Tänases saates riigita rahvas räägib Andrus Mölder Filipiinidel elavatest ilakanudest. Ilokanosid on Filipiinidel umbes 10 miljonit, nad moodustavad umbes 10 protsenti Filipiinide elanikkonnast ja tegemist on Filipiinide suuruselt kolmanda rahvusrühmaga. Ilogaanud elavad peamiselt Filipiinide suure saarelus tsooni saare põhjapoolses keskosas ja kirdeosas, rannikul. Selle piirkonna erinevates administratiivsetel üksustes on neid üsna erineval määral. Nende asuala ei ole selline väga kompaktne, vaid on mõnevõrra hajutatud. No näiteks pilookuse regiooni nelja koma kaheksast miljonist elanikust on Ilokaanosid umbes kaks kolmandikku aga selle regiooni Launiooni provintsi 750-st 1000-st elanikust On iilokaanosid umbes 90 protsenti. Ilokaanosid elab ka mujal Filipiinidel, näiteks elab meil isegi ka Filipiinide lõunaosas, minda naa saarel ja ka mitmetel teistel saartel ja nendele kaugematele saartele on siis Ilokaanud jõudnud nii 19. kui ka 20. sajandil ja jätkuvalt ka praegusel 21. sajandil. Ja nende liikumist oma põlisest asupaigast eemale on siis soodustanud Filipiinide keskvõim sesse lokaanode põline asuala on väga tihedasti asustatud mitmel pool seal on inimasustuse tihedus enam kui 350 inimest ruutkilomeetri kohta ja see on siis üks põhjus, miks Ilocanod siis jah, on tundunud elama ka Filipiinide teistesse osadesse. Samas see selline ümberasumine on Filipiinide jaoks kaasa toonud mitmeid probleeme. No Ülo kanad ei ole kaugeltki mitte ainus rahvas, kes niimoodi ümber on asustatud paika Filipiinide kõige suurema rahvuse tagaloogide esindajaid on küllalt palju elama asunud Filipiinide teistele saartele ja, ja vot need on siis jah seal kaasa toonud rahvastevahelisi pingeid. Sest kes see ikka tahab, et nende kodusaarele tuleb suurel hulgal teistsuguse kultuuri ja, ja teistsuguse keele kandjaid tänasel päeval iilocanod ei ela kaugeltki mitte üksnes Filipiinidel vaid üle poole miljoni. Ilogano elab ka näiteks USA-s ja USAsse, on iilokaanaxis rännanud peamiselt 20. sajandil ja seda juba 20. sajandi esimestel aastakümnetel. Ja täna on siis olukord selline, et USA-s elavad Ilokaanod peamiselt vaikse ookeani ääres. Küllalt palju elab neid Californias ja üksjagu palju elab neid ka Havai saartel ja ka Havai üks hiljutine kuberner oli rahvuselt just nimelt iilokaano. Ilokaanod ei räägi mitte Ilokaano keelt, vaid nad räägivad keelt, mida me eesti keeles täna nimetama Iloko keeleks, seda ilugo keelt me mõned aastakümned tagasi nimetasime Veli lokaano keeleks. Nii et me ka keele osas siis kasutame küllalt lähedast terminit sellele, nagu oma keelt nimetavad Ilokaanud ise. Iluko keel on selles mõttes huvitav keel. Et see keel on Lussoni saare põhjaosas ja keskosas selline teatav Lingo Franca seda keelt räägivad ka paljud väiksemad rahvad ja nii on siis tänasel päeval Ilogo keele oskajaid oluliselt rohkem kui Ilokaanosid. Teisest küljest on aga Filipiinidel toimumas protsess, kus järjest enam inimesi loobub oma esivanemate keelest ja asub kasutama filipiini keelt, filipiini keelt, mida me siis eesti keeles tunneme ka teise nime all, ehk siis Filipiino keele nime all. Ja see filipiini keel on selline, mõnes mõttes kunstlikult loodud keel. Selle keele aluskeeleks on Filipiinide suurima rahva taga loogide Manila piirkonna dialekt. Aga ta ei ole siiski päris tagaloogi keel, ta on selle taga loogi, keele, Manila dialekti mugandatud variant ja Se filipiini keel on Filipiinide üks ametikeeli seal siis jah, on toimumas protsess, kus järjest enam inimesi kasutab just nimelt seda filipiini keelt. Kuigi ametlikult Filipiinidel ei tehta justkui takistusi Iloko keele kasutamise osas, siis jah, kahjuks inimesed ise järjest enam sellest keelest loobuvad ja järjest enam hakkavad kasutama filipiini keelt, seda keelt, millega kõikjal Filipiinidel ametiasutustes on võimalik lihtsal viisil hakkama