Tänane õhtujutt tuleb? Ei, Waltardikuga, Öelge, palun. Kelleks teie tahtsite? Poisikesena saada? Mina tahtsin igasuguseid pille mängida, aga kuna olud olid sellised mingisugust pilli omale saanud ja jäigi see mõte ainult unistuseks. Kui ma laps, poiss olin veel, siis meil küla peal oli üks väga hea kandlemängija. Mulle meeldib tavaline sõrm kannel. Kui seda ilusti mängida, on väga ilus kuulata. Teine on kõige tavalisem tepulajad, ta on mitte üksi Võrumaal tal üle vabariigi ja võib-olla isegi üle Venemaa kuulus, kõik pillid on ilusad, kui need ilusti mängitaks. Algkoolis tuli ikka igal toon näitemängu teha ja siis see mulle istus. Ma ei unistanud näitlejakarjäärist, mina ei kujutanudki ette üldse, et sellise asjaga võib ka omale leiba teenida. Tehnilist huvi pole olnud kunagi. Meid oli neli last peres ja me väga kehvalt elasime, ei teadnudki, mida tahta. Praegu on mul omal poiss, temal on paremad võimalused ja tema juba teab pappi, mida ta tahab. Kui ma sain omale ütleme näiteks suveks taskunoa, siis mul sellest oli mul küll rohkem, ma ei julgenudki tahtagi midagi. Kuidas siis juhtus, et test lõppude lõpuks laulja sai? Pandi mind õieti seitsme aastaselt võõra juure karja loodus vanasti Võrumaal oli niimoodi, et karjapoiss oli täiesti kuningas, kui terve, et see on sinu päralt, kõik, siis iseenesest suu kiskus lahti ja kõik, mis kuuldud laulud said kõige otsast lõpuni, mitu korda maha lauldud ja nii kuidas kari võttises, ega seal häbenemist ei olnud ja seda karta ei olnud, kedagi häirisid. Säält hakkas Läänemaa hiljem peale sõda juba üks kooliõpetaja hakkas rääkima, et hakkas õppima laulmist. Ma ei kujutanud seda ette miskitmoodi, ma ei võtnud seda kuigi süda ametisse, aga 45. aastal avati Tallinnas teatriinstituut ja seda lugesin lehest ja tekkis äkki mõtet, kui läheks prooviks. Käisin katsetel ja sain sisse ja kui, siis 49. aastal teised, kes minuga koos lõpetasid. Need suunati Võru teatrisse Lõuna-Eesti teatris, aga mind suunati siis konservatooriumi edasi õppima. Laulu. Muidugi, nüüd on need kaks asja väga õnnelikult ühendusse sattunud teatris laulja, nii et ka teatriinstituut läks asja eest. Ja eks mulda ole kergem, kui mõnel teisel teatriinstituudis oli meil väga hea diktsiooni õpetaja Felix Moor. Keegi ei ole nurisenud, et minu diktsioonist laval ei saa aru. Nii saab. Ma austan Ja hindan kõrgelt, siis. Vaenud ebaolenev võõrustaja, keda külastas niisiis usaldada. Hariv. Mul on näitsikuid rohkesti valmikut, juugena. Ära teelahkmel vaati tulises kires. Kas teie teatritöö on seotud ainult Vanemuise-ga? Ei jalad said maha juba Tallinnas Estoniast 56. aastal kunstidega, aga ta oli Moskvas ja seal oli siis Eugen Kapi tasuleegid, seal oli kaks koosseisu, nooremate koosseisus, tegin mina ka kaasa. Teine oli siis, see oli juba õppeprogrammis ette nähtud nõndanimetatud ooperiklass ja seal sai siis karmilist Sonygat mängitati laulda. Tasu leekides oli siis mehise Mehhishi. No esimesed tavaliselt jäävad hästi meelde, mismoodi need esimesed ooperielamused siis olid? Noorel inimesel on ikka seda entusiasmi rohkem kui