Eelmises kirjanduse loo saates rääkisime Sergei Jessenini elust ja loomingust selle varasemast etapist Rein Gruusia, Mihhail Lotman, lõpetasin temaga vestluse võrdlemisi mosoorsetestanides tõdemusega, et Jessenini oli mitte üksnes hea luuletaja, vaid ka osav kirjastaja ja kaupmees. On aga ka teada, et oma elu teisel poolel Isseninil enam nii hästi ei läinud. Ja eelmises saates oli vihjamisi juttu ka sellest, et revolutsioon muutis väga järsult ta loomingu laadi ja ilmselt ka elulaadi. Nagu me juba ütlesime Seinoitis revolutsioonid väga vaimustatud vastu ja pühendas mitte oma luuletust revolutsioonile kuid samas midagi temas murdus, nimelt enne sõda oli küla laulik linnas Kaarne revolutsioon nagu testis linna tähendust järsult, tema silmis jäägi külal ei olnud enam sellist tähendust, aga küla ei olnud tema jaoks ainult külas oli kogu Venemaa, see olnud ainult isenierosams. Niimoodi mõtlesid ka mitmed teised kirjanikud ja kultuuritegelased, et Venemaa on just see küla. Kapitalism on Venemaale võõras tehased, need kõik seee vene oma, see on läänest tulnud vene vaimule ja venelane võõras. Aga vot talupoeg külad, see on Venemaa niigi synni jaoks see, et ta võtab revolutsiooni niimoodi vastu oli samas nagu kodumaa reetmine ja seal ta otseselt kirjutab ka oma poeenis järv Danske pitsa, mis siis eesti keeles võiks kõlada nagu Jordani tuvi selles luuletuses on muuseas sellised read. Juba kakuokovmeelsed. Et selle jaoks, et inimesed universumis oleksid vennad, sellepärast koduma, Venemaa peab surema. Jaa, tähendab ta mõistiski revolutsiooni kui Venemaa lõppu ja see mitte ainult sõja mõistet, mida ainult tema kuju Venemaaga on lõpetanud kõik, mis tuleb, pärast ei ole. Aga siiski seenior oli, mida mingi lõhe tekkinud, see seda enam ei saanud esineda, selles osas me rääkisime, et oli selline helge munk uinak ja nagu külalaulik muutus temas kõik käitumises riietuses. Ta enamistiliseerinud oma riietust. Küla järgi panin smokingut silindrid pähe mis telemuuseas väga hästi sobisid, aga samas tähelepanelikumad. Kaasaegsed märkasid, et nad kõik suurepäraselt istusid, temal aga ikkagi selline maskeraadi 40, see on tema, see oli talle võõras. Üks väga tihti tsiteeritakse Jessenini luuletus sellest, kuidas varss jookseb veduriga. Võidu on tõepoolest iseloomulik talla. Nostalgiline luuletus, varsa võidujooks raudse veduriga, läbipaistvad sümboleid, tehnika, progress, uus raudne korda rumal, loll varss, kellest on kahju sellest oma silmaga näha, et ta eales vedrude järgi jõuame ammugi vederilise vedurist ette jõua. Aga ikka lollike, jookseb nukker luuletus ja samas on sellest vasakesest kahju. See on üsna iseloomulik Jessenini sellisele kahestumisega soojusse muutust uue raudse metalse korra paratamatus, vene keeles kõlavad need vead järgmiselt. Näeme, kuidas järjest rohkem tema loomingus tulevad sisse traagilised motiivid. Möödunud kord me rääkisime, et revolutsioon sünnitab kohe sellise paradiisi maa peal. Konfliktid kõiga lahendatud, et miks ta ei võtnud vastu sihukest traditsioonilist kristlust, et ta ei taha ristilöömist, ta tahab. Ja see müüt ja see elu oleks rõõmsad, et mingit ohvrit ei ole vaja ja koese sünnib. Aga see, mis sünnis pärast revolutsiooni