saada. Nüüdse termin iilokaano, seda sageli seostatakse tagaloogikeelse sõnaga look ja tagaloogi keel sees sõnaga i ja sellest tulenevalt võiks ihlakanosid tõlkida kui lahe äärest pärit inimesi või lahe inimesi. Ja Ilocanod nimetavad ennast kaasajal ka ise peamiselt just nimelt terminiga iilocano aga teine termin, mis on kasutusel Onzamptoi ja seda terminit võiks siis tõlkida, kui meie keel või meie keele kõnelejad. Aga üldiselt viimastel aastakümnetel järjest enam siiski iilogaanode seas on juurdunud termin iilokaano Ilo toonud on väga valdavalt kristlased, peamiselt katoliiklased, vähesel määral on nende seas ka protestante ja üldiselt Ilokaanodon küllalt tugeva usuga. Nad järgivad katoliiklikke traditsioone. Küllaltki rangelt. Usk on nende jaoks küllaltki tähtis. Kui rääkida sellest Illakanode asualast, siis ühest küljest piirneb see ala merega aga teisest küljest sisemaa poolt, piirneb salamägedega, see on selline mäestiku ja mere vahele surutud küllalt kitsas ala, siis väga tihedasti asustatud ala jaganud asualale jääb näiteks Filipiinide üks tuntumaid rahvusparke 100 saare rahvuspark, mis on tõesti visuaalselt väga atraktiivne, kus elab palju huvitavaid loomi, kasvab suur hulk huvitavaid taimi, nii et selline jah, küllaltki ilus piirkond, soe piirkond, seal sajab küllalt palju. Filipiinide pealinn Manila asub sellesama saare lõunapoolsemas osas ja Filipiinide suurim rahvusrühm taga loogid elavad siis peamiselt Ilokaanades, siis rohkem lõuna poolsaare lõunaosas. Ilakaanod asuala on väga valdavalt põllumajanduslik piirkond. Nad kasvatavad riisi, maisi, suhkruroogu, juurvilja, puuvilja, tubakat, sigu, pühvleid ja vesi, pühvleid. Mereäärsetel aladel tegelevad Ilocanodka kalapüügiga. Ja mis on võib-olla huvitav Etilokaanodon rahvas, kes tegeleb meresoolatootmisega selle meresoolatootmisega tegeletakse siis niiviisi esse, sool aurustatakse mereveest välja ja see Ilokaanode piirkond on piinidel vägagi tuntud just selle poolest, et see on üks peamisi alasid, kus selle meresoolatootmisega tegeletakse. Filipiinide naised tegelevad paljuga käsitööga, eeskätt kudumisega, keraamika valmistamisega, ehete valmistamisega. Filipiinide käsitöö ei ole võib-olla rahvusvaheliselt sellist väga suurt tuntust saanud. Aga neetilokaano naised tegelevad selle käsitööga väga paljuski ka iseenda tarbeks. Ja lisaks siis muidugi ka turistidele müügiks, aga suuresti jah, see käsitöö tehakse just nimelt iseenda tarbeks. Mõnevõrra tegelevad käsitööga ka mehed. Mehed valmistavad eeskätt siis puidust ja metallist ehteid ja osalevad ka keraamika valmistamisel. Ei hakanud ala on küllalt vaene piirkond, Filipiinid ka tervikuna on suhteliselt vaene riik ja Ilokaanode maapiirkondades võib küllalt palju kohata selliseid vägagi algelise elamuid mis enamasti koosnevad kahest või kolmest väikesest ruumist ja näiteks mereäärsetel aladel. Need ehitised asuvad sageli vaiadel, kusjuures nendel hoonetel ei ole korralikku katust. Need katused on vahel valmistatud palmilehtedest, roost, murust või siis mitmesugustest erinevatest materjalidest läbisegi. Need hooned kaugelt vaadates on küll huvitavad, aga suhteliselt algelised ja, ja näitavad siis samuti välja seda. Etti lokaanod on, on küllalt vaene rahvas. Konnade asuala õnn on see, et see ei ole selline väga suurte looduskatastroofide piirkond. Jah, seal esineb aeg-ajalt üleujutusi väga tugevaid vihmahooge, mis võivad kaasa tuua mudalaviin ja, ja muud sellist. Aga üldiselt sellistest suurematest looduskatastroofidest see ilakanode asuala enamasti jääb välja. Nii et jah, looduslikus mõttes ei ole tegemist väga keerulise elupaigaga. Jaa, kanad on küll suuresti põllumajanduslik rahvas, ent ja kaanon on täiesti olemas ka turismipotentsiaal. Tänasel päeval on peamiselt turistid, sisemaised, turistid, turistid siis Filipiinide teistest osadest. Aga piirkonnas on