vaja ja hirmsasti tahtsid teha. Minu pärast oleks võinud tookord ja kas või kaks-kolm etendust päevas. Niisugust hirmu naha vahele Jon Ei, seda ei olnud küll peab ütlema, et kui kontsertsaali lavale pääsesin, isegi suure publiku ette ega hirmu ei tundnud, alateadlikult sisendasin endale niisuguse mõtte. Aga mis siis, kui ma viltu laulan, mis nad mulle ikka teha saavad, kuni nad lavale jõuab, kavatsen oma tagant kaudu juba ammu jalga lasknud noga hiljem tuli see iseenesest ta tuleb ja midagi teha ei ole, sooloesinemisi on kõrva ja solistina publiku ette astuda, siis on väike närvikõdi sees küll. Aga ooperis ei ole, on ka selliseid oopereid, mida ei ole saanud ilma väikse hirmuta maha laulda, näiteks oli vürsti korris Kontšak, seal ei ole ju tõesti palju laulda, ainult üks aaria, aga alati kui ma seda aariat läksingi laulma, siis võbinad olid sees alati näiteks Nicolai Windsori lõbusad naised, seal oli palju laulda seal ma ei närveeri mitte kunagi. Rööveni see Eesmaad, kes alla ja tuleb ja ääretasakaalu nagu ta ei Ei tahtnud mind. Vihmake alla. Ja kui Jaa. Jaa. Kas võib jagada rolle raskemateks ja kergemat, eks noh, kindlasti võib selle järgi juba, kuidas nad vokaalselt või mänguliselt on ja kuidas jaotub nende vahel see, mis on meeldivamad ja mis vähem meeldivad. Võib jagada raskemad ja kergemad ja samal ajal meeldivad mitte meeldivad need arvates nelja ossa võib jagada näiteks näkineid Möldrina tegin näkineiuks kaasa ei saa ütelda. Kerge ooper oli, aga mulle teda meeldis hirmsasti teha ja mina oleksin nõus teda kasvõi veel tegema. Väga südamelähedane. See näkineiu Mölder peaks ju olema noorele mehele üsna raske, sest see on nii vanamehe roninud. Jah, seda küll, eks ta oligi nii kaua mulle raske, kui selle hullumisest senini see läks nagu iseenesest muidugi hästi kirjutatud ja ta niivõrd eluline, et ei oska sõnadega seletadagi, umbes niimoodi, et hoia ainult nokk lahti ja kõik tuleb iseenesest näiteks punu Faust, see oli raske ooper ja sellele ma mõtlen hirmuga, kui seda tuleb tegema hakata, uuesti, ei tule kõiki meelde. Ma olen selle 15 aasta jooksul üle 50 ooperi laulnud. No ega Vanemuises vist polegi niisugust ooperit olnud, eriti kus ta sees ei ole, imeloomus vist ei ole. Pimeloosse ei ole ja siis oli Veljo Tormise luigelend. On. Need ju. ETV ja appi, et CD-plaadi endal Aga jaa, eessõnade. Ja. Ole koodi. Aga kas teil teatri heliloojate hulgas on mingid oma kindlad autorid, keda te ikka jälle tahaksite laulda? On õnnestunud laulda. Ernesaksa tahaks, et ta kirjutaks midagi uut, Eugen Kapi Rembrandt, õnnestunud, et ta jälle midagi huvitavat kirjutaks. Vaat tahaksid kunagi tormis kirjeldaks ühe ühe tõsise ooperi. Maailma mastaabis kes sealt kõige rohkem nagu endale meeldiks. Kas on niisuguseid rolle, mida tahaksite kindlasti teha? Ja ma kardan, et sinna ei hakka enam hammas peale. Oleks tahtnud Don Carlusest Philipi proovida, praegu Estoniasse jookseb Don paskvale. Seda oleks tahtnud proovida, see on väga mänguline osa Estonias, seltsimees raudselt, nagu vihjas, et võiks proovida isegi klaveri andis, aga nüüd