Taasiseseisvumise ajast võiksime mäletada ja tähistada paljusid sündmusi. Ometi on aeg pinnale jätnud neist peamiselt kolm. Need on üksteisega tihedalt seotud ning neid lahutada oleks lausa loomuvastane. Endastmõistetavalt on neist üks Eesti taasiseseisvumine 20. augustil 1991. aastal. Segu on otseselt seotud ka põhiseadusega, sest otsuses Eesti riiklikust iseseisvusest seisab teise punktina. Et põhiseaduse väljatöötamiseks ning rahvahääletusele esitamiseks moodustatakse põhiseaduse assamblee mille koosseisu kujundavad ülemnõukogu ja Eesti kongress. Seda siis esiteks. Teiseks kõrghetkeks oligi uue põhiseaduse vastuvõtmine Stat tagasi, mis koos rahareformiga andis erakordse tõuke vabastamaks meid Nõukogude pärandist. Enam kui 91 protsendise heaks kiiduga avaldas rahvas silmapaistvat tunnustust nii põhiseadusele kui ka selle loojatele. Ja kolmandaks rahvahääletusele. Vähem kui kolme kuu pärast. Järgnenud seitsmenda riigikogu ja presidendivalimised, millest võttis osa 68 protsenti valijaist pani lõpliku punkti taasiseseisvunud riigi rajamisele. Riikluse alused olid seega loodud ning riigi kindlustamine jätkus oma loomulikku rada pidi. Põhiseadus on aastast 1992, hästi toimivad tal tõhusalt täitnud demokraatliku ühiskonnakorralduse alusmüüri rolli. Põhiseaduses sätestatud demokraatlikud mehhanismid toimivad Eesti poolt aasta jooksul kordagi sattunud põhiseadusliku kriisi. Ka rahvas ei ole põhiseadusest võõrandunud ja peab seda enda omaks. Üks selle väljendusvorme on asjaolu, et põhiseadusest ei räägita ju iga päev. Ja ega peagi. Põhiseadus on nagu vana hea Šveitsi Kell millest pole vaja palju eriti kõnelda, kuid kui talle pilk heita, võib alati kindel olla tema töökindluses. Siinjuures tahan ma avaldada tunnustust kõigile kolmele viimasele riigikogu koosseisule kel on jätkunud arukus põhiseadust tormakalt mitte muuta. Hetkeemotsioonid. Poliitiline kasu on jäänud tagaplaanile ning on lähtutud kuulsa prantsuse valgustaja saaste Monteski põhimõttest mis on minu perele, kuid mitte riigile. Maa suudan unustada. Tänu sellele on põhiseadus saanud hakata toimima ning on joonistanud välja nii tema head kui ka tema vead. Riigikogu esimehena pean ma muidugi möönma, et põhiseaduse neljas peatükk ehk riigikogu puudutav osa võinuks olla veelgi paremini sätestatud. Seda eriti Euroopas hiljuti vastu võetud uute põhiseaduste valguses. Kuid ei saa ju omaette eesmärgiks olla luua täiuslik põhiseaduse tekst. Iga põlvkond mõtestab põhiseaduse naguinii ühiskonna ja seadusloome arengust lähtudes ise lahti. Ka riigikogu põhiseaduskomisjonis on sadade lehekülgede kaupa noorte juristide tehtud väga kriitilist juriidilist analüüsi kehtiva põhiseaduse kohta. Põhiseaduskomisjon uuris kaua ja tähelepanelikult vajadust muuta põhiseadust näiteks riigikaitset puudutavas osas ja muudki. Tohutu töö tulemusena jõuti aga järeldusele, et muuta pole vaja. Ja see on hea tulemus ning väärt kogemus. Vanasõna üheksa korda mõõda ja üks kord lõika, kehtib siin väga täpselt. Rohkem kui põhiseaduse perfektsust tähendab selle põhiseaduse püsivus, järjepidevus. Ta on eesti rahvusliku kokku alusdokument ja niisugusena on rahvast aga heaks kiitnud. 