Tere hommikust, esimene ehmatus, et ka see ilus suvi saab ikkagi otsa, on vist möödas nüüdseks. Ja miski ei aita paremini kui selline hea rutiin. Tore jutuga Lasnamäe pühapäeva hommikuti, minul on see õnneks olemas. Jutu saatel on külas ajakirjanik Kadri Liik, tere hommikust. Tere hommikust. Mina olen Margit Kilumets ja saate aitab kokku panna Vivika Ludvig. Sa oled praegu kodumaal ja tuled tegelikult üsna otse Muhumaalt, mis on või võib olla või, või vist on õigem öelda kõige kodu kodumaa. Minu jaoks küll, jah, Muhus on minu isa lapsepõlvekodu ja perekonna põliskodu siis idapoolse perekonna kodu kuni põhjasõjani arvatavasti välja, enne seda hästi ei tea, jäljed kaovad. Ja see on jah, minu jaoks hästi hästi oluline koht eakumas sinna nagu ikka, pean saama mitu korda aasta jooksul, muidu on paha. Mis seal täpsemalt on, on seal maja või, või moodsad, sellised soojad veed ja boilerid ja kõik nagu uue. Moodsat ei ole seal midagi, viimane remont tehti seal 41. aastal pärast seda, kui pomm kukkus maja peale. Pommijäljed on seal siin-seal veel näha, sest seda remonti tehti niimoodi 41. aasta talve käepäraste vahenditega mis olid nagu nad olid, et selles mõttes ja just hästi remontimata. Mul on tegelikult selle üle hea meel, et eks ma olen ka kunagi varem mõelnud, et tuleks teha seda ja teist ja kolmandat ja praegu mul on hea meel, et ma ei ole neid asju teinud, sest et need oleksid olnud valesti tehtud. Et need ongi, et näeks seda natukene kohendada. Kindlasti tuleb, sest et ükski asi ei ole iseenesest igavene. Aga, aga kuidagi hästi ettevaatlikult ma suhtun sellesse, et seda vana atmosfääri ära ära ei lõhuks. Seal on mingi oma oma selline vägi sees, sellel tema olemisel oma autentsel kujul kahekümnendatel ehitatud maja kõrvalmajad on, mõni on veel vanem, korstna peale on kirjutatud, 1823 nägin ma ühel aastal, kui korsten lund täis tuiskas, nii et ma pidin üles ronima seda ära ajama, sest muidu ei saanud ahju tõmbama. Aga sa oled loomult siis üsna vähenõudlik või ma eksin? Ma olen nõudlik. Mingites asjades, mingites teistes vähem, ma arvan, et jah, selles mõttes voolav soe vesi, no suvel saab vabalt ilma selleta. Talvel on natukene keerukam, võib-olla talvel noh, ei pese õues puu all kausist. Aga kui palju sa sel suvel üldse seal Muumol olla said? Ma olen ikka mitu nädalat olnud, aga see kõik ei olnud päris puhkus, et vahepeal ma tegin samal ajal oma tööasju ka, et Euroopas puhatakse augustis, juulis kuidagi ei õnnestunud töö tegemisest päriselt siiski vabaneda, kuigi alaks tahtmine olnud. No nüüd peab kuulajatele tegelikult selgituseks ütlema, et sinu elu kulgebki, nii et suurem osa aastast oled sa Eestist ära, eks ju, kuidas päevade lõikes umbes olla võiks 365 päeva, siis. Ei no ikka valdavalt ära, et minu jah, selline põhiline asukoht on Londonis praegu, kus ma töötan Euroopa välissuhete nõukogus, et võib olla oleme, peakski paar asja siin ütlema, mida küsitakse, mida väga sageli aetakse segi. Et see on ikkagi täiesti nagu eraõiguslik mõttekoda, tegu ei ole Euroopa liidu institutsiooniga. Me ei, me ei ole, me ei saa Euroopa Liidult raha ega, ega midagi. Aga meile natukene annab George Soros, aga ülejäänu otsime ise. Ja see mõttekoda on loodud 2007. aastal, ta on üsna noor ja tema missiooniks on aidata kaasa Euroopa Liidu ühtsele välispoliitikale, et tegu ei ole ka mingisuguse Prikkimate kojaga, mis siis, et meie peakorter on Londonis. Et tegelikult minu kokkupuuted nagu noh, Briti poliitikategijatega on küllaltki pealispindselt, käin palju rohkem Berliinis, näiteks ja Varssavis, sest et minu juhtida on meie nagu Venemaa ja noh, nii-öelda laiema Euroopa programm, kuhu kuulub ka Türgi ja Lääne-Balkan. Ja selle teemaga tegelejaid vähemalt Venemaaga on just nagu Berliinis ja Varssavis võib-olla enim samuti noh, ma ei tea Tallinna Stockholmi, et, et niisuguste linnadega pean ma suhtlema võib-olla rohkemgi kui Londoniga. Aga jah, et nagu see elu ja töökoht on mul Londonis praegu. Sa ütlesid ühe sellise eravestluses, kui ma kuidagi küsisin, et kuidas seal Londonis elu läheb, siis sõitsid nagu naljaga pooleks, et ma üldse pean ennem järele mõtlema, et kas see ongi elu. Selles mõttes jah, et eks ma läksin sinna ja töö pärast. Ma ei läinud nagu niimoodi ma ei tahtnud esiteks, minna Eestist ära noh, selle nimel, et minna Eestist ära ükskõik kuhu mida iganes tegema, lihtsalt et Eestist ära olla, Eesti väga meeldib ja, ja aga lihtsalt noh see tööpakkumine oli, tundus hästi õiges praegusel hetkel. Aga noh, ma ei ole ennast Londonis kahtlemata veel selliselt sisse seadnud nagu Eestis, et noh, mul ei ole seal häid sõpru, kellel oleks minu korteri võti, kes umbes võivad minna ja mulle õhtusöögi valmis teha selleks ajaks, kui ma ise koju jõuan. Ja ma ei tunne seda linna veel nii hästi, ma ei ole seal üles leidnud kõike, mis on seal head ja huvitavat või kui ka olen, võib-olla ei oska seda hinnata nii nagu, nagu tegelikult võiks veel. Et ikkagi noh, Eesti on kodu. Aga selle tunnetuse poolest, kui sa seal Londonis noh, moodsas keeles öeldult ennast vabaks lased, et kas see võiks olla selline sinu linn. Kas sellest