on see kõikjale vaikseks jäänud ja see on kolmas roll, mida mulle Estoniast, pakutult ja mis on kõik tegemata jäänud. Teatris on see, mis plaanis on ja milline roll määratakse, aga kammerlaulu saab ise valida, kes seal lemmikuteks. Diston palju viimane Sviridovi tsükkel tekstidele. Väga huvitav ja meeldib laulda, edasi on ühest heliloojast üks asi, teisest teine asi, minna tuule kammerlaul endale rahuldust pakub seal keegi sind ei segateed, mida tahad, kus arvad heaks fermaadi, kus arvad, kas leiate, et see on vajalik Teed peanot paned Fortum sinu arvates kammerlaul annab vabamad käed ja kuidas välja kukub, vat seda otsustab siis juba publik. Las kaob, ütles. Mis tont sind minu juurde tõi? Näe, tõi, ütles svingi. Eks näis, on kasu, sest eks naisütles vindi. Varro voog. Mis siis küsis mind. Ei saama jälle magada. Ei saa, ütles vindi. Ja kui veel tuppa lasta siin. Miks küsi svingi siis kogu öö, sa segad mind? Ütles Finley kõik ja oleksainud Kes? Ükskõik ütles lind nii ükskõik sassi ja te leiate Justi. Ütles Findli, just nii. Hea küll, ütles Finley. Te olete ju peale ooperite teinud kaasa ka paljudes operettides. Kõige esimene operett, mis ma ju siin Vanemuises tegin oli sinine mask, mask sinises. Ja väga menukalt läks mitmeks aastaks, oli kollektiivtellimused. Üks omal ajal väga menukas luguoli laanelinn, kuidas see klappis endale? Südamevalu ta mulle valmistanud nokka mööda roll. Rass koomilised rollid meeldivad endale või on rohkem südame järgi tõsised. Koomiline roll mulle meeldib küll, aga ma ise kaldun arvama, et mina ei ole koomik ja see, mida ma püüan teha, see kukub sandisti välja ja ma väga ettevaatlikult suhtun koomilistesse rollides. Mille järgi üks roll üldse saab armsaks või, või jääb võõraks, kumb on seal olulisem, kas puhtmuusikaline külg, võlgase karakteri külg ja mänguline osa? Kõigepealt muusika, siis oleneb palju lavale seadmisest. Raske ja vastumeelt on mängide osa. Midagi loogikavastast olema, niisugune suur kunstnik, ma ei ole, et ma saaksin siis teha, noh, teistmoodi, kuidas hääldada on nagu kadunud Leopold Hansen ütles, et las nad praegu räägivad nii palju, kui tahavad. Las nad saavad. Kui ükskord tükk välja tuleb, küll ma siis teen nii, kuidas mina tahan? Kas juhtub vahel ka niisugust asja, et näiteks äkki lähevad sõnad meelest ära või, või viisijupp viisijuppi annab orkester kätega? Mul on harva juhtunud, et sõnad on meelest ära läinud ja segamini üks hea segamini mine ja jälle otsa üles. Leidja olevat olnud omal ajal kadunud järjest Kruuda isegi oma nime olevat laulnud teksti sisse, nii et hädaga ja et keegi aru saad, aga muusika oli ainult edasi vapraid, mina ei olnud siis veel Vanemuises üks hea laulja, kadunud n raha, kuidas nüüd ütleme niimoodi, et laval oma loomingut tehti, et oma nahka välja vedada, seal olevad olnud üks selline, see on, keegi pidi raale andma ühe kirja üle, aga et oma vaeva kergendada, et mitte ei pea igasugust teksti pähe õppima, siis see kirja peale oli kirjutatud vastav tekst, mis tapidiselt lugema, aga keegi oli sellel mehel kirja taskust ära võtnud. Ja see