väljatöötamisel turismi arengukava, mis peaks siis juba lähitulevikus hakkama Ilookuse regiooni ja Elogaanad aladele laiemalt tooma välisturiste. ILO kanade tänase asuala esmaasukad olid neegriidod. Neegriito rahvaid elab Filipiinidel ka täna. Ent neid rahvaid on vähe. Need rahvad on kõik väga väikesearvulised kriitod, kes ei ole üldse suguluses Filipiinide tänaste peamiste elanikega on Filipiinide hilisemate asukatega siis segunenud ja ka Ilokaanode esivanemad tulid siis Filipiinidele oluliselt hiljem kui neegriitod. Ilmselt saabusid Ilokaanod Filipiinidele rauaajal. Ilokaanodon, Malai, Austroneesia rahvas ja ilakanode esivanemad jõudsid siis Filipiinidele koos teiste Malaia, Austroneesia rahvastega mitmete lainetena. Ajapikku need Malaia, Austroneesia rahvat segunesid neegriitodega ja tänapäeval siis jah, Filipiinide rahvastikust väga valdava enamuse moodustavad Malaia, Austroneesia rahvad. Neegrittode osatähtsus Filipiinide elanikkonnas on väga-väga väike. Illakanode varasest ajaloost, seal filipiini saartel ei ole suurt midagi teada. Seevastu rohkem on sellest ajaloost teada alates iilokaanode kontaktidest hispaanlastega. Hispaanlased, kes keskajal püüdsid igal pool oma vallutusi laiendada püüdsid seda ühel hetkel teha aga filipiini saartel ja 16. sajandi teisel poolel algasidki ilakanode kokkupuuted hispaanlastega sest hispaanlased hakkasid Ghana aladele rajama oma tugipunkte ja misjonikeskuseid. Hispaania eesmärgiks oli kohalikud rahvad alistada, muuta nad Hispaania alamateks ja teisalt muuta nad kristlasteks. Juba 1571. aastal kuulutasid hispaanlased Manila Hispaania Ida-India koloniaalmoodustise keskuseks. Nii et juba 16. sajandi teisel poolel soni saarel asus siis hispaanlaste koloniaalvalduse keskus ja hispaanlased muutusid Filipiinidel kohe vägagi aktiivseteks. Nad vallutasid sealsed rahvad omal igas mõttes. Nad ei jätnud kohaliku võimu mitte kohalike kätte, vaid püüdsid seda võimu ise igal pool nii-öelda juurutada. Ja see viis Ilocanode ja hispaanlaste vahelistele pidevatele vastu hakkudele. Ka paljud teised rahvad Filipiinidel hakkasid korduvalt hispaanlastele vastu ja kaanodel oli aga tõsisemaid hispaanlaste vastaseid ülestõuse nii seitsmeteistkümnendal, 18. kui ka 19. sajandil. Nüüd seal Hilokaanode piirkonnas, ei suutnud hispaanlastele kõige kauem vastu hakata siiski mitte ülakaanod vaid hoopis Ilokaanode, lõunapoolsed, naabrid, pagassinanid, rahvas, keda oli Ilokaanodest palju vähem ja keda ka täna on Filipiinidel Yokaanodest palju vähem. Nüüd, kuni seitsmeteistkümnenda sajandi lõpuni elasid Yokaanod valdavalt soni saare looderannikul ja, ja selle ajani oli Ilokaanud kultuuriliselt vägagi lähedased nende naabruses mägedes elanud rahvastele. Nad kummardasid nende mägirahvastega ühiseid jumalaid, harrastasid ühiselt šamanismi, ohverdasid sarnaselt koduloomi ja linde, aga ühel hetkel algas Ilokaanode eraldumine nendest mägirahvastest just nimelt kultuurilises mõttes eraldumine. Ja, ja need rahvad muutusid järjest kaugemateks, kuni selleni välja, et ühel hetkel osaylokaanosid aitas hispaanlastel neid mägi rahvaid alistada. Huvitavad ja keerulised ajad Ilokaanodele leidsid aset 18. sajandi keskel, kui mitmel pool maailmas toimusid seitsmeaastase sõjasündmused. Seitsmeaastane sõda oli suure rahvusvahelise sulama tusega sõda, kuhu olid kistud ka hispaanlased ja hispaanlaste üheks vaenlaseks olid inglast. Inglased suutsid 1762. aastal ära vallutada hispaanlaste Filipiinide keskuse. Manila ja selle lähiümbruse ja selles inglaste vallutuses nägid osa Gilakanod oma võimalust. Nad nimelt tundsid, et inglaste ja hispaanlaste vaheline vastasseis nõrgestab hispaanlasi ja see võimaldab hispaanlastele vastu hakata ja vihatud Hispaania kolonistidest lahti saada. Üks kuulsamaid hispaanlaste vastase vastuhaku organiseerijaid oli Diego Andaiasse lang. Selle mehe