võiks saada selline? Olin ma ei tea, mind ennast ka huvitab, minu linn oli Moskva väga kahe ja Moskvasse ikkagi armusin esimesest külaskäigust peale ja, ja see laias laastus on kestnud. Vaata vaheaegadega. Aga midagi väga erilist selles linnas minu jaoks. London on nagu teistsugune Londonis ele mitte millegi üle kaevata, ega mul ei ole seal kuidagi halb ja seal on nagu noh, täiesti palju ilusat, palju huvitavat, aga aga mul ei ole temaga siiani veel sellist kirglikku suhet, eks saab näha. Mõned nädalad tagasi istus siin samas minu vastas selles samas saates Krister Paris, kes ütles, et Moskva ei saanud talle mitte kunagi omaks ja ilmselt ka kunagi ei saa. Ja et see linn, kuhu tema alati tahaks tagasi minna ja mis on nii soe ja kodune, on tema jaoks Praha näide. Sellest veel kord, kui, kuidas ikkagi erinevad maailma linnad erinevatele inimestele mõjuvad, eks ju. Jah, meil on ja see on mingisugune täitsa subjektiivne keemia ja noh, ei olegi mõtet inimesi veenda, et tead, see koht on tegelikult nii, et kui, kui ta ei tunneta seda, siis võib-olla ei olegi või, või tekib tunnetus mingi hetk ise. Aga nüüd sellest tööst ja sellest kollektiivist, kuhu sa sattusid? Ja kollektiiv on tegelikult hästi tore, et see selgesti ja peaaegu, et erakordne, et minu kolleegide seas ei ole tõesti ühtegi inimest, kes mulle sügavalt närvidele käiks või ebameeldiv oleks. See ei ole nii tavaline, mitte et ma oleks ise üleni pirtsakas, eks ma natuke olen ka. Aga, aga, aga noh, ikka on inimesi erinevaid ja aga, aga meil jah, kuidagi kõik on toredad, kõik on targad, kõik on huvitavad, mis ei tähenda, et vahel ei ole nagu raske asju ajada, kuna ükskõik, on ka küllaltki suured egod. Me kirjutame ju analüüse, siis oma tekstidesse suhtuvad inimesed väga tundlikult. Samas on meil väga nõudlik toimetamisprotsess, mis tahan juba iseenesest vaidluste allikas. Mis jääb sisse, mis läheb välja, kas üks või teine argument on piisavalt hästi põhjendatud. Aga, aga hästi huvitav on need täiesti erinevad inimesed, meil on rahvusvaheline kollektiiv, meil on igast igasugustest rahvustest inimesi valdavalt Euroopa Liidust, aga mitte ainult. Ja nende pealt on nii palju õppida tegelikult, et kui hakata küsima nende kohta nende enda tausta kohta või selle kohta, millega nad tegelevad, siis võib hästi palju teada saada. Ja huvitav on ka see, et kui need teistest rahvustest inimesed on kolleegid et siis tekib nagu väga selline egalitaarne suhe, et sa ei vaata neid kuidagi nagu objekt, inimene sealt maalt, milline ta on, vaid vaid kolleegina, sa võtad teda tõesti kuju endasugust ja nagu hoopis palju paremini mõista mingisuguseid. Ma ei tea, ekskolleeg näiteks Ameerikas üles kasvanud afganistani moslem, kes on siis need viimased aastad Londonis töötanud? Suure osa elust olnud korralik moslem, aga praeguseks kannab miniseelikuid on ahelsuitsetav Ta ja õpib alkoholi tarvitama olles ise üle 30-ni, tuleb õpetada nagu 14 aastast chattima seda asju sellega sai, seega tagajärg katastroof. Ettevaatlik kas mulle kuidagi tundus, et reeglina sa töötad sellistes paikades, kus on enamus kolleegidest mehed, aga võib-olla mul on ainult tundunud nii, ma ei tea? Ei Ma arvan küll, et seal on tunda ja et tegelikult on see ikkagi täiesti selline multikollektiiv, igast värvist, igast rahvusest, igast soost. Ja, ja on küll, jah? Ei, ma arvan, et meil on balansid üsna üsna paigas ja tegelikult ka kaitseuuringute keskuses ei olnud ju sugugi ainult mehed meeleli säravaid naisterahvaid, mitmeid. Tegelikult võib-olla see tuleb ikkagi sellest, et need teemad, millega sa tegeled, et ütled välispoliitika ja mõtled mees. Jah, võib-olla tõesti ei ole päris nii. Kuidas selle välispoliitika juurde üldse jõudsid, nii sügavale, nagu sa nüüdseks jõudnud oled? Sa õppisid ju ajakirjandus, täpselt nagu mina või keegi teine, kes on tulnud Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnast ja siis äkki? Ja siis äkki, sest et ma olin eluaeg plaaninud kultuuriajakirjanikuks hakata, kuna vot nõukogude ajal oli. Ma läksin ülikooli 88. aastal, mis oli nahvel hea küll, laulev revolutsioon ja kõik, aga ajakirjandus oli laias laastus ikkagi veel nõu koguda aegne oma niimoodi fookuse ja rõhuasetuste ja kõige poolest. Ja siis tundus ihaldusväärne jõust olla mingi, ma ei tea, teatrikriitik, kes noh, ridade vahel ütleb midagi paljuütlevat ja nii edasi. Tükk aega arvasin, et, et ma saan millekski selliseks ja ma olin isegi ehmunud, kui. Vaat kui tuli 91. aasta jaanuaris olid need tankid seal Vilniuse teletorni juures siis minul ja kursuseõde Astrid kandlel oli kange kirg tanke vaatama minna. Me läksimegi. Sõitsime bussiga jäneste, hääletasime, jõudsime Vilniusesse, läksime tanke vaatama ja, ja seal bussis jänest sõites mulle mille eest ma tegelikult vabandan, enam maiseid ajanest. Küll aga hääletad, sest kui ma sinu telefoninumbrit küsisin sedasama Astridi käest, siis ta ütles, et jaa, Kadri on praegu kusagil teel Triigi sadamast muhku ja ta kindlasti hääletab olini. Seal ei olnud poiss ja ma läheks hea meelega bussiga sõitnud, aga, ja mitu jänes jevita jänest just nimelt, aga, aga jah, ei