mitte kuidagi selles skeemi siis ei mahtunud. Verine kodusõdaväelased tapsid venelasi, mõjus isendile nagu paljudele teistelegi, väga pahasti süvendas temas seda lõhet, mis tekkis juba revolutsiooni ajal. Samas ta pidi ümber, olin terve kogu oma käitumise, oma välimuse, oma kõik oma harjumused. Ta hakkas linna elanikkuseks ja hakkas palju jooma. Ebaesimestel aastatel pärast revolutsiooni lagunes tema esimene perekond, ta oli abielus ühe naisega. Kes pärast oli Zinaida Raisi nime all väga tuntud näitleja Meerholdi naine, üsna varsti ta sai tuttavaks ühe väljapaistva inimesega tassi Doradon kanniga, kes oli ka maailmakuulus tantsijanna, väga rikas naine, kes tuli Nõukogude Venemaasse toetama revolutsiooni. Tema oli selline äärmiselt andardistlik kunstnik, kes tahtis siis toetada seda revolutsioonilist kunsti ja muuseas ta kavas Moskvas oma tantsu stuudiad ja lapsendas ühe tantsijanna, kes jäi juhtima seda tema süsteemi järgi tantsuõpetust rajal tantsule olin natuke teine tähendus ja eriti hästi Toro Duncani jaoks siis terve filosoofia hästi toredad, ütles tähendab tegelikult ta kordas ühe prantsuse teoreetiku Jacques talkroosi sõnu, et inimkonna kõik hädad tulevad sellest, et inimesed ei oska õieti liikuda. Inimesed on kaotanud rütmitunnet, seda sisemist rütmi, mis on selline kosmiline jõud, mis toob harmooniat elus ja sellepärast nagu ütles, hästi toredad inimesed teevad liiga palju üleliigseid ja kohmakaid liigutusi ja sellepärast inimkond on nii et see oli ka selline utoopia, et ta õpetab õiget liikumist ja siis inimesed hakkavad õnnelikult elama, aga tema elu, nii ka ma ütleks, miks ka mitte füüsiliselt siis mingisugune kõrgemal tasemel oli täis üsna kohmakaid liigutusi, mis tõid talle palju õnnetusi. Jaan Undusk on sellest seoses Tuglase kirjutanud Keeles ja Kirjanduses emal kestadest tantsufilosoofilisest tähendusest ja asja Dora Dancani tulek Venemaale oli üldse seotud jällegi kaudselt euroop allakäigu ideega. See on tohutu uudishimuga lootustega, mida Läänes seoti revolutsioonilise Venemaa maganud Ida Parboritega, kelle värske jõuda on nüüd siis asendamas Lääne Moldovat tsivilisatsiooni. See on nii-öelda selle asja Tora Dancani tuleku taga. Maal lootis ta oma utoopiat teostada, teha seda, mis, mis tal läänes ei õnnestunud. Aga mingis mõttes läks kõik jälle teistpidi. Asja tore tank on tuli Venemaale 22. aastal, siis kui siin oli juba see uus majanduspoliitika, mis sisuliselt tähendas siiski tagasiminekut kapitalismi osalist tagasiminekut just lääne poole sellest, milles Venemaa näis olevat seitsmeteistkümnendal aastal nii järsult ära pööranud. Ja ka see nõukogude võimu heitlikus koos kõikide muude asjadega majandus kahtlemata kaasa ilmselt ka senine revolutsiooni ja Venemaa tunnetusele. Aga kui ühiskondlikult ja filosoofiliselt taguda starti ülekanne nii enam-vähem isikule platsi peale sisse peaks märkima seda, seda radankkanali senist väga palju. 