tea, kui palju nüüd. Kellel ei olnud, ei saanud lihtsalt või leidis ka teisi, moodusid, aga niisugune maaliline keraamika ja keraamika pealispinnal. Tikuuri edasiandmine selleks küll üsna tugevasti ja moodi. Aga ma ei tea, kas see oli nüüd minu mõju tagajärjel vaevalt-vaevalt. Sest ma leian, et teised keraamikat on just selle ordamentaalse valdkonna nende koorivaldkonna osas palju tugevamad kui mina. Ma näiteks ääretult hindan Tiiu lassi, kes just maalilise graafilise eeskujuga on tõesti väga silmapaistev. Siis ma väga hindan ka noortest Helle, Videviku ta küll keraamika seda ornamendi niivõrd ei arendatud portselani-s, aga tema on ka väga niiskuse lahtise jää kerge käega. Ja kui ühte meeles peate, siis oli ju siin aasta alguses noorte keraamikute näitus Tammsaare muuseumis, kus nad seda oma maalioskust ja oma niisugust temperament, ent jäävad erinevaid temperament teiste oma grupi näitas, suurepärasel demonstreerisid. Läbi aastate on teil välja kujunenud oma lemmiktemaatika, ma pean ütlema temaatika valik, see ei ole mul võib-olla nii individuaalne puhti isikute ära nagu üldse tan, tüüpiline kogu ajaloolisele kulgule arengule, vaktsiin võtan ikka, räägime ka natukene kojalooline. Nimelt viiekümnendatel aastatel, siis oli kuidagi esimesel plaane rahvuslik ornament. Kuuekümnendatel aastatel siis põhiliselt tegelete rohkem geomeetrilise lihtsa dekooriga. Näiteks ma mäletan, kuidas mind just eriti peale on Esko noh, õieti mitte peale, aga Unesco reisi ajal pani imestama vanade suumerlaste ja üldse vana Mesopotaamia keraamika mis võis lihtsa kolmnurga abil luua lõpmatuid taga varieeruvaid ja väga huvitavaid kompositsioone. Kuuekümnendatel aastatel, siis mina tegelesin ka põhiliselt niisugused tihedama ja, ja väiksema geomeetrilise ornamendi edasiandmisega. Sest see huvitas mind justkui kõige rohkem. Kuid juba aastakümne lõpu poole, muide ka terve Eesti keraamika siis hakkas ammendama võrdlemisi palju loodusest ja vot siis tuli minule loomingusse ka päris tugevalt niisukene looduslik teemas sisse. Ja siis üldse rohkem niisugune kontakti otsimine loodusega. No selle, see on üks niisugune periood, kus ma ostsin endale suvekodumaale. Ühe vana rehielamuid vanade talu ja juba selle talu kaudu, mis ei ole mitte soovitus rajoonist, lihtsalt põldude vahel metsa ääres. Sellega ka kuidagi puutusin, vot selle vahenditud nüüd ütelda maa miljööga palju rohkem kokku. Ja kuidagi süvenenumalt, võib-olla vaatasin selle meie niitude aasade ja metsade vormide rikkust ja mitmekülgsust. Ja siis eks kord Ennu saarega Mepolimiseerisime niimoodi loodusearmastuse üle ja siis Ennu saar ütles mulle niimoodi, et jaa, et vaatan, paljud inimesed peavad ennast kultuurseks, aga ei teagi, mis lille nimi on v, mis puu nimi on ja ja siis ma hakkasin vaatama ka, et noh, liblikate nimesid ma enam-vähem kõigi teadsin teiste, kui ma läksin heinamaale ja lihtsalt need paljud nimed olid muidugi ka tundmata ei, teadmislaanelinde, mis on lese lill ja ja kuidagi natukene neid asju ka õpime, uurime nii, et kui ma nüüd võib-olla teist ühte kimpu võtnud, siis ma oskan ikkagi kõikidele taimedele oma nime anda ja c5 kasele taimedel lähemal vaatlemisel ja lähemal uurimisel. Aga peale seda muidugi ka looduse suures laastus ja kui ma olin mõne suure elamuse osaliseks saanud, siis ma kuidagi pidin teda edasi andma. Teie kuulsad luiged? Nojah, muidugi. Näiteks Muhu saarel olles, ma sattusin just parajasti rootsivere külas Mihkli talus niisugusele suurele enamusele. Nimelt ma olin sellest alus parajasti, kui need seal luiged olid oma rännuteel lahes puhkamas, juba seal olid nii kühmnokk, luiged kui ka laululuiged. Ja mul õnnestus nüüd