Muhusi või maakohtades teinekord tõesti on, on, on seda tarvis teha, muidu ma olen ka hääletamisest loobunud, aga nüüd ma ajasin su mõttele, et lähme sinna, aga, aga just seal seal bussis. Ma korraga avastasin, et mulle tegelikult see meeldib, et kusagil on mingi selline dramaatiline sündmus ja mina ajakirjanikuna, mida ma tol ajal tegelikult veel ei olnud, üliõpilane kõigest sõidan sinna kohale ja see taju kuidagi ehmatas mind ennast, et kuidas siis nii? Mul ei pea ju selline asi meeldima, sest mina hakkan kultuuriajakirjanikuks. Ja see siis nagu sinnapaika. Aga, aga kui ma olin kultuuriajakirjanikuna alustanud hommikulehes, siis ma olin ka kuidagi segaduses, et ma nagu tundsin, et ma olin selline reporter, eks ole, alguses esimene töökoht ja nagu selline kõige-kõige noorem seal toimetuses ja ma tahaksin. Mulle meeldis taha käia seal niimoodi tegemas uudiseid, näitas avamistest ja intervjuusid kellega iganes parajasti on vaja ja need olid kõik toredad inimesed, kusjuures kõik need, keda ma kultuuriajakirjanikuna intervjueerisin, läbime teinekord siiamaani. Ja noh, see oli, ma sain väga toreda seltskonna sellest ajast hakkama kuidagi professionaalselt ei olnud päris rahul ja ma olin natuke mures, et mis minu arust siis niimoodi saab, kui mulle mu töö ei meeldi ja ja ma ei tea, mida ma teha tahan. Ja sattusin puht juhuslikult Moskvasse 93. taasta oktoobri alguses, kui Jeltsin parlamenti pommitas ja me käisime mõlemaid lahinguid vaatamas, nii seda, mis oli seal Astankina teletorni ümber, kui siis järgmine päev valge maja juures, mis oli toona siis parlamendihoone praegu seal, valitsus seal valge maja juures kuulide all korraga lõi mul pildi selgeks, et me tahame Moskva korrespondendi saada. Ma olen aru saada, kuidas, kuidas riigid jõuavad oma arengus nii kaugele, et nad hakkavad parlamenti pommitama. Ja, ja kas või mitte see riik meie omale kuidagiviisi ohtlik on. Est, eks. Teine jällegi. Loogika, mis on välispoliitika juurde viis, oli ikkagi ka jällegi hästi kodu ja Eestiga seotud, et ma mingi hetk mõtlesin, et kui tuleb jälle selline valik, et kas minna üle mere või siberisse kumama, siis valiksin ja ma sain aru, et mulle ei sobi kumbki, sest mina tahan sageli Muhus käia ja Siber ka Rootsi seda ei võimalda. Ma ei taha kusagile minna ja, ja noh, tegelikult see Moskvasse minek oligi natukene minu viis üritada garanteerida seda, et ma ei peaks kunagi millegi sellise vahel valima. Kas olete nende aastate jooksul kunagi kahetsenud seda oma minekut välispoliitikasse? Ei ole? Ei. Ma arvan, et see oli, see oli ikkagi tol hetkel, see oli selge äratundmine, et see on see, mida ma tahan teha. Ja ma tegelikult ainult selliseid asju saangi teha, et noh, siis tuleb see kirg ja pühendumus ja energia ja kõik, et nagu ma ei tea, palk ei motiveeri. Kunagi peaaegu et või noh, ma püüan nagu teha korralikult, aga, aga noh, see ei ole, kui sa teed niiviisi kiretu korralikkusega sõjana kunagi sama tulemust. Ja, ja mulle tundub, et ka selliseid nagu asju, mis väga tõsiselt huvitavat tegelikult ei tule elus väga palju, et noh, teatava sellise admist asjadesse mõnedes ju ilmneb nende huvitavus ikka täiesti erinevad asjad võivad huvitavad olla ja ongi huvitavad. Aga seda, et noh, mingisuguse asja vastu tuleks huvi kohe niimoodi suurelt ja jalustrabavalt, nii et sa ei saa vastu, seda juhtub harva ja see Venemaa huvi minu jaoks selline küla liiast. Ma suhtlen kuidagi praegu väga palju selliste noorte inimestega, kes ennast otsivad ja lähevad ühele erialale ja siis natukese aja pärast teisele ja siis võtavad aasta vabaks ja siis lähevad kolmandale ja ja ma tahaks nii neile kuidagi öelda, et, et, et mis see õige oma tee otsimise retsept on ja ma ei oska, et ütle, kas sina, sina ei tunneta seda, et tänapäeval on inimestel nii raske seda oma õiget üles leida, sest võimalusi on lihtsalt nii meeletult palju. Noh, võib-olla, aga eks ta tegelikult sõltub ka, et mis on kellelegi õige kellegagi me sel suvel just arutasime, et mõned inimesed on näiteks valinud teistsuguse tee ta võtnud õppinud selgeks mingisuguse tasuva töö teinud seda mõnda aega saanud kaks ja siis hakanud tegema hobina asju, mis neid tegelikult huvitavad. Ja noh, ma ei, ma ei saa öelda, et see on nagu vale tee või. Mulle endale ei tulnud pähegi midagi niisugust teha, mina püüdsin ikka kogu aeg minna selles suunas, mis sind päriselt huvitab, aga aga niimoodi saab ka. Kui inimene tunneb, et sedapidi sobib tema jaoks rohkem. Et need on täiesti erinevad, kuidas üldse, millise elutee sa endale valid või tahad või, või, või palju seda saab ise valida ja mis sulle sobib või või sellele, millised kohustused on, eks ole, mõnel on ma ei tea, võib-olla noores eas teinekord perekonnas selline olukord, mis lihtsalt sunnib tegema asjalikke valikuid. Ja siis tulevad need isiklikud hingest lähtuvad valikud võib-olla hoopis hiljem. Aga muidugi noh, minu meelest kes nagu vähem sarnast elu loogikat järgib, kui mina, siis tasub ikkagi püüda tegeleda sellega, mis sind päriselt huvitab. Ükskõik kui vähe selle eest makstakse mingisugusel hetkel või et kui sa seda noh, kui sa seda