18 aastat ja Jessenini eneseteostus hüüdavaldus valikul kombaga tema suhtumises naistesse. Näiteks üks tema armastatu oli Lev Tolstoi tütar, teda teda tõmbas suulsuste ritta. Psühholoogiliselt on seletatud. Võibki edaspidigi seletada selle mingi teatava alaväärsuskompleksiga on märgitud ka seda, et Jessenini püüdis samastada ennast Puškini püüdes mingil määral kopeerida Puškini maneer Puškini elustiili eluhoiakuid muidugi nii nagu tema neid mõistes ja järgmine asi on veel keerulisem. Nii nagu neid mõisteti tolla, venelased ja nii nagu Jessenini neid mõistis, see, iseasi, kas reaalse Puškini olemisega kuidagi kokku läks. Mütoloogiline kuju kõik anekdoodid olid purgist nagu praegu Džibelist. Et tavalised sündsusetud anekdoodid ja sellepärast ka seen püüdis seda matkida. See alaväärsustunne tekkis just kuskil 20.-te aastate alguses, enne kui ta oli küla laulik, ta oli nagu väljaspool konkurentsi, oli esimene, olid tähelepanu keskel. Nüüd ta muutus linna elanik. Ja siis ta oli täitsa teiste inimestega ühes reas ja ta nägi, et seal ta ei ole enam selline number üks et on inimesi, kes on temast targemad, on inimesed, kes on temast veidra omad, on inimesed, kes kalade ekstravagantse maid, riideid ja temast tekkis mingi trots ja vimm nende tarkpeade vastu kogu aeg ta kahtlustas, et nemad tegelikult külastavad teda, määravad selle, tagada teda ja siis ta leidis järgmise nagu rolli enda jaoks demon, pätt, huligaan ja eelviimane, mina tema luuletes ongi selline pätt algusest oli siis helge Monksistendi. Siis pätt ta tõesti, ta puutus kokku alamaailmaga pärast revolutsiooni järsult suurenes selle osatähtsus ühiskondlikus elus. Need endised deklasseeritud elemendid nüüd olid nagu proletariaadi kaasvõistlejad. Neid usaldati rohkem isegi kui talupoegi, ehkki ametlikult oli see Raboshikalistianskaja poest. Vot oli ka selline vaatlusnagu sotsiaalselt lähedane element. Sotsiaalne element, see tähendas varrvargaid ja kuritegijaid misjuures inimene, kes räägib poliitilist anekdooti, see on ohtlikum kurjategija kui see, kes tapab röövimis eesmärgis paar inimest laagrites, varastel olid omad privileegid. Linnades oli väga selline arenenud infrastruktuur kogu Venemaal ja neil oli vaja ka sellist vaimset juhti. Ja ei siis senine olin nende laule. Mingil määral on see jällegi seotud selle netiga, sest netiajal see kõik see legaliseerus üha enam kui tekkisid erarestoranid ja kõik muu, mis sellega kaasneb, igasugune eraettevõtlus. Vähem põrandaaluseks ja nõnda edasi. Et muide, legendid märgivad, jaan küll lapsega on tõsi, et pulgaakovi näidend sooja korter, mis nüüd on avaldatud ja saiti ja mitu korda ka lavastatud. Et see on nii-öelda dokumentaalne näidend, et seal kujutatud vista urgast on külastanud ka Jes stseeni, nii et noh, mingil määral, kes seda välja nüüd on juhtunud, lugema või nägema, võib ka ärge saada Jessenini ümbruskonnast või atmosfäärist, milles ta elas mingi ettekujutuse ja nende 20.-te aastate 23. neljanda aasta luuletused on pagulast, oma laulud ja sellised nutused, pöördumised prostituutide poole, kõike neist ei ole isegi täielikul kujul avaldatud. Sergei Jessenini on kirjutanud ka Leninist, luuletuse, mis on tõlgitud ka eesti keelde. Selle luuletusega ongi huvitav lugu nimelt alati märgid ja et see on tegelikult katkendid poeemist, poeemi pealkiri pidi olema Kuljaid poole vähem kui poole kohake Ukrainas, mis oli mahloo ajal anarhistide peakorter ja noh, kuidagi nende asjade järgi võib ette kujutada, milline