ema oli rahvuse diakano, tema isa oli aga rahvuselt pagassi on ja tema eesmärgiks oli siis koostöös inglastega Hispaania võim Filipiinide põhjaosas kukutada ja välja kuulutada iseseisev Yokaano riik. Ajal, mil inglased tsooni saarel hispaanlastega sõdisid, algatasid Ilokaanad juba kassinanis hispaanlaste vastase suure ülestõusu. Ent see ülestõus ei saavutanud kuigi suurt edu. Nendele ülestõusnute ei olnud olulist relvastust. Ja rolli mängis seegi, et seitsmeaastane sõda oli võtnud nende jaoks negatiivse pöörde. Nimelt 1763. aastal oli sõlmitud Pariisis rahuleping ja selle rahulepinguga olid inglased sunnitud vallutatud piirkonna hispaanlastele tagasi andma. See aga tähendas, et inglased ei saanud ka Ilokaanodega ühiselt enam hispaanlaste vastu sõdida. Nad olid sunnitud hispaanlaste vastu sõdimise järgi jätma ja Illakanod ja pagassi naid olid oma sõjas hispaanlaste vastu jäänud üksi. Ja, ja loomulikult see tähendas, et see ülestõus oli määratud läbikukkumisele. Nüüd see ülestõusu juht mõrvati, aga mõrvati reeturlikult kombel. Teda mõrvas tema üks paremaid sõpru, sõber oli Hispaania ja Ilocano segapäritolu ja tegemist oli sisulises mõttes palgamõrvaga, sest see sõber oli hispaanlaste võimu all olevas katoliku kirikust vastu võtnud raha. See raha anti talle aga siis eesmärgiga, et ta tapaks ülestõusu juhi Diewand aias sylangi. Peale ülestõusu juhi mõrvamist võttis ülestõusu edasise juhtimise oma peale tapetud juhi naine, aga ka see naine ei suutnud väga kaua vastu panna ühel hetkel siis oli see naine sunnitud alla andma ja hispaanlased poosid siis selle naise ja ülestõusu teised juhid üles. Ja nii oligi siis ülestõus lõppenud läbikukkumisega. Kaasajal on nii siin kui ka tema naine Filipiinidel au sees, nad on sisuliselt tõstetud rahvuskangelaste staatusesse. Meile on püstitatud mälestusmärke. Selle mehe auks oli kunagi nimetatud Filipiinide üks suur sõjalaev. Naise auks on näiteks Filipiinidel nimetatud suur haigla olemas on nende mälestuse memoriaal ja nii edasi ja nii edasi. Nii et ülestõus ei saavutanud küll edu, aga ülestõusu juhid kirjutasid oma nime ajalukku. 19. sajandil muutus Ilokaanode asualal rahvastiku tihedus kohati väljakannatamatuks. Väga paljudel Ilokaanadel puudus üldse maalapp või see maalapp oli väga väike. Ja see tekitas olukorra, kus millakaanud olid sunnitud oma põliselt asualalt lahkuma, olid sunnitud rändama Filipiinide teistele aladele ja hispaanlaste koloniaal võimsel Filipiinidel. Mitte kuidagi neid ränded ei takistanud, pigem soosis neid rändeid. Eks koloniaalvõim sai aru, et kui Filipiinide rahvad on omavahel rohkem segunenud siis on Filipiinide erinevate rahvastevaheline koostöö võib olla väiksem, sest nende rahvaste segunemise toovad kaasa rahvastevahelisi probleeme. Ja seetõttu jah, siis hispaanlased rändamist tegelikult soodustasid. Ja samas see väljarändamine suurendas pingeid Filipiinide erinevate rahvaste vahel. Nüüd juba 1863. aastal võeti vastu seadus, mille kohaselt Filipiinidel algharidus pidi olema tasuta. Algharidus pidi olema põhimõtteliselt kõigile kätte saada. Aga tegelikkuses seda seadust ei suudetud kuigi hästi ellu rakendada. Ja, ja võib küll öelda nii, et kuni hispaanlaste koloniaalvõimu lõpuni, mida kaanode haridustase jäi küllaltki viletsaks. Nüüd 19. sajandi lõpul toimusid Filipiinidel jälle keerulised sündmused. 