innuga teed, siis sa saad heaks suure tõenäosusega ja siis hakkab see mingil hetkel ka raha sisse tooma suure tõenäosusega mitte tingimata alad, et selles ei saa kindel olla, aga noh tehes asja, mis meeldib, on selle võimalus seda teha juba juba juba suur asi. Minu käes on kõige paremini välja tulnud need tööd, mille suhtes ma ise tunnen, et oh, oleks nõus peale maksma, et seda teha, saaks väga enesekriitiline ka. Jah, ja ei, et ma arvan, et just asjad, mis, mida ma võtan nagu noh, väga-väga omaks väga oma projektiks, et seal ma võin olla küll väga-väga perfektsionistlik väga, ma tahan, et iga viimane kui detailalaks paigas, nii kuidas minu meelest olema peab ja kui siis midagi läheb valesti või ma ise nagu ei ei jõua sellele õigele visioonile õigel ajal ja teen natuke teisiti, pärast tundub, et võinuks teisiti siis ja siis ma põen küll. Aga noh, igas asjas võib-olla päris nii kriitiline ka iial ei tea. Aga mis nendega näiteks viimastest sinu ettevõtmistest on olnud midagi sellist, mida sa oled võtnud kohe hammastega kinni ja mõelnud, et oo, et seda ma annan nüüd endast 110 protsenti, ma teen selle tõesti nii hästi lõpuni, kui ma vähegi suudan. Ja minu jaoks Lennart Meri konverentsid olid sellised, et, et see kuidagi noh, sai väga selliseks minu asjaks ja ja, ja, ja, ja sinna ma panustasin täiesti põhjalikult ja sa võttis ikkagi läbi ka, et noh, oligi vaatanud teinekord, et milline aeg aastas on see, kui ma olen kõige väsina või kuidagi eluenergia saab otsa vanasti, seal jõulude paiku, kui selline päikese madalseis oli. Aga siis nüüd viimased aastad, oli see alati mõned nädalad enne Lennart Meriga Aga nüüd on aeg uus lehekülg pöörata. Väsimus, laugud. Jah, täpselt täpselt, et need, eks näeb, mis saab mul see esimene aastal suurelt ikkagi läinud sisseelamise peale. Üllatavalt raske on tegelikult Eestis oli nagu lihtne otsustada, mida peaks tegema kuidagi nahaga tunne, milline see välispoliitikadebatt siin on, millised on inimeste eelarvamused, millest nad jällegi saavad valesti aru, kus kohas võiks sekkuda, arutelu kvaliteeti parandada või kellelegi otsuse tegijatele midagi kommunikeerida. See oli lihtne seal Euroopa tasandil teistmoodi, et need rahvuslikud debatid on ju igas riigis isemoodi siis ingliskeelne nii-öelda mainstream või põhivoolude paiku, noh, seal on jälle hästi, palju on inimesi, kes püüavad lihtsalt originaalid seda või ennast tähtsaks teha ja kui sa ei taha selline olla, sa püüad midagi sisulist öelda, aga sa pead ikkagi ütleme seda nii huvitavalt, et see ka silma jääks. Kuidagi leida seda kohta, kus, kus just mina saan midagi väärtuslikku lisada neile aruteludele, mis on käimas, et see on küllaltki raske olnud, üles leida, noh, nüüd ma natukene olen ehk jalad maha saanud ja kujutanud, kujutan umbes ette, mis suunas minema võiks hakata. Aga kuidas see on nagu iseloomu pinnal või, või kuidas, kuidas sa sellises olukorras käidud, kui sa tunned, et see näiteks seesama sisseelamine või see asjade omaksvõtmine, et see läheb tegelikult keerulisemalt, kui sa üldse arvasid, et see läheb, et kas sa siis elad seda väga üle või lihtsalt nagu trumbid, nagu pullikene selle oma eesmärgi suunas ja ja ei ole korrakski, ega teki mõtet keeraks tagasi või annaks järele või, või äkki see oli vale otsus? Ei, ma pigem kui mul ei ole nagu sellist kindlat visiooni või arusaamad, kuidas liikuda, siis ma olen pigem selline ettevaatlik ja tagasihoidlik, et maanis uisapäisa mingis suunas ei torma külla, et siis ma pean hästi palju kolleegidega aru. Siis Ma lähen ja teinekord võib-olla asjatult usaldan inimesi, kellel kellest tundub, et nendel on mingisugune arvamus, põhjendatud arvamus selles. Selles samas küsimuses. Et siis ma olen jah selline nagu hästi-hästi paindlik, aga, aga mingi hetk, kus mul nagu tekib oma nägemus siis ma mingi osa sellest paindlikkusest kaotan. Jaak, kehtesta. Seal on hästi suur sõpruskond ja selline oluline sõpruskond sinu jaoks ka, eks ju? Ma ei oska öelda jah, vist on kõige noh, eks neid lähimaid sõpru on on, on ikka piiratud arv nägu ilmselt kõikidel, aga, aga, aga jah, mul on rahvusvaheline sõpruskond ka küllalt suur ja ja see, et, et seal on tõesti ka nagu sõpru, sest muidu hästi sageli selline välispoliitiline hävimine on väga niisugune viisakas ja teinekord võib-olla intensiivne. Aga see lõpeb siis, kui, kui inimene liigub edasi järgmisse kohta või teil ei ole enam ühiseid asju ajada. Et mul on tegelikult hea meel, et, et erinevad Nendest eluperioodidest moodi rahvusvahelisel pinnal on jäänud ka mingeid ikkagi päris sõbrad. Kuidas sa nendega suhtled, kas sa oled selline Skype'i või meili või silmast silma inimene, ma saan aru, et kui sa oled Londonist, siis see, et sa nüüd korra nädalas, eks ole kellegagi siin Eestis näiteks silmast silma kohtunud, see lihtsalt ei ole reaalne. Aga, aga mis on need vahendid, mida sa kasutad oma sõprade hoidmiseks? Erinevad räägid enam sellest poliitikamaailmas, siis sealt tegelikult ikkagi jällegi nähakse 11 aeg-ajalt kõik need konverentsid ja noh kuidagi mitmeid kordi aastas ikkagi sa saad kokku inimestega ja ma reisin nii palju, et