see poeem oleks pidanud tulema ja see Lenini osa on ainult katkend sellest kas ja kui palju sellest nüüd säilinud on, õigemini tähendab milli kui suure osaled säilinud katkendid moodustavad, on muidugi võimatu öelda. Aga vot seda raami igal juhul peab teadma, mis sellel poemil oleks olnud. Ja see annab kuidagi sellele Lenini kujutamisele natuke teistsuguse tähenduse, ilmselt on mõeldud metsiku stiihia mässu kontekstis. Kujutatuna pidi pidi see tulema. Ja no siin on muidugi mitmed asjad jooksevad kokku. See, et 24. aasta pärast Lenini surma Lenini Leninist luuletamine, Leninist kirjutamine muutus. Mitte et just mitte moeasjaks selles mõttes, et luuletaja püüdis hirmsasti pugeda alati valitsuse eest, vaid pigem tekkis ka mingisugune omalaadne luuletajate vaheline võistlus. Kes oskab nüüd Leninist midagi originaalselt või midagi huvitavamat kirjutada. See ilmselt tuleb, tuleb ka vist arvesse selle poeemi katkendite puhul. See need põime, katkendid on ka eesti keelde tõlgitud, tõlkinud August Sanga öeldakse seal Lenini kohta, et armeesid taanduma ei löö, ei niida päid kui takja nute, ta ainus armast tapatöö on jahil tulistada. Et ei näe selles kangelast, kel nägu sünge, maske, varia, kuid teda rõõmustas, kui last sõit kelgumäel, kest, kesklastekarja ei tukka tal, mis mõnudki naist viib vaimustusest elevile mees malbe, kõige malbe, maist pealagi nagu kandja. Eks ole, aga meil roostasime ühte olles seika SN biograafias nimetatud 22. aastal, ta käis Euroopas ja Ameerikas nimelt asja tordun kandnud, taipas ära, et isee hukkukut selles ümbris ümbruskonnas ja ta tuleb päästa ja ta arvas, et ta näitab talle sisse maailma maailma kultuuri. Ta oli rikas naine ja ta vedas, isendid oma rahastatud tunnistas ainult autosõitude ronge ta ei tunnistanud, aga noh, autode lennukit hukuski autoõnnetuses 27. aastal tähendab kaks aastat alates enne surma ja, aga enne, enne kui ta Venemaale tuli datelt elas väga rasked tragöödiad, üled ta, mõlemad lapsed hukkusid autoõnnetuses. Ja pärast sõda ta ei saanud rahulikult lapsi vaadata. Ka oli juba 22.-ks aastaks, kui ta tuli Venemaale, tuli juba krooniline alkohoolik ja Jessenini siis veel ei olnud. Oleme kandadest tutvustamas väga hästi. Ta oli endale nii naine kui ema ja kaitses teda kõikides pahandustesse, samas ta mõjus isendile halvasti. Isenesest tekkisid sadistlikud kalduvused. See oli väga kummaline. Vanusevahe oli suur. Teiseks toole Tunganoskasse vene keeles 20 sõna. Seni ei osanud ühtegi võõrkeelt. Kuigi asjaolud kan väga, armastas kuulata, kuidas isin, loeb oma luuletusi Tapurlas sama muusikatee siin suurepäraselt luges oma luuletusi, oli üks parimaid luuletuste lugeja tol ajal tegi, see oli väga huvitav kombinatsioon. Asja vabandan väga tsiviliseeritud naine, kes kunstlikult mängis ennast metsikuks mena raadiks, ta tuli Venemaale ja kohtas inimest, kes mängis Euroopast, aga oli täielik metslane lõpetas sõda selgelt mongam mängimist, siis temasse ärkas mingisugune julmus, julmuse ka luuletustes siis asja Torraldunganud proovisid päästvat, sõitsid nad Euroopasse enne sõitu nad abiellusid Moskvas, see oli oluline, sest nad tahtsid Ameerikasse sõita. Aga need, kes seal formaalselt abielus neid ei