1898. aastal nimelt oli alanud Hispaania ja USA vaheline sõda. Sõda keskendus Kuubale ja mitmele teisele piirkonnale Kariibi meres. Aga selle sõja üheks tallermaaks oli ikka Filipiinid. Ja sellesama aasta 1898. aasta mais toimus Manina lahel USA ja Filipiinide laevastike vahel lahing. Hispaanlased said seal lüüa, aga see lüüasaamine andis Filipiinide põliselanikele hindu hispaanlaste vastaseks vastuhakuks ja suuresti said sellesse hindu just nimelt selle saareelanikud, kus siis ka filokaanod elasid ja Ilocanod järgnevates vastu akudes mängisid jälle suhteliselt keskset rolli. Nimelt siis, 1898. aasta juunis kuulutas hulk inimesi plussoni saare hispaanlastest sõltumatuks Loeti ette lausa iseseisvusdeklaratsioon ja kuulutati välja esimene Filipiinide vabariik. Paraku, ega sellest väljakuulutamisest väga palju kaugemale jõutud. Poole aasta jooksul küll töötati välja isegi esimene põhiseadus ent reaalselt siiski toimis Saarele edasi hispaanlaste koloniaalvõim. Hispaanlastel ei olnud kavaski filipiine iseseisvust tunnustada ja kahjuks ei olnud Filipiinide iseseisvust plaanis tunnustada ameeriklastel. 1898. aasta teisel poolel loovutas Hispaania järjekordse Pariisi rahulepingu alusel Filipiinid USAle. Selle lootuse eest oli USA valmis Hispaaniale maksma 20 miljonit USA dollarit tolle aja mõistes suhteliselt suur summa. Aga jah, see lootus tähendas seda, et üks koloniaalvõim Filipiinidel asendus teise koloniaalvõimuga. Filipiinid muutusid USA asumaaks ja ka USA-l jah, ei olnud kavas siis Filipiinide iseseisvust tunnustada. Kuna Filipiinidel oli aga hiljuti välja kuulutatud vabariik, siis Filipiinide paljud elanikud ei olnud nõus ennast uuele koloniaalvõimule allutama. Ja nii pole siis üldse imekspandav, et 1899. aasta suvel algas sõda nüüd juba Filipiinide ja USA vahel. Sõda kestis 1009 teise aasta juunini ja selle sõjal olid küllaltki tõsised tagajärjed Filipiinide jaoks. Selle sõja tulemusena, kus enam kui 12000 Filipiinide relvastatud isikut. Mõnedel andmetel võis neid olla aga isegi kuni 20000 ja lisaks selle sõja tagajärjel hukkus enam kui 200000 tsiviilisikut. Aga mõned ajaloolased räägivad ka tunduvalt suurematest numbritest, räägivad, et tsiviilisikuid võis hukkuda ka mitu ja mitu korda rohkem. No nii või teisiti selle sõja Filipiinide rahvuslased kaotasid, mingit iseseisvust ei tulnud. Filipiinid jäid edasi USA asumaaks küll selle vahega, et USA andis mõista, et ilmselt on ta valmis Filipiinide sõltumatust tunnustama kunagi tulevikus. Nüüd see USA võimu allajäämine tähendas seda, et osa Ilokaanosid ei rännanud siis mitte enam ainult Filipiinide siseselt vaid osa neist siis asusid elama USAsse peamiselt siis Havaile ja Californiasse. Ja ka tänasel päeval siis jah, nihavail kui Californias on täiesti arvestatav Ilokaanode kogukond. Jakonode ala on tähtis ka teise maailmasõja kontekstis. Jaapanlased alustasid Filipiinide vallutamist just nimelt Ilokaano aladelt. Detsembrist 1941 randusid nad linga jeeni lahes ja, ja sealt siis jah, algaski sissetung Filipiinidele. Samas see laht mängis ka teise maailmasõja lõpus olulist rolli, sest jaanuaris 1945 jällegi täpselt samas lahes läbi viidud operatsiooniga alustasid USA ja Austraalia väeüksused plussoni saare tagasivallutamist jaapanlastelt. Jesse jaganode asuala naabruses olnud laht oli teises maailmasõjas jah, vägagi oluline. Aga teise maailmasõja ajal siis jah, mitme aasta jooksul olile Okaanode aladel jaapanlaste okupatsioon ja osaylokaanasid võitlesid selle okupatsiooni vastu küllaltki aktiivselt. Ja, ja see võitlus siis toimus peaasjalikult metsades ja mägedes. Nii et toimus metsavendlus jaapani okupantide vastu. Peale teist maailmasõda, 1946. aastal said Filipiinid kätte oma kauaoodatud iseseisvuse. Järgmine oluline sündmus Illakanode jaoks on aasta 1965, kui presidendiks valiti lokaano rahvusest Ferdinand Marcos. Ja kui esimestel aastatel valitses ta seda riiki tõesti üpris demokraatlikul moel, siis 1972. aastal kuulutas ta välja erakorralise olukorra ja hakkas valitsema filipiine diktaatorina. Seda erakorralist olukorda välja kuulutades oli tal lihtne leida ettekäändeid. Filipiinide mõnedes piirkondades tegutsesid nimelt kommunistlikud mässulised. Mõnedes piirkondades tegutsesid aga islamiusulised mässulised ja Ferdinand Marcos tõigi siis need ettekäändeks sellele, et ta erakorralise olukorra kehtestas