on võimalik alati kirjutada kuulamale Washingtonis need ja need päevad oled sa seal, saame kokku. Eesti sõbrad ka, erinevalt vanematega mas Kaibin teistega isegi mitte nii palju, kas meilime, vahel me helistame, aga tegelikult on ka tore see, et ei pea üldse regulaarselt suhtlemagi, et lihtsalt siis kui jälle näeme siis nagu, nagu ei olekski olnud seda mitut kuud, kui me ei näinud nagu sellist suhtlemise kohustust, ma ei tunneta endal ka. Ja see on nagu noh, ka hästi tore, et sa tead, et see sõber on sinu jaoks olemas nii, ehk nii ükskõik kas te olete kontaktis või mitte. Kui me korraks nüüd selle välispoliitika juurde tulema, sest et aeg on ju hetkel ikkagi väga ärev ja, ja noh ei saa mööda ühegi ajalehe veergudel üheski päevapoliitilises saates kõigest sellest, mis toimub Süürias ja, ja nüüd oleks nagu väga rumal, kui ma sinu käest ei küsiks, et millised on sinu väga subjektiivsed isiklikud, prognoosida, et mis sellest asjast saab. Ma ei tea, mis sellest saab, et üks küsimus on see, et kas Süüriat kuidagi midi rünnatakse või mitte, aga see ei ole ju põhiküsimus, et põhiküsimus on ikkagi see, et mis nende rünnakutega üleüldsegi on võimalik saavutada või, või siis nendest nendest loobumisega. Et, et selles mõttes ma leian küll jah, et maailm on teelahkmel an trafaretne öelda, aga et nonii, vist ikka on jah, et see, kui varem on nagu kujutletud, et maailma suurvõimud saavad vaat olla niimoodi maailma politseinikud ja seal kehtestada oma oma arvamust või nägemust ja ja nagu sundida rahu peale nendele, kes sõdivad siis tegelikult praegu hakkab ilmnema, et noh, see ei ole võimalik. Et see rahuvalvamine mingites Afganistanis ja Iraakides on ikkagi nii keeruline ja ta võtab nii palju ressurssi Ameerikale nagu selliseid riigi loomise ülesandeid endale juurde võtta. Ta käib, käib üle jõu ja, ja olgem ausad, ka mõista see, et ega, ega ikkagi noh ei ole niimoodi, et Lääne inimesed täpselt teavad, mismoodi mingi Lähis-Ida riik oma elu elama peaks, et oskaks neile neid õigeid retsepte ette kirjutada, et me jällegi kirjutame ette neid asju, mis on, mis on meile toiminud, aga, aga me jätame tähelepanuta igasugused kohalikud struktuurid ja eripärad ja ühesõnaga, me ei oska seda teha. Mart, nii hästi kui me ise tahaksime, mingisugused kasutegurit pikas perspektiivis ehk on ja selles mõttes on maailmas nagu väga-väga huvitav aeg raske ka kõikidele, kes, kes, kes tegelevad poliitikaga, et kõik muutub, jõuvahekorrad muutuvad, välispoliitika aeg-ajalt arutame vähegi üldse teeb välispoliitikat tänapäeval enam, et hästi palju peetakse kõnesid ja surutakse maha mingeid koduseid sajaid, eks ole, noh, ma ei tea, seal Lähis-Idas või Venemaal või kus iganes. Aga noh, välispoliitikat selles mõttes, et sul on eesmärk, milleni sa tahad jõuda ja siis sa valid vahendid ja hakkad tegutsema selle nimel. Seda peaaegu et ei olegi, sest et riigid ei tea, kuhu üldse tasuks minna, mida üldse tasuks eesmärgiks seada. Sest et kõik on nii suures muutumises, kõik on nii kaootiline, et sul puuduvad isegi orientiiri, seal puuduvad, puudub arusaam, kellega ennast võrrelda, kes on mu konkurendid, kes Moliit ütles, et või noh, mingit väga hägusad arusaamad sellest, mis võib-olla üldsegi ei vasta tõele ja siis muutuvad veel igasugused muud asjad, näiteks demokraatia, enda olemus, karismaatilist liidrit aeg tundub läbi olevat, et läänemaailmas valitakse selliseid pragmaatilisi mänedžere riigijuhtideks, kes kedagi inspireeri, aga noh, loodetavasti hoiavad eelarve tasakaalus või enam-vähem või tavaline ehk eelarveaugust välja. Ja, ja, ja see. Ja see on mujal ka see selline Democrats mäkke ilma kire või passiooni või karismata kõigi nende infotehnoloogia revolutsioonist tulenevad muutused, kogu see, kogu see nagu rahvahulkade võimiseksale põhineb seal Twitteril ja Facebook'il ja Youtube hilja kiirel võimalusel arvamusi vahetada ja mobiliseerida ükskõik kas internetiavarustes või, või siis väljakutele. Omamoodi mingisuguseid internetti, teistsugused ma ütleks, negatiivsed efektid, see, kuidas meie meelt fragmenteerib, kuidas inimeste suutlikkus üldse süveneda keerulisemates asjadesse, pikematesse tekstidesse käib täiesti kiiresti väga hullusti alla. See ka mõjutab kõike. Et selles mõttes on täiesti mingisugune selline suur murrang käsil. Ma ei tea, kuhu see viib. Kas sul on oma lemmikriik Euroopas, kelle välispoliitika ja see, kuidas ta seda ajab meeldib sulle. Kui me nüüd Eesti kõrvale jätame? Ma tegelikult Rootsist päris hästi lugu, et minu meelest nemad oskavad oma ressursse ja võimalusi teinekord päris hästi kasutada. Julgevad asju öelda välja ja noh, mingite selliste idealistlik eesmärkide nimel tegutseda. No eks see on ka praegune valitsus, et võib-olla sotsiaaldemokraatide valitsus päris samasugune ei olnud, aga ma avaldas muljet. Selline Rootsi diplomaat nagu Lars redeen, kes praegu on Rootsi suursaadik Hiinas. Aga ta Karl pilti valitsuse ajal siis Karl oli peaminister 91 kuni 94 tegelast oma balti riikidega sellest raamatu kirjutanud, see on eesti keeles olemas. Mis ta nimi oligi, tagasitulekut soovitan kõikidel lugeda, keda diplomaatia