väga lähedalt vaadata. Mind siis võlus teistesse. Luikede mass võiks ütelda jaa. Kui need õhku lendasid tõesti, et see õhk oli lausa valge. Ja siis ma tegin taks harja neid lahase, mis just minu personaalneid seal 71. aastal natukene võib-olla tõesti tähelepanu äratasid. Milledes ühedel püüdsin just anda seda lainetavat merd koos nende lendavate luikedega, püüdsin just anda need luiged niimoodi rütmi, nagu nad mulle siis meelde jäid, iga kord see üks suur elamus, see kuidagi tuli esiplaanile, siis ma püüdsin selle ära realiseerida näiteks mulle niisuguste vahest nii metsateedelt käidis kangistemponeerisid seal Lähevad liblikad ja siis ma tegin terve suure sarja liblikatest, kus ma kasutasin kõik minu käsutuses olevat niisugust väga erksaid, kla suured. Siis lasin kuidagi täitsa vabalded läbi joosta, et muidu stiliseerida liblikas väga raske, eks ole ju järilistlikul liblikad ei taha teha jälle. Aga kui lased ka materjalil endal ennast nii vabalt tunda ja joosta ja, ja väljendavad siis ma sain päris päris mind ennast rahuldav tulemusi. Aga kui hakati rääkima, et ma hakkan kaste graafiliseks, muutun need nende luikedega siin hakkasin tegema serviisi kohviserviisi ja teeserviisi ja muidu köögis igasugust nõusid lähtudes metsamarjavormidest. No just maal elades olen palju marjul ka käinud ja vaadanud, kui, kui huvitav niisugune disahindlik see vorm võib olla näiteks mustikalgi. Esimene serviis oligi mul musti, kas siis sellel järgnes terve tsükkel siis murakaaines loodud asjussis vaarika-metsvaarikaained siis põldmarjaainel ja nüüd ma tegelen jõhvikaainel, kas see, kui te hakkasite uurima, kuivõrd põnevalt võivad olla tõesti disainitud metsamarjad tähendas ka otsest üleminekut ornamendiheitja värvidelt vormile? Mõnes mõttes kahtlemata sest ma just võtsin ja püüdsin lahendada need teemat just vormi kaudu. Ma teen, ütlen, et tarbe foorum ja tarbevormi mitmekülgsus. Ja üldse üldse vot see, see praktiline keraamika tähendab keraamika, mida saab ikka kodus alati kasutada. Vot seal on meil kõige rohkem huvitanud võib-olla ka sellepärast, et neid asju, mis sa teed, ainult näitusele, kui sul need ära ei ostate nad kätte, vaat siis sa ei tea, kuidas need lõpuks lahti saad. Olen terve keraamikat täis, teatud parsterid, personal muuseumi filiaale avad. Ma olen niisugune mitmeperemehed teener. Me mõtlesime pedagoogiliste ametitega, mõtlen seda oma teest kalduvust nimelt ka natukene midagi kirjutada veel üks niisugune hobi, et ma pean kartoteeki kõiki meie tarbekunstnike kohta ja nende esinemiste kohta näitused. Ja see hakkab mulle juba ka ühest lauale laekast välja kasvanud, aga selle eest, kui keegi tahab jälle tarbekunstnikest endist teada, kuskohast on viimastel aastatel esinenud, siis jälle telefon heliseb, eks ma siis jälle annan endale selles mõttes aru. Ja see on tegelikult nüüd juba selle hakkasin seda kartoteeki, ma mõtlen tarbekunstnike osas pidama 50.-te aastate algusest, nüüd 50 kuuekümneseid 30 aastat, ma pean seda ja ma arvan, et seda taastada nüüd kui ta oleks need kaduma läinud elus, selle on üldse võimalik, nii et see on selles mõttes unikaalne, sest väga paljude näituste kohta puuduvad kataloogid. Nii et see on muutunud võib-olla isegi elutööks, mis aga kusagilt eriti välja paista oma loometöö ja oma õpilaste kõrval olete te jõudnud mõelda üsna palju oma kolleegide peale ja selle tulemusena on sündinud raamatud. Graafiad Mari Adamson ja Helgi Reemets, samuti Eesti tarbekunstimeistrid, eesti rahvuslikud vaibad. Kas nüüd nende teoste tõukeks on olnud tunne, et te olete kohustatud seda tegema või on see olnud suur tahtmine või mõlemad koos mõlemad kuus aga mitte iga raamatust