saanud koos elada, kurkile olid ebameeldivused sellega. Eduard Vildel muidugi muide samuti. Ta ju huvitav asi, et äsja Caniel polnud õiget passida, tuli prantsuse passiga, siis enne abiellumist ta natuke parandas oma sünniaastat. Jessenini Dancani välismaa turnee on küll väga värvikas ja kirev, Moskvast sõitsid nad lennukiga Königsbergi ja Berliinis, aastaid veel räägiti legende, kanist ja Jessenini, seda jällegi kummaline kahestamine. Jessenini esines välismaal Berliinis, revolutsionääri na, need skandaalid, mida nad korraldasid Berliinis, mujal Läänes, need olid nii-öelda revolutsioonilised skandaalid sobivates kohtades hoopis teistmoodi meelestatud immigrante täis kõrtsides hakkasid nad laulma internatsionaali ja asja toore. Tank tantsis internatsionaali mulle muide tema üks parimaid numbreid, internatsionaali tantsimine, isitseenin, kes vene revolutsiooni kuidagi küllaltki isemoodi võttis vastu ja mitte sugugi täielikult, oli välismaal osalt sunnitud, osalt ta hakkas ise esinema täieliku revolutsionääri rollis, see oli ekstavagantsem ja originaalsem kui miski muu. Boheemlaslik luuletajaid ole Euroopa varemgi näinud, aga bohemlikku kommunistlikku luuletajat veel ei olnud. Euroopa ja ameeriklast rääkimata veel, kuigi palju näinud. Ja peale Berliinini käisid nad koos asjad oraga ka veel Itaalias ja Prantsusmaal ja sõitsid ka üle mere ühendriikidesse ja mitut moodi oli, see on Ameerika reis, pettumus, selgus, et Ameerikas, kus väärtussüsteemid üsna teistsugused ei tekitanudki Jessenini looming. Nii tohutut sensatsiooni ja rääkimata sellest, et ameerikalik tehnokraatia kuivus, kalkus külmus, mõjus selline väga masendavalt. See, mis ta on Ameerikast kirjutanud, on üsna süngetes värvides. Peab märkima, et siin oli vist esimene selline nõukogude poolametlik luuletaja, kes online käendusele jänes ja paljud pärast teda siis nagu kas jälgisid seda malli või pärast peaaegu sama marsruuti tegime Echowski. Aga mis puutub Ameerikasse, siis need inimesed, kellega ta seal kohtusid, olid hämmastunud, kuidas siis siin ei taha näha ameeriklastele, istus seljaga akna poole, et mitte vaadata tänavatele ei tahvleid tulnud ateljeeruumist välja, tal olid juba Dancaniga üsna keerulised suhted, nad kogu aeg riidlesid mitte New Yorki kultuurielu, mittetööliste elu, mitte midagi teda ei huvitanud. Ja siis ta tuli tagasi, kirjutas konfleti Ameerika vastu ja see oli selline esimene mudeli pärast. Nõukogude kirjanik, kes käis Ameerikas särav, kirjutas mingisugust paljastavad teostaja, sein oli selle traditsiooni algataja. Kuna Jessenini 25. aastal oma elule ise lõpu tegi, siis jäi tal ilmselt aimamata ja nägemata see moodustav kohutav muutus, mis Venemaal hakkas toimuma peale Lenini surma, kui nippe kaotati. Tee nööp on eriti meeldiv tagantjärgi vaadates inimestele, eriti kultuuriinimestele ta sugugi nii hästi ei mõjunud. Niisiis oli spektaablid, vargad, prostituudid, kaupmehed, seal oli palju kapitalistliku meie väikekodanliku kui enne revolutsiooni. See siis sellist häbematus ei olnud Venemaal. Venemaa pealinna elu oli üsna tagasihoidlik ja väärikas, aga siis kuidagi vot see häbematus, kõik ei olnud kapitalismi hüvesid, aga olid kapitalismi pahed. Ja eriti