huvitab. Et see avaldas minule väga sügavat muljet, ma vaatasin, kui tõsiselt on, on rootsi mõelnud läbi oma välispoliitika ka meie suunal. Otsustasid, et Balti riigid ja balti riikide iseseisvumine, edasine saat, staat saatus on nende jaoks oluline. Jah, nii saates kui staatus. Et siis ikkagi. Tal on selline deklaratiivne, nagu meil sageli on, me hõikame välja, et mingi asi on meie prioriteet, aga me tegelikult ei käsitle seda kui prioriteeti. Mei investeeri sinna oma parimaid ajusid, palju diplomaatilist ja intellektuaalset energiat, et me nagu lihtsalt püüame mingisuguse linnukese paika panna, et me peame seda asja oluliseks ja me tahame, et teie võtaksite seda olulisena, aga ega see ei tähenda, et me ise sellega tööd teeme. Rootslased tegid, nemad tõesti saatsid siia tippdiplomaate, nad tõesti neil oli terve strateegia, et kuidas, kuidas seda balti riikide asja ajada. Me peame saama kõige paremateks asjatundjat, eks sellel teemal siis me saame arvamusega mõjutada ka teiste riikide poliitikat. Rootsi polnud Euroopa Liiduski tegelikult tol ajal. Aga, aga ometigi nad suutsid mõjutada nii Euroopat kui Ameerika Ühendriike tänu sellele, et nad tõesti teadsid asja asja, nad teadsid tänu sellele, et nad saatsid oma parimad diplomaadid siia, meie inimestega rääkima ja olukorda süvenema ja Moskvasse muidugi ja ja igale poole. Ja nad ikkagi mõtlesid väga tõsiselt läbi ka seda, kuidas Rootsi peaks käituma, kui midagi läheb halvasti. Ka meid hakatakse uuesti Okopeerima. Väga tõsine ja vastutustundlik lähenemine oli seal näha ja noh, minu meelest see on väga suures kontrastis paljude asjadega, mida me näeme tänapäeval iga igal pool mujal, kus noh, lihtsalt ma ei tea ja nüüd halvasti öelda, aga noh, täiesti tehakse väga kergekäeliselt mingisuguseid väga tugevaid avaldusi ja siis ollakse nördinud, kui teised selle kergekäelisuse läbi näevad ja neid tõsiselt ei võta. Et ega noh, nii ei nii ei saa. Avalduste taga peab olema ka mingisugune reaalne töö ja otsustavus ja selline tõsi, tõsidus ikkagi. Kui palju sa Kadri üldse oma sõnade eest vahel vastu näppe saad ehk kui palju sa pead kontrollima seda, mida sa ütled näiteks ühes või teises saates või, või mõnes kirjatükis, et, et kui palju sa oled elu jooksul nagu tundnud seda, et, et sulle kusagil no võib-olla mitte kohe, aga mõne aja pärast tullakse, öeldakse, aga miks sa seda ütlesid või, või umbes umbes nii on seda ette tulnud. Väga isegi mitte, et ma arvan, et ma arvan, seda öeldakse rohkem, säilivad ka Eesti siis küll, jah, jah, et neid inimesi, kes tulevad otse küsima, nendest on tegelikult väga, pean lugu ja nendega ma hea meelega debateerin. Jah, ma ei tea. Ajakirjaniku ja mõttekodalasena sai tegelikult nagu võid öelda mis sa tahad, sa oled vaba inimene, aga et selles mõttes, eks võib-olla vahel pahaks pandud ja, ja eks eks tahangi paremini läbi ja mul on alati parem teineteise mõistmine inimestega, kes on ka suhteliselt julged otsekohesed ja kellel huumorimeel ei puudu. Ja ema oskan väga lugu pidada tegelikult inimestest, kes nagu arvavad täiesti teistmoodi, kui mina või suhtuvad suhtuvad teistmoodi, aga, aga kui me saame sellest rahulikult rääkida ja leppida kokku, et ma arvame erinevalt, no siis on tore. Aga kui hakkab mingisugune selline, ma ei tea, mulle ei meeldi inimesed, kes nagu silma ees minuga nõustuvad ja selja taga lähevad. Ja räägivad midagi muud, selliseid muidugi palju, aga eks püüan neis ka jällegi eemale. Aitäh kõnet selle välispoliitika su elust välja lõikame korraks. Et siis mis need, mis järgmine. Veetsin hästi viisakalt öelda. Aga tegelikult ka, et, et mis need tähtsad asjad on, mis, mis sinna sinna siis siis jäävad. No ma ei teagi, ega ei oska, minu maailm on kuidagi integreeritud, noh nagu ma rääkisin, et ma hakkasin välispoliitikaga tegelema sellepärast et ma ei peaks kunagi muhust ära minema, et et need asjad vahel seoses. Et eks, eks mis seal on sõbrad Eesti mingid. Ta on eesti maastikuga väga, väga selline, võiks lõputult Eesti mööda mingeid maakohti matkata, igasuguseid erinevaid, minu meelest on kõik nii poeetiline, isegi kui on igav liiv ja tühi väli. Ja selles mõttes ei ole vahet, kas Lõuna-Eesti kuplid või Saaremaa kadakad või rabad või sood, et kõik on ühtviisi sinu. Noh, eks see Muhu on, aga mingil sügavamal tasandil minu, et see ma olen sellega harjunud ja seal ma tõesti tunnen, iga kivi ja kadakad kasvavad nii tundlik, seal ma enam iga iga kadakad ei tunne. Aga, aga noh, sellega kindlasti teine suhe, aga, aga ei, eesti meeldib mulle küll. Jah, erinev Eesti, ma just mõtlesin, et järgmine suvi võiks auto laenata ja Obinitsas käia, Mäeleni ammu Obinitsas käinud, ma ei tea, miks just just see mõtted olid. Kusjuures sa näed välja selline tõmmu tumedasilmne, et tegelikult võiks sulle väga sobida noh, needsamad pikad üheksa kuud sellist halba suusailma, et, et tegelikult sa võiksid olla sellel ajal väga hästi kusagil Vahemere ääres. Et, et väljanägemise järgi võiksid olla selline kuumavereline Pigem selliseid Muhus palju räägitakse mingitest Hispaaniale laevadest, mis alla tulnud ja, aga tegelikult ei, mina olen