ja absoluutse võimutäiuse haaras. Ferdinand Marcuse ajal 1900 seitsmekümnendatel aastatel ühendati Filipiinide paga assinani piirkond Ilookose regiooniga. See ilukuse regioon oli siis selline regioon, kus väga valdavalt elasid iilokaanod. Pagossinani piirkond oli aga selline ala, kus väga valdavalt elasid pagassinanid. Aga jah, Ilokaano rahvusest Marcos ühendas need kaks alad ühendas need alad siis Vilookuse regiooniga, mis sisuliselt tähendas seda, et võim kapagassinani aladel läks Ilookuse regiooni keskuse kätte. Ja loomulikult selline ühendamine tekitas pagassinaanides vastasseisu. Ja kui ajaloo käigus Ilokaanod ja kassinanid olid vägagi palju koos tegutsenud, väga palju koos võidelnud ja kui nende suhted olid olnud väga head, siis selline ühendamine paraku jah, tekitas seal uue olukorra. Need ajaloolised head suhted muutusid kiiresti üpris keerulisteks. Marcuse võimus suudeti Filipiinidel lahti saada, on 1986. aastal. Peale seda on Filipiinid liikunud edasi jälle demokraatlikul arenguteel. Entse demokraatia ei ole tähendanud seda, et Filipiinidel ei oleks jätkuvalt palju probleem. Väga suured probleemid on seotud korruptsiooniga kuritegevusega, sealhulgas organiseeritud kuritegevusega. Ja võib üldse öelda nii, et see selline riigivõimu tegutsemine gazalylokaanode aladel ei ole kuigi läbipaistev. Ei ole kuigi selge ja, ja see tekitab pidevalt sellist hõõrumist riigi keskvõimu ja kohalike tasandite vahel. Ent õnneks seal Jakaanode aladel ei ole tekkinud sellist tõsist vastasseisu keskvõimu ja kohalike võimude vahel. Viimaseid aastakümneid Filipiinide suurim rahvas taga loogid ja Filipiinide suuruselt kolmas rahvas, hiilokaanod teevad omavahel järjest enam koostööd. Toimub selline teatav konsolideerumine ja võib öelda ka seda, et Tilokaanod loobuvad järjest enam Iloko keelest võtavad üle filipiini keele ja seal kogu selles protsessis võib ka näha sellist teatava ühtse segu rahva kujunemist Ilokaanode ja taga loogide vahel on välja kujunemas nii-öelda uus rahvus. See protsess keskvõimule on teadagi meeltmööda seda enam, et, et see protsess näeb välja sellisena diokaanod sulanduvad taga loogile sisse ja, ja mitte vastupidi. Ja kindlasti aitab sellele protsessile kaasa ka asjaolu, et filipiini keel see tagaloogi keelema. Niilad, dialektil baseeruv variant on Filipiinidel väga selgelt domineerivaks keeleks ja asjaajamises hakkama saamiseks on kindlasti vaja seda keelt osata. Ja kuna filipiini keel domineerib, siis jah, kanadel on suhteliselt lihtne, siiski seda suguluskeelt üle võtab. Kui me oleme oma paljudes saadetes rääkinud riigita rahvad võitlevad mingite asjade eest, võitlevad rahvusliku eripära säilimise eest, võitlevad oma keele eest võitlevad näiteks autonoomia eest, siis me võime täna Küllilokaanode puhul öelda seda, et sellist suuremat võitlust, mis maailma välja paistaks, ei toimu. Iluko keel kuulub Austroneesia keelte hulka, täpsemalt Malai Polüneesia keelte rühma põhja filipiini keelte harusse kaasajal põhine piloko kirjakeel ladina tähestikus. Kunagi ammu kasutati kirja, kus igale tähemärgile vastas sisulises mõttes silp. Et vastas siis kaashäälikust ja täis häälikust koosnev silp. Aga nüüd juba jah, mitme sajandi jooksul iilokaanot kasutavad ladina kirja ja, ja selle ladina kirja võtsid nad teadagi üle siis hispaanlaste vahendusel. Filipiinidel räägitakse enam kui 100 viitekümmend keelt. See riik on tõesti erinevate rahvaste keelte osas väga-väga kirju. Aga üksnes kaheksal kohalikul keelel on piirkondliku keele staatus. Ja üheks nendest õnnelikest keeltes, kelle selline staatus on, on ka Iloko keel viimastest aastatest seoses Miloko keelega on huvitav tõsiasi, et 2012. aastal lauljooni provintsis kuulutati ametlikult Ilogo keel provintsi ametikeeleks kõrvuti siis inglise ja filipiini keelega. Ja tegemist oli kogu Filipiinide ajaloos esimese korraga. Kui