pistnud käe tasku troteilemisega üks väike kiri tõmmanud välja, taskus olnud ainult määrdunud šokk. Ja andnud selle siis n rahale üle, et teil on siis üks kiri. Taand lugege läbi ja, aga see vaalad pesasid, loed hääldad soki pealt teksti peas ei ole ka annud selle soki tagasi. Kapsaks. Küll nutikas lugu parte rajab midagi sassi. Vaat siis töötab mõtte välgukiirusel ja siis on hirmus kombineerimine. Ja tal oli raske laulda. Ja siis läks segamini ka natukene, see sundis sind kolmekordselt ennast kokku võtma pärast üldkokkuvõttes kõik kukkuski ideaalselt paremini välja kui tavaliselt. Ai no ja neid nato saak. Ja kuke ja Rubja. No eks ühte kui teist juhtunud Kostüümi selga, kui vähegi võimalik. Endel Ani Ferandad mängis, tal oli niisugune fraki moodi moodustis, mingisugune ürgpõli ja hõlmad olid eest lahti, aga ees pidi käima siis üks manisk nagu teatris, tihti tehakse riide kokkuhoiu mõttes, et ainult kõht kaetud ühes relge olgu kuidas tahes ja tema vahel mees vahetas kähku kostüümi lava taga ja oli unustanud selle maniski panemata. Ja saab just tulema lavale, mina teiselt poolt. Ma vaatan, et see ürk seljas, hõlmad eest lahti ja karvane kõht paistab hõlmade vahel. Ja mina kokku teiselt poolt vehkima, näitan ikka kõhu peale. Aga tal ei olnud enam muuda, ega ta pidi kohe sisse tulema. Vabandust siis parema käega need hõlmad eest kokku ja kattis selle karvase kõhu kinnikuli. Elmo ja Fernando pidid tõmbama. Ma mõõgad. Nagu teada, asub vasakul pool ja seda saab parema käega välja tõmmata, tema hõlma parema käega kinni ja mina siis mõtlemised. Naised tänada vist jätab mõõga tõmbamata. Aga ei, vahetaski härra enne hoidis parema käega kinni, siis vahetus ära, võttis vasaku käega kinni, tõmbasid siit käe vaatamas mõõga välja ja marssis teise ruumi. Vaat siis see kukkus ninali selgelt välja, et ma tavaliselt niisuguste asjade puhul ei olnud endast välja läinud, aga siis ma keerasin lihtsalt selja. Võimalik, et lihtsalt väita saab mängule. Mis võtab teie aja väljaspool lauljatööd? Ma olen sündinud sõnnikuga varvaste vahel, see tähendab, maapoiss ja mul on Võrtsjärve ääres väike mõis kui niimoodi võib nimetada 1500 ruutmeetrit maad ja seal oma õunapuukesed, marja põõsakesed, kui ilmad kevadiseks lähevad. Silvat linnas ei taha enam olla mitte kuidagi. Kasse Mõisa hoonestik on oma kätega püsti pandud. Kui palju nüüd oma kätega ka oma silma all muidugi oma kätega kah ikka nii palju, kui jõudu ja aega oli, see on nagu oma laps. Noh, peale selle oma jahimees, mis veel aega üle jääb seisab jahi peale ära kulutatud, mis seal siis sellest üle jääb, õhtuti mulle meeldib nokitseda kõiksugu asju, kasvõi näiteks siin naised väga hindavad neid luust heegeldus, nõelu, heegelnõelu, mis on villase lõnga jaoks, võtan lihtsalt kätte ja, ja viilin selle välja ja naised on väga tänulikud ühe sellisena elavdada luud metsast, näiteks põdra säärekont, see on ideaalne materjal selleks sellest põdra säärekondist olen ma teinud ka ehteid, kaelaehteid ja sõlgi ja prosse ja ja see pakkus mulle rahuldust. Kas ainult nõust? Seal oli luust, oli