oma tumedad geenid korjanud suguvõsa pealt kokku olevatelt kõikidelt, kõige tumedama ja pannud endale. Aga, aga ei, Põlvast suusailmast rääkides on halb, suusailm on Suurbritannias, Eestis on ilusast talved. Päriselt see Suurbritannia talv oli väga masendav sellel aastal ta oli väga pikalt, väga külm, oligi nagu ebaharilikult jõle. Aga nii, ehk teisiti ta nii pime mulle mõned on, kas on veel pimedam kui Eestis võimalik? Jah, absoluutselt on, sellepärast et päevad ei ole väga palju pikemad päevavalgust, võib-olla on natukene rohkem, aga laias laastus läheb ikkagi pimedaks mingisugune kella kolme-nelja ajal. Ja ei ole lund, mis teeb selle meil siin valgemaks ja Neid teisi siis, kui on tõeline külm talv, siis saab teinekord neid päikeselise päeva külma ja, ja tuul tuult Kaiale. Ja tegelikult see annab sulle suure osa sinna talvisest valguse vajadusest ikkagi kätte. Aga Suurbritannia lihtsalt pime ja hall, ilma igasuguse lume ja, ja noh, päike vahel näitab, aga ikkagi vähe. Et selles mõttes ei, ei ärge rääkige halvas suusailmast. Noh, Eestis seda ei ole juba ammu enam olla, et neil on väga korralikud talved olnud viimastel aastatel suusatada, uisutada, saunast lumme hüpata, mida kõike saab jäisel merel matkata? Täitsa sporti ka see sõna selles otseses mõttes. Et noh, näiteks teadlikult kolm korda nädalas sõidad jalgrattaga või midagi sellist, mis sind füüsiliselt vormis hoiab. Teadlikult ei no jalgrattaga ma nüüd Londonis sõidan iga päev, sest ma käin rattaga tööl pool tundi, kumbki ots. Vahel käin jooksmas ebaregulaarselt. Eestis ma käisin hea meelega suusatamas ja ebaregulaarselt kahe käin joogas, aga noh, mul on nii reisil eluviise, et ma ei saagi midagi liiga regulaarselt teha ja ei ole mõtet ennast selle nimel lõhki ka kiskuda, et ma aeg-ajalt olen proovinud mingisugust mingisuguseid nõudmisi endale esitada, aga tegelikult ei ole hea, kui seal lennuki pealt otse jooksma lähed, et see tuleb lasta endale natukene taastuda ja rahuneda ja joosta siis kui on tunne, et võiks joosta mitut keelt sa räägid? Ainult ainult kolme vene-inglise-eesti. Natukene sain aru, prantslasest võib olla soov, noh, aga kes ei, saksa keelest. Vene keel. Ilmselt asendamatu olnud kõige selle aja jooksul, millal sa oma tööd oled teinud ja kõik need põlvkonnad, kes praegu peale tulevad tunnevad seda oma nahal, kui hirmusse on, kui sa vene keelt üldse ei oska? Neljal jälle õpivad. Teada, et nad õpivad, aga nad räägivad nagu puukeelt, see on täiesti uskumatu, mina ju kuulen seda ja vaatan, et mis keel see on, mida mul kodus räägitakse, et oleks nagu vene keel. Aga ei ole nagu ka, et see on täiesti kummaline, et kui sa selles keskkonnas nagu enam ei ole, siis sa hakkad seda rääkima nagu noh, nagu kõik soomlased räägivad inglise keelt, ütleme nii, sellise imelise. See on hea ja ma soovitaks saada lapse Narvaga tegelikult eestivenelased räägivad ka teistsugust vene keelt kui Moskvas. See on kahe Moskvas, on kuulda lätlastel, Läti venelastel on eriti Läti, venelased on need eksimatult ära eesti jamad teinekord veel petavad, aga üldiselt on teistmoodi, on mingi kõnetempo hoopis aeglasem kui Moskvas mingi sõnu enam ei ole, neid ja nende keel ka siin moondub. Aga jah, eks see keskkond ole õigi. Ei, ma lähen ka, ma olen ja vaat just umbes siis, kui ma otsustasin, et ma tahan Moskva korrespondendi hakata, ma läksin vene keelt õppima keeltekooli. Ja see oli, see oli väga kõnekas, kui oli esimene september keeltegaal alustest Need, kõik klassid olid puupüsti täis, rootsi keel, Norra keel, noh, rääkimata mingi inglise, saksa, prantsuse, vene keele klassis oli peale minu õpetaja veel kaks inimest. Üks oli üks poiss, kes oli veendunud katoliiklane ja tahtis minna Poola kloostrisse ja arvas, et noh, vene keelebaasilt õnnestub tal poola keelega paremini sõbraks saada ja teine oli Soome abiellunud tüdruk, kes juba sai aru, et vene keele oskus annab talle võimalusi. Kõik. Kes seal loeb ka vene keeles ja nii, et kui on hea vene kirjandus noh midagi moodsat, näiteks Dovlatov või midagi sinnakanti, siis sa võtad ikkagi originaali ja loed vene keeles. Erinevalt ema hea meelega loen ka häid tõlkeid eesti keelde, Eestis on väga häid tõlkijaid ja ikkagi eesti keeles lugeda. Nauding, kui sa hästi tehtud. Aga jah, et ma loen vene keeles ka vene luulega on teinekord natukene raskem, sest luules on sõnavara väga palju suurem ja seal on sõnu, millest ja isegi kui ma tähendust teha, siis ma ei saa aru selle sõna niimoodi lõhnast, värvist ja atmosfäärist aga sõltubki luuletajast jällegi Mondestamiga on küllalt raske, mõned teised on jälle, ma ei tea seto ja tundub oluliselt lihtsam, näiteks Puškini rääkimata. Et jah. Ei ole vist mõtet küsida, et kas sa loed raamatuid nii, et nad krõbisevad ja lõhnavad või loed neid elektrooniliselt. Eks ju väikelaene krahvi saapaid ja lõhnavaid pigem jah, kõige elektrooniliselt. Ma ei tea, ma ei ole endale veel mingit lugerit, aga võib-olla peaks, et minu täitsa arukad sõbrad on, on, on selle heaks kiitnud, minu umbus hakkab vähehaaval. Ja võib olla läks. Sest noh, minu probleem on tegelikult see, et ma erinevates kohtades