90 üheprotsendiline heakskiit rahvahääletusel oli selle ülimaks tunnustuseks ja seda ma usun, on väga raske, kui mitte võimatu korrata. Klassis selle kokkuleppe vaim jääbki püsima. Teisalt ei saa ega tohigi võtta põhiseadust absoluutse ja muutmatu tõena. Dogmana. Põhiseadus loodi ja kehtestati Ajal, mil olulised olid hoopis teised mured ja tingimused. Meenutagem, et ka põhiseaduse assamblee, kuhu oli koondunud nii tollase ülemnõukogu kui ka Eesti kongressi parimad jõud lõpetas oma töö läkitustega eesti rahvale, milles tõdeti, üsna lihtsalt andnud parima, mida oskasime ja suutsime praeguses ajaloolises olukorras. Põhiseaduse muutmine ei tähenda mitte seda, et ta halb on vaid seda, et säilitada tema headus, adekvaatsus ja töökõlblikkus. Eesti riik ja rahvas on Türgimas Euroopa liitu ning niisuguse otsuse korral hakkame kasutama Euroopa Liidu liikme õigusi ja täitma ka tema kohustusi. Selline poliitiline otsus tuleb vormistada ka õiguslikult ning seepärast on 74 riigikogu liikme allkirjaga esitatudki põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu mis on läbinud Riigikogus ka oma esimese lugemise. Selle vastuvõtmise tulemusena muutuks Euroopa Liidu õigus liitumislepingus piiritletud ulatuses üheks põhiseaduse tõlgendamise ja rakendamise aluseks. Kuid põhiseaduse täiendamise otsust ei tehta kiirustades. Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu arutatakse ju Riigikogus kolmel lugemisel. Seejuures on esimese ja teise lugemise vahel vähemalt kolm kuud. Eelnõu rahvahääletusele panekuks on nõutav vähemalt riigikogu koosseisu kolme viiendikulist häälteenamus ehk siis vähemalt 61 saadiku toetus. Rahvahääletus ise annab saab toimuda kõige varem, kolme kuu pärast, arvates sellekohase otsuse vastuvõtmisest Riigikogus. Mulle isiklikult meeldib ka protseduur, kuidas me põhiseadust täiendame. Lisades sellele uue akti ja jättes põhiteksti puutumata. Pärast täiendamist, öelda, et põhiseaduse vaim ja vorm on säilinud. Muidugi tuleb enne seda meil lõpuni vaielda põhiseaduslikud vaidlused näiteks põhiseaduse esimese paragrahvi ümber, milles sätestatakse Eesti suveräänsus. Nii Euroopa Liidu pooldajad kui ka liitumise vastased näevad selles olulist takistust meie liitumisel Euroopa Liiduga. Ühed katsuvad sellest mööda minna, teised jälle seda ära kasutada. Arvan, et see eeldus on mõlemal juhul vale. Paragrahv üks fikseerib vaid selle, et Eesti rahva riikliku enesemääratlus on võõrandamata, põhimõtteliselt säilib läbi mistahes väliste liituda. Olime juriidiliselt alles okupatsioonirežiimide all, seda enam jääme suveräänseks liidus, millesse astume vabatahtlikult. Suveräänsuse vana haapsalu autistlik mõtte- ja mõiste olid omal kohal 19. sajandi keskel, kui toimusid Euroopa rahvuslikud revolutsioonid. Ta võiks sobida ka meile rõhutavaks meie iseseisvustaotlusi nõukogude liidu vastu. Aga tänapäeval, kus piirid ähmastuvad, kus rahvaste ühiselu süveneb, kus kaovad rahvuslikud barjäärid kaubanduses, informatsioonis, hariduses, poliitikas kaob vana arusaam suvereniteedist. Nii nagu me tõenäoliselt kunagi ei saa tagasi Kõrboja Vargamäe või üleval valusid v saame tagasi ka ärkamisaegset ideoloogiat ja poliitikat. Mis aga ei tähenda, nagu me ei väärtustaks meie poliitilise elu põhilisi aluseid ja nende olulisuses, nende hulgas olulisemad Eesti rahva õigust ja tahet, poliitilisele eksistentsile ja riiklikule iseseisvusele. Head kohalviibijate, euro Baliit ei ole meie suveräänsuse piiranud ega asendus vait, ongi meie suveräänsus 21. sajandi mõttes. Meie astumist Euroopa liitu võib vaadelda kui ka paragrahvis üks sisalduva ideoloogia senisest veelgi paremat teostamist. Praeguse põhiseaduslikult debatti põhiline sisu peaks olema hoopis see, kuidas tagada riigikogu kontroll Euroopa Liidu mõju üle Eesti territooriumil ja tagada rahvale võimalus elades elu eurooplastena, jälgida sedagi, et meie riik kaks teostada neid põhilisi huve, mille kaitsmiseks põhiseadus ongi loodud. Kallid kaasmaalased ja külalised eesti rahvapüsivus, arukus ja kodanike tunne andis meile põhiseaduse, mis on püsinud muutumatuna 10 aastat. See annab lootust, et põhiseadusesse raiutud põhimõtted kestavad kauem kui ühe juubelijagu. Tänan kuulamast.