mõlemad koos nimelt võib-olla ainult raamatu Eesti rahvavaibad olen ma lihtsalt sellepärast nii vaimustusega teenud, et enne kui ma selle tegemise asutegemisele asusin uurisime üsna põhjalikult Eesti etnograafiamuuseumi fonde ja olin lausa hämmeldunud, et selle kogu rikk kalikkuse juures ei olnud veel üldse tol ajal veel monograafiaid nende kohta ilmunud. Siis ma võtsingi ette selle väga tülika töötüliga töö selles mõttes, et tuli ju kõik need reproduktsiooni ette joonistada. Muidugi mitte minu poolt, ma andsin ainult nimekirja, mis terve rida kunstnikke tegi seda sest trükikotta viia ja lihtsalt pildistada, vaid need pidid kõik originaalsete ümber joonistama, ööbinistada pikale. Ja vist ükski raamat ei ole nii kaua töös olnud kui see raamat, aga noh, nüüd on ta väljas ja on ikka väga rahul, et ta on välja tulnud ja paljud võivad tutvunud meie toreda vaipa pärandiga. Aga teised raamatut on tulnud tõesti rohkem kohusetundest, sest me teeme väga ilusad tarbekunsti ja tarbekunst tõesti kõrgel tasemel ja meil on terve rida suurepäraseid meistrid. Aga teeme ikka lubamatult vähe nende populariseerimiseks, ma ütleksin, teistel lubamatult vähe. Sest neil on nii palju rahvakunstnikke tarbekunsti valdkonnas. Ja tegelikult nende kohta peavad puuduvad mitte ainult monograafia, ta ka, isegi, isegi väiksed niisugused küülik, Pipukletit või kuidas paljude kohta puuduvad ma mõtlen siin kas või Leesi Ermi näiteks tema looming ei ole üldse leidnud valgustust? Raamatu näol, aga kindlasti vääriks või Eedeeguurellit või või maks Ruusmad, kellest me nii palju räägime, aga näete, need on meieni, näeme, eks ole, aga nooremad juba neid ei tunne ka ja, ja oli ju mitte midagi nendest kirjutatud. Ja mina siis omalt poolt lihtsalt olen püüdnud nii põhilise töö kõrval, nii palju kui suudan teha nendest kahest, sest mida ma kirjutasin Mari Adamsoni ja Elgari metsa kohta, on mul olnud väga tore jälgida täitsa erinevaid etappe ja detsi erineva karakteriga kunstnikke. Mari Adamson üks meie vanimaid tarbekunstnikke, kelle loomingutee algus langeb juba 30.-tesse aastatesse. Aga kuus loomingu nii arenguga koos ma pidin üsna palju endale selgeks tegema ka selle 30. aasta üldise Eesti tarbekunstialase elu ja, ja kulgu ja stiili ja kahtlemata see on üks üks huvitav periood. Ja minule sai selgeks väga palju niisuguseid. No põhjusi isegi, miks marjad absonist kujunes. Esimene Figoraal kompositsiooniga vaiba looja Eestisse siseneda tegi põhiliselt plastikat, jäika, tegeles alati figuuriga ja kuidas siis föderaalsesse pinnalist vaip üle läks ja ja kuivõrd kuidagi spontaanselt Nobaatorlik ja huvitav ja alati otsiv ja ergas tema oma loomingus on, need tõesti tema kohta kirjutada oli, oli endale väga huvitav. Väga õpetlik. Kuna aga Helge Reemets on hoopis kuidagi teistlaadi kunstnike sisevõrsus rahvakunstimeistrite suguvõsast ja kelle käekirjas on veel väga palju ka niisugust rahvarahvalikku ma mõtlen just Nis talu poedliku mentaliteedi ja ja ja see on jälle väga huvitav ja kui me rääkisime, eks ole ju. Et mind alati huvitanud, kuidas rahvalik traditsioon ja üldse, kuidas kulg rahvakunstist tarbekunsti edasi on läinud, sest minu meelest läbi mitmesugupõlvi just reemiat, seejuures me võime seda väga selgesti tugelaste tajuda. Kes oleks võinud väike tüdruk nimega Heleene saada hoopis kellekski teiseks, isegi väga suure keraamika armastuse juures, see väike tüdruk Heleene võib-olla ei olekski teadnud teda 100 keraamikat nii väga armastab. Sest tegelikult see oli kuidagi saatuse juhus. Mis mind sinna peale tõuke, aga kui mõnes teadlikult endale uuesti elutööd valida ja Alexeil uuesti antud siis ma teiste rõõmuga valiksin sedasama.