tahan lugeda erinevaid raamatuid ja kunagi ette ei tea, milliseid täpselt nii ma tavaliselt liigun ringi suure koorma raamatutega. Ja kui sa nii palju reisid, siis muidugi päris õudne, sellepärast et teatud kilod ainult, mis lennukisse kaasa tohib võtta ja siis ongi, et ühed kingad öösärk ja ülejäänud on raamatut. No vahel kipub nii olema jah. Sellisel juhul saan isegi mina aru, et oleks mõistlik osta midagi kuulsaned raamatut sisse saad majutada. Kui sa ühel päeval ära väsid ja ei taha enam välismaal töötada, mis sa siis teed? No siis ma tulen Eestisse ja mittu Tallinnasse? Ei, ma ei tea, eks, eks näeb, kana Tallinnal ka ju rangelt võttes midagi häda ja, ja noh, mingid sellised välispoliitikaga seotud ametid on Eestis valdavalt ikkagi Tallinnas, aga, aga noh, ega ma ei pea ka eluaeg välispoliitikaga tegelema, ma näiteks ma täitsa tunnen, et ma võiksin hea meelega töötada kusagil, ma ei tea, vallavalitsuse. Ma muide just tahtsin küsida, et me räägime välispoliitika välispoliitikaga päris poliitika. Et nüüd tulevad kohalikud valimised, ei ole kunagi mõelnud, et et äkki ma peaks ikkagi ise ka kaasa lööma ja tegema asju paremaks, nii et ma mitte lihtsalt ei vaata kõrvalt, aga et olengi kogu selle zoomi sees. Jah, kohalikel isegi ei võiks, et Ma ei tea, Muhu vallavolikogus ma võiks kella alla, kuigi ma noh, ma ei, et selles mõttes ei tasu mind kutsuda. Et veel on liiga vara ja ei, ma ei ole sinna ju praegu sissegi kirjutatud, tegelikult ma ei saagi kandideerida Muhus ja ja, ja lisaks ma olen Londonist. Aga, aga ei, et noh, need parlamendierakonnad, ma kardan, et ma olen liiga keeruline inimene nende jaoks. Ei usu, et ma kardan, et mul läheks jah raskeks. Kui sa lihtsale raadiokuulajale peaksid nüüd enam-vähem kolme lausega ütlema et see töö, mida sa teed Londonis, mis sellest maailmal Euroopal või meie väikesel Eesti konkreetselt kasu on. Noh, eks ma püüan nagu. Eks ma püüan mõningasi keerukaid välispoliitilisi probleeme ilmasid natukene selgemaks rääkida. Et otsuselangetajad teil oleks natukene lihtsam, õigeid ja häid otsuseid teha. Umbes umbes seisan. Ja kui sul on ilus pikk pühapäev ja oletame, et see ei ole veel Londonisse tagasi läinud, aga et sa oled seal Eestis nagu sa ju mõnda aega oled. Et siis mis on see viis, kuidas seda kõige paremini veeta. Ja black ja 12 tundi pühapäev. Jah, see sõltub tegelikult on hästi hea on ka lihtsalt kodusel eriti siin, siin Tallinnas, kuna noh, mu Tallinna korter on Inglismaal muuseas elamute kvaliteet kohutav, nad ei oska ehitada. Nad ei tea, mis asi on insulatsioon, nad ei tea, mis asi on ventilatsioon, nad ei tea, kuidas käib kütmine. Ega üldse päriselt. Ma enam ühel Kinglasele ei luba nõukogude ehituskvaliteeti kritiseerida. Sest kõik kõik Nõukogude majad, kus ma olen elanud Moskvas. Veidi paremad, kui need Londonist resoluutselt. Ja, ja, ja sealjuures ma ei ela mingis urkas, Ma elan Nothing fillis, mis on vägagi korralik linnaosa, aga ikkagi. Et, et Jahkama tulen Tallinnasse, siis teinekord mul on raske ennast oma korterist veenda välja minema, kuna seal on nii hea. Ta on kaetud, tan, puhastan inimlikes mõõtmetes. Londonis on elamispind nii kallis, et on noh, väga, väga väikeseid asju kutsutakse korteriteks. See on ikka veel palju hullem kui meie mingites ahnete arendajate tehtud uuselamutest. Et jah, olen ise naernud, kuidas, kuidas ikkagi soovid ja prioriteedid muutuvad, et kui ma olin 18, siis ma hirmsasti tahtsin reisida. Ja, ja kui ma olin, ma ei tea, 38, siis olin, oli oli, oli hästi tore kojali laupäeva hommik ja ei pidanud kusagile reisima ja ma olin kodus ja ma sain rahulikult nõusid pesta ja koristada ja teha midagi sellist täiesti triviaalselt argist. Muutus kuidagi toredaks lisaks lisaks on sa oled tegevuse tulemus alati kohe näha. Aga kui rääkida teistlaadi pühapäev päevast, siis ma ei tea, erinevalt käia vanemate juures, aidata neil natuke õunu korjata, vanemate koer välja, metsa seiklema viia. Või saada sõpradega kokku või sõita välja kusagile. Ma ei tea, soomaale üleujutust vaatama või, või? Sellel pühapäeval võiks vaadata, tahame minna, kas soo, kuradi palendavad või veel mitte, ISISe Obinitsa plaan on ju ka ikkagi, ma võin, neid saan kindlasti, aga see on jah, järgmine aasta. Kui sa süüa teed, siis mida pühapäeval sügisesel. Ma oskan umbes kolmesööki teha, siis on lihtne. Sügisel, ma arvan, suvikõrvits, sest ema ütleb, et ta enam rohkem ei istuta, kui ma neid ära ei söö. Ja kuidas sa teed, kas oponeerige, praad või teed midagi põnevamat? Ma ei oska. Ma ei tea, ma paneerina, praen, aga, aga võiks proovida. Tegelikult on, on mingeid retsepte, aga ma olen väga väga niimoodi pika-pika vinnaga. Jah, aga meie nüüd kadriga, lõpetame siin selle saate ära ja siis ma õpetan sulle väljaspool seda stuudiot milline tore suvikõrvitsa, vaid see on lihtsalt liiga pikk, et seda praegu siin raadioeetris ütleme, hea õpetada ja ja igal juhul tuult Sulle tiibadesse ja ilusat harjumist, Londoniga, me kõik loodame, et sa tuled ikkagi ühel päeval päriselt Eestisse tagasi käenduste ja kõikidele kuulajatele ka ilusat ilusat varasügisest. Pühapäeva aitäh.