metallist, oli metallist, luust segamini ja kõik niipalju kui fantaasia vastu pidas. Tallinna daamide viinud paljud õige mitu tükki peab ütlema. Plano jahimehe käest tahaks siis ka ühe õige jahimehe juttu või mitu? Kuidas on nende jahimehe juttudega, kas. Vaat see on, et jahimehe jutud. Kuna jahimehed kõik on ainult meessoost isikud siis need jahimehe jutud kipuvad tihtipeale nii prioneetid olema ja neid saab ainult meeste seltskonnas rääkida. Missugune oli teie esimene saak, esimene saak, Stahlil tikkimine, partiklina partiklist, käisime, laskus ja missugused kõige vägevamad jahitrofeed Tallinn-Tartu suund on olnud küll 15 aastat jahimees ja selle aja kohta on mul ainult ühed põdrad parved. Karujahti ka. Ja siin on küll, aastaid tagasi anti Tartu meestele luba Rakvere kanti kuskile maid, mõõdrikumist ja põnev. Klubi seina peal, mis teid sinna jahile meelitab, seal on mitu komponenti. Kõigepealt loodus, värske õhk on seal tõesti nii palju liikuda, et kohe aitab. Teinekord õhtul oledki nii ära aetud, et ei viitsi jalga jala ette tõsta, vannud kõike maapõhja. Aga järgmine päev läheks jälle uuesti. Nii kauaks ajaks ei anta. Aga küll on ülev tunne, kui lähedal metsasul on surmariist käes. Kitsekene jookseb sul üle tee ja jääb seisma ja vaatab sinuga ja sa tead. Vaata, ma võiksin sind lastaga, aga ma ei lase sind, Ellaedas. Vaat see on siis niisugune looduse kuningatunne. Oota küll vahva. Kas kalamees ka olete? Paberite järgi olen, aga kutsumuse järgi ei ole, kui teinekord aega ja võimalust on, siis ainult õngega õngitsand. Kunagi ma olin ametlik Kalamees oli mul spinning ja ja kõik tarbed, mis kala meile vaja, kõik olid olemas. Ja käisin hoolega, käisin, ma käisin kaks aastat igal võimalikul ja võimatult juhul käisid kõige suurem Havimis, Marzain oli nii suur, et selle ma panin rahakoti vahele ja ta naisele koju ja siis ma sain hirmsasti pahandada ja jätsin asja pooleli. Kaste fotograafia või filmiasjandusega tegelete? Kunagi konservatooriumi päevil tegelesin, aga see jäi soiku. Pilte pole kahjuks ja ei ole teinud sealt tõesti häid pilte, siis jäta hoopiski buss koju ja millal metsaaparaadiga üks kapteist. Teed viivad linnast välja küllalt sageli jahile ja oma suvemõisa juurde aga kaste pikemate matkade harrastaja kaole. Olen vist oma sarved maha jooksnud, maa enam heast peast ei taha mööda ilma tuisata. Kas puhkuseplaanid on seotud oma Võrtsjärveäärse majaga? Jah, põhiliselt küll, aga paraku tuleb välja niimoodi, et ma vist seal Võrtsjärve ääres võrdlemisi vähe puhata. Sest see on esialgu, ta on veel saladus. Telefilm hakkab väntama ühte lastefilmi jefreitor jõmm. See on tore lugu ja mul on seal nagu ütelda, et jumal on mu palvet kuulda võtnud, ma olen ka filmi saanud ja mul on seal pootsmani väga täita. Soovin siis ilusat suve ja head õunasaaki ja palju edu siis selle uue kunstijala peal filmis. Kord sündis külas poisike sünnipäevausku, kes ei märgita kalendrisse Emmis aedeks vahene proovi kalendris trükitud ballooniga Chareenikud, kuid palve. Ei ühtki juttu ei jäta teema puhul, kuid lõivoodi emature küünoorey proovi.