kultuursetel inimestele mõjus halvasti, välja arvatud puugakab kes mõistis sügavamalt ja nägi selles taas misseni algust. Mis muidugi ruttu-ruttu, katkes ka iseenda jaoks, seda probleemi polnud kõik viimased aastad niivõrd kõvasti jäi ta eriti poliitikasse, ei, ei jõudnud süveneda ja samas peab ütlema, et ta väga palju kirjutas. Ta väga pingeliselt töötas. Kusjuures nagu paljud tema sõbrad märgivad, ta töötas ainult kainena, anname sellised luuletajad, mõned, kes kirjutavad ka purjus peast, Tysiin nende hulka ei kuulunud need kogu aeg, kui ta oli kaine, ta töötas ja töötas väga palju ja see omakorda tõstis pinget ja siis vajas ta mingisugust lõõgastus ja jõi ennast täis. Oli vähemalt kolm viimast aastat oli krooniline alkohoolik. Ka millised motiivid siseneb tema luulesse kolmel viimasel aastal. Kõige selle taustal, mis me nüüd oleme kuulnud. Ühest motiivist me juba rääkisime, pätt ja samas ka selline väga tugevalt lõhestatud inimene, ta elab linnas, igatsed järgi, igatseb oma pere järgi oma vanemate järgi, samas et temal on selge, et ta kunagi enam ei pöördu tagasi. Ta igatseb nüüd seda vene loodustaga, ta saab aru, et tallinnas elab ja linnas suled kirjutaks oma kuulsat luuletust kiri emale ja ka tema elu viimane teos, milles loetakse parimateks tema must inimene ja see on ta nagu viimane enesekujund, alter ego, kes temast eraldub ja istub tema kass. Ta peegeldus peeglis, aga samas see on ka tema, vot selline must inimene, see, mis temas kõige halvemad on, see tuleb ja see elab temast sõltumatult lõbuks, tapab teda päev enne oma surma. Ta andis ühele oma sõbrale, on luuletuse, mis oli kirjutatud verega ja kui sa tahtis seda lugeda siis ütles, et laadi pärast, aga keegi ei saanud aru, milles asi on see, seal ta poos ennast üles. Ma oleksin seal õudses eesti keeles ette, see on väga lühike Artur Alliksaare tõlkes. Sõber, hüvasti, mul ees on minek, sind ma kaasas kannan, südames tunnen nüüd, et ükski lahkumine ei saa lõplik olla iganes. Nüüd, kus meie kohtu, palun ainult ühte ära ole minu pärast kurb sündida maailma on nii lihtne, sündimisest lihtsam, veel on surma. Luuletajad tapsid ennast ära, need ei olnud eriti kuulsad nimed, aga jess sisi kovski võttis seda väga tõsiselt, sest oma egost keel oli iseenesetapja. Nagu Herman Hesse oma stepihundist kirjutab, et on inimesed, kes on enesetapjad ja maikovski, oli see erinevalt isendist. Ja sellepärast kovski okse oli mingil moel selline provokatsioon. Et selline inimene ei tohi ennast tappa. Ta ei ole selle jaoks ja ta kirjutas luuletus tiseeninis spetsiaalses artiklis analüüsis, kuidas teha luuletusi ta pikalt analüüsis. Seda isin surmale kui kirjandusliku fakti. Ja et sellega võib võidelda ainult kirjandusega järgi, kirjutas luuletuses Sergei Senile, mille viimased kaks rida terrorismi raid, niiet Ruudnelised rütmi et niisugune aktiivne ellusuhtumine ja kõik, aga samas viie aasta pärast ta tappis ennast ära, aga tema hoolitses ta väga selle eest, et tema säästaabast ei tuleks mingi nakkushaigus. Ta tegi maksimaalselt roosalised ja ei kirjutanud hüvastijätuluuletust, aga väga Seitsmekantsi liitlikus keeles kirja oma tuttavatele, et see pole väljapääs, seltsimehed, see pole väljapääs.