mõni provints määras kohaliku keele ametlikult provintsis kasutatavaks, siis ametikeeleks. Õnneks sellele väljakuulutamisele ei järgnenud mingisuguseid sanktsioone keskvõimu poolt. Keskvõim ilmselt tunneb, et filipiini keele positsioon on siiski väga tugev. Kaasajal on Iloko keeles kaks peamist dialekti, aga Nende dialektide vahelised erinevused on vägagi väikesed. Peamine erinevus seisneb selles, kuidas hääldatakse e-tähte ühest ja letis on nimelt viis täishäälikut ja teises dialiktis on kuus täishäälikut. Vähemasti siis kõnekeeles on viis ja kuus täishäälikut. Aga ühest ja letist siis selle e-tähemärgiga tähistatakse tegelikult kahte erineval viisil hääldatavat täishäälikut. Iluko keel on huvitav selle poolest, et selles keeles on väga oluline see, kus kohas on, sõnas rõhk. Põhimõtteliselt võib-olla rõhk erinevatel silpidel, ent erineva rõhuasetusega sõnad tähendavad täiesti erinevaid asju. Ja kuna seda rõhku üldjuhul kirjapildis ei märgita, siis selleks, et aru saada, mida konkreetne kirjapandud sõna tähendab, selleks peab siis lugeja mõistma lauset tervikuna või seda teksti konteksti laiemalt. Sest et jah, ühe ja sama kirjapildiga sõna võib tegelikult tähistada täiesti erinevaid asju. Ja üldiselt Iloko keelt iseloomustab teatav sarnasus hoopis teise saarestiku Indoneesia saarestiku kai. Montoni ehk Borneo saare rahvaste keeltel. Iluku keeles on küllalt palju laensõnu. Varasemalt võeti laensõnu kasutusele sanskriti ja araabia keelest. Uue majalaensõnad on peamiselt pärit aga hispaania ja inglise keelest. Hispaania keel on kohati väga selgelt Iloko igapäevasesse keelde ennast nii-öelda juurutanud. No näiteks numbrite kohta kasutatakse Ilokaanode poolt kahte erinevat süsteemi. Üks on siis kohalik iluko keelne süsteem, teine hispaania keelest üle võetud süsteem ja sageli näiteks mõõduedasiandmiseks kasutavad iilokaanod logokeelset süsteemi. Aga näiteks aja määratlemiseks kasutatakse hispaania keelest üle võetud laensõnu või lausa toorlaene kusjuures kellaaja puhul on veel olukord hoopis keeruline. Kellaaega võidakse edasi anda ka näiteks segasüsteemis, kus osa kellaajast öeldakse logo keeles ja osa hispaania keelest pärit laensõnadega. Kaasajal on iluko keelt õnneks võimalik koolides õppida. Juba 1897. aastal võeti vastu otsus, mille kohaselt võis Filipiinidelt kaheksas kohalikus suuremas keeles õpilastele esimeses klassis haridust anda ja nende keelte hulka kuulus ka iluko keel. Edasi toimus Sis õpetamine filipiini keeles. Viimastel aastatel on aga püütud Ilokaanod aladel liikuda selle poole, et Iloogo keelt õpetatakse koolides kuni kuuenda klassini. Sealt edasi toimub aga siis õppetöö selgelt filipiini keeles. Kaasajal on siis Yoko keel Filipiinidel küll piirkondliku keele staatuses, ent üldiselt siiski keskvõimupoliitika on selline, et seda Iloko keelt püütakse suruda abi keele staatusesse. Kõikjal Filipiinidel on väga selgelt domineeriv siiski filipiini keel ja kõik kohalikud keeled, sealhulgas Ilogo keel on väga selgelt halvemas olukorras sellele halvemale olukorrale vaatamata. Iluko keeles ilmuvad siiski ajalehed, ilmuvad ajakirjad, tehakse raadiosaateid, tehakse telesaateid ja ei, logo, keel on näiteks jõudnud ka internet internetis, on olemas mitmeid õppematerjale, Iloko keeles internetis on olemas erinevatel ajalehtedele ajakirjadele Ilogo, keelseid internetiversioone ja muuhulgas siis Iloko keel on jõudnud ka Vikipeediasse. Tänasel päeval on seal enam kui 6200 artiklit. See ei ole küll võib-olla väga suur number. Ent kui me mõtleme, et paljudel rahvastel, kes on tunduvalt arvukamad, kui lokaanud on neid artikleid palju vähem, siis teatav algus on siiski tehtud. Ja, ja paistab ka sedamoodi, et neid Iloko keelseid artikleid tuleb sinna Vikipeediasse pidevalt juurde. Ja Iloko keelseid artikleid tuleb juurde ka õppematerjalid on interneti. Pole seegi imekspandav, sest Interneti-õppematerjalide suunamine on kahtlemata oluliselt odavam kui trükivariandi väljaandmine ja, ja seetõttu Iloko keele interneti jõudmine on minu arvates ainult tervitatav. Ilokaanode kirjandusel, Iloogo keelsel kirjandusel on vägagi pika ajalugu. See vanem kirjandus on seotud mõistatustega rahvalike lugudega vanasõnadega rahvalauludega ka mõnede eepiliste lugudega. Vanim teadaolev iluko keelne kirja pandud luuletus on pärit juba 1621.