Pöördun teie poole nii nagu teeksin seda 10 aastat tagasi. Lugupeetud põhiseaduse koostajad ja teised head inimesed. Selle tänuväärse töö tegijateks pean lisaks 60-le põhiseaduse assamblee liikmele kassade sekretäriaadi töötajaid eksperte ja teisi abilisi. Assamblee-st on saanud ajalugu. Ja põhiseaduse koostajate teotki on saanud osaks ajaloost. Täna satuse teema pole ajalugu vaid toonaste sündmuste ja tegude resultaat. Eesti vabariigi põhiseadus. Kuna põhiseadust ei ole muudetud, siis tahaks öelda see sammapõhise vabadus mille koostas assamblee rahvas 10 aastat tagasi vastu võttis. Kuid põhiseadus pole enam sama. Tekst on küll sama. Aga põhiseaduse sisu ja tähendus on jõudsalt kasvanud. Põhiseadusaastapäeval on paslik uurida kas tegemist on elujõulise ja Eesti edenemist toetava nähtusega või hoopiski äpardunud katsega. Arvan, et põhiseaduse koostajad Kuivad uhkuse ja rahuloluga nentida. Põhiseadus on ajaproovile vastu pidanud. Suhkrus ja rahulolu pole pelk armastus oma lapse vastu. Pealegi on põhiseadus ammugi oma koostajatest võõrandunud. Ja elab täisverelist elu. Alles viimastel aastatel on saabunud kindluse tunne. Tollal hulljulgelt võetud ülesanne täidetud. Uhkustan põhjust tunda rahva usalduse õigustamise pärast. Ning mis seal salata, rahule valu tekitab ka vastutusekoormast vabanemine. 10 aasta eest lisas vastutusega koormale raskust mõistmine et napib nii riigiõiguslikke teadmisi kui ka teadmisi ühiskonna ja riigi koostööst üldse. Arvan, et rahvas hääletas põhiseaduse poolt mitte üksnes selle teksti silmas pidades. Vaid ka tunnetades üleminekuajalimiidi lõppemist. Ja usaldusest põhiseaduse koostajate vastu. Pisut enam kui 10 aastat tagasi arutati assamblees põhiseadusest välja jäänud riigikaitsealast sätet. Eesti ei alistu iialgi. Paar päeva tagasi kuulsin arvamust et kahekümnendat tähtpäeva Eesti vabariigi põhiseadusele ei tulegi. Need kaks hoiakut pole ei juhuslikud. Ega ka tähtsusetud. Põhiseaduses ei ole sätet. Eesti ei alistu iialgi. Mul ei ole kahju mitte sellest et riigikaitse küsimustes lõppes arutelu nii vaid tolleaegse oskamatuse pärast vormida militaarne sisu üldisemaks. Pean silmas põhiseaduse kogu teksti rõhutatult vastavusse viimist põhiseaduse vaimuga. Konkreetsemalt usku, et Eestile kui õnne, mõistust ja jõudu ka edaspidi. See usk pole sarnane hirmunud lapsekinnitusega maid karda. See on valmisolek võitluseks Eesti rahvuslikke ja üldinimlikke nähtuste eest. Valmisolek, mis on reaalsus, anne, treenituse, õppimise ja koostegutsemisvõime tõttu. Sellise usu ja valmisoleku vastandiks on nentimine et Eesti riigi põhiseaduse kahekümnendat aastapäeva ei tulegi. Tegemist on allaandmisega alistumisega. Niisugust suhtumist toidavad enesehaletsus ja ekslik arvamus, et Eesti riigi taastamine kui võit tähendab võitluse lõppemist. Võit ei pea kaasa tooma alistumist. Meil on haruldane võimalus olla osaliseks Euroopat ühendavas traditsiooniliste riikide baasil loodud uut tüüpi poliitilises organisatsioonis. Allajäämine sellest organisatsioonist võid tähendada suuremat riski kui ühinemine. Kui eesti rahvas annab nõusoleku Eesti vabariigi ühinemiseks Euroopa Liiduga. Ei tähendas allaandmist. Ja ka põhiseadus ei muutu kehtetuks. Võitlus Eesti rahvuslikke ja üldinimlike väärtuste eest saab ja peab jätkuma ka siis. Kui mõnikord peakski Eesti selles võitluses alla jääma. On see vaid märguanne? Oleme vähe treeninud. Oleme vähe õppinud. Oleme unustanud koostöö. Võitlus Eesti rahvuslikke ja üldinimlike väärtuste eest lõppe.