-st aastast. Nüüd see oli romantiline luuletus, mis ei olnud aga algselt kirja pandud mitte ei logo keeles, vaid mis oli tõlgitud hispaania keelest. Seitsmeteistkümnendal sajandil on kirja pandud ka iilocanode tuntuim eepiline lugu. Lamm ongi elus kõnelev siis teos. See teos on üks väheseid eetilisi lugusid missilokaanodel võttis üle elada koloniaalvõimu, suutis üle elada hispaanlaste kui ameeriklaste võimuperioodi. On teada, et ammustel aegadel oli lokaanodel neid eetilisi lugusid küllalt palju aga tänaseks päevaks on nad kahjuks unustuse hõlma vajunud. See lammangi elust jutustav lugu on aga säilinud. Kuigi jah, tuleb tunnistada, et seda lugu on viimase sajandi jooksul oluliselt kaasaegsemaks muudetud. See lugu on juurde saanud välismaiseid elemente. Aga üldiselt see eepiline lugu on kanade jaoks vägagi tähtis. See lugu ülistab Ilokaanade jaoks olulisi väärtusi, näiteks ausust, julgust, lojaalsust ja pragmatismi. Esimene logokeelne romaan anti juba välja 1892. aastal need juba 19. sajandil. Aga üldiselt võib öelda nii, et need esimesed Ilogo keelsed lühijutud ja romaanid olid küllalt algelised küllalt vaese sõnavaraga, küllalt naiivsed jutukesed ja selline olukord kestis üsna pikka aega. Sageli olid need jutud, mille eeskujuks oli võetud mõni hispaaniakeelne või inglisekeelne jutuke ja mis oli sisi logo keelde oluliselt lühendatuna lihtsustatuna kirja pandud. 1934. aastal hakati välja andma ajakirja panna Vaag. Ja vot see ajakiri on Ilokaanode jaoks küll väga tähtis, sest see ajakiri on pika aja jooksul välja andnud kõikvõimalikku Ilogokeelset kirjandust, jutukesi, luuletusi, romaane, järje juttudena, esseesid, elulugusid ja nii edasi, ja nii edasi ja näiteks kuuekümnendatel aastatel, see ajakiri korraldas ka lühijuttude võistlust ja tänu sellele lühijuttude võistluse korraldamisele suudeti logokeelse kirjanduse taset oluliselt tõsta. See kvaliteet paranes oluliselt. Kuuekümnendatel aastatel loodiga. Ilokaano kirjanike assotsiatsioon ja selle organisatsiooni peamisteks eesmärkideks Ilogokeelse kirjanduse taseme tõstmine, filokaanode kultuuripärandi rikastamine, kirjandusteoste väljaandmine ja oma liikmete tegevuse toetamine. Kui nüüd mõelda millakanode tuleviku peale, siis on võib-olla kahetised tunded. Ühest küljest on see tulevik ilmselt positiivne, sest ma ei näe seal Ilokaanadel võiks lähiajal tekkida selliseid olulisi konfliktikoldeid, teravaid rahvuslikke probleeme. Ent teisest küljest, kuna toimub selline väga selge konsolideerumine taga loogidega, siis noh, mõnes mõttes võib seda tulevikku näha, aga negatiivsetes värvides. Sest ilmselt on Ilokaano rahvas siiski tasapisi kadumas või tasapisi sulandumas. Ja kui kadumas on 10-st miljonist inimesest koosneva rahva tuur ja keel siis see kadumine on ilmselgelt negatiivne ja see mitte kuidagi ei rikasta filipiine vaid muudab Filipiinid kindlasti vaesemaks. Aga mine tea, võib-olla ühel hetkel see selline rahvusliku identiteedi tagaajamine muutub Ilocanode rahvuslaste jaoks olulisemaks ja võib-olla suudetakse selliseid sulandumise protsess ja ühel hetkel ka peatada. Sellisel juhul võiks arvata, et Tiloganosid ootab ees ehk suhteliselt hea tulevik. Sest jah, sellel rahval ei ole tänasel päeval olulist vastasseisu ei naaberrahvastega ega keskvõimuga. Kuulsite keskeprogrammi riigita rahvas seekord rääkis